Kõne Riigikogus 18.01.2022 Ukraina toetusavalduse vastuvõtmisel

Riigikogu avaldus Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks on vajalik ja asjakohane. See pitseerib Eesti positsiooni ja annab selge signaali, et me seisame vankumatult rahvaste enesemääramisõiguse, rahu, oma sõprade ja liitlaste eest.

Ometi ei taha ma keskenduda mitte avaldusele, vaid tuua esile, millega meil on tegu, kui räägime Vene Föderatsioonist.

Tegemist on riigiga, mis on hüljanud rahvusvahelise õiguse ja kokkulepped ning asendanud need ähvarduste, ultimaatumite ja agressioonidega. Venemaa sõjaline jõud on suurem kui aastakümneid tagasi. Ja seda vaatamata asjaolule, et riigi majandus on stagneerunud, vähe on toimivaid valdkondi peale loodusvarade kaevandamise ja ekspordi. Kogu süsteem on korrumpeerunud ja selles domineerivad ebatõhusad riigile kuuluvad või riigi kontrolli all olevad ettevõtted. Rahvusvahelised sanktsioonid piiravad juurdepääsu kapitalile ja tehnoloogiale. See pärsib ka sõjalist arengutegevust.

Läänes on eeldatud, et Venemaa suutlikkus ja vaenulikkus väheneb, sest nende ressursid agressiivse välispoliitika jaoks on vähenemas. Kuid see on Venemaa alahindamine. Venemaa võib olla „allakäiguriik”, kuid tema majanduslik ja sõjaline potentsiaal on endiselt märkimisväärne.

Vene majandus, nii nõrk kui see ka pole, on suurem ja vastupidavam, kui tihti arvatakse. Sageli rõhutatakse, et Venemaa 1,5 triljoni dollari suurune SKT on võrreldav Itaaliaga. Ameerika analüütikute, Kofmani ja Kendall-Taylori sõnul on see arvutatud turu vahetuskursside alusel. Ostujõu pariteet tõstab selle 4,1 triljonini, mis muudab Venemaa suuruselt teiseks majanduseks Euroopas ja kuuendaks maailmas. Kumbki meede pole täpne - üks on alahinnatud, teine ​​ülehinnatud, kuid võrdlus näitab, et Venemaa majandus polegi nii väike ja tähtsusetu. Kuid eelkõige on Venemaa ettearvamatu ja sõge sõjaline jõud.

Venemaa on USA peamine konkurent tuumarelvastuse alal. NATO kõrval on neil Euroopa tugevaim sõjavägi, mida on alates 2008. aastast reformitud ja kuhu on tugevalt investeeritud. Armee ümberkujundamine jäeti läänes enne 2014. aastat tähelepanuta, mis selgitab, miks Venemaa sõjalised sammud Ukrainas ja Süürias tulid paljudele üllatusena. Vene sõjavägi on aastakümnete kõrgeimal valmisoleku, liikuvuse ja tehnilise võimekuse tasemel. Peame arvestama ka Venemaa erivägede, palgasõdurite ja võimeka sõjaväeluurega ning nende kosmose- ja kübersõjavõimekusega. NATO on tehniliselt ja arvudes muidugi tugevam, kuid see ei taga võitu ega võimet Venemaad heidutada kõigis võimalikes konfliktides.

Seega, Venemaa sõjaline oht ei ole Ukraina sõja algusest ja Krimmi okupeerimisest vähenenud, vaid kasvanud. Kahjuks vähenesid aga Washingtoni poolt sellega toimetulemiseks eraldatud rahalised vahendid, sest Bideni administratsiooni pööras pilgu Hiinale. Alates 2020. aastast on USA vähendanud toetust Euroopa heidutusalgatusele, ehk USA sõjalisele kohalolekule Euroopas, 19 protsenti. Selle raha suunamine Ida-Aasiasse, ei muuda sõjalist tasakaalu Hiina suhtes, kuid tekitas tarbetuid riske Euroopas.

