reede, 24. august 2018

Kuidas Kommunismiohvrite Memoriaali avamisel rahvale näkku sülitati

Ma ei tahtnud eile ühele tõrvatilgale osutada, et mitte rikkuda ära paljude inimeste rõõmu, kes seda ei pruukinud märgatagi. Seetõttu kirjutan sellest täna.
Osalesime nimelt 23.08.2018 Kommunismiohvrite Memoriaali avamisel, mida on juba kakskümmend viis aastat pikisilmi oodatud. Memoriaal on vägev, tseremoonia oli ilus, kuid midagi läks kas meelega või kogemata üritusel vägagi nihu.
Mingil arusaamatul põhjusel olid korraldajad otsustanud näkku sülitada kõigile neile, kes soovisid lisaks presidendile, justiitsministrile ja paarile muule tähtsale tegelasele asetada samuti pärja kommunismiohvrite mälestuseks. Ma ei saa seda pehmemalt kui näkkusülitamiseks nimetada, sest toimunu oli tõesti äärmiselt inetu.
Olen läbi aastate käinud paljudel erinevatel mälestusüritustel. Kõikidel neil, küll Vabaduse platsil või mujal, asetavad pärjad kõigepealt tähtsamad tegelased ja see on igati OK. Seejärel palutakse aga kõiki teisi soovijaid pärgi panema ja alles selle järel kuulutatakse üritus lõppenuks. Eile aga, niipea kui võimulolijad olid oma kõnede lõpus pärjad kenasti ja pidulikult ära pannud, kuulutati mäletusüritus valjul häälel ametlikult lõppenuks. Ja seejärel lubati, et kõik need, kes tahavad, võivad siis nüüd kah oma pärjad ära panna.
Algas suur sebimine, tähtsad tegelased läksid kõik minema, rahvas tõusis pinkidelt. Sigin ja sagin oli suur, sest seinaesine, kuhu pärgi pandi, oli paksult täis seal olevaid raudmesilasi imetlevaid inimesi. Kõik pärjapanijad, keda oli üpris palju - erinevad veterandide ja represseeritute organisatsioonid jne seisid rumalate nägudega ega ei saanud arugi mis toimub.
Mõned üritasid pärgadega rahvamassis läbi trügida, teised ootasid, millal lahedamaks läheb ja ruumi tekib. Ka meie ootasime tükk aega, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt pärg asetada. Ei mingit tseremooniat ega pidulikkust, ei mingit väärikust, ei mingit ilu, mis oleks pidanud asja juurde kuuluma.
Ma ei ole mitte kunagi, mitte midagi sellist näinud. See oli ülim lugupidamatuse väljendamine kõikide nende inimeste ja organisatsioonide suhtes, kes soovisid samuti oma astust ja leina avaldada ning kommunismiohvreid mälestada.
Kas tõesti ei oleks Kaljulaid, Reinsalu ja Terras võinud veel kümme minutit oodata, et ka kõik teised mälestusüritusel osalejad oleks saanud kenasti ja pidulikult oma pärjad asetada? Ja alles seejärel tseremoonia lõppenuks kuulutada. Kas ainult nemad on tähtsad ja kõik ülejäänud tühine pööbel, kellega ei olegi tarvis arvestada? Kas see ei olnudki siis kogu rahva asi, mitte vaid nende võimalus TV kaamerate ees särada?
Tuleb välja, et vaid võimulolijate lein (oli see siis tõeline või teeseldud) on oluline, kõikide ülejäänute oma ei maksa nende silmis aga mitte punast krossigi. Selline arrogantne ja hoolimatu käitumine on mitte ainult häbi- vaid ka põlastust väärt.
Huvitav, et sellised asjad juhtuvad tihtipeale just üritustel, kus osaleb ka president. Näiteks aastavahetusel ei lauldud traditsiooni rikkudes Eesti hümni, taasiseseisvumispäeval esinesid Kadriorus vene räpparid ja hümni loeti kui lihtlabast luuletust, ilma viisita. Eks sääraseid asju on veelgi. Ja nüüd siis see. Kas selles võib näha mingit mustrit, mis presidendi meelsust ja hoiakuid avaldab?

