Küsimus ja PM vastus: Kas Anveltil ikka on sünnijärgne kodakondsus?
neljapäev, juuni 14, 2018
Hr Jüri Ratas
Peaminister
11. juuni 2018
KIRJALIK KÜSIMUS
Siseministri kodakondsusest
Austatud peaminister
Õigusvastaselt Eesti
Vabariigi sünnijärgse kodakondsuse andmine isikule, kellel selleks õigus
puudub, on väga tõsine rikkumine, puudutagu see ükskõik keda. Eriti tõsiselt tuleb sellesse suhtuda, kui tegemist
on isikuga, kelle otsesesse vastutusalasse antud teema ja kodakondsuse
vormistanud ametnikud puutuvad.
Ajakirjanduses
(Õhtuleht 19.05.2018 ja 21.05.2018; Postimees 22.05.2018 ja 30.05.2018) on
arhiiviandmetele ja Eesti Vabariigi seadustele tuginedes
väljendatud põhjendatult kahtlust, et siseminister Andres Anveltile on
omistatud sünnijärgne Eesti Vabariigi kodakondsus puuduvate või valeandmete
alusel.
Andres Anvelt sai
Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras 1992. aastal, kuid 2017. aastal
vormistati see Anvelti huvi tõttu väidetavalt Siseministeeriumi ametnike
initsiatiivil ümber sünnijärgseks kodakondsuseks (Postimees 30.05.2018).
Siseministri nõunik Mari Rebane (Õhtuleht 21.05.2018), Siseministeeriumi
kommunikatsiooninõunik Karin Kase (Delfi 22.05.2018) ning Siseministeeriumi
kodakondsus‑ ja rändepoliitika osakonna nõunik Koidu Mesilane (Postimees
22.05.2018) on igaüks eri allika kaudu üldsusele kinnitanud, et Andres Anvelt
on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik oma isaema Alice Levaldi ja isa Jaan
Anvelti kodakondsuse järjepidevuse kaudu.
Andres Anvelti
mõlemad vanemad Jaan ja Rosa sündisid Nõukogude Liidus, vastavalt 1936. ja
1934. aastal. Kui siseministril on sünnijärgne Eesti kodakondsus, oleks Eesti
kodakondsuse seaduse kohaselt pidanud vähemalt ühel tema vanematest olema tema
sünni ajal (1969) Eesti Vabariigi kodakondsus. Selleks omakorda oleks pidanud
Andres Anvelti vanemate Jaani ja Rosa sündimise ajal (vastavalt 1936 ja 1934)
vähemalt üks tema neljast vanavanemast olema Eesti Vabariigi kodakondsuses.
Selgunud faktidest aga nähtub, et Andres Anvelti vanemate sündimise ajal ega ka
pärast seda kuni juunini 1940 ei olnud ühelgi tema vanavanemal ega seetõttu ka
kummalgi vanemal Eesti Vabariigi kodakondsust.
Andres Anvelti
neljast vanavanemast, kes kõik elasid 1930. aastatel mitte Eestis, vaid
Nõukogude Liidus, oli varem olnud Eesti Vabariigi kodakondsuses ainult üks,
nimelt tema isaema Alice Lewald (Alise Stein, ka Stein-Anvelt), kes asus 1925. aastal
alaliselt elama Nõukogude Liitu, astus seal Nõukogude Liidu kodakondsusesse
ning samal 1925. aastal ka abiellus Nõukogude Liidu kodaniku ja elaniku Jaan
Anveltiga. Selle abielu sõlmimise fakti on kinnitanud 1957. aastal Eesti NSV
kohus.
Eestis 6. novembril
1922 jõustunud ja kuni 30. juunini 1938 kehtinud kodakondsuse seaduse (RT 1922,
136, 661) § 19 punktis 1 oli sätestatud, et Eesti naiskodanik, kes astub
abiellu välisriigi kodanikuga, kaotab Eesti kodakondsuse automaatselt, kui ta
ei avalda kahe nädala jooksul Eesti Vabariigile Eesti kodakondsusesse jäämise
soovi. Alice Lewald, kes elas Nõukogude Liidus varjunime Alise Stein all,
sellist avaldust ei esitanud. Sellest järeldub praeguseks selgunud faktide
põhjal, et Alice Lewald oli 1936. aastaks, mil sündis Andres Anvelti isa
Jaan, Eesti kodakondsuse kaotanud. Seetõttu ei saanud ka Jaan Anvelt
1936. aastal sündida Eesti kodanikuna.
