pühapäev, 13. märts 2016

Toompeal valitseb stagnatsioon

Eesti seisab enneolematute väljakutsete ees, mille lahendamiseks ei ole imerohtu ega lihtsaid lahendusi. Selge on aga, et need ei lahene iseenesest. Jaanalinnupoliitika ja tegevusetus vaid süvendavad probleeme.

Avalikkuses tekitas imestust peaminister Taavi Rõivase aastalõpu intervjuu, kus ta kinnitas, et kõik olevat tehtud õigesti ja Eesti majandus ei vaja reforme, majanduskasvu turgutamiseks tuleb lihtsalt praegust poliitikat jätkata. Juba eelmise valitsuse moodustamisel teatas Rõivas, et Eestil pole suurt narratiivi vajagi. Samast ideoloogiast on kantud kunagise peaminister Andrus Ansipi ütlus: „Kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada.” Selgeid sihte ei leidunud ka presidendi ega riigikogu esimehe aastalõpukõnes.
Riiki, kus majanduskasv on peatunud, investeeringud kokku kuivanud, aktsiisi- ja käibemaksutõusud kahjustavad Eesti konkurentsivõimet, palgad ja pensionid on väikesed, maapiirkonnad tühjenevad, ligi 100 000 inimest on lahkunud ja 50 000 last näevad igapäevaselt nälga, ei ole võimalik loosungite ja oponentide mustamisega juhtida.
Probleemide lahendamine nõuab põhimõttelisi muutusi, sisulisi reforme ning rahvusliku ettevõtluse ja põllumajanduse toetamist. EKRE ettepanek, langetada käibemaks 10%-le, mõjuks tugeva impulsina majanduse ja inimeste ostujõu kasvule.
Valitsuse tahtmatus reaalsust näha kõneleb stagnatsioonist ja meenutab Brežnevi-aega, mil kõik oli „hästi“ ja vaidlemata täideti võõrsilt tulnud ettekirjutusi. Paigaltammumine tekitab allakäiguspiraali, nagu nõukogude ajal juhtuski ning vanale Euroopale järele jõudmine jääb vaid unistuseks.
Eesti huvid on allutatud Brüsseli huvidele ning ida suunal, rääkides kahjulikust piirilepingust ning okupatsioonikahjude nõudmisest loobumisest, valitseb argus ja allaheitlikkus. Sise- ja välispoliitikas peab lähtuma enda rahvuslikest huvidest nagu teisedki riigid, keegi teine seda meie eest ei tee.
Vaimne stagnatsioon ja visioonipuudus halvab kõiki koalitsioonierakondi. Sotsiaaldemokraadid on muutunud nn härrassotsideks, kes selle asemel, et traditsiooniliselt seista inimeste heaolu ja vähekindlustatute eest, on enda lipukirjaks võtnud jõulise homoseaduse eest võitlemise, mille käigus ei peeta paljuks ka väljapressimistaktikat koalitsioonipartneri suhtes. Sotside hüljatud sotsiaalteemad on suuresti üles võtnud rahvuskonservatiivne EKRE ja teised opositsioonierakonnad.
Reformierakonna all toetuse kaotanud ja identiteedikriisis vaevlev IRL on asunud, sarnaselt Vabaerakonnale, otsima maailmavaadet. Partei esimees pakkus välja äärmusliku lahenduse Eesti demograafiakriisile, mis seisneb sisuliselt massiimmigratsioonis ja eestluse ümberdefineerimises. Teisiti pole võimalik nii lühikese ajaga pakutud arvudeni jõuda. Selline kava teeb lõpu IRL-ile endale, sest eestlaseks olemine tähendab palju enamat kui sissekirjutus. Riigikontrolli auditi põhjal puudub Eestil võime tulla toime praeguse 550 immigrandiga, ammugi enam kui poole miljoniga. EKRE rõhutab, et demograafilisest kriisist väljumiseks ja rahvaarvu tõstmiseks tuleb keskenduda sündivust parandavatele meetmetele, perekondade ja laste toetamisele ning majanduse edendamisele.
Pole imestada, et tülidest vaevatud ja sihitute suurerakondade toetus ja liikmeskond on võrreldes valimisaegsega langenud, EKRE toetus aga pea kahekordistunud. EKRE on ainus erakond, kelle liikmeskond on ka märkimisväärselt kasvanud. Rahvas ju näeb, mis toimub.
Avaldatud Harju Elus 22.01.2016
http://www.harjuelu.ee/2016/01/5844/toompeal-valitseb-stagnatsioon/

laupäev, 5. märts 2016

Kas valitsuses on Kremli käsilased?

