laupäev, 17. november 2018

Mikser püüdis väliskomisjoni petta ja rändepakti varjata


Viimase nädala jooksul on väga suurt tähelepanu saanud ÜRO rändepakt, mis on kavas kiita heaks Marocos, Marrakeschis 10-12. detsembril. Sotsist välisminister Mikseri sõnul ei olevat leppes midagi hullu, pealegi olevat Riigikogu väliskomisjon seda 2018. aasta 13. märtsis toimunud istungil arutanud ja heaks kiitnud.
See ei vasta tõele. Leppest oli küll möödaminnes juttu, kuid see polnud esitatud isegi mitte eraldi päevakorrapunktina. Tegelikult üritas Mikser Väliskomisjoni alatul kombel ära petta ja oli selle küsimuse peitnud samal kuul toimunud Euroopa Liidu välisnõukogu istungi teemapunktide vahele, kuhu see mitte ühegi loogika järgi ei kuulu, ja libises sellest üle kui mitteolulisest, kuid igas mõttes positiivsest asjast. Mingit arutelu ega seisukohtade heakskiitmist ei toimunud, sest lepet ennast polnud toona veel olemaski. Minister esitas lihtsalt põgusa ülevaate hetkeseisust, rõhutades, et leppe valmides polevat see Eestile siduv. Info võeti lihtsalt teadmiseks.
Oskan ministri pretsedenditut käitumist ja küsimuse sellisel moel Väliskomisjoni ette toomist seletada vaid üheselt - tema eesmärgiks oli kogu protsessi varjatud läbiviimine ja hilisema vahele jäämise korral endale alibi saamine. Nüüd saigi ta ju öelda, et viis leppe Riigikogusse, kuigi see ei nõuagi Riigikogu heakskiitu. Loomulikult ei osanud keegi sellele siis suuremat tähelepanu osutada, sest ÜRO-s pidid läbirääkimiste voorud alles algama. Mingist heakskiitmisest ei olnud juttugi. Läbirääkimistest ega seal kokku lepitust Väliskomisjoni aga ei teavitatud, ammugi avalikkust. Kuigi tagantjärgi on selgunud, et tegemist on äärmiselt olulise, Eesti välis-, sise-, kui ka suveräänsust puudutava ja riivava küsimusega, jäeti Riigikogu edasisest protsessist täielikult kõrvale. Välisministeerium tegutses omapäi, ilma Riigikogu volitusteta ja haudvaikuses.
Õnneks suutsime teema siiski päevavalgele tuua. Nii mina kui teised EKRE saadikud pärisid  selle kohta korduvalt aru.  Mikser oli sunnitud tunnistama, et: „erakond, kelle positsioonid on kõige diametraalsemalt minule vastanduvad, ehk EKRE, on seda küsimust riigikogu infotundides tõstatanud mitu korda ja küsinud selle kohta nii minult kui ka peaministrilt. See näitab, et seda protsessi pole sugugi toimetatud avalikkuse eest varjatult.“ Ma parandaks teda – tal lihtsalt ei õnnestunud seda protsessi avalikkuse eest varjatult toimetada. Lõpuks haarasid sellest kinni ka teised erakonnad ja meedia.
Leppe tekst esitati ingliskeelsena väliskomisjonile alles nüüd, 12. novembril, kui rändepakti teema oli avalikuks ja aktuaalseks muutunud ning me nõudsime välisministrit komisjoni ette aru andma. Minu küsimuse peale, miks tekst ei ole eesti keeles kättesaadav ja miks seda ei ole avalikustatud, vastas Mikser: „Ma kardan, et lepingu teksti eesti keelde tõlkimine võib selles elektrilises õhustikus tekitada pingeid“. Ehk siis teisisõnu, välisminister kardab avalikkust ja on seisukohal, et rahvast tulebki hoida pimeduses. Tõenäoliselt ei tõlgitud lepingu teksti eesti keelde seetõttu, et kellelgi ei tekiks tõsist huvi sellega tutvuda. Kes ikka hakkab ÜRO kodulehelt mingit ingliskeelset juriidilist lepet otsima. Loodeti ilmselt, et selle sisu ei leviks enne, kui leppele oleks Marocos Eesti heakskiit antud. Siis oleks juba hilja olnud vastuväiteid esitada. 
ÜRO rändelepe, mida salamisi ja pettuse teel üritati Eestile kaela määrida, on tõeline viitsütikuga pomm, mille juured ulatuvad mitme aasta taha ja sellegi tagant paistavad loomulikult välja sotside kõrvad. Aga ka Reformierakonna omad. Nimelt võeti 2016. aastal New Yorgis toimunud pagulas- ja rändekonverentsil vastu New Yorgi deklaratsioon. Toona esindasid Eestit ja kiitsid selle heaks president Toomas Hendrik Ilves ja välisminister Jürgen Ligi, kes nüüd teeb kahepalgeliselt näo, justkui tema ei puutuks asjassegi. Ka siis ei toimunud Riigikogu kaasamist ega mingit avalikku arutelu. Deklaratsiooniga võtsid riigid endale kohustuse alustada läbirääkimisi, mis viivad 2018. aastal rahvusvahelise konverentsi ja ülemaailmse raamkokkuleppeni rände osas. Antud näpunäiteid järgides ongi kõnealune ÜRO rändepakt koostatud.
