kolmapäev, 20. veebruar 2019

SDE vastandub rahvusriiklusele ja põhiseaduslikule korrale


Katkend minu raamatust "Sotsid, interrinde teine tulemine". Tln. 2109

Põhiseaduse preambul sätestab, et Eesti riik on loodud eesti rahva kustumatu enesemääramise õigusel ning tegemist on rahvusriigiga, mille eesmärk on eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilitamine läbi aegade. Just nimelt säilitamine, mitte muutmine ega ümberkujundamine multikulturistlikuks ühiskonnaks. Nii on see olnud kõigis meie neljas põhiseaduses, sõnastatuna peaaegu 100 aastat tagasi. See on Eesti riigi eksistentsi alus, põhjus ja imperatiiv, mille järgimine on nii riigi, valitsuse, kui iga kodaniku ja erakonna vältimatu kohus. Igasugused teistlaadi poliitilised pürgimused on käsitletavad põhiseadusevastase tegevusena.

Sellele vaatamata kuulutas SDE esimees Jevgeni Ossinovski oma 2016. aasta kõnes, et „etniline rahvusriik on ohtlik ja ebainimlik düstoopia“ ning rahvuslased ksenofoobne okse. Tegemist on viimaste aastate ühe räigeima ja vaenulikuma rünnakuga nii eesti rahva kui Eesti põhiseadusliku korra vastu. „Etniline rahvusriik“ tähendab Eesti Vabariiki, mis loodi meie esivanemate vere hinnaga. Ilma selleta eestlasi täna ei eksisteeriks, me oleksime rahvusena nõukogude repressioonide ja venestamispoliitika käigus juba ammu hävitatud, nagu on seda kümned väikerahvad Venemaal. Ossinovski järgi on Eesti etnilise rahvusriigina ohtlik, ebainimlik, ängistav, fiktiivne ja totalitaristlik ülla ja inimliku utoopia kuri vastand, nagu seda kirjeldatakse George Orwelli romaanis „1984”, kus psühholoogilise ja kujundliku veenvusega tuuakse esile düstoopilise maailma olemus. Sotsialistide arust tuleb rahvusriiklus ja rahvused kui sellised likvideerida. Varem või hiljem tähendab see ka eestlaste kui rahvuse likvideerimist.

Sotsid sammuvad täpselt Lenini jalajälgedes, kes vihkas rahvuslust kõigis tema ilmingutes. Lenini sõnul  seisab „proletaarne enesemääramine“ kõrgemal „rahvuslikust enesemääramisest“. Sotsid on lihtsalt „proletariaadi“ defineerinud ümber „vähemusteks“. Siinkohal tasuks ehk meenutada ka seda, kuidas Marju Lauristin ütles Rahvarinde ühe liidrina 1988. aasta sügisel, kui Lauluväljakul kutsuti üles seadma eesmärgiks iseseisev Eesti riik, et ta tundis, kuidas Lauluväljakul sündis fašism… Just sellise „fašismi“ vastu sotsiaaldemokraadid võitlevadki.

Et sotside seisukohad õigesse konteksti seada, tuletan meelde Eesti taasiseseisvumisele teravalt vastu seisnud vene impeeriumimeelse Eesti NSV Töötajate Internatsionalistliku Koordinatsiooninõukogu ehk Interrinde või internatside, nagu neid kutsuti, avaldust 1988. aasta oktoobrist. Selles süüdistati eestlasi natsionalismis ja enda rahvusliku eripära liialdamises, nõuti venestamisprotsessi käigus sissetoodud muulastele parlamendis (toona Ülemnõukogu) eestlastega võrdset esindatust ja vetoõigust, nõuti kodakondsuse tingimusteta andmist kõigile sisserännanuile ja kakskeelsuse sisseseadmist. Selge see, et sellistele nõudmistele alistudes ei oleks Eesti Vabariiki taastatud ja oleks olnud vaid aja küsimus kui enesemääramisõiguseta eesti rahvas oleks oma eksistentsi SRÜ „sõbralikus“ haardes lõpetanud. Täna näeme, et sotside seisukohad on justkui üks–ühele internatside agendast üle võetud. Mõiste internatsionalism, on asendatud vaid uue mõistega multikultuursus, SRÜ Euroopa Föderatsiooniga jne. Eestimeelseid inimesi ja patrioote kutsuvad nad aga ühtemoodi fašistideks, kelle vastu tuleb kõik relvad revolutsioonilise otsustavusega käiku lasta.

Orientoloog Peeter Espak näeb samuti selgeid paralleele sotside ja Interrinde tegevuses ning sihtides: „Meie „vasakmõte“ ei tegele praegu mitte ülioluliste ja just vasakpoolsele mõttele traditsiooniliste ühiskonna valupunktidega – vaesuse, tõeliselt eksisteeriva diskrimineerimise või ka haridus- ning teadusprobleemide lahendamisega –, vaid on loonud nähtuse nimega Interrinne 2.0. Propageeritakse hüpoteetilist internatsionaalset kõiki endasse hõlmavat ja lõpuni tolereerivat „euroopalikku“ lobjakat, kus kõik moslemid, geid (tõsiusklik moslem peaks seksuaalselt sättumuselt erineva surmama), venelased (kellele üldse ei meeldiks siia vähemuste ritta kuulumine), naised, mustanahalised ja muud „vähemused“ ning „allasurutud ja ahistatud“ täiuslikus harmoonias koos elavad. Kui analüüsida „vasakmõtte“ peamisi sihte ja eneseväljendusi avalikus diskussioonis, tuleb meelde ainult paar kitsast teemapüstitust: kooseluseadus ja pagulasteema eri variatsioonides – alustades islamofoobiasüüdistustest, lõpetades vajadusega tuua sisse võõrtööjõudu. Pagulasteemat serveeritakse nurga alt, nagu oleks kogu Eesti täis metsikut raevu ja vihkamist ükskõik milliste teistsuguste inimeste vastu. Meie tänavatel käivat teistsuguse nahavärviga isikute pidev mõnitamine ning paiguti olevat nende elu lausa ohus. Pimedat raevu või ükskõik millist foobiat vähemuste vastu meil aga päriselus peale paari väärastunud mõttemaailmaga indiviidi ei eksisteeri. Ometi on „vasakmõte“ võtnud need kaks ebaolulist teemat oma peamisteks sihtideks – vastanduse ja lõhe loomiseks, mida enne ei olnud. Kuna samalt mõttevoolult tuleb pidevaid sõnumeid rahvusriigi iganemisest ja „keskmise eesti maamehe“ alaväärseks (i.e. Foucault’d mittelugenud) klassiks kuulutamisest, on saanud neist kahest teemast just „riigi säilimise“ seisukohalt keskne probleem.

Vaadeldes tänast SDE interntsionalistlikku rahvusriikluse-vaenulikkust, siis on paralleeli toomine Interrindega igati kohane – Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimi võiks vabalt ollagi Interrinne vol. 2.0. Eriti kui meenutada, et kõik see, mille eest me omal ajal niivõrd meele­heitlikult iseseisvuse taastamise ajal võitlesime – eesti rahva säilimine, eestlaste peremehestaatuse ja rahvusriikluse taastamine oma kodumaal, eestlaste kustumatu enesemääramisõiguse kehtestamine ja hoidmine, eesti keele, kultuuri ja identiteedi prevaleeriva positsiooni kindlustamine Eestis ja selle säilitamine jne - on sotside arust suletuse, ksenofoobia, rassismi ja natsismi sünonüümideks kuulutatud. Kuid algne Interrinne ei oleks kindlasti nõustunud sotside vikerkaarevärvilise homoagenda pealesurumise ega Euroopat tabanud massiimmigratsiooni toetamisega, seega on sotside Interrinne 2.0 mitmes mõttes oma vaimsest eelkäijast hullemgi veel.

Isegi multikultuursuse mõiste kui selline on suudetud ära solkida. Oma algupärases tähendus peaks see ju tähendama, et on palju erinevaid kultuure, religioone ja rahvaid ning me peaksime neid kõiki hoidma ja austama. Seal hulgas enda oma. See annabki maailmale värvid ja igale kontingendile oma näo. Euroopalik kultuur, kristlus ja eestlus on aga kuulutatud ksenofoobseks igandiks ning määratud ühtesulamisele Aafrikast, Lähis-Idast, Aasiast ja slaavi riikidest saabuvate kultuurtreegeritega. See on täpselt samasugune moonutus, nagu nõukogude ajal, mil internatsionalism tähendas „vabatahtlikku“ sulandumist suure vene rahvaga ja nõukogudeliku „kultuura“ omaksvõttu. Vaid tagurlikud ja kodanlik-natsionalistlikud rahvavaenlased ei mõistnud selle ideoloogia progressiivsust.

„Olukorda, kus kirume ise oma rahvust, häbeneme eestlust ja peame eesti keeles laulmist natsionalismiks, oleme me jõudnud vasakliberalistide sihikindla tegevuse tõttu. Eks nad ole nüüd saanud käia Euroopas õpetust saama ja tulevad tugevamana sealt tagasi ja siin pole seni sellist isamaalist jõudu vastukaaluks olnud. IRL-i selleks pidada ei saa, eriti peale ResPublicaga liitumist ja muutumist poliittehnoloogide jõuguks. Kohe kui tasakaal ühiskonnas paigast ära läheb, kasutab keegi seda ära ja hakkab avalikku ruumi oma agendaga täitma“, märkis muusik ja pedagoog Jaan Sööt.

