reede, 7. detsember 2018

Mis toimus tegelikult rändepakti vastasel meeleavaldusel?


Toompeal toimunud ÜRO rändepakti vastase meeleavaldusega seoses on meedia üle külvatud EKRE-t taunivate ja hukka mõistvate kirjutistega, kus tegelikud sündmused on moonutatud ja läbi põimitud otsese vale ja demagoogiaga. Nii avaldas näiteks Postimees Aivar Pau paskvilli, kes omistas minule kuritegu, mida ma ei ole sooritanud ja mille kavatsust mul ei ole iialgi olnud. Ma olevat teinud oma kõnes kihutustööd „tappa oma poliitilisi oponente, tappa oma kaasmaalasi, tappa oma riigijuhte“. Tegemist on räige ja otsese valega. Igaüks, kes soovib, saab minu kõnet internetis vaadata. Mis toimus sel päeval aga tegelikult?

Vaatamata ülilühikesele etteteatamisajale ning tööpäevale tuli kohale ligi tuhat rändeleppega mittenõustuvat inimest. Juhtsotsid, Ossinovski, Mikser, Padar, Kõva, Jürgenstein, vastne siseminister Katri Raik, Rene Tammist jt nõudsid ühel pool lava endale sõna andmist ja samal ajal tungis momenti ära kasutades ilmsete joobetunnustega Indrek Tarand teiselt poolt lavale. Ilmselgelt oli tegemist etteplaneeritud aktsiooni ja tähelepanu kõrvaletõmbamisega sotside poolt. Hoolimata asjaolust, et EKRE nõunik Urmas Espanberg oli hetk enne seda rahvalt küsinud: kas anname sotsidele sõna ja rahvas skaneeris: „Ei anna!“, hüüdis Tarand „Ma võtan siis ise!“ ja väänas jõudu kasutades Martin Helmelt mikrofoni käest ning hakkas sellesse kõva häälega karjuma. Seejärel hüppas „Valige sotse!“ karjuv Tarand lavalt alla ning hakkas rapsima, osutades vastupanu neile, kes tahtsid korda taastada ja varastatud mikrofoni tagasi saada (mille ta muuseas ära lõhkus).

Loomulikult tekitas see kohalolijates pahameelt. Ümbritsevad inimesed tõmbasid ta eemale, Tarand libastus ning keegi tonksas teda jalaga tagumikku. Mitte mingit käte ja jalgadega jõhkrat ja grupiviisilist peksmist, milles Tarand ja oponendid hiljem EKRE-t süüdistasid ei toimunud. Selle kohta on olemas videomaterjal, kust kõik võivad näha, mis toimus ja kuidas korrapidaja eemaldas üritust takistada püüdnud ja korda rikkunud Tarandi miitingult ning andis politseile üle. Tarand irvitas rahulolevalt. Aga kust me teame, äkki oli ka jalahoop tagumikku provokatsiooni osa? Ajanud inimesed keema, hiilisid sotsid minema ja asusid meediasse paiskama valesid EKRE hirme õhutava ja vägivaldse meeleavalduse kohta. Mingit mäsu sotsidest kaikameestel aga korraldada ei õnnestunud ja meeleavaldus kulges rahulikult lõpuni.

Tarand laskis endale joobetesti teha. Normaalsele inimesele ei tuleks  see pähegi. Seegi näitab, et tegemist oli ette planeeritud provokatsiooniga. Kui aga politsei väidab, et Tarand oli kaine, siis on võimalik, et tal oli narkojoove. Miks seda testi ei tehtud? Tarand on ka varem politsei poolt kaineks tunnistatud, kuigi pealtnägijate sõnul on ta purjus olnud, näiteks 2009, kui ta Keskerakonna üritusele tungides väänas mikrofoni Kadri Simsoni käest. Purjuspäi tülinorimisega on eurosaadik kuulsaks saanud isegi Strassburgis.

Piinlik oli kuulata sotside õigustusi enda kaasajooksiku käitumisele ning meeleavaldusel osalenud inimeste süüdistamist vägivallas, EKRE-t vägivalla toomises Eesti poliitikasse ja Toompeale, justkui inimesi oleks pekstud, veri voolanud ja mõni peaaegu et ära tapetud. Ei lugenud seegi, et Tarandit sakutanud isik ei olnud isegi mitte EKRE liige. Heideti ette loosungeid, mille seas paistis silma kohale toodud "Reeturite võllapuu", kuhu oli köie otsa riputatud köögimikser. Tegemist oli inimeste endi valmistatud ja kaasa toodud plakatitega, millega nad väljendasid enda suhtumist rahvuslikud huvid reetnud poliitikutesse. Sotside tuline meelepaha on vaid teesklus, sest samasuguseid loosungeid on nad ise kasutanud ja eeskuju andnud. 2012. aastal korraldati kampaania „Aitab Valelikust Poliitikast“ raames protestiaktsioone, kus lehvitati plakateid kirjadega „Ansip võlla“ ja „Savisaar võlla“. AVP sündis sotside tagatoas ja sellega olid seotud Lauristin, Ossiniovski, Meikar, Tarand jne., need samad tegelased, kes täna näitlejameisterlikkult hukkamõistuks silmi pööritavad.

