Eestlane on piisavalt tark, et ise presidenti valida
neljapäev, oktoober 13, 2011President Ilvese teise ametiajaga päädinud
„presidendivalimised“ tõstsid taas päevakorda küsimuse presidendi
valimise õiguse andmisest rahvale. Kõik läbiviidud küsitlused näitavad,
et enamik eestlasi soovib võimalust ise riigipea valida.
27. augustil 2011 ETV saates “Foorum” korraldatud küsitluse kohaselt soovib seda tervelt 92 protsenti vastanutest.
Riigikogu
ei ole kahekümne aasta jooksul kordagi olnud suuteline presidenti
valima, kui mitte arvestada esimest, Lennart Meri huvides loodud
erikorra järgi toimunud valimist ja nüüdset, mil Toomea Hendrik Ilvesest
sai president mitte sisuliste valimistega vaid siseringi diili läbi.
Rahvale valimisõigust anda ei kavatsetagi — see olevat väidetavalt
vastuolus parlamentaarse riigi põhimõtetega.
Kehtiva presidendi valimise korra üks autoritest Jüri Adams teatas
Kuku Raadios, et inimestes, kes tulevad välja jutuga, et üleminek
presidendi otsevalimisele “oleks ikka õigem ja kasulikum ja
demokraatlikum, mina näen nendes inimestes sisuliselt ikka nii-ütelda
postkommunistliku võimusüsteemi siinseid agente, kes tahavad meid muuta
samasuguseks“ ja tahaksid, et me “loobuksime meie praegusest
riigikorraldusest ja valiksime samasuguseid või läheksime samasugusele
riigikorraldusele, mis on meist idapoolsetes riikides”.
Väide, et
kui rahvas valib presidendi otse, siis polevat tegu parlamentaarse
riigiga on jabur ja teadlik vale. Parlamentaarse vabariigiga on tegemist
juhul, kui riigivalitsemine on parlamentaarselt üles ehitatud.
Põhiseaduse järgi on Eesti just selline riik. Vähemalt peaks olema.
See,
kas presidenti valitakse otse või kaudselt ei muuda midagi. Euroopas
valib rahvas presidendi Austrias, Soomes, Leedus, Poolas, Prantsusmaal,
Islandil ja Portugalis. Kas keegi võib väita, et tegemist pole
demokraatlike ega parlamentaarsete riikidega? Et neis valitseb
samasugune riigikorraldus kui idapoolsetes riikides? Muidugi mitte,
presidendi valimise viis ei ole seotud riigikorraga ega tekita mingit
diktatuuriohtu — tema võimupiirid on põhiseadusega paika pandud.
Kõik
Eesti riigipead on toetanud rahva õigust valida presidenti. Lennart
Meri pooldas sõnades ideed korduvalt, kuid elluviimisest hoidus oma
ametisoleku viimase päevani. Ka Arnold Rüütel pooldas eelnõud. Riigikogu
lükkas selle aga tagasi.
Märksa piinlikum on lugu Toomas Hendrik
Ilvesega, kes, olles välisminister, kaitses tuliselt rahvale
presidendivalimise õiguse andmist. “Ma väidan täiesti veendunult, et
presidendi otsevalimine ei tähenda parlamentarismist loobumist. Mitte
miski ei takista meid muutmast presidendi valimise korda, arvestades
rahva enamuse arvamust. Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas ei tee rahvas
kunagi halba valikut,” kirjutas Ilves 1999. aastal. Nüüd, olles
kindel enda taasvalimises riigikogu poolt, esitas istuv president
öeldule sama tuliseid vastuväiteid. Paraku on tema siirust ja põhjendusi
võimatu uskuda — nagu näha, muutuvad need kardinaalselt vastavalt
hetkeambitsioonidele ning olukorrale.
Kuigi Ilvese konkurent
valimistel, Indrek Tarand pooldas sõnades rahvale presidendi
otsevalimise õiguse andmist, kõlas tema soov selgitada referendumiga
esmalt välja rahva arvamus, pigem trikitamise ja venitamistaktikana.
Referendumil ei tuleks küsida, kas kodanikud tahavad presidenti valida
(seda näitavad arvukad küsitlused niigi), vaid seda, kas pooldatakse
põhiseaduse muutmist ja vastava sätte sisseviimist. Tarandi ettepaneku
järgi tulnuks ühes asjas korraldada lausa kaks referendumit, seega ei
saa tema sõnu kuigi tõsiselt võtta.
Pole saladus, et poliitikud,
kes 1992. aastal valmistasid ette põhiseadust, riigikogu reglementi ja
presidendi valimise seadust, tegid seda teatud eripäraga, ehk teisisõnu
täitsid eesotsas Adamsiga konkreetset poliittellimust.
