teisipäev, 23. aprill 2019

Eesti rahvas on säilitanud demokraatliku hoiaku


Kõne Riigikogu 100 aastapäeval 23.04.2019
Just neil minuteil sada aastat tagasi oli Estonia kontserdisaali kogunenud 117 naist ja meest, kes võisid end õigusega pidada Eesti esimesteks rahvaesindajateks.
Esimestel demokraatlikel valimistel kandideeris kümme erakonda. Rahvas valis Asutavasse Kogusse kaheksa. Nii, nagu ka tänases riigikogus, polnud täielikult esindatud Petserimaa. Käisid Vabadussõja lahingud ja seal polnud valimisi võimalik läbi viia.
Asutav Kogu tegutses 19 kuud ja 28 päeva, pidades viie istungjärgu vältel 170 koosolekut. Asutava Kogu tegevus oli laiahaardeline. Peamiselt keskenduti aga kahele teemale – teha teoks olulisim majanduslik ja sotsiaalne reform - võtta vastu maaseadus ning teiseks luua põhiseadus, meie riikluse vundament, millele ehitada üles Eesti riik ja kindlustada meie rahva igipõline unistus - olla peremees omaenda maal.
Asutav Kogu kujundas esimese esinduskoguna Eesti arengusuunad. Deklareeriti, et Eesti rahvas tahab elada iseseisvat riiklikku elu rahvusriigina. Igavesti, nagu kinnitab ka tänane põhiseadus.
Neil julgetel meestel ja naistel polnud oma keeruliste ülesannete lahendamisel, erinevalt meist, võimalik tugineda välistele eeskujudele. Häid eeskujusid ei olnud lihtsalt võtta. Euroopa alles toibus laastavast maailmasõjast.
See oli vapustanud mitte ainult neid, keda kirjandusest tunneme kadunud sugupõlvena - sõjas osalenud, invaliidistunud ja moraalselt muserdatud noori, vaid ka intellektuaale, arvamusliidreid ja poliitikuid. Kõiki! Keegi ei teadnud, milline saab olema uuesti üles ehitatav Euroopa.
Kuid oli ka teine väliste eeskujude puudumise põhjus. Asutava Kogu koosseis oli noor, keskmine vanus oli 36 aastat. Nad olid oma otsustes julged ja iseseisvad. Nad ei mõelnud, mida arvatakse meist mujal. Nad mõtlesid sellele, millised peavad olema otsused, et need teeniksid Eesti riigi ja rahva huve. Tugineti omaenda rahvale, suurimale võimalikule toele. Ja seda õigustatult, sest eestlased olid toona üks Euroopa kõrgeima kirjaoskusega rahvas.
Täna esitletakse Valges saalis Jaak Valge raamatut parlamendi ajaloost. Selles on Asutava Kogu ja järgnevate parlamendikoosseisude tegevust põhjalikult valgustatud.
Ma meenutan aga ühte tänagi väga aktuaalset teemat. Rahvaalgatuse ja rahvahääletuse kehtestamist Eesti Vabariigis.
Me teame, et ajalugu ei ole muinasjutt. Ajalugu on reaalsete sündmuste, mõtete ja tegude jada. 20. sajandi üks olulisemaid ajaloofilosoofe Robin George Collingwood on väljendanud mõtet: "et teada seda, milleks me oleme võimelised, tuleb teada seda, mida me oleme teinud".
Asutav Kogu tegi suuri tegusid. Juba homme sada aastat tagasi moodustati Asutava Kogu komisjon, mille ülesandeks oli ajutise põhiseaduse koostamine.
