reede, 8. märts 2019

Kahesajalased tegelevad avaliku väljapressimisega.

Vasakliberaalse venenestamiserakonna Eesti 200 lapsevankriterroristid Florian Hartleb ja Teele Holmberg nõuavad nende Vabaduse platsil korraldatud provokatsiooni kohta väidetavalt ebaõigete väidete ja ebakohaste väärtushinnangute Objektiivis avaldamise eest Varro Vooglaiult ja Markus Järvilt 110 000 eurot. Lisaks õigusabikulude hüvitamist summas 750 eurot.
Mind on alati sügavalt hämmastanud, kui arrogantsed, ebamoraalsed ja valelikud võivad äärmusvasakliberaalid olla. Kogu selle kamba tegevus, kui isa rammis "fašistid!" karjudes lapsevankriga ÜRO rändevastase meeleavaldusel olnud inimesi ja püüdis neid lüüa ning ema filmis seda eemalt, on ju ka teiste poolt filmilindile jäädvustatud. Postimeeski avaldas selle video ja mingit ebaõigete väidete esitamist Objektiivi poolt pole olnud.
Eesti 200-jalaste provokatsioon, kuhu oli kaasatud ka kolmas kahesajalane Kadri Acuna, ei õnnestunud, keegi punaprofessorit vastu ei löönud ega lasknud ka lapsevankril uppi lennata. Kui lapsevankriterroristide isikud ja seotus Eesti 200-ga tuvastati, tormasid Kristiina Kallas ja teised selle erakonna tegelased, selle asemel, et vabandada, hoopiski nende äärmiselt inetut käitumist õigustama ning kõiki teisi süüdistama. Selline käitumine paljastas muidugi kogu kahesajalaste erakonna küünilisuse ja olematu moraalse pale. Aga mida muud ongi vasakliberaalidelt oodata.
Väikese lapse ärakasutamine ja ohtu panemine ei tuleks normaalsetele inimesele pähegi, ammugi selle ebainimliku teo hukkamõistjatelt raha nõudmine ja kohtuga ähvardamine. Kui lapse kaitseks välja astumine ja selliste vanemate ja nende teo hukkamõistmine on Florian Hartlebi ja Teele Holmbergi meelest ebakohaste väärtushinnangute levitamine, siis tuleb minu arust sellistelt tüüpidel küll vanemlikud õigused ära võtta. Esiteks ei saa lubada, et last kasvataksid ja mõjutaksid isikud, kelle väärtushinnangud on nii rängalt paigast ära, kes peavad vägivalda, valetamist ja lapsest mittehoolimist normaalseks. Teiseks me ei tea, mis sellistele äärmusvasakpoolsetele järgmisena pähe võib karata ja kuidas nad järgmist poliitilist provokatsiooni korraldades võivad oma väikese lapse elu ohtu seada.
Samuti paneb mind imestama, et kui punaprovokaatorile Tarandile jalaga tagumikku vopsu andnud isiku suhtes (kes muuseas ei olnud EKRE liige) algatati kriminaalasi, siis miks ei tehtud seda lapsevankriga inimesi rünnanud, löönud ja solvanud vasakäärmuslase ja tema kaasosaliste suhtes, kes panid sellega ohtu ka süütu väikelapse?

Intervjuu: Henn Põlluaas sai valmis raamatu “Sotsid. Interrinde teine tulemine”

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees ja riigikogu liige Henn Põlluaas esitles esmaspäeval oma uut raamatut “Sotsid. Interrinde teine tulemine”. Objektiivile antud intervjuus selgitas ta raamatu saamislugu ning põhjendas, miks ta näeb sotsides ohtu Eesti ühiskonnale.
Põlluaas sõnul oli tema raamatu “muusaks” sotside esimees Jevgeni Ossinovski, kelle rahvusriigi ideaali ründavad ja rahvuslasi ründavad väljaütlemised utsitasid teda teemat käsile võtma.
Raamat kujutab endast justkui kroonikat ja annab ülevaate sotside viimase aja tegevusest ühiskonna alusväärtuste ja -ideaalide õõnestamisel ja ründamisel.
Muu hulgas räägib raamat sotside osalusest korruptsioonis ja petusüsteemides, homoühingute toetamisest maksumaksja rahaga, sallivusrünnakutest ühiskonna ja eriti EKRE vastu, sotside vastandumisest rahvusriiklusele ja põhiseaduslikule korrale, nende rollist kooseluseaduse läbisurumises ja vihakõne kriminaliseerimise korraldamises, sotside toetusest massiimmigratsioonile, rändepakti läbisurumisest ja paljust muust.
Põlluaasa sõnul näevad üha enamad inimesed sotside retoorika valelikkuse läbi, mistõttu on partei toetus juba pikemat aega languses. Loodetavasti jõuab see langus ühel hetkel ka selleni, et erakond kukub üldse riigikogust välja.
Tuhande eksemplarises tiraažis välja antud raamatut saab osta suurematest raamatupoodidest (th nii Apollost kui ka Rahva Raamatust).
Vaata lähemalt intervjuust:
http://objektiiv.ee/intervjuu-henn-polluaas-sai-valmis-raamatu-sotsid-interrinde-teine-tulemine/