Tarand tegi vahejuhtumi kohta politseisse avalduse, väites, et ta on füüsilise vägivalla ohver.  Samas oli ta eelnevalt ERR-ile antud intervjuus kinnitanud, et toimunud rüseluses ta viga ei saanud. „Ei, ei. Ma olen väga osav selles küsimuses,“ sõnas Tarand. Politsei alustas kriminaalmenetluse. Ka Konservatiivne Rahvaerakond esitas politseile meeleavaldust takistama tulnud ning vägivaldselt mikrofoni röövinud Tarandi kohta avalduse, see lükati aga tagasi. Põhjendus oli absurdne: tegemist polnud takistamisega, vaid oma sõnavõtuga sai Tarandist koosolekul osaleja.

Vähe sellest, Tarand esitas Päevalehes mitmele tuntud konservatiivile valesüüdistuse vägivalla propageerimises ja tegi neile sisulise tapmisähvarduse: „Kindlameelselt vägivalda propageerivate liidrite (Helmed, Põlluaas, Ernits, Vooglaid, Järvi jne) jaoks on mul ka üks mõte. Nimelt oli Ernst Röhm kaunis efektiivne rünnakrühmlane. Kuid mis temast sai? Jah, tõepoolest- ta tapeti…Teile hetkel näib, et olete toredal kursil, paljud vanemas keskeas mehed järgivad teid vaimustusega ning elavad kaasa. See ei kesta igavesti nii. Teilgi, liidrid, võib vabalt juhtuda samuti kui läks Lavrenti Berial.” Nii Röhm kui Beria lasti maha, see võib vabalt ka teiega juhtuda, ähvardas Indrek Tarand. See pole esimest korda, ta on ka varem ähvardanud rahvuslased kuklalaskudega tappa. Paraku ei politsei ega meedia ei ole nendele ähvardustele reageerinud. Oleks aga hea teada, kas tegemist on järjekordse joobes inimese ärplemisega või peaksime me tõesti oma julgeoleku pärast muret tundma? Siinkirjutaja autol on igatahes rattapoldid korra juba lahti keeratud.

Peavoolumeedia ja poliitilised oponendid läksid EKRE-vastase hüsteeria ja nõiajahiga kaasa ning ei näinud Tarandi käitumises ega isegi tapmisähvardustes midagi taunimisväärset. Provokaatorist püütakse vägisi teha märtrit ja tähelepanu asja sisult, ehk rändelepingu arutelult, hoopiski  mujale suunata. Tegemist on justkui õpikunäitega, kuidas kasutatakse sihikindlalt nn. tõe(fakti)järgset poliitikat. Tõejärgne poliitika ulatub desinformatsioonist pooltõdede ja lausvaledeni, tähendab mängimist emotsioonidel, keskendumata tegelikele üksikasjadele ja tagamaadele, enda väidete kinnitamist väsimatu ja nüri kordamise teel, ignoreerides faktilisi vastuväiteid. Näiliselt kõrgema kõlbelise positsiooni võtmist, väitmist, et nähakse läbi vastaspoole äärmuslikkust, foobsust, hirmutamisi ja manipulatsioone. Kõik need valed ja meetodid on arsenali võetud.

Kogu selle ažiotaasi juures tekkis siinkirjutajal küsimus: kui sellise intsidendi peale kulutatakse ära kogu verbaalne hukkamõistu arsenal, siis mida tehakse, kui Eestis muutub mõni demonstratsioon provokatsioonide tulemusel tõepoolest vägivaldseks, nagu näiteks Prantsusmaal? Või kui islamiterrorism ja vägivald jõuavad Eestisse?

Uskumatult silmakirjalik oli ka Ossinovski „murelik“ pöördumine Eesti Kirikute Nõukogu poole, milles ta valetas silmi pilgutamata, kuidas „sotsiaaldemokraadid jagavad kristluse tuumaks olevaid humanistlikke väärtusi“ Milline on tegelikkus ja tõde kristlike väärtuste jagamisega, me teame. Seda näitas suurepäraselt ka Neitsi Maarja jalgadega tagumine Eesti Rahva Muuseumis, mida sotsid kaitsesid.

