kolmapäev, 9. jaanuar 2019

Põlluaas: Tartu rahu alade kättesaamine ei too venelaste invasiooni Eestisse

Põlluaas: Tartu rahu alade kättesaamine ei too venelaste invasiooni Eestisse 

Aleksander Krjukov
ERR 07.01.2019

EKRE lubab valimisprogrammis nõuda Venemaalt tagasi okupeeritud Petserimaa ja Narva-tagused alad. EKRE esinumber Eesti suurimas valimisringkonnas (Harju- ja Raplamaal) Henn Põlluaas ei pea probleemiks, et seal elab paarkümmend tuhat Venemaa kodanikku. Põlluaasa sõnul tühjenevad ka Venemaa maapiikonnad elanikest ja Eestisse mingit venelaste invasiooni oodata sestap pole.
EKRE avalikustas laupäeval oma valimisnimekirja ja valimisprogrammi. Valimisprogrammi kohta tegid teised erakonnad teravat kriitikat, Reformierakond välistas esimest korda ka koostöö EKRE-ga sellepärast.
Henn Põlluaas, EKRE valimisprogrammis on lubatud alandada käibemaksu 15 protsendile. Kas olete välja arvutanud, kui suure augu see eelarvesse tekitab ja millega seda katate?
Jah, oleme välja arvutanud. Majandustoimkond on sellega väga põhjalikult tegelenud. Ma momendil täpseid numbreid peast ei mäleta. Aga käibemaksu alandamine kahtlemata elavdab majandust selle läbi, et tõstab inimeste ostuvõimet ja alandab ettevõtte toodete omahinda. Selle läbi ka see tekkiv auk üsna kiiresti tasandub ja majandus läheb selgelt plusspoolele ning maksulaekumised ja käibed tõusevad. See omab just sellist majandust elavdavat ja elatustaset tõstvat mõju.
Lubate lõpetada Rail Balticu ja luua kvaliteetse raudteeühenduse Euroopaga. Miks Rail Baltic selleks ei kõlba või mille poolest EKRE trass erineb Rail Balticu omast?
Põhimõtteliselt ehitame me täna, 21. sajandil, Rail Balticu näol 19. sajandi raudteed. Kui me vaatame seda, mis maailmas toimub, nii Euroopas kui ka Aasias, siis ehitatakse raudteid, mille kiirus on 400-500 km/h, mitte 160-200 km/h. Juba peale valmimist on see raudtee aegunud. Ja lisaks sellele, et ta nõuab aastas 10-20 miljonit eurot lihtsalt ekspluatatsiooni ja korrashoiu kulusid, tuleb vaadata ikkagi tulevikku ja teha seda, mis kannab meid ka aastakümneid edasi.