Suureks võiduks enda jaoks peavad sotsid europarlamendis mitte millegagi silma paistnud ja seal padupunasesse roheliste fraktsiooni kuuluva Indrek Tarandi kandideerimist SDE nimekirjas 2019. aasta riigikogu valimistel. Aastaid ennast eksitavalt ideoloogiavaba protestikandidaadina esitlenud Tarand on jõudnud läbi kunagise Keskerakonna presidendikandidaadiks olemise sinna, kuhu ta on tegelikult algusest peale kuulunud – endistest nomenklatuurikommunistidest kubisevasse rahvusriiklusele kadu kuulutavasse neomarksistlikusse vasakparteisse. Olgu mainitud, et Tarandi fraktsioonikaaslaseks europarlamendis on kurikuulus  Läti Vene Liidu esindaja Tatjana Ždanoka, kelle kremlimeelsed seisukohad ja fanaatiline sõda Balti riikide vastu on üldtuntud.

mlimeelsed seisukohad ja fanaatiline võitlus Balti riikide vastu on ristatavad ja käsitletavad riigireetmisena.. on 1Väidetavalt olevat Jevgeni Ossinovski teinud Indrek Tarandile intellektuaalselt ahvatleva ettepaneku. Milles ahvatleva ettepaneku sisu seisneb, ei täpsustanud kumbki, kuid Tarand sõnul seob teda sotsidega euroopameelsus ja  ühine arusaam sellest, mis on Eestile järgmistel valimistel kaalul. „Mis on minu jaoks aga eriti tähtis: oleme täiesti ühel meelel selles, et Euroopa on meie kodu ning kõigile, kes tahavad meie kodu kahjustada, tuleb julgelt vastu seista, “ teatas ta. Millisena ta seda kodu näeb ja kes on need, kellele tuleb vastu seista, näeme allpool. Märgiline on aga, et oma sotsikarjääri alustas Tarand valetamisega. Ta kinnitas nimelt ajakirjandusele, et tema kaasamise vastu on riigikogu valimiste kontekstis tundnud huvi kõik suuremad erakonnad. Vaid Iseseisvuspartei ei olevat temaga ühendust võtnud. Tegelikult ei vasta see tõele. Tarand püüdis ennast ise innukalt Riigikogus esindatud erakondadele maha müüa, kuid soovijaid nappis. Kuna tema arusaamad ja seisukohad on täiesti vastuvõtmatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna omadele, siis ei võtnud EKRE piltlikult öeldes lihtsalt toru. Martin Helme avaldas ajakirjanduses veel imestustki, et kas leidub tõesti mõni erakond, kes Tarandi vastu huvi tunneks, sest tema parim enne on möödas. „Me ei ole Tarandist kopika eest huvitatud. Ta on globalist ja skandalist, lisaks laisk ja viinalembene“, põhjendas ta. SDE oli ainus, kes temast peale Vabaerakonna veel hoolis. Terava ninaga konjunkturistina valis Tarand SDE, kellel oli veidi rohkem lootust püsinma jääda kui Vabaerakonnal.

Tarandi äärmuslikud ja bolševistlikud vaated pole kellelegi saladuseks, seda enam, et ta on ähvardanud rahvuslasi avalikult nii põlema panna kui kuklalaskudega maha tappa. Ühes 2016. aasta FB postituses lubas ta korraldada massimõrva: „Kui vaid pyssi kätte saaks, laseks kõikidele kodanlikele natsionalistidele kuklasse augu“, lubas ta. On iseloomulik, et ei peavoolumeedia ega kõiksugu sallivuslased ja õiguslased ei pööranud sellisele eriti jõhkrale ja räigele avaldusele vähimatki tähelepanu. Eesti patrioote ehk rahvuslasi, keda nad tituleerivad nii natsionalistideks kui natsideks, ongi vist nende meelest õige kuklalaskudega vaigistada.

Juba ammu vasakideoloogiat kandnud Indrek Tarand on liitunud Spinelli grupiga, vihaste euroglobalistidega, kelle eesmärk on kaotada rahvusriigid ja luua rahvusriikideta Euroföderatsioon. Tema allkiri Spinelli grupi Euroopa Manifesti all koos Merkeli, Junckeri, Verhofstadti ja paljude teiste globalistiga, näitab hästi, mis ideoloogiat ta esindab ja millisena ta Eesti tulevikku visandab. Tarandi poolt allkirjastatud manifest lõppeb järgmiste sõnadega “Rahvuslikud lahendused on mineviku lahendused. Meie eesmärk on föderaalne ja rahvuste järgne Euroopa…” Seega, valides Tarandi või ükstapuha millise teise sotsi, saad neomarksistliku ja internatsionalistlikku Euroföderatsiooni, mitte aga eestlaste rahvuslike huvide, meie identiteedi ja suveräänsuse eest seisva Eesti või rahvusriikide Euroopa Liidu.

Spinelli grupi algatajateks olid ALDE – Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühenduse ning vasakpoolsete Roheliste ja Euroopa Vabaliidu poliitikud. ALDE-sse kuuluvad aga Eestist nii Reformi- kui Keskerakond ning Rohelistesse Indrek Tarand. Peale viimase ei ole Eesti saadikud teadaolevalt Manifesti allkirjastanud, kuid toetuse puudumises sellele enamikku neist süüdistada ei saa. Spinelli grupi eesmärk on kaotada rahvusriigid ja luua postrahvuslik Euroföderatsioon. Selleks kasutatakse föderaalset Euroopat toetavate kodanike, mõttekodade, MTÜ-de, akadeemikute, kirjanike ja poliitikute võrgustikku ning Euroopa Liidu ja liikmesriikide raha, võimustruktuure ja jõudu.

Mida siis kujutab endast sotsidele meelepärane rahvusriikide järgne Euroopa? Seda on võimalik lugeda sellesama, koos Tarandiga, Spinelli grupi manifestile allkirja andnud Guy Verhofstadti ja Daniel Cohn-Benditi kirjutatud "Euroopa manifestist". Selle bolševistlikus stiilis revolutsioonilise üleskutse tõlkis eesti keelde ja kirjastas Eesti Maailmavaate Sihtasutus. Kõnealuse MTÜ lõid Andres (SDE), Kaarel ja Indrek Tarand (SDE kandidaat) 2012. aastal. Indrek Tarandi sõnul moodustasid nad sihtasutuse selleks, et ulatada abikäsi kinnijooksnud mõttemootoriga riigikogu suurerakondadele. “Euroopa manifesti” peetakse üheks Euroopa föderaliseerimise (rahvusriikluse hävitamise ja nende suveräänsuse EL-i keskvõimu poolt ülevõtmise) projekti tüvitekstiks. Dokument on mahukas, kuid vaatame lühidalt millist mõtte- ja tegevussuunda perekond Tarandid riigikogu erakondadele soovitavad ja millist tulevikku nad Eesti sarnastele rahvusriikidele ootavad.
Euroopa manifest, mis algab sõnadega, „Parim kaitse on rünnak!“, kuulutab: „Eales varem pole Euroopa projekt olnud sellise surve all. Ealeski varem pole avalikult küsitud, kas Euroopa integratsiooniga on üldse mõtet jätkata. Ealeski varem pole inimesed nii massiliselt olnud Euroopa kontinendi ühendamise vastu. Ealeski varem pole olnud nii vähe poliitilisi liidreid, kes täielikult toetaks Euroopa projekti, kel oleks resoluutne Euroopa-visioon ja kes oleks kindlalt pühendunud oma riigi ning rahva tulevikule Euroopas. Nad on nurka surutud eurokriisi ja Euroopa vanima vastase – rahvusriigi – poolt ja paremal juhul kaitsevad üksnes status quo säilitamist…
Vaid otserünnak võib meid nüüd päästa. Otserünnak rahvusriikide soovimatuse vastu luua tõeliselt ühendatud ja föderaalne Euroopa. Ehk teisisõnu – rahvusriikide soovimatuse vastu loovutada rohkem suveräänsust ja võimu ühendatud ning föderaalsele Euroopale…
Me vajame tõelist revolutsiooni. Tõelise Liidu rajamist, millel oleksid rahvusülesed institutsioonid. Ühenduse asutused, millel on võimu määratleda majandus-, eelarve-, ja maksupoliitika kogu eurotsooni jaoks. Asutusi, millel on vahendeid, et tõepoolest sundida kõiki reegleid täitma. Ilma liikmesriikideta, kes kaikaid kodarasse loobiksid. Konkreetsemalt öeldes peame muutma Euroopa Komisjoni nii kiiresti kui võimalik Euroopa valitsuseks. Ministritega, keda me täna nimetame volinikeks…
Pihustage Euroopa-vastaste valelik retoorika! Eilsed vaenlased on vaenlased ka täna: natsionalism (rahvuslus), konservatiivsus ja populism. Natsionalistid tahavad, et iga rahvas elaks oma riigis. See oleks õudusunenägu…


neljapäev, 14. veebruar 2019

EKRE üritab peatada eesti rahva genotsiidi


Kõne ÜRO rändeleppe rahvahääletusele paneku eelnõu esimesel lugemisel 13.02.2019
Henn Põlluaas
EKRE fraktsiooni aseesimees 

Head kolleegid! Teema, millest me täna rääkida tahame, ja ettepanek on ääretult oluline: ÜRO rändelepe ja selle rahvahääletusele panek.
Ma teen väikese ülevaate, kuidas see teema meile üldse siia lauale on jõudnud. See saaga on ausalt öeldes ülimalt häbiväärne. Eelmise aasta märtsis käis välisminister Mikser väliskomisjonis seda teemat tutvustamas, jutumärkides, sellepärast, et ÜRO rändeleppe teema oli peidetud Euroopa Nõukogu teemapunktide vahele sugugi mitte ÜRO teemana, millest ta libises sujuvalt üle, väites, et tegemist on täiesti formaalse ja mitteolulise asjaga, millest Eestile mingeid kohustusi ei sünni. Ta kinnitas, et läbirääkimisi hakatakse alles pidama ja lubas väliskomisjoni ja Riigikogu hoida asjadega kursis.
Paraku järgnes sellele täielik vaikus, läbirääkimisi küll peeti, aga Riigikogu ei vaevutud sellest informeerima, kuni oktoobris võtsime EKRE fraktsiooni poolt teema Riigikogus üles ja hakkasime küsima, et teatavasti lepe olevat allkirjastatud juba suvel, aga millised on siis Eesti seisukohad. Tükk aega hämati, lõpuks oldi sunnitud tunnistama, et tõepoolest jah, kõik on kokku lepitud. Mikser väitis, et Riigikogu väliskomisjon on ju sellele heakskiidu andnud, tema käis isiklikult seda tutvustamas. Seda, mida tutvustamas käidi, seda polnud toona olemaski. Ja te mäletate kõik väga hästi, kuidas meile siin kinnitati ja ka Eesti avalikkusele, et tegemist ei ole absoluutselt millegi olulisega, et need punktid ei ole siduvad, mis selles leppes on.

Nii EKRE kui väliskomisjon nõudsid rändepakti eesti keelde tõlkimist ja selle avalikustamist. Sellega venitati, venitati väga pikalt, kuni lõpuks tehti see ära ja mis me sealt siis leidsime. Kui võrrelda originaaltekstiga, siis tegelikult oli toimunud täiesti selge võltsimine. Rändepakti nimi, mis ongi tegelikult rändelepe, oli väga häguselt eesti keelde tõlgitud – ränderaamistik. Üheski ÜRO ametlikuks keeles sellist nimetust ei ole. Leppes oli üle 20 commitment'i, kohustuse, mis oli eesti keelde tõlgitud: me võtame endale pühendumuse. Kõikides teistes keeltes on see täiesti selgelt tõlgitud kohustustena, aga meile väidetakse, et kohustusi ei ole võetud. 

