Henn Põlluaas: september 2017

Vasakvalitsus tahab terrorismi vastu võitlemise sildi all võtta rahvalt relvad

Ülereguleerimine võltsturvalisuse nimel, põhjendamatult suure sekkumisõiguse andmine ametnikele, seaduskuulekate ja lojaalsete relvaomanike ahistamine, kaitsevõime kahjustamine ning kuritegevusele ja terrorismile suuremate võimaluste andmine - need on märksõnad, mis iseloomustavad relvaseaduse muutmise eelnõud.

Rahva vaba olemise üks tunnustest on isiku õigus otsustada kas omada ja kanda enesekaitseks relva või mitte. See on kodanike põhiõigus, demokraatliku ja vaba ühiskonna elementaarne eeldus. Ka Riigikohus on samal seisukohal.

Samuti on see oluline kaitsepoliitika seisukohalt. Eestis on riigikaitse üheks põhialuseks totaalkaitse kontseptsioon. See põhineb relvastatud rahval, kes vajadusel saab abistada riiistruktuure rünnete tõrjumisel või siis vastavalt Põhiseadusele teostada vastupanu riigikorra vägivaldsele muutmisele. Selle eelduseks on isiklike relvade olemasolu.

Eestis olid tulirelvad lubatud esimeses vabariigis ja nüüd, alates taasiseseisvumisest. Meie seadused, koos rangete nõuetega relvaloa taotlejatele (taustakontroll, tervisetõend, teoreetiline ja praktiline eksam jne), koos riigipoolse järelkontrolliga, on taganud, et seaduslike relvadega sooritatud kuritegude arv on sisuliselt olematu. Relvaintsidente on olnud vähe ja neist vaid üksikuid registreeritud relvaga. Ja ka neist ei olnud kõik sooritatud seadusliku relva omaniku poolt. Eestis puudub relvakuritegevus seaduslike relvadega.

Paraku on relvade rahva käes olemine vastumeelne nii Euroopa Komisjonile, kui mõnedele meie erakondadele ja ametnikele, kes on nüüd välja tulnud äärmusliku, ülereguleeritud ja mõttetuid sätteid ja keelde täis eelnõuga.

Väidetavalt on relvaseaduse muutmise üks eesmärk tõkestada Euroopat tabanud terrorismi ja kuritegevust, kuid soovitatavad meetmed mõjuvad risti vastupidiselt. Kõige parem tõke on rahvas, kellel on võimalus osutada enesekaitseks vastupanu. Relvaomamise raskeks ja ebamugavaks tegemine seda eesmärki ei täida. Meil tasub eeskuju võtta Tšehhist, kus toetatakse enesekaitserelvade olemasolu kõigil kodanikel. Suure osa meie relvaomanikest moodustavad Eestile lojaalsed ja põhjalikku relvaõpet omavad politseinikud, kaitseväelased ja kaitseliitlased. Sotside juhitud siseministeeriumi relvaseaduse eelnõu mõjub umbusalduse avaldamisena neile.

Euroopas toimunud relvastatud terroriteod on sooritatud ebaseaduslike, musta turu relvadega. Legaalsete relvade piiramisel pole vähimatki mõju terrorismi ja kuritegevuse tõkestamisel. Vastupidi. Võttes kodanikelt võimaluse end, oma vara ja peret kaitsta, antakse hoopis terroristidele võimalus midagi kartmata emadel kõrisid läbi lõigata või lömastada autodega jalakäijaid ja lapsi. Ühe relvastatud kodaniku kohalolek võib päästa kümneid kui mitte sadu inimelusid.

Vaadates terrorikuritegusid peaks ära keelama ka autod ning vigastuste ja surmadega lõppenud kuritegude põhjal kööginoad.

Kui räägime aga ebalojaalsetest kodakondsuseta ja Venemaa kodanikest laske- ja paintballiklubide liikmetest, kus õpetatakse ka taktikalist liikumist, siis tuleks keelata relvaomamine hallipassimeestele ja kolmandate riikide kodanikele. Kahtluse tekkimise hetkel võib olla juba hilja. Arvestades julgeolekupoliitilist olukorda, oleks see igati õigustatud. Eriti arvestades seda, et näiteks Narva laskespordiklubid on täis Venemaalt pärit vene kodanike relvi.

Riik peab teadma, kus ja kelle käes tulirelvad on ning mida nendega tehakse. Samas ei tohi piirata kodanikke, kellele riik on usaldanud relvakandmise õiguse ning kes on relva eesmärgipäraselt kandnud, olgu selleks siis enesekaitse, jahipidamine või sporditegemine.

Eesti relvaseadus on piisavalt range ning järelevalve toimib hästi. Nõue teha katsed ja põhjendada relvaloa pikendamisel uuesti, miks relva soovitakse, on liig-mis-liig. Inimene on seda juba põhjendanud, tema taust on kontrollitud, ta on olnud korralik kodanik ja täitnud seadusi, muidu oleks luba juba ära võetud. Puudub igasugune vajadus tekitada uusi ja kunstlikke takistusi, mida ametnikud saavad kaalutlusõiguse sildi all vastavalt enda suvale või kellegi suunistele ära kasutada. Sama loogika järgi võiks autojuhiloa vahetamisel uusi teste nõuda.