Tegemist on uue ja salakavala immigratsioonipumbaga, mis deklareerib, et ränne olevat heaolu, innovatsiooni ja säästva arengu allikas. Rändepakt paneb ühte patta nii legaalsed kui illegaalsed migrandid, kellele tuleb soov mõnda riiki rännata. Kui Inimõiguste Deklaratsioon räägib inimesest, siis nüüd pannakse keskpunkti migrant. Sisuliselt kuulutatakse immigratsioon inimõiguseks. Vastuvõtjal riigil tuleb võtta migrante vastu piiramatul arvul, anda neile kõik õigused, eluaseme, hariduse, arstiabi, nende omakeelset õiguslikku abi, sotsiaaltoetusi, siin sündinud lastele kohe ja teistele lihtsustatud korras kodakondsus, töökohad jne. Kallale minnakse ka sõnavabadusele - vihakõne keelustamise loosungi all tuleb muuta karistatavaks immigratsiooni või immigrantide kritiseerimine ja valitsused peavad asuma ajakirjandust suunama migrante heas valguses näitama. Koolides peab kehtestama õppeprogrammid, mis aitavad immigratsiooni populariseerida. Jne. Lisaks tuleb aidata majanduslikult migrantide lähteriike.
Leppes öeldakse küll, et riigid võivad omada iseseisvat immigratsioonipoliitikat, kuid lause lõppeb sõnadega - vastavalt rahvusvahelistele normidele. Ja just neid norme selle leppega luuaksegi. Tegelikult käib jutt kümnetest ja sadadest miljonitest inimestest, kes pannakse liikuma, kui selgub, millised külluslikud privileegid neile ja rängad kohustused sihtriikidele pannakse. Sisuliselt on see üleskutse enneolematuks rahvaste rändeks, millesarnast ei ole ajaloos nähtud. Rändesuundasid ja ka tagajärgi me aga teame.
Mikseri väide, et ÜRO rändepakt ei ole meile siduv, ei vasta tõele. Jah, juriidiliselt ehk mitte, kuid seda enam poliitiliselt ja moraalselt. Leppe kahekümne kolmes punktis öeldakse selgelt, et alla kirjutanud riigid võtavad endale nimetatud eesmärgid ja kohustused. Nende täitmise kontrollimiseks ja riikide survestamiseks luuakse ka spetsiaalne järelvalvemehhanism. Pealegi, kui Eesti kiidaks rändepakti Marocos kõige kõrgeimal võimalikult tasandil, ehk presidendi poolt heaks, kuidas oleks veel võimalik väita, et see meile kohustuslik ega siduv pole.
Isegi Mikser oli sunnitud lõpuks ajakirjanduses tunnistama, et „kui avaldame toetust dokumendile ja eesmärkidele, siis kahtlemata nii meie ise kui ka teised eeldavad, et lähtume nendest põhimõtetest“. Väliskomisjoni ees märkis ta teisipäeval, et „Päriselt ei ole võimalik deklareerida, et sellest ei saa rahvusvahelise õiguse osa“. Tõepoolest, oleme varasemast ÜRO praktikast korduvalt näinud, kuidas mittesiduvad normid on ajapikku siduvateks ja vastuvaidlematuteks muutunud, nagu näiteks ÜRO inimõiguste deklaratsioon. Ka justiitsminister leiab, et lepe võib muutuda rahvusvahelise tavaõiguse osaks ja seega meile siduvaks.
Hoolimata suurest vastuseisust ei ole sotsid oma meelt muutnud. Neljapäeval toimub valitsuse istung, kuhu Mikser läheb sooviga leppele heakskiit saada. Terve hulk riike on keeldunud juba leppega ühinemast – USA, Austraalia, Poola, Tšehhi, Ungari, Austria, Bulgaaria jne, kes on deklareerinud, et see rikub nende suveräänsust ja kujutab endast otsest ohtu riiklikule julgeolekule.  Nimekiri pikeneb üha. Eesti ei tohi mitte mingil juhul seda hukatuslikku lepet heaks kiita, seda enam, et see on vastuolus ka meie põhiseadusega.
Mis aga Mikseriga teha? Arvan, et ta on ületanud viimase piiri ja ta peab tagasi astuma. Selliseid Eestile hävingut külvavaid, vassivaid ja valetavaid ministreid ei tohi Eestil olla!



