Võõrtöölised toovad madalad palgad, kultuurikonflikti ja põlisrahva hääbumise
esmaspäev, september 25, 2017
Eesti on teelahkmel. Olukorras, kus meid
on tabanud enneolematu eestlaste väljaränne ja võõrrahvaste sisseränne on jõudnud
juba pea okupatsiooniaegse sisserände tasemele, on meil valida, kas soovime
eesti keele, kultuuri ja rahvusriikluse jätkumist või sulandumist
multikulturismi katlas. Esimese eest võitlesid meie esiisad Vabadusvõitluses ja
hilisemates ajalootormides ning see valik päädis Eesti taasiseseisvumisega.
Seda suunda esindavad rahvuskonservatiivid. Teist, venestamise ja
ühtesulandumise suunda surus meile vägivallaga peale Kremli okupatsioonirežiim.
Täna on see asendunud Euroopa Liidu vägivallatu, kuid rahvuse ja rahvusriigina kestmise
vaatevinklist sama fataalse survega. Seda esindavad Eestis võimul olnud vasak-
ja paremliberaalid. Tegemist on kahe põhimõtteliselt erineva arusaamaga, mida ideoloogiliselt
võib iseloomustada kui rahvusliku ja globalistliku suuna vastasseisu.
Kui sündimus ei tõuse, kahaneb Eesti
tööjõuturg järgmise 25 aasta jooksul ca viiendiku võrra. Nii Reformierakond kui
Sotsiaaldemokraadid väidavad, et Eesti majandus vajab võõrtööjõudu ning selleks
tuleb olemasolevad piirangud kaotada. Samale seisukohal on ka Keskerakond, kuigi
opositsioonis olles seisti massiimmigratsioonile vastu. Vähemalt sõnades. IRL
ei toeta piirangute täielikku kaotamist, küll aga nende märkimisväärset
leevendamist. Vabaerakonnal, nagu ikka, seisukoht puudub või siis kaldutakse
sotside poole. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on ainus, kes leiab, et
immigratsioonipiiranguid ei tohi kaotada, vastupidi neid tuleb karmistada ja ka
Euroopa Komisjoni sundkvootidest tuleb Poola, Ungari, Slovakkia ja Tšehhi
eeskujul keelduda.
ÜRO rahvastikuosakonna 2001. aasta analüüsi kohaselt tuleks tööealiste
arvu samal tasemel hoidmiseks tuua poole sajandi jooksul Euroopasse 161
miljonit tööealist immigranti ning eakate suhtarvu samal tasemel hoidmiseks
(arvestades, et ka immigrandid vananevad) aastani 2050 lausa 1,36 miljardit (sic!) immigranti. Arvestades, et
Euroopas elab täna 500 miljonit inimest ja sisserännanute laste arv perekonnas
on ca viis korda suurem eurooplastest, ei ole vaja erilist fantaasiat
kujutamaks ette, milliseks muutub Euroopa selliste arengute puhul.
Iseloomulik
on, et kõik immigratsioonikvoodi tühistamise eestkõnelejad vaikivad maha, et
Eestis juba on Euroopa suurim sisserännanud ja välispäritolu inimeste osakaal
ühiskonnas, kuid see ei ole lahendanud mitte ühtegi probleemi, mida väidetavalt
immigratsioonipiirangute kaotamisega lahendada soovitakse. Ainuüksi see näitab,
et kogu retoorika immigratsioonikvoodi tühistamise või suurendamise poolt on
puhas demagoogia ja hiilivalt püütakse käivitada hoopiski teistsugused
protsessid – tühistada printsiibid, mille eest me võitlesime taasiseseisvumise
aastatel ja sätestasime üksmeelselt ühiskondliku kokkuleppega oma põhiseaduses
– Eesti on rahvusriik, mis on loodud eestlaste kustumatu enesemääramise õigusel
ja mille ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Ei räägita ka sellest, et maailmas ennustatakse seoses tehnoloogia
ja tootmise arenguga peatset töökäte ülejääki. Prognooside põhjal väheneb seoses sellega 25 aasta jooksul töökäte
vajadus võrreldes tänasega ligi poole võrra. Minnes ekspansiivse immigratsiooni
võimaldamise teed, on kõik need sissetoodud inimesed varsti pikaajalised ja
lootusetud töötud, kes vajavad elementaarseks toimetulekuks ühiskonna tuge ja
toetusi, ilma, et ise selle arengusse panustaksid. Tagajärjeks on ühiskonna
sotsiaalsüsteemi krahh ja sõna otseses mõttes majanduskatastroof, millele
lisanduvad üha süvenevad konfliktid etnilistel, kultuurilistel ja
religioossetel põhjustel. Mis kõige hullem, rahumeelne ja aktsepteeritav väljapääs
sellisest olukorrast puudub. Immigratsioon ei ole töökäte asendamisel lahendus, tööjõu pidevale sissevoolule rajatud tsivilisatsioon ei ole
kestlik ja langeb mõne põlvkonna järel kokku.