Samuti ei andnud
1922. aasta kodakondsuse seadus Eesti kodaniku õigusi lapsele, kes sünnib
välisriigi kodakondsuses oleva isa (nagu seda oli Jaan Anvelt) abielust Eesti
naiskodanikuga, veel vähem endise Eesti naiskodanikuga (nagu seda oli Alice
Levald). Välisriigi kodanikust isa laps sai 1936. aastal sündida Eesti
kodanikuna ainult juhul, kui ta sündis Eesti kodakondsusesse kuuluva ema
lapsena väljaspool abielu (§ 2 punkt 4) või kui tema ema oli endine
Eesti kodanik, kelle abielu välismaalasega oli Eestis tühistatud (§ 2
punkt 9). Andres Anvelti isa Jaan ei vastanud kummalegi kriteeriumile: Eesti
NSV kohus on 1957. aastal kinnitanud, et ta sündis 1936. aastal oma
vanemate abielust. Ka sellel põhjusel ei saanud Jaan Anvelt, kelle isa Jaan oli
Nõukogude Liidu kodanik ja abielus Alice Lewaldiga, sündida 1936. aastal
Eesti kodanikuna.
Eesti
1922. aasta kodakondsuse seadus keelas topeltkodakondsuse. Kodakondsuse
muutmise ja täiendamise seadusega (RT 1934, 93, 1614), mis oli vastu võetud
riigivanema dekreedina 26. oktoobril 1934, lisati kodakondsuse seadusse
§ 221, milles oli ette nähtud karistuseks 1) välisriigi
kodakondsusse astumise eest, kui isik ei ole seadusega Eesti kodakondsusest
vabastatud, või 2) Vabariigi Valitsuse loata välisriigi riigi‑ või
sõjaväeteenistusse astumise eest Eesti Vabariigi kodakondsusest väljaheitmine.
Alice Lewald (Stein-Anvelt) oli astunud Nõukogude Liidu kodanikuks, olemata
Eesti kodakondsusest vabastatud, ning töötas Eesti valitsuse loata vaenuliku välisriigi riiklikus asutuses.
Nendel asjaoludel ei
saa siseminister Anveltil olla sünnijärgset kodakondsust.
Järgnevad küsimused
peaksid olema adresseeritud Siseministeeriumile, kuid kuna asi puudutab
otseselt siseminister Andres Anvelti, kes on ise antud teemas huvitatud isik,
pöördume Teie kui peaministri ja valitsuse juhi poole allpoololevate
küsimustega. Tegemist ei ole koolikiusamise aga nõiajahiga, vaid avalikkuse
õigustatud ootusega saada sellele küsimusele ammendav vastus.
1.
Kui
tavapärane või normaalne on, et arhiivist kodakondsuse vormistamise küsimustes
järelepärimise tegemine ja isikute kodakondsuse vormistamine või
ümbervormistamine toimub Siseministeeriumi ametnike poolt nende endi
initsiatiivil? Miks ei kasutata seda teiste Eesti kodakondsuse taotlejate,
näiteks optantide järglaste suhtes?
2.
Kuidas
on võimalik, et Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus
vormistati ümber sünnijärgseks kodakondsuseks ilma ühegi dokumenti esitamata,
mis tõendaks tema õigust sellele, samas kui teistelt isikutelt (sh. optantide
järglastelt) nõutakse, et nad tõendaksid oma õigust Eesti kodakondsusele
viimastegi pisiasjadeni koos kõikide asjassepuutuvate dokumentide esitamisega?
3.
Ametnike
suunamine tegelema ministri isiklike asjadega ja vormistama mitteõiguspärast
sünnijärgset kodakondsust on kvalifitseeritav ministri poolse ametiseisundi
kuritarvitamisega. Mida kavatsete selles osas ette võtta?
4.
Kuna
küsimus puudutab siseministrit, siis kuidas tagatakse selle küsimuse erapooletu
lahendamine, Andres Anvelti sünnijärgse kodakondsuse saamise seaduslikkuse
kontrollimine, vajadusel selle tühistamise menetluse algatamine jne?
5. Kui Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus
tühistus tema sünnijärgseks kodanikuks tunnistamisega, kas ta peab juhul, kui
sünnijärgne kodakondsus tühistatakse, taotlema uuesti kodakondsust
naturalisatsiooni korras?