Me ei saa sellist projekti teha uisapäisa, ilma ühiskondliku kokkuleppeta. Meil on täna juba olemasolev trass, mis läheb läbi Pärnu ja Riia, selle rekonstrueerimine on kordades odavam kui uue paralleelse trassi tegemine. Läbiarutamata on ka see, et kas on õigem teha see Rail Baltic läbi Pärnu või läbi Tartu. Kõik need arutelud on olemata. Ühiskonna tasemel neid tehtud ei ole, need otsused on võetud kuskil tagatubades vastu.
Kuidas EKRE Eesti raudteevõrgu arendamist näeb? Kas EKRE visiooni kohaselt arendatav raudteevõrgustik jääks põhinema senisele rööpmelaiusele?
Rööpmelaiust me ei ole arutanud. Põhimõtteliselt on Euroopaga ühilduvus mõistlik asi.
Et siis tuleks muuta rööpmelaiust?
Minul ei ole küll siin teistsugust seisukohta. Me oleme osa Euroopast ja rööpmelaius võiks meil tõesti sama olla.
Erinevus Rail Balticuga oleks siis rongides?
Mitte ainult rongides, aga ka trassi valikus.
See raha, mis Euroopa Liidust Rail Balticu projektiks Eestile on ette nähtud, läheks korstnasse?
Ei, see ei lähe korstnasse, sest seda on võimalik kasutada ka muude taristuprojektide jaoks. See, et see korstnasse läheb, ei vasta tõele. See on infrastruktuuri raha, mida on võimalik saada ja kasutada ka teistes projektides. Ja pealegi, kui see projekt peatada, siis jääb ju ka meie enda omaosalus sinna maksmata, mida on võimalik kasutada teiste projektide juures. Need sajad miljonid, mida me peaks ise välja maksma, neid saame kasutada näiteks teedeehituses. Näiteks Tallinna-Tartu, Tallinna-Pärnu maanteede neljarajaliseks ehitamiseks.
Soovite USA-lt saada miljard eurot sõjalist tuge. Samal ajal USA president Donald Trump ütleb, et liitlased peavad hakkama ise oma kaitse eest rohkem maksma. Kas siin pole vastuolu?
Loomulikult peavad liitlased rohkem panustama enda julgeolekusse, asi ongi selles, et nad seda ei tee. Ainult väike käputäis NATO riike täidavad neid vabatahtlikult võetud kohustusi, Eesti on üks nende seas. Oleme sealjuures väga eeskujulikud ja enda võetud kohustusi täitnud ja isegi ületame neid. Meie kaitsekulutused on suuremad, kui kaks protsenti. Meie eesmärk on viia need nelja aastaga 2,6 protsendini, et me suudaksime enda iseseisvat kaitsevõimet tugevdada.
Selge on see, et sõltuvalt meie väiksusest ei ole me suutelised kõiki sõjalisi võimekusi looma ja selleks ongi meil vaja liitlaste abi. USA annab igal aastal umbes 50 miljardit eurot liitlaste toetamiseks. Iisrael on saanud näiteks igal aastal kolm miljardit, Egiptus miljard jne. Nii, et sellest 50 miljardist, kui me tõesti soovime ja küsime, oleks seda võimalik saada. Sellest saaks Eesti keskmaa õhutõrjet arendada, rannakaitset, soomusvõimekust. Ilma nendeta me oleme üsna abitud.
Ja see, kui NATO idapiir on kaitstud, on otseselt Ameerika huvides. Siin ei ole mõtet peita pead valehäbi taha või kunstliku uhkuse pärast jätta midagi küsimata. Ma tean täpselt, et kui on olnud Balti presidentide kohtumised Trumpiga, siis on Läti ja Leedu alati need teemad lauale tõstnud ja kuigi meil on täpselt neid samu võimekusi vaja, on meie president irvitanud oma kolleegide üle. Kas me seda raha saame, on omaette küsimus. Siis me peame veelgi rohkem ise pingutama, aga küsija suu pihta ei lööda.
Lubate eelistada riigihangetel Eesti kapitalil põhinevaid ettevõtteid. Kas see ei lähe vastuollu EL-i regulatsioonidega?
Meie eesmärk on lähtuda Eesti huvidest. Eesti huvides on, et Eesti majandus ja et Eesti ettevõtted areneksid, saaksid tugevamaks. Me oleme tegutsenud kogu aeg umbes sellise põhimõtte järgi nagu vene ajal, et kui Moskvas midagi mõeldi, siis Eestis juba tehti. Ja täpselt sama on Euroopa Liidus, kus me täidame tohutu innuga direktiive ja määruseid ning keerame vinti alati juurde, teeme soovitused enda jaoks kohustuslikuks.
Meie lähtume täiesti selgelt Eesti huvidest. Te ütlete küll, et see võib Euroopa Liidu reeglitega vastuollu minna, aga vaatame, kas see vabaturumajandus ning teenuste ja kaupade üle piiride liikumine Euroopas toimib või ei toimi. Me näeme ju väga selgelt, kuidas erinevad riigid on loonud endale erinevate tingimuste läbi sellised turvatrellid ette, et teiste riikide kaubad ja teenused ei saaks nende turule tulla. Ainult meie oleme igas suunas avatud absoluutselt kõigele. Me peame kaitsma enda tootjaid, enda majandust.
Kas see välisinvestoreid ei peleta eemale?
Miks see peaks välisinvestoreid eemale peletama? Kui investor tahab siin tootmist arendada, siis see ju ei takista kuidagi nende tegevust.
EKRE valimisprogrammis on öeldud, et tuleks üle vaadata Eesti kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja eelistada neid, kus Eesti huvid on täielikult esindatud. Kas see tähendab, et Euroopa Liidust tuleks välja astuda?
See ei tähenda seda. Ma ei saa aru, kust tuleb see väide, et me peaks Euroopa Liidust välja astuma. Me ei taha sugugi Euroopa Liidust välja astuda. Meil on programmis täiesti selgelt öeldud, et toetame toetame Euroopa Liitu kui sõltumatute rahvusriikide liitu, aga me seisma vastu kavadele muuta Euroopa föderatsiooniks. Ja kui olukord peaks muutuma selliseks, et Euroopa Liidust tehakse föderatsioon, kus me muutume sõnaõiguseta provintsiks, siis sellisel juhul paneb EKRE Eesti edasised sammud rahvahääletusele. Kas me nõustume sellega või mitte ja kas me astume Euroopa Liidust välja või mitte.
Mis puutub NATO-sse, siis me ei kavatse sealt välja astuda. Me toetame igati NATO-t ja selle liikmeks olekut. Kui me räägime rahvusvahelistest organisatsioonidest välja astumisest, siis küsimus on hoopis selles, et me oleme ligi 80 erinevas rahvusvahelises organisatsioonis lihtsalt sellepärast, et seal laua taga olla. See on täitsa mõttetu, enamus nendest ei puuduta Eestit. Samal ajal on seal liikmemaksud, erinevad konverentsidel osalemise tasud jne. See on ülikulukas Eestile. Ma võin tuua näiteks Vahemere liidu parlamentaarse assamblee, kuhu kuuluvad Vahemere ümber olevad riigid. Mis meil sellega pistmist?
Iseenesest on see ju kena, aga samas me teame, et tegelikult sel kuuluvusel mingit reaalset mõju ei ole. Hääle- ja vetoõigus on ju ainult loetud suurriikidel. Kui me vaatame julgeolekunõukogu viimaste aastate otsuseid, siis on see igasugu mõtte kaotanud. Venemaa kasutab oma vetoõigust oluliselt rohkem, kui seda tehti Külma sõja ajal. Praktiliselt kõik sisulised otsused, millel mingisugune tähendus võiks olla, vetostatakse. See on lihtsalt jälle selline mõttetu ümarlaud, mille taga meil oleks uhke olla. Võib-olla me paistaks rohkem välja, aga tegelikult mingit sisulist kasu sellest ei ole.
Vaadates meeleolusid Euroopa Liidus, siis kui reaalne on Eesti liikmelisuse referendumile panek? On teil usku Euroopa Liitu, et asjad võiksid minna teie soovitud suunas?
Tõtt-öelda minu usk Euroopa Liidu kui sellise jätkuvusse on üsna skeptiline. Euroopa Liit ju käriseb igast nurgast ja ka Brexit on selle tagajärg, et võim ja otsused koonduvad üha enam Brüsselisse. Euroopa Komisjoni, mida ei ole ühegi riigi ükski kodanik kunagi valinud, võim üha kasvab. Seda kõike on näha ka erinevate liikmesriikide valimistulemustes - euroskeptiliste ja konservatiivsete jõudude osakaal ja toetus nendele üha kasvab. Sellel on selged põhjused, ollakse rahulolematud Euroopa Liidu tänaste suundumustega. Aga selle asemel, et mõelda, mis on Euroopa Liidus valesti läinud ja mida tuleks parandada, üha paanilisemalt tambitakse sedasama läbikukkunud poliitikat ja see tekitab üha rohkem rahulolematust. Kui vähegi Euroopa Liidu juhtidel oleks mõistust, siis nad ei hoiaks kramplikult võimust kinni, vaid mõtleksid sellele, mis on tegelikult Euroopale hea. Siis oleks Euroopal lootust.
EKRE valimisprogrammis on ka kirjas, et lubate tühistada Venemaaga sõlmitud põhiseadusvastase piirilepingu ja nõuda okupeeritud Petserimaa ja Narva-taguse ala tagastamist Eestile. Mida Eesti peaks peale hakkama nende Vene kodanikega, kes tagastatud aladel Eesti poolele jääks?
Petserimaal elab kuskil 20 000 inimest, nendest umbes 10 000-15 000-l on Eesti kodakondsus, elanike sekka loetakse ka Vene piirivalve ja sõjaväeosad. Jaanilinn (11,833 elanikku - Wikipedia) ka lisaks, aga seal ei ole ka väga palju inimesi. See on kokku umbes sama suur arv, kui eelmisel aastal tuli Eestisse võõrtööjõudu nii Ukrainast, Venemaalt, Moldovast ja Euroopa Liidust. See arv ei ole üldse suur.
Kui me need alad kunagi tagasi saaksime, siis kindlasti kõik ei tahaks Eestisse jääda. Nii nagu meie maapiirkonnad tühjenevad, tühjenevad ka Venemaa maapiirkonnad. Minnakse suurematesse tõmbekeskustesse ja Peterburisse. See, et meile tuleks mingi tohutu venelaste invasioon, ei vasta tõele.
Need alad on täpselt samamoodi okupeeritud nagu Krimm. See on täiesti räige rahvusvahelise õiguse rikkumine. Ainukene erinevus on, et meie Petserimaa ja Narva tagused alad okupeeriti pool sajandit varem kui Krimm. Mingit muud vahet ei ole. Nende alade ja sealsete maavarade tasuta Venemaale ära kinkimine... midagi rumalamat annab välja mõelda. Kui sellest põlevkivist, mis jääb teisele poole Narva jõge, toota tänase tehnoloogiaga diislikütust, siis Eesti tarbimise juures jätkuks meile sellest umbes 70 aastaks.
Rahvusvahelise õiguse järgi on Tartu rahu kehtiv rahvusvaheline leping, kõik need alad kuuluvad seaduse järgi meile. Ajutine kontrolljoon, nagu ta praegu on, toimib suurepäraselt. Kui me oleme saanud 50 aastat oodata oma iseseisvust, siis me võime veel oodata järgmised 50 aastat, et äkki kunagi Venemaale tuleb demokraatlik riigivõim ja me saame need alad tagasi.

