laupäev, 22. oktoober 2011

Mitte paduvihm, vaid kohatu repertuaar peletas inimesed Laulupeolt


Millegipärast meendus mulle täna suvine suurkontsert "Eestimaa laul", mis enamike inimeste ootusi ei täitnud ja sellega seoses ka 2009. aasta vihmane laulupidu, mis täpselt sarnaseid reaktsioone tekitas. Kirjutasin toona ühe nupu, mille nüüd ka oma blogisse üles panen. Kordamine olevat tarkuse ema ja vigadest ju õpitaksegi.


Laulupidu on püha, kas sobib seda kritiseerida? Teisiti aga ei saa, sest järgmine kord ehk kahetseksin oma vaikimist. Seda enam, et minu pere mehed on Laulupeol laulnud tervelt viis põlve alustades minu vanavanaisast ja lõpetades pojaga. Sestap arvan, et võin jagada mõtteid, mis mõlguvad meeles paljudel laupäevase kontserdi vaatajatel. Nii neil, kes kohal olid, kui neil, kes ERR hüplevat ülekannet jälgisid. Olgu öeldud, et laulupeo teine päev oli tõeliselt meeltülendav ja ilus.

Algus oli paljutõotav. Pea võimatu oli leida lapikestki maad, kuhu istuda - nii palju oli inimesi üle Eesti ja mujaltki. Kõik rõõmsad, ootusärevad ja heatujulised. Kontsert hilines ja ootamine läks veidi pikaks, kuid pole hullu. Kannatasime ära, sest ka rongkäik on ju vaatamisväärsus omaette. Nii palju indu, rõõmu ja ühistunnet näeme harva. Noored ja vanad, lauljad ja tantsijad, osalejad ja pealtvaatajad üheskoos, kõik ühtse rahvana, ühiselt hingamas uhkelt lehvivate sini-must-valgete lippude all. Ka tule süütamine oli võimas ja ühendkooride laul pani hinge helisema. Just seda olime kõik viis aastat oodanud.

Siis aga toimus muutus. Minu jaoks algas see presidendi kõnest, kes rääkis küll rõõmust, kuid tegi seda tuimal, monotoonsel ja rõõmutul moel, sunnitult ja justkui ise oma sõnu uskumata. Lavale jäi vaid käputäis valikkoore ning kahekümnest neljast tuhandest lauluinnust pakatavat lauljast said pealtvaatajad. Samamoodi nagu laulukaar tühjenes lauljatest, hakkas mõne aja pärast tühjenema pealtvaatajatest ka lauluväljak.

Palun, ärge ajage seda vihma või liialt paljude rongkäiku tulnute kaela, mistõttu algus hilines ja rahvas väsis! Oleme korduvalt laulupeol vihmas ligunenud, kuid ka läbimärgade ja väsinutena õnnelikud olnud, ilma, et äraminekumõte pähegi oleks tulnud. Laupäevane eeskava lihtsalt ei sobinud rahvapeole. Rahvas lahkus pärast ühendkooride etteastet Laulupeole sobimatu ja kohatu repertuaari tõttu.

Korraldajad ja kava koostajad peaksid selgeks tegema, mis on see pidu ja miks seda peetakse. Mis on see fenomen, mis toob kokku sajad tuhanded eestlased? Mis toob siia üha enam külalisi välismaalt. See ei ole Pärt, Wagner jt. klassikud. Ärge saage valesti aru - mul ei ole vähimatki klassikalise muusika vastu, kuid eelistan seda nautida kontsertsaalis, mitte rahvapeol, kuhu "terve vald on kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud". Iga asi omal kohal. Siin on teised ootused. Laulupidu on midagi muud: see on ülev emotisoon, see on armastus oma rahva, kodumaa, keele, ajaloo, traditsioonide, kultuuri ja identiteedi vastu. See on ühtekuuluvustunne, mida individualistlik eestlane harva laseb vabalt lennata. See on puhas rõõm helisevast koorilaulust ja eestlaseks olemisest. 

Tuleb vahet teha, mis on kontsert ja mis on Laulupidu. Kuigi heast tahtest kantud, polnud see rahva pidu, vaid kunst kunsti pärast. Laulupeol tahetakse äratundmisrõõmu, kaasalaulmist ja –elamist. Ajalehekommentaaridest aga loeme: igav, sünge, masendav, raskepärane jne. Kahju. Kahju on ka esinejatest, kes esinesid tühjale „saalile“. Ometi peaks just rongkäigu ja tulesüütamise päev olema eriti võimas ja ülev. Ühislaul peaks kaikuma taevani ja peletama vihmagi. Kas just taevast, kuid vähemalt meelest.