esmaspäev, 25. veebruar 2019

Väide, et homopropagandat koolides ja lasteaedases ei tehta, on vale


Istanbuli konventsiooni sooerinevusi ja –rolle eiravad ning hägustavad hullused on jõudnud juba ka meie koolidesse. Eesti LGBT Ühingu eksperte kasutati näiteks juba 2013 aastal õppematerjalide koostamisel, mil nad panustasid 8. klassi inimeseõpetuse õpiku ja töövihiku "Tervis - minu valikud" ning „Kaasava noorsootöö käsiraamatu“ valmimisse. Ainuüksi 2013. aastal osales Eesti LGBT Ühingu õpetajate täiendkoolitusprogrammi raames koolitustel 150 õpetajat ja tugitöötajat (nt koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog). Siinkirjutajal puuduvad kahjuks andmed, kui paljud õpetajad on tänaseks vastava koolituse läbinud ja valmis seda enda õpilastele edastama. Samas võib nende kodulehelt näiteks lugeda, kuidas ühing korraldas üritusi, kus arutati polüamooria (moraalivaba seksuaalelu ükskõik kellega, ükskõik, mis soost – H.P.) üle kellegi norralase Fredrik Hossmann juhtimisel ning kujutati ette ja mängiti läbi tulevikku, kus enamik inimkonnast on polüamoorne ja monod (normaalsed heteroseksuaalsed inimesed – H.P.) saadetakse sundravile. Selline, traditsioonilise perekonna hävitamisele suunatud tegevus on vaid üks näide sotsiaal- ja haridusministeeriumi hea koostööpartneri LGBT Ühingu eesmärkidest, kelle rahastamiseks maksumaksja rahadega, läbi ministeeriumite, on sotsid suure panuse andnud. LGBT kodulehel on öeldud, et sotside juhitud sotsiaalministeerium on kaasanud neid seadusloomesse ja tehakse koostööd ka Eesti Lastekaitseliiduga. Pole siis imestadagi, et Lastekaitseliit ei ole mitte sõnagi öelnud homoideoloogia ja sooneutraalsusõpetuse koolidesse-lasteaedadesse viimise vastu.

Maailmas jõuliselt vasakliberaalseid „väärtusi“ toetava ja edendava miljardär George Sorose poolt finantseeritav mõttekoda Praxis alustas koostöös Tartu Ülikooliga ka Eesti koolijuhtidele ja õpetajatele sooneutraalse kasvatuse kursuste läbiviimist. 2015. aasta sügisel kutsus Eesti haridusministeerium õpetajaid osalema koolitusel “LGBT olukorrast koolis ja hariduses”, mille viis läbi Kanada homoõiguste eest seisev organisatsioon Egale. Koolituse põhirõhk oli sellel, kuidas suunata õpetajate hoiakuid viisil, et nad peaks homoseksuaalseid suhteid igati terveks, normaalseks ja moraalseks ning kannaksid seda hoiakut edasi ka koolilastele. 

See ei ole olnud aga ainus sarnane ettevõtmine. Sorose Avatud Eesti Fond rahastab massiimmigratsiooni toetavat Eesti Inimõiguste Keskust, Eesti LGBT Ühingut ja noorteühendust Avatud Vabariik, kus propageeritakse ka kõiki eelpoolkirjeldatud uusi „väärtusi“. Ühesõnaga, sihikule on võetud lapsed, noored, haridussfäär, koolid, õpetajad ja koolijuhid. Kuigi Eesti rahvas ei ole mitte kunagi heaks kiitnud nn soo- ja homoideoloogia propageerimist, levitamist ja juurutamist haridussüsteemis ja ühiskonnas, on kool taas muutumas ideoloogiliseks kasvatusasutuseks, mille ülesandeks on kujundada uut tüüpi põlvkonda. Seekord siis moraali, pere ja seksuaalküsimustes segadusse ja sassi aetud, väärtusnormideta põlvkonda.

Teise klassi Inimeseõpetuse töövihikus (kirjastus Maurus 2018) on peremudeleid tutvustavas osas kesksele kohale tõstetud homoseksuaalne „pere“, laps kahe „emaga“. Ka kuuenda klassi ühiskonnaõpetuse tunnis toimub homoseksuaalsuse kui uue normaalsuse esitlemine, kus Madis Somelari kirjutatud õpikus on nii lapsega lesbi- kui homopaar pärisperekonna staatusesse tõstetud. Tegemist on taas kirjastus Mauruse trükisega.