6. Kui selgub, et niivõrd olulisel ministrikohal oleva isiku
sünnijärgne kodakondsus on registreeritud valel alusel või ametiseisundit
kuritarvitades, on tegemist mitte ainult skandaaliga, vaid ka otsese
julgeolekuprobleemiga. Millisena näete Andres Anvelti võimalust jätkata
siseministrina, kui selgub, et tema sünnijärgne kodakondsus ei ole saadud
õiguspäraselt?
7. Avalikkuses on tekitanud imestust, et valitsuse liige ei ole
andnud üldsusele sisulisi selgitusi tema suhtes kerkinud väga põhimõttelistes
küsimustes. Milline peaks olema nii ministri kui valitusese käitumine selliste
juhtumite puhul? Kas peate vaikimist ja küsimuse ignoreerimist õigeks?
Lugupidamisega
Henn Põlluaas
Riigikogu liige
PEAMINISTER JÜRI RATASE VASTUS:
PEAMINISTER JÜRI RATASE VASTUS:
Riigikogu juhatus
|
Teie: 13.06.2018 nr 2-3/13-276 Meie: 27.06.2018 nr
7-12/18-01271-4
|
Vastus Riigikogu liikme Henn Põlluaasa
kirjalikule küsimusele (KK 276)
Austatud Riigikogu juhatus
Vastan Riigikogu liikme Henn Põlluaasa
11. juunil 2018 esitatud kirjalikule küsimusele siseministri kodakondsuse
kohta.
1.
Küsimus: Kui tavapärane
või normaalne on, et arhiivist kodakondsuse vormistamise küsimustes
järelepärimise tegemine ja isikute kodakondsuse vormistamine või
ümbervormistamine toimub Siseministeeriumi ametnike poolt nende endi
initsiatiivil? Miks ei kasutata seda teiste Eesti kodakondsuse taotlejate,
näiteks optantide järglaste suhtes?
Vastus:
Selgitan esmalt lühidalt Eesti kodakondsusega seonduvaid
üldisi põhimõtteid. Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel ja
sama põhimõte kehtib ka Eesti kodakondsuse suhtes. Eesti kodakondsuspoliitika
ning kodakondsusega seotud põhimõtted on olnud selged ja arusaadavad, neid ei
ole muudetud ja need on säilinud algsel kujul alates Eesti Vabariigi loomisest.
26. veebruaril 1992 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse, millega
taasrakendas 1938. aasta kodakondsuse seaduse ning sellega fikseeriti taas ka
Eesti kodakondsuse põhimõtted. Taasrakendatud kodakondsuse seaduse järgi olid
Eesti Vabariigi kodanikud isikud ja nende järglased, kellel oli enne nõukogude
okupatsiooni algust olnud Eesti kodakondsus. Kõik need inimesed omandasid
kodakondsuse automaatselt sünniga.
Sünnijärgse kodakondsuse puhul kehtib põhimõte, et laps
omandab sünniga Eesti kodakondsuse, kui vähemalt üks tema vanematest on sel
ajal Eesti kodakondsuses. Samuti kehtib sünnijärgse kodakondsuse puhul
põhimõte, et sünniga omandatud kodakondsust ei saa kelleltki ära võtta ning
sellest saab isik üksnes ise oma avalduse alusel loobuda. Selline põhimõte on
kehtinud järjepidevalt alates Eesti riigi väljakuulutamisest.
Eesti Vabariigi väljakuulutamise järgselt võeti 26.
novembril 1918 vastu Eesti Vabariigi Maanõukogu määrus (MN määrus), mis oli
sisuliselt esimene kodakondsuse seadus. MN määrus piiritles isikute ringi,
kellele laienesid Eesti Vabariigi kodaniku õigused. Esiteks pidi isik elama
Eesti Vabariigi piirides. Teiseks pidi isik kuni 1918. aasta 24. veebruarini
olema
Stenbocki
maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia
+372
693 5555 / riigikantselei@riigikantselei.ee / www.riigikantselei.ee
olnud endise Vene riigi alam ning kolmandaks pidi isik olema
pärit Eesti demokraatliku vabariigi osadest või olema kirjas kohalike elanike
nimekirjades.
Isikud, kes olid lahkunud Eestist Nõukogude Venemaale enne
Eesti Vabariigi loomist ega elanud Eesti Vabariigi loomise ajal Eestis, Eesti
kodakondsust MN määruse alusel ei omandanud. Neil tekkis võimalus taotleda
Eesti kodakondsust mõne hilisema toimingu alusel nagu naturalisatsioon või
optsioon.