Avaldatud Uutes Uudistes 14.11.2018. Delfi/Päevaleht keeldus avaldamast. 


reede, 19. oktoober 2018

Kõne Riigieelarve kohta 17.10.2018



Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mis ütelda selle eelarve kohta? Ega suurt väga ei olegi. Me võime ju siin istuda ja kuulata, kuidas koalitsioonipoliitikud ja rahandusminister ülistavad seda taevani. Samas, kui me vaatame faktidele näkku, millises olukorras me oleme, siis optimismiks põhjust ei ole. Majandusareng on täiesti selgelt allakäiguteed minemas, inflatsioon ja elukallidus läheb üles, investeeringuid Eestisse ei tule. Ja kui me vaatame seda eelarvet, mille eesmärk peaks olema saada meie riik ja majandus käima, siis tegelikult midagi sellist me sealt ei leia, mis lubaks meile edukat majandusarengut.
Vastupidi, näeme igasuguseid rumalused, kaasa arvatud aktiisitõus, millest on väga palju räägitud ja milles mitte mingisugust muutust ei toimu. Mingit soovigi seda ümber pöörata, et riigikassasse rohkem raha voolaks, ei ole ja tulemust me teame. EKRE juba hoiatas 2015. aastal aktsiisitõstmiste kõikide negatiivsete tagajärgede eest ja näete, nüüd me siis olemegi nendega kimpus ja oleme kimpus ka järgmise eelarveaasta jooksul. 
Täna on juba hulk tunde esitatud küsimusi rahandusministrile, kes meile seda eelarvet tutvustas. Ja paraku ma pean ütlema, et nendele mitmetele kümnetele või võib-olla ka sadadele küsimustele me suuremas osas kahjuks vastust ei saanud. Kõigele lisaks on ka õiguskantsler täiesti selgelt tõdenud, et eelarve on läbipaistmatu, sellest on võimatu aru saada ja isegi seletuskiri on selline, mis ei anna mingisugust selget ülevaadet. Ja paraku me olemegi tunnistajad sellele protsessile, et aasta-aastalt lähebki eelarve üha segasemaks, üha keerulisemaks, üha raskemini arusaadavaks. 
Me ei peagi minema tagasi esimese Eesti Vabariigi aegadesse, kus eelarve oli tõesti väga lihtne: tulud, kulud, plussid, miinused, kõik ministeeriumite ja erinevate kulude kaupa lahti toodud. Ka peale taasiseseisvumist oli eelarve oluliselt hoomatavam, oluliselt arusaadavam, selleks ei olnud vaja enam mingisugust raamatupidajaharidust. Aga täna me näeme, et üha enam ja enam liigutakse just sinnapoole, et keegi ei oskaks midagi enam küsidagi. Ilmselt see ongi eesmärk.
Kas te, koalitsiooni lugupeetud saadikud, olete kursis kõikide nende nüanssidega selle telliskivi juures, pluss veel siis iga ministeeriumi lahti kirjutatud teiste samasuguste telliskividega? Ma ei näe mitte kedagi, kes noogutaks ja ütleks, et teiegi olete kursis.
Opositsiooni poolelt me kindlasti uurime ja püüame sealt teie varjatud rahastusi, katuserahasid ja lihtsalt häälte äraostmisi veelgi rohkem välja tuua, kui siiamaani seda on tehtud. Ma olen täiesti veendunud, et see ligi 30 miljonit, millest on meedias juttu olnud, mis enne valimisi on täiesti selgelt häälte ostmise eesmärgil sisse pandud, on oma võimupositsiooni ärakasutamine, ma ütleks, lausa kuritarvitamine. Lisaks sellele on erinevate ministeeriumite all see jõuluvana eelarve, kuidas seda võiks nimetada ja iseloomustadagi, veelgi suurem: kõikvõimalikele MTÜ-dele, sihtasutustele jumal teab mis eesmärgil raha andmine.
Kõik see  võtab raha ära olulistelt asjadelt, just nendelt teemadelt, küsimustelt, millega peaks tegelema. Täna toodi siin ju väga palju selliseid valdkondi esile, kus tegelikult raha väheneb. Nii et tunda siin rõõmu, et meie eelarve kasvab ja kõik on hästi, samas, kui me teame, et suur osa sellest läheb lihtsalt raiskamisele, läheb lihtsalt mõttetustele, läheb lihtsalt häälte ostmisele enne valimisi, ei ole põhjust. 
Konservatiivne Rahvaerakond sellise eelarvega rahul ei ole ja ei ole ka minu arusaamist mööda ükski teine opositsioonierakond. Eravestluses, mis siin salata, on ka väga paljud koalitsioonipoliitikud seda välja öelnud, kuigi siin puldis loomulikult mitte ükski seda ei ütle. Nii et eelarve vajab väga tõsist ümbertegemist, tõsist mõtlemist, väga suuri muutusi. Ma loodan, et ilmselt vist Eesti ajaloos esimest korda on praegu olukord selline, et võib-olla see isegi õnnestub, sest koalitsioon on üsna kenasti pudenenud ja oodata seda, et kõik inimesed, kes on lahkunud koalitsioonierakondadest, ka jäägitult toetavad seda eelarvet, ilmselt ei tasu. Meie praktikas ei ole veel seda kogemust olnud, et üksainuski meie ettepanek oleks nende varasemate kolme eelarve puhul sisse läinud. Me väga loodame, et seekord see ehk nii juhtub ja ka opositsiooni häältega ja soovidega mingilgi määral – loodan, et täiel määral – arvestatakse.