Vähe sellest, homoideoloogia pealetungi eest ei ole kaitstud isegi meie lasteaias käivad lapsed, kellele püütakse selgeks teha, et samasoolised paarid olevat täpselt sama normaalsed ja levinud kui päris perekonnad. Paljud lapsevanemad on protesteerinud, et lasteaedades, kus nende lapsed käivad, loetakse neile ette prantsuse homoseksuaalist lastekirjaniku Yann Walckeri raamatut „Siil Priidik tahab uut kodu“. Raamatu ühes episoodis sattub kodunt ära läinud väike Siil Priidik kahe suure homopulli juurde, kellel on, ei tea kust ja kuidas saadud väike poeg, kes Priidiku imestamise peale, et ta ei teadnudki, et see on võimalik, ütleb: „Muidugi on! Pealegi pole ma sinust kuigi erinev, sest ka minul on kaks vanemat“.

Olukord, kus isa võib olla ema ja keegi tädi hoopis onu ja nad kõik hoopis miskit muud ja omavahel paaris ning lapsed sunnitakse juba varakult selliseid vastuolulisi ja loomuvastaseid asju kirjeldama ning heaks kiitma, tekitavad lastele psüühikale negatiivseid mõjutusi ja pingeid ning normaalsete väärtushinnangute lõhkumisest tingitud identiteedikriise. Lastele perverssuste tutvustamine, homopaaride perekonnana presenteerimine ja igasuguse sarnasele loomuvastasele homoideoloogiale propaganda tegemine eeskätt laste- ja haridusasutustes peaks olema keelatud ja kriminaliseeritud täpselt samamoodi, nagu alaealiste seksuaalne ärakasutamine.

Täna aga väidetakse meile, et mingit homopropagandat lasteaedades ega koolides ei olevat. Kas eelpooltoodud tegevus lasteaedases ja koolides on homopropaganda, sellele annab ilmeka vastuse erinevatel valimistel toimunu. Alati on olnud juhuseid, kui on hukka mõistetud mõne erakonna valimisplakati asetsemist kuskil kooli läheduses - tegemist olevat valimispropaganda tegemisega koolis. Antud juhul ei ole aga tegemist mitte mingi tänaval oleva suvalise plakatiga, vaid aktiivse, otseselt lastele suunatud homoseksuaalsete suhete tutvustamisega ja selle võrdsustamisega normaalse peresuhete ja perekonnaga. Kui see ei ole homopropaganda, mis siis veel on?

Kirjanik ja luuletaja Ave Alavainu rõhutab, et lastele ja noortele tuleb selgitada just sugudevahelisi normaalsuhteid: poiss-tüdrul, mees-naine. „Praegusel ajal, mil omasooiharad riiklikku heakskiitu otsivad, on see isegi hädatarvilik. Noortele tuleks selgitada, et kuni nende eelistused pole välja kujunenud, on nad kõik, nagu on - poisid on poisid ja tüdrukud tüdrukud.“ Ta tõi näite, kuidas homokeskkonna mõju võib isegi loomad normaalsetest käitumisnormidest hälbima panna: „Ameerikas korraldati uuring, mis näitas, et homoselksuaalide koerad on sageli homoseksuaalid.“ Tema sõnul võiks lastele ja noortele rääkida sellest, et homokogukond on väga väike ja kogu see suur lärm homoabielude jms ümber on homode endi välja mõeldud, et oma ridu täiendada. Uuringud on näidanud, et homoseksuaale on elanikkonnast 2-3, kõige rohkem 5% ja oma kogukonna suurendamine on neile ellujäämise küsimus. „Kui olete tähele pannud, siis on samasoolise kultuuri propaganda suunatud just noortele ja noortekeskne. Ärgem nimetagem noorte rikkumist tolerantsuseks,“ rõhutab Alavainu.

Arengupsühholoog ja seksuoloog Tõnu Ots on homoseksuaalsete suhete normaliseerimise suhtes õpikutes väga kriitiline. Tema sõnul on inimvaenulik idealiseerida ja fetišeerida inimeses peituvaid või ilmnevaid, meile ebasoovitavaid, paratamatusi. „Nende juurdetekitamine on juba lausa kuritegelik,” on Ots resoluutne. Seksuoloogi sõnul on bioloogilise kalduvuse osakaal kõrvalekalletes kõigest 0,5–1,5%. Samuti ei saa rääkida pärilikust käitumismustrist. Inimese eelistuste kujundamisel lasub määrav vastutus meie igapäevaselt ühisloodaval kultuurikeskkonnal. Teisisõnu, vale rõhutamise ja kasvatuse tulemusena võib see suhtevorm muutuda sotsiogeneetiliseks – s.t saada järgmisele põlvkonnale tavapäraseks või isegi normiks. „Siis on see juba ühiskonna probleem. Me peame säilitama traditsioonilise perekonna kui ühiskonna algraku – ajalooliselt kõige efektiivsemaks osutunud uue ühiskonna kvantitatiivse ja kvalitatiivse taastootmise funktsiooni,“ rõhutab Ots.