On olemas laule, mis lähevad südamesse nii lihtsa kui rafineeritud maitsega inimestele. Sellise loomingu valik on ju erakordselt suur. Et inimesed, kes lähevad laulupeoelamust saama, tõepoolest tunneksid "üheshingamist" ja lahkuksid võimsa ja vägeva tundega. Mitte nii, nagu laupäeval, mil toimus miski, mis ei olnud kindlasti Laulupidu, ehkki oli selle nime all välja kuulutatud. Hetkel tundsid end paljud petetuna, kuna ootused olid teised.

Tantsupidu samal päeval on tore, kuid järgmine kord peaks see algama varem, et vältida rongkäigu hilinemist. Laulupeo õhtul ja pimedas pidamine ei ole hea idee. Pimedas ei näe ju enam ei rahvariiete ilu ega osalejate hingestatud nägusid. Ka ühistransport lõpetas, paljud pidid koju minema jalgsi. 

“Üheshingamisega” (seekordse laulupeo motoga) seoses on veel üks asi, millele tahaksin tähelepanu pöörata. Ühed said "hingata" lahedalt, muust rahvast tara ja lausa ohutustsooniga eraldatult, teised pidid, ka väikelastega, trügima ja muretsema istekoha leidmise pärast. Kas tõesti võtab ka Laulupeol võimust raha ja teeb ühe laulupeolise võrdsemaks teistest? Kas ei peaks see olema ja jääma terve rahva peoks ilma lahutavate barjäärideta? Laulupeo korraldamine on kulukas, kuid selle katmiseks ei pea eripileteid ja loože tegema. Sama tulemuse, ehk paremagi, saaks, kui lisada üldisele piletihinnale vaid kümme-kakskümmend krooni.

Kas Laulupidu oleks saanud pikkisilmi oodatavaks rahvuslikuks paleuseks, milleks valmistumiseks kulutavad kümned tuhanded inimesed nii palju aega ja vaeva, kui ta oleks selline nagu laupäeval? Kas Laulupidu oleks kestnud sada nelikümmend aastat? Vaevalt. Kuid meil on silme ees pühapäevane kordaminek ja võimalus vigadest õppida, et Laulupidu jääks kestma. Vaid sellest soovist on kantud ka käesolev kirjatükk.

Artikkel on avaldatud Delfis  08.07.2009

neljapäev, 13. oktoober 2011

Eestlane on piisavalt tark, et ise presidenti valida

President Ilvese teise ametiajaga päädinud „presidendivalimised“ tõstsid taas päevakorda küsimuse presidendi valimise õiguse andmisest rahvale. Kõik läbiviidud küsitlused näitavad, et enamik eestlasi soovib võimalust ise riigipea valida. 27. augustil 2011 ETV saates “Foorum” korraldatud küsitluse kohaselt soovib seda tervelt 92 protsenti vastanutest.

Riigikogu ei ole kahekümne aasta jooksul kordagi olnud suuteline presidenti valima, kui mitte arvestada esimest, Lennart Meri huvides loodud erikorra järgi toimunud valimist ja nüüdset, mil Toomea Hendrik Ilvesest sai president mitte sisuliste valimistega vaid siseringi diili läbi. Rahvale valimisõigust anda ei kavatsetagi — see olevat väidetavalt vastuolus parlamentaarse riigi põhimõtetega.

Kehtiva presidendi valimise korra üks autoritest Jüri Adams teatas Kuku Raadios, et inimestes, kes tulevad välja jutuga, et üleminek presidendi otsevalimisele “oleks ikka õigem ja kasulikum ja demokraatlikum, mina näen nendes inimestes sisuliselt ikka nii-ütelda postkommunistliku võimusüsteemi siinseid agente, kes tahavad meid muuta samasuguseks“ ja tahaksid, et me “loobuksime meie praegusest riigikorraldusest ja valiksime samasuguseid või läheksime samasugusele riigikorraldusele, mis on meist idapoolsetes riikides”.


Väide, et kui rahvas valib presidendi otse, siis polevat tegu parlamentaarse riigiga on jabur ja teadlik vale. Parlamentaarse vabariigiga on tegemist juhul, kui riigivalitsemine on parlamentaarselt üles ehitatud. Põhiseaduse järgi on Eesti just selline riik. Vähemalt peaks olema.

See, kas presidenti valitakse otse või kaudselt ei muuda midagi. Euroopas valib rahvas presidendi Austrias, Soomes, Leedus, Poolas, Prantsusmaal, Islandil ja Portugalis. Kas keegi võib väita, et tegemist pole demokraatlike ega parlamentaarsete riikidega? Et neis valitseb samasugune riigikorraldus kui idapoolsetes riikides? Muidugi mitte, presidendi valimise viis ei ole seotud riigikorraga ega tekita mingit diktatuuriohtu — tema võimupiirid on põhiseadusega paika pandud.