Eelnevat arvestades on Siseministeerium seisukohal, et 1992.
aastal taasrakendatud 1938. aasta kodakondsuse seaduse järgi omandas Andres
Anvelt Eesti kodakondsuse sünniga, kuna Andres Anvelti sünni ajal oli tema isa
Eesti kodanik. Tema oli selle omandanud oma ema Alice Anvelti järgi. Alice
Anvelt omandas Eesti kodaniku õigused ülalnimetatud MN määruse alusel Eesti
riigi loomisega.
Riigiarhiivis säilitatavate andmete põhjal on teada, et
Andres Anvelti isa ema sündis Varbola vallas enne Eesti Vabariigi
väljakuulutamist ning sai Eesti kodanikuks MN määruse alusel. Hilisemad andmed
tema Eestis elamise kohta on säilinud aastast 1920, mil talle anti välja
isikutunnistus ning 1922. aastast on säilinud aadressleht Tallinnas elamise
kohta. Veel on teada, et ta oli II Riigikogu asendusliige
18.02.1924-–02.03.1924. Andmeid kinnitab Rahvusarhiivi Riigikogu arhiivifond
(ERA.80.2.2584), mille kohaselt on säilitamisel Alice Levaldi toimik.
Lisaks on teada, et Alice Levald lahkus Eestist 1925.
aaastal ja abiellus hiljem välisriigi kodanikuga. Ainuüksi riigist lahkumise
fakt või abiellumine välisriigi kodanikuga ei saa automaatselt kaasa tuua
kodakondsuse kadumist, vaid see tuleb riigi poolt dokumenteerida. Kuna puuduvad
andmed või dokumendid, et Andres Anvelti vanaema oleks kaotanud MN määruse
alusel omandatud Eesti kodakondsuse,
on ka tema lapsed ja lapselapsed,
sealhulgas Andres Anvelt, sünnijärgsed Eesti kodanikud.
Juba MN määruses oli sätestatud kodakondsusest lahkumise
kord, mille kohaselt oli Ajutine Valitsus see, kes tegi lõpliku otsuse
kodakondsusest vabastamise või mittevabastamise kohta. Samuti oli 1922. aasta
kodakondsuse seaduse järgi kodakondsusest lahkumine võimalik vaid juhul, kui
isik ise seda soovis ning astus selleks ka vastavaid samme. Rahvusarhiivi
sellekohastest fondidest (ERA.1; ERA.14.14) ei leitud andmeid, et Alice Levald
oleks Eesti kodakondsusest vabastatud. Samuti ei ole andmeid, et teda oleks
loetud Eesti kodakondsusest väljaheidetuks. Tollase halduspraktika kohaselt ei
loetud isikuid kodakondsusest väljaheidetuks automaatselt, vaid see pidi
toimuma Vabariigi Valitsuse otsusega. Seega on õiguspärane käsitleda Alice
Levaldit Eesti kodanikuna.
Mainite oma küsimuses optantide järglaste õigusi Eesti
kodakondsuse olemasolu tõendamisel. Lubage mul selgitada, et praegusel juhul ei
ole paralleeli toomine asjakohane, sest
tegemist on erinevatel õiguslikel alustel Eesti kodakondsuse saamise
võimalusega, millele kohaldusid ka erinevad tingimused. Ei ole õige võrrelda
sünniga või seaduse alusel Eesti kodakondsuse omandamist ja selle võimalikku
kaotamist ning Eesti kodakondsuse saamist optsiooniõiguse alusel. Esimesel
juhul on tegemist isikutega, kes olid juba omandanud Eesti kodakondsuse ning
teisel juhul isikutega, kellel oli soov saada Eesti kodanikuks.
Optantide näol on tegemist isikutega, kes olid lahkunud
Eestist Nõukogude Venemaale enne Eesti Vabariigi loomist ega elanud Eesti
Vabariigi loomise ajal Eestis ning seetõttu nad Eesti kodakondsust MN määruse
alusel automaatselt ei omandanud. Neil tekkis võimalus taotleda Eesti
kodakondsust optsiooni teel Tartu rahulepingu sõlmimisega. Optsiooni korras
kodakondsuse saamiseks pidi isik esitama vastavasisulise taotluse, saama
kodakondsustunnistuse ja asuma Eestisse elama. Ainult kõigi nende tingimuste
täitmisel sai isikust Eesti kodanik. Kui isik Eestisse elama ei asunud, siis ta
Eesti kodanikuks ei saanud, vaid jäi välismaalaseks. Sellisele seisukohale on
asunud ka Riigikohus oma 2. märtsi 2018 lahendis 3-16-1810.