Midagi sellist, nagu EKRE tõrvikurongkäik kogeb harva

Tõrvikurongkäik, millega tähistasime Eesti Vabariigi 101. aastapäeva ning avaldasime au Eesti vabaduse eest võidelnud ja rahvusriigi loonud esiisadele oli uskumatult vägev. Tõesti oli tunne, nagu Martin eile ütles, justkui jalad ei olekski maas. Inimeste rõõm Eesti Vabariigi aastapäevast, ülevad tunded, naerul näod, ühtekuuluvustunne ja säravad silmad olid fantastilised. Kogu enam kui tunni kestnud rongkäigul, mis oli mitme kilomeetri pikkune ja mis lõppes Tõnis Mäe esinemisega skandeerisid inimesed "Eesti eest!". Särav ja leegitsev tõrvikutemeri oli enneolematu ja tõestab, et eesti meel ja süda ei ole kuskile kadunud!
Palju küsitakse, et kui palju inimesi siis tõrvikurongkõigul osales. Kindlasti ei olnud see vaid "mitu tuhat", nagu Delfi väitis. Meie jagasime välja 4500 tõrvikut. Neid oli käes ehk igal teisel-kolmandal inimesel. Seega on minu hinnangul õige number kuskil 9000-13 500. Kui arvestada et paljud tulid ka oma tõrvikutega, siis võib see arv olla veelgi suurem. Kuus aastat tagasi alustasime vaid ca paari saja inimesega. Tänud kõikidele osavõtjatele!
Millest ma aga üldse aru ei saa on see, kuidas mingid äärmusfeministid, kelle ninamees kuulutab, et laste saamine on looduse reostamine, ja muud napakad tulevad sellisele üritusele vastumeeleavaldust tegema. Mille vastu see käputäis, kellest rongkäigul osalejad väljagi ei teinud, õieti olid? Selle vastu, et tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva? Ei saa ka sellest tühisusest aru, et mustade lippudega Maria Kaljuste, kelle kunagi valatamiste ja intrigeerimise tõttu EKREst välja viskasime, üritas tõrvikurongkäiku torpedeerida. Ei saa ma ka sellest väiklusest aru, kuidas keskide juhitud Tallinna linn korraldas tõrvikurongkäiguga ekstra samaks ajaks kontserdi sotside juhitud Välisministeeriumi ees, millel osalenud pooltsada inimest käis tervitamas isegi president. Ja kuidas meedia tegi sellest otseülekande, kuid tõelisest rahvapeost, tõrvikurongkäigust, libiseti lihtsalt üle. Ei saa ma aru ka sellest, kuidas Delfi, selle asemel, et koos rahvaga rõõmustada, püüdis tigedusest tilkuva Joosep Tiksi näol tõrvikurongkäiku ja inimeste rõõmu maha teha ja leidis sealt vaid bensiinilõhna, paramilitarismi ja vastumeelsust, kusjuures tegemist on täieliku valega, mitte midagi sellist seal ei olnud. Seda võivad kinnitada kõik vähemalt 10 000 tõrvikurongkäigul osalenud inimest. Ja ega me hullud pole, et tõrvikuid bensiiiniga täidaks, selleks on spetsiaalne lambiõli. Kuid EKRE vastased ja poliitilised oponendid on paanikas ja pole imestada, et nende vihkamisest krampis ajud ei näe toimunud ürituses rahvapidu ega Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist ning suudavad vaid selliseid totrusi genereerida.See kõik on nii madal ja häbiväärne! Seda enam näevad inimesed, et EKRE suunas pritsitavat soppa ei saa tõsiselt võtta.
Aga las koerad hauguvad. Meie ei tee sellest väljagi ja eesti rahvas läheb ja kestab kõige kiuste edasi. Ja kõik, kes sellele vastu tegutsevad pühitakse varem või hiljem rahva poolt kõrvale. Tegelikkuses olid ja on inimeste emotsioonid seoses tõrvikurongkäiguga laes ning justkui ühest suust rääkisid kõik, kuidas tunded olid samasugused ülevad, õnnelikud ja pühalikud, nagu ärkamisaegsetel öölaulupidudel. Et mitte midagi sellist ja nii võimsat pole sellele järgnevatel aastatel, va eelmised tõrvikurongkäigud, kogenud. Osalesime terve perega seal ja me ei kahetse abikaasaga mitte grammigi, et presidendi vastuvõtule ei läinud. Tõrvikurongkäik lõi selle mäekõrguselt üle. Igatahes!
Tore, et nii paljud inimesed sellest üritusest ja rõõmust osa said ja ma luban, et järgmisel aastal teeme veelgi vägevama tõrvikurongkäigu. Eesti eest!