Äsja tähistasime Eesti Vabariigi aastapäeva. Lisaks paraadile toimus meeldejäävaim üritus Vabaduse platsil, kuhu kogunes üle kahe tuhande inimese Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna korraldatud pidulikule tõrvikurongkäigule. Meeleolu oli isamaaline ja ülev ning osavõtjate sõnul olid emotsioonid laes justkui laulva revolutsiooni aegadel.

Aastapäevakõnesid pidasid eri paikades ka president ja peaminister. Nende sõnavõttudes oli aga suur osa süüdistamistel ja rahvaga tõrelemisel, kes ei soovi olla solidaarne millega iganes ega omaks võtta vasakliberaalseid „euroopalikke väärtusi“ mida EL, reformierakond ja sotsid meile peale suruvad.

Rõivas kuulutas Vanemuises peetud kõnes poliitilised oponendid Kremli käsilasteks, kes teenivad Venemaa eesmärki ühiskonda lõhestada, õõnestada ja polariseerida. EKRE olevat vaid näiliselt Kremli vastane, tegelikkuses edastab Kremlile meelepärast sõnumit ja taob natsitrummi. Eesmärk olevat killustunud Euroopa ja Euroopa piiril üksi seisev Eesti. Isegi kui see eesmärk looritatakse keele, kultuuri, traditsioonide ja iseotsustamise õiguse eest seismisega. Lisaks vihjas ta, et kõike tehakse Kremli rahastusel.

Loomulikult ei suutnud ta, nagu teisedki sarnaste hullude väidetega väljatulnud, selgitada, milles EKRE kremli- ja natsimeelsus (ühekorraga!) seisneb ega oma väiteid tõestada. Alles hiljuti põles valitsus innust anda Venemaale viisavabadus. Siis süüdistati vene ohu eest hoiatavat EKRE-t russofoobias ja kremlivastasuses. Sellisesse rikutud ja enda ilmeksimatusse uskuvasse mõtteviisi ei mahu, et on inimesi, kes peavad isamaalisust ja aateid aus ja et EKRE seisab tõepoolest meie rahvuslike huvide, keele, kultuuri, traditsioonide ja iseotsustamise õiguse eest. See ei tähenda Eesti isoleerimist oma liitlastest.

Lootus, et Ilvese viimane presidendikõne saab olema presidendi vääriline, luhtus. Suurem osa kõnest oli multikultipropaganda ja rahva süüdistamine sallimatuses ja soovi eest olla peremehed omal maal. Ilves kritiseeris ka valitsust, et see ei tegutse piisavalt jõuliselt kooseluseaduse jõustamisel. Märgiline oli põhiseaduse moonutamine, millele kõik ei osanud ehk tähelepanu pööratagi. Ta ütles, et põhiseaduse kohaselt tuleb seista Eesti riigi, rahva ja kultuuri eest. Põhiseadus räägib aga hoopis Eesti riigi, rahvuse ja kultuuri kaitsmisest. Siin on suur ja olemuslik vahe.

Ka Ilves esitas laest võetud väite, justkui kujutaks me ette, et saame olla mini-Šveits Venemaa külje all ja imestas, kuidas võib sellise absurdni jõuda. Kust ta võtab seda? Šveitsis paistab aga silma kaks asja: inimestel on kaitseväe relvad ja varustus kodus. Pole midagi heidutavamat kui lojaalne ja relvastatud rahvas. Teiseks, kõik olulised riigielu küsimused otsustatakse rahvahääletuse teel. Ka Eestis tahab 82% inimestest rahvale õigust algatada referendumeid. Kui Ilves peab mõlemat absurdseks, näitab see tema usaldamatust rahva suhtes ja soovimatust demokratiseerida ühiskonda. EKRE on muuseas ainus erakond riigikogus, kelle programm rahvaalgatust toetab.

Koalitsioon kaebab, et poliitiline vastasseis on terav ja ühiskond lõhestunud, aga keelduvad tunnistamast, et on selles ise süüdi. Demokraatiale vilistamisese ning seaduste ja asjade läbisurumise asemel, millele rahva enamus on vastu, peab keskenduma hoopis olulistele ja vajalikele küsimustele. Püüd opositsiooni tasalülitada näitab võimulolijate sallimatust eriarvamuste suhtes ning peataolekut ja paanikat olukorras, kus koostöövõime ja usaldus valitsuses endas on olematu. Just see on Kremlile meelepärane käitumine, eriti kui igasuguse loogika vastaselt soovitakse piirilepinguga Eesti huve kahjustades loovutada Venemaale okupeeritud alad ning keeldutakse okupatsioonikahjude kompenseerimise nõuet esitamast. Kas valitsuses on Kremli käsilased?