teisipäev, 16. oktoober 2018

Koalitsioon pudeneb, kuid hoiab küünte ja hammastega võimust kinni


Tiina Kangro lahkumine Riigikogu Isamaa fraktsioonist muutis jõujooni Riigikogus. See tähendab, et koalitsioonil puudub riigikogus häälteenamus, mis oli juba enne sedagi ülinapp – vaid ühe hääleline. Kindlasti halvendab see koalitsiooni tervist, kuid tekitab lootust senise opositsiooni eirava ja ebademokraatliku teerullipoliitika vähenemise suhtes.
Tähelepanuväärne on Kangro poolt sotsiaalmeedias edastatud selgitus, mis langeb kokku sellega, mida on ka EKRE rõhutanud. Kangro kirjutas, et Isamaa keskseks rolliks on muutunud  Keskerakonna ja sotside maailmavaatelise poliitika elluviimine enda maailmavaate arvelt: „Võimu juures olemisest lähtuvad kompromissid on viinud selleni, et oma maailmavaadet, millesse kas või erakonna ladvik Riigikogus ühtselt usuks, saabki otsida vaid aastate tagustest dokumentidest. Viie vastutusrikka ministrikohaga ei ole selles koalitsioonis osalev konservatiivne partei suutnud anda piisavat tooni, et muuta või vähemalt tasakaalustada praeguse valitsuse vasakpopulistlikke, sekka omakasupüüdlikke suundumusi, mis väga paljudele Eesti inimestele meelehärmi valmistavad“.
Peaminister Ratas ja teised valitsuspartnerid on väitnud, et koalitsiooni tervis on hea vaatamata sellele, et SDE-st, Keskerakonnast ja Isamaast on lahkunud juba kuus inimest. See ei takistavat nende kavade elluviimist, kuna mitmed saadikud olla lubanud ka nö akna alt oma endisi erakondi teotada. Tegelikkus ei ole sugugi nii roosiline, sest erakondadest ja koalitsioonist ei lahkutud ju mitte selleks, et neid toetada. Lahkutud on nii maailmavaateliste erimeelsuste, erakondade antud lubaduste rikkumiste kui ka isiklike vastuolude ja tülide tõttu. Neist kaks on liitunud juba uue erakonnaga – Peeter Ernits Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga ja Marko Mihkelson Reformierakonnaga.
Opositsiooni ja ühiskonna seisukohalt on tegemist positiivse muutusega, sest lähiajal tuleb arutuse alla rida olulisi küsimusi. Näiteks riigieelarve, mis tuleb Riigikogu menetlusse järgmisel nädalal. Tegemist on selgelt vasakpoolsest ideoloogiast kantud nn Jõuluvanaeelarvega, mis jagab enne valimisi lahkelt raha küll asjalikele, kuid kahjuks suures osas ka täiesti läbimõtlematutele ja isegi mitteeksisteerivatele asjadele ning majanduse arengule hoo andmise asemel tõmbab hoopis käsipidurit. Kõikide nende lubaduste täitmine nõuab katet. Selleks kasutatakse häbenematult nii stabiliseerimisreservi, mis on mõeldud kriisiaegade üleelamiseks, kui ka otseselt seadust rikkudes haige- ja töötukassa rahasid, mis kahanevad kiiresti. Lisaks ähvardavad meid selle äraostmismaigulise lusikaga andmise ja kulbiga võtmise poliitika tõttu mitmed maksutõusud, samal ajal kui sadadel miljonitel eurodel lastakse endise hooga Lätti voolata, kuhu Reformierakond selle kunagi aktsiisitõusude algatamisega suunas. Vasakpoolne majandus- ja riigipoliitika kahjustab riigi majanduskeskkonada ja konkurentivõimet ning peaks panema inimesed kõva häälega küsima, kas nad soovivad jäädagi vaeseks, või tahame me elada jõukas, edukas ja areneva riigis.