kolmapäev, 20. veebruar 2019

SDE vastandub rahvusriiklusele ja põhiseaduslikule korrale


Katkend minu raamatust "Sotsid, interrinde teine tulemine". Tln. 2109

Põhiseaduse preambul sätestab, et Eesti riik on loodud eesti rahva kustumatu enesemääramise õigusel ning tegemist on rahvusriigiga, mille eesmärk on eesti keele, rahvuse ja kultuuri säilitamine läbi aegade. Just nimelt säilitamine, mitte muutmine ega ümberkujundamine multikulturistlikuks ühiskonnaks. Nii on see olnud kõigis meie neljas põhiseaduses, sõnastatuna peaaegu 100 aastat tagasi. See on Eesti riigi eksistentsi alus, põhjus ja imperatiiv, mille järgimine on nii riigi, valitsuse, kui iga kodaniku ja erakonna vältimatu kohus. Igasugused teistlaadi poliitilised pürgimused on käsitletavad põhiseadusevastase tegevusena.

Sellele vaatamata kuulutas SDE esimees Jevgeni Ossinovski oma 2016. aasta kõnes, et „etniline rahvusriik on ohtlik ja ebainimlik düstoopia“ ning rahvuslased ksenofoobne okse. Tegemist on viimaste aastate ühe räigeima ja vaenulikuma rünnakuga nii eesti rahva kui Eesti põhiseadusliku korra vastu. „Etniline rahvusriik“ tähendab Eesti Vabariiki, mis loodi meie esivanemate vere hinnaga. Ilma selleta eestlasi täna ei eksisteeriks, me oleksime rahvusena nõukogude repressioonide ja venestamispoliitika käigus juba ammu hävitatud, nagu on seda kümned väikerahvad Venemaal. Ossinovski järgi on Eesti etnilise rahvusriigina ohtlik, ebainimlik, ängistav, fiktiivne ja totalitaristlik ülla ja inimliku utoopia kuri vastand, nagu seda kirjeldatakse George Orwelli romaanis „1984”, kus psühholoogilise ja kujundliku veenvusega tuuakse esile düstoopilise maailma olemus. Sotsialistide arust tuleb rahvusriiklus ja rahvused kui sellised likvideerida. Varem või hiljem tähendab see ka eestlaste kui rahvuse likvideerimist.

Sotsid sammuvad täpselt Lenini jalajälgedes, kes vihkas rahvuslust kõigis tema ilmingutes. Lenini sõnul  seisab „proletaarne enesemääramine“ kõrgemal „rahvuslikust enesemääramisest“. Sotsid on lihtsalt „proletariaadi“ defineerinud ümber „vähemusteks“. Siinkohal tasuks ehk meenutada ka seda, kuidas Marju Lauristin ütles Rahvarinde ühe liidrina 1988. aasta sügisel, kui Lauluväljakul kutsuti üles seadma eesmärgiks iseseisev Eesti riik, et ta tundis, kuidas Lauluväljakul sündis fašism… Just sellise „fašismi“ vastu sotsiaaldemokraadid võitlevadki.

Et sotside seisukohad õigesse konteksti seada, tuletan meelde Eesti taasiseseisvumisele teravalt vastu seisnud vene impeeriumimeelse Eesti NSV Töötajate Internatsionalistliku Koordinatsiooninõukogu ehk Interrinde või internatside, nagu neid kutsuti, avaldust 1988. aasta oktoobrist. Selles süüdistati eestlasi natsionalismis ja enda rahvusliku eripära liialdamises, nõuti venestamisprotsessi käigus sissetoodud muulastele parlamendis (toona Ülemnõukogu) eestlastega võrdset esindatust ja vetoõigust, nõuti kodakondsuse tingimusteta andmist kõigile sisserännanuile ja kakskeelsuse sisseseadmist. Selge see, et sellistele nõudmistele alistudes ei oleks Eesti Vabariiki taastatud ja oleks olnud vaid aja küsimus kui enesemääramisõiguseta eesti rahvas oleks oma eksistentsi SRÜ „sõbralikus“ haardes lõpetanud. Täna näeme, et sotside seisukohad on justkui üks–ühele internatside agendast üle võetud. Mõiste internatsionalism, on asendatud vaid uue mõistega multikultuursus, SRÜ Euroopa Föderatsiooniga jne. Eestimeelseid inimesi ja patrioote kutsuvad nad aga ühtemoodi fašistideks, kelle vastu tuleb kõik relvad revolutsioonilise otsustavusega käiku lasta.