Avaldatud: Õhtuleht 24.08.2018 https://www.ohtuleht.ee/893522/ekrelane-henn-polluaas-kommunismiohvrite-memoriaali-avamisel-sulitati-inimestele-nakku

laupäev, 18. august 2018

Eestlaste asendamine võõrtööjõuga on üks genotsiidi vorme


Enam kui kaks aastakümmet on Eestis sihikindlalt suletud maakoole, lasteaedu, apteeke, haiglaid, postkontoreid, pankasid, kauplusi, bussi- ja rongiliine, politsei- ja päästeameti komandosid jne. Kõige selle tagajärjeks on olnud drastiline töökohtade vähenemine maal, maapiirkondade tühjenemine ja massiline väljaränne välismaale. Täna on Eestist tööpuuduse ja madalate palkade tõttu lahkunud enam kui sada tuhat inimest, 10 protsenti meie töövõimelisest elanikkonnast. Mitte ükski valitsus ei ole üritanudki kuidagimoodi neid protsesse peatada, ümber pöörata ega tagada elu võimalikkust kõikjal Eestis.
Mida ulatuslikum on  väljaränne, seda raskem on jõukamatele riikidele järele jõuda ja seda enam lahkutakse. IMFi hinnangul on see üks põhjustest, miks Ida-Euroopa tootlikkuse kasv on olnud prognoositust aeglasem. Lätis ja Leedus oleks ilma väljarändeta võinud aastatel 1995-2012 olla majanduskasv aastas ca 0,9% kõrgem ehk teisisõnu jäi kokkuvõttes 15,3% väiksemaks. Arvestades Eesti kiiremat arengut, võinuks majanduskasv siin veelgi suurem olla.
Meie inimeste tagasikutsumise, tagasituleku aitamise või toetamisega aga ei tegeleta. See pole kellegi asi. Oleme oma haritud ja töökate inimestega doonorriigiks jõukamatele Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks. Valitsustel on puudunud igasugune regionaal- ja tagasirändepoliitika, kui mitte just eelpooltoodut teadlikuks regionaalpoliitikaks pidadagi. Põhjust selleks oleks küllaga.
Küll aga tegeletakse üliaktiivselt siit lahkunud eestlaste asendamisega võõrtööjõuga. Eriti viimase aasta jooksul on võimendunud propaganda võõrtööjõu vajalikkusest, sest Eestis on töökätest puudus, elanikkond vananeb ja sündimus on alla taastetaseme. Valitsuse poolt on üksteise järel riigikogusse saadetud seaduseelnõusid, millega avatakse üha uusi ja uusi uksi nii välistööjõule, kes tulevat siia meile pensionit teenima, kui immigratsioonile. Eriliselt paistavad võõrtööjõu soosimises SDE ja nende siseminister Anvelt ja ettevõtlusminister Palo. Kuid ega ka ülejäänud erakonnad,  REF, Kesk, IRL ja EVE neist ei erine.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes näeb lahendusena hoopis muid asju, jääb Riigikogu arutlustel ja hääletustel kahjuks hüüdjaks hääleks kõrbes. Seda enam, et Siseministeerium teatas vastuseks ühele minu artiklile, et Eestis demograafilist kriisi polegi ning ajutine sisseränne ei mõjuta Eesti rahvastikku mingilgi kombel. Mis on siis tõde?
Aasta-aastalt on sisseränne kasvanud, saades eriti suure hoo sisse peale Ukrainaga viisavabaduse sõlmimist. 2016. aastal registreeriti Eestis 7276 uut välispäritolu isikut, kellest suurem osa saabus kolmandatest riikidest, eriti Venemaalt ja Ukrainast. 2017. aastal tuli juba ca 9000 välismaalast. Lõplikku arvu me tegelikult ei teagi, sest Eesti lõuna- ja merepiiril puudub kontroll ning statistika ei kajasta välismaalasi, kellel on kunagi varem olnud Eestis elukoht. Politsei hinnangul on Eestis ca 5000-10 000 illegaalset töötajat või enamgi ja nn. renditööjõu üle, kelle arv üha kasvab, puudub igasugune kontroll ja arvestus. 
ÜRO rahvastikuosakonna 2001. aasta analüüsi kohaselt peaks Euroopasse töötajate arvu samal tasemel hoidmiseks aastani 2050 sisse tooma vähemalt 161 miljonit immigranti ja Euroopa Komisjoni Pagulasfondi arvates mahub Eestisse lausa 7,6 miljonit pagulast. Eesti Inimarengu aruanne räägib küll väiksematest numbritest, kuid ka see on absurdne, arvestades, et eestlasi on vaid ca üheksasada tuhat. Selle prognoosi põhjal tuleks Eestis tööealiste arvu praegusel tasemel hoidmiseks 25 aasta jooksul vastu võtta umbes 170 000 sisserändajat, tulevikus aga hoopis rohkem. Juba tänaste sisserändetendentside jätkudes moodustavad uussisserändajad kümne-viieteist aastaga  Tartu suuruse linna jagu peamiselt vene keelt kõnelevaid inimesi. See on juba võrreldav okupatsiooniaegse sisserändega, mida viidi läbi samuti töökäte puuduse sildi all, kuid mille eesmärk oli eesti rahva venestamine ja likvideerimine, ehk genotsiid.