Rääkides Eestist, ei saa rahul olla valituse poolt hiljuti heaks kiidetud Riigikaitse arengukavaga aastani 2030, milles kavandatud sammud ei kajasta adekvaatselt tänaseid ohtusid ja meie kaitsevajadusi. Kui me kavatseme end kaitsta, siis tuleb see ümber vaadata. Kohe!

Venemaa eesmärgiks on NATO lõhkumine, Euroopa julgeolekuarhitektuuri lammutamine ja Ida-Euroopa allutamine Kremli diktaadile. Ehk teisisõnu Vene impeeriumi taastamine ja mõjusfääride taasloomine. Ukraina hävitamine, mis ei olevat isegi riik, on siinkohal vaid üks etapp.

Putin ei taha minna ajalukku presidendina, kes „kaotas“ Ukraina ja talle on selge, et Suur-Venemaa ei teostu diplomaatilisel viisil. Ta näeb lahkumises Afganistaanist USA nõrkust ning soovimatust sattuda uuesti välismaisesse sõjalisse konflikti. Euroopa Liitu ja NATO Euroopa liikmeid ei võta ta tõsiselt, sest seni on Venemaa tegudele reageeritud peaasjalikult vaid näpuviibutamisega. Putini meelest ongi sobiv hetk enda tahtmiste realiseerimiseks käes.

Kremli arrogantsust ja agressiivsust on võimaldanud lääne naiivsus, majandushuvidest tingitud järeleandlikkus ja argus astuda Putinile vastu. Nüüd on küll silmad avanenud, kuid teatud võbelusi näeme me endiselt. Müncheni ja Jalta hingus ei ole veel päriselt kadunud.

Oma geopoliitiliste eesmärkide elluviimiseks on Venemaal vaid lühike ajahetk, enne kui kevadsulad Ukrainas teevad laiema ofensiivi raskeks. Järgmine aken avaneb suve hakul. Seetõttu on võimalik, et näeme Putini ähvardatud tehnilis-sõjalisi samme juba lähinädalate jooksul. Selleks ei ole aga Ukraina piirile koondatud veel kogu vajaminevat jõudu, mehi, tehnikat, juhtimisstruktuure jne, kuid me näeme, kuidas nende hulk järjekindlalt kasvab.

Õnneks on jõutasakaal kiirelt muutumas Kremlile ebasoodsas suunas. NATO, aga ka teised Euroopa riigid on peale Krimmi annekteerimist, president Trumpi jõulist survestamist ja Putini ähvardusi asunud kaitsesse ja koostöösse panustama oluliselt tõsisemalt kui varem. Võtmesõna on heidutus.

Kremli ultimaatumid on tagasi lükatud nii NATO kui USA poolt ja lubatud vastata agressioonidele kõige karmimal moel. Ma loodan, et siin enam mingeid tagasilööke väiksemate riikide arvelt ei tule. Me kõik loodame.

Mida edasi, seda raskem on Kremlil suruda Euroopale peale enda hullumeelseid ambitsioone, kuid sel ei pruugi tähtsust olla. Tagasiteed on raske näha, sest Kreml esitab läänele teadlikult vastuvõetamatuid nõudmisi ning Vene meedia kajab USA ja NATO süüdistamisest ja sõjatrummide põrinast. Selline käitumine ei räägi soovist leida rahumeelset lahendust. Kõik sõltub sellest, mida Putin oma kindralitega otsustab. Täna lõplikku otsust ilmselt veel pole.

Meid kõiki – Eestit, NATO-t, Ukrainat ja paljusid teisi demokraatlikke riike ähvardab üks ja ühine vaenlane. Me peame säilitama oma ühtsuse ja tugevdama enda kaitsevõimet. Järeleandlikkusel, argusel ja kompromissidel ei ole siin kohta. Venemaa loobub oma hulludest vallutuskavadest vaid siis, kui ta teab, et selle hind on suurem kui ta on nõus maksma.

Ja muuseas, lisaks Ukraina toetusavaldusele peaks Eesti tegema ka ettepaneku Vene Föderatsiooni taas väljaheitmiseks Euroopa Nõukogust.