Avaldatud: https://www.err.ee/892811/polluaas-tartu-rahu-alade-kattesaamine-ei-too-venelaste-invasiooni-eestisse

esmaspäev, 31. detsember 2018

Põlluaas kritiseerib Lauristini: et saaks aga eesti mehi vaimselt murdma ja vägistama hakata, et neid saamatuteks, eluvõõrasteks ja omasooiharateks ära pöörata


toimetas Vahur Koorits

EKRE riigikogu liige Henn Põlluaas vastas teravalt sõnadele, mille ütles SDE juhatuse liige Marju Lauristin intervjuus Lääne Elule.
"Eesti suurim mure on meie meeste macho-kultuur. See peab muutuma, mehi tuleb kasvatada," ütles Lauristin.
Põlluaas sellega ei nõustunud. "No tule taevas appi, kas tõesti see on Eesti suurim mure!?" kirjutas ta sotsiaalmeedias.
"Esisotsile ei tee vähimatki muret, et viiendik meie rahvast elab vaesuses, tuhandetel lastel on ainus soe söök koolis saadu, enam kui sada tuhat inimest on lahkunud välismaale elamisväärset palka saama, maapiirkonnad tühjenevad, aktsiisimiljonid voolavad Lätisse, eesti keele kasutusala väheneb, meie eluiga ja tervena elatud elu on üks Euroopa Liidu väiksemaid jne," lisas Põlluaas.
"See sotse ei huvita, sellega ei peagi tegelema, need asjad neile muret ei tee. Kõige kurja juur on muidugi valge, keskealine ja normaalses abielus olev normaalne eesti mees. Kuhu see kõlbab! Peamine on, et saaks aga eesti mehi vaimselt murdma ja vägistama hakata, et neid saamatuteks, eluvõõrasteks, sallimatuteks ja kõlblusetuteks vasakääärmuslasteks ning muidugi soovitavalt omasooiharateks ära pöörata, sellisteks, nagu kogu sotside noortekogu on."
"Siis on Marjukese "Eesti suurim mure" murtud ja ka riigikukutajatest padukommunistidest ema-isa Eestit ja normaalsust hävitavale elutööle punkt pandud. Ka toona püüdsid kommunistid inimesi kasvatada ja luua homo soveticust, nüüd püüavad nad sotsideks ümberkehastunult luua jällegi mingit homot, kuid selle termini teise pooleni pole veel jõutud. Kas seda üldse tahetaksegi? Pole ju sotsid enam vaeste ja töörahva, vaid fanaatilised inimvihkajalike libaväärtuste ja igat sorti LGBT+ eest võitlejad," kirjutas Põlluaas.
"Pole siis imestada, et need asjad, mis eesti inimestele ja ühiskonnale muret teevad, jätavad sotsid täiesti külmaks. Õnneks ei usu normaalsed, enda peaga mõtlevad inimesed juba ammu sotside valesid ja demagoogiat, ei lähe kaasa nende viha ja fanatismi külvamise ning normaalsuse ja rahvusriigi lammutamise retoorikaga," teatas Põlluaas.