Ja mida see lepe siis endast kujutab? Mul on siin väike kokkuvõte nendest erinevatest kohustustest, mis me siis võtame. Põhimõtteliselt kujutab kogu pakt endast salakavalat immigratsioonipumpa, mis deklareerib, et ränne olevat heaolu, innovatsiooni ja säästva arengu allikas. Rändepakt paneb ühte patta nii legaalsed kui illegaalsed migrandid, kellel tuleb soov mõnda riiki rännata. Kui inimõiguste deklaratsioon räägib inimesest ja Genfi pagulaskonventsioon pagulastest, siis nüüd pannakse keskpunkti migrant, kellele tagatakse pea samad õigused. Sisuliselt kuulutatakse immigratsioon inimõiguseks. Vastuvõtjal riigil tuleb võtta migrante vastu piiramatul arvul, anda neile isikut tõendavad dokumendid, viisad, tagada perekondade taasühinemine ehk järgitulek ning kõik õigused: eluase, haridus, arstiabi, nende omakeelset õiguslikku abi, sotsiaalsed toetused, siin sündinud lastele kohe ja teistele lihtsustatud korras kodakondsus, töökohad jne. Vastuvõtvad riigid peavad suurendama migrantide mõjuvõimu ühiskonnas, mida see siis ka ei tähenda, ning nn mitmekesisuse aktsepteerimist. Kallale minnakse ka sõnavabadusele. Vihakõne keelustamise loosungi all tuleb muuta karistatavaks immigratsiooni või immigrantide kritiseerimine ja valitsused peavad asuma ajakirjandust suunama migrante heas valguses näitama ehk teisisõnu, kehtestama tsensuuri ja meelsuskontrolli. Kõik toetused tuleb ära lõigata lehtedelt, kes seda ei järgi. Soodustama peab teadusuuringuid, mis näitavad immigratsiooni positiivses mõttes. Koolides peab kehtestama õppeprogrammid, mis aitavad immigratsiooni populariseerida. Immigratsioon kuulutakse üdini positiivseks ja edasiviivaks nähtuseks, samal ajal aga ei tooda dokumendis välja mitte ühtegi massiimmigratsiooniga kaasnevat negatiivset tagajärge sihtriikidele ega samme selliste tendentside vältimiseks.
Leppes öeldakse küll, et riigid võivad omada iseseisvat immigratsioonipoliitikat, kuid lause lõpeb sõnadega "vastavalt rahvusvahelistele normidele", ja just neid norme selle leppega luuaksegi. Pealegi öeldakse paktis, et tegemist on vaid verstaposti, mitte jõupingutuste lõpp-punktiga. See on vaid üks samm sellel teel. Ja me oleme näinud küll ja küll, kuidas Euroopa nii-ütleda rahvusvahelised normid on muutunud rahvusvahelisteks reegliteks ja kohustuseks, millest enam ei saa üle ega ümber mitte ükski riik, eriti need riigid, kes on nii-ütelda vabatahtlikult need kohustused endale võtnud. 

Meile räägitakse, et EKRE ja rahvuskonservatiivid õhutavad paanikat. Keegi ei tule, mis te räägite! Aga eelmine aasta näiteks vahendas Die Welt uuringut, mis viidi läbi 10 Sahara-taguses Aafrika riigis, kust on pärit enamik Euroopasse saabunuid Aafrika migrante. 75% Ghanas küsitletutest, Nigeerias 74, pooled vastanutest Keenias, Tansaanias, Senegalis ja Lõuna-Aafrikas soovivad oma kodumaalt lahkuda, emigreeruda Euroopasse. Ligi 40% Senegali, Ghana ja Nigeeria vastanutest soovivad teha seda juba järgmise viie aasta jooksul. Täna elab Aafrikas enam kui miljard inimest, aastaks 2050 elab seal juba enam kui 2 miljardit inimest ja kui pooled neist tahavad tulla Euroopasse, siis kujutage ette, Euroopa 500 miljoni vastu miljard ainuüksi Aafrikast ja kui palju siis veel mujalt. Ega Aafrika pole ainuke, kuhu siia tullakse. 

Nii et tegelikult on tegemist täiesti selgelt Eesti riigi ja rahva huve riivava leppega, mis on täiesti otseselt ka meie põhiseaduse vastane, sest tühistab sisuliselt sätte meie põhiseaduses, kus on öeldud, et Eesti riik loodi Eesti rahva kustumatul enesemääramise õigusel eesti rahva, keele ja kultuuri säilitamiseks. Selles olukorras ei ole enam võimalik säilitada eesti keelt, rahvast ega kultuuri. 

Ja kõige piinlikum on see, et seda häma ja valet on aetud pidevalt, see viis ka valitsuskriisini. Kui valitsus ei olnud võimeline võtma ÜRO rändeleppega liitumise asjus otsust vastu, siis sokutati see n-ö Riigikogule. Me teame, kuidas see siin Riigikogus läbi suruti. Aga tegemist oli avaldusega, mitte Riigikogu otsusega ja avaldusel ei ole absoluutselt mitte mingisugust õiguslikku jõudu. Ja ka see avaldus võeti vastu ainult tänu Reformierakonna kahepalgelisele käitumisele, kes lihtsalt tõmbasid saba jalge vahele ja kadusid siit saalist nelja tuule poole.

Ainukene, kes tegelikult on valitsuse seisukohti toetanud, et tegemist justkui ei olevat kohustustega, on õiguskantsler Ülle Madise, kuid temast me teame kõik suurepäraselt, et ta ei anna mitte erapooletuid õiguslikke hinnanguid, vaid pigem poliitiliselt kallutatud, tellimuse peale tehtud analüüse ja vastuseid. 

Justiitsminister küsis väga mitmetelt Eesti rahvusvahelise õiguse asjatundjatelt ja büroodelt seisukohta selle kohta ja kõik jõudsid üheselt tulemusele, et ÜRO rändelepe on norme loov ja see on kohustuslik. Kõik need aspektid, mis ma siin ette lugesin teile, meil ei ole mitte mingisugust suveräänset õigust enam midagi muuta või vastu hakata, kui me oleme nendega leppinud ja heaks kiitnud. 

Kõige häbiväärsem on see, ma meenutan, et valitsuse otsus puudub, kes peaks välispoliitikaga tegelema ning Riigikogu avaldusel ei ole mingisugust õiguslikku alust, kuid sellele vaatamata andis välisminister Mikser korralduse meie ÜRO saadikule see lepe heaks kiita. 

Kogu selle hukatusliku protsessi taga on seisnud üliaktiivselt Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Aga siin ei ole ka midagi imestada, sest nende esimehe poolt väljaöeldud ametlik doktriin kõlab ju väga lihtsalt: rahvusriiklus on ebainimlik ja ohtlik düstoopia. Ja selle düstoopia ja ebainimlikkuse hävitamisega ongi siin tegemist. 

Põhiseadus ütleb, et kõrgeim võim Eestis on rahvas. Ja see on meile kõikidele kohustuseks, sellest ei saa üle ega ümber. Ja rahvas on täiesti selgelt ÜRO rändeleppega liitumise vastu, küsitluste järgi ligi 75% meie inimestest ei toeta seda. Sellega liitumine on kõige räigem demokraatia rikkumine, mis toob kaasa järjekordse sammu meie suveräänsuse ja meie rahva kadumise poole. Just selle tõttu ongi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond tulnud välja eelnõuga, Riigikogu otsuse eelnõuga panna ÜRO globaalses rändepaktis osalemise küsimus rahvahääletusele.
Iga iseseisva demokraatliku riigi kodanike üheks kõige olulisemaks õiguseks on otsustada, keda ja mis tingimustel soovida oma kaasmaalasteks ja kodanikeks, see tähendab, keda lubada oma riiki ja kuidas välismaalasi kohelda. ÜRO globaalne rändepakt tekitab Eestile tulevikuks moraalseid ja poliitilisi suuniseid migratsiooni käsitlemiseks, riivates sellega otseselt Eesti Vabariigi suveräänsust. Seega on ÜRO globaalse rändepaktiga ühinemine või mitteühinemine ühtaegu väärtusküsimuseks, kuna mõjutab mitte ainult meie, vaid ka meie järeltulevate põlvede elu täiesti otseselt, aga ka põhiseaduse alusprintsiipide riive lubamise küsimus. Sedavõrd põhimõttelise küsimuse puhul ei tohi ühiskonda poliitilise otsuse tegemisest kõrvale jätta, nii nagu seekord järjekordselt tehti. Tegemist on väärtusotsusega, mille puhul ei ole vajalikud sügavad eriteadmised, vaid meie rahval on selleks olemas piisav küpsus, piisav ajalooline kogemus, piisav tarkus teada ja tunda, mis on meile hea, mis on meile ohtlik ja mis võib saada meie lastele, lastelastele täiesti fataalseks. 

Demokraatlikus ühiskonnas on rahva hoiak ja tahe poliitiliste lahenduste aluseks ja meie, kes me siin esindame rahvast, peame tegema seda ka tegudes, aga mitte ainult sõnades. Ja täiesti loogiline on, et siis kõrgeim riigivõim ehk rahvas teostab enda tahet läbi rändepakti referendumi. Ja seetõttu ongi meil ettepanek  korraldada rahvahääletus ÜRO globaalses rändepaktis ja hääletamissedelile kanda küsimus "Kas pooldate Eesti Vabariigi osalemist ÜRO globaalses rändepaktis?" ja lahtrid vastustega "jah" ja "ei". Midagi muud keerulist sellega ei ole. 

Aga üks väike aga on tõesti, mida ilmselt võib-olla keegi siin ka küsib. Meie eelnõu ettepanek oli viia rahvahääletus läbi koos Riigikogu valimistega 3. märtsil. Me esitasime selle eelnõu juba novembris ja see oleks andnud seaduse järgi, kui seda oleks menetletud, piisava aja, mis seaduses on ette nähtud, ehk kolm kuud referendumi korraldamiseni otsuse vastuvõtmisest. Paraku on aga seda eelnõu marineeritud siiamaani, seda ei ole lauale pandud. Nüüd lõpuks jõudis see ka komisjoni ja täna siia ning kolme kuud enam Riigikogu valimisteni ei ole. Sisuliselt ei ole seda referendumit võimalik selle tähtajaga läbi viia. Aga kuna sellel on kaks lugemist, siis vahepeal on võimalik viia sisse parandus, et mitte viia referendumit läbi 3. märtsil koos Riigikogu valimistega, vaid hoopistükkis Euroopa Parlamendi valimistega mai lõpuks, ja selleks on meil piisavalt aega, et see korraldada. 