Selle kohaselt kuulus kõrgeim võim rahvale, kelle nimel ja volitusel pidi seda teostama Asutav Kogu. Kodanikel oli õigus algatada seaduste kehtestamist, muutmist ja kehtetuks tunnistamist. Seaduse saatus pidi sõltuma rahvahääletuse tulemustest. Ka Asutava Kogu vastu võetud seadused pidi esitatama referendumile, kui seda nõudsid 25 000 kodanikku või kolmandik Asutava Kogu liikmetest.
Ajutise põhiseaduse arutelul toetasid seda pea kõik. Kõige entusiastlikumalt kõnelesid rahvaalgatuse poolt, erinevalt tänapäevast, just vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid ja tööerakondlased. Vastu olid vaid seitse Moskva-meelset sotsialistlikku revolutsionääri. Nemad leidsid, et valijate tahtega manipuleeritakse ning klassikaliselt mõistetud demokraatia, ehk enamuse võim, ei taga progressi.
Rahvaalgatuse poolt olid ka liberaalsed ja parempoolsed erakonnad. Jaan Tõnisson ütles, et Rahvaerakond peab kõige tarvilikumaks, et rahvas saaks otse oma tahtmist avaldada. Ta jätkas: "Meie usume, et kui rahvas asja otsustamise oma kätte võtab, siis tõesti ainult niisugused seadused ja määrused maksma pääsevad, mis tõesti rahva elu nõuetele ja laialiste rahvahulkade tarvidustele vastavad."
Rahvaalgatust ja -hääletust käsitleti demokraatia instrumendina, mitte erakondade vahendina oma agenda teostamiseks. Nagu on see kõikides riikides, kus otsedemokraatia esindusdemokraatiat täiendab.
Asutavas Kogus ei arvatud, et Eesti ühiskond ei ole küps ise otsuseid tegema, et Eesti ühiskond teeks referendumitega vähemustele liiga või et rahvahääletused lõhestavad ühiskonda. Vastupidi, rahvaalgatust nähti ühiskonda sidustavana.
Vabadussõda alles käis. Ajutine põhiseadus võeti vastu 9. juulil 1919. Samal sügisel võeti vastu ka rahvaalgatuse ja -hääletamise seadus. Rahvahääletuse algatamiseks oli vaja 25 000 kodaniku allkirja ning selle tulemus oli siduv.
1920. aastal vastu võetud põhiseaduses, mis oli üks maailma demokraatlikumaid, muudeti veidi süsteemi. Põhimõtted, millest rahvaalgatuse ja -hääletuse mehhanism lähtus, jäid samaks. Selleks oli sügav austus ja usaldus oma rahva vastu. Teadvustamine, et esinduskogu ei ole mitte ühiskonna peremees, vaid sulane. Valmisolek arvestada ühiskonna enamuse hoiakuid ja tegutseda sellele vastavalt.
Rahvas on ka tänase põhiseaduse järgi kõrgeim võim riigis. Käesoleva aasta jaanuaris läbi viidud küsitlusest selgus, et 79 protsenti vastajatest soovib põhiseadust muuta nii, et rahval oleks taas õigus algatada rahvahääletusi. See näitab, et eesti rahvas on saja aasta jooksul säilitanud enda demokraatliku hoiaku. See on tarkuse ja küpsuse märk. Mõelgem selle peale!
Me oleme üle elanud hävitavad ajalootormid, me jäime kestma ja taastasime oma riigi. Meil on, mille üle uhke olla. Ma tahan väga, et ka meie, tänase riigikogu liikmed, ei unustaks Eesti riigi loojate ja Asutava Kogu demokraatlikke ja üllaid põhimõtteid.
Jõudu meile selleks! Vaatame lootusrikka pilguga tulevikku! Elagu Eesti! 