Sisserände kvoodile, mis on ca 1300 inimest aastas, on kehtestatud tervelt kaheksateist erandit, mis lubavad siia tuua piiramatult näiteks IT valdkonna töötajaid, hooajatöölisi (kelle siinviibimise aega pikendati aastani, justkui maasikaid korjataks ja heina tehtaks ka talvel), lapsehoidjaid-koduabilisi (kes millegipärast makse ei pea maksma), ettevõtte teistes riikides olevaid töötajaid, õppureid, kellele on loodud kõik võimalused alalise elamisloa saamiseks jne. Eestisse vastu võetavad pagulased ei kuulu üldse kvoodi alla, samuti nende hiljem järele saabuvad perekonnaliikmed, Euroopa Liidu liikmesriikide, USA ja Jaapani kodanikud, investorid jne. Siia elama ja tööle võib tulla ka turistiviisaga. Isegi kutseõppesse või hooajalisele tööle tuleval inimesel on võimalik kogu perekond Eestisse kaasa tuua ja ka nemad võivad tööle minna ning taotleda alalist elukohta jne.
Riigikogus on vastu võtmisel järjekordse erandi tegemine nn spetsialistidele. Eriti naeruväärseks teeb selle tõik, et eesti keele oskust nõutakse neilt alles siis, kui nad viie aasta pärast pikendavad oma elamisluba. Siis peavad nad oskama eesti keelt tasandil A2, mis tähendab oskust väljendada enda elementaarseid vajadusi. Ehk siis – fraasidest mul on kõht tühi, ma tahan pissile, piisab. Mis spetsialistid need sellised on? Sotsist majandusministri haldusalasse kuuluv EAS peab aga sedagi nõuet liialt karmiks (sic!). Meile räägitakse spetsialistidest, kuid näiteks 2015. aastal oli võõrtöötajatest vaid ca. kolmandik kõrgharidusega. Eestisse saabuvad inimesed, kes asuvad madala palga eest tööle põhiliselt ehitusse, töötlevasse tööstusesse ja teenindusse, vahetades välja meie endi madala palga tõttu välismaale lahkunud inimesed.
Seoses tehnoloogia arenguga ennustatakse, et 25 aasta jooksul väheneb töökäte vajadus ligi poole võrra. Välistööjõudu kasutamine takistab majandusel aga minna kaasa tehnoloogia arenguga. Miks peaks ettevõtjad panustama innovatsiooni, uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse, kui odavat tööjõudu võib piiramatult sisse tuua.  Eesti keskmine töötasu jääb euroala keskmisest ligikaudu kaks korda alla, ning on väiksem ka reast Ida-Euroopa riikidest. Vähekvalifitseeritud odava tööjõu kasutamine Eestis pidurdab palgakasvu ja innovatsiooni majanduses. See paneb Eesti madala palga lõksu ja suurendab eestlaste väljarännet veelgi. See tähendab, et me jäämegi venestuvaks ja odavat allhanketööd tegevaks vähearenenud piirkonnaks.