Nii et ma loodan, et te tõepoolest näitate, kelle poolt te nii saadikutena kui erakondadena seisate. Kas te hoolite Eesti rahvast, meie tulevikust, meie lastest, lastelastest või jätkate lihtsalt endist teerulliga ülesõitmist omaenda rahvast, kas te peate kohaseks lihtsalt kellegi välismaise nõuandja ja jumal teab kelle heakskiitu, kes on liberaaldemokraatliku rahvusriikide hävitamise plaaniga kaasa läinud või sirgeselgsust ja otsustate, et meie oleme selle riigi peremehed, meie ise otsustame, meie ise teame, mis on meile hea. Ja kui me vaatame, et selle leppega ei ole mitte liitunud kõik riigid, vaid selle leppe on tagasi lükanud nii USA, Jaapan, Austraalia jne, siis on tegelikult täiesti naeruväärne eeldada, et nende riikide rahvusvahelise õiguse asjatundjad ei jaga mitte midagi, ei saa aru, et tegemist on ühe tühise paberiga, mis ei pane meile mitte ühtegi kohustust ja see on lihtsalt deklaratsioon. Ja et meie mõned tarkpead on targemad kui teiste riikide asjatundjad.
Mõelge sellele, sest tegelikult ka meie asjatundjad ütlevad, et me ei tohi rändeleppega ühineda. See on üks momentidest, mis tegelikult saab olema meie Eesti riigi saatuse juures ääretult oluline. Meil on läbi ajaloo olnud küll väga uhkeid ja võidukaid hetki, meil on olnud ka häbiväärseid ja inetuid hetki ja see, kui seda lepet ei saadeta referendumile, kui rahval ei lasta otsustada oma tuleviku üle, siis on see üks mustemaid, hirmsamaid, piinlikumaid ja häbiväärsemaid hetki, millesse kõik need, kes seda eelnõu ei toeta, on andnud enda osa. Mõelge, kuidas te enda lastelastele kunagi silma vaatate! Aitäh!


Põhiseaduskomisjon tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Hääletustulemus oli 14:14, seega ei leidnud ettepanek toetust ja eelnõu läks teisele lugemisele. Saadikuid oli saalis vähe, vastu olid sotsid ja enamik keskerakondlastest. Reformierakond hiilis täies koosseisus lihtsalt minema.

pühapäev, 10. veebruar 2019

Mis on nende valimiste põhiküsimus?


Selle üle on viimasel ajal palju arutatud ning nii mõnigi kommentaator on jõudnud järeldusele, et nendel valimistel see puudub. Ometigi ei ole see tõsi. Koos EKRE-ga tulid maailmavaated ja aated Eesti poliitikasse tagasi. Põhiküsimus on, kas me soovime jätkata samamoodi kui seni või tahame muutusi. Meie majandusliku turvalisuse ja heaolu tõstmine, mis on võimalik vaid kodumaise ettevõtluse ja regionaalselt tasakaalustatud arengu läbi on loomulikult ülioluline. Kuid kõik see on seotud väärtushoiakute, Eesti suveräänsuse ning riigi ja rahva kestmise küsimusega, sest ilma suveräänsuse ja eesti rahvata ei ole Eesti riigil mõtet.

Neid küsimusi on püüdnud vältida erakonnad ja poliitikud, keda eestlus ja meie rahvuslik identiteet on ükskõikseks jätnud. Kui see ei ole õnnestunud, siis on asutud rahvus-konservatiive ründama ja sildistama või on hakatud valijaid enda „rahvuslikkuses“ veenma. Vale aga kotis ei püsi ja tühi kott kukub kokku, teadsid juba meie esivanemad.

Kõik, kes tahavad kandideerida Riigikokku, peavad andma rahvale aru enda tegelike eesmärkide kohta: kas lähtutakse Eesti Põhiseadusest, mis sätestab, et Eesti riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade või peetakse seda vaid ajale jalgu jäänud paberilipakaks ja rahva tahtest sõidetakse ka edaspidi punase teerulliga üle. Nii, nagu on tehtud kooseluseadusega, piirilepinguga, massiimmigratsiooni, ESM-i, ÜRO rändepakti ja kümnete muude küsimustega, kus rahva enamuse arvamus on võimulolijatele vaid kui tüütu kärbsepirin.

Me näeme, kuidas meie konservatiivsed immigratsiooni,- kodakondsus- ja keelepoliitika on liberaalide järjekindla rünnaku all ja meile surutakse liberaalse demokraatia sildi all sallimatult peale uut „euroopa identiteeti“ ning kõigele ja kõigile avatud uste poliitikat. Justkui valitud ei peakski olema ustavad põhiseaduslikule korrale ja kaitsma Eesti iseseisvust – ka euroföderatsiooni eest, kuhu Euroopa Liitu hiilivalt tüüritakse ja mille paratamatuks osaks on liikmesriikide suveräänsuse kadu. Uute pädevuste delegeerimine Euroopa Liidule peaks toimuma läbi rahvahääletuse.

Eesti tuleviku üle peab otsustama rahvas ja me peame saama seda teha just nende väärtuste ja kõlbeliste tõekspidamiste alusel, mida me ise peame õigeks. Seda ei saa dikteerida meile ei Brüssel ega Moskva, ammugi rahvusriiklust mittemillekski pidavad multikultiglobalistid, kes on rahvuse, iseolemise ja iseotsustamise õiguse kuulutanud 19. sajandist pärit igandiks.

EKRE on seisukohal, et oluliste riigielu küsimuste otsustamisel tuleb arvestada rahva tahtega. EKRE kavatseb taastada rahvaalgatuse õiguse, et inimesed saaksid ise esitada eelnõusid ja algatada referendumeid, mille otsused on valitsusele ja riigikogule siduvad. Kindlasti tuleb sisse viia ka presidendi otsevalimine rahva poolt. Me oleme ainus erakond, kellel on need asjad lisaks valimisplatformile sätestatud ka erakonna põhiprogrammis ja me ei lepi seletustega, et „rahvas ei ole selleks veel valmis“. Me lõime oma riigi, jäime ellu meid tabanud ajalootormides ja taastasime Eesti Vabariigi. Me oleme valmis! Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeim võim riigis ja rahvale tuleb anda võimalus enda tahet kehtestada. Seda ka kohalikul tasandil, kus läbiviidavate referendumite tulemused tuleb muuta võimulolijatele siduvaks.

Nüüdseks on lisaks EKRE valimisplatformile avaldatud ka teiste erakondade programmid. Paraku sisaldavad need minimaalselt seda, mis elu edasi viiks, muudaks elu võimalikuks terves Eestis ja garanteeriks meie suveräänsuse. Kartellierakonnad on end vaimselt ammendanud ja uustulnukate lubadused pikast plaanist on osutunud lihtsalt multikultuurseks ja asjatundmatuks lobaks. Kõik, nii reform, sotsid, kesk kui isamaalased on juba aastaid võimul olnud, miks ei ole nad siis neid asju teinud, mida täna lubavad? 

EKRE valimisplatform on uuenduslik ja pakub lahendusi, mis lisaks meie peremehestaatuse kinnitamisele annavad hoo majandusele, tõstavad inimeste turvatunnet, majanduslikku heaolu ja toovad „kalevipojad“ koju. Alustasime sellega juba ammu, kaasates erinevate valdkondade teadlasi, tippspetsialiste ja praktikuid ning iga ettepanek on sisuliselt ja rahaliselt täpselt läbi kaalutud ja kalkuleeritud, samuti katteallikad.

Me muudame haridussüsteemi eestikeelseks, lõpetame homopropaganda lasteaedades ja koolides, toetame traditsioonilisi väärtushoiakuid ja noori peresid kodu loomisel, laste saamisel ja kasvatamisel. Tagame eakatele väärika elu. Paneme piirid massiimmigratsioonile ja võõrtööjõu sissetoomisele (2018. enam kui 20 000 inimest), mis paneb meid igaveseks odava palga lõksu. Vähendame käibemaksu, elektri-, kütuse,- gaasi aktsiise ja võrgutasusid. Kõik selleks, et tagada meie lastele ja lastelastele kindel tulevik iseseisvas ja suveräänses Eesti Vabariigis, kus meie ise otsustame millist Eestit me tahame. Rahvusriikluse, demokraatia, traditsiooniliste väärtuste, rahva heaolu ja turvalisuse üle ei kaubelda.

esmaspäev, 4. veebruar 2019

Reformierakonnal puudub majandusest elementaarnegi arusaam


Reformierakond on aastaid presenteerinud ennast kui suurima majanduskompetentsiga erakonda, kes seisab ettevõtluse arengu ja üldise jõukuse tõusu eest. Eesti lubati viia lausa viie rikkama riigi hulka Euroopas. Visates pilgu aga nende reaalsetele tegudele, siis avaneb meile hoopiski teistsugune ja üsnagi õõvastav pilt. Toon mõned näited.

2008. aastal tabas Eestit ülemaailmne majanduskriis. Turud kukkusid, ettevõtted pankrotistusid, töötus ja vaesus kasvas. Meie väiksusest ja odavale allhankele suunatusest tingituna mõjus see meile rängemini kui enamikele teistele riikidele. Reformierakond keeldus aga reaalsust tunnistamast ja nende peaminister Ansip lausus oma unustamatud ja täielikku empaatiavõime puudumist näitavad sõnad, et kui see on kriissiis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi. Ilmselt mõtles ta seda tõsiselt, sest kriisiolukorras valis Eesti hoopiski teistsuguse tee, kui ülejäänud riigid.

Erinevalt teistest ei panustanud valitsus majanduse stimuleerimisse, et peatada langust ja tagada tööhõivet vaid asus vastutustundetult hoopis majandust jahutama. 2009. aastal, selle asemel, et kriisi leevendamiseks kasutada just sel eesmärgil kogutud stabiilsusreservi, asuti kõige raskemal ajal reservi suurendama ja riiklikke projekte külmutama. Nn krokodillide komitee tõmbas kõikjalt kokku ja koondas inimesi, tehes seda aga vaid mehhaaniliselt, mitte otstarbekusest ja vajadusest lähtuvalt. Omavalitsuste tulubaasi vähendati ligi kolmandiku võrra, mis tingis ka nende arendustegevuse soikumise. Tagajärjeks oli katastroofiline kümnete tuhandete inimeste töötuks jäämine, üle-eestiline ettevõtete pankrotilaine ja tuhandete kodulaenuga hangitud kodude äravõtmine hättasattunud peredelt. Ettevõtted ja inimesed jäeti oma muredega üksi ja kui enam kui sada tuhat inimest ei oleks leidnud väljapääsu välismaale tööle minekus, figureeriksime me tänagi riikide töötuse edetabeli tipus.