Ja mida tähendab piisav põhjendus. Ükskõik, kuidas põhjendatakse vajadust relva omada, ametnik võib ikka teatada, et põhjendus ei ole piisav. Võidakse küsida, kas teil on relva enesekaitseks vaja läinud. Ei ole? Järelikult polegi vaja. Kui tunnete end ohustatuna, peate hoopis psühhiaatri juurde pöörduma. Kui ei tunne, milleks siis relv? Meil on juba täna selliseid näiteid, kuid uue redaktsiooni seadustamisel muudetakse selline absurd reegliks, sest, olgem ausad, eelnõu tegelik eesmärk on rahvalt relvade äravõtmine.

Täiesti põhjendamatu on laskespordiks lubatud padrunite arvu vähendamine. Eestis on piirangud juba praegu ebamõistlikud. Enesekaitseks relva omaval isikul võib olla vaid sada padrunit sõltumata relvade arvust. Kui on näiteks neli erineva kaliibriga püstolit, jääb ühe relva kohta vaid 25 padrunit. Käisin hiljuti laskmas ning mul kulus vähem kui tunni jooksul sada padrunit. Eelneva näite põhjal saaks laskmist harjutada vaid kümme-viisteist minutit. See ei ole treening, see on naljategemine. Ka tund on liialt vähe, eriti kui vastavalt seadusele peab oskama relva käsitleda ja laskmist treenima. Piirangud seda ei võimalda ja sunnivad relvaomanikke ja laskespordiga tegelejaid, kelle padrunikulu on kümneid kordi suurem, seadust rikkudes endale lubatust enam laskemoona soetama. See toob kaasa aga relvaloa ära võtmise. Kui ei treeni, relva käsitleda ei oska ja laskeoskus on kehv, siis võetakse eelnõu põhjal luba ikkagi ära.

Soomes puudub piirmäär padrunite arvule. Kas see kujutab riski nende julgeolekule, tõstab kuritegevust või terrorismiohtu? Loomulikult mitte. Me peame neist eeskuju võtma ja kui mitte piirangud täiesti kaotama, siis vähemalt lubatud padrunite arvu oluliselt suurendama.

Sama põhjendamatu on kollektsioneerimisloa ja relvahoidla nõue alates üheksandast relvast. Kuidas kaheksa relva on relvakapis ohutud, kuid üheksa mitte? Kas teate, mida relvahoidla endast kujutab – 40 sentimeetriseid terasega armeeritud seinu, kahekordsid rauduksi, sundventilatsiooni jne. Kuidas selline asi paigutada korterisse? Ja kuidas muutuvad relvad ühe lisandumisega kollektsiooniks, millele tuleb jällegi eraldi luba taotleda?

Eelnõus on ka positiivset, kuid negatiivseid aspekte on eelpooltoodule lisaks liialt palju. Sestap teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi, et ministeerium saaks selle läbi vaadata ja tulla tagasi arukate ja mõistlike ettepanekutega, mitte ei ahistaks korralikke kodanikke.

Kõne relvaseaduse muutmise eelnõu esimesel lugemisel 27.09.2017 Riigikogus

Tegemist on algse terviktekstiga, ettekandmisel jäid sellest ajapuuduse tõttu mõned laused välja. Nagu oligi arvata, lükati EKRE ettepanek vasakvalitsuse (Keskerakond, SDE ja IRL) häältega tagasi.
Tegin relvaseadusele 24 parandusettepanekut ja minu suureks üllatuseks isegi siseministeerium leidis, et suurt osa nendest on mõistlik arvesse võtta. Näiteks lubatud padrunite arvu suurendamine, relva registreeritud hoiukohtade arvu suurendamine ühelt kolmele, sileraudse püssi pikkuse leevendamine, õigus hoida padrunit rauas jne. Loodan, et need parandused ka seadusesse jõuavad.

neljapäev, september 28, 2017
0 Comments

Võõrtöölised toovad madalad palgad, kultuurikonflikti ja põlisrahva hääbumise

Eesti on teelahkmel. Olukorras, kus meid on tabanud enneolematu eestlaste väljaränne ja võõrrahvaste sisseränne on jõudnud juba pea okupatsiooniaegse sisserände tasemele, on meil valida, kas soovime eesti keele, kultuuri ja rahvusriikluse jätkumist või sulandumist multikulturismi katlas. Esimese eest võitlesid meie esiisad Vabadusvõitluses ja hilisemates ajalootormides ning see valik päädis Eesti taasiseseisvumisega. Seda suunda esindavad rahvuskonservatiivid. Teist, venestamise ja ühtesulandumise suunda surus meile vägivallaga peale Kremli okupatsioonirežiim. Täna on see asendunud Euroopa Liidu vägivallatu, kuid rahvuse ja rahvusriigina kestmise vaatevinklist sama fataalse survega. Seda esindavad Eestis võimul olnud vasak- ja paremliberaalid. Tegemist on kahe põhimõtteliselt erineva arusaamaga, mida ideoloogiliselt võib iseloomustada kui rahvusliku ja globalistliku suuna vastasseisu.