laupäev, 13. aprill 2019

Henn Põlluaas: haamrilöömine on ainult üks osa spiikri tööst 
Kujunev Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon läbis esimese tuleproovi 4. aprillil, kui  riigikogu esimehe ametisse valiti 59-aastane Henn Põlluaas – EKRE esindaja ja endine Saue linnapea. Harju Elu käis uue spiikriga rääkimas Toompea lossis, riigikogu tööruumides.

Kujunev Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon läbis esimese tuleproovi 4. aprillil, kui  riigikogu esimehe ametisse valiti 59-aastane Henn Põlluaas – EKRE esindaja ja endine Saue linnapea. Harju Elu käis uue spiikriga rääkimas Toompea lossis, riigikogu tööruumides.

Te olete töötanud Eesti kunstimuuseumis, Tallinfilmis ja Eesti televisioonis. Millal sai alguse huvi poliitika vastu?

Henn Põlluaas: Taasiseseisvumise ajal olime me kõik poliitikast huvitatud, mina kaasa arvatud. Käisin Balti ketis, öölaulupidudel, aga seda mõtet ei olnud, et ise poliitikas kaasa lüüa.
Tõuke poliitikasse tulekule andis Juhan Parts. Lihulasse püstitati ausammas Eesti meestele, kes võitlesid Eesti iseseisvuse eest ja bolševismi vastu. Ma käisin abikaasa ja lastega ausamba avamisel selle jalamile lilli viimas.
Juhan Parts tituleeris selle natsiausambaks ja öösel pimeduse varjus punase kraanaga tuldi ausammast ära viima, kuigi sinna oli kogunenud suur hulk inimesi seda takistama . Neile ässitati kallale koerad ja lasti gaasi. See oli ääretult inetu intsident.
Minu isa oli Teises maailmasõjas soomepoiss. Ta tuli tagasi Eesti eest võitlema. Neile kõigile pandi Saksa mundrid selga ja saadeti rindele. Eesti mehed, kes toona olid Saksa sõjaväes, ei võidelnud ju mitte Hitleri ega Suur-Saksamaa eest, vaid just nimelt Eesti eest.
Minul sai hing ääretult täis, et keegi – meie enda valitsus – tituleerib neeb mehed natsideks. See oli hetk, kui ma leidsin, et nii ei saa enam edasi minna.

Aastal 2005 valiti teid Saue linnavolikogu liikmeks. Aastatel 2012-2015 olite Saue linnapea. Mida õnnestus Saue linnas ära teha?

2005. aastal küsis toonane Saue linnapea Ero Liivik, et kas ma ei sooviks osaleda valimistel. Ma saingi kohe volikokku sisse, olin seitse aastat volikogu liige, vahepeal ka mõne komisjoni esimees, ja siis valiti mind Saue linnapeaks.
Lõpetasime Saue linna kanaliseerimise, ehitasime muusikakooli. Sauel oli 18 aastat muusikakool juba eksisteerinud, ta oli üks Eesti parimaid, aga neil puudusid oma ruumid. Lasteaeda sai laiendatud, teed korda tehtud. Kanalisatsiooni ehitamise käigus väljakaevatud mullast tegime suusamäe.
Ja mis on eriti vahva – selle aja jooksul Saue sai Eesti omavalitsuste seas haldus- ja majandussuutlikkuselt parimaks omavalitsuseks, mis oli suur tunnustus mitte ainult minule, aga kogu sellele meeskonnale, kes meil seal oli.

Riigikokku pürgimisel esialgu tulemust ei olnud. 2007. aastal saite te Eesti Iseseisvuspartei ridades 125 häält, 2011. aastal üksikkandidaadina 293 häält. Mis oli ebaõnne põhjuseks?

Eesti Iseseisvuspartei küsis, et kas ma sooviksin kandideerida nende nimekirjas ja ma andsin oma nõusoleku, aga ega seal mitte mingisugust kampaaniat ega tegevust ei olnud. Häälte arv jäi ka vastavalt sellele väikeseks.
2006. aastal loodi Eesti Rahvuslik Liikumine. Selle juhtkonna liikmed – mina, Mart Helme, Martin Helme ja Aivar Koitla – kandideerisime 2011. aastal üksikkandidaatidena, aga Eestis ei ole üksikkandidaadina suurt võimalust riigikokku sisse saada.