Kõigele lisaks otsustas Ansipi juhitud Reformierakond hakata läbi EFSM-i ja ESM-i toetama välismaiseid, lennukilt laenuraha külvanud, eeskätt Prantsuse ja Saksa pankasid ja fonde ning seda raha laristanud meist oluliselt rikkamat Kreekat. Lisaks ca kolme miljardi euro suurusele garantiile andsime reaalselt välja ka ligi 300 miljonit eurot. Kõike seda tehti loomulikult meie maksumaksjate rahaga ja meie endi inimeste heaolu arvelt.

Jürgen Ligi sõnul pidi see olema Eestile kasulik investeering. Paraku pole me sellest sentigi võitnud ja on selge, et välja antud rahast peame igaveseks suu puhtaks pühkima, sest Kreeka „laene“ on miljardite kaupa maha kantud. Lisaks on Eesti maksumaksja arvelt kinni maksnud ka enam kui paarkümmend miljonit Kreeka riigi võetud laenudelt makstavat intressi. Vastupidiselt Eestist juhindusid Läti ja Leedu Euroopa Liidu alusdokumentides sätestatust, mille kohaselt: „Liikmesriik ei kanna vastutust ega võta enda peale teiste liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute kohustusi“. Mis peaks küll juhtuma, et Reformierakond seaks lääne suurpankade ja meist rikkamate riikide heaolutaseme, kordades suuremate pensionite, palkade ja sotsiaaltagatiste säilitamise asemel prioriteediks meie enda rahva heaolu ja ettevõtluse arengu?
Jah, me tulime lõpuks kriisist välja, kuid seda mitte tänu reformierakondliku valitsuse tegevusele, vaid nende kiuste. Kuid enam kui sada tuhat inimest on aga endiselt võõrsil, sest ei leia siit elamisväärse palgaga tööd, millega oleks võimalik enda peret elatada. Ja mis kõige hullem, kriisist ei õpitud mitte midagi, piltlikult öeldes jäeti hea kriis Reformierakonna juhitud valitsuse poolt ära kasutamata. Me oleme ka täna samasugune odavat allhanget tegev ja toorainet (puit, teravili, piim jne) eksportiv riik, selle asemel, et toota kümneid kordi tasuvamat lõpp-produkti. Seitseteist aastat võimul olnud reformierakond ei vaevunud majanduse ümberstruktureerimisse panustama, nagu ka praegune vasakvalitsus, ja kui homme puhkeks uus majanduskriis, oleme me selleks täpselt samamoodi ette valmistumata kui toona.
Olles käivitanud massilise eestlaste väljarände, mille peatamiseks ei ole midagi tehtud, võeti järgmisena ette võõrtööjõu sisserände soodustamine, millest hakati rääkima juba 2003. aasta koalitsioonilepingus. Tänaseks on tehtud immigratsioonikvoodile, mis on ca 1300 inimest aastas, tervelt kaheksateist erandit ja sisuliselt pole sisserändel enam mingitki piiri. Ainuüksi 2018. aastal saabus Eestisse enam kui 20 000 võõrtöölist, lisaks sajad kolmandast maailmast pärit õppeviisa ärakasutajad, kes kasutavad seda sisserännuks, lisaks EL kodanikud, pagulased, illegaalid jne. 2015. aasta valimistel oli üks Reformierakonna põhilubadusi Eesti rahvaarvu kasvatamine. See ongi saavutatud ja sündimusstatistikat vaadates on rahvastiku kasv tingitud just nimelt välismaalaste sisserände tõusu teel. Ühesõnaga, Reformierakond käivitas koos teiste kartellierakondadega rahvastiku väljavahetamise protsessi, millele püütakse ka täna hoogu juurde anda selle asemel, et soodustada töökäte vajadust vähendava tehnoloogia arenguga kaasaskäimist, digitaliseerimist, robotiseerimist ja automatiseerimist. See paneb meid igavesti odava allhanke, madalate palkade ja jätkuva eestlaste väljarände lõksu ning paneb varsti eestlaste peremehestaatuse omaenda kodumaal küsimärgi alla.  

Kõige selle taustal terendab Kallase 10 miljoni dollari lugu ja Reformierakonna võtmeisikutega seotud VEB Fondi 32 miljonit euro vargus, millest joonistub väidetavalt välja Reformierakonna sünnilugu. Ka Tallinna Sadama korruptsioonijuhtumi puhul viitas nii mõnigi Riigikogu uurimiskomisjoni, mille liige ma olin, ees käinud isik musta raha liikumisele Toompea võimuerakondade suunas. Kas see on ikka juhus, et Tallinna Sadama uurimine on veninud ja kohtuprotsess lükati edasi just nüüd, enne valimisi?     

Ei ole vist kedagi, kes poleks kuulnud Danske panga kolossaalsest rahapesuskandaalist, mille käigus liikust pangast läbi ca kakssada miljardit vene päritolu musta raha ilma, et Eesti vastavad ametkonnad oleks vaatamata korduvalt saadud signaalidele reageerinud. Selle taustal on märgiline, et nii mõnedki rahapesu puudutavad kuriteod muudeti 2014. aasta juunis kummalisel kombel väärtegudeks, mis tähendab, et rahapesuga seotud isikud võisid peale seda kergendatult hingata ja sisuliselt karistamatult tegutseda. See ei ole kindlasti mitte juhus. Danske Panga rahapesu toimus aastatel 2007 – 2015, mil Reformierakonna võim oli vankumatu. 2009 – 2014 täitis Rahandusministri ja Finantsinspektsiooni Nõukogu kohuseid Jürgen Ligi, kes kinnitab täna, et nemad olid hoopistükkis puu otsas kui pauk käis.

Reformierakond ei ole oma arrogantsuses kunagi suvatsenud asjatundjaid kuulata, meenutage või ühe Eesti parima majandusanalüütiku Ruta Arumäe juhtumit Rõivase valitsuse majandusnõunikuna kui temalt ei küsitud terve selle aja jooksul mitte kordagi nõu. Reformierakond käivitas enda asjatundmatute ja paikapidamatute prognooside alusel suuremahulise aktsiiside tõstmise, mis on tänaseks kahjustanud Eesti riiki ja majandust sadade miljonite eurode ulatuses ja mida tänane valitsus ignorantselt jätkab. Täna teeb Reformierakond süütut nägu, justkui ei puutuks tõstmised üldse nendesse. Juba 2015. aastal hoiatas EKRE aktsiiside tõstmisega seotud riskide ja sellest tingitud drastiliste tagajärgede eest nii Eesti majandusele kui inimeste heaolule. Just nii on läinudki – järgnes üleüldine hinnatõus, transpordiettevõtted asusid tankima väljaspool Eestit, algas viinaralli Lätisse, Lõuna-Eesti maapoodide sulgemine ning Soome turistide drastiline vähenemine. Aprilli lõpus 2015 kogunes rahvas EKRE kutsel Toompeale, et protesteerida aktsiiside tõstmise vastu. Reformierakond eiras hoiatusi ja tituleeris need järjekordselt populistlikuks rahva hirmutamiseks. Peaminister Rõivas teatas aga, et “aktsiis küll tõuseb, kuid kütuse hind võib sellegi poolest langeda.” Sellist rumalust ei pea ilmselt kommenteerimagi.
Reformierakonna võimu ajal kasvas Eestis üldine ebavõrdsus, suhteline vaesus ja sotsiaalne tõrjutus. Lisaks maapiirkondade tühjenemisele suurenes eriti maa- ja linnapiirkondades elavate inimeste sissetulekute ebavõrdsus. Statistikaameti teatel elas 2015. aastal suhtelises vaesuses 21,3% ja absoluutses vaesuses 3,9% Eesti elanikkonnast ehk iga viies inimene. Tänu Reformierakonna hoolimatule majanduspoliitikale oli elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekute erinevus pea kuue kordne. Euroopa Komisjoni Eesti kohta välja antud raportis olid ja on need näitajad ühed Euroopa Liidu kõrgemad. Numbrid näitavad hästi, milline on olnud Reformierakonna aetava „eduka ja stabiilse“ majanduspoliitika tulemus. Selle peale teatas aga Rõivas, et Eestis on kõik kõige paremas korras, riik on valmis ja ainus mida me veel vajame on peenhäälestus. Lennart Meri sõnu laenates, „No tule taevas appi!“.
Need on vaid üksikud näited, kuid reformierakondlased, kelle võimul oleku ajal Eesti majandus stagneerus, on aastaid käitunud nii, nagu vaid nemad teaksid, kuidas riigis asjad käima peavad, ja teised keegi ei tea midagi. Samal ajal läksid nii Läti kui Leedu meist mööda nii majanduskasvus kui investeeringute poolest. Ka täna puudub nende välja käidud majandusprogrammis igasugune innovatiivsus ja edasiviiv alge ning seda läbib punase joonena püüd lihtsalt taastada endine olukord. Reformierakonnal puudub tegelikult majandusest elementaarnegi arusaam ja kompetents ning nende valitsusse pääsemine oleks veskikiviks Eesti ühiskonna ja riigi kaelas.
Avaldatud Päevalehes 4.02.2019
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-reformierakonnal-puudub-majandusest-elementaarnegi-arusaam?id=85223471

reede, 25. jaanuar 2019

On õige aeg ajada selg sirgu


Henn Põlluaasa kõne ja küsimused EKRE esitatud Eesti-Vene piirilepingu denonsseerimise eelnõu lugemisel, 22.01.2019 Riigikogus.

Lugupeetud Riigikogu asespiiker! Lugupeetud riigikogulased! Ma olen sellelsamal teemal selles koosseisus rääkimas juba mitmendat korda. Mulle tundub, et täna on teid siin saalis rohkem kui varasematel kordadel. Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et lähenevate valimiste tõttu soovite näidata, justkui oleksite te aktiivsemad ja tegeleksite tõsisemalt Eesti huvide kaitsmisega, või on see lihtsalt laiskus, et te ei viitsi praegu siit ära minna. Sest kõikidel eelnevatel kordadel on kõik teised erakonnad, va Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, hääletanud sellele eelnõule vastu.
 
Ma ei tea, kas on mõtet teile üle rääkida ajalugu, neid sündmusi, mille tõttu me oleme tänases olukorras, sest ma olen sellest ka varem rääkinud ja teid justkui see ei huvitaks, teid justkui Eesti huvid ei huvitaks, teid justkui ei huvitaks Eesti territoriaalne terviklikkus. Seetõttu on mul tunne, et võib-olla ma ei räägigi mitte teile – kuigi ma loodan, et te kuulate –, vaid ma räägin hoopis Eesti rahvale ja kõigile neile, kes peaksid seda kas praegu kuulama, vaatama või hiljem seda tegema.