Avaldatud: 31.12.2018 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/polluaas-kritiseerib-lauristini-et-saaks-aga-eesti-mehi-vaimselt-murdma-ja-vagistama-hakata-et-neid-saamatuteks-eluvoorasteks-ja-omasooiharateks-ara-p?id=84897275

reede, 7. detsember 2018

Mis toimus tegelikult rändepakti vastasel meeleavaldusel?


Toompeal toimunud ÜRO rändepakti vastase meeleavaldusega seoses on meedia üle külvatud EKRE-t taunivate ja hukka mõistvate kirjutistega, kus tegelikud sündmused on moonutatud ja läbi põimitud otsese vale ja demagoogiaga. Nii avaldas näiteks Postimees Aivar Pau paskvilli, kes omistas minule kuritegu, mida ma ei ole sooritanud ja mille kavatsust mul ei ole iialgi olnud. Ma olevat teinud oma kõnes kihutustööd „tappa oma poliitilisi oponente, tappa oma kaasmaalasi, tappa oma riigijuhte“. Tegemist on räige ja otsese valega. Igaüks, kes soovib, saab minu kõnet internetis vaadata. Mis toimus sel päeval aga tegelikult?

Vaatamata ülilühikesele etteteatamisajale ning tööpäevale tuli kohale ligi tuhat rändeleppega mittenõustuvat inimest. Juhtsotsid, Ossinovski, Mikser, Padar, Kõva, Jürgenstein, vastne siseminister Katri Raik, Rene Tammist jt nõudsid ühel pool lava endale sõna andmist ja samal ajal tungis momenti ära kasutades ilmsete joobetunnustega Indrek Tarand teiselt poolt lavale. Ilmselgelt oli tegemist etteplaneeritud aktsiooni ja tähelepanu kõrvaletõmbamisega sotside poolt. Hoolimata asjaolust, et EKRE nõunik Urmas Espanberg oli hetk enne seda rahvalt küsinud: kas anname sotsidele sõna ja rahvas skaneeris: „Ei anna!“, hüüdis Tarand „Ma võtan siis ise!“ ja väänas jõudu kasutades Martin Helmelt mikrofoni käest ning hakkas sellesse kõva häälega karjuma. Seejärel hüppas „Valige sotse!“ karjuv Tarand lavalt alla ning hakkas rapsima, osutades vastupanu neile, kes tahtsid korda taastada ja varastatud mikrofoni tagasi saada (mille ta muuseas ära lõhkus).

Loomulikult tekitas see kohalolijates pahameelt. Ümbritsevad inimesed tõmbasid ta eemale, Tarand libastus ning keegi tonksas teda jalaga tagumikku. Mitte mingit käte ja jalgadega jõhkrat ja grupiviisilist peksmist, milles Tarand ja oponendid hiljem EKRE-t süüdistasid ei toimunud. Selle kohta on olemas videomaterjal, kust kõik võivad näha, mis toimus ja kuidas korrapidaja eemaldas üritust takistada püüdnud ja korda rikkunud Tarandi miitingult ning andis politseile üle. Tarand irvitas rahulolevalt. Aga kust me teame, äkki oli ka jalahoop tagumikku provokatsiooni osa? Ajanud inimesed keema, hiilisid sotsid minema ja asusid meediasse paiskama valesid EKRE hirme õhutava ja vägivaldse meeleavalduse kohta. Mingit mäsu sotsidest kaikameestel aga korraldada ei õnnestunud ja meeleavaldus kulges rahulikult lõpuni.

Tarand laskis endale joobetesti teha. Normaalsele inimesele ei tuleks  see pähegi. Seegi näitab, et tegemist oli ette planeeritud provokatsiooniga. Kui aga politsei väidab, et Tarand oli kaine, siis on võimalik, et tal oli narkojoove. Miks seda testi ei tehtud? Tarand on ka varem politsei poolt kaineks tunnistatud, kuigi pealtnägijate sõnul on ta purjus olnud, näiteks 2009, kui ta Keskerakonna üritusele tungides väänas mikrofoni Kadri Simsoni käest. Purjuspäi tülinorimisega on eurosaadik kuulsaks saanud isegi Strassburgis.