Kui sündimus ei tõuse, kahaneb Eesti tööjõuturg järgmise 25 aasta jooksul ca viiendiku võrra. Nii Reformierakond kui Sotsiaaldemokraadid väidavad, et Eesti majandus vajab võõrtööjõudu ning selleks tuleb olemasolevad piirangud kaotada. Samale seisukohal on ka Keskerakond, kuigi opositsioonis olles seisti massiimmigratsioonile vastu. Vähemalt sõnades. IRL ei toeta piirangute täielikku kaotamist, küll aga nende märkimisväärset leevendamist. Vabaerakonnal, nagu ikka, seisukoht puudub või siis kaldutakse sotside poole. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ainus, kes leiab, et immigratsioonipiiranguid ei tohi kaotada, vastupidi neid tuleb karmistada ja ka Euroopa Komisjoni sundkvootidest tuleb Poola, Ungari, Slovakkia ja Tšehhi eeskujul keelduda.

ÜRO rahvastikuosakonna 2001. aasta analüüsi kohaselt tuleks tööealiste arvu samal tasemel hoidmiseks tuua poole sajandi jooksul Euroopasse 161 miljonit tööealist immigranti ning eakate suhtarvu samal tasemel hoidmiseks (arvestades, et ka immigrandid vananevad) aastani 2050 lausa 1,36 miljardit (sic!) immigranti. Arvestades, et Euroopas elab täna 500 miljonit inimest ja sisserännanute laste arv perekonnas on ca viis korda suurem eurooplastest, ei ole vaja erilist fantaasiat kujutamaks ette, milliseks muutub Euroopa selliste arengute puhul.

Iseloomulik on, et kõik immigratsioonikvoodi tühistamise eestkõnelejad vaikivad maha, et Eestis juba on Euroopa suurim sisserännanud ja välispäritolu inimeste osakaal ühiskonnas, kuid see ei ole lahendanud mitte ühtegi probleemi, mida väidetavalt immigratsioonipiirangute kaotamisega lahendada soovitakse. Ainuüksi see näitab, et kogu retoorika immigratsioonikvoodi tühistamise või suurendamise poolt on puhas demagoogia ja hiilivalt püütakse käivitada hoopiski teistsugused protsessid – tühistada printsiibid, mille eest me võitlesime taasiseseisvumise aastatel ja sätestasime üksmeelselt ühiskondliku kokkuleppega oma põhiseaduses – Eesti on rahvusriik, mis on loodud eestlaste kustumatu enesemääramise õigusel ja mille ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Ei räägita ka sellest, et maailmas ennustatakse seoses tehnoloogia ja tootmise arenguga peatset töökäte ülejääki. Prognooside põhjal väheneb seoses sellega 25 aasta jooksul töökäte vajadus võrreldes tänasega ligi poole võrra. Minnes ekspansiivse immigratsiooni võimaldamise teed, on kõik need sissetoodud inimesed varsti pikaajalised ja lootusetud töötud, kes vajavad elementaarseks toimetulekuks ühiskonna tuge ja toetusi, ilma, et ise selle arengusse panustaksid. Tagajärjeks on ühiskonna sotsiaalsüsteemi krahh ja sõna otseses mõttes majanduskatastroof, millele lisanduvad üha süvenevad konfliktid etnilistel, kultuurilistel ja religioossetel põhjustel. Mis kõige hullem, rahumeelne ja aktsepteeritav väljapääs sellisest olukorrast puudub. Immigratsioon ei ole töökäte asendamisel lahendus, tööjõu pidevale sissevoolule rajatud tsivilisatsioon ei ole kestlik ja langeb mõne põlvkonna järel kokku.

Ei räägita ka sellest, et Eesti immigratsioonipoliitika on juba täna oluliselt liberaalsem kui teistes Euroopa riikides. Immigratsioonikvoodile on kehtestatud tervelt seitseteist erinevat erandit, mis lubavad siia tuua piiramatult IT valdkonna töötajaid, hooajatöölisi, ettevõtte teistes riikides olevaid töötajaid, õppureid, kellele on loodud kõik võimalused alalise elamisloa saamiseks jne. Eestisse vastu võetavad pagulased ei kuulu üldse kvoodi alla, samuti nende hiljem järele saabuvad perekonnaliikmed, Euroopa Liidu liikmesriikide, USA ja Jaapani kodanikud, investorid jne. Eelmisel aastal saabus Eestisse ligi kümme tuhat inimest. Kümne aastaga teeb see Tartu suuruse linna jagu inimesi. Mingit vajadust immigratsioonikvoodi leevendamiseks ega tühistamiseks tegelikult ei ole.

