Putin deklareeris, et Venemaa edaspidine käitumine sõltub läbirääkimiste tulemusest (loe ultimaatumile alistumisest), vastasel juhul peab Moskva rakendama „adekvaatseid sõjalis-tehnilisi meetmeid“, mis „sõltuvad sellest, millised ettepanekud teevad meie sõjanduseksperdid“. Putini pressiesindaja Dmitri Peskov avaldas lootust, et uute hüperhelirakettide Tsirkon edukas katsetamine lisab Venemaa julgeolekualgatusele veenvust. Selle ja kõige muu toimuva taustal on Putini sõnad, et Venemaa ei ähvarda kedagi, justkui stseen mõnest maffiafilmist.

Putin ei taha minna ajalukku presidendina, kes „kaotas“ Ukraina ja talle on selge, et Suur-Venemaa loomise unistus ei teostu diplomaatilisel viisil. Ta näeb kaootilises lahkumises Afganistaanist USA nõrkust ja allakäiku ning soovimatust sattuda uuesti osaliseks välismaises sõjalises konfliktis. Euroopa Liitu ja NATO Euroopa liikmeid ei võta ta tõsiselt, sest seni on Venemaa tegudele reageeritud peaasjalikult vaid näpuviibutamisega. Putini administratsiooni meelest on ehk sobiv hetk enda tahtmiste realiseerimiseks käes.

Arvestades, et Kremli nõudmistes ei ole ühtegi punkti, millega USA või NATO võiks nõustuda, on raske rahumeelset lahendust näha. Kreml on end oma arrogantsusega meelega nurka värvinud. Tagasiteed on raske näha ka seetõttu, et Kreml esitas läänele teadlikult vastuvõetamatud nõudmised ning Vene meedia kajab USA ja NATO süüdistamisest ja sõjatrummide põrinast. Selline käitumine ei räägi soovist leida rahumeelset lahendust.

Küll aga peavad selle eest seisma lääneriigid ja NATO, meie sealhulgas, tegema seda üksmeelselt, jõuliselt ja järeleandmatult. Kõige parem vastus ja heidutus Venemaale on pakkuda talle tema enda rohtu. Tõsta koheselt sõjalist valmisolekut ja viia kaitsekulutused kokkulepitud tasemele, kel seal veel ei ole. Venemaa loobub oma hulludest vallutuskavadest vaid siis, kui selle hind on suurem kui ta on nõus maksma.

Järeleandlikkus ja kompromissid tõstavad vaid Venemaa arrogantsust ja isu ning on seetõttu välistatud. Peame seda oma liitlastele järjepidevalt ja argumenteeritult kordama ja kordama ja kordama, sest arusaam Vene ohust on ida-lääne ja põhja-lõuna jooni mööda üsnagi erinev. Kremli ähvardav ja ebaratsionaalne käitumine aitab meie ülesandele kaasa.

NATO peasekretär Stoltenberg pakkus välja, et NATO-Venemaa läbirääkimised Kremli esitatud nõudmise asjus võiks alata 12. jaanuaril. Seal osalevad kõikide alliansi liikmete esindajad. USA on neid puudutavates küsimustes pakkunud kohtumiseks 10. jaanuari. Venemaale kavatsetakse esitada nõuded agressiivse ja rahvusvahelise õigusega mitte kokku käiva käitumise ja Ukraina sõja lõpetamiseks ning tõstatada relvastuskontrolli küsimus. Korduvalt on lubatud, et järeleandmisi ei tehta ja midagi ei lepita kokku üle teiste, eriti väikeriikide peade. See kõlab rahustavalt, kuid ajalool on paraku komme end korrata ning see ei võta mingilgi määral maha Kremli ähvardusi ja kogunevaid äikesepilvi. Seda enam, et Venemaa asevälisminister Sergei Rjabkov kuulutas juba, et arutada tuleb vaid Venemaa esitatud projekte ja päevakorda, mitte mingeid lääne pakutud abstraktsioone.