Ei
räägita ka sellest, et Eesti immigratsioonipoliitika on juba täna oluliselt
liberaalsem kui teistes Euroopa riikides. Immigratsioonikvoodile on kehtestatud
tervelt seitseteist erinevat erandit, mis lubavad siia tuua piiramatult IT
valdkonna töötajaid, hooajatöölisi, ettevõtte teistes riikides olevaid
töötajaid, õppureid, kellele on loodud kõik võimalused alalise elamisloa
saamiseks jne. Eestisse vastu võetavad pagulased ei kuulu üldse kvoodi alla, samuti
nende hiljem järele saabuvad perekonnaliikmed, Euroopa Liidu liikmesriikide,
USA ja Jaapani kodanikud, investorid jne. Eelmisel aastal saabus Eestisse ligi
kümme tuhat inimest. Kümne aastaga teeb see Tartu suuruse linna jagu inimesi. Mingit
vajadust immigratsioonikvoodi leevendamiseks ega tühistamiseks tegelikult ei
ole.
Ei
räägita ka sellest, et töötuid on Eestis enam kui kaks korda rohkem kui vabu
töökohti. Püüdes tuua Eestisse uut tööjõudu võib näha soovi takistada meie
majandusel minna kaasa tehnoloogia arenguga ja selle juurutamisega. Miks peaks
ettevõtjad panustama uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse,
et meie endi inimesi palgata ja siin hoida, kui odavat tööjõudu võib
piiramatult sisse tuua. Madalapalgalised võõrad hõivavad kohaliku rahva arvelt
olemasolevad töökohad. See suurendab eestlaste väljarännet veelgi. Suureneb
surve eesti keelele ning tekib oht, et me ei saa oma kodumaal enam riigikeeles
asju aetud. Juba tänagi on eesti keele kasutusala märgatavalt ahenenud igal
aastal Ukrainast, Valgevenest ja Venemaalt saabuvate tuhandete immigrantide
tõttu.
Euroopa
piiride taga on praegu ootamas ca kuus miljonit inimest, Aafrika rahvaarv
kasvab lähima kahekümne viie aasta jooksul miljardi inimese võrra, kelle jaoks
on ka meie närune miinimumpalk kümneid kordi suurem, kui nad kodumaal suudaks
teenida ja nad on valmis lendama mesitarude poole. Võõrtööjõud on kõike muud
kui lahendus. Me teame ju väga hästi probleeme, millega on silmitsi ühiskonnad,
kus sel moel on püütud tööjõupuudust ja majandusprobleeme lahendada.
Mida
siis teha? Esmalt teha kõik, et saaksime sündimuse tõusuteele. Kvoodi erandite
hulka tuleb vähendada ja sellest kinni pidada, muidu jääme vähemusrahvaks
omaenda maal. Töötuid noori tööle võtvad ettevõtjad tuleb vabastada mingiks
ajaks nende palgalt sotsiaalmaksu tasumisest. Meie eelis on hea
haridus, peame viima pakutava hariduse, majanduse ja ühiskonna huvid paremini
vastavusse, enisest enam tuleb toetada ümber- ja
täiendõpet. Põllumajanduse ja maaettevõtluse toetamiseks tuleb sisse viia
regionaalsed maksuerisused. Vajalik on bürokraatia vähendamine, töö tõhususe
kasvatamine, tooraine müügilt (näit. puit) ja odavalt allhanketöölt üleminek
lõpptoodangu valmistamisele, juhtimise ja turundamise kvaliteedi tõstmine,
innovaatilise, teadusele põhineva majanduse arendamine, tööde
automatiseerimine, robotiseerimine, digitaliseerimine jne. Ja loomulikult
sellega seotud tegevuste ja investeeringute toetamine ja välisturgudele mineku
aitamine nii know-how, vahendamise kui finantsvahenditega riigi poolt. Valitsused
on paraku eelistanud Eesti majandusse panustamise asemel aidata sadade
miljonite kroonidega hoopis meist rikkamat Kreekat. Riiklik abi meie
majandusele, teadusele ja ekspordi suurendamiseks on peaasjalikult vaid
verbaalne ja iseennast kiitev, kuid teadlastel ja ettevõtjatel, eriti
väikeettevõtjatel, kes moodustavad meie majandusest enam kui üheksakümmend
protsenti, on sellest abi vähe.