Ei räägita ka sellest, et töötuid on Eestis enam kui kaks korda rohkem kui vabu töökohti. Püüdes tuua Eestisse uut tööjõudu võib näha soovi takistada meie majandusel minna kaasa tehnoloogia arenguga ja selle juurutamisega. Miks peaks ettevõtjad panustama uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse, et meie endi inimesi palgata ja siin hoida, kui odavat tööjõudu võib piiramatult sisse tuua. Madalapalgalised võõrad hõivavad kohaliku rahva arvelt olemasolevad töökohad. See suurendab eestlaste väljarännet veelgi. Suureneb surve eesti keelele ning tekib oht, et me ei saa oma kodumaal enam riigikeeles asju aetud. Juba tänagi on eesti keele kasutusala märgatavalt ahenenud igal aastal Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt saabuvate tuhandete immigrantide tõttu.

Euroopa piiride taga on praegu ootamas ca kuus miljonit inimest, Aafrika rahvaarv kasvab lähima kahekümne viie aasta jooksul miljardi inimese võrra, kelle jaoks on ka meie närune miinimumpalk kümneid kordi suurem, kui nad kodumaal suudaks teenida ja nad on valmis lendama mesitarude poole. Võõrtööjõud on kõike muud kui lahendus. Me teame ju väga hästi probleeme, millega on silmitsi ühiskonnad, kus sel moel on püütud tööjõupuudust ja majandusprobleeme lahendada.

Mida siis teha? Esmalt teha kõik, et saaksime sündimuse tõusuteele. Kvoodi erandite hulka tuleb vähendada ja sellest kinni pidada, muidu jääme vähemusrahvaks omaenda maal. Töötuid noori tööle võtvad ettevõtjad tuleb vabastada mingiks ajaks nende palgalt sotsiaalmaksu tasumisest. Meie eelis on hea haridus, peame viima pakutava hariduse, majanduse ja ühiskonna huvid paremini vastavusse, enisest enam tuleb toetada ümber- ja täiendõpet. Põllumajanduse ja maaettevõtluse toetamiseks tuleb sisse viia regionaalsed maksuerisused. Vajalik on bürokraatia vähendamine, töö tõhususe kasvatamine, tooraine müügilt (näit. puit) ja odavalt allhanketöölt üleminek lõpptoodangu valmistamisele, juhtimise ja turundamise kvaliteedi tõstmine, innovaatilise, teadusele põhineva majanduse arendamine, tööde automatiseerimine, robotiseerimine, digitaliseerimine jne. Ja loomulikult sellega seotud tegevuste ja investeeringute toetamine ja välisturgudele mineku aitamine nii know-how, vahendamise kui finantsvahenditega riigi poolt. Valitsused on paraku eelistanud Eesti majandusse panustamise asemel aidata sadade miljonite kroonidega hoopis meist rikkamat Kreekat. Riiklik abi meie majandusele, teadusele ja ekspordi suurendamiseks on peaasjalikult vaid verbaalne ja iseennast kiitev, kuid teadlastel ja ettevõtjatel, eriti väikeettevõtjatel, kes moodustavad meie majandusest enam kui üheksakümmend protsenti, on sellest abi vähe.

Siseminister Anvelti poolt kokku kutsutud rändepoliitika töögrupi septembrikuisel koosolekul osalenud teadlased Eamets, Puur ja Valge näitasid statistikale, teiste riikide kogemustele ja analüüsidele tuginedes, et sisseränne suurendab lõimumisprobleeme ja kuritegevust, kinnistub odavale tööjõule suunatud majandusstruktuur, kaasneb palkade vähenemine, tööpuudus ja varimajanduse kasv, mis omakorda hoogustab eestlaste väljarännet jne. Kusjuures välja rändavad just samade ametite esindajad, keda tahetakse asendada võõrtöölistega. Teadlaste hinnangul ei aita probleeme lahendada ka võõrtööjõu valimise nn. punktisüsteem. Isegi sisserännanud vananevad ning varsti tuleb tööturult väljunud ning pensionit ja sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele sisse tuua üha uusi inimesi. Kokkuvõttes tõdeti, et kvoodisüsteemist ei tohi loobuda, probleemid lahendab sündivuse ja tagasirände soodustamine ning tehnoloogilisest arengust tingitud töökäte vajaduse vähenemine. „Kui tahame jõuda järgi arenenud riikidele, tuleb harjuda mõttega, et meil ei olegi tulevikus niipalju töökäsi vaja kui täna“, kinnitas Raul Eamets Tartu Ülikoolist. Allan Puur Tallinna Ülikoolist tõdes, et lahenduse pakub ka eluea tõusust tingitud tööea pikenemine ja sündivuse kasvu igakülgne soodustamine. Tema sõnul ei tähenda tööjõu kahanemine majanduse või heaolu kasvu vähenemist, küll tähendab see suurema rõhuasetuse panemist tootlikkusele ja tööjõu kvaliteedile. Paraku kõlasid teadlaste ja spetsialistide argumendid sotside juhitava ja sisserännet toetava siseministeeriumi kurtidele kõrvadele ning ka avalikkust ei ole sellest teavitatud.