 

 Nagu sajad tuhanded eesti pered, saime ka meie oma detsembrikuu elektriarve kätte. Kohutav! Võrgu, ampri, aktsiisi ja taastuvenergia tasu ning neile otsa lajatatavat käibemaksu veel ootame. Võrreldes aastataguse ajaga on arve kordades suurem, vaatamata sellele, et oleme oma kodust elektritarbimist tublisti piiranud. Abi sellest pole olnud. Sotsiaalmeedia kajab inimeste ahastusest, kellel enam ei ole kuskilt kokku hoida. Kui just külmas ja pimedas ei taha istuda. Aga keegi ei taha ju!

 

Ülisuured arved on sõna otseses mõttes šokeerivad ning mitte ainult eratarbijatele, vaid ka ettevõtetele. Mõnevõrra suuremaid arveid osati ju oodata, aga kindlasti mitte sellist uusaasta kingitust. Elektri ja gaasi hinnatõus on toonud kaasa kappava inflatsiooni, toiduainete ja paljude teiste hindade tõusu. Kuid see on alles algus, sest külmemad talvekuud on meil alles ees. Inflatsioon sööb ära inimeste säästud, pensionid ja palgad. Ma ilmselt ei liialda, kui väidan, et olukord liigub sügava sotsiaalse ja majandusliku kriisi poole, millega kaasneb ettevõtete pankrotilaine, koondamised ja hüppeline töötuse kasv. Siis istume juba kõik pimedas, külmas, aga juba ka näljas, sest ka meie igapäevane toit on muutunud hinna poolest luksuskaubaks.

 

Oleme ammu hoiatanud rohepöördest tingitud energiahindade tõusu, PÕXIT-i (põlevkivielektrijaamade sulgemine) ja kõige selle drastiliste tagajärgede eest. EKRE pakkus juba sügisel välja terve rea reaalseid ja koheseid lahendusi elektri hinna alandamiseks. CO2 ja Nord Pooli kauplemissüsteemist lahkumine või peatamine, võrgu- ja taastuvenergiatasu vähendamine, käibemaksu alandamine jne. Maksab ju meie endi põlevkivielekter tegelikult vaid ca 25-30 eurot mg/h, meid sunnitakse seda aga ostma 1000 euro eest. Hullumeelsus! Välja pakutud meetmed on tulemuslikud, teostatavad ja lahendavad probleemi püsivalt.

 

Paraku on nii hoiatused kui ettepanekud kõlanud vaid kurtidele kõrvadele ja meil kõigil on nüüd võimalus „nautida“ meile peale surutava rohepöörde „magusaid“ vilju. Inimestele on püütud selgeks teha, et kõrge elektri hind olevatki hea, sest see kiirendab rohepööret. Mis sest, et rohepöörasus on lausa arutuks muutunud ja ei tugine enam ammu reaaliteetidele. Utoopilisi uusi tehnoloogiaid, millest meile räägitakse ja millele me peaks üle minema, ei ole lihtsalt olemas või on nad nii kallid, et nende kasutamine ei ole võimalik. Ja meie laiuskraadil ei anna ka päikese- ega tuulepargid ligi kolmandik kuni pool aastat elektrit, ehitatagu neid kasvõi terve maa ja meri täis. Reformierakonna valitsus keeldub aga jäärapäiselt seisma eesti rahva ja meie ettevõtete hea käekäigu eest ning astumast samme, mis viiks energia hinna alla ja tooks meid tagasi normaalsusesse.

 

Vaatasin, mida meie juhtiva valitsuserakonna, Reformierakonna, esimees Kaja Kallas ja aseesimees Jürgen Ligi on hullumeelse elektri ja gaasihinna kohta öelnud. Sellest tuli välja lausa programmiline kahekõne, milles avaldub selgelt valitsuse ignorantne suhtumine meie inimestesse ja nende muredesse.