Orientoloog Peeter Espak näeb samuti selgeid paralleele sotside ja Interrinde tegevuses ning sihtides: „Meie „vasakmõte“ ei tegele praegu mitte ülioluliste ja just vasakpoolsele mõttele traditsiooniliste ühiskonna valupunktidega – vaesuse, tõeliselt eksisteeriva diskrimineerimise või ka haridus- ning teadusprobleemide lahendamisega –, vaid on loonud nähtuse nimega Interrinne 2.0. Propageeritakse hüpoteetilist internatsionaalset kõiki endasse hõlmavat ja lõpuni tolereerivat „euroopalikku“ lobjakat, kus kõik moslemid, geid (tõsiusklik moslem peaks seksuaalselt sättumuselt erineva surmama), venelased (kellele üldse ei meeldiks siia vähemuste ritta kuulumine), naised, mustanahalised ja muud „vähemused“ ning „allasurutud ja ahistatud“ täiuslikus harmoonias koos elavad. Kui analüüsida „vasakmõtte“ peamisi sihte ja eneseväljendusi avalikus diskussioonis, tuleb meelde ainult paar kitsast teemapüstitust: kooseluseadus ja pagulasteema eri variatsioonides – alustades islamofoobiasüüdistustest, lõpetades vajadusega tuua sisse võõrtööjõudu. Pagulasteemat serveeritakse nurga alt, nagu oleks kogu Eesti täis metsikut raevu ja vihkamist ükskõik milliste teistsuguste inimeste vastu. Meie tänavatel käivat teistsuguse nahavärviga isikute pidev mõnitamine ning paiguti olevat nende elu lausa ohus. Pimedat raevu või ükskõik millist foobiat vähemuste vastu meil aga päriselus peale paari väärastunud mõttemaailmaga indiviidi ei eksisteeri. Ometi on „vasakmõte“ võtnud need kaks ebaolulist teemat oma peamisteks sihtideks – vastanduse ja lõhe loomiseks, mida enne ei olnud. Kuna samalt mõttevoolult tuleb pidevaid sõnumeid rahvusriigi iganemisest ja „keskmise eesti maamehe“ alaväärseks (i.e. Foucault’d mittelugenud) klassiks kuulutamisest, on saanud neist kahest teemast just „riigi säilimise“ seisukohalt keskne probleem.

Vaadeldes tänast SDE interntsionalistlikku rahvusriikluse-vaenulikkust, siis on paralleeli toomine Interrindega igati kohane – Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimi võiks vabalt ollagi Interrinne vol. 2.0. Eriti kui meenutada, et kõik see, mille eest me omal ajal niivõrd meele­heitlikult iseseisvuse taastamise ajal võitlesime – eesti rahva säilimine, eestlaste peremehestaatuse ja rahvusriikluse taastamine oma kodumaal, eestlaste kustumatu enesemääramisõiguse kehtestamine ja hoidmine, eesti keele, kultuuri ja identiteedi prevaleeriva positsiooni kindlustamine Eestis ja selle säilitamine jne - on sotside arust suletuse, ksenofoobia, rassismi ja natsismi sünonüümideks kuulutatud. Kuid algne Interrinne ei oleks kindlasti nõustunud sotside vikerkaarevärvilise homoagenda pealesurumise ega Euroopat tabanud massiimmigratsiooni toetamisega, seega on sotside Interrinne 2.0 mitmes mõttes oma vaimsest eelkäijast hullemgi veel.

Isegi multikultuursuse mõiste kui selline on suudetud ära solkida. Oma algupärases tähendus peaks see ju tähendama, et on palju erinevaid kultuure, religioone ja rahvaid ning me peaksime neid kõiki hoidma ja austama. Seal hulgas enda oma. See annabki maailmale värvid ja igale kontingendile oma näo. Euroopalik kultuur, kristlus ja eestlus on aga kuulutatud ksenofoobseks igandiks ning määratud ühtesulamisele Aafrikast, Lähis-Idast, Aasiast ja slaavi riikidest saabuvate kultuurtreegeritega. See on täpselt samasugune moonutus, nagu nõukogude ajal, mil internatsionalism tähendas „vabatahtlikku“ sulandumist suure vene rahvaga ja nõukogudeliku „kultuura“ omaksvõttu. Vaid tagurlikud ja kodanlik-natsionalistlikud rahvavaenlased ei mõistnud selle ideoloogia progressiivsust.