Riik ei tohi ennast taandada aktiivse majandus- ja tööturupoliitika eest vastutaja rollist, tehes seda eirates põhiseaduslikku imperatiivi tagada eesti keele-, kutuuri ja rahvuse säilimine. Kui tahame säilitada oma riiki ja kultuuri, enda identiteeti eestlastena, soovime, et ka meie lapselapsed saaks Eestis eesti keelega hakkama, peame rohkem kulutama innovatsioonile ja kokkuhoiule. Loogika on lihtne – mida suurem innovatiivsus majanduses ja riigijuhtimises, seda väiksem on vajadus inimkäte järele. Ei ole vaja nii suuri ametkondi ja ministeeriume. Eestis korvaks ajaga kaasaskäimine ja kõrgtehnoloogia kasutuselevõtt töökäte puudujäägi ning võõrtööjõu sissetoomine kaotaks igasuguse mõtte. Kui meil töökäsi vaja, siis tehkem ka kõik siit lahkunud inimeste tagasitoomiseks, kelle kasvatamisesse ja koolitamisesse me oleme panustanud ja kes ei nõrgendaks meie ühiskonna sidusust ja jätkusuutlikust, vaid tugevdaksid seda. Paraku sellega ei ole tegelenud mitte ükski võimul olnud ega olev erakond. Ilmselt ei ole teatud ringkonnad sellest huvitatud, sest see tõmbaks kriipsu peale rahvusriikide kaotamisele ning multikultuurse ja globaalse Euroopa loomisele, millega nii innukalt tegeletakse.

Küsitluse põhjal ei toeta 72% kodanikest kvoodi tõstmist ning 63% arvab, et Eesti ei vaja väljapoolt Euroopa Liitu pärit tööjõudu. Kui oleme demokraatlik ühiskond, siis tuleb rahva tahet austada.

Avaldatud ajalehes Konservatiivide Vaba Sõna, 4(6)2017

Algne pealkiri: Võõrtööjõu sissetoomine ainult süvendab probleeme

esmaspäev, september 25, 2017
0 Comments

Kiisler ja Lobjakas tegid end EKRE-t rünnates lolliks

Saates "Olukorrast riigis" (24.09.2017), analüüsisid" Kiisler ja Lobjakas EKRE seisukohti põliselanike defineerimisel, väites, et EKRE seisukoht, justkui saaks põliselanikuks nimetada alles sisserändajate kolmandat põlvkonda, mistõttu võib põliselanikuks hakata pidama alles Jevgeni Ossinovski järeltulijaid, aga mitte teda ennast, olevat olemuselt natsistlik.

"See on seesama 1933. aasta Saksamaa verepuhtuse ja aaria rassi idee," teatas Kiisler, miks EKRE seisukohad olevat natsionaalsotsialistlikud.

Oh taevas tule appi! Kas neil piinlik ei ole enda rumaluse pärast? Kui sellised isehakanud analüütikud lastakse midagi analüüsima, millest neil aimugi pole, siis pole ime, et nad sellist harimatut ja asjatundmatut jampsi genereerivad. Tuleb välja, et terve Eesti, õigemini terve maailma rahvastikuteadus, demograafid, statistikaamet ja ka sealsed analüütikud on natsid! Veel hullemad kui EKRE, sest on ju EKRE oma kõnealused seisukohad saanud rahvastikuteadusest ja ametlikust statistikast. Natslikud on järelikult ka Eesti ülikoolid, kus sellist asja õpetatakse.

Isegi Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et põlis|elanik on: "põlisrahva, algse rahva liige, põlisasukas, pärismaalane; kusagil pikemat aega, põlise(ma)lt elanud isik. Maa, saare põliselanikud. Austraalia põliselanikud. Eesti alade põliselanikud. Kolonistid tõrjusid põliselanikud nende asustusaladelt välja. Tema pole selle kandi põliselanik. jne"

Meie ei ole Ossinovskist küll sõnagi rääkinud, see on nende kahe "analüütiku" enda väljamõeldis, milles nad EKRE-t süüdistavad, kuid kas tõesti tundub, et Ossinovski sobib hästi sellesse konteksti? Pigem püüdsid ikka Ossinovski eelkäijad kolonistidena eestlasi nende põlistelt asustusaladelt välja tõrjuda. Täpselt ühesugused olid muuseas nii stalinistlik kui natslik kolonialism.

Kui lähme aga täpsemaks ja spetsiifilisemaks, siis on rahvastikustatistikas oluline lisaks rahvusele eristada ka põlis- ja välispäritolu rahvastikku. Laias laastus võib kõik need, kes põlisrahvastiku hulka ei kuulu, arvata välispäritolu rahvastiku sekka, seejuures eristades esimest põlvkonda (välissündinud), teist (välissündinute lapsed) ja kolmandat (Eestis sündinud vanemate lapsed) põlvkonda. Põlisrahvastikuks hakatakse lugema sisserändajate kolmandat-neljandat põlve. Statistikaameti andmetel moodustasid näiteks 2015. aastal välispäritolu inimesed Eesti kogurahvastikust 24%, neist oli esimese põlvkonna esindajaid 53%, teise põlvkonna 30% ja kolmanda 17%.