Loomulikult võttis sõna ka terve hulk inimesi, kes protesteerisid EKRE-vastase hüsteeria tekitamise vastu ja mõistsid hukka Tarandi kohatu käitumise. Seda enam, et Toompea meeleavaldusel ei olnud mitte ainult EKRE liikmed, vaid esindatud oli läbilõige tervest Eesti ühiskonnastMTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel ja Turu-uuringute ASi poolt 20.-25. novembrini läbi viidud küsitlusel esitati 4-palli skaalal küsimus: "Kas Eesti peaks Teie arvates ühinema ÜRO globaalse ränderaamistikuga?" 26 protsenti vastanutest ütles "Jah" või "Pigem jah", 56 protsenti "Pigem ei" või "Ei" ning 18 protsenti "Ei oska öelda". Kokkuvõttes on pakti vastu 74% inimesi. Erakondliku eelistuse järgi oli selgelt leppe poolt vaid sotside toetajad, kellest 58 protsendi arvates võiks Eesti rändeleppega ühineda. 

Rändepakti toetav avaldus kiideti sotside ja keskerakondlaste poolt Riigikogus rahva tahte vastaselt heaks. Kaalukeeleks sai reformierakond, kes jättis hääletamata. Mikseri kõne, milles ta kinnitas, et Eestis pole ühtegi erakonda ega jõudu, kes sooviks massiimmigratsiooni, on naeruväärne. Tal piisaks vaid oma erakonnakaaslaste ja teiste liberaalidega peeglisse vaatamisest.

Migrantide hordid ei tule homme ega ülehomme, kuid nad tulevad. See on vaid aja küsimus. Lepe on viitsütikuga pomm, mis sokutati meie väravasse ja mis lööb kõik meie uksed ja aknad valla. Täna ei ole EKRE rändeleppes osalemise rahvahääletusele panemise ettepaneku saatus teada. Referendumi tulemuses mul vähimatki kahtlust ei ole, see aga tekitab omakorda kahtluse, et sellel ei lasta toimuda. Rahva tahtel kardetakse kõlada lasta, sest seda tuleks ju järgida.


Avaldatud Postimehes

kolmapäev, 5. detsember 2018

Krimmi annekteerimist eristab meie Narva taguste alade ja Petserimaa annekteerimisest vaid ajaline vahe

Minu kõne 03.12.2018 Riigikogus Venemaa agressiooni hukkamõistva avalduse vastuvõtmisel.
Mul on väga hea meel, et Riigikogu on teinud kõnealuse avalduse ja selle üle, et kõikides Riigikogu fraktsioonides on selle vajalikkuses ja sisus üksmeel. See on ääretult oluline dokument sellepärast, et Venemaa maskid on lõpuks langenud. Meil ei ole, enamikul meist ei ole iialgi kahtlust olnud, kes on agressor, see on täiesti selgelt välja öeldud meie avalduses, aga Venemaa on seda siiamaani tagasi lükanud. Kuid nüüd tunnistati lõpuks avalikult, et käimas on sõda Venemaa ja Ukraina vahel ning käimas on sõda keset Euroopat.
 
Kui me vaatame reageeringuid nüüd juba enam kui nädal aega tagasi juhtunud agressioonile, jultunud ja häbematule vägivaldsele agressioonile Ukraina vastu, siis selle taustal peab kahjuks nentima, et enamik Euroopa riike ja ka Euroopa Liit on olnud ääretult hambutud ja otsustusvõimetud hukka mõistma agressorit ja võtma tema ohjeldamiseks vastu mingisuguseidki meetmeid. Euroopa Liidu eesistuja Austria tegi ettepaneku karmistada sanktsioone. Seesama Austria, mida ülejäänud n-ö liberaalset demokraatiat esindavad riigid parempopulismis süüdistavad, see riik tegi ettepaneku. Ja kes on selle ettepaneku kõige suuremad vastuolijaid? Saksamaa ja Prantsusmaa, lisaks ka mitmed muud riigid. See on tõeliselt häbiväärne ning selle taustal paistab meie avaldus täiesti selgelt ja eredalt silma, koputamaks ülejäänud maailma südametunnistusele. 
Eesti on olnud selles suhtes tubli – me oleme toetanud Gruusiat, mille vastu Venemaa algatas agressiooni, me oleme ka varem Ukraina kaitseks välja astunud, me oleme hukka mõistnud nii Ida-Ukraina agressiooni kui Krimmi annekteerimise, me oleme hukka mõistnud kõik suveräänsete riikide vastu suunatud agressioonid ja nende territoriaalse terviklikkuse rikkumised.
 