Rahvalt
võeti presidendi otsevalimise õigus ja kehtiv presidendivalimise kord
sätestati mitte selleks, et Eestis toimuksid valimised parimal ja
demokraatlikumal viisil, vaid, et hoida Arnold Rüütel (kes esimeses
voorus, kui hääletas rahvas, võitis Merit mäekõrguselt) eemal riigi
esimese mehe postist ja garanteerida Lennart Meri saamine riigikogu toel
presidendiks. Kuid manipulatsioon maksis ennast autoritele kätte —
kurioossel kombel tegi just seesama seadus hiljem Rüütlist presidendi.
Tegelikult
on võimuerakonnad otsevalimiste vastu seetõttu, et tahetakse säilitada
presidendi sõltuvust endast ja riigikogust. Hirm kaotada kontrolli ja
jagada võimu on põhjus, miks ei taheta rahva käest midagi küsida. Samal
põhjusel on põhiseadusesse jäetud rahvahääletuse võimalus, kuid rahvalt
võetud õigus selle algatamiseks. Sama eesmärki, enda võimu põlistamist,
kannavad ka suletud nimekirjad ja häälte ülekandumine riigikogu
valimistel.
Rahvas on riigiõiguslikult kõrgeima võimu kandja vaid
näiliselt. Tegelikult otsustatakse kõik riigile olulised küsimused vaid
kitsa, suletud ja väikese isikute ringi poolt. Nagu otsustati ka
seekordsete presidendi„valimiste“ tulemus, vaevumata demokraatiat isegi
näitlema.
Kuna presidendi üheks funktsiooniks on kinnitada
riigikogus vastu võetud seadusi, siis on eriti kohatu ja võimude
lahususe printsiipi rikkuv, et seaduste kinnitaja valitakse seaduste
väljaandja poolt. Soov kandideerida, eriti teiseks valitsemisperioodiks,
muudab presidendi riigikogust sõltuvaks ja selle kaudu
manipuleeritavaks. Ja kuna riigikogu on Eestis valituse ja selle
taustajõudude tempel, siis muudab see presidendiinstitutsiooni
sõltumatuse vaid deklaratiivseks.
Kui Meri veel suutis sellest
välja murda, siis Ilvest iseseisva ja sõltumatu positsiooni omamises
küll „süüdistada“ ei saa. Näeme seda ju igal sammul ning vaevalt teisel ametiajalgi midagi muutub. Valituks tulemine
eeldas ju võimuerakondadele ja nende pürgimustele truuduse vandumist.
Ka Valimiskoguga,
mis koosneb lisaks riigikogulastele omavalitsustegelastest ja on senini
presidente valinud, kaasneb Eestis probleem, millest võimulolijad
eelistavad vaikida. Tegemist on asjaoluga, mis muudab
presidendivalimised tegelikult farsiks ning seab
presidendiinstitutsiooni legitiimsusegi kahtluse alla. Probleem on
selles, et Eestis anti Meri eestvedamisel kohalike omavalitsuste
valimistel valimisõigus ka mittekodanikele.
Seetõttu on Tallinna
ja Kirde-Eesti linnade volikogud paika pandud suuresti välismaalaste
poolt. Neis istuvad umbkeelsed volinikud ning seal ei ole võimu juurde
asja isegi erakondadel, kes kehtiva korra sätestasid. Valimisõigus on ka
nn kodakondsuseta isikutel, kes rahvusvaheliste seaduste järgi on
tegelikult Vene kodanikud. Sellise praktika tõttu valivad Eesti
presidenti mitte ainult eesti kodanike, vaid ka välismaalaste valitud
esindajad. Võib öelda, et valimiskogus valitud Eesti president on
osaliselt Vene kodanike poolt paika pandud.
Presidendi
otsevalimine Eesti kodanike poolt lahendaks targalt ja elegantselt kõik
eespool toodud probleemidepuntrad, välistaks kitsastest huvidest
ajendatud parteipoliitilised mahhinatsioonid ja presidendi valimise
võõrriikide kodanike poolt. See annaks presidendile tõelise mandaadi ja
ka legitiimsuse.
On elementaarne, et riigiõiguslikult ei tohi
presidendivalimiste eesmärgiks olla konkreetsed isikud, nende ja teatud
ringkondade võimuiha realiseerimine, vaid riigi huvid ja tasakaalustatud
areng. Lisaks presidendi valimise õiguse andmisele tuleks sätestada ka
tingimused rahva poolt presidendikandidaatide ülesseadmiseks. Eesti
rahvas on piisavalt tark, et endale ise presidenti valida. Andkem talle
see võimalus.
Avaldatud Delfis 13.10.2011: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-eestlane-on-piisavalt-tark-et-ise-presidenti-valida.d?id=59702638
Huvitaval kombel muutis Delfi poole päeva pealt artikli pealkirja. Nüüd on see "Piinlik lugu Toomas Hendrik Ilvesega". Kas nii on parem?
0 kommentaari