Jah, Ossinovski ongi sisserändaja ehk välissündinu poeg, kes kuulub sisserändajate teise sugupõlve ning on seega välispäritolu isik, kes elab Eestis alaliselt.

Kui igasugused kiislerid, lobjakad ja kõik vasakliberaalsed kisakõrid omaks veidigi ausameelsust ja enesekriitilisust ning teeks endale selgeks elementaarsedki põhitõed, ei peaks me selliseid lollusi ega alusetuid ja väljamõeldud süüdistusi EKRE suunal kuulma.

Kuid seda on vist palju tahta. Valed ja demagoogia, pahatahtlik sildistamine ning paanikaõhutamine kuuluvad lahutamatult selliste inimeste retoorikasse. Pigem teevad ennast lolliks kui taltsutavad enda ülekeevat raevu ja pimedat viha EKRE ja normaalse ühiskonna vastu. Või teevad nad seda raha eest? Hale igal juhul! Eriti enne valimisi, kus selline tõmblemine on eriti läbinähtav.

pühapäev, september 24, 2017
0 Comments

Kõne sotside algatatud riiklikult tähtsa küsimuse "Eesti demokraatia ohud ja väljakutsed" arutelul.

Henn Põlluaas 21.09.2015
Riiklikult tähtsa küsimuse arutelu ärakasutamine enne valimisi enda poliitilise agenda ja ideoloogia levitamiseks ning poliitiliste oponentide mahategemiseks on ääretult madal ja küüniline.

Aga mida muud oodatagi sotsidelt, kes püüdsid meile siin selgeks teha, et Eesti ja eestlased ei ole enam mõisted, mida oleks paslik kasutada. Me peame selle asendama Eestimaa ja eestimaalastega, jõudma uuele tasandile.

Paraku vist ei ole siin kõnelenud sotside esindajad lugenud põhiseadust, mis ütleb täiesti sõna-sõnalt, et Eesti riik on loodud eesti rahva kustumatul enesemääramise õigusel ja selleks, et säilitada eesti keelt, eesti kultuuri ja eesti rahvust. See on kokku lepitud meie ühiskondliku kokkuleppega Eesti riigi taasloomisel ning kas keegi tahab öelda, et see on ebademokraatlik?

Küll näeme me aga tõesti, et neid ütlejaid on - need on sotsid. Poliitilisi oponente sildistatakse ja sallimatus nende vastu on läinud niivõrd äärmuslikuks, et sotside esimees kuulutas SDE kongressil lausa, et rahvusriiklus on ebainimlik ja ohtlik düstoopia, mis pärineb 19. sajandist ning et Eesti ühiskond on täis rahvuslikku okset ja idioote. Kui see väljaütlemine, mis aplausitormiga kiideti sotside poolt heaks, ei ole vastuolus meie riikluse põhimõtetega, kui see ei ole vastuolus demokraatiaga, siis mis veel on?

Kuid see on vaid üks näide, me võime neid tuua kümneid ja kümneid. Alles hiljuti tõstis kirgi Sirbis avaldatud artikkel, kus nimetati laulupidu mingisuguseks natsibakhanaaliks ja ajupesuks nooretele. Ja kui EKRE, kes on ju sotside meelest see kõige kurja ja paha juur, tõusis üles meie rahvuslike traditsioonide, kommete kaitsele, siis tõusid barrikaadidele ka sotside ninamehed minister Saar ja Mikser, kes teatasid, et tegemist on räige sõnavabaduse rikkumisega EKRE poolt ja nemad on valmis kas või surmani seisma sõnavabaduse eest. Aga kus oli sõnavabaduse eest seismine siis, kui Sirp keeldus sellele täiesti absurdsele artiklile vastulauset avaldamast? Siis ei olnud sotse mitte kuskil! Siis ei kaitsnud mitte keegi demokraatiat ja sõnavabadust.

Ma mäletan veel, kuidas aastal 1988 Marju Lauristin, kes täna esines siin patroneeriva sõnavõtuga, õpetas meid, andis suuniseid, kuidas tema lauluväljakul peale suurt üritust "Eesti vabaduse laul" teatas intervjuus, et tema tundis, kuidas lauluväljakul sündis fašism. Ja ilmselt seesama, mida teie kogete fašismina, see, et eesti rahvas tunneb ühtekuuluvustunnet, tunneb küünarnukitunnet, tunneb uhkust oma mineviku, oma kommete, pärandi üle, et me tahame kesta ja jätkuda – kui teie kogete seda fašismina, siis andke andeks! Mina julgen selliste väljaütlemiste peale öelda, et erakonnal, kes selliseid seisukohti jagavad, ei ole kohta Eesti riigis.

Me näeme iga päev, kuidas sotsid püüavad ümber defineerida väärtusruumi, kuidas püütakse n-ö tõelistele euroopalikele väärtustele anda mingisugust oma, täiesti moonutatud tähendust ja kuidas rünnatakse neid, kes püüavad traditsioonidest, perekonnast, kõigest sellest, mis on meid aastatuhandeid kandnud, kinni hoida.