 

Jürgen Ligi: Jutud hinnatõusust on liialdatud hirmutamine. (Riigikogus 13.12.2021)

Kaja Kallas: Mina ei ole seda meelt, et peaks minema kohe seda hinda reguleerima nii nagu see enne turu avanemist oli. (ERR 19.02.2021)

Jürgen Ligi: elektri ja gaasi käibemaksu langetamise ettepanek on pahatahtlik ja kiusamine. Elektri hinna tõus ei ole enamikule tegelikult nii suur löök, sest samal ajal kasvab ka majandus ja tulud. (ERR 07.12.2021)

Kaja Kallas: Kiiremad lahendused on inimeste enda suurem energiasääst (ERR 09.12.2021) 

Jürgen Ligi: Neid, kelle reaaltulu elektrihinna tõus vähendab, on vähe. (Delfi 01.10.2021)

Kaja Kallas: Eesti majapidamised on jõukad ja hinnatõusu mõju on neile väike. (Riigikogu infotund 15.09.2021)

Jürgen Ligi: See on ühe-kahe-kolme kuu paanika. Keskeltläbi ei ole see probleem kõikehõlmav. Keskklass ei vaesu sellest ühest arvest. (ERR 11.01.2022)

Kaja Kallas: Kõik pensionärid ei ole abivajajad. Minu vanemad on pensionärid ja nad ei ole abivajajad (Riigikogu infotund 12.01.2022)

 

Aitab küll, neis väidetes ei ole mitte kübetki tõtt, v.a. Kallase jutt oma vanematest. Tõepoolest, tema kümne miljoni krooni kadumisega seostatud isa on kõrgepalgaline Riigikogu liige ja abi ei vaja. Tuua teda aga näiteks, justkui pensionäre hinnatõus ei mõjutaks, on ülimalt häbematu ja küüniline.

 

Ma tõin siin esile vaid mõned üksikud ütlemised. Kui veidigi rohkem googeldada, siis leiab küllaga nii nende kui teiste valitsuse ja Riigikogu koalitsioonisaadikute sarnaseid, uskumatult rumalaid, üleolevaid ja hoolimatuid seisukohavõtte. Neil pole mõtteski midagi elektri hinna alandamiseks ette võtta. Ülikeeruline, ülibürokraatlik ja ülikulukas väiksemapalgaliste eratarbijate energiaarvete osaline kompenseerimine ei lahenda probleemi. Selle asemel, et tegeleda põhjustega, tegeletakse tagajärgedega ning sedagi ebapiisavalt ja ebaõnnestunult. Majandust see ei aita ja inflatsiooni ei peata. Selle, mis inimestele kompensatsiooniks antakse, sööb ära üleüldine galopeeriv hinnatõus.

 

Ja rahvas ootab õudusega veelgi suuremaid elektri ja gaasi arveid, jätkuvat toiduainete kallinemist, lubatud elektri võrgutasude, praamipiletite, toasooja ja jumal teab veel milliste hindade tõusu. Kõikide hindade tõusu, tegelikult. Suurimat osa sellest saaks ära hoida.

 

Muuseas, elektri võrgu, ampri, aktsiisi ja taastuvenergia tasud on, kui ma ei eksi, kõik varasemad Reformierakonna valitsuste leiutised. Nende poliitika teeb meie keskklassist vaesed ja vaestest kerjused ning hävitab kodumaise ettevõtluse. Küsimus, kas me sellist Eestit tahtsimegi, on täiesti õigustatud.

 

Kuidas Reformierakonna uhke loosung hiljutistel valimistel kõlaski: „Paremini hoitud Eesti!“ Täpselt sama suur vale, nagu nende lubadus viia meid viie rikkama riigi hulka. On selge, et selline valitsus ja nende poliitika ei saa jätkuda. Reformierakonna valitsuse paremini hoitud Eestis näeb tulevik välja tume ja lootusetu.

 

Ah-jaa, miks ma Keskerakonnast siinkohal ei räägi. Neist pole ju valitsuses asja. Puudlid on muidu armsad loomakesed.