Tegelikult Eestis tööjõupuudust ei ole. Vabu töökohti oli 2017. aastal ca 13 000. Töötuna on registreeritud ca 31 000 inimest. Täiesti kasutamata ressurss on töötud ja mitteõppivad noored, keda on täna ligi 30 000. Pensionäride, kellest 48 000 juba töötavad, tööhõivet on võimalik oluliselt tõsta. Suur hulk õpilasi ja üliõpilasi sooviks paindlikuma töö- ja maksupoliitika korral õppimise kõrvalt töötada. Eesti inimesi, kes on enamasti parimas tööeas ja võiksid Eestisse naasta on üle saja tuhande inimese.  Kokku annab see tööjõureserviks vähemalt 100-200 tuhat inimest. Seda on enam kui kümme korda rohkem, kui Eestis on täitmata töökohti ja lähemate aastate jooksul juurde tekiks, eriti, arvestades tootmise ja ettevõtluse tehnoloogilist arengut, mille käigus väheneb töökäte vajadus drastiliselt. Töökäte puudus on tingitud eeskätt ettevõtjate poolt pakutavas madalas ja väljarännet soodustavas palgas.

Rahvastikuteadlaste hinnangul puudub Eesti sündimuse tõstmisest nn rahvastiku taastootmise tasemele vaid veerandi kuni poole lapse sünnist perekonna kohta. Poliitilise tahte olemasolul on mõtestatud ja tõhusa perekonnapoliitikaga võimalik saada sündimus tõusuteele. Selleks tuleb tagada lastega peredele kindlustunne ja algatada pereväärtuste ja laste sündimise positiivse toetamise riiklik programm. Tõestavad ju nii 2011. aasta rahvaloenduse andmed kui sündimusuuringud, et traditsiooniline perekond on rahvastiku säilitamise ja kasvu suhtes võtmepositsioonil: abielus olevatel paaridel on rohkem lapsi, kui nn vabaabielus olevatel ja üksikemadel. Abielus paaridel on keskmiselt 1,9, vabaabielupaaridel 1,6 ja üksikemadel 1,4 alla 18-aastast last.

Meie eelis on hea haridus, peame viima pakutava hariduse, majanduse ja ühiskonna huvid vastavusse, Vajalik on bürokraatia vähendamine, töö tõhususe kasvatamine, tooraine müügilt ja odavalt allhanketöölt üleminek lõpptoodangu valmistamisele, juhtimise ja turundamise kvaliteedi tõstmine, innovaatilise, teadusele põhineva majanduse arendamine, tööde automatiseerimine, robotiseerimine, digitaliseerimine jne. Ja loomulikult sellega seotud tegevuste ja välisturgudele mineku toetamine nii know-how, vahendamise kui finantsvahenditega riigi poolt. Kuid kindlasti peab ettevõtlussektor kõigesse sellesse ka enda panuse andma, sest filosoofia, riik andku ja tehku, ei toimi.

Siseministeeriumi väide, et ajutine tööjõud ei mõjuta Eesti püsielanikkonda ei pea paika. Neil on kõigil õigus taotleda püsivat elamisluba. Ka sisserännanud vananevad ning varsti tuleb pensionit ja sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele sisse tuua üha uusi inimesi. Jutt, et võõrtööjõud tuleb siia meie vananevale rahvastikule pensioni teenima ei vasta tõele. Nad tulevad endale palka ja pansionit teenima, kusjuures majanduslanguse korral tekkiv tööpuudus tabab esimesena just välispäritolu rahvastikku ja nad jäävad meie sotsiaalsüsteemi ülalpidamisele. Ärgem unustagem, et meil on niigi juba kolmandik elanikkonnast võõrpäritolu, kellest suur osa juba on pensionil.