Avaldatud Harju Elus 04.03.2016, algne pealkiri oli "Liberaalid ei usu aateid ega isamaalisust" 

http://www.harjuelu.ee/2016/03/6137/kas-valitsuses-on-kremli-kasilased/

reede, 4. märts 2016

Kas Sauel võltsitakse ühinemisreferendumi tulemusi?

Minu poole pöördus suur hulk murelikke Saue linna elanikke Saue linna, Saue, Kernu ja Nissi valla ühinemise rahvaküsitlus asjus. Linnaelanike ebameeldivaks üllatuseks kasutatakse hääletusel mitteturvalisi, kinni plommimata valimiskaste, mis jätavad vabad käed valimistulemustega manipuleerimiseks ja soovi korral nende võltsimiseks. Valimiskastid on suletud vaid plastiknipukatega, mida on võimalik osta igast ehitusmaterjalide kauplusest. Väidetavalt sai ka Kaubakeskuses võimalik hääletada, kuigi sellist hääletuskohta ei ole üldse ette nähtud ja seal koguti sedelid lihtsalt pappkarpi. Asi tundub justkui kriminaalseks minevat.

Eelnevad, nii Saue linna kui Saue valla poolt tellitud arvamusküsitlused näitavad selgelt, et Saue linna elanikud ühinemist ei toeta, on uhked oma linna üle ja ei soovi muutuda vallaelanikeks. Mingit riigipoolset sundi ühinemiseks ei ole, sest linnas on ligi 6000 elanikku, mis ületab valitsuse poolt kehtestatud alammäära. Erinevalt ühinemisläbirääkimistel osalevatest valdadest on Saue linn nii haldus-, kui majandusvõimekuse poolest Eesti omavalitsustest esimeste seas. Linna raha hakkab valdadesse voolma ja meie asjade üle hakkavad otsustama teised. Avalik arvamus on selgelt ühinemise vastu. Ka mina pean ühinemist Saue linnale kahjulikuks.

Ühinemisettepanek pärineb Saue vallalt. Saue linna volikogu nõustus ühe enamhäälega läbirääkimistel osalema selleks, et välja selgitada ühinemise võimalikud plussid ja miinused. Koalitsioonipartneritest, valimisliit Kindlad tegijad ja IRL-st, toetas liitumist vaid IRL. Ka opositsioonis olev Reformierakond oli peale paari erandit liitumisele vastu. See oli ka nende valimislubadus.

Linna vaatevinklist on läbirääkimised toonud esile selgelt rohkem miinuseid kui plusse, kuid seis volikogus on muutumas. Saue Linnavolikogu IRL fraktsioon, eesotsas volikogu esimehe Valdis Toomastiga on asunud liitumise nimel ründama koalitsioonipartnerist linnapea Tõnu Urvat (valimisliit Kindlad tegijad), kes toetab linna iseseisvust. Nüüd valmistatakse ette võimupööret, mis tooks kaasa liitumisega nõustumise volikogus. IRL pöördus Saue Linnavolikogu  Reformierakonna fraktsiooni poole ettepanekuga esitada koos enda koalitsioonipartnerile umbusaldus ja pakkus neile linnapea ja abilinnapea kohta tingimusel, et reformierakond asub liitumist pooldama. Riigi poolt ette nähtud aastapalga suuruse ühinemispreemia ootuses reetis reformierakond ja Harry Pajundi (Reformierakonna linnapea kandidaat) oma valijad ja asus ühinemist pooldama. Harry Pajundi on endine Saue linnapea, kes võeti 2012. aastal ametist maha oma ülesannetega mittetoimetuleku tõttu. Umbusalduse algatajaks toona oli muuseas seesama IRL, eesotsas Valdis Toomastiga, kellele ühinemine toob samuti aastapalga suuruse preemia. Kas raha ongi toimuva ajendiks?

Kuna surve volikogu liikmetele ja püüd avalikku arvamust mõjutada üha kasvab (neile kes on vastu on isegi koju helistatud) ning IRL-i poliitikute suust on kuuldud väiteid, et ühinemine viiakse läbi niikuinii, on paljudes linnainimestes tekkinud kahtlus võimaliku valimistulemuse võltsimise kavatsuse kohta. Kahtlustele annavad aluse inetud poliitmängud ja mitteturvaliste, pitseerimata valimiskastide kasutamine. Soovitud tulemuse saavutamiseks ei ole ju muud vaja, kui valimissedelid välja vahetada. Kui hääletustulemus saab olema teistsugune, kui äsja valminud küsitluses, siis on ilmne, et ühinemishääletuse tulemused on võltsitud.