2015. aasta riigikogu valimistel saite te EKRE kandidaadina 4309 häält, sellel aastal lausa 7390. Mis oli edu võti?

Eks edu võti on kindlasti see, et need teemad, mida me tõstatasime, olid Eesti rahvale ja valijatele olulised. Kõrgemalt poolt, valitsuse ja ka riigikogu tasandilt suruti Eestile niinimetatud liberaalset demokraatiat üsna jõuliselt peale, millega suur osa inimestest ju ei lepi. Eesti inimene on oma olemuselt konservatiivne, alalhoidlik ja traditsioonilisestest väärtustest kinni pidav.
Meie eesmärgid – seista rahvusriikluse eest, perekonna eest, traditsiooniliste väärtuste eest, suveräänsuse eest – on asjad, mis kõnetavad inimesi. Seetõttu me tegimegi nii hea tulemuse. Eelmistel riigikogu valimistel ma olin kõikidest kandidaatidest 17-s, seekord ma olin häältesaagilt 7-s.

Kui te eelmise aasta kevadel riigikogu spiikriks üritasite saada, toetas teid lisaks EKRE-le Reformierakond. Häältega 35-54 jäite te tol korral alla sotsialdemokraat Eiki Nestorile. Kas kaotus oli kibe?

Ei olnud kibe. On üsna ootuspärane, et koalitsiooni esindaja võidab need valimised. See on esimene suur hääletus, mis koalitsiooni poolt tehakse ja mis reeglina kinnitab seda, et koalitsiooni hääled ja kokkulepped püsivad. Tõepoolest toetas mind ka Reformierakond täies koosseisus.
Mina ei ole aasta aja jooksul muutunud. Mina seisan nende samade väärtuste eest. Kui nüüd täna Reformierakond väidab, et EKRE-t ei saa mitte mingil juhul toetada, siis tegelikult vastavalt olukorrale nad seda kord teevad ja kord mitte. Eks see näitab lihtsalt nende enda kõikuvust ja mittetõsiselt võetavust.

Praegu on EKRE-l ja Reformierakonnal riigikogus kahe peale oluliselt rohkem kohti ehk kokku lausa 53. Miks siis ikkagi ühist valitsust moodustada ei suudeta?

Seda peab eeskätt küsima Reformierakonnalt, mis on ju asunud sellele välistamise teele.
Sellepärast ka see uus koalitsioon moodustus, et 17 võimul oldud aasta jooksul süvenes Reformierakonnas arusaam, et nemad ongi riik. Nad käitusid valitsuses ääretult arrogantselt. Nad on kõikidele oma koostööpartneritele varem või hiljem noa selga löönud.
Täpselt samamoodi üliarrogantselt käitusid nad ka opositsiooni sattudes eelmise koosseisu ajal. Meil näiteks Keskerakonnaga oli opositsioonis selline hea tava, et iga nädala alguses esmaspäeval me kohtusime, vaatasime nädala päevakava üle, kõik eelnõud. Reformierakond ei olnud opositsiooni sattudes sellest absoluutselt huvitatud.

Valitsus moodustatakse Keskerakonna, EKRE ja Isamaa baasil. Kuidas õnnestus kolmel nii erineval erakonnal ühisosa leida?

Eks ka Isamaa on deklareerinud, et nad on rahvuslik ja konservatiivne erakond. Nad on küll erinevates eelnevates valitsustes jäässe pannud oma konservatiivsed arusaamad, aga praeguses valitsuses, kus me oleme mõlemad koos, on selliseid seisukohti lihtsam ellu viia.
Keskerakonnaga on meil ka väga paljudes asjades ühine arusaam, näiteks presidendi otsevalimises ja rahvaalgatuse teemadel. Keskerakond on näidanud üles paindlikkust, koostöömeelt ja kompromissivalmidust.

Esimese tuleproovi on valmiv koalitsioon juba läbinud. Teid valiti 4. aprillil riigikogu spiikriks 55 häälega. Miks langes spiikri valimisel liisk just teie kasuks?