Me näeme seda, kuidas sotsid jagavad raha, meie maksumaksja raha mingisugustele MTÜ-dele, kes esindavad just nimelt neid sotside poolt kilbile tõstetud libaväärtusi. Kuidas miljoneid jagatakse LGBT Ühingule, Eesti Inimõiguste Keskusele, Feministeeriumile, Oma Toale jne. Ilma riikliku rahastuseta ei oleks neid MTÜ-si olemaski. Needsamad ühendused teevad riigi raha eest homo- ja nn soopropagandat meie koolides, hagevad riiki kohtusse küll homoabielude ja immigrantide kaitseks, kellel ei ole õigust siin Eestis olla, jne. Margaret Thatcher ütles kunagi, et kui sotsid on valitsuses, korraldavad nad tavaliselt finantskaose, nad kulutavad ära teiste inimeste raha. Ja seda me näeme iga päev.

Rahvaalgatusest oli täna juttu, mis lasti susinal ja visinal põhja. Ilmselt Rahvakogu ja Harta 12 loodigi ainult selleks, et pingeid ühiskonnas, demokraatia eest muretsejate pingeid ja pahameelt lasta kuskile ära kanaliseerida. Seal lükati kõik ettepanekud tagasi, kaasa arvatud rahvaalgatuse ettepanek, mis on ääretult oluline demokraatlikus riigis ja esimeses vabariigis see õigus meil oli. Aga sotside esindaja, Liia Hänni, kes seal eksperdina ja otsustajana oli kaasatud, kuulutas: rahvaalgatus ei sobi Eesti tänasesse süsteemi poliitilise kultuuri madala taseme tõttu. Mäletatavasti kutsus ka Päts kunagi eesti rahvast madala tasemega haigeks rahvaks. Aga ometigi just nimelt seesama rahvas lõi Eesti Vabariigi ja ka taastas selle.

Tänane arutelu asendamine monoloogiga, kui ei antud Riigikogu liikmetele võimalust isegi mitte küsimusi esitada on kõike muud kui demokraatia. Aeg saab otsa, ma võiksin rääkida siin tundide kaupa, aga kokkuvõtteks ma pean tõdema, et liitsõnas "sotsiaaldemokraatia" on kaks teineteist absoluutselt välistavat sõna. Ja ongi kõik. Aitäh!

reede, september 22, 2017
1 Comments

Kõne Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisel 20.09.2017

Henn Põlluaas
Head kolleegid! Lugupeetud eesistuja! Mul on kuri kahtlus, et enamik rahvasaadikutest ei olegi seda Istanbuli konventsiooni lugenud. Muidu ei arutaks me seda absurdset ja loomuvastast dokumenti, vaid lükkaksime selle kohe tagasi. Nagu arvata, on just nimelt sotsid jällegi need, kes üritavad Eestisse seda Pandora laegast importida, sest see, kes selle Eesti nimel 2011. aastal allkirjastas oli Andres Anvelt.

Mida konventsioon siis endast kujutab? Pealtnäha on tõesti tegemist dokumendiga, mis seab esikohale vägivalla all kannatanud, kohustub riiki pakkuma neile tuge ja teenuseid, juurutab mõistmist, et vägivallal, eelkõige naistevastasel ja peresisesel vägivallal puudub õigustus. Konventsioon on suunatud islamimaailma taunitavate naistevastaste praktikate vastu. See on väga õige ja hea.

Paraku on konventsioonis terve hulk äärmuslikke vasakliberaalseid ja sõna otseses mõttes ebanormaalseid sätteid, mis sisaldavad endas hoopis uut vägivalda ja represseerimisallikaid, seda just nende suhtes, kes peavad tähtsaks perekonda, moraali ja normaalseid mehe ja naise vahelisi suhteid. Konventsioon kuulutab traditsioonilised soorollid, kombed ja tavad naistevastasseks vägivallaks. Sugupool olevat vaid sotsiaalselt konstrueeritud roll, mitte evolutsiooni tulemus. Arvamus, et meestel on isaroll ja emaroll, on naistevastasele vägivallale õhutamine ja tuleb välja juurida koos mehelikkuse ja naiselikkusega, koos naistele istumise pakkumise ja ukseavamisega. Konventsiooni põhjal võivad inimesel olla mehe sugutunnused, aga kui ta tunneb, et ta on naine, siis tulebki teda käsitada naisena. Ärge siis imestage, kui perverdid hakkavad end naiste ja tüdrukutena tundma, et avalikes kohtades naiste WC-desse ja duširuumidesse tungida.

Säärane soovahetus võimaldab hiilida kõrvale kaitseväekohustusest. Tegemist on selge julgeolekuohuga. See avab tagaukse homoabieludele. Abiellumiseks piisab vaid ühe samasoolise paari liikme nn soovahetusest. Lisaks annab see surmahoobi naiste spordile, sest võistlustel hakkavad võitma habemega naised, kellest igaühel on püksis üks paras sotsiaalne konstruktsioon.