Ma olen kirjutanud muuseas sellel teemal ka raamatu. Siin on Eesti piiri lugu kirjas alates Eesti riigi loomisest kuni tänapäevani. Kõik, mis on toimunud, kõik, mis on tehtud, mida keegi on öelnud ja isegi mida keegi on mõelnud. Võtke see raamat raamatukogust kuskilt, sest poodidest seda enam ammu ei leia, ja lugege. Ma loodan, et te mõtlete ka sellele, et sellele raamatule ju tuleb järg, sest see piirisaaga ei ole lõppenud. Ja ma loodan, et te ei taha siia negatiivsete näidetena sisse tulla.

Aga Eesti piir – selline, nagu ta täna on – või teisisõnu ajutine kontrolljoon, see kujunes välja ju juba siis, kui Eesti ei olnud isegi mitte okupeeritud. Venemaa kuulutas 1944. aasta augustis ühepoolselt Petserimaa ja Narva-tagused alad endale kuuluvaks. See oli räige rahvusvahelise õiguse rikkumine, täpselt samamoodi, nagu täna Venemaa käitub teiste naaberriikide suhtes, nii Gruusia kui ka Ukraina suhtes – on vallutanud, okupeerinud, annekteerinud nendelt alasid. Ja mitte mingisugust vahet Eesti alade okupeerimisega ei ole, ainukene vahe on ajaline – meie alad okupeeriti varem, Krimm ja Gruusia Osseetia alad hiljem. Ja see ongi ainukene vahe.
 
Teie siin, Eesti erakonnad, on väga vapralt võidelnud ja võtnud sõna teiste riikide territoriaalse terviklikkuse eest, mõistnud hukka Venemaa agressioonid, aga see on ainult silmakirjalik mulliajamine, sellepärast, et te unustate ära ja sulete silmad selle ees, mis Eestis toimub, selle ees, et Eesti 5,2% meie territooriumist on täpselt samamoodi okupeeritud ja annekteeritud. Kogu teie jutt sellest, et venelased peaksid vaid Krimmist välja minema, on silmakirjalik. See näitab teie sügavat hoolimatust Eesti riigist suhtes, meie esivanemate võitlusest ja ohverdusest, meie tulevikust.

Järgmisena olete te valmis ehk ära andma Kirde-Eesti ja ma ei tea mida. Kas te mõtlete, mis te teete? Kuidas te vaatate enda isadele-vanaisadele silma, kuidas te enda lastele-lastelastele seletate, et oh ei, meil ei ole midagi vajagi, tühja meil sellest Eesti territooriumist? Mis sest, et see on põhiseaduse järgi ja ka kõikide moraalsete ja eetiliste kaalutluste järgi püha ja puutumatu.

Teie olete kõik andnud vande selle eest, et seda kaitsta. Te peaksite olema valmis kaitsma seda surmani. Aga selle eest ajab Eesti riik ja valitsus ja Riigikogu enamus poliitikat, mille ainukene eesmärk on mängida Venemaa pilli järgi. Kes on siin need putinistid tegelikult, kes Kremli soove täidavad? 

Kuni 1994. aastani seisis Eesti vapralt nende eesmärkide eest, et saaksime tagasi Tartu rahu alad, aga peale seda enam mitte. Muuseas, esimesena tulid sellega välja sotsid (Andres Tarand), siis järgnes Lennart Meri samade soovidega. Ja vapper läbirääkimine ja enda huvide eest seismine asendus täieliku lömitamisega, allaheitlikkusega, saba jalge vahele tõmbamisega ning loovutusliku piirilepingu sõlmimisega, millesse ei ole mitte ühtegi Eesti-poolset soovi ega eesmärki sisse viidud. Kõikides küsimustes on alla antud ja järele antud Venemaale, kes läbirääkimisi sidus igasuguste muude teemadega, ja kõikidega oldi nõus. Kõikidega oldi nõus – andke andeks! – nagu prostituut, aga mitte iseseisev suveräänne väärikas riik, mida me peaksime olema. 

Piirileping rikub otseselt meie põhiseadust, mis ütleb, et Eesti riigi territoorium on ühtne ja jagamatu. Jüri Uluots on 1937. aastal seletanud seda paragrahvi, et see tähendabki just nimelt sõna-sõnalt seda Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu, sellest ei või mitte jupikestki ära anda. Paragrahv 122 ütleb, et Eesti ja Vene maismaapiir on määratud Tartu rahuga. Ja seda see tähendabki – Eesti-Vene maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga, kus on täpselt ära öeldud, kuskohas piir jookseb. Tartu rahuleping on ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registris ja kehtib ka täna. Ajutine kontrolljoon, mis on olude sunnil paika pandud, see toimib riigipiirina, toimib suurepäraselt. 

Ja siit me jõuame nende valedeni, mida on siis esitatud selle Eesti huve riivava või räigelt rikkuva piirilepingu õigustamiseks. Kunagi räägiti meile, et Eesti ei saa Euroopa Liidu ega NATO liikmeks muidu, kui me peame sõlmima uue piirilepingu. Me teame, et see on vale. Me oleme nii Euroopa Liidus kui NATO-s. See, et uut piirilepingut ei ole, ei lugenud. Siis räägiti meile, kuidas meie suhted paranevad peale seda, kui me selle loovutuse ära teeme ja Saaremaa-suuruse tüki enda isamaast agressorile ja okupandile kingime. Läti tegi 2005 täpselt samasuguse leppe juba ära – andis enda okupeeritud Abrene alad venelasele. Kas keegi saab väita, et suhted oleksid grammivõrdki paremad? Ei ole. 

Vaatasin läbi siin eelmiste kordade erinevate erakondade vastuväited sellele allkirja tagasivõtmisele. Seal oli sellised põhjendused – neid põhjendusi on ka varem esitatud, aga seal olid sellised – kui me oleme juba korra võtnud selle suuna, siis ei tohi teist suunda võtta ja ümber mõelda. Riigi järjepidevus on oluline. No kuulge – andke andeks! –, kui kapten näeb, et laev sõidab karile, siis on kapteni kohustus rooli pöörata ja öelda meestele, et me peame tegema kõike, et mitte põhja minna. Mis jutt see on, et riik ei saa endale kahjulikust leppest tagasi astuda? Loomulikult saab. Siis on räägitud veel, et täna ei ole õige aeg. Millal siis on õige aeg? Just nimelt täna, kui Venemaa on näidanud, et ta sülitab rahvusvahelistele lepetele ja rahvusvahelisele õigusele, kus Venemaa on näidanud, et ta on meile varjamatult vaenulik riik, tema eesmärk on taastada impeerium, nüüd, kus ta on korduvalt meie iseseisvuse ajal teatanud, et Tartu rahuleping on vaid paber, millega tasub vaid kemmergusse minna. Millal on veel siis õigem aeg? Just täna on õige aeg ajada lõpuks ometigi selg sirgu ja ütelda, et me seisame oma isamaa eest, me seisame enda riigi territoriaalse terviklikkuse eest ja me astume tagasi sellest leppest.
 
Väliskomisjonis, kui eelnõud arutati, siis leidis ka Isamaa esindaja, et ainukene põhjus, miks me leppele allkirja tagasivõtmisega nüüd välja tuleme, on lähenevad valimised. Sugugi mitte. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on erakond, kes seisab Eesti riigi ja rahvuse huvide eest. Ja me oleme selle teemaga ka varem välja tulnud. Ja me tuleme – kui te peaksite selle täna tagasi lükkama – uuesti ja uuesti, sest me tahame, et Eesti oleks tõesti väärikas riik, mitte mingi Kremli jalanarts. Aga selles suhtes on tõesti õigus, et praegu, enne valimisi on väga hea aeg selleks, et kõik te saate näidata enda tegelikku palet.
Ma ei ole mitte ühegi erakonna programmist lugenud, ei valimisprogrammist ega põhiprogrammist, et teie eesmärk oleks loovutada need alad Venemaale. Seega, ma loodan, et teie, kes te siin täna istute ja kes siia veel hääletama tulevad, julgete hääletada kui saadik, julgete seista tõesti enda valijate ja Eesti rahva eest. Ja me teeme selle ära, täpselt samamoodi, nagu 2005 Venemaa teatas, et nemad on taganenud piirilepingust, kuna Eesti pool pani preambulisse sisse viite Tartu rahule.

See näitab ju seda, et tegelikult – kuigi Venemaa väidab, et Tartu rahu ei maksa mitte midagi, see on ainult ajalooline dokument – et, kui preambulisse, millel ei ole seaduslikku sisu ega kohustaks Venemaad mitte millekski, pandi viide Tartu rahule, tundsid nad, et see annaks Eestile õiguse esitada hiljem Venemaale territoriaalseid pretensioone. Nii et tegelikult nad tunnustavad Tartu rahu – nad teavad, et see on kehtiv ja niisama sellest ei pääse. Aga kui me sõlmime selle piirilepingu, siis – meie õigusteadlased on korduvalt kinnitanud – sellega me tühistame Tartu rahulepingu ka omalt poolt. Sellepärast, et piiriküsimus oli rahulepingu üks olulisemaid punkte lisaks sellele, et Venemaa lubas rahulepingus tunnustada Eesti puutumatust igaveseks ajaks ja loobuda kõikidest nõuetest meie vastu. 

Kui me ise tühistame selle piirileppega Tartu rahulepingu, kas te annate endale aru, millega te hakkama saate? Meie Teabeameti ja kapo juhid on korduvalt tähelepanu pööranud küll sellistele asjadele ja isikutele, keda kutsutakse kasulikeks idiootideks – nendele, keda kutsutakse mõjuagentideks. Me teame kõik, millega sellised inimesed tegelevad, mida need terminid tähendavad, kelle huve sellised inimesed esindavad. Mina tooks siia juurde veel ühe aspekti ja astuks sammu edasi, tuletaks teile meelde selliseid isikuid nagu Simm, Dressen, Metsavas, Puusepp jne, jne. Riigireetur on nende ühine nimetaja – nad ei olnud lihtsalt kasulikud idioodid ega mõjuagendid, nad olid riigireeturid.
 