On selline traditsioon olnud, et koalitsiooni kõige suurem erakond saab endale peaministri koha, suuruselt teine spiikri koha ja kolmas siis aseesimehe koha. Meil EKRE-s arutati, kes oleks vääriline kandidaat spiikri kohale ja pakuti välja mind. Koalitsioonipartnerid olid minu kandidatuuriga igati nõus ja rahul.

Kuidas näeb välja riigikogu juhi tööpäev?

Tuleb iga päev juhatada riigikogu istungeid. Haamrilöömine on ainult üks osa sellest tööst.
Lisaks tuleb juhatada riigikogu juhatuse istungeid, ka vanematekogusid, tuleb esindada riigikogu erinevatel Eesti-sisestel üritustel ja tähtpäevadel, esindada Eestit ka välismaal.
Nüüd just esimese ülesandena olin esmaspäeval ja teisipäeval Viinis Euroopa parlamentide spiikrite konverentsil. Seal esinesin ettekandega idapartnerluse teemal.
On kõikvõimalikku asjaajamist ja sadade kaupa erinevate kinnituste ja allkirjade andmist. Ma ei osanud seda algul isegi arvata, sellepärast, et neli aastat ma nägin, kuidas spiiker juhatab istungit ja lööb haamrit, aga milles see muu töö seisneb, sellest ei olnud suurt aimugi. Eks ma nüüd tasapisi iga päev saan uusi teadmisi ja oskusi.
Täna (intevjuu on võetud 10. aprillil  – A. T) näiteks tuleb Läti president Eesti visiidile. Hommikul võtsime ta Kadriorus presidendi lossi juures vastu. Lõuna ajal tuleb ta Toompeale ja õhtul toimub pidulik õhtusöök tema auks.

Riigikogu juhti nimetatakse vabariigi teiseks meheks. Kui suur võim spiikril ikkagi on?

Jah, nii ongi. Seaduse järgi on spiiker teine mees vabariigis. Kui president on ära või mingisugusel põhjusel on tema presidendirolli täitmine takistatud, siis võtab spiiker presidendi kohustused enda kanda. Seda küll väga tihti ei juhtu, aga vajadusel tuleb seda teha, sellepärast, et riik ei saa jääda ilma kõrgema juhtita.

Kui pikka iga te loomisel olevale Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsusele prognoosite?

Loomulikult me loodame, et see kestaks kogu selle riigikogu koosseisu aja ehk neli aastat. See on ilmselt üsna raske ülesanne. Kui me vaatame eelnevaid aastaid, siis koalitsioon on kõik neli aastat püsinud vaid ühe või kaks korda. Täna me teeme kindlasti kõike selleks, et see koalitsioon püsiks.

Kui kaua teil endal on soov poliitikas kaasa lüüa?

Kui ma kohaliku omavalitsuse aega ei arvesta, siis olen suures poliitikas olnud alates 2015. aastast. See ei ole pikk aeg, neli aastat siiamaani. Ma leian, et mul on energiat, teotahet ja kompetentsi veel piisavalt, et poliitikas tegeleda.
Ma ei oska öelda, kui kaua. Eks elu näitab.


http://www.harjuelu.ee/henn-polluaas-haamriloomine-on-ainult-uks-osa-spiikri-toost/