Kõik Eesti riigipead on toetanud rahva õigust valida presidenti. Lennart Meri pooldas sõnades ideed korduvalt, kuid elluviimisest hoidus oma ametisoleku viimase päevani. Ka Arnold Rüütel pooldas eelnõud. Riigikogu lükkas selle aga tagasi.

Märksa piinlikum on lugu Toomas Hendrik Ilvesega, kes, olles välisminister, kaitses tuliselt rahvale presidendivalimise õiguse andmist. “Ma väidan täiesti veendunult, et presidendi otsevalimine ei tähenda parlamentarismist loobumist. Mitte miski ei takista meid muutmast presidendi valimise korda, arvestades rahva enamuse arvamust. Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas ei tee rahvas kunagi halba valikut,” kirjutas Ilves 1999. aastal. Nüüd, olles kindel enda taasvalimises riigikogu poolt, esitas istuv president öeldule sama tuliseid vastuväiteid. Paraku on tema siirust ja põhjendusi võimatu uskuda — nagu näha, muutuvad need kardinaalselt vastavalt hetkeambitsioonidele ning olukorrale.

Kuigi Ilvese konkurent valimistel, Indrek Tarand pooldas sõnades rahvale presidendi otsevalimise õiguse andmist, kõlas tema soov selgitada referendumiga esmalt välja rahva arvamus, pigem trikitamise ja venitamistaktikana. Referendumil ei tuleks küsida, kas kodanikud tahavad presidenti valida (seda näitavad arvukad küsitlused niigi), vaid seda, kas pooldatakse põhiseaduse muutmist ja vastava sätte sisseviimist. Tarandi ettepaneku järgi tulnuks ühes asjas korraldada lausa kaks referendumit, seega ei saa tema sõnu kuigi tõsiselt võtta.

Pole saladus, et poliitikud, kes 1992. aastal valmistasid ette põhiseadust, riigikogu reglementi ja presidendi valimise seadust, tegid seda teatud eripäraga, ehk teisisõnu täitsid eesotsas Adamsiga konkreetset poliittellimust.

Rahvalt võeti presidendi otsevalimise õigus ja kehtiv presidendivalimise kord sätestati mitte selleks, et Eestis toimuksid valimised parimal ja demokraatlikumal viisil, vaid, et hoida Arnold Rüütel (kes esimeses voorus, kui hääletas rahvas, võitis Merit mäekõrguselt) eemal riigi esimese mehe postist ja garanteerida Lennart Meri saamine riigikogu toel presidendiks. Kuid manipulatsioon maksis ennast autoritele kätte — kurioossel kombel tegi just seesama seadus hiljem Rüütlist presidendi.

Tegelikult on võimuerakonnad otsevalimiste vastu seetõttu, et tahetakse säilitada presidendi sõltuvust endast ja riigikogust. Hirm kaotada kontrolli ja jagada võimu on põhjus, miks ei taheta rahva käest midagi küsida. Samal põhjusel on põhiseadusesse jäetud rahvahääletuse võimalus, kuid rahvalt võetud õigus selle algatamiseks. Sama eesmärki, enda võimu põlistamist, kannavad ka suletud nimekirjad ja häälte ülekandumine riigikogu valimistel.

Rahvas on riigiõiguslikult kõrgeima võimu kandja vaid näiliselt. Tegelikult otsustatakse kõik riigile olulised küsimused vaid kitsa, suletud ja väikese isikute ringi poolt. Nagu otsustati ka seekordsete presidendi„valimiste“ tulemus, vaevumata demokraatiat isegi näitlema.

Kuna presidendi üheks funktsiooniks on kinnitada riigikogus vastu võetud seadusi, siis on eriti kohatu ja võimude lahususe printsiipi rikkuv, et seaduste kinnitaja valitakse seaduste väljaandja poolt. Soov kandideerida, eriti teiseks valitsemisperioodiks, muudab presidendi riigikogust sõltuvaks ja selle kaudu manipuleeritavaks. Ja kuna riigikogu on Eestis valituse ja selle taustajõudude tempel, siis muudab see presidendiinstitutsiooni sõltumatuse vaid deklaratiivseks.

Kui Meri veel suutis sellest välja murda, siis Ilvest iseseisva ja sõltumatu positsiooni omamises küll „süüdistada“ ei saa. Näeme seda ju igal sammul ning vaevalt teisel ametiajalgi midagi muutub. Valituks tulemine eeldas ju võimuerakondadele ja nende pürgimustele truuduse vandumist.