Võõrtööjõu massilise sissevooluga kasvavad lõimumisprobleemid ja kuritegevus.  Juba täna on eesti keele kasutusala märgatavalt ahenenud ja me ei saa kõikjal enam riigikeeles asju aetud. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli eesti keele oskuse määr muukeelse elanikkonna hulgas vaid 44%. Pole teada mitte ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse näitaja oleks nii madal kui Eestis. Lõimumisprobleemidele osutab ka asjaolu, et muulastest vangide osakaal Eesti kinnipidamisasutustes on 59%, ehk siis nende seas on karistust kandvaid kurjategijaid 1,9 korda rohkem kui eestlaste seas. Kahtlemata tõusevad ka julgeolekuriskid, sest 77% siinsetest mitte-eestlastest jälgivad vaid Venemaa propagandat edastavaid telekanaleid, vaid 2% ETV+ ja 4% eestikeelseid telekanaleid ning enamus neist toetavad Venemaa agressiooni Gruusia ja Ukraina vastu. Vene presidendi valimistel toetas 93% Eestis hääletanud Venemaa kodanikest Putinit. Need on kõnekad faktid.

Nende hoiatustega on välja tulnud ka rida majandusteadlasi ja demograafe, kuid see kõlab kurtidele kõrvadele. Ainsad, keda kuulatakse, on peamiselt väliskapitalile kuuluvate ettevõtete esindajad, kellel on sügavalt ükskõik, kes neil kassas või tööpingi taga on, peaasi, et kasum kasvaks.

Kokkuvõttes on selge, et kvoodisüsteemist ei tohi loobuda ja tehtud erandid tuleb üle vaadata. Probleemid lahendab sündimuse ja tagasirände soodustamine ning tehnoloogilisest arengust tingitud töökäte vajaduse vähenemine. Kui tahame jõuda järgi arenenud riikidele, tuleb harjuda mõttega, et meil ei olegi tulevikus niipalju töökäsi vaja kui täna. Lahenduse pakub ka eluea tõusust tingitud tööea pikenemine. Tööjõu kahanemine ei tähenda majanduse või heaolu kasvu vähenemist, küll tähendab see suurema rõhuasetuse panemist tootlikkusele ja tööjõu kvaliteedile.

Palo kureeritava "Work in Estonia" programmi eelarvesse on järgmiseks kolmeks aastaks eraldatud 10 miljonit eurot, mille eest värvatakse võõrtööjõudu, luuakse Eestit tutvustavaid materjale, parandatakse neile avalike teenuste kättesaadavust, aidatakse välisspetsialistide peredel sisse elada jne. Palo soovib, et riik hakkaks maksma iga võõrtöölise pealt ettevõtjatele toetust 2000 eurot. Ma küsin, miks on meie enda inimesed kui tööjõuressurss üle parda heidetud ning nendega aktiivse tegelemise, tagasirände soodustamise, inimeste koolitamise ja tööle aitamise asemel tuuakse sisse hoopis võõrtööjõudu? Kas me tõesti ei taha, et Eesti majandus ja elatustase areneks, ei taha säilitada oma rahvust ja kultuuri, ei soovi, et ka meie lapselapsed saaks eesti keelega hakkama ja et neil oleks kodumaal tasuvat tööd?

Vägisi meenub olukord Nõukogude okupatsiooniaja lõpus, kus Eestisse oli juba toodud pool miljonit umbkeelset migranti ja fosforiidikaevandamise sildi all taheti tuua lisaks üle saja tuhande võõrtöölise, mis oleks fataalselt muutnud Eesti rahvastiku koostist. Kui eestlased on muudetud vähemuseks omaenda kodumaal või kadunud sootuks, ei saa enam rääkida rahvusriiklusest ja ka Eesti riigi olemasolu ei oma enam mingit tähendust. Sotsidele ei oma see muidugi mingit tähendust juba täna, sest nende esimehe sõnul on rahvusriiklus ebainimlik ja ohtlik düstoopia, mis tuleb likvideerida. Kuid meie oleme risti vastupidisel seisukohal. Vaid rahvusriiklus tagab meie rahvuse säilimise ja tuleviku meie lastele.

