kolmapäev, 19. juuni 2019

Kõne Maarjamäel 14.06.2019 küüditamise mälestuspäeval




Kallid eestlased, kaasmaalased, sõbrad ja külalised!

Täna tähistame leinapäeva, mis on samas ka mälestuspäev. Sellel päeval tuletame meelde Eesti ajaloo traagilisi sündmusi, leiname küüditatuid, hukkunuid ja hukatuid ning süütame nende mälestuseks küünlad. Me meenutame.

Meenutame küüditamisi  – täna eeskätt 1941 aasta juunis toimunut, aga ka 1945. ja 1949. aasta küüditamisi. Me räägime inimestest, kes arreteeriti ja kadusid jäljetult või sundmobiliseeriti Punaarmeesse. Me räägime neist, kes jätsid oma elu Eesti linnade pommitamistel ja punaväe käe läbi. Me mälestame ka hilisemaid totalitaarrežiimi poolt represseerituid ja mõrvatuid.

Kahjuks memoriaalil kõikide nende kommunismiohvrite nimesid ei ole.

Kommunistlikud kurjategijd oli seadnud endale eesmärgi – luua uus nõukogude rahvas, Homo Soveticus. Progressiivseteks kuulutatud ideede ja väärtuste elluviimiseks kasutati rahvaste ümberasustamist, füüsilist hävitamist, ideoloogilist ajupesu ja venestamispoliitikat. Anastatud riike ja rahvaid karistati, sest nende arusaamad, väärtused ja ideoloogia ei langenud kokku okupeerijate omaga. Maailmanägemuste lahknevus totalitaarse Nõukogude Liidu ja Eesti vahel liikus nõrgemale osapoolele traagilises suunas.

Vaid kaheksa päeva enne sõja algust viis Kreml läbi suurküüditamise Eestis. See oli aga alles esimene osa kavatsetust. Rahvavaenlasteks kuulutati kõik, kes olid osalenud Eesti riigi loomisel ja ülesehitamisel. Või olid lihtsalt majanduslikult ja sotsiaalselt aktiivsed kodanikud. Teist samale aastale plaanitud küüditamist ei jõutud õnneks läbi viia.

Umbes kolmandik juuniküüditatute ohvritest olid lapsed ja alaealised. Ligi sadakond neist hukkus. Noorim oli kolme kuu vanune imik. Milles seisnes tema süü?
Pr. Alma Allvee Aasperest, kes nägi naiste ja laste rongidele ajamist ning küüditajate jõhkrat käitumist, kirjutas: „Mis võim see küll on, kes sõdib laste ja emadega“.[1] Ka meie küsime seda.

Vägivald ja küüditamised jätkusid peale Eesti taasvallutamist 1944. aastal. Kodudest ära viidud inimesed pidid õppima ellujäämiskunsti kaugel Siberis. Nii mõnelgi tuli küüditamist lausa kaks korda läbi elada: 1941. aastal ja sealt eluga tagasi tulles 1949. aastal uuesti. Sõja eel Eestist ära viidud meestest enamus aga tagasi ei tulnudki. Kaduma jäi põlvkond mehi, kelle unistused ei saanud kunagi teoks.

Ka meie pere küüditati 1945. aastal. Ema ja tema õed olid alles lapsed. Vanaisa hukati 1946. aastal Patarei vanglas kui riigireetur. Sest mida muud üks kirikuõpetaja ja olude sunnil võõras mundris Eesti vabaduse eest võidelnud eesti mees siis okupantide silmis oli.

Väike, miljonilise rahvaarvuga Eesti kaotas pea iga viienda inimese, mitte ükski pere ei jäänud vägivallast puutumata. Hukkunute hauad on aga sageli teadmata.

Kuid me jäime püsima ja taastasime oma riigi. Meie kohustus on rääkida toimunust järeltulevatele põlvedele ja ka tervele maailmale ning teha kõik, et need koledused ei korduks. Kuid ka täna näeme, kuidas teatud ideoloogiat ja juba uusi väärtusi püütakse ainuõigeteks ja progressiivseteks kuulutada. Me ei lase ajalool korduda!