Vabariigi Valitsuse 31. mai 2012 määruse nr 39
„Siseministeeriumi põhimäärus“ § 11 kohaselt töötab Siseministeerium muude
ülesannete hulgas välja ka kodakondsuspoliitikat, suunab ja koordineerib
asjaomaste valitsusasutuste tegevust ning korraldab teenistuslikku
järelevalvet. Siseministri 30. septembri 2009 määruse nr 44 „Politsei- ja
Piirivalveameti põhimäärus“ § 15 kohaselt on Politsei- ja Piirivalveameti (PPA)
üheks põhiülesandeks ka kodakondsuse valdkonna juhtimine ja arendamine ning
kodakondsuse asjade korraldamine.
Arvestades, et Siseministeerium on kodakondsusküsimuste osas
vastutavaks ministeeriumiks, siis on täiesti tavapärane, et Siseministeerium
teeb kodakondsuse määratlemise küsimustes vajadusel päringuid arhiividesse või
teistesse asutustesse. Küll aga ei tee Siseministeerium ega PPA päringuid ega
uuri ühegi isiku kodakondsusse kuulumist ilma isiku pöördumiseta. Pelgalt omal
initsiatiivil ei ole võimalik ühegi isiku kodakondsust määratleda, kuna
päringute tegemiseks on igakordselt vaja sisendandmeid, mida valdab üksnes
isik, kelle kuulumist Eesti kodakondsusesse on vaja määrata.
Niisamuti uuriti ning täpsustati siseminister Andres Anvelti
Eesti kodakondsusesse kuulumist ka tema enda palve alusel. Mis puutub optantide
järglaste Eesti kodakondsusesse kuulumise kontrollimist, siis vastava päringu
saamisel kontrollitakse alati isiku Eesti kodakondsuse omandamise aluseid ning
antakse isikule vastus Eesti kodakondsuse omamise või mitteomamise kohta.
Vajadusel antakse isikule nõu, kuhu ja millise välisriigi pädeva asutuse poole
on vaja päringuga pöörduda.
2.
Küsimus: Kuidas on võimalik, et Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud
kodakondsus vormistati ümber sünnijärgseks kodakondsuseks ilma ühegi dokumenti
esitamata, mis tõendaks tema õigust sellele, samas kui teistelt isikutelt (sh.
optantide järglastelt) nõutakse, et nad tõendaksid oma õigust Eesti
kodakondsusele viimastegi pisiasjadeni koos kõikide asjassepuutuvate
dokumentide esitamisega?
Vastus:
Vastav isik ei pruugi ise teada, millistes asutustes või
arhiivides säilitatakse tema kodakondsuse kohta andmeid ja dokumente. Sellisel
juhul annab isik talle teadaolevad andmed Siseministeeriumile või PPA-le ning
asutused teevad vajadusel päringu vastavasse andmekogusse või registrisse.
Üldjuhul kehtib põhimõte, et kui andmeid säilitatakse mõnes andmekogus või
riiklikus registris, siis konkreetses menetluses sellekohaseid dokumente ei
dubleerita ega koguta ja otsuse tegemisel viidatakse dokumendi asukohale.
Nimetatud põhimõttest tulenevalt ei nõutud vastavate dokumentide esitamist ka
Andres Anveltilt.
Teie väite osas, et teistelt isikutelt (sh optantide
järglastelt) nõutakse, et nad tõendaksid oma õigust Eesti kodakondsusele
viimastegi pisiasjadeni koos kõikide asjassepuutuvate dokumentide esitamisega,
tuleb tähele panna, et optantide järeltulijad ei ela praegusel ajal ega ole ka
varasemalt elanud Eestis. Seetõttu ei ole nende kohta Eesti Vabariigis andmeid
ja määratlemaks nende kuulumist Eesti kodakondsusesse on vaja vastavaid
alusdokumente. PPA teeb vastava info olemasolul ja järelkontrolli käigus
järelepärimisi ka teiste riikide sh Venemaa Föderatsiooni pädevatesse
asutustesse, kus elab valdav osa optantide järglasi.