Me teame, kuidas Eesti peab käituma ja milliseid seisukohti NATO nõupidamisel ja teistel foorumitel esitama. Päris selgelt me aga ei tea, mida Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus, eesotsas Kaja Kallase ja meie silmapaistvalt initsiatiivitu välisministriga, teeb.

Kakskümmend kaheksa parlamendisaadikut andsid enne Jõule sisse Riigikogu avalduse eelnõu, milles Riigikogu kutsub kõiki riike üles toetama tingimusteta Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikust. Rõhutati, et ühtki Ukraina suveräänsust puudutavat otsust ei ole võimalik langetada tagaselja ning, et ühelgi riigil väljaspool Euroopa Liitu või NATO-t ei ole nende ühenduste laienemise osas vetoõigust. Mõjusfääride poliitika Euroopas on läbi ning Riigikogu mõistab hukka igasugused katsed selle taastamiseks.

Just see on olnud ja peab jätkuvalt olema Eesti ametlik seisukoht. Venemaa nõudmised on vastuvõetamatud. Paraku andsid avaldusele allkirja EKRE, Isamaa ja SDE fraktsioonide liikmed, kuid mitte ükski koalitsioonisaadik Keskerakonna ega Reformierakonna ridadest. Mitte ükski! Senist valitsuserakondade retoorikat, Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust toetavat seisukohta arvestades on see vägagi kõnekas tõik.

Nagu ka see, et peale esialgset ja igati õigustatud pahameele avaldamist pea- ja välisministri poolt president Bideni kavatsusele hakata Putiniga läbi rääkima üle väiksemate NATO riikide peade, on Stenbockist kostnud vaid vaikust. Kremli 17. detsembril esitatud ultimatiivsete nõudmiste osas ei ole tehtud ühtegi ametlikku avaldust.

Kui uskuda Vabariigi Valitsuse koduleheküljel toodud stenogramme, siis ei ole antud teemat valitsuskabineti istungitel isegi arutatud. Valitsuse seisukohta ei ole formuleeritud, ühtegi otsust ega avaldust pole vastu võetud või vastaval teemal pressikonverentsi korraldatud. Me ei vaja valitsust, kes kriisiolukorras kaotab pea või peidab selle liiva alla. Kuid just seda me oleme Reformi- ja Keskerakonna valitsuse üheteist kuu jooksul näinud nii koroonapandeemia kui meie heaolu ja konkurentsivõimet laastava energiakriisi osas.

Kas Bideni administratsiooni pahameel kriitika üle on valitsuse tummaks ehmatanud? Eks me kõik mäleta ju viitekümmet aastat, mil lääneriigid olid tunduvalt rohkem mures vabaduse, demokraatia ja inimõiguse pärast kuskil Nicaraguas või Kuubal kui Ida-Euroopas ja okupeeritud Balti riikides. Igatahes, meie ja teiste Ida-Euroopa riikide protest Bideni kavatsuse suhtes õigustas ennast, ta lubas edaspidi läbi rääkida kõikide asjaosaliste riikidega ning kinnitas valmisolekut ja kohustumust kaitsta meid Venemaa agressiooni korral. Või kardetakse valitsuses hoopis Kremli reaktsiooni?

Peame meeles pidama, et tegemist on situatsiooniga, kus vaikimine, ja eriti väikeriikide vaikimine, ei ole sugugi kuld. Ammugi kunagise Prantsuse president Chiraci soovituse järgimine, et väikeriigid kasutagu võimalust olla vait. Tegime seda II maailmasõja koidikul ja Eesti okupeerimisel Nõukogude Liidu poolt. Koos kaitsevõime tõstmise unarussejätmisega oli see üks suurimaid karuteeneid meie iseseisvuse jätkumisele. Toonaseid vigu ei tohi korrata.