ÜRO 1948. aastal vastu võetud "Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon", millega Eesti on ühinenud sätestab, et genotsiid on ka „üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesuru­mist, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist“. Üksus on rahvus või rahvakild. 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma Statuut klassifitseerib rahva elukvaliteedi tahtliku halvendamise genotsiidiks. Elukvaliteedi alla ei kuulu mitte ainult aineliste vajaduste rahuldamine, vaid see on laiem mõiste, mis hõlmab väärtus- ja kultuurihinnanguid, sotsiaalseid, psühholoogilisi ja hariduslikke aspekte, turvalisustunnet, kindlust kestlikkuse suhtes jne. Eesti rahvas ja kultuur ei saa säilida, kui meil pole enam omaenda identiteedile tuginevat ja seda toetavat elukeskkonda ja -kvaliteeti.

Kuidas hinnata nendes dokumentides sätestatu taustal tegevust, mis vähendab järjekindlalt eestlaste enesemääramisõigust ja muudab meid vähemuseks omaenese kodumaal? Seda, mis toimub, viidi läbi ka vene okupatsiooni ajal, nüüd tehakse seda aga hiilivalt, ilusate loosungite all ja „meie endi“ kätega. Kuid asja sisu on sama – eesti rahva vastu on käimas jõhker ja kuritegelik genotsiid.

