Kõne riigikogus 24.10.2022

Vastuseks Kaja Kallasele:

Mida me oleme siis kuulnud peaministrilt? Demagoogiat, valet, näpuga näitamist, hämamist, ja mis on kõige häbematum, see, kuidas meid sõimatakse peaministri poolt südametuteks. No andke andeks! Ma ei tea, võib-olla siin saalis on mõned inimesed – kahtlustan, et on –, kes ei soovi Ukraina võitu ja terroristliku agressorriigi Venemaa kokkuvarisemist ja kaotust.

EKRE fraktsioonis ei ole mitte ühtegi sellist inimest. Vastupidi, me oleme algusest peale toetanud Ukrainat, me oleme ka nende Riigikogu avalduste taga olnud, oleme ka ise neid esitanud ja täiendanud. Ja oleme lisaks kõigele aidanud materiaalselt. Me oleme kaks bussitäit kaupa saatnud väga vajalikke asju Ukrainasse, mundreid, saapaid, killuveste, esmaabitarbeid, ka droone. Ja nüüd viimane lähetus, mis läks, jäi ka buss jäi sinna. Ja siis öeldakse, et me oleme südametud, me ei hooli Ukrainast ega sellest, kas Ukraina võidab. Lisaks oleme kõiksugusel muul moel toetanud. Isiklikult olen teinud annetuse ka näiteks Ukraina armee fondi. Nii et need jutud on lihtsalt häbematud.

Aitab ju ka terve Eesti rahvas. Ja me oleme selle aitamisega maailma esirinnas per capita ja me oleme samal ajal ju üks väiksemaid riike Euroopas ja ka terves maailmas. Nii et kui me mõtleme sellele, kui suur saab olla ühe väikese riigi võime teise aitamisel, siis kuigi tahe võib olla suur, aga paratamatult tuleb piir ette. Aga meie tänased valitsejad ja valitsejanna ei taha sellest piirist kuuldagi.

Täna me kuulsime, et ükskõik, kui palju sisserändajaid tuleb, las nad tulevad, me peame nad kõik vastu võtma, sõltumata sellest, mis saab Eesti rahvast, mis saab meie riigist, mis saab meie kultuurist, keelest ja rahvusest. See ei ole oluline, see ei ole üldse oluline! Laseme aga kõik sisse. Ja samas me teame, et tegelikult mitte mingisugust sisulist filtrit meil ees ei ole. Küsitakse piiril jah mõned küsimused ning kui ta enam-vähem oskab mingit ukraina kanti kirjeldada või mõnda linna ja kui ta just otseselt ei ütle piirivalvurile, et Putin on õige mees ja Venemaa peab sõja võitma, siis saab ta sisse. No kuulge, andke andeks! Kas Putini FSB ei oska mingisuguseid legende oma meestele selgeks teha? Nii täpselt, et seda isegi õige ukrainlane ei oska eristada, meie meestest rääkimata.

Ja kui me mõtleme sellele, kes sealt tulevad – enamik on ju täna võitlusvõimelised mobilisatsioonieas mehed, mitte naised ja lapsed –, siis mõelgem ka sellele, miks Venemaa neid läbi laseb. Miks ta laseb, kui ta peaministri sõnul peab teadma, et nad lähevad Ukrainasse võitlema Venemaa vastu? Siis ta ei laseks ju. Elementaarne. Aga samas me ei tea absoluutselt, me ei tea sedagi, kui palju neid üleüldse siia on tulnud ja kui palju nendest siia on jäänud. Ja ammugi me ei tea nende meelsusest mitte midagi. Me ei tea, kui paljudele neist on antud ülesanne kätte x hetkel mingisuguseid aktsioone, ükskõik mida, diversioone, atendaate, mis iganes, mässusid korraldada. Huvitaval kombel see ei huvita meie valitsust, kuigi meie jõustruktuurid ju kogu aeg hoiatavad meid. Valitsust see ei huvita, Kaja Kallast ei huvita. Miks? Ma arvan, et Putinit ka ei huvitaks tema asemel ilmselt. Putin hõõruks käsi kokku, mida rohkem, seda parem.

Kui me vaatame, mida räägivad ukrainlased, kes siia tulevad – no tore, aitame, loodame, et nad lähevad koju tagasi, nagu väitis peaminister, aga see on järjekordne vale. Norstat tegi ju alles hiljuti küsitluse nende seas. Ja üle poolte nendest kavatsevad siia jääda. Neil ei ole mõtetki ära minna, kuigi ma ei tea, kust peaminister võttis oma andmed, et üle poole tahavad tagasi minna. Aga isegi sellisel juhul, kui peaministril oleks õigus ja üle poolte tahaks tagasi minna, siis mõelge, mis number jääb alles. Lõppude lõpuks, kui meil on tulnud üle 100 000 inimese üle piiri, palju üle lõunapiiri on tulnud, me maikuust saadik ei tea üldse, ning võrrelgem seda kas või nõukogudeaegse sisserändega, siis täna Kaja Kallas paneb võimsalt Karl Vainole ära.

Aga see kõik ei puuduta ju seda, kas me oleme südametud. Kas me tahame kuidagi ukrainlastele halba? Ei taha, vastupidi, me toetame neid igati. Aga me tahame ka, et eesti rahvas jääks püsima, et meie keel jääks püsima. Minge ükskõik millisesse kaubanduskeskusesse või ... Ma käisin laupäeval Iskus. No andke andeks, parkimisplats oli Ukraina autosid täis, eesti keelt seal sees ei kuulnudki. Aga kas inimesed, kes tahavad koju minna, ostavad enda korteri mööblit täis? Ma arvan, et ega vist mitte. Kui sa oled ajutiselt kuskil, siis sa katsud ikka kohvri otsas hakkama saada, peaasi, et sul on katus pea kohal.

Ja täpselt sama hull on ju see, mis koolides toimub. Jah, on nad siin, need lapsed, me peame neid õpetama. Aga seda ei saa teha selle arvelt, et meie enda lapsed kannatavad. Kui koolis on klassis mingi hulk lapsi, kes üldse aru ei saa, millest räägitakse... Neil peavad olema omad klassid, omad Ukraina programmid ja nad peavad seal loomulikult õppima eesti keelt.

Rääkides veel mobilisatsiooniealistest, siis peaminister väitis, et meil ei ole mitte mingisugust kokkulepet ukrainlastega, et mis nendega siis teha. Aga teeme ise ettepaneku, kui me tahame, et Ukraina võidaks selle sõja. Me ju piiri peal näeme, kes on mobilisatsiooni vanuses ja keda me võiksime koos Ukrainaga saata tagasi oma kodumaa eest võitlema. Aga seda me ei tee, nii et järelikult ilmselt ikkagi valitsusel puudub igasugune huvi, et Ukraina selle sõja võidaks. 

Ja loomulikult, lõpuks see rassistlik ja eugeeniline avaldus peaministri poolt, kuidas ongi vaja tõestada, kas kellelgi ekrelase vanavanavanaema on eestlane või äkki teisest rahvusest – no andke andeks, mitte midagi nii šokeerivat ei ole mina siin küll kuulnud.