Igatahes pole avalikkus Venemaa esitatud uute ultimatiivsete nõudmiste ja ühepoolsete julgeolekugarantiide kohta valitsusliikmetelt ka eraldi kuigipalju kuulnud. Peaminister ütles hiljuti et "Kindlasti peame olema murelikud. Putin käitub nii, et läheb järjest agressiivsemaks" ja rõhutas, et diktaatoritele järelandmisi ei tohi teha. Tema sõnul varitseb oht just seal, et lääneliitlased ei hakkaks läbi rääkima. Välisminister kinnitas, et „me esitame koos liitlastega kohtumisel oma mured Euroopa julgeoleku, sealhulgas Krimmi ebaseadusliku annekteerimise pärast“. Tule taevas appi! Muresolek pole midagi muud kui tavapärane arglik näpuviibutamine. Kaitseminister Laanet oli konkreetne ja ütles, et „Vene Föderatsiooni poolt välja pakutud konstruktsioon, et Ukraina sõja ärahoidmiseks tuleb ümber kirjutada kogu Euroopa julgeolekuarhitektuur, on sisuliselt ja vormiliselt vastuvõtmatu“.

Kuid sellest on vähe. Valitsuse ametlik seisukoht puudub tänaseni. Isegi NATO-sse mittekuuluva Soome valitsusringkondadelt on tulnud rohkem seisukohavõtte, milles Kremli nõuded on vastuvõtmatuks kuulutanud. Näis, kas koalitsioon oma toetuse eelpoolmainitud Riigikogu avalduse eelnõule annab. Kui valitsus kuulutaks ametlikult Venemaa ultimaatumi ja väljapressimise vastuvõetamatuks, siis opositsioon toetab seda kindlasti.

Kaitseminister puudutas antud teemat siiski ka varem. Ta kirjutas: „Tundub nagu keegi Kremlis nägi enda arvates head und või soovis enne jõule hoopis halba nalja visata, kuid asi on muidugi naljast kaugel“. Ta rõhutas, et „tuleb maksimaalselt tõhustada võimekust ja valmidust kaitsta Eestit ja tagada eesti rahva turvalisus“ ning tõstis esile enda juhtimise all hiljuti koostatud uut riigikaitse arengukava 2031. Tegemist olevat realistliku kavaga, mis arvestab kaitseväe juhataja Martin Heremi sõjalise nõuandega võimete arendamiseks ning olemasolevate ressurssidega.

Vajadus tõsta kaitsevõimet on obligatoorne, kuid uus riigikaitse arengukava ei vääri kiitust. Tegemist on ambitsioonitu ja hambutu dokumendiga, mis eirab täielikult tänaseid realiteete, julgeolekuolukorda ja -ohtusid ning isegi ei näe vajadust täita kõige kiiremas korras meie kaitsevõime olulisi lünki, et „kaitsta Eestit ja tagada eesti rahva turvalisus“. Näiteks õhutõrjevõimekuse loomine, milleta on vaenlase õhurünnakute tõrjumine võimatu, on lükatud taas, eirates EKRE ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni ettepanekuid, kümne aasta kaugusele. Tegemist on aga kaitsetegevuse ühe olulisema alussambaga. Me justkui elaksime muretul pingelõdvenduse ajastul, kus meie hea idanaaber soovib kõigiga sõbralikke suhteid. Miks on kaitseministri ja kaitseväe juhataja kohtadel isikud, kes ei soovi lisaressursse, et viia meie kaitsevõime vastavusse reaalse ohuolukorra ja vajadustega? Olen taas sunnitud küsima, kellele see kasulik on? Ja see on tõesti naljast kaugel.

Minu ettepanekul lisati praegu kehtivasse Eesti julgeolekupoliitika alusdokumenti 2017. aastal säte: „Eesti kaitseb end igal juhul ja kui tahes ülekaaluka vastase vastu“. Valmistugem kõigeks, aga lootkem alati parimat.

Avaldatud: Eesti Päevaleht 01.01.2022  pealkirja all: Venemaa esitab nõudmisi, meie valitsus vaikib - kaitsevõime tõstmine on kohustuslik

https://epl.delfi.ee/artikkel/95541419/henn-polluaas-venemaa-esitab-noudmisi-meie-valitsus-vaikib-kaitsevoime-tostmine-on-kohustuslik