Me mälestame kõiki ohvreid. Vanaemasid, vanaisasid, emasid, isasid, lapsi ja lapselapsi. Me ei unusta neid iial! Kui neid kuritegusid aga õigustatakse, neid ei kahetseta, siis pole ka andestamine võimalik.

Langetagem pea nende ees, kes hukkusid kommunistlikes repressioonides või langesid võitluses  meie riigi, rahva ja Eesti tuleviku nimel. Me mäletame!



[1] Peep Varju „Eesti laste küüditamine Venemaale 14. juunil 1941, lk.18

neljapäev, 13. juuni 2019

Kõne 2 Kesk- ja Ida-Euroopa spiikritre konverentsil 4-5. juuni 2019 Warssavis


„Tänapäevased väljakutsed“

Lugupeetud kolleegid!

Pärast Külma Sõja lõppemist on maailm globaliseerunud, mis mõjutab meie elu mitmest küljest. See on kaasa toonud tehnoloogia arengu ja informatsiooni levimise, edusammud majanduses, kaubanduses ja rahanduses, massikultuuri – ning nüüdseks ka massiimmigratsiooni ja terrorismi.

Globaliseerumine on muutnud meie elu lihtsamaks, kuid sunnib meid ka suuremale ettevaatlikkusele julgeoleku valdkonnas. Globaliseerumine toimub paralleelselt regionaliseerumisega, mis on toetav, aga vahel ka probleeme tekitav protsess. Kuid regionaliseerumisel on omad piirid. Siin ei saa ELi vaadelda parima konstruktiivse mudelina. Mida suurem organisatsioon, seda vähem üksmeelt – selle taustal võib näha riikide ajalugu ja rahvuslikku identiteeti, mida ei tohi alahinnata.

Mulle meenuvad katsed võtta ELi liikmesriikides 1980. aastate lõpus kasutusele ühine ajalooõpik. Plaan kukkus kohe läbi, sest rahvaste ajalood ja nende rahvuslikud identiteedid pole mitte ainult erinevad, vaid vahel ka vastukäivad. Sellist ajalooõpikut pole kunagi valmis kirjutatud.

Tuleme tagasi tänapäeva. Peame endale teadvustama, et piirkonnad on erinevad – nii ajalooliselt, rahvuslikult kui ka usuliselt. Palju lihtsam on teha koostööd kahepoolsel tasandil või väiksemates rahvusvahelistes organisatsioonides, rahvaste rühmades, kus mineviku sotsiaalne mälu on sarnane ja rahvuslikke identiteete mõistetakse paremini. Siin võib näiteks tuua Visegrádi riigid, Balti riigid, Põhjamaad, ja kõik need koos. Piirkondade ja rahvusriikide baasil on lihtsam ette valmistuda julgeolekuohtudeks ning tugevdada koostööd poliitika, majanduse ja kultuuri valdkonnas.

Ühest küljest ei saa me eitada ELi edusamme mitmetes majandus-, poliitika- ja diplomaatiavaldkondades. Teisest küljest peame Brüsselis selgeks tegema, et me oleme ELi föderaliseerumise, liikmesriikide otsustusõiguse vähenemise, kontrollimatute migratsiooniprotsesside ja meie kristlike väärtuste, kultuuri ja juurte kaotamise vastu. Oleme vastu seisnud ka Euroopa sõjaväe mõttele. Meil juba on toimiv kaitseorganisatsioon – NATO. 

Samuti peame keskenduma sellele, et lammutada Lääne-Euroopas levinud stereotüüpe idaeurooplastest kui uustulnukatest, kes on nende arusaama kohaselt vahest ehk lausa sõnakuulmatud. Sõltumatu riik ei pea kunagi olema sõnakuulelik, küll aga valmis koostööd tegema. Peame lahti saama ELi sisemisest jagunemisest ida ja lääne vahel.