Piinlik oli kuulata sotside õigustusi enda kaasajooksiku käitumisele ning meeleavaldusel osalenud inimeste süüdistamist vägivallas, EKRE-t vägivalla toomises Eesti poliitikasse ja Toompeale, justkui inimesi oleks pekstud, veri voolanud ja mõni peaaegu et ära tapetud. Ei lugenud seegi, et Tarandit sakutanud isik ei olnud isegi mitte EKRE liige. Heideti ette loosungeid, mille seas paistis silma kohale toodud "Reeturite võllapuu", kuhu oli köie otsa riputatud köögimikser. Tegemist oli inimeste endi valmistatud ja kaasa toodud plakatitega, millega nad väljendasid enda suhtumist rahvuslikud huvid reetnud poliitikutesse. Sotside tuline meelepaha on vaid teesklus, sest samasuguseid loosungeid on nad ise kasutanud ja eeskuju andnud. 2012. aastal korraldati kampaania „Aitab Valelikust Poliitikast“ raames protestiaktsioone, kus lehvitati plakateid kirjadega „Ansip võlla“ ja „Savisaar võlla“. AVP sündis sotside tagatoas ja sellega olid seotud Lauristin, Ossiniovski, Meikar, Tarand jne., need samad tegelased, kes täna näitlejameisterlikkult hukkamõistuks silmi pööritavad.

Tarand tegi vahejuhtumi kohta politseisse avalduse, väites, et ta on füüsilise vägivalla ohver.  Samas oli ta eelnevalt ERR-ile antud intervjuus kinnitanud, et toimunud rüseluses ta viga ei saanud. „Ei, ei. Ma olen väga osav selles küsimuses,“ sõnas Tarand. Politsei alustas kriminaalmenetluse. Ka Konservatiivne Rahvaerakond esitas politseile meeleavaldust takistama tulnud ning vägivaldselt mikrofoni röövinud Tarandi kohta avalduse, see lükati aga tagasi. Põhjendus oli absurdne: tegemist polnud takistamisega, vaid oma sõnavõtuga sai Tarandist koosolekul osaleja.

Vähe sellest, Tarand esitas Päevalehes mitmele tuntud konservatiivile valesüüdistuse vägivalla propageerimises ja tegi neile sisulise tapmisähvarduse: „Kindlameelselt vägivalda propageerivate liidrite (Helmed, Põlluaas, Ernits, Vooglaid, Järvi jne) jaoks on mul ka üks mõte. Nimelt oli Ernst Röhm kaunis efektiivne rünnakrühmlane. Kuid mis temast sai? Jah, tõepoolest- ta tapeti…Teile hetkel näib, et olete toredal kursil, paljud vanemas keskeas mehed järgivad teid vaimustusega ning elavad kaasa. See ei kesta igavesti nii. Teilgi, liidrid, võib vabalt juhtuda samuti kui läks Lavrenti Berial.” Nii Röhm kui Beria lasti maha, see võib vabalt ka teiega juhtuda, ähvardas Indrek Tarand. See pole esimest korda, ta on ka varem ähvardanud rahvuslased kuklalaskudega tappa. Paraku ei politsei ega meedia ei ole nendele ähvardustele reageerinud. Oleks aga hea teada, kas tegemist on järjekordse joobes inimese ärplemisega või peaksime me tõesti oma julgeoleku pärast muret tundma? Siinkirjutaja autol on igatahes rattapoldid korra juba lahti keeratud.

Peavoolumeedia ja poliitilised oponendid läksid EKRE-vastase hüsteeria ja nõiajahiga kaasa ning ei näinud Tarandi käitumises ega isegi tapmisähvardustes midagi taunimisväärset. Provokaatorist püütakse vägisi teha märtrit ja tähelepanu asja sisult, ehk rändelepingu arutelult, hoopiski  mujale suunata. Tegemist on justkui õpikunäitega, kuidas kasutatakse sihikindlalt nn. tõe(fakti)järgset poliitikat. Tõejärgne poliitika ulatub desinformatsioonist pooltõdede ja lausvaledeni, tähendab mängimist emotsioonidel, keskendumata tegelikele üksikasjadele ja tagamaadele, enda väidete kinnitamist väsimatu ja nüri kordamise teel, ignoreerides faktilisi vastuväiteid. Näiliselt kõrgema kõlbelise positsiooni võtmist, väitmist, et nähakse läbi vastaspoole äärmuslikkust, foobsust, hirmutamisi ja manipulatsioone. Kõik need valed ja meetodid on arsenali võetud.

Kogu selle ažiotaasi juures tekkis siinkirjutajal küsimus: kui sellise intsidendi peale kulutatakse ära kogu verbaalne hukkamõistu arsenal, siis mida tehakse, kui Eestis muutub mõni demonstratsioon provokatsioonide tulemusel tõepoolest vägivaldseks, nagu näiteks Prantsusmaal? Või kui islamiterrorism ja vägivald jõuavad Eestisse?

Uskumatult silmakirjalik oli ka Ossinovski „murelik“ pöördumine Eesti Kirikute Nõukogu poole, milles ta valetas silmi pilgutamata, kuidas „sotsiaaldemokraadid jagavad kristluse tuumaks olevaid humanistlikke väärtusi“ Milline on tegelikkus ja tõde kristlike väärtuste jagamisega, me teame. Seda näitas suurepäraselt ka Neitsi Maarja jalgadega tagumine Eesti Rahva Muuseumis, mida sotsid kaitsesid.