Aga paraku iseenda suhtes me ei ole nii ausad ja otsekohesed. Krimmi annekteerimisest saab tuua ju otsese paralleeli siia Eestisse. Meie Narva-tagused alad ja Petserimaa on täpselt samamoodi okupeeritud ja annekteeritud ebaseaduslikult Venemaa poolt. Ainukene vahe Krimmiga on ajaline vahe – see, mis meil toimus, oli aastakümneid varem – ja muud vahet ei olegi. Nii et me peaksime ka selles küsimuses olema konsensuslikud, ühte meelt, et lõpetataks ka Eesti territoriaalse terviklikkuse rikkumine.
Paraku on siin saalis ainult kaks erakonda, kes selle eest seisavad: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Isamaa. Ma loodan, et see eelnõu, piirileppelt allkirja tagasivõtmise eelnõu, mille EKRE täna uuesti siia saali esitas, saab Ukraina sündmuste taustal ka teiste erakondade poolt positiivselt vastu võetud ja me julgeme seista mitte ainult teiste eest, vaid ka iseenda eest.  
Täiesti selge on, et senised sanktsioonid ei ole piisavad, nad ei ole suutnud pidurdada Venemaa agressiivset käitumist, nende rahvusvahelisele õigusele ja kokkulepetele sülitamist. Seega peame me olema esireas, peame olema see, kes jätkuvalt nõuab sanktsioonide karmistamist, kes nõuab reaalsete sammude astumist agressori vastu. Sellepärast, et me teame ju väga hästi, et tegelikult Venemaa katsetab Lääne ja NATO ühtsust ja julgust. Kui Kertši väinas toimunu ei saa väärilist vastusammu mujalt maailmalt, siis on vaid ajaküsimus, millal võidakse katsetada NATO artikkel 5 kehtivust ja lääneriikide ühtsust ka meie Balti regioonis. Silmi ei tohi kinni pigistada. 
Ja seetõttu on mul väga hea meel, et selles avalduses avaldub Eesti Vabariigi Riigikogu ühtsus ja konsensus seista agressorile vastu ja näidata, milline on meie vankumatu seisukoht. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja selle fraktsioon toetab üksmeelselt Vene agressiooni hukkamõistvat avaldust. Me kutsume üles ka kõiki teisi riike esinema samasuguste avaldustega ja mitte ainult avaldustega esinema, vaid astuma ka reaalseid samme, et sõda ja vägivald Euroopas ja ka mujal lõppeks.