ELi ja maailma suhted on keeruline teema. Paljudes maailma nurkades ei mõisteta ELi hästi – on see riik, organisatsioon, või midagi muud? Parim viis ELi kirjeldada on nimetada seda riikideüleseks organisatsiooniks. Igal juhul on ELil maailma suurriikide – USA, Hiina ja Venemaa – seas üsna ebakindel positsioon. 

Venemaa on oma tuumarelvade, agressiivse suhtumise ning sõjaliste rünnakutega Georgia ja Ukraina vastu meie kõigi jaoks suurim julgeolekuoht. Selle taustal on üliolulised meie head suhted ühe suurima atlandiülese liitlase – USAga.

Eestis näeme ühist tulevikku koos Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, kellega me jagame ühist minevikku ja mõistmist – piirkondliku koostööd tuleb tugevdada igal kujul.

Tänan tähelepanu eest!

Kõne 1 Kesk- ja Ida-Euroopa parlamendispiikrite 4. tippkohtumisel 4.–5. juunil 2019 Varssavis



„Kommunismi kokkuvarisemine Kesk- ja Ida-Euroopas – ühise ajaloolise mälu toetamine“

Lugupeetud kolleegid!

Eelmisel aastal avati Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal. Memoriaal on pühendatud rohkem kui 75 000 eestlasele, kes mõrvati, vahistati või küüditati saatuslikel kommunistliku okupatsiooni aastatel 1940–1991.

Memoriaal on alatiseks meeldetuletuseks, et vabadust ei tohi kunagi võtta enesestmõistetavana. Peame tegema kõik endast oleneva, et tugevdada oma julgeolekut ja riiklust, nii et Eesti ei peaks enam kunagi välisikke alla kannatama.

Kahjuks näib, et Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi geopoliitilised ambitsioonid on üle kandunud Vene Föderatsioonile. 2008. aastast alates on meie idanaaber käitunud nagu elevant portselanipoes. Loomulikult viitan siin sõjalistele rünnakutele Georgia ja Ukraina vastu. 

Meie jaoks on ohumärgiks see, et paljud eurooplased kipuvad unustama või pole isegi kuulnud, et Euroopas on käimas sõda. Eestis teame me väga hästi, kui palju on Ukrainas kaalul meie ning kogu Euroopa jaoks. Ainus lahendus püsiva rahu saavutamiseks on teha lõpp Venemaa agressioonile Ukraina vastu.

Seetõttu olen väga pettunud eelmisel kuul Helsingis toimunud Euroopa Nõukogu ministrite kohtumisel tehtud otsuses tuua Vene Föderatsioon täielikult tagasi teiste riikide sekka, vaatamata murtud lubadustele ja rahvusvahelise õiguse rikkumistele.

Olen täiesti nõus meie välisministriga selles, et peame jääma vankumatuks oma suhtumises inimõiguste ja õigusriigi põhialuste ilmselgetesse rikkumistesse, mida Venemaa paneb toime Ukraina ja Georgia okupeeritud territooriumidel. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee otsus kehtestada pärast Krimmi annekteerimist Venemaa vastu sanktsioonid oli täielikult õigustatud ning jätkuvale agressioonile ei tohi mingil tingimusel positiivselt reageerida.

Eesti jätkab Ukraina ja Georgia sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse ühe häälekaima toetajana, ning kavatseb toimida vastavalt kõigil rahvusvahelistel foorumitel.

Lõpetuseks. Ühisest ajaloolisest mälust rääkides näeme, et täpselt nagu minevikuski on meil Euroopas ideid ja niinimetatud uusi euroopalikke väärtusi, mida esitletakse eksklusiivsete ja progressiivsetena. Mina sellega ei nõustu. Oleme oma ajaloo jooksul näinud, kuhu see viia võib. Selline ajalugu ei tohi korduda, isegi mitte selle pehmemal kujul.

laupäev, 1. juuni 2019

Henn Põlluaas: abikaasasid ei tohiks vahetada nagu kevadist moodi