Loomulikult võttis sõna ka terve hulk inimesi, kes protesteerisid EKRE-vastase hüsteeria tekitamise vastu ja mõistsid hukka Tarandi kohatu käitumise. Seda enam, et Toompea meeleavaldusel ei olnud mitte ainult EKRE liikmed, vaid esindatud oli läbilõige tervest Eesti ühiskonnastMTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel ja Turu-uuringute ASi poolt 20.-25. novembrini läbi viidud küsitlusel esitati 4-palli skaalal küsimus: "Kas Eesti peaks Teie arvates ühinema ÜRO globaalse ränderaamistikuga?" 26 protsenti vastanutest ütles "Jah" või "Pigem jah", 56 protsenti "Pigem ei" või "Ei" ning 18 protsenti "Ei oska öelda". Kokkuvõttes on pakti vastu 74% inimesi. Erakondliku eelistuse järgi oli selgelt leppe poolt vaid sotside toetajad, kellest 58 protsendi arvates võiks Eesti rändeleppega ühineda. 

Rändepakti toetav avaldus kiideti sotside ja keskerakondlaste poolt Riigikogus rahva tahte vastaselt heaks. Kaalukeeleks sai reformierakond, kes jättis hääletamata. Mikseri kõne, milles ta kinnitas, et Eestis pole ühtegi erakonda ega jõudu, kes sooviks massiimmigratsiooni, on naeruväärne. Tal piisaks vaid oma erakonnakaaslaste ja teiste liberaalidega peeglisse vaatamisest.

Migrantide hordid ei tule homme ega ülehomme, kuid nad tulevad. See on vaid aja küsimus. Lepe on viitsütikuga pomm, mis sokutati meie väravasse ja mis lööb kõik meie uksed ja aknad valla. Täna ei ole EKRE rändeleppes osalemise rahvahääletusele panemise ettepaneku saatus teada. Referendumi tulemuses mul vähimatki kahtlust ei ole, see aga tekitab omakorda kahtluse, et sellel ei lasta toimuda. Rahva tahtel kardetakse kõlada lasta, sest seda tuleks ju järgida.


Avaldatud Postimehes

kolmapäev, 5. detsember 2018

Krimmi annekteerimist eristab meie Narva taguste alade ja Petserimaa annekteerimisest vaid ajaline vahe

Minu kõne 03.12.2018 Riigikogus Venemaa agressiooni hukkamõistva avalduse vastuvõtmisel.
Mul on väga hea meel, et Riigikogu on teinud kõnealuse avalduse ja selle üle, et kõikides Riigikogu fraktsioonides on selle vajalikkuses ja sisus üksmeel. See on ääretult oluline dokument sellepärast, et Venemaa maskid on lõpuks langenud. Meil ei ole, enamikul meist ei ole iialgi kahtlust olnud, kes on agressor, see on täiesti selgelt välja öeldud meie avalduses, aga Venemaa on seda siiamaani tagasi lükanud. Kuid nüüd tunnistati lõpuks avalikult, et käimas on sõda Venemaa ja Ukraina vahel ning käimas on sõda keset Euroopat.
 
Kui me vaatame reageeringuid nüüd juba enam kui nädal aega tagasi juhtunud agressioonile, jultunud ja häbematule vägivaldsele agressioonile Ukraina vastu, siis selle taustal peab kahjuks nentima, et enamik Euroopa riike ja ka Euroopa Liit on olnud ääretult hambutud ja otsustusvõimetud hukka mõistma agressorit ja võtma tema ohjeldamiseks vastu mingisuguseidki meetmeid. Euroopa Liidu eesistuja Austria tegi ettepaneku karmistada sanktsioone. Seesama Austria, mida ülejäänud n-ö liberaalset demokraatiat esindavad riigid parempopulismis süüdistavad, see riik tegi ettepaneku. Ja kes on selle ettepaneku kõige suuremad vastuolijaid? Saksamaa ja Prantsusmaa, lisaks ka mitmed muud riigid. See on tõeliselt häbiväärne ning selle taustal paistab meie avaldus täiesti selgelt ja eredalt silma, koputamaks ülejäänud maailma südametunnistusele. 
Eesti on olnud selles suhtes tubli – me oleme toetanud Gruusiat, mille vastu Venemaa algatas agressiooni, me oleme ka varem Ukraina kaitseks välja astunud, me oleme hukka mõistnud nii Ida-Ukraina agressiooni kui Krimmi annekteerimise, me oleme hukka mõistnud kõik suveräänsete riikide vastu suunatud agressioonid ja nende territoriaalse terviklikkuse rikkumised.
 