laupäev, 17. november 2018

Mikser püüdis väliskomisjoni petta ja rändepakti varjata


Viimase nädala jooksul on väga suurt tähelepanu saanud ÜRO rändepakt, mis on kavas kiita heaks Marocos, Marrakeschis 10-12. detsembril. Sotsist välisminister Mikseri sõnul ei olevat leppes midagi hullu, pealegi olevat Riigikogu väliskomisjon seda 2018. aasta 13. märtsis toimunud istungil arutanud ja heaks kiitnud.
See ei vasta tõele. Leppest oli küll möödaminnes juttu, kuid see polnud esitatud isegi mitte eraldi päevakorrapunktina. Tegelikult üritas Mikser Väliskomisjoni alatul kombel ära petta ja oli selle küsimuse peitnud samal kuul toimunud Euroopa Liidu välisnõukogu istungi teemapunktide vahele, kuhu see mitte ühegi loogika järgi ei kuulu, ja libises sellest üle kui mitteolulisest, kuid igas mõttes positiivsest asjast. Mingit arutelu ega seisukohtade heakskiitmist ei toimunud, sest lepet ennast polnud toona veel olemaski. Minister esitas lihtsalt põgusa ülevaate hetkeseisust, rõhutades, et leppe valmides polevat see Eestile siduv. Info võeti lihtsalt teadmiseks.
Oskan ministri pretsedenditut käitumist ja küsimuse sellisel moel Väliskomisjoni ette toomist seletada vaid üheselt - tema eesmärgiks oli kogu protsessi varjatud läbiviimine ja hilisema vahele jäämise korral endale alibi saamine. Nüüd saigi ta ju öelda, et viis leppe Riigikogusse, kuigi see ei nõuagi Riigikogu heakskiitu. Loomulikult ei osanud keegi sellele siis suuremat tähelepanu osutada, sest ÜRO-s pidid läbirääkimiste voorud alles algama. Mingist heakskiitmisest ei olnud juttugi. Läbirääkimistest ega seal kokku lepitust Väliskomisjoni aga ei teavitatud, ammugi avalikkust. Kuigi tagantjärgi on selgunud, et tegemist on äärmiselt olulise, Eesti välis-, sise-, kui ka suveräänsust puudutava ja riivava küsimusega, jäeti Riigikogu edasisest protsessist täielikult kõrvale. Välisministeerium tegutses omapäi, ilma Riigikogu volitusteta ja haudvaikuses.
Õnneks suutsime teema siiski päevavalgele tuua. Nii mina kui teised EKRE saadikud pärisid  selle kohta korduvalt aru.  Mikser oli sunnitud tunnistama, et: „erakond, kelle positsioonid on kõige diametraalsemalt minule vastanduvad, ehk EKRE, on seda küsimust riigikogu infotundides tõstatanud mitu korda ja küsinud selle kohta nii minult kui ka peaministrilt. See näitab, et seda protsessi pole sugugi toimetatud avalikkuse eest varjatult.“ Ma parandaks teda – tal lihtsalt ei õnnestunud seda protsessi avalikkuse eest varjatult toimetada. Lõpuks haarasid sellest kinni ka teised erakonnad ja meedia.
Leppe tekst esitati ingliskeelsena väliskomisjonile alles nüüd, 12. novembril, kui rändepakti teema oli avalikuks ja aktuaalseks muutunud ning me nõudsime välisministrit komisjoni ette aru andma. Minu küsimuse peale, miks tekst ei ole eesti keeles kättesaadav ja miks seda ei ole avalikustatud, vastas Mikser: „Ma kardan, et lepingu teksti eesti keelde tõlkimine võib selles elektrilises õhustikus tekitada pingeid“. Ehk siis teisisõnu, välisminister kardab avalikkust ja on seisukohal, et rahvast tulebki hoida pimeduses. Tõenäoliselt ei tõlgitud lepingu teksti eesti keelde seetõttu, et kellelgi ei tekiks tõsist huvi sellega tutvuda. Kes ikka hakkab ÜRO kodulehelt mingit ingliskeelset juriidilist lepet otsima. Loodeti ilmselt, et selle sisu ei leviks enne, kui leppele oleks Marocos Eesti heakskiit antud. Siis oleks juba hilja olnud vastuväiteid esitada. 
ÜRO rändelepe, mida salamisi ja pettuse teel üritati Eestile kaela määrida, on tõeline viitsütikuga pomm, mille juured ulatuvad mitme aasta taha ja sellegi tagant paistavad loomulikult välja sotside kõrvad. Aga ka Reformierakonna omad. Nimelt võeti 2016. aastal New Yorgis toimunud pagulas- ja rändekonverentsil vastu New Yorgi deklaratsioon. Toona esindasid Eestit ja kiitsid selle heaks president Toomas Hendrik Ilves ja välisminister Jürgen Ligi, kes nüüd teeb kahepalgeliselt näo, justkui tema ei puutuks asjassegi. Ka siis ei toimunud Riigikogu kaasamist ega mingit avalikku arutelu. Deklaratsiooniga võtsid riigid endale kohustuse alustada läbirääkimisi, mis viivad 2018. aastal rahvusvahelise konverentsi ja ülemaailmse raamkokkuleppeni rände osas. Antud näpunäiteid järgides ongi kõnealune ÜRO rändepakt koostatud.