Ma ei ole veendunud, et koalitsioonil õnnestub järgmise aasta eelarve sellisena läbi suruda. Ei ole ju isegi kindel see, kas koalitsioonierakondade distsipliin ja ühtsus hääletamisel püsib. See võimaldaks teha opositsioonil erinevaid muudatusettepanekuid ja täiendusi, mille suhtes on lootust, et need sisse lähevad. Kahjuks ei ole meie senise praktika jooksul arvestatud mitte ühegi opositsiooni ettepanekuga. Samas nõuab eelarve lihthäälteenamust ja kui koalitsiooni distsipliin püsib ning opositsioonist juhtub keegi puuduma, siis peab järgmisel aastal valitav uus valitsus hakkama tööle sellesama, äärmiselt halva, eelarvega. Muidugi on järgmisel koosseisul võimalik riigieelarve lisaeelarvega ka ümber teha.
Sisevastuolud koalitsioonierakondades, valitsusliikmete omavahelised hõõrumised, hääleenamuse kaotus Riigikogus, saabuvad valimised ning ka fakt, et opositsioonierakondade toetus rahva seas on suurem kui koalitsioonil, on tekitanud koalitsioonierakondades ja seeläbi Riigikogus üsna närvilise õhkkonna. Kahjuks ei ole see toonud kaasa suuremat arvestamist ei  opositsiooni ega kõikide neile hääled andnud valijatega, ja selge on see, et võimust püütakse küünte ja hammastega kinni hoida.
Endiselt viljeletakse teerullipoliitikat ja püütakse enda tahet kehtestada. Kohati jääb arusaamatuks, kelle tahe see on, sest tehakse asju, mida ei ole ükski võimuerakond lubanud ja ebatavaline ei ole ka lihtsalt teineteise või ministeeriumite ametnike peale näpuga näitamine. Näiteks kolmapäeval teise lugemise läbinud hasartmängumaksu nõukogu likvideerimine ja erinevate toetusrahade jagamise andmine ainuisikuliselt ministrite kätte, mis kahjustab selgelt õigusriikluse ja avatuse printsiipe. Kahtlused, et Jüri Ratas on peaminister sotside valitsuses, ei ole ilmselt alusetud. Liialtki paljudel asjadel on neomarksistliku vasakliberalismi maik man, millega ka Isamaa on kaasa lohisenud.
Kui valimised lähedal ei oleks, peaks mõtlema valitsusele umbusaldusavalduse esitamist, kuid sellel puudub hetkel sügavam mõte. Keegi ei taha õieti selles kaootilises olukorras vastutust üle võtta, sest suuri muutusi ei jõuaks enam niikuinii teha. Las võimulolijad vastutavad ise enda poolt kokku keeratu eest. Valimised on juba märtsis. Aga ära iial ütle iial.
Avaldatud Harju Elus 12.10.2018, UU 16.10.2018

kolmapäev, 26. september 2018

IRL ja Reformierakond ühinesid vasakäärmuslastest sundvõrdsustajatega

Sooline võrdõiguslikkus on üks meie ühiskonna aluspõhimõtteid. Naistel ja meestel on võrdsed õigused, kohustused ja võimalused. Eestis said naised valimisõiguse juba 1917. aastal, Prantsusmaal alles 44-ndal. Üksikuid probleeme loomulikult on, kuid me liigume vaieldamatult positiivses suunas. Olukorrale võib tagasilöögi anda vaid massiimmigratsioon islamiriikidest, kus naisi peetakse meestest alamateks. 