Aga paraku iseenda suhtes me ei ole nii ausad ja otsekohesed. Krimmi annekteerimisest saab tuua ju otsese paralleeli siia Eestisse. Meie Narva-tagused alad ja Petserimaa on täpselt samamoodi okupeeritud ja annekteeritud ebaseaduslikult Venemaa poolt. Ainukene vahe Krimmiga on ajaline vahe – see, mis meil toimus, oli aastakümneid varem – ja muud vahet ei olegi. Nii et me peaksime ka selles küsimuses olema konsensuslikud, ühte meelt, et lõpetataks ka Eesti territoriaalse terviklikkuse rikkumine.
Paraku on siin saalis ainult kaks erakonda, kes selle eest seisavad: Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Isamaa. Ma loodan, et see eelnõu, piirileppelt allkirja tagasivõtmise eelnõu, mille EKRE täna uuesti siia saali esitas, saab Ukraina sündmuste taustal ka teiste erakondade poolt positiivselt vastu võetud ja me julgeme seista mitte ainult teiste eest, vaid ka iseenda eest.  
Täiesti selge on, et senised sanktsioonid ei ole piisavad, nad ei ole suutnud pidurdada Venemaa agressiivset käitumist, nende rahvusvahelisele õigusele ja kokkulepetele sülitamist. Seega peame me olema esireas, peame olema see, kes jätkuvalt nõuab sanktsioonide karmistamist, kes nõuab reaalsete sammude astumist agressori vastu. Sellepärast, et me teame ju väga hästi, et tegelikult Venemaa katsetab Lääne ja NATO ühtsust ja julgust. Kui Kertši väinas toimunu ei saa väärilist vastusammu mujalt maailmalt, siis on vaid ajaküsimus, millal võidakse katsetada NATO artikkel 5 kehtivust ja lääneriikide ühtsust ka meie Balti regioonis. Silmi ei tohi kinni pigistada. 
Ja seetõttu on mul väga hea meel, et selles avalduses avaldub Eesti Vabariigi Riigikogu ühtsus ja konsensus seista agressorile vastu ja näidata, milline on meie vankumatu seisukoht. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja selle fraktsioon toetab üksmeelselt Vene agressiooni hukkamõistvat avaldust. Me kutsume üles ka kõiki teisi riike esinema samasuguste avaldustega ja mitte ainult avaldustega esinema, vaid astuma ka reaalseid samme, et sõda ja vägivald Euroopas ja ka mujal lõppeks.