On vaid aja küsimus, mil Eesti sotsid ühinevad Norra sotside nõudmisega kirjutada passi ka kolmas sugu. Küllap leiutatakse varsti ka neljas, kuues ja kümneski. Mõni tahab omada lausa mitut korraga. See on tülgastav.

Konventsioon nõuab radikaalfeministlike ja mittestereotüüpsete soorollide sisseviimist haridussüsteemi ja vastavate õpikute koostamist. Eesti ei saa enam otsustada, mis on või ei ole meie õppeprogrammides. Kõik ained vaadatakse üle ja muudetakse ümber vastavalt vasakliberaalsetele ja äärmusfeministlikkele doktriinidele. Kool on taas muutumas ideoloogiliseks kasvatusasutuseks, mille ülesandeks on kujundada uut tüüpi inimesi. Tänagi on need hullused juba otsapidi meie koolidesse ja lasteaedadesse jõudnud, ja jällegi peamiselt sotside vahendusel.
Rahvas ei ole kunagi heaks kiitnud soo- ja homoideloogia propageerimist, levitamist ja juurutamist haridussüsteemis ja ühiskonnas. See hullus tuleb peatada. Jätke lapsed rahule!

Lõhestades ühiskonda ja suurendades vastandumist, mõjub konventsioon nagu homoseaduski löögina demokraatlikule ühiskonnale ja selle sidususele. Inimesed kogevad sundperverssusi, mida neile peale sunnitakse riigi sunnina. See vähendab lojaalsust ja armastust riigi vastu. Igat hullust, mis kellelegi pühe tuleb, ei saa normaalsuse ja inimõigusena serveerida. Mis vahet on isikutel, kes peavad ennast Napoleoniks, või neil, kes kujutavad ette, et on teisest soost või sootuks sootud? Mõlemad vajavad abi, mitte takka õhutamist.

Ja veel, Istanbuli konventsiooni sätted, mis kohustavad naisimmigrante vastu võtma koduvägivalla, soolise diskriminieerimise jne tõttu, loovad olukorra, kus ei olegi enam juhtumit, kus puuduks kohustus asüüli anda ükskõik millisele naisterahvale ja hiljem tema suurearvulisele perekonnale Aafrikast, Lähis-Idast või mujalt. Pole tagakiusamist vajagi, piisab hirmust või väidetavast tagakiusamisest ja konventsioon kohustab neid kõiki vastu võtma. Ainuüksi Aafrikas ja islamiriikides on miljard naist, kes sellistele kriteeriumitele vastavad, sest naisi teatavasti ei kohelda seal võrdsena. Seega kujutab konventsioon endast immigratsioonipumpa, mis varsti uputab Euroopa ja ka Eesti sisserännanutega üha kasvava hooga. Kas seda tahategi?

Me ei vaja Istanbuli konventsiooni, ei vaja, sest igasugune ahistamine, perevägivald jne on Eestis niigi taunitav, seadustega keelatud ja karistatav. Seda ütles siin ka eelkõneleja. Meil on kriminaliseeritud kõik vägivallavormid, mida islamiriikides naiste kallal toime pannakse – suguelundite moonutamised, sundabielud, seksuaalne ahistamine, ahistav jälitamine jne, jne. Eestis on arvestatud ja ühinetud Istanbuli konventsiooni kõikide positiivsete aspektidega. Ülejäänud radikaalsete ja äärmuslike asjadega kaasaminek ei tule kõne allagi, see on hullumeelne.

Konventsiooni ratifitseerimine tähendab sõda normaalsele ühiskonnale ja räiget vägivalda terve mõistuse vastu. See avab ukse massiimmigratsioonile, võtab ära meie iseotsustamise võimaluse ning avab rohelise tee väärtustel põhineva ühiskonna lammutamisele ja perverssustele.

Head kolleegid! Te ei saa käituda teerullina taas ja taas. Ärge unustage, et enamik inimesi toetab normaalset ja tervet ühiskonda, normaalseid perekonnasuhteid, ema ja isa olemasolu. Ma apelleerin teie südamele ja eelkõige tervele mõistusele. Saadame selle rämpsu prügikasti. Aitäh!

Paraku jäid riigikogulaste kõrvad kurdiks, terve mõistus on kadunud ja konventsioon ratifitseeriti ära. Isegi erapooletuid ei olnud. Vastu oli vaid Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadikud.

kolmapäev, september 20, 2017
0 Comments

Pages

Vasakvalitsus tahab terrorismi vastu võitlemise sildi all võtta rahvalt relvad

Võõrtöölised toovad madalad palgad, kultuurikonflikti ja põlisrahva hääbumise

Kiisler ja Lobjakas tegid end EKRE-t rünnates lolliks

Kõne sotside algatatud riiklikult tähtsa küsimuse "Eesti demokraatia ohud ja väljakutsed" arutelul.

Kõne Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisel 20.09.2017

Minust

Jälgi mind

Mina Facebookis

Mina Twitteris

Blogi arhiiv

Populaarseimad postitused

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Uued uudised