Valitsuses on võrdse kohtlemise küsimused antud sotsist tervise- ja tööministrile. Pole siis ime, et sotsid on nii soolise võrdõiguslikkuse, palgalõhe kui sookvootide kehtestamise teema oma propagandavankri ette rakendanud, väites, justkui naiste diskrimineerimine ületab Eestis igasuguse piiri. 

Nüüd tuldi välja soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmisega, mille järgi luuakse Tööinspektsiooni juurde soolise võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus ja palgaregister. Sellele mõttetule, bürokraatlikule ja aastas sadu tuhandeid eurosid neelavale kavale on vastuseisu avaldanud paljud, sh nii Eesti Tööstus-Kaubanduskoda kui Eesti Naisteühenduste Ümarlaud. 

Nende hinnangul toetub eelnõu ekslikule eeldusele, et sooline palgalõhe on tingitud naistele ja meestele sama või võrdväärse töö eest erineva palga maksmisest. Isegi kui meeste ja naiste töötasu samal ametikohal ei ole võrdne, siis see ei tähenda automaatselt, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega. Lisaks on uue andmebaasi ja üksuse loomine dubleeriv ja raha raiskav, sest juba praegu on nii tööandjatel kui Statistikaametil olemas kõik vajalikud andmed. Rõhutatakse, et valitud lähenemisviis ei võimalda lahendada probleemi, sest palgavahe ei ole tingitud soolisest diskrimineerimisest.
 
Jah, palga erinevus naiste ja meeste vahel on – Statistikaameti järgi lausa 20,9% –, kuid tuleb aru saada, millest räägitakse. On suur vahe, kas me räägime keskmisest palkade erinevusest või sama töö eest naistele vähem maksmisest, mis on loomulikult lubamatu. Need kaks asja pannakse aga palgalõhest rääkides ühte potti. Sestap arvaski turu-uuringute küsitluse põhjal koguni 34% vastanutest, et Eestis makstakse naistele sama töö eest palka palju vähem kui meestele. Tegelikult on vaid 2,6% naistest ja 1,2% meestest olnud olukorras, kus neile maksti sama töö eest vastassooga võrreldes vähem. 

Statistikaameti andmetel on sama tööd tegevate meeste ja naiste palgavahe meil Euroopa Liidu keskmisest väiksem. Ja vahet ei põhjusta mitte eestlaste tagurlus, vaid naiste kõrgem tööhõive madalapalgalistel aladel, nagu teenindus, kaubandus, sotsiaalvaldkond jne. 
Meil on välja kujunenud meeste ja naiste tööd, olgu siis ajaloolistel põhjustel, näiteks medõed, kasvatajad või on tegemist jõudu nõudvate ametitega, näiteks kaevurid. Mingi sundvõrdsustamine või kvootide sisseviimine siin ei aita. 

Üheks palgalõhe põhjuseks on ka vanemapuhkus. Kuna puhkusel on peamiselt naised, siis teevad nad päevas tasulist tööd 18% vähem kui mehed. Statistika ilusamaks muutmise eesmärgil laste saamisest loobumine oleks ebanormaalne. Küll aga on iga aastaga kasvanud isapuhkusel olijate arv ja vahe seega läheb väiksemaks. 

Deloitte XO Survey 2014. aasta uuring näitas, et juhtivtöötajate hulgas on Eestis sooline palgalõhe Kesk-Euroopa riikide hulgas kõige väiksem. Kõige väiksem – 3,8% Saksamaa 16% vastu. Märgiti ära, et Eestis pole sookvoote ja et võrdse kohtlemise seisukohalt on kvoodid pigem takistuseks. 

On tõsi, et naised nõustuvad töötama väiksema palga eest kui mehed. Näiteks kindlustus- ja finantsalal on palgavahe suurem. Samas on hulk erialasid, kus naised saavad rohkemad ja suuremat palka kui mehed. Näiteks reklaami- ja suhtekorralduse ala naisjuhid teenivad ligi 25% rohkem, toitlustusala naisjuhid 20% rohkem kui mehed; naisbussi- ja trammijuhid 12% enam; kirjandus-, kontserdi-, muusika-, teatri-, spordi- ja reklaamiagendid, oksjonipidajad 8% rohkem jne. Aga võib-olla on naised nendes ametites paremad. 