laupäev, 17. november 2018

Mikser püüdis väliskomisjoni petta ja rändepakti varjata


Viimase nädala jooksul on väga suurt tähelepanu saanud ÜRO rändepakt, mis on kavas kiita heaks Marocos, Marrakeschis 10-12. detsembril. Sotsist välisminister Mikseri sõnul ei olevat leppes midagi hullu, pealegi olevat Riigikogu väliskomisjon seda 2018. aasta 13. märtsis toimunud istungil arutanud ja heaks kiitnud.
See ei vasta tõele. Leppest oli küll möödaminnes juttu, kuid see polnud esitatud isegi mitte eraldi päevakorrapunktina. Tegelikult üritas Mikser Väliskomisjoni alatul kombel ära petta ja oli selle küsimuse peitnud samal kuul toimunud Euroopa Liidu välisnõukogu istungi teemapunktide vahele, kuhu see mitte ühegi loogika järgi ei kuulu, ja libises sellest üle kui mitteolulisest, kuid igas mõttes positiivsest asjast. Mingit arutelu ega seisukohtade heakskiitmist ei toimunud, sest lepet ennast polnud toona veel olemaski. Minister esitas lihtsalt põgusa ülevaate hetkeseisust, rõhutades, et leppe valmides polevat see Eestile siduv. Info võeti lihtsalt teadmiseks.
Oskan ministri pretsedenditut käitumist ja küsimuse sellisel moel Väliskomisjoni ette toomist seletada vaid üheselt - tema eesmärgiks oli kogu protsessi varjatud läbiviimine ja hilisema vahele jäämise korral endale alibi saamine. Nüüd saigi ta ju öelda, et viis leppe Riigikogusse, kuigi see ei nõuagi Riigikogu heakskiitu. Loomulikult ei osanud keegi sellele siis suuremat tähelepanu osutada, sest ÜRO-s pidid läbirääkimiste voorud alles algama. Mingist heakskiitmisest ei olnud juttugi. Läbirääkimistest ega seal kokku lepitust Väliskomisjoni aga ei teavitatud, ammugi avalikkust. Kuigi tagantjärgi on selgunud, et tegemist on äärmiselt olulise, Eesti välis-, sise-, kui ka suveräänsust puudutava ja riivava küsimusega, jäeti Riigikogu edasisest protsessist täielikult kõrvale. Välisministeerium tegutses omapäi, ilma Riigikogu volitusteta ja haudvaikuses.
Õnneks suutsime teema siiski päevavalgele tuua. Nii mina kui teised EKRE saadikud pärisid  selle kohta korduvalt aru.  Mikser oli sunnitud tunnistama, et: „erakond, kelle positsioonid on kõige diametraalsemalt minule vastanduvad, ehk EKRE, on seda küsimust riigikogu infotundides tõstatanud mitu korda ja küsinud selle kohta nii minult kui ka peaministrilt. See näitab, et seda protsessi pole sugugi toimetatud avalikkuse eest varjatult.“ Ma parandaks teda – tal lihtsalt ei õnnestunud seda protsessi avalikkuse eest varjatult toimetada. Lõpuks haarasid sellest kinni ka teised erakonnad ja meedia.
Leppe tekst esitati ingliskeelsena väliskomisjonile alles nüüd, 12. novembril, kui rändepakti teema oli avalikuks ja aktuaalseks muutunud ning me nõudsime välisministrit komisjoni ette aru andma. Minu küsimuse peale, miks tekst ei ole eesti keeles kättesaadav ja miks seda ei ole avalikustatud, vastas Mikser: „Ma kardan, et lepingu teksti eesti keelde tõlkimine võib selles elektrilises õhustikus tekitada pingeid“. Ehk siis teisisõnu, välisminister kardab avalikkust ja on seisukohal, et rahvast tulebki hoida pimeduses. Tõenäoliselt ei tõlgitud lepingu teksti eesti keelde seetõttu, et kellelgi ei tekiks tõsist huvi sellega tutvuda. Kes ikka hakkab ÜRO kodulehelt mingit ingliskeelset juriidilist lepet otsima. Loodeti ilmselt, et selle sisu ei leviks enne, kui leppele oleks Marocos Eesti heakskiit antud. Siis oleks juba hilja olnud vastuväiteid esitada. 
ÜRO rändelepe, mida salamisi ja pettuse teel üritati Eestile kaela määrida, on tõeline viitsütikuga pomm, mille juured ulatuvad mitme aasta taha ja sellegi tagant paistavad loomulikult välja sotside kõrvad. Aga ka Reformierakonna omad. Nimelt võeti 2016. aastal New Yorgis toimunud pagulas- ja rändekonverentsil vastu New Yorgi deklaratsioon. Toona esindasid Eestit ja kiitsid selle heaks president Toomas Hendrik Ilves ja välisminister Jürgen Ligi, kes nüüd teeb kahepalgeliselt näo, justkui tema ei puutuks asjassegi. Ka siis ei toimunud Riigikogu kaasamist ega mingit avalikku arutelu. Deklaratsiooniga võtsid riigid endale kohustuse alustada läbirääkimisi, mis viivad 2018. aastal rahvusvahelise konverentsi ja ülemaailmse raamkokkuleppeni rände osas. Antud näpunäiteid järgides ongi kõnealune ÜRO rändepakt koostatud.
Tegemist on uue ja salakavala immigratsioonipumbaga, mis deklareerib, et ränne olevat heaolu, innovatsiooni ja säästva arengu allikas. Rändepakt paneb ühte patta nii legaalsed kui illegaalsed migrandid, kellele tuleb soov mõnda riiki rännata. Kui Inimõiguste Deklaratsioon räägib inimesest, siis nüüd pannakse keskpunkti migrant. Sisuliselt kuulutatakse immigratsioon inimõiguseks. Vastuvõtjal riigil tuleb võtta migrante vastu piiramatul arvul, anda neile kõik õigused, eluaseme, hariduse, arstiabi, nende omakeelset õiguslikku abi, sotsiaaltoetusi, siin sündinud lastele kohe ja teistele lihtsustatud korras kodakondsus, töökohad jne. Kallale minnakse ka sõnavabadusele - vihakõne keelustamise loosungi all tuleb muuta karistatavaks immigratsiooni või immigrantide kritiseerimine ja valitsused peavad asuma ajakirjandust suunama migrante heas valguses näitama. Koolides peab kehtestama õppeprogrammid, mis aitavad immigratsiooni populariseerida. Jne. Lisaks tuleb aidata majanduslikult migrantide lähteriike.
Leppes öeldakse küll, et riigid võivad omada iseseisvat immigratsioonipoliitikat, kuid lause lõppeb sõnadega - vastavalt rahvusvahelistele normidele. Ja just neid norme selle leppega luuaksegi. Tegelikult käib jutt kümnetest ja sadadest miljonitest inimestest, kes pannakse liikuma, kui selgub, millised külluslikud privileegid neile ja rängad kohustused sihtriikidele pannakse. Sisuliselt on see üleskutse enneolematuks rahvaste rändeks, millesarnast ei ole ajaloos nähtud. Rändesuundasid ja ka tagajärgi me aga teame.
Mikseri väide, et ÜRO rändepakt ei ole meile siduv, ei vasta tõele. Jah, juriidiliselt ehk mitte, kuid seda enam poliitiliselt ja moraalselt. Leppe kahekümne kolmes punktis öeldakse selgelt, et alla kirjutanud riigid võtavad endale nimetatud eesmärgid ja kohustused. Nende täitmise kontrollimiseks ja riikide survestamiseks luuakse ka spetsiaalne järelvalvemehhanism. Pealegi, kui Eesti kiidaks rändepakti Marocos kõige kõrgeimal võimalikult tasandil, ehk presidendi poolt heaks, kuidas oleks veel võimalik väita, et see meile kohustuslik ega siduv pole.
Isegi Mikser oli sunnitud lõpuks ajakirjanduses tunnistama, et „kui avaldame toetust dokumendile ja eesmärkidele, siis kahtlemata nii meie ise kui ka teised eeldavad, et lähtume nendest põhimõtetest“. Väliskomisjoni ees märkis ta teisipäeval, et „Päriselt ei ole võimalik deklareerida, et sellest ei saa rahvusvahelise õiguse osa“. Tõepoolest, oleme varasemast ÜRO praktikast korduvalt näinud, kuidas mittesiduvad normid on ajapikku siduvateks ja vastuvaidlematuteks muutunud, nagu näiteks ÜRO inimõiguste deklaratsioon. Ka justiitsminister leiab, et lepe võib muutuda rahvusvahelise tavaõiguse osaks ja seega meile siduvaks.
Hoolimata suurest vastuseisust ei ole sotsid oma meelt muutnud. Neljapäeval toimub valitsuse istung, kuhu Mikser läheb sooviga leppele heakskiit saada. Terve hulk riike on keeldunud juba leppega ühinemast – USA, Austraalia, Poola, Tšehhi, Ungari, Austria, Bulgaaria jne, kes on deklareerinud, et see rikub nende suveräänsust ja kujutab endast otsest ohtu riiklikule julgeolekule.  Nimekiri pikeneb üha. Eesti ei tohi mitte mingil juhul seda hukatuslikku lepet heaks kiita, seda enam, et see on vastuolus ka meie põhiseadusega.
Mis aga Mikseriga teha? Arvan, et ta on ületanud viimase piiri ja ta peab tagasi astuma. Selliseid Eestile hävingut külvavaid, vassivaid ja valetavaid ministreid ei tohi Eestil olla!



Avaldatud Uutes Uudistes 14.11.2018. Delfi/Päevaleht keeldus avaldamast.