 

Avaldatud Postimehes 14.01.2022 pealkirja all: KAKS KANGET ⟩ Henn Põlluaas: selline valitsus ja nende poliitika ei saa jätkuda.

https://arvamus.postimees.ee/7429707/henn-polluaas-selline-valitsus-ja-nende-poliitika-ei-saa-jatkuda

Putin deklareeris, et Venemaa edaspidine käitumine sõltub läbirääkimiste tulemusest (loe ultimaatumile alistumisest), vastasel juhul peab Moskva rakendama „adekvaatseid sõjalis-tehnilisi meetmeid“, mis „sõltuvad sellest, millised ettepanekud teevad meie sõjanduseksperdid“. Putini pressiesindaja Dmitri Peskov avaldas lootust, et uute hüperhelirakettide Tsirkon edukas katsetamine lisab Venemaa julgeolekualgatusele veenvust. Selle ja kõige muu toimuva taustal on Putini sõnad, et Venemaa ei ähvarda kedagi, justkui stseen mõnest maffiafilmist.

Putin ei taha minna ajalukku presidendina, kes „kaotas“ Ukraina ja talle on selge, et Suur-Venemaa loomise unistus ei teostu diplomaatilisel viisil. Ta näeb kaootilises lahkumises Afganistaanist USA nõrkust ja allakäiku ning soovimatust sattuda uuesti osaliseks välismaises sõjalises konfliktis. Euroopa Liitu ja NATO Euroopa liikmeid ei võta ta tõsiselt, sest seni on Venemaa tegudele reageeritud peaasjalikult vaid näpuviibutamisega. Putini administratsiooni meelest on ehk sobiv hetk enda tahtmiste realiseerimiseks käes.

Arvestades, et Kremli nõudmistes ei ole ühtegi punkti, millega USA või NATO võiks nõustuda, on raske rahumeelset lahendust näha. Kreml on end oma arrogantsusega meelega nurka värvinud. Tagasiteed on raske näha ka seetõttu, et Kreml esitas läänele teadlikult vastuvõetamatud nõudmised ning Vene meedia kajab USA ja NATO süüdistamisest ja sõjatrummide põrinast. Selline käitumine ei räägi soovist leida rahumeelset lahendust.

Küll aga peavad selle eest seisma lääneriigid ja NATO, meie sealhulgas, tegema seda üksmeelselt, jõuliselt ja järeleandmatult. Kõige parem vastus ja heidutus Venemaale on pakkuda talle tema enda rohtu. Tõsta koheselt sõjalist valmisolekut ja viia kaitsekulutused kokkulepitud tasemele, kel seal veel ei ole. Venemaa loobub oma hulludest vallutuskavadest vaid siis, kui selle hind on suurem kui ta on nõus maksma.

Järeleandlikkus ja kompromissid tõstavad vaid Venemaa arrogantsust ja isu ning on seetõttu välistatud. Peame seda oma liitlastele järjepidevalt ja argumenteeritult kordama ja kordama ja kordama, sest arusaam Vene ohust on ida-lääne ja põhja-lõuna jooni mööda üsnagi erinev. Kremli ähvardav ja ebaratsionaalne käitumine aitab meie ülesandele kaasa.

NATO peasekretär Stoltenberg pakkus välja, et NATO-Venemaa läbirääkimised Kremli esitatud nõudmise asjus võiks alata 12. jaanuaril. Seal osalevad kõikide alliansi liikmete esindajad. USA on neid puudutavates küsimustes pakkunud kohtumiseks 10. jaanuari. Venemaale kavatsetakse esitada nõuded agressiivse ja rahvusvahelise õigusega mitte kokku käiva käitumise ja Ukraina sõja lõpetamiseks ning tõstatada relvastuskontrolli küsimus. Korduvalt on lubatud, et järeleandmisi ei tehta ja midagi ei lepita kokku üle teiste, eriti väikeriikide peade. See kõlab rahustavalt, kuid ajalool on paraku komme end korrata ning see ei võta mingilgi määral maha Kremli ähvardusi ja kogunevaid äikesepilvi. Seda enam, et Venemaa asevälisminister Sergei Rjabkov kuulutas juba, et arutada tuleb vaid Venemaa esitatud projekte ja päevakorda, mitte mingeid lääne pakutud abstraktsioone.