Siseminister Anvelti
poolt kokku kutsutud rändepoliitika töögrupi septembrikuisel koosolekul osalenud
teadlased Eamets, Puur ja Valge näitasid statistikale, teiste riikide
kogemustele ja analüüsidele tuginedes, et sisseränne suurendab lõimumisprobleeme
ja kuritegevust, kinnistub odavale tööjõule suunatud majandusstruktuur, kaasneb
palkade vähenemine, tööpuudus ja varimajanduse kasv, mis omakorda hoogustab
eestlaste väljarännet jne. Kusjuures välja rändavad just samade ametite
esindajad, keda tahetakse asendada võõrtöölistega. Teadlaste hinnangul ei aita
probleeme lahendada ka võõrtööjõu valimise nn. punktisüsteem. Isegi
sisserännanud vananevad ning varsti tuleb tööturult väljunud ning pensionit ja
sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele sisse tuua üha uusi
inimesi. Kokkuvõttes tõdeti, et kvoodisüsteemist ei tohi loobuda, probleemid
lahendab sündivuse ja tagasirände soodustamine ning tehnoloogilisest arengust
tingitud töökäte vajaduse vähenemine. „Kui tahame jõuda järgi arenenud riikidele,
tuleb harjuda mõttega, et meil ei olegi tulevikus niipalju töökäsi vaja kui
täna“, kinnitas Raul Eamets Tartu Ülikoolist. Allan Puur Tallinna Ülikoolist
tõdes, et lahenduse pakub ka eluea tõusust tingitud tööea pikenemine ja
sündivuse kasvu igakülgne soodustamine. Tema sõnul ei tähenda tööjõu kahanemine
majanduse või heaolu kasvu vähenemist, küll tähendab see suurema rõhuasetuse
panemist tootlikkusele ja tööjõu kvaliteedile.
Paraku kõlasid teadlaste ja spetsialistide argumendid sotside juhitava
ja sisserännet toetava siseministeeriumi kurtidele kõrvadele ning ka avalikkust
ei ole sellest teavitatud.
Riik ei
tohi ennast taandada aktiivse majandus- ja tööturupoliitika eest vastutaja
rollist, tehes seda eirates põhiseaduslikku imperatiivi tagada eesti keele-,
kutuuri ja rahvuse säilimine. Kui tahame säilitada oma riiki ja kultuuri,
enda identiteeti eestlastena, soovime, et ka meie lapselapsed saaks Eestis
eesti keelega hakkama, peame rohkem kulutama innovatsioonile ja kokkuhoiule.
Loogika on lihtne – mida suurem innovatiivsus majanduses ja riigijuhtimises,
seda väiksem on vajadus inimkäte järele. Ei ole vaja nii suuri ametkondi ja
ministeeriume. Eestis korvaks ajaga kaasaskäimine ja kõrgtehnoloogia
kasutuselevõtt töökäte puudujäägi ning võõrtööjõu sissetoomine kaotaks
igasuguse mõtte. Kui meil töökäsi vaja, siis tehkem ka kõik siit lahkunud
inimeste tagasitoomiseks, kelle kasvatamisesse ja koolitamisesse me oleme
panustanud ja kes ei nõrgendaks meie ühiskonna sidusust ja jätkusuutlikust,
vaid tugevdaksid seda. Paraku sellega ei ole tegelenud mitte ükski võimul olnud
ega olev erakond. Ilmselt ei ole teatud ringkonnad sellest huvitatud, sest see
tõmbaks kriipsu peale rahvusriikide kaotamisele ning multikultuurse ja
globaalse Euroopa loomisele, millega nii innukalt tegeletakse.
Küsitluse
põhjal ei toeta 72% kodanikest kvoodi tõstmist ning 63% arvab, et Eesti ei vaja
väljapoolt Euroopa Liitu pärit tööjõudu. Kui oleme demokraatlik ühiskond,
siis tuleb rahva tahet austada.
Avaldatud ajalehes Konservatiivide Vaba Sõna, 4(6)2017
Algne pealkiri: Võõrtööjõu sissetoomine ainult süvendab probleeme
0 kommentaari