Ja kui me vaatame, et piirileping, see uus piirileping on otseselt meie põhiseaduse vastane – meie karistusseadustik ütleb, et Eesti territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud teod on riigireetmine –, siis ma soovitan teil mõelda, kes te siiamaani olete toetanud seda piirilepingut, mida see samm tähendab, kui teie heakskiidul antakse Venemaale ära 5,2% meie territooriumist. Ja ilma, et keegi nõuaks või sooviks kompensatsiooni või oleks küsinud Venemaalt meie Tartu Ülikooli varasid tagasi, mis on Venemaale viidud, või oleks nõudnud meie presidendi ametirahagi tagasi. Oh ei! täpselt samamoodi mitte keegi ei küsi mitte punast krossigi nende maavarade eest, mis meil Venemaale jäävad. Narva jõe tagustes põlevkivimaardlates on umbes 400 miljonit tonni põlevkivi, millest valmistatud diiselkütus kataks meie vajadused 70 aastaks. Kujutate ette, mis selle väärtus on! Meil ei ole seda vaja. Meid ei huvita klaasiliiv Petserimaal, meil ei ole seda vaja. Meid ei huvita keraamikasavi Petserimaal, meil pole seda vaja. Meil ei ole vaja ka kümnete tuhandete inimeste vara, mis Petserimaale on jäänud. Me sülitame umbes 10 000 Eesti kodanikule, kelle me jätame Petserimaale. Meil pole neid vaja, meil pole midagi vaja.
 
Mis riik see on? Mis valitsus see on, mis Riigikogu liikmed need on, kes on valmis sülitama enda riigi ja rahvuse peale, põhiseaduse peale, meie huvide peale? Selles suhtes on tõesti hea, et valimised on tulemas. Jah, me oleme taas kord selle teema ülesse tõstnud, sest nendel inimestel, kellest muuseas 2005. aasta küsitluse järgi, kui see piirileping esimest korda sõlmiti või allkirjastati, oli 82,5% Eesti alade loovutamise vastu, oleks selge pilt, kelle poolt tasub häält anda, kelle poolt mitte, kes seisavad Eesti eest, kes mitte ja millised erakonnad kannavad seda aadet, eestluse aadet, meie iseseisvuse ja suveräänsuse aadet südames. Kõik muu, mis te siin räägite ja võite välja tuua peale minu esinemist, need põhjendused, see on tühi õhk. See on kui kärbsepirin meie kõrvus. Sel pole mingisugust sisu, see on ainult hale eneseõigustamine, et näidata, justkui oleks mingigi mõtestatus teie lömitamises. Aga ei ole. Meie kohus on seista Eesti eest. Ja selleks ma teid üles kutsungi.

Aseesimees Enn Eesmaa 
Austatud ettekandja, kas te lõpetasite? Paragrahv 67 kohaselt oleks te võinud ka lisaaega küsida, kuid nüüd on see otsus juba tehtud. Küsimused. Palun, Martin Helme!

Martin Helme 
Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus, et kui me sellest piirilepingust loobuksime, kui Eesti võtaks oma allkirja sellelt tagasi, siis mis edasi saaks. Keerame taksomeetri nulli või mis on meie plaan või mis peaks olema Eesti plaan oma suhetes Venemaaga ja eriti vaidluses territooriumi üle? Aitäh!

Henn Põlluaas 
Väga lihtne: Tartu rahulepingu järgne piir kehtib siiamaani rahvusvahelise õiguse järgi, need on meie territooriumid. Kokkuleppeliselt Venemaaga ja vastavalt ka meie piirilepingule on meil kehtestatud ajutine kontrolljoon, mis toimib riigipiirina. Selles suhtes ma ei usu, et mingit muutust oleks lähipäivil või lähiaastatel tulemas. Venemaa on need alad meilt jõuga võtnud, jõuga meie neid tagasi võtma ei lähe loomulikult. Aga me ootasime 50 aastat enda taasiseseisvumist ja võime oodata veel ja veel. Äkki saame kunagi need alad tagasi. Puuduvad igasugused moraalsed, majanduslikud, poliitilised, mis iganes põhjendused, miks me peaksime tasuta loovutama need alad Venemaale, kes on agressor, kes ei hooli rahvusvahelisest õigusest, kes on varjamatult näidanud enda vaenulikkust meie vastu. 
Nii et selles suhtes mitte mingisuguseid muutusi suhetes ei tule. Suhted ei lähe paremaks ega halvemaks. Läti näide näitab seda suurepäraselt. Head suhted sõltuvad ainult Venemaast. Me võime kasvõi pea peal käia või tegelikult astuda SRÜ liikmeks – vaat see oleks võib-olla ainukene asi, mis suhteid parandaks. Aga muu mitte. 

Nii et mingi aja kindlasti okupatsioon meie aladel ja anneksioon jätkub, aga me saaksime ikkagi näidata, et me oleme tõesti iseseisev ja väärikas riik, kes seisab enda huvide eest ja ei muutu terve maailma ees naeruväärseks. Riigiks, kes rahu ajal, ilma et agressor ähvardaks kuidagi sõjaliselt või ma ei tea mis kombel, annab enda alad ära.
 
Venemaa võttis 2005. aastal enda leppelt allkirja tagasi. Nüüd, 2019 võiks Eesti võtta tagasi oma allkirja. Ja kui tõepoolest leidub neid, kes ikkagi tahaksid meie aladest loobuda, siis on ju võimalik alustada uusi läbirääkimisi ja lähtuda just nimelt sellest, et Venemaa maksab kinni kõik tekitatud okupatsioonikahjud, maksab kinni kõik eraisikute ja firmade okupeeritud aladele jäänud varad, maksab kinni Eesti riigile kõik sinna jäävad maavarad ja kõik muu. Selle üle me võime ju arutada, aga mitte lihtsalt nii, et me anname kõik niisama tasuta ära ja ütleme, et meil polegi mitte midagi vaja. See on nõdrameelne. 

Ja pealekauba me peame selle teema panema rahvahääletusele – sellepärast et kõik need põhiseaduse punktid, mis ma teile ette lugesin, ütlevad üheselt, et piirilepingut ei ole võimalik sõlmida, see on põhiseadusvastane ja põhiseadus ütleb, et Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Selleks, et piiri muuta, on vaja teha rahvahääletus, referendum, muuta põhiseadust. Need on võimalused muuta piiri, aga mina ei näe selleks absoluutselt mitte mingisugust põhjust ega vajadust. Seda enam, et tegelikult Eesti taasiseseisvumisel kuulutas isegi Ülemnõukogu, et me tahame tagasi Tartu rahulepingu järgseid alasid, seda kuulutas Eesti Komitee, seda kuulutas ka Riigikogu. See on olnud meie jätkuv suund, vahepealseid võib lugeda lihtsalt nende kolme kategooria, keda ma enne loetlesin, sisse viidud vimpkaks, mille me peame sirgeks ajama.
 
Aga me ei ole ka olnud üksi läbi terve okupatsiooniaja. Ma loeks teile ette mõned kuupäevad ja tähtpäevad, kus terve maailm on seisnud meie selja taga ja nõudnud meie iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse taastamist. 1975. aastal kinnitati Helsingis Euroopa koostöö ja turvalisuse konverentsi lõppaktis, et sõjajärgse Euroopa riikide piire ei tohi vägivaldselt muuta. Kuidas muudeti Eesti piiri – vägivaldselt! USA, Inglismaa, Prantsusmaa ja teised lääneriigid deklareerisid, et ei tunnusta NSV Liidu toime pandud Balti riikide okupeerimist ega nende vägivaldselt muudetud piire. 1983. aastal võttis Euroopa Parlament vastu otsuse, millega mõisteti hukka Balti riikide okupeerimine Nõukogude Liidu poolt. 1983. aastal tegi USA president Reagan avalduse, et Balti riikide jätkuva ebaseadusliku okupeerimisega rikub Nõukogude Liit rahvusvahelist õigust, nagu see on välja kuulutatud ÜRO hartas ja ÜRO Peaassamblee järgnevates resolutsioonides. 2005 võttis Euroopa Parlament vastu teise maailmasõja alase resolutsiooni, mis mõistis hukka kommunistliku okupatsiooni Ida-Euroopa riikides. 2005 võttis USA Kongressi Esindajatekoda vastu resolutsiooni, milles kutsuti Venemaad Balti riikide okupeerimist tunnistama, selle eest vabandust paluma ning ebaseaduslikku annekteerimist hukka mõistma. 2006 võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee vastu resolutsiooni, mis mõistis hukka totalitaarsete režiimide sooritatud kommunismikuriteod ja nõudis nende tagajärgede likvideerimist. Mida muud on meie alade okupeerimine ja annekteerimine kui kommunismikuritegu! Ja Eesti riik tahab seda legaliseerida, tahab anda sellele seadusliku aluse. See on häbiväärne. 

Raivo Põldaru 
Lugupeetud aseesimees! Hea Henn! Jätkaks just sinu viimasest lausest, et miks me siis oleme sinna jõudnud, et Eesti riik tahab legaliseerida olukorda, mida Nõukogude Liit, mida Venemaa on tekitanud. Ometi siit saalist on ju tihti kõlanud ka see, et tegelikult suhted, meie ja Venemaa vahelised suhted, olenevad ainult Venemaast ja tema tahtest. Nii et siin ilmselt ei ole põhjust, et keegi arvaks, et nüüd riigipiirileping aitaks neid asju parandada. Kui tahet on, paranevad, kui tahet ei ole. Mis siis ikkagi selle taga võib olla, et me oleme nii kaugele jõudnud, et seal allkirjad tõepoolest all seisavad? Mis asi see võib olla? Aitäh! On sul mõtteid?

Henn Põlluaas 
Ma arvan, et see ei ole mitte isegi miljoni dollari küsimus, vaid see on miljardite, sadade miljardite dollarite või eurode küsimus, sest minul selle jaoks vastust ei ole. Küll loobume me selle leppega tõesti sadadest miljarditest, mida me kingime Venemaale.

Miks seda tehakse? Ma ei oska öelda. Üks põhjus on võib-olla selles, et Eestis ei toimunud lustratsiooni peale Eesti taasiseseisvumist: endised võimuesindajad, endised kvislingid, kollaborandid jäid võimule. Ja võib-olla see, et need kõik olid nabanööri pidi seotud küll Kremli, KGB, GRU ja jumal teab millega. Ja see nabanöör jätkus peale Venemaa n-ö iseseisvumist Nõukogude Liidust FSB jm nabanööridega. See on üks põhjus. 