Me teame, kuidas Eesti peab käituma ja milliseid seisukohti NATO nõupidamisel ja teistel foorumitel esitama. Päris selgelt me aga ei tea, mida Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus, eesotsas Kaja Kallase ja meie silmapaistvalt initsiatiivitu välisministriga, teeb.

Kakskümmend kaheksa parlamendisaadikut andsid enne Jõule sisse Riigikogu avalduse eelnõu, milles Riigikogu kutsub kõiki riike üles toetama tingimusteta Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikust. Rõhutati, et ühtki Ukraina suveräänsust puudutavat otsust ei ole võimalik langetada tagaselja ning, et ühelgi riigil väljaspool Euroopa Liitu või NATO-t ei ole nende ühenduste laienemise osas vetoõigust. Mõjusfääride poliitika Euroopas on läbi ning Riigikogu mõistab hukka igasugused katsed selle taastamiseks.

Just see on olnud ja peab jätkuvalt olema Eesti ametlik seisukoht. Venemaa nõudmised on vastuvõetamatud. Paraku andsid avaldusele allkirja EKRE, Isamaa ja SDE fraktsioonide liikmed, kuid mitte ükski koalitsioonisaadik Keskerakonna ega Reformierakonna ridadest. Mitte ükski! Senist valitsuserakondade retoorikat, Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust toetavat seisukohta arvestades on see vägagi kõnekas tõik.

Nagu ka see, et peale esialgset ja igati õigustatud pahameele avaldamist pea- ja välisministri poolt president Bideni kavatsusele hakata Putiniga läbi rääkima üle väiksemate NATO riikide peade, on Stenbockist kostnud vaid vaikust. Kremli 17. detsembril esitatud ultimatiivsete nõudmiste osas ei ole tehtud ühtegi ametlikku avaldust.

Kui uskuda Vabariigi Valitsuse koduleheküljel toodud stenogramme, siis ei ole antud teemat valitsuskabineti istungitel isegi arutatud. Valitsuse seisukohta ei ole formuleeritud, ühtegi otsust ega avaldust pole vastu võetud või vastaval teemal pressikonverentsi korraldatud. Me ei vaja valitsust, kes kriisiolukorras kaotab pea või peidab selle liiva alla. Kuid just seda me oleme Reformi- ja Keskerakonna valitsuse üheteist kuu jooksul näinud nii koroonapandeemia kui meie heaolu ja konkurentsivõimet laastava energiakriisi osas.

Kas Bideni administratsiooni pahameel kriitika üle on valitsuse tummaks ehmatanud? Eks me kõik mäleta ju viitekümmet aastat, mil lääneriigid olid tunduvalt rohkem mures vabaduse, demokraatia ja inimõiguse pärast kuskil Nicaraguas või Kuubal kui Ida-Euroopas ja okupeeritud Balti riikides. Igatahes, meie ja teiste Ida-Euroopa riikide protest Bideni kavatsuse suhtes õigustas ennast, ta lubas edaspidi läbi rääkida kõikide asjaosaliste riikidega ning kinnitas valmisolekut ja kohustumust kaitsta meid Venemaa agressiooni korral. Või kardetakse valitsuses hoopis Kremli reaktsiooni?

Peame meeles pidama, et tegemist on situatsiooniga, kus vaikimine, ja eriti väikeriikide vaikimine, ei ole sugugi kuld. Ammugi kunagise Prantsuse president Chiraci soovituse järgimine, et väikeriigid kasutagu võimalust olla vait. Tegime seda II maailmasõja koidikul ja Eesti okupeerimisel Nõukogude Liidu poolt. Koos kaitsevõime tõstmise unarussejätmisega oli see üks suurimaid karuteeneid meie iseseisvuse jätkumisele. Toonaseid vigu ei tohi korrata.