„Olukorda, kus kirume ise oma rahvust, häbeneme eestlust ja peame eesti keeles laulmist natsionalismiks, oleme me jõudnud vasakliberalistide sihikindla tegevuse tõttu. Eks nad ole nüüd saanud käia Euroopas õpetust saama ja tulevad tugevamana sealt tagasi ja siin pole seni sellist isamaalist jõudu vastukaaluks olnud. IRL-i selleks pidada ei saa, eriti peale ResPublicaga liitumist ja muutumist poliittehnoloogide jõuguks. Kohe kui tasakaal ühiskonnas paigast ära läheb, kasutab keegi seda ära ja hakkab avalikku ruumi oma agendaga täitma“, märkis muusik ja pedagoog Jaan Sööt.

Suureks võiduks enda jaoks peavad sotsid europarlamendis mitte millegagi silma paistnud ja seal padupunasesse roheliste fraktsiooni kuuluva Indrek Tarandi kandideerimist SDE nimekirjas 2019. aasta riigikogu valimistel. Aastaid ennast eksitavalt ideoloogiavaba protestikandidaadina esitlenud Tarand on jõudnud läbi kunagise Keskerakonna presidendikandidaadiks olemise sinna, kuhu ta on tegelikult algusest peale kuulunud – endistest nomenklatuurikommunistidest kubisevasse rahvusriiklusele kadu kuulutavasse neomarksistlikusse vasakparteisse. Olgu mainitud, et Tarandi fraktsioonikaaslaseks europarlamendis on kurikuulus  Läti Vene Liidu esindaja Tatjana Ždanoka, kelle kremlimeelsed seisukohad ja fanaatiline sõda Balti riikide vastu on üldtuntud.

mlimeelsed seisukohad ja fanaatiline võitlus Balti riikide vastu on ristatavad ja käsitletavad riigireetmisena.. on 1Väidetavalt olevat Jevgeni Ossinovski teinud Indrek Tarandile intellektuaalselt ahvatleva ettepaneku. Milles ahvatleva ettepaneku sisu seisneb, ei täpsustanud kumbki, kuid Tarand sõnul seob teda sotsidega euroopameelsus ja  ühine arusaam sellest, mis on Eestile järgmistel valimistel kaalul. „Mis on minu jaoks aga eriti tähtis: oleme täiesti ühel meelel selles, et Euroopa on meie kodu ning kõigile, kes tahavad meie kodu kahjustada, tuleb julgelt vastu seista, “ teatas ta. Millisena ta seda kodu näeb ja kes on need, kellele tuleb vastu seista, näeme allpool. Märgiline on aga, et oma sotsikarjääri alustas Tarand valetamisega. Ta kinnitas nimelt ajakirjandusele, et tema kaasamise vastu on riigikogu valimiste kontekstis tundnud huvi kõik suuremad erakonnad. Vaid Iseseisvuspartei ei olevat temaga ühendust võtnud. Tegelikult ei vasta see tõele. Tarand püüdis ennast ise innukalt Riigikogus esindatud erakondadele maha müüa, kuid soovijaid nappis. Kuna tema arusaamad ja seisukohad on täiesti vastuvõtmatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna omadele, siis ei võtnud EKRE piltlikult öeldes lihtsalt toru. Martin Helme avaldas ajakirjanduses veel imestustki, et kas leidub tõesti mõni erakond, kes Tarandi vastu huvi tunneks, sest tema parim enne on möödas. „Me ei ole Tarandist kopika eest huvitatud. Ta on globalist ja skandalist, lisaks laisk ja viinalembene“, põhjendas ta. SDE oli ainus, kes temast peale Vabaerakonna veel hoolis. Terava ninaga konjunkturistina valis Tarand SDE, kellel oli veidi rohkem lootust püsinma jääda kui Vabaerakonnal.

Tarandi äärmuslikud ja bolševistlikud vaated pole kellelegi saladuseks, seda enam, et ta on ähvardanud rahvuslasi avalikult nii põlema panna kui kuklalaskudega maha tappa. Ühes 2016. aasta FB postituses lubas ta korraldada massimõrva: „Kui vaid pyssi kätte saaks, laseks kõikidele kodanlikele natsionalistidele kuklasse augu“, lubas ta. On iseloomulik, et ei peavoolumeedia ega kõiksugu sallivuslased ja õiguslased ei pööranud sellisele eriti jõhkrale ja räigele avaldusele vähimatki tähelepanu. Eesti patrioote ehk rahvuslasi, keda nad tituleerivad nii natsionalistideks kui natsideks, ongi vist nende meelest õige kuklalaskudega vaigistada.