esmaspäev, 1. aprill 2019

Täna toimus EKRE-vastane geiparaad

On väga iseloomulik, et neil hüsteeriast üleskihutatud tegelastel, kes uue koalitsiooni ja eriti EKRE vastu Viru tänavalt Vabaduse platsile marsisid, olid käes punased ja mustad loosungid ning roosad ja vikerkaarevärvilised lipud. Samuti demagoogilised ja valet pritsivad plakatid, milles nõuti võrdsust ja inimõigusi. Justkui Eestis neid ei olekski.
Sama iseloomulik on, et tolerantsust ja vene keeles svabodõ (vabadused) skandeerinud tüüpidel puudub endal igasugune tolerantsus teist meel olevate inimeste ja erakondade suhtes. Ma ei näinud seal ühtegi Eesti lippu ja see on kahtlemata igati märgiline asi. Keda need tüübid õieti esindavad ja mille eest nad seisavad? Eesti riigi ja eesti rahva eest kindlasti mitte.
Tegemist oligi vist mingitsorti poliitilise geiparaadiga. Sõna võttis igatahes LGPT ühingu esindaja ja terve rida muid seksuaalvähemuste esindajaid ja (äärmus)feministe. Sõnavõtud olid demagoogilised ja sildistavad. Üks kõneleja kuulutas, et neile olevat demokraatia ja solidaarus väga kallis, aga jätkas sama hingetõmbega, et EKRE-t valinud saja tuhande inimese hääl ei loe midagi ja nendega ei tohi arvestada. Demokraatiast, sallivusest ja võrdsusest on selline asi küll valgusaastate kaugusel.
Nende EKRE-vastase hüsteeria üleskütjate vaimset ja moralset taset näitas muidugi veenvalt ka mingite näitsikute kantud suur plakat kirjaga "Cunts (vitud) ei kuulu raffale!" No tule taevas appi!
Ja kelle Eesti õieti on kõigi Eesti, mida nad karjusid? Meie, eesti rahva Eesti see kindlasti enam poleks. Keegi blondiin näitsik, kes enda sõnul oli üks korraldajatest, vastas Delfi reporteri küsimusele, miks üritus korraldati, et see tehti erakonna vastu, kes on saanud võimule valede ja hirmutamisega. Vaeseke vist ei teadnud, et täna pole veel keegi võimule saanud ning valimistulemuste suhtes silmade kinni pigistamine ja rahva tahte ignoreerimine ei aita. Selle seltskonna tühja südame märk sümboliseerib ilmselgelt tühja meelt ja vihaga täidetud tõeliselt tühja südant.
Erinevalt neist olen ma seda meelt, et õigus, õiglus ja võrdsus kehtivad kõigile, mitte ei tähenda marginaalsetele gruppidele täiendavate eriõiguste andmist ja vähemuste diktaati enamuse üle. Meie seisame tegeliku demokraatia ja võrdsuse, mitte mingi väärastunud ja valikulise liberaalse demokraatia eest, mis seab esikohale mitte ühiskonna, vaid üksikindiviidi ja marginaalsete gruppide hedonistliku heaolu.

Avaldatud 31.03.2019 Uued Uudised

reede, 8. märts 2019

Kahesajalased tegelevad avaliku väljapressimisega.