Muidugi on volinikel ka voli lihtsalt ignoreerida rahva tahet, kuid ma tahaks näha, kes neile varsti saabuvatel valimistel siis enam hääli annaks. Tegemist oleks poliitilise enesetapuga.


teisipäev, 1. märts 2016

Eestis tuleb taastada rahvaalgatuse õigus

Veerand sajandit pärast taasiseseisvumist on Eestis aeg taastada rahvahääletuste algatamise õigus, leiab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu fraktsiooni aseesimees Henn Põlluaas.
AS Turu-uuringute läbiviidud küsitluse tulemusel leiab ligi kolmveerand (72%) inimestest, et rahval ei ole piisavalt võimalust osaleda poliitiliste otsuste langetamisel. Tervelt 82% pooldab põhiseaduse muutmist selliselt, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi. Selle vastu oli vaid 3% küsitletutest.
Henn Põlluaas ütles, et ühiskonnas kasvab inimeste rahulolematus poliitiliste otsustajate tahtmatuse üle arvestada rahva enamuse seisukohti.
„Rahvakogu algatused õnnestus mõned aastad tagasi Jääkeldris külmutada, kuid nii maailmas kui Eestis toimuv ei lase demokratiseerimise džinni enam pudelis hoida. Eestis on selgelt tuntav võimu võõrandumine rahvast ning teadmatus ja mure selle üle, kuhu ühiskonda suunatakse ja millistel ajenditel otsuseid tehakse. Meile püütakse selgeks teha, et demokraatia ei tähendagi enamuse tahte elluviimist, arvestades vähemustega, vaid vähemuse tahte pealesurumist enamusele. Näeme, et seda tehakse mis tahes hinna ja vahenditega, teisel seisukohal olijaid sildistades ja ühiskonda lõhestades,“ ütles Põlluaas.
Ta osutab, et Eesti 1920. ja 1933. aasta põhiseaduste kohaselt teostas rahvas riigivõimu rahvahääletamise, rahvaalgatamise ja riigikogu valimiste teel. 1992. aastal vastu võetud põhiseaduses on neist õigustest alles jäänud ainult valimisõigus. “On viimane aeg anda need õigused rahvale tagasi. Riikides, kus see on sätestatud, näiteks Šveits, toimib see suurepäraselt.“
Põlluaasa sõnul on Riigikogu erakondadest ainult Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmis sätestatud vajadus seadustada rahvaalgatus ja rahvahääletus, ehk õigus algatada seaduseelnõusid ja referendumeid olulistes poliitilistes küsimustes. „Eesti peab saama demokraatlikuks riigiks, kus kodanike tahe loeb ja sellega arvestatakse.“
Põlluaas avaldab lootust, et ka teised erakonnad toetavad SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatust luua rahvaliikumine rahvaalgatuse õiguse tagastamiseks rahvale.
„Inimeste kaasamine otsustusprotsessidesse peataks võimu võõrandumise rahvast, lõpetaks võimulolijate omavoli, annaks uut hoogu kodanikuühiskonnale ja mõjuks positiivselt Eesti demokraatia arengule. Me ei peaks enam tundma, et meid sunnitakse rahva tahte vastaselt liikuma sinna, kuhu me ei taha,“ leiab Põlluaas.
28/02/2016 http://uueduudised.ee/henn-polluaas-eestis-tuleb-taastada-rahvaalgatuse-oigus/

Kas Eestil on välispoliitikas iseseisvaid huve ja eesmärke?