Juba ammu vasakideoloogiat kandnud Indrek Tarand on liitunud Spinelli grupiga, vihaste euroglobalistidega, kelle eesmärk on kaotada rahvusriigid ja luua rahvusriikideta Euroföderatsioon. Tema allkiri Spinelli grupi Euroopa Manifesti all koos Merkeli, Junckeri, Verhofstadti ja paljude teiste globalistiga, näitab hästi, mis ideoloogiat ta esindab ja millisena ta Eesti tulevikku visandab. Tarandi poolt allkirjastatud manifest lõppeb järgmiste sõnadega “Rahvuslikud lahendused on mineviku lahendused. Meie eesmärk on föderaalne ja rahvuste järgne Euroopa…” Seega, valides Tarandi või ükstapuha millise teise sotsi, saad neomarksistliku ja internatsionalistlikku Euroföderatsiooni, mitte aga eestlaste rahvuslike huvide, meie identiteedi ja suveräänsuse eest seisva Eesti või rahvusriikide Euroopa Liidu.

Spinelli grupi algatajateks olid ALDE – Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühenduse ning vasakpoolsete Roheliste ja Euroopa Vabaliidu poliitikud. ALDE-sse kuuluvad aga Eestist nii Reformi- kui Keskerakond ning Rohelistesse Indrek Tarand. Peale viimase ei ole Eesti saadikud teadaolevalt Manifesti allkirjastanud, kuid toetuse puudumises sellele enamikku neist süüdistada ei saa. Spinelli grupi eesmärk on kaotada rahvusriigid ja luua postrahvuslik Euroföderatsioon. Selleks kasutatakse föderaalset Euroopat toetavate kodanike, mõttekodade, MTÜ-de, akadeemikute, kirjanike ja poliitikute võrgustikku ning Euroopa Liidu ja liikmesriikide raha, võimustruktuure ja jõudu.

Mida siis kujutab endast sotsidele meelepärane rahvusriikide järgne Euroopa? Seda on võimalik lugeda sellesama, koos Tarandiga, Spinelli grupi manifestile allkirja andnud Guy Verhofstadti ja Daniel Cohn-Benditi kirjutatud "Euroopa manifestist". Selle bolševistlikus stiilis revolutsioonilise üleskutse tõlkis eesti keelde ja kirjastas Eesti Maailmavaate Sihtasutus. Kõnealuse MTÜ lõid Andres (SDE), Kaarel ja Indrek Tarand (SDE kandidaat) 2012. aastal. Indrek Tarandi sõnul moodustasid nad sihtasutuse selleks, et ulatada abikäsi kinnijooksnud mõttemootoriga riigikogu suurerakondadele. “Euroopa manifesti” peetakse üheks Euroopa föderaliseerimise (rahvusriikluse hävitamise ja nende suveräänsuse EL-i keskvõimu poolt ülevõtmise) projekti tüvitekstiks. Dokument on mahukas, kuid vaatame lühidalt millist mõtte- ja tegevussuunda perekond Tarandid riigikogu erakondadele soovitavad ja millist tulevikku nad Eesti sarnastele rahvusriikidele ootavad.
Euroopa manifest, mis algab sõnadega, „Parim kaitse on rünnak!“, kuulutab: „Eales varem pole Euroopa projekt olnud sellise surve all. Ealeski varem pole avalikult küsitud, kas Euroopa integratsiooniga on üldse mõtet jätkata. Ealeski varem pole inimesed nii massiliselt olnud Euroopa kontinendi ühendamise vastu. Ealeski varem pole olnud nii vähe poliitilisi liidreid, kes täielikult toetaks Euroopa projekti, kel oleks resoluutne Euroopa-visioon ja kes oleks kindlalt pühendunud oma riigi ning rahva tulevikule Euroopas. Nad on nurka surutud eurokriisi ja Euroopa vanima vastase – rahvusriigi – poolt ja paremal juhul kaitsevad üksnes status quo säilitamist…
Vaid otserünnak võib meid nüüd päästa. Otserünnak rahvusriikide soovimatuse vastu luua tõeliselt ühendatud ja föderaalne Euroopa. Ehk teisisõnu – rahvusriikide soovimatuse vastu loovutada rohkem suveräänsust ja võimu ühendatud ning föderaalsele Euroopale…
Me vajame tõelist revolutsiooni. Tõelise Liidu rajamist, millel oleksid rahvusülesed institutsioonid. Ühenduse asutused, millel on võimu määratleda majandus-, eelarve-, ja maksupoliitika kogu eurotsooni jaoks. Asutusi, millel on vahendeid, et tõepoolest sundida kõiki reegleid täitma. Ilma liikmesriikideta, kes kaikaid kodarasse loobiksid. Konkreetsemalt öeldes peame muutma Euroopa Komisjoni nii kiiresti kui võimalik Euroopa valitsuseks. Ministritega, keda me täna nimetame volinikeks…
Pihustage Euroopa-vastaste valelik retoorika! Eilsed vaenlased on vaenlased ka täna: natsionalism (rahvuslus), konservatiivsus ja populism. Natsionalistid tahavad, et iga rahvas elaks oma riigis. See oleks õudusunenägu…