Avaldatud ajalehes Konservatiivide Vaba Sõna, juuni 2018

Vasakvalitsus käivitab uusvenestamisprogrammi


SA Innove on teatanud, et nad töötavad koostöös Haridusministeeriumiga välja riiklikku programmi ametlikuks üleminekuks nn kahesuunalisele keelekümblusele Eesti üldhariduskoolides. Esimesed koolid lähevad omal soovil kahepoolsele keelekümblusmudelise juba 2019. aastal, järgmised 2020 aasta septembrist.
Kahepoolne keelekümblus tähendab, et pool ajast toimub õppetöö eesti keeles, pool ajast aga vene keeles, ehk siis teisisõnu - koolidesse viiakse sisse ametlik kakskeelsus. Tuleb välja, et integratsioon ei tähenda enam muukeelsetele eesti keele õpetamist ja nende lõimimist Eesti keele- ja kultuuriruumi, vaid hoopiski eesti laste uusvenestamise programmi käivitamist, mille käigus on meie lapsed sunnitud hakkama omandama haridust vene keeles. See on enam kui absurdne. Nii hulluks ei läinud olukord isegi sügaval okupatsiooni ja venestamisajal, mil eestikeelsetes koolides antav haridus, kaasa arvatud kõrgharidus, oli puhtalt eestikeelne.
Lõimumine viisil, nagu seda on tehtud viimased 25 aastat, ei tööta. Vene keele kasutusruum on Eestis üha kasvanud. Seda ilmselt nii tahtlikult ebaõnnestunud integratsiooniprotsessi, mida on tehtud vaid loosungite tasemel, kui saabunud kümnete tuhandete sisserändajate ja võõrtööliste tõttu, peamiselt Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest. Samuti aastaid kestnud, lausa kuritegeliku tahtmatuse tõttu minna üle riigikeelsele kooliharidusele, nagu see on teistes riikides.
Kuigi keeleoskajateks loetakse meil väga elementaarse tasemega isikuid, oli 2000/2001. aasta rahvaloenduse järgi eesti keele oskuse määr muukeelse elanikkonna seas vaid 38%, 2011. aasta rahvaloenduse järgi aga 44%. Siinkirjutajal pole teada ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse näitaja oleks nii madal, isegi Lätis on vastav näitaja kõrgem. Slaavi riikidest pärit uusisserändajad panevad oma lapsed reeglina venekeelsetesse lasteaedadesse ja koolidesse ning eesti keele kasutajate arv langeb jätkuva trendina. Näiteks Ida-Virumaal on eesti emakeelega inimeste osakaal langenud 18 protsendilt 16 protsendini ja Lasnamäel 33 protsendilt 26 protsendini. 
Keeleinspektsioon kontrollis 2014. aastal 725 arsti, meditsiiniõe ja hooldustöötaja eesti keele oskust ning leidis, et 519 neist ei osanud keelt piisavalt. See on täiesti katastroofiline olukord, millele valitsus aga vilistab. Kas lahendusena nähaksegi mitte muukeelsetele eesti keele õpetamist, vaid eesti laste õppimist vene keeles? Kas eesti keelega varsti üldse arsti juurde, poodi või kuskile mujale asja on? Aastast 2017, peale võõrtööjõule uste avamist, on uue tendentsina ja üha kasvavalt lisandunud kümneid ja kümneid kaebusi ka ingliskeelse teenindamise kohta, kusjuures tihtipeale ei oska teenindaja õieti inglise keeltki. Eestis ei saa eesti keelega enam paljudes kohtades hakkama.
Kõik see räägib teravalt eestikeelse õppe kohese sisseviimise vajaduse poolt juba lasteaiatasemel, koolidest rääkimata, seda enam, et senine eesti keelele üleminek koolides on toonud kaasa positiivseid tagajärgi. Kahepoolne keelekümblusmudel, ehk sisuline kakskeelsus, vähendab aga venelaste seas eesti keele õppimise ja kasutamise motivatsiooni, sunnib eestlasi veelgi rohkem kasutama vene keelt ja aitab seeläbi kaasa teatud piirkondade jätkuvale venestumisele. Kas me seda tahamegi?
Seda kummastavam on kuulda Eesti 200 ettepanekuid üleüldise kahepoolse keelekümblusmudeli toetuseks, millele sisseviimisele töötavad innukalt kaasa nii Mailis Repsi juhitav Haridusministeerium kui haridusprogrammide elluviija SA Innove. Keskerakondliku taustaga, peamiselt vene valijaid esindav minister peaks endale teadvustama, et sellega astub ta otsesesse vastuollu Eesti Põhiseadusega. Samuti SA Innove, kes on ennegi silma paistnud kaheldavate ja skandaalsete ettepanekutega. Aga ka Keskerakonna valitsuspartnerid sotsid ja Isamaa, kelle heakskiidul seda ilmselgelt tehakse.
Eesti keelel on Eesti Vabariigis ametliku riigikeele staatus. Nii oli, on ja peab ka jääma. Kakskeelsuse sisseviimine Eesti haridussüsteemi ja eesti laste panemine vene keeles õppima, näiliselt õilsa keelekümbluse sildi all, on sellest möödahiilimine, põhiseaduse vastane ja lubamatu. Kes ja kus on andnud selleks mandaadi? Väited, et koolid seda soovivad, ei maksa. Pealegi, kes on need koolid? Kas need, kes ei ole seni tahtnud üle minna eestikeelsele õppele ning on taotlenud selles suhtes erandeid? Või multikultiglobalistidest direktorid, kellele eesti keele, rahvuse ja meie rahvusliku identiteedi jätkumine on sügavalt ükskõik? Rahvas kindlasti mingit uusvenestamist ei soovi.
Eesti riigi ülesanne ja kohustus on tagada eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilimine. See on põhiseaduslik imperatiiv ja ka meie haridussüsteemi otsene kohustus. Selle põhimõtte eiramine ning eesti keele positsiooni nõrgestavate ettepanekute tegemine ja nende rakendamise eesmärgid saavad arusaadavaks Eesti välisluureameti juhi sõnade taustal Kremli mõjuagentidest ja kasulikest idiootidest. On need ju imbunud sisse pea kõikidesse struktuuridesse, kaasa arvatud riigijuhtimisse. Varjatud kakskeelsuse sisseviimine, vene keelele sisuliselt teise riigikeele staatuse andmine ja eesti laste venestamise katsed tuleb lõpetada juba eos.

Avaldatud: Eesti Päevaleht 13.08.2018, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-kas-eesti-keelega-varsti-uldse-arsti-juurde-poodi-voi-mujale-asja-on-vasakvalitsus-kaivitab-hiiliva-sundvenestusprogrammi?id=83313619