Sotsid pakuvad nende endi poolt üles puhutud probleemi kaotamiseks palkade avalikustamist. Mujal on see kaasa toonud kasu asemel uusi probleeme, inimesed ei ole võrdsed, mõni teeb rohkem ja kiiremini kui teised, kuid paremal pole mõtet pingutadagi, sest tema palka pealekaebajate kartuses ei tõsteta. Sellega diskrimineeritaks tublimaid töötajaid, nii naisi kui mehi. Eestlastest ei soovi 68% palkade avalikustamist. 

Inimesed eelistavad võrdsuse asemel ebavõrdsust, tõdes Yale'i ülikooli 2017. aasta uuring. Nad ei nõustu formaalse võrdsusega, kui näevad, et head tööd tegevad inimesed ei saa väärilist tasu ja seanahavedajad makstakse üle. See on loomulik, vastupidiselt vasakpoolsete katsetele sundida ühiskonnale peale ajaloos läbikukkunud võrdsust. 

Lõpmatu debatt soolise palgalõhe üle ja inetud "tilliga ja tillita" kampaaniad, on näide nürimeelsest takerdumisest äärmusfeministlikku ja marksistlikku kategoriseerimisse, kus mehed on vereimejad ja naised vaesed rõhutud. 

Rääkima peab hoopis palkadest kui sellistest, sest mitte ainult naiste, vaid ka meeste palgad on Eestis liialt väikesed. Rääkima peab, et üldine sissetulekute ebavõrdsus ja suhteline vaesus on suurenenud ning need näitajad on ühed Euroopa Liidu kõrgemad. Et viiendik meie inimestest elab vaesuses ja kümned tuhanded lapsed saavad sooja sööki ainult koolides. Et meie tervena elatud aastate arv ja eluiga on Euroopa Liidu madalaimad ja et eurotsoonis oleme üks vaesemaid riike. 

Miks need probleemid eelnõu esitajaid ei huvita? Miks Isamaa ja Keskerakond on selle sotside asendustegevusega valitsuses kaasa läinud? Miks Reformierakond taunib küll seda, aga läheb samamoodi totrusega kaasa? Seda enam, et seadust rikkudes, ei ole vaevutud eelnõule isegi väljatöötamiskavatsust koostada. 

Seoses sellega ja toetades kõiki kriitikuid ja Eesti Naisteühenduste Ümarlauda, teeb Eesti Konservatiivse Erakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. 

Kõne Riigikogus 26.09.2018

PS. Kahjuks eelnõud tagasi ei lükatud ja see läks järgmisele lugemisele.

Reformierakonna topeltkodakondsuse ettepanek esindab Kremli huve

Topeltkodakondsuse lubamise ettepanekuid on ka varem tehtud. Need on alati tagasi lükatud. Nüüd ollakse siis uuel katsel, olles toppinud selle kahepalgeliselt eelnõusse, mille muud osad on ju suhteliselt mõistlikud. 

2013. aastal koostas Siseministeerium topeltkodakondsuse mõjuanalüüsi, mille lõppjäreldus oli ühemõtteliselt negatiivne, sest see kätkeb endast otsest julgeolekuohtu. Protsessi oli kaasatud Välisministeerium, Kaitseministeerium, Kultuuriministeerium, Politsei- ja Piirivalveamet ning kapo. 
Minu ettekanne põhineb sellele analüüsile. 
Jah, täna kasutavad topeltkodakondsust mitmed riigid, samas toimub see aga valdavalt piiratud juhtudel, näiteks kui see tuleb erineva kodakondsusega vanematelt. Topeltkodakondsus pole üldlevinud ja sellel on selged põhjused. Näiteks, Holland on halva kogemuse järel muutnud topeltkodakondsuse uuesti mittelubatuks. 
Kodakondsuse seadus ütleb, et Eesti kodanik ei tohi olla samaaegselt muu riigi kodakondsuses. Meie kodakondsuspoliitika on alates iseseisvuse taastamisest muutunud vähe ja on lähtunud seisukohast, et selle põhimõtteid ei muudeta. Eelnõu, mis meil täna laual on, pöörab meie kodakondsuspoliitika täiesti pea peale. 
Topeltkodakondsusele lubatud riikide nimekirja kehtestamine ei takista seda, et meie kodanikest võivad saada ka mõne kolmanda, meile vaenuliku riigi kodanikud. Euroopa Liidu liikmesriikide või teatud muude riikide topeltkodakondsuse lubamisel tuleb arvestada, et mitmed neist lubavad topeltkodakondsust ka kolmandate riikidega, näiteks Venemaaga. 
Andes sünnijärgsetele Eesti kodanikele õiguse olla ka mõne muu riigi kodanik, tekib olukord, kus need isikud on avatud teiste riikide poliitilistele ja sotsiaalsetele mõjutustele, kuivõrd lojaalsus riigile on reaalsuses jagamatu, tekib vääramatult lojaalsuskonflikt, eriti kui teisel riigil on teistsugused huvid. Kuidas tagada näiteks Eesti kodanikele kohustusliku ajateenistuse täitmine, mida mujal pole jne. Topeltkodakondsus suurendab julgeolekuriske, välisriikide oluliselt suurema mõju tekkimisega parlamendivalimistel ja muudes poliitika-, ühiskonna- ja majandusvaldkondades. 
Põhiseadus näeb ette Eesti Vabariigi eesmärkidena rahvusriigi säilimise ning avaliku korra ja riigi julgeoleku tagamise. Topeltkodakondsusega isikul on aga kohustused mitme riigi suhtes. Võimaldades topeltkodakondsust, anname teiste riikide kodanikele juurdepääsu Eesti kõrgeima võimu teostamisele. Küsimus on, millise riigi huve esindab näiteks Riigikogu liige hääletamisel, minister või diplomaat, kui ta peab läbirääkimisi teise riigiga, kelle kodakondsus tal samuti on. Keda kaitseb selline kindral või kapo agent? Isegi kui on tegemist meile sõbraliku liitlasriigiga, on igal riigil omad huvid. Kellele sellised isikud on lojaalsed? Kelle huvides siin topeltkodakondsust tahetakse? 