Vasakliberaalse venenestamiserakonna Eesti 200 lapsevankriterroristid Florian Hartleb ja Teele Holmberg nõuavad nende Vabaduse platsil korraldatud provokatsiooni kohta väidetavalt ebaõigete väidete ja ebakohaste väärtushinnangute Objektiivis avaldamise eest Varro Vooglaiult ja Markus Järvilt 110 000 eurot. Lisaks õigusabikulude hüvitamist summas 750 eurot.
Mind on alati sügavalt hämmastanud, kui arrogantsed, ebamoraalsed ja valelikud võivad äärmusvasakliberaalid olla. Kogu selle kamba tegevus, kui isa rammis "fašistid!" karjudes lapsevankriga ÜRO rändevastase meeleavaldusel olnud inimesi ja püüdis neid lüüa ning ema filmis seda eemalt, on ju ka teiste poolt filmilindile jäädvustatud. Postimeeski avaldas selle video ja mingit ebaõigete väidete esitamist Objektiivi poolt pole olnud.
Eesti 200-jalaste provokatsioon, kuhu oli kaasatud ka kolmas kahesajalane Kadri Acuna, ei õnnestunud, keegi punaprofessorit vastu ei löönud ega lasknud ka lapsevankril uppi lennata. Kui lapsevankriterroristide isikud ja seotus Eesti 200-ga tuvastati, tormasid Kristiina Kallas ja teised selle erakonna tegelased, selle asemel, et vabandada, hoopiski nende äärmiselt inetut käitumist õigustama ning kõiki teisi süüdistama. Selline käitumine paljastas muidugi kogu kahesajalaste erakonna küünilisuse ja olematu moraalse pale. Aga mida muud ongi vasakliberaalidelt oodata.
Väikese lapse ärakasutamine ja ohtu panemine ei tuleks normaalsetele inimesele pähegi, ammugi selle ebainimliku teo hukkamõistjatelt raha nõudmine ja kohtuga ähvardamine. Kui lapse kaitseks välja astumine ja selliste vanemate ja nende teo hukkamõistmine on Florian Hartlebi ja Teele Holmbergi meelest ebakohaste väärtushinnangute levitamine, siis tuleb minu arust sellistelt tüüpidel küll vanemlikud õigused ära võtta. Esiteks ei saa lubada, et last kasvataksid ja mõjutaksid isikud, kelle väärtushinnangud on nii rängalt paigast ära, kes peavad vägivalda, valetamist ja lapsest mittehoolimist normaalseks. Teiseks me ei tea, mis sellistele äärmusvasakpoolsetele järgmisena pähe võib karata ja kuidas nad järgmist poliitilist provokatsiooni korraldades võivad oma väikese lapse elu ohtu seada.
Samuti paneb mind imestama, et kui punaprovokaatorile Tarandile jalaga tagumikku vopsu andnud isiku suhtes (kes muuseas ei olnud EKRE liige) algatati kriminaalasi, siis miks ei tehtud seda lapsevankriga inimesi rünnanud, löönud ja solvanud vasakäärmuslase ja tema kaasosaliste suhtes, kes panid sellega ohtu ka süütu väikelapse?

Intervjuu: Henn Põlluaas sai valmis raamatu “Sotsid. Interrinde teine tulemine”

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees ja riigikogu liige Henn Põlluaas esitles esmaspäeval oma uut raamatut “Sotsid. Interrinde teine tulemine”. Objektiivile antud intervjuus selgitas ta raamatu saamislugu ning põhjendas, miks ta näeb sotsides ohtu Eesti ühiskonnale.
Põlluaas sõnul oli tema raamatu “muusaks” sotside esimees Jevgeni Ossinovski, kelle rahvusriigi ideaali ründavad ja rahvuslasi ründavad väljaütlemised utsitasid teda teemat käsile võtma.
Raamat kujutab endast justkui kroonikat ja annab ülevaate sotside viimase aja tegevusest ühiskonna alusväärtuste ja -ideaalide õõnestamisel ja ründamisel.
Muu hulgas räägib raamat sotside osalusest korruptsioonis ja petusüsteemides, homoühingute toetamisest maksumaksja rahaga, sallivusrünnakutest ühiskonna ja eriti EKRE vastu, sotside vastandumisest rahvusriiklusele ja põhiseaduslikule korrale, nende rollist kooseluseaduse läbisurumises ja vihakõne kriminaliseerimise korraldamises, sotside toetusest massiimmigratsioonile, rändepakti läbisurumisest ja paljust muust.
Põlluaasa sõnul näevad üha enamad inimesed sotside retoorika valelikkuse läbi, mistõttu on partei toetus juba pikemat aega languses. Loodetavasti jõuab see langus ühel hetkel ka selleni, et erakond kukub üldse riigikogust välja.
Tuhande eksemplarises tiraažis välja antud raamatut saab osta suurematest raamatupoodidest (th nii Apollost kui ka Rahva Raamatust).
Vaata lähemalt intervjuust:
http://objektiiv.ee/intervjuu-henn-polluaas-sai-valmis-raamatu-sotsid-interrinde-teine-tulemine/