Tegemist on uue ja salakavala immigratsioonipumbaga, mis deklareerib, et ränne olevat heaolu, innovatsiooni ja säästva arengu allikas. Rändepakt paneb ühte patta nii legaalsed kui illegaalsed migrandid, kellele tuleb soov mõnda riiki rännata. Kui Inimõiguste Deklaratsioon räägib inimesest, siis nüüd pannakse keskpunkti migrant. Sisuliselt kuulutatakse immigratsioon inimõiguseks. Vastuvõtjal riigil tuleb võtta migrante vastu piiramatul arvul, anda neile kõik õigused, eluaseme, hariduse, arstiabi, nende omakeelset õiguslikku abi, sotsiaaltoetusi, siin sündinud lastele kohe ja teistele lihtsustatud korras kodakondsus, töökohad jne. Kallale minnakse ka sõnavabadusele - vihakõne keelustamise loosungi all tuleb muuta karistatavaks immigratsiooni või immigrantide kritiseerimine ja valitsused peavad asuma ajakirjandust suunama migrante heas valguses näitama. Koolides peab kehtestama õppeprogrammid, mis aitavad immigratsiooni populariseerida. Jne. Lisaks tuleb aidata majanduslikult migrantide lähteriike.
Leppes öeldakse küll, et riigid võivad omada iseseisvat immigratsioonipoliitikat, kuid lause lõppeb sõnadega - vastavalt rahvusvahelistele normidele. Ja just neid norme selle leppega luuaksegi. Tegelikult käib jutt kümnetest ja sadadest miljonitest inimestest, kes pannakse liikuma, kui selgub, millised külluslikud privileegid neile ja rängad kohustused sihtriikidele pannakse. Sisuliselt on see üleskutse enneolematuks rahvaste rändeks, millesarnast ei ole ajaloos nähtud. Rändesuundasid ja ka tagajärgi me aga teame.
Mikseri väide, et ÜRO rändepakt ei ole meile siduv, ei vasta tõele. Jah, juriidiliselt ehk mitte, kuid seda enam poliitiliselt ja moraalselt. Leppe kahekümne kolmes punktis öeldakse selgelt, et alla kirjutanud riigid võtavad endale nimetatud eesmärgid ja kohustused. Nende täitmise kontrollimiseks ja riikide survestamiseks luuakse ka spetsiaalne järelvalvemehhanism. Pealegi, kui Eesti kiidaks rändepakti Marocos kõige kõrgeimal võimalikult tasandil, ehk presidendi poolt heaks, kuidas oleks veel võimalik väita, et see meile kohustuslik ega siduv pole.
Isegi Mikser oli sunnitud lõpuks ajakirjanduses tunnistama, et „kui avaldame toetust dokumendile ja eesmärkidele, siis kahtlemata nii meie ise kui ka teised eeldavad, et lähtume nendest põhimõtetest“. Väliskomisjoni ees märkis ta teisipäeval, et „Päriselt ei ole võimalik deklareerida, et sellest ei saa rahvusvahelise õiguse osa“. Tõepoolest, oleme varasemast ÜRO praktikast korduvalt näinud, kuidas mittesiduvad normid on ajapikku siduvateks ja vastuvaidlematuteks muutunud, nagu näiteks ÜRO inimõiguste deklaratsioon. Ka justiitsminister leiab, et lepe võib muutuda rahvusvahelise tavaõiguse osaks ja seega meile siduvaks.
Hoolimata suurest vastuseisust ei ole sotsid oma meelt muutnud. Neljapäeval toimub valitsuse istung, kuhu Mikser läheb sooviga leppele heakskiit saada. Terve hulk riike on keeldunud juba leppega ühinemast – USA, Austraalia, Poola, Tšehhi, Ungari, Austria, Bulgaaria jne, kes on deklareerinud, et see rikub nende suveräänsust ja kujutab endast otsest ohtu riiklikule julgeolekule.  Nimekiri pikeneb üha. Eesti ei tohi mitte mingil juhul seda hukatuslikku lepet heaks kiita, seda enam, et see on vastuolus ka meie põhiseadusega.
Mis aga Mikseriga teha? Arvan, et ta on ületanud viimase piiri ja ta peab tagasi astuma. Selliseid Eestile hävingut külvavaid, vassivaid ja valetavaid ministreid ei tohi Eestil olla!