3.
Küsimus: Ametnike suunamine tegelema ministri isiklike asjadega ja vormistama
mitteõiguspärast sünnijärgset kodakondsust on kvalifitseeritav ministri poolse
ametiseisundi kuritarvitamisega. Mida kavatsete selles osas ette võtta?
Vastus:
Vabariigi Valitsus ega siseminister ei ole suunanud ametnikke
tegelema siseministri isiklikke asjadega.
Siseministeerium kohtleb kõiki isikuid ühetaoliselt ning kontrollib
vajadusel nende kodakondsusse kuulumist või mittekuulumist olenemata pöörduja
ametikohast.
4.
Küsimus: Kuna küsimus puudutab siseministrit, siis kuidas tagatakse selle
küsimuse erapooletu lahendamine, Andres Anvelti sünnijärgse kodakondsuse
saamise seaduslikkuse kontrollimine, vajadusel selle tühistamise menetluse
algatamine jne?
Vastus:
Andres Anvelti kodakondsuse andmete korrigeerimine PPA poolt
isikut tõendavate dokumentide andmekogus ei ole erandlik. Sellised kannete
parandamised ning muutmised on tavapärane tegevus ning neid juhtumeid esineb
igal aastal kümmekond. Kui PPA-le saab teatavaks, et isik on määratletud Eesti
kodanikuna naturaliseerumise, abielu või
Eesti lastekodus kasvamise kaudu, kuid järelkontrolli tulemusena selgub, et
isik on tegelikult sünnijärgne Eesti kodanik, siis tehakse andmetes parandus ja
isiku kodakondsuseks märgitakse alati Eesti kodakondsuse omandamine sünniga.
5.
Küsimus: Kui Andres Anvelti naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus
tühistus tema sünnijärgseks kodanikuks tunnistamisega, kas ta peab juhul, kui
sünnijärgne kodakondsus tühistatakse, taotlema uuesti kodakondsust
naturalisatsiooni korras?
Vastus:
Ei pea. Andres Anvelt on saanud Eesti kodakondsuse
naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse 10. novembri 1992 korraldusega nr
311 ja nimetatud korraldust ei ole tunnistatud kehtetuks. Haldusmenetluse
seaduse kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, tunnistada
isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks üksnes siis kui see on lubatud seadusega
või kui selleks on jäetud võimalus haldusaktis eneses. Arvestades, et
kodakondsuse seaduse kohaselt omandatakse, saadakse, taastatakse või kaotatakse
Eesti kodakondsus kodakondsuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras ning
et naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise otsuse näol on tegemist
õiguspärase haldusaktiga, ei tunnistata seda kehtetuks. Taoline on olnud ka
senine halduspraktika ning isiku lugemisel Eesti kodanikuks muul alusel
(sünniga) või Eesti kodakondsusest vabastamisel, ei tunnistata kehtetuks tema
suhtes tehtud otsust naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise kohta.
6.
Küsimus: Kui selgub, et niivõrd olulisel ministrikohal oleva isiku sünnijärgne
kodakondsus on registreeritud valel alusel või ametiseisundit kuritarvitades,
on tegemist mitte ainult skandaaliga, vaid ka otsese julgeolekuprobleemiga.
Millisena näete Andres Anvelti võimalust jätkata siseministrina, kui selgub, et
tema sünnijärgne kodakondsus ei ole saadud õiguspäraselt?
Vastus:
Andres Anvelti puhul on tõendatud, et tal on sünnijärgne
Eesti kodakondsus.
7.
Küsimus: Avalikkuses on tekitanud imestust, et valitsuse liige ei ole andnud
üldsusele sisulisi selgitusi tema suhtes kerkinud väga põhimõttelistes
küsimustes. Milline peaks olema nii ministri kui valitusese käitumine selliste
juhtumite puhul? Kas peate vaikimist ja küsimuse ignoreerimist õigeks?