Ka Valimiskoguga, mis koosneb lisaks riigikogulastele omavalitsustegelastest ja on senini presidente valinud, kaasneb Eestis probleem, millest võimulolijad eelistavad vaikida. Tegemist on asjaoluga, mis muudab presidendivalimised tegelikult farsiks ning seab presidendiinstitutsiooni legitiimsusegi kahtluse alla. Probleem on selles, et Eestis anti Meri eestvedamisel kohalike omavalitsuste valimistel valimisõigus ka mittekodanikele.

Seetõttu on Tallinna ja Kirde-Eesti linnade volikogud paika pandud suuresti välismaalaste poolt. Neis istuvad umbkeelsed volinikud ning seal ei ole võimu juurde asja isegi erakondadel, kes kehtiva korra sätestasid. Valimisõigus on ka nn kodakondsuseta isikutel, kes rahvusvaheliste seaduste järgi on tegelikult Vene kodanikud. Sellise praktika tõttu valivad Eesti presidenti mitte ainult eesti kodanike, vaid ka välismaalaste valitud esindajad. Võib öelda, et valimiskogus valitud Eesti president on osaliselt Vene kodanike poolt paika pandud.

Presidendi otsevalimine Eesti kodanike poolt lahendaks targalt ja elegantselt kõik eespool toodud probleemidepuntrad, välistaks kitsastest huvidest ajendatud parteipoliitilised mahhinatsioonid ja presidendi valimise võõrriikide kodanike poolt. See annaks presidendile tõelise mandaadi ja ka legitiimsuse.
On elementaarne, et riigiõiguslikult ei tohi presidendivalimiste eesmärgiks olla konkreetsed isikud, nende ja teatud ringkondade võimuiha realiseerimine, vaid riigi huvid ja tasakaalustatud areng. Lisaks presidendi valimise õiguse andmisele tuleks sätestada ka tingimused rahva poolt presidendikandidaatide ülesseadmiseks. Eesti rahvas on piisavalt tark, et endale ise presidenti valida. Andkem talle see võimalus.



Avaldatud Delfis 13.10.2011:  http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-eestlane-on-piisavalt-tark-et-ise-presidenti-valida.d?id=59702638
Huvitaval kombel muutis Delfi poole päeva pealt artikli pealkirja. Nüüd on see "Piinlik lugu Toomas Hendrik Ilvesega". Kas nii on parem?

neljapäev, 6. oktoober 2011

Reedel 14.10.2011 toimus  Tallinna Ülikooli (end. Teaduste Akadeemia) raamatukogus, Rävala pst. 10, minu raamatu "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" esitlus.

Katkend raamatust: Nagu Lennart Merigi, usun ka mina, et igal rahval peavad olema omad kangelased ja rahvuslikud iidolid. Inimesed, keda austada, kelle poole alt üles vaadata, kellelt õppida ja keda järeltulevatele põlvedele eeskujuks tuua. Isikud, kes tugevdavad meie identiteeti ja annavad põhjust olla uhke oma rahvuse üle. Kuid olen ka seda meelt, et see ei saa põhineda valedel ja ekslikel eeldustel ega kunstlikult kujundatud imagol. Keegi ei ole pühak, kuid kangelased peavad olema tõelised, kaalukausile pannes peab positiivne ja tõde muu üle kaaluma. Soovimata vähemalgi määral vähendada kõige positiivse osakaalu, mida saatis korda Lennart Meri –  ja seda oli väga palju –, leian, et ajaloo võtmeisikute ja nende tegude kajastus peab olema õige, aus ja tasakaalustatud. Merist loodud kuvand seda ei ole.

Ma usun, et Meri armastas oma maad ja rahvast ning soovis Eestile parimat, kuid just selles peitubki sügavam probleem – kas tema usk enda eksimatusesse, arusaam parimast ning selle saavutamiseks valitud tee, astutud sammud ja motiivid olid ikka alati õiged või õigustatud. Tegelikkuses saatsid Meri sõnu demokraatiast ja põhiseaduslike printsiipide järgimisest tihtipeale autoritaarse hõnguga teod ning rahvuslike huvide ja põhiseaduse ignoreerimine. Päris viimane kaalumine jääb küll Peetruse pärusmaaks, kuid ka inimestena ei tohi me tegelikkuse ja tõe ees silmi kinni pigistada, ükskõik kui valus või ebameeldiv see poleks. On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.




Delfi fotograafi jäädvustatud hetked enne esitlust: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-henn-polluaas-esitles-raamatut-lennart-merist.d?id=59835231