Avaldatud Uutes Uudistes 14.11.2018. Delfi/Päevaleht keeldus avaldamast. 


reede, 19. oktoober 2018

Kõne Riigieelarve kohta 17.10.2018



Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mis ütelda selle eelarve kohta? Ega suurt väga ei olegi. Me võime ju siin istuda ja kuulata, kuidas koalitsioonipoliitikud ja rahandusminister ülistavad seda taevani. Samas, kui me vaatame faktidele näkku, millises olukorras me oleme, siis optimismiks põhjust ei ole. Majandusareng on täiesti selgelt allakäiguteed minemas, inflatsioon ja elukallidus läheb üles, investeeringuid Eestisse ei tule. Ja kui me vaatame seda eelarvet, mille eesmärk peaks olema saada meie riik ja majandus käima, siis tegelikult midagi sellist me sealt ei leia, mis lubaks meile edukat majandusarengut.
Vastupidi, näeme igasuguseid rumalused, kaasa arvatud aktiisitõus, millest on väga palju räägitud ja milles mitte mingisugust muutust ei toimu. Mingit soovigi seda ümber pöörata, et riigikassasse rohkem raha voolaks, ei ole ja tulemust me teame. EKRE juba hoiatas 2015. aastal aktsiisitõstmiste kõikide negatiivsete tagajärgede eest ja näete, nüüd me siis olemegi nendega kimpus ja oleme kimpus ka järgmise eelarveaasta jooksul. 
Täna on juba hulk tunde esitatud küsimusi rahandusministrile, kes meile seda eelarvet tutvustas. Ja paraku ma pean ütlema, et nendele mitmetele kümnetele või võib-olla ka sadadele küsimustele me suuremas osas kahjuks vastust ei saanud. Kõigele lisaks on ka õiguskantsler täiesti selgelt tõdenud, et eelarve on läbipaistmatu, sellest on võimatu aru saada ja isegi seletuskiri on selline, mis ei anna mingisugust selget ülevaadet. Ja paraku me olemegi tunnistajad sellele protsessile, et aasta-aastalt lähebki eelarve üha segasemaks, üha keerulisemaks, üha raskemini arusaadavaks. 
Me ei peagi minema tagasi esimese Eesti Vabariigi aegadesse, kus eelarve oli tõesti väga lihtne: tulud, kulud, plussid, miinused, kõik ministeeriumite ja erinevate kulude kaupa lahti toodud. Ka peale taasiseseisvumist oli eelarve oluliselt hoomatavam, oluliselt arusaadavam, selleks ei olnud vaja enam mingisugust raamatupidajaharidust. Aga täna me näeme, et üha enam ja enam liigutakse just sinnapoole, et keegi ei oskaks midagi enam küsidagi. Ilmselt see ongi eesmärk.
Kas te, koalitsiooni lugupeetud saadikud, olete kursis kõikide nende nüanssidega selle telliskivi juures, pluss veel siis iga ministeeriumi lahti kirjutatud teiste samasuguste telliskividega? Ma ei näe mitte kedagi, kes noogutaks ja ütleks, et teiegi olete kursis.
Opositsiooni poolelt me kindlasti uurime ja püüame sealt teie varjatud rahastusi, katuserahasid ja lihtsalt häälte äraostmisi veelgi rohkem välja tuua, kui siiamaani seda on tehtud. Ma olen täiesti veendunud, et see ligi 30 miljonit, millest on meedias juttu olnud, mis enne valimisi on täiesti selgelt häälte ostmise eesmärgil sisse pandud, on oma võimupositsiooni ärakasutamine, ma ütleks, lausa kuritarvitamine. Lisaks sellele on erinevate ministeeriumite all see jõuluvana eelarve, kuidas seda võiks nimetada ja iseloomustadagi, veelgi suurem: kõikvõimalikele MTÜ-dele, sihtasutustele jumal teab mis eesmärgil raha andmine.
Kõik see  võtab raha ära olulistelt asjadelt, just nendelt teemadelt, küsimustelt, millega peaks tegelema. Täna toodi siin ju väga palju selliseid valdkondi esile, kus tegelikult raha väheneb. Nii et tunda siin rõõmu, et meie eelarve kasvab ja kõik on hästi, samas, kui me teame, et suur osa sellest läheb lihtsalt raiskamisele, läheb lihtsalt mõttetustele, läheb lihtsalt häälte ostmisele enne valimisi, ei ole põhjust. 
Konservatiivne Rahvaerakond sellise eelarvega rahul ei ole ja ei ole ka minu arusaamist mööda ükski teine opositsioonierakond. Eravestluses, mis siin salata, on ka väga paljud koalitsioonipoliitikud seda välja öelnud, kuigi siin puldis loomulikult mitte ükski seda ei ütle. Nii et eelarve vajab väga tõsist ümbertegemist, tõsist mõtlemist, väga suuri muutusi. Ma loodan, et ilmselt vist Eesti ajaloos esimest korda on praegu olukord selline, et võib-olla see isegi õnnestub, sest koalitsioon on üsna kenasti pudenenud ja oodata seda, et kõik inimesed, kes on lahkunud koalitsioonierakondadest, ka jäägitult toetavad seda eelarvet, ilmselt ei tasu. Meie praktikas ei ole veel seda kogemust olnud, et üksainuski meie ettepanek oleks nende varasemate kolme eelarve puhul sisse läinud. Me väga loodame, et seekord see ehk nii juhtub ja ka opositsiooni häältega ja soovidega mingilgi määral – loodan, et täiel määral – arvestatakse.


