Ma ei tahtnud eile ühele tõrvatilgale osutada, et mitte rikkuda ära paljude inimeste rõõmu, kes seda ei pruukinud märgatagi. Seetõttu kirjutan sellest täna.
Osalesime nimelt 23.08.2018 Kommunismiohvrite Memoriaali avamisel, mida on juba kakskümmend viis aastat pikisilmi oodatud. Memoriaal on vägev, tseremoonia oli ilus, kuid midagi läks kas meelega või kogemata üritusel vägagi nihu.
Mingil arusaamatul põhjusel olid korraldajad otsustanud näkku sülitada kõigile neile, kes soovisid lisaks presidendile, justiitsministrile ja paarile muule tähtsale tegelasele asetada samuti pärja kommunismiohvrite mälestuseks. Ma ei saa seda pehmemalt kui näkkusülitamiseks nimetada, sest toimunu oli tõesti äärmiselt inetu.
Olen läbi aastate käinud paljudel erinevatel mälestusüritustel. Kõikidel neil, küll Vabaduse platsil või mujal, asetavad pärjad kõigepealt tähtsamad tegelased ja see on igati OK. Seejärel palutakse aga kõiki teisi soovijaid pärgi panema ja alles selle järel kuulutatakse üritus lõppenuks. Eile aga, niipea kui võimulolijad olid oma kõnede lõpus pärjad kenasti ja pidulikult ära pannud, kuulutati mäletusüritus valjul häälel ametlikult lõppenuks. Ja seejärel lubati, et kõik need, kes tahavad, võivad siis nüüd kah oma pärjad ära panna.
Algas suur sebimine, tähtsad tegelased läksid kõik minema, rahvas tõusis pinkidelt. Sigin ja sagin oli suur, sest seinaesine, kuhu pärgi pandi, oli paksult täis seal olevaid raudmesilasi imetlevaid inimesi. Kõik pärjapanijad, keda oli üpris palju - erinevad veterandide ja represseeritute organisatsioonid jne seisid rumalate nägudega ega ei saanud arugi mis toimub.
Mõned üritasid pärgadega rahvamassis läbi trügida, teised ootasid, millal lahedamaks läheb ja ruumi tekib. Ka meie ootasime tükk aega, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poolt pärg asetada. Ei mingit tseremooniat ega pidulikkust, ei mingit väärikust, ei mingit ilu, mis oleks pidanud asja juurde kuuluma.
Ma ei ole mitte kunagi, mitte midagi sellist näinud. See oli ülim lugupidamatuse väljendamine kõikide nende inimeste ja organisatsioonide suhtes, kes soovisid samuti oma astust ja leina avaldada ning kommunismiohvreid mälestada.
Kas tõesti ei oleks Kaljulaid, Reinsalu ja Terras võinud veel kümme minutit oodata, et ka kõik teised mälestusüritusel osalejad oleks saanud kenasti ja pidulikult oma pärjad asetada? Ja alles seejärel tseremoonia lõppenuks kuulutada. Kas ainult nemad on tähtsad ja kõik ülejäänud tühine pööbel, kellega ei olegi tarvis arvestada? Kas see ei olnudki siis kogu rahva asi, mitte vaid nende võimalus TV kaamerate ees särada?
Tuleb välja, et vaid võimulolijate lein (oli see siis tõeline või teeseldud) on oluline, kõikide ülejäänute oma ei maksa nende silmis aga mitte punast krossigi. Selline arrogantne ja hoolimatu käitumine on mitte ainult häbi- vaid ka põlastust väärt.
Huvitav, et sellised asjad juhtuvad tihtipeale just üritustel, kus osaleb ka president. Näiteks aastavahetusel ei lauldud traditsiooni rikkudes Eesti hümni, taasiseseisvumispäeval esinesid Kadriorus vene räpparid ja hümni loeti kui lihtlabast luuletust, ilma viisita. Eks sääraseid asju on veelgi. Ja nüüd siis see. Kas selles võib näha mingit mustrit, mis presidendi meelsust ja hoiakuid avaldab?
- reede, august 24, 2018
- 13 Comments