Igatahes pole avalikkus Venemaa esitatud uute ultimatiivsete nõudmiste ja ühepoolsete julgeolekugarantiide kohta valitsusliikmetelt ka eraldi kuigipalju kuulnud. Peaminister ütles hiljuti et "Kindlasti peame olema murelikud. Putin käitub nii, et läheb järjest agressiivsemaks" ja rõhutas, et diktaatoritele järelandmisi ei tohi teha. Tema sõnul varitseb oht just seal, et lääneliitlased ei hakkaks läbi rääkima. Välisminister kinnitas, et „me esitame koos liitlastega kohtumisel oma mured Euroopa julgeoleku, sealhulgas Krimmi ebaseadusliku annekteerimise pärast“. Tule taevas appi! Muresolek pole midagi muud kui tavapärane arglik näpuviibutamine. Kaitseminister Laanet oli konkreetne ja ütles, et „Vene Föderatsiooni poolt välja pakutud konstruktsioon, et Ukraina sõja ärahoidmiseks tuleb ümber kirjutada kogu Euroopa julgeolekuarhitektuur, on sisuliselt ja vormiliselt vastuvõtmatu“.

Kuid sellest on vähe. Valitsuse ametlik seisukoht puudub tänaseni. Isegi NATO-sse mittekuuluva Soome valitsusringkondadelt on tulnud rohkem seisukohavõtte, milles Kremli nõuded on vastuvõtmatuks kuulutanud. Näis, kas koalitsioon oma toetuse eelpoolmainitud Riigikogu avalduse eelnõule annab. Kui valitsus kuulutaks ametlikult Venemaa ultimaatumi ja väljapressimise vastuvõetamatuks, siis opositsioon toetab seda kindlasti.

Kaitseminister puudutas antud teemat siiski ka varem. Ta kirjutas: „Tundub nagu keegi Kremlis nägi enda arvates head und või soovis enne jõule hoopis halba nalja visata, kuid asi on muidugi naljast kaugel“. Ta rõhutas, et „tuleb maksimaalselt tõhustada võimekust ja valmidust kaitsta Eestit ja tagada eesti rahva turvalisus“ ning tõstis esile enda juhtimise all hiljuti koostatud uut riigikaitse arengukava 2031. Tegemist olevat realistliku kavaga, mis arvestab kaitseväe juhataja Martin Heremi sõjalise nõuandega võimete arendamiseks ning olemasolevate ressurssidega.

Vajadus tõsta kaitsevõimet on obligatoorne, kuid uus riigikaitse arengukava ei vääri kiitust. Tegemist on ambitsioonitu ja hambutu dokumendiga, mis eirab täielikult tänaseid realiteete, julgeolekuolukorda ja -ohtusid ning isegi ei näe vajadust täita kõige kiiremas korras meie kaitsevõime olulisi lünki, et „kaitsta Eestit ja tagada eesti rahva turvalisus“. Näiteks õhutõrjevõimekuse loomine, milleta on vaenlase õhurünnakute tõrjumine võimatu, on lükatud taas, eirates EKRE ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni ettepanekuid, kümne aasta kaugusele. Tegemist on aga kaitsetegevuse ühe olulisema alussambaga. Me justkui elaksime muretul pingelõdvenduse ajastul, kus meie hea idanaaber soovib kõigiga sõbralikke suhteid. Miks on kaitseministri ja kaitseväe juhataja kohtadel isikud, kes ei soovi lisaressursse, et viia meie kaitsevõime vastavusse reaalse ohuolukorra ja vajadustega? Olen taas sunnitud küsima, kellele see kasulik on? Ja see on tõesti naljast kaugel.

Minu ettepanekul lisati praegu kehtivasse Eesti julgeolekupoliitika alusdokumenti 2017. aastal säte: „Eesti kaitseb end igal juhul ja kui tahes ülekaaluka vastase vastu“. Valmistugem kõigeks, aga lootkem alati parimat.

Avaldatud: Eesti Päevaleht 01.01.2022  pealkirja all: Venemaa esitab nõudmisi, meie valitsus vaikib - kaitsevõime tõstmine on kohustuslik

https://epl.delfi.ee/artikkel/95541419/henn-polluaas-venemaa-esitab-noudmisi-meie-valitsus-vaikib-kaitsevoime-tostmine-on-kohustuslik