Minu kõne Riigikogus 11.02.2003 Eesti välispoliitika arutelul
Kuulates kord aastas välisministri ettekannet, kui tutvustatakse Eesti riigi seisukohti, meie eesmärke ja pürgimusi, ootad loomulikult säravat tähelendu, saluuti. Paraku pean tunnistama, et pidin kogema üsna suurt pettumust. Me saime küll ülevaate olukorrast ning tänapäeva maailma, Euroopa ja lähiümbruse kirjelduse. Aga nagu ma ütlesin, sellega ei kaasnenud nende olukordade põhjuste, tekke ega arengu süvaanalüüse, me ei kuulnud Eesti riigi konkreetseid seisukohti teatud küsimustes, ei saanud teada sihte ega teid, kuidas jõuda enda eesmärkideni, ega kuulnud, millised üleüldse on meie eesmärgid või lahendused.
Terve tänase n-ö arutelu jooksul ei kuulnud ma väljendit "rahvuslikud huvid". Kas meil üleüldse on rahvuslikke huve? Kas Eestil on välispoliitikas iseseisvaid huve ja eesmärke? Me kuulsime küll väga palju sellest, millised on Euroopa Liidu sihid ja eesmärgid, kuulsime palju liberaalsest väärtussüsteemist ja solidaarsusest, aga me ei kuulnud, kas see kõik on tõesti väärt seda, et Eesti peaks selle ilma vähimagi kriitikata üle võtma. Kas meil on hoolimata sellest solidaarsusest ka mingisuguseid oma arvamusi ja seisukohti selle kohta, milline on see n-ö liberaalne väärtussüsteem, mille me peaksime tingimusteta omaks võtma? Kas see tähendab, et me peame hülgama kõik oma senised väärtussüsteemid? Kas me peame hülgama perekonnaväärtused ja rahvusriikluse? Mis need liberaalsed väärtused on ja kas need kaaluvad üles kõik selle, mis on meid täna siia toonud ja viivad ka tulevikus edasi? 
Me kuulsime siin, et need, kes massiimmigratsioonist räägivad, eksivad või eksitavad inimesi. Häbiväärne olevat see, et Euroopa ei ole suutnud immigrante riikide vahel laiali jagada. Kuid tegelikult on häbiväärne hoopis see, et Euroopa Liit ei ole suutnud absoluutselt mitte midagi ette võtta nende protsesside peatamiseks. See, et ei tegelda põhjustega, on häbiväärne. 
Me kuulsime Ukraina territoriaalse terviklikkuse kaitsmisest. Loomulikult on see oluline ja vajalik, selles ei ole üldse kahtlustki. Aga see ei tähenda, et me samal ajal võiksime unustada enda territoriaalse terviklikkuse ja enda huvide kaitsmise. Nagu me täna kuulsime, seda ei peeta oluliseks, seda ei peeta tähtsaks. Meie välispoliitika tundubki olevat põhimõteteta kaasajooksmine, enda huvide unustamine ja nendega mittearvestamine. 
Siin võiks tõmmata paralleeli president Lennart Meri kunagise välispoliitilise kreedoga, mis seisnes selles, et tuleb leida riikide vahel ühisosa ja vähendada n-ö halli tsooni. Jumala õige seisukoht, selles ei ole üldse mingit kahtlust. Aga kui seda välispoliitikat ellu viia, siis seda selgemini peavad olema silme ees ikkagi enda rahvuslikud huvid, neid ei tohi unustada. 
Kunagine Rootsi suursaadik Tallinnas Fredén kirjutas kord, et rahvuslikud huvid peavad olema eeskätt just väikeriikidele kõige olulisemad ja primaarsemad, et suurriigid ei sõidaks nendest üle. Samas avaldas ta imestust, miks Eestil neid ei ole. Sedasama imestust avaldan mina ka täna, sest peatselt tähistame taasiseseisvumise 25. aastapäeva, aga me oleme unustanud kõik selle, milleks see riik loodi ja mis olid selle eesmärgid. 
Me küsime, kas meil on narratiivi. Tundub, et ei ole. Aga tegelikult on narratiiv meie põhiseaduses kirjas. Lööge lahti preambul, seal on öeldud, miks Eesti riik loodi ja mis on tema eesmärk: eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine. Kogu riigi tegevus, kaasa arvatud välispoliitika, peabki lähtuma just nimelt sellest eesmärgist. Siin ei ole mitte mingisugust kahtlust. 
Koostöös meie liitlastega, arendades häid liitlassuhteid ja tugevdades meie julgeolekut koos sõpradega – loomulikult, nii see peab käima. Aga see ei saa toimuda meie enda huvide, meie enda rahva, meie enda jätkusuutlikkuse ja kestvuse arvel. Küsimus ei ole mitte selles, kas meil on konsensuslik välispoliitika. Jumal tänatud, et meil seda ei ole! Peale piirilepingu sõlmimise ja okupatsioonikahjudest loobumise annaks tänane valitsus ilmselt oma allkirja ei tea millele veel. Küsimus on selles, kas me tahame ise otsustada oma asjade üle, olla peremees omaenda kodumaal ning määrata oma rahva ja riigi tulevikku või tahame olla vaid kuulekad kaasajooksjad, käsutäitjad, teiste riikide ja rahvaste huvide elluviijad. 
Mina eelistan olla peremees omaenda kodumaal ja ma olen kindel, et seda eelistab ka terve Eesti rahvas.