teisipäev, 16. oktoober 2018

Koalitsioon pudeneb, kuid hoiab küünte ja hammastega võimust kinni


Tiina Kangro lahkumine Riigikogu Isamaa fraktsioonist muutis jõujooni Riigikogus. See tähendab, et koalitsioonil puudub riigikogus häälteenamus, mis oli juba enne sedagi ülinapp – vaid ühe hääleline. Kindlasti halvendab see koalitsiooni tervist, kuid tekitab lootust senise opositsiooni eirava ja ebademokraatliku teerullipoliitika vähenemise suhtes.
Tähelepanuväärne on Kangro poolt sotsiaalmeedias edastatud selgitus, mis langeb kokku sellega, mida on ka EKRE rõhutanud. Kangro kirjutas, et Isamaa keskseks rolliks on muutunud  Keskerakonna ja sotside maailmavaatelise poliitika elluviimine enda maailmavaate arvelt: „Võimu juures olemisest lähtuvad kompromissid on viinud selleni, et oma maailmavaadet, millesse kas või erakonna ladvik Riigikogus ühtselt usuks, saabki otsida vaid aastate tagustest dokumentidest. Viie vastutusrikka ministrikohaga ei ole selles koalitsioonis osalev konservatiivne partei suutnud anda piisavat tooni, et muuta või vähemalt tasakaalustada praeguse valitsuse vasakpopulistlikke, sekka omakasupüüdlikke suundumusi, mis väga paljudele Eesti inimestele meelehärmi valmistavad“.
Peaminister Ratas ja teised valitsuspartnerid on väitnud, et koalitsiooni tervis on hea vaatamata sellele, et SDE-st, Keskerakonnast ja Isamaast on lahkunud juba kuus inimest. See ei takistavat nende kavade elluviimist, kuna mitmed saadikud olla lubanud ka nö akna alt oma endisi erakondi teotada. Tegelikkus ei ole sugugi nii roosiline, sest erakondadest ja koalitsioonist ei lahkutud ju mitte selleks, et neid toetada. Lahkutud on nii maailmavaateliste erimeelsuste, erakondade antud lubaduste rikkumiste kui ka isiklike vastuolude ja tülide tõttu. Neist kaks on liitunud juba uue erakonnaga – Peeter Ernits Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga ja Marko Mihkelson Reformierakonnaga.
Opositsiooni ja ühiskonna seisukohalt on tegemist positiivse muutusega, sest lähiajal tuleb arutuse alla rida olulisi küsimusi. Näiteks riigieelarve, mis tuleb Riigikogu menetlusse järgmisel nädalal. Tegemist on selgelt vasakpoolsest ideoloogiast kantud nn Jõuluvanaeelarvega, mis jagab enne valimisi lahkelt raha küll asjalikele, kuid kahjuks suures osas ka täiesti läbimõtlematutele ja isegi mitteeksisteerivatele asjadele ning majanduse arengule hoo andmise asemel tõmbab hoopis käsipidurit. Kõikide nende lubaduste täitmine nõuab katet. Selleks kasutatakse häbenematult nii stabiliseerimisreservi, mis on mõeldud kriisiaegade üleelamiseks, kui ka otseselt seadust rikkudes haige- ja töötukassa rahasid, mis kahanevad kiiresti. Lisaks ähvardavad meid selle äraostmismaigulise lusikaga andmise ja kulbiga võtmise poliitika tõttu mitmed maksutõusud, samal ajal kui sadadel miljonitel eurodel lastakse endise hooga Lätti voolata, kuhu Reformierakond selle kunagi aktsiisitõusude algatamisega suunas. Vasakpoolne majandus- ja riigipoliitika kahjustab riigi majanduskeskkonada ja konkurentivõimet ning peaks panema inimesed kõva häälega küsima, kas nad soovivad jäädagi vaeseks, või tahame me elada jõukas, edukas ja areneva riigis.
Ma ei ole veendunud, et koalitsioonil õnnestub järgmise aasta eelarve sellisena läbi suruda. Ei ole ju isegi kindel see, kas koalitsioonierakondade distsipliin ja ühtsus hääletamisel püsib. See võimaldaks teha opositsioonil erinevaid muudatusettepanekuid ja täiendusi, mille suhtes on lootust, et need sisse lähevad. Kahjuks ei ole meie senise praktika jooksul arvestatud mitte ühegi opositsiooni ettepanekuga. Samas nõuab eelarve lihthäälteenamust ja kui koalitsiooni distsipliin püsib ning opositsioonist juhtub keegi puuduma, siis peab järgmisel aastal valitav uus valitsus hakkama tööle sellesama, äärmiselt halva, eelarvega. Muidugi on järgmisel koosseisul võimalik riigieelarve lisaeelarvega ka ümber teha.
Sisevastuolud koalitsioonierakondades, valitsusliikmete omavahelised hõõrumised, hääleenamuse kaotus Riigikogus, saabuvad valimised ning ka fakt, et opositsioonierakondade toetus rahva seas on suurem kui koalitsioonil, on tekitanud koalitsioonierakondades ja seeläbi Riigikogus üsna närvilise õhkkonna. Kahjuks ei ole see toonud kaasa suuremat arvestamist ei  opositsiooni ega kõikide neile hääled andnud valijatega, ja selge on see, et võimust püütakse küünte ja hammastega kinni hoida.
Endiselt viljeletakse teerullipoliitikat ja püütakse enda tahet kehtestada. Kohati jääb arusaamatuks, kelle tahe see on, sest tehakse asju, mida ei ole ükski võimuerakond lubanud ja ebatavaline ei ole ka lihtsalt teineteise või ministeeriumite ametnike peale näpuga näitamine. Näiteks kolmapäeval teise lugemise läbinud hasartmängumaksu nõukogu likvideerimine ja erinevate toetusrahade jagamise andmine ainuisikuliselt ministrite kätte, mis kahjustab selgelt õigusriikluse ja avatuse printsiipe. Kahtlused, et Jüri Ratas on peaminister sotside valitsuses, ei ole ilmselt alusetud. Liialtki paljudel asjadel on neomarksistliku vasakliberalismi maik man, millega ka Isamaa on kaasa lohisenud.
Kui valimised lähedal ei oleks, peaks mõtlema valitsusele umbusaldusavalduse esitamist, kuid sellel puudub hetkel sügavam mõte. Keegi ei taha õieti selles kaootilises olukorras vastutust üle võtta, sest suuri muutusi ei jõuaks enam niikuinii teha. Las võimulolijad vastutavad ise enda poolt kokku keeratu eest. Valimised on juba märtsis. Aga ära iial ütle iial.
Avaldatud Harju Elus 12.10.2018, UU 16.10.2018