Vastus:
Riigikogu liikmel on õigus erinevaid parlamentaarse
kontrolli vahendeid ja formaate kasutades küsida valitsuse tegevuse kohta
informatsiooni või pärida valitsuse liikmetelt aru. Seejuures võib Riigikogu
liige viidata, et tema küsimus tuleneb avalikkuse huvist. Antud juhul on minu
hinnangul andnud nii siseminister kui Siseministeerium üldsusele piisavaid
selgitusi. Lähtudes eesti vanasõnast, et kordamine on tarkuse ema, on mul
siiski hea meel seda teemat antud kirjaliku küsimuse vastuses veelkord
selgitada.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Jüri Ratas
Riho Kangur
riho.kangur@riigikantselei.ee
1 kommentaari
Tere, hea päev Firends, see on minu tunnistuse aasta. Ime ikka toimub, palun lugege minu imelist tunnistust. Ma ei saa isegi seletada, kuidas kõik toimis, see toimib nagu Drigbinovia lubadus, suur mees, keda Jumal on kasutanud oma abielu tõelisele armastusele oma maagiaga. Mu abikaasa allkirjastas abielulahutuse kirja kuus aastat tagasi, kui sõber külastas meie kodu. Me elame Ameerika Ühendriikides Marylandis, rohkem kui kuus aastat, meil oli kaks last koos, minu kahe poja huvides ohverdan kõike, et teha oma perekonnatöö, mõne kuu pärast lõpetab mu abikaasa oma asjade tegemise ja kui ma proovige talle öelda, et me lõpetame võitlusega ühel päeval, mu abikaasa vaatas mind silma ja ütles, et ta on meie keskel üleval. Ma olin nii üllatunud, et ma ei tea, mida ma valesti tegin, kuid see pool tahtis uut elu. Ma armastan oma meest nii palju, et ma ei saa päevast ilma oma eluta elada ja mu lapsed saavad seal elada. Mu abikaasa lahkus majast neli kuud. telefonikõnesid ega tekstisõnumeid temalt ei edastata. Ma olin nii murelik ja karjumine kogu päeva ja öö plaadil Ühel päeval läks ta koos temaga mõnede paberitega purjus koju, püüdsin temaga rääkida, kuid ta uinutas, nii et kui ta magas, siis ma vaatan dokumente I oli nii üllatunud, et näha abielulahutuse kirju, seega lugesin abielulahutuse kirja ja olin nii šokeeritud, et näha minu nime dokumendis. Järgmisel päeval küsin, mis see on, aga ta tahab uut elu, et kutsuda palvet, et peatada see, mida ta teeb. sel hommikul tuli naine ja ütles, et ta on mu abikaasa jurist. Ma läksin sisse, siis andke mulle teada, mis juhtub, ja see külg peaksin saama juristi, aga ma palvetan, et mul ei oleks raha ega kedagi, kes mind aitaksid. Ma annan abielulahutuse kirjale kirja ja see oli nii, eelmisel aastal ütles vana sõber mulle, et minu endine abikaasa töötab nüüd oma kodu lähedal ja nüüd on temaga noor naine, otsustasin näha, kes ta oli. Ma olin šokeeritud, et näha sama advokaati, keda ma valjasin. Ta ütleb, et mu sõbra poolel võib see aidata mul taas abikaasa tagasi saada, ütles ta mulle igbinovia arsti kohta, kuidas ta aitas nii mõista inimesi, et ma armastan koju ja lugesin blogi nõustamisest / abielulahutusest, lugesin ka tunnistust naiselt nimega Mary Michael . Drigbinovie aitas tal oma abielu muuta, ei usu maagilisse maagiasse, aga ma otsustasin seda proovida. Nii et ma saatsin e-posti lisajale doctorigbinovia93@gmail.com sõnumi, mis vastas kaks tundi tagasi ja ütlesin talle kõik abielu probleemi kohta, ta tegi mulle lubaduse, et mind aidata abikaasale tagasi pöörduda. Drigbinovia õpetas mind ja näitas mulle, mida need seitse päeva lõuna ajal teha, armastuse maagia. Ma järgin kõiki juhiseid ja teen seda, mida sa palusid mul hästi teha. Ainult kolm päeva pärast armastuse maagiat õhku lõunaks kutsus mu abikaasa mind tundmatu numbriga. Ma olin nii üllatunud, et mu abikaasal oli veel minu telefoninumber, et minuga nii hästi ühendust võtta. Kõigepealt oli mu abikaasa ettevaatlik ja süüdi üksi minuga ja meie lastega üksi, öeldes midagi, kuid minu abikaasa Raymond tuli ristil üleöö kirikus vabandama. Olen väga õnnelik, et Fermi tema taga, olen tänulik, mida Drigbinovia mind aitas. Soovitan väga kõigile, kellel on pruudi probleem või partner. Võtke temaga ühendust, et kiiresti tagasi oma tõelisele armastusele.
VastaKustuta