President Arnold Rüütel on öelnud muuseas, et Eesti esimeses Riigikogus peale taasiseseisvumist oli enam kui 30% KGB agente, kaastöötajaid ja koputajaid. Ma ei kahtle selles numbris, aga see võib-olla annab ühe seletuse, miks peale seda, kui Eesti tõesti vapralt võitles endale iseseisvuse kätte, miks mõne aasta pärast hakkasid toimuma sellised kummalised lood, kus läbirääkimised Venemaaga muutusid kõigeks muuks kui läbirääkimiseks. Need muutusid allaheitlikuks kapitulatsiooniks. Ja kuigi täna on olukord teine, kui oli esimestes Riigikogudes, aga siiski ma näen, et tahet seista Eesti riigi eest ei ole. Ja need, kellel seda tahet ei ole, peaksid väga sügavalt mõtlema, kas nende koht on Eesti riigi tüüri juures või hoopiski mujal.
 
Nii et minul ei ole seda vastust sulle, hea Raivo, kahjuks anda, miks tahetakse nii järjekindlalt, nii sihikindlalt Eesti riigi huve kahjustada ja seda piirilepingut ikkagi sõlmida. See ei ole ühele iseseisvale ja suveräänsele riigile kohane, sest seda ei nõua meilt mitte keegi, nagu ma ka varem ütlesin. Seda ei nõua Euroopa Liit, seda ei nõua meie NATO liitlased. Seda ei nõua meie rahvas. Seda ei nõua mitte keegi peale mingite kummaliste renegaatlike seltskondade ja Kremli ja Venemaa, kelle huvides see leping otseselt on.

Nii et kui täna peaks juhtuma, et järjekordselt lükatakse see eelnõu tagasi, siis ma tahaks näha, kuidas need tagasilükkajad suudavad ennast puhtaks pesta sellest häbist, otsesest Venemaa toetamisest või tagasi lükata väiteid ja süüdistusi, et tegemist on putinistliku sammuga, mida see kahtlemata on, ja kuidas nad veel suudaksid teisi – neid, kes seisavad Eesti eest – süüdistada putinismis või Kremli huvide järgimises.

Rainer Vakra 
Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Erinevalt teist on minu vanaisa tõepoolest, püss käes, Eesti vabaduse eest seisnud, kaks korda ka Konstantin Pätsil kätt surunud ja temal on küll tõsine mure seda juttu kuulata. Ta palus mul teilt küsida, miks te tõepoolest soovite neid Venemaa kodanikke siia Eesti riiki. Ta palus ka küsida ja täpsustada, et näiteks Petseri rajoonis on ainult 2% eestlasi ja ta tõsiselt on selle idee vastu. Ärge rääkige kõigi nende nimel, kes tõepoolest on pannud oma elu ohtu selleks, et Eesti oleks vaba. Mis te ütleksite mehele, kes on 1925 sündinud ja kes seda tõepoolest peab valeks otsuseks? Mis ma oma vanaisale ütlen, hea Henn? Ja palun lühidalt ja ilma solvamata! Aitäh!

Henn Põlluaas 
Hea Rainer! Erinevalt sinust on minu kaks vanaisa vabadussõjas sõdinud, relv käes. Erinevalt sinust oli minu vanavanaisa Eesti esimene sõjaväetervishoiu ülem vabadussõja ajal. Erinevalt sinust oli minu tädimees Andres Larka esimene sõjaminister Eesti Vabariigis. Erinevalt sinust sõdis ka minu isa, relv käes, Eesti Vabariigi eest – ta oli soomepoiss, tuli 1944 koos teistega tagasi ja võitles siin edasi. Nii et ära tule mulle neid jutte palun rääkima!

Ja kui ma esindan siin rahvast, siis mul on täiesti selge mandaat selleks olemas. Nagu ma ennegi mainisin, erinevate küsitluste järgi, mida on aastate jooksul läbi viidud, on 70–80% ja üle sellegi inimestest täiesti selgelt olnud Eesti alade loovutamise vastu ja uue piirilepingu vastu. See on rahva hääl, millest teie tahate punase teerulliga järjekordselt üle sõita.
 
Aga mis puudutab neid Petserimaal olevaid eestlasi, siis tegelikult Petserimaal elab Venemaa andmetel kuskil 20 000–25 000 inimest. See on viimastel aastatel natukene muutunud, sest noored lähevad linnadesse ära, nii et elanike arv väheneb. Venemaa andmetel on neist 10 000–15000 Eesti kodanikku. Pluss veel Jaanilinn, kus on umbes 10 000 inimest. Nii et tegelikult rääkida justkui meile tuleb 100 000–200 000 venelast – see on täiesti tühi jutt, see on absoluutne vale ja demagoogia. 

Kui me vaatame, kui palju tuli eelmisel aastal, 2018, meile sisse võõrtöölisi, siis see oli 20 000 ja üle selle. Lisaks need, kes tulid siia õppima, neid on sadu. Nad tulevad õpiviisaga siia ja siis vahetavad endal siin elamise alust, küsides alalist elamisluba. Pluss muu maailm, mis on meile avatud: Euroopa Liit, USA, Kanada, Jaapan jne. Nii et sisseränne on tegelikult on mitmekordistunud igal aastal. Järgmine aasta tuleb võib-olla 30 000, Siseministeerium on ennustanud, et 33 000. See mis tuleb meie enda alade tagasisaamisega juurde, on köömes selle kõrval. Ja pealekauba sa võid kindel olla, et kõik nad ei sooviks mitte Eestisse tulla.

Olga Ivanova 
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, mul vedas, et te vist minuga küll vaidlusesse ja demagoogiasse ei lasku, kes on rohkem eestlane, eks. Nii et minul on isegi nagu kaks küsimust. Esimene: olles Riigikogu liige, olete tutvunud ka Riigikogu töökorraga ja te hästi teate, et need eelnõud, mis ei läbinud kolmandat lugemist Riigikogu koosseisu jooksul, langevad niikuinii menetlusest välja, eks ju. See ootab ka sedasama piirilepingu seaduse eelnõu. Nii, sellest lähtuvalt kaks küsimust. Olete mitu korda öelnud, et Eesti territoorium on okupeeritud. Öelge palun, mis nipiga ikkagi saab Eesti Vabariik vabaks. Lihtne vastus. Ja teine küsimus on see, et te olete mitu korda ka rääkinud kasulikest idiootidest. Vaadates seda eelnõu, mul on küsimus, kes on see kasulik antud hetkel, kes flirdib Kremli propagandaga. Aitäh!

Henn Põlluaas 
Aitäh! Näiteks 1980. aastal, kui oleks küsitud, mis nipiga saab Eesti vabaks, kas keegi siin saalis olijatest oleks osanud öelda seda. Mitte keegi, 1985. aastalgi veel ei oleks osanud. Ei oska ka mina sulle öelda, kuidas need okupeeritud alad saavad vabaks. Aga täiesti selge on see, et meil puudub igasugune põhjus ja ka isegi õigus neid lihtsalt niisama ära kinkida. Selleks ei ole mingisugust põhjust. Nagu ma ütlesin, me ootasime meie taasiseseisvumist, vabaks saamist 50 aastat. Me võime oodata ka nüüd. See ei võta meilt tükki küljest ära, absoluutselt. Ootame, vaatame. Jumal teab, mis maailmas juhtub. Nõukogude Liidu lagunemist ei oodanud mitte keegi, see juhtus. Võib-olla ühel päeval juhtub ka niimoodi, et Venemaa muutub demokraatlikuks riigiks, kes tõepoolest soovib enda naabritega heanaaberlikke suhteid ja head läbisaamist. Kõige võimatumad asjad on maailmas juhtunud. Ootame, vaatame. Ega mingit muud nippi ei olegi vaja. Ainult ootame ja vaatame ja loodame ja palvetame. 

Ja mis see teine küsimus oli? Aa, küsimus siis Kremli huvide eest seismises. Täiesti selge on ju, mis on Kremli huvides – kas saada endale üks jupp maad juurde või on see meie huvides, et me loovutaksime enda territooriumi. Siin ei ole mingisugust kahtepidi mõtlemistki. Loomulikult, Kremli huvide eest seisavad need, kes tahavad rikkuda meie põhiseadust, meie territoriaalset terviklikkust, meie puutumatust, kes tahavad sellega tõmmata kriipsu peale ka Tartu rahulepingule, mis on meie Eesti Vabariigi sünnitunnistus. Aitäh!

Jevgeni Ossinovski 
Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul jäi kõrva teie ettekandest viide sellele, et 90-ndate keskpaigas need inimesed, kes Eesti nimel pidasid piirilepingu läbirääkimisi, et nad piisavalt ei seisnud Eesti rahvuslike huvide eest. Ja te viitasite, et sellel võib olla seost siis nende kommunistliku minevikuga, et nad olid mingil viisil Kremli käsilased. Nüüd ma vaatan, et teie erakonna esimees Mart Helme on töötanud Eesti Raamatu marksismi-leninismi osakonnas, siis olnud pioneeriorganisatsiooni ajakirja Pioneer toimetuses tööl ja siis 90-ndate keskpaigas oli Eesti suursaadik Venemaal ja osales loomulikult ka selle küsimuse arutelu juures. Kas te oma sõnavõtuga andsite hinnangu Mart Helme tegevusele Eesti suursaadikuna tol ajal, et ta ei seisnud piisavalt Eesti rahvuslike huvide eest? Aitäh!

Henn Põlluaas 
Aitäh! Tüüpiline sotsilik sildistamine ja demagoogia, millel puudub igasugune sisu. Jah, vene ajal oli tõepoolest igasugustel asutustel ja osakondadel mida imelikumad nimed. See ei tähenda mitte midagi, toimetaja on ikkagi toimetaja, kui ta raamatu toimetamisega tegeleb jne.

Ja sa peaksid suurepäraselt teadma seda, mis on ühe Eesti Vabariigi suursaadiku ülesanded, kohustused, kuidas diplomaat käib ja milliste juhendite järgi. Kas meie diplomaadid ajavad iseseisvat välispoliitikat kuskil riigis, Ameerikas, Venemaal, ükskõik kus? Kui sa seda väidad, siis oled sa ääretult naiivne ja sa ei ole siiamaani saanud aru Eesti riigi ega üleüldse poliitika ega diplomaatia toimimisest, kuigi sa oled olnud ka minister. "Istu, kaks," võiks selle kohta öelda. Diplomaat täidab talle pandud suuniseid, kohustusi ja ülesandeid. Täpselt nii. Aga küsimus on selles, kes neid ülesandeid annab, kes on need otsused teinud. Ja siin on see veelahe, mis läheb kasulike idiootide, mõjuagentide, riigireeturite ja lihtsalt muidu lollide vahel. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa 
Suur aitäh ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole.

Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 14 saadikut, vastu 51. Eelnõu 767 OE ei leidnud Riigikogu toetust ja langes menetlusest välja.