Põhiseadus sätestab, et Eesti kaitseb oma kodanikke ka välisriikides, topeltkodakondsus võib tekitada pingeid riikidevahelistes suhetes. Näiteks, kui isik soovib diplomaatilist kaitset teise riigi vastu, olles mõlema kodanik, siis väheneb Eesti võimalus kaitsta oma kodanikku välisriigis. Topeltkodakondsuse seadustamisega tekib kohustus hallata isiku identiteeti oluliselt laiemalt. See paneb Politsei- ja Piirivalveametile, kapole, Välisministeeriumile ja Kaitseministeeriumile suure töökoormuse. Tekivad probleemid, kuidas saada ja kontrollida infot isiku teiste kodakondsuste kohta, ja samas ei taga riikidevaheline koostöö ikkagi täit teavet, kas kodanik on lisaks ka kolmanda riigi kodanik või mitte. 
 
Topeltkodakondsuse üle arvestuse pidamine nõuab ka suuri ja kulukaid infotehnoloogilisi arendusi. Tuleb teha muudatusi andmekogudes, näiteks rahvastikuregistris, isikut tõendavate dokumentide andmekogus, sissesõidukeeldude registris ja kodakondsuse saanud, taastanud või kaotanud isikute andmekogus jne. Tuleb sõlmida leping paljude riikidega andmete vahetamiseks isikute kodakondsuse kohta. Kuid isegi täna meil ei ole seda riikide täiel määral, kellega meil on isikuid, kellel on topeltkodakondsus. Tuleb ... 2013 hinnati ühekordseks kuluks kuni kolm miljonit eurot ja püsikuludena kuni miljon eurot aastas, täna on need summad kahtlemata oluliselt suuremad. 
Meil on isikuid, tõepoolest, kellel on topeltkodakondsus, ebaseaduslik topeltkodakondsus, ka siinsamas Riigikogus. Seaduse rikkumise tulemusel saadud topeltkodakondsuse omamine ei saa olla legitiimne alus selle seadustamiseks. Meie kohus on seista Eesti, mitte üksikute isikute või välisriikide huvide eest. Pikas perspektiivis kannab see eelnõu otseselt Kremli huve. 
Analüüsi lõppjäreldus kõlab järgmiselt. "Kuivõrd topeltkodakondsuse seadustamiseks puudub rahvusvahelisest õigusest ja põhiseadusest tulenev vajadus, see oleks vastuolus järjepideva kodakondsuspoliitikaga ja tooks kaasa olulised nii laiapõhjalised kui otsesed julgeolekumõjud, siis puudub mõistlik põhjus Eestis topeltkodakondsuse seadustamiseks." 
Ja täna ei ole selles suhtes mitte midagi muutunud. See analüüs on täpselt sama adekvaatne, kui ta alles mõni aasta tagasi tehti. 
Seetõttu teeb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ettepaneku lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi. 
Kõne Riigikogus 25.09.2018
Reformierakonna ettepanek lükati tagasi. Teistest erakondadest toetas seda Vabaerakond.