esmaspäev, 21. juuni 2010

Andestamine eeldab kahetsust

Vastuseks Delfis avaldatud Tõnu Lehtsaare artiklile:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/tonu-lehtsaar-ulekohut-andestada-suudab-vaid-vaimult-vaba-rahvas.d?id=31776559

Andestamine eeldab kahetsust. Kuna Tõnu Lehtsaare näol olevat artikli päise järgi tegemist teoloogiat tundva inimesega, peaks see printsiip talle hästi tuttav olema. Tema jutust tuleb välja aga muu - eestlased peaks orjarahvana kõik neile tehtud ülekohtu alla neelama ja kõigi venelaste roimade üle, mis meie rahva kallal toime pandi, rõõmsadki olema. See, et kurjategija/d vähimatki kahetsust ei tunne, vabandada ei kavatse ja tänaseni oma metsikusi ja veretöid ülbelt õigustavad, ei tähenda justkui midagi. Hoopis meie, eestlased, peaksime ennast süüdlastena tundma, et neile ilma kahetsuseta andestada ei taha.

Tahaks küsida, kas autor soovitab ka juutidel oma vaenajatele kõik andeks anda ja unustada? Kui ei, siis millest tuleneb selline vahetegemine? Kas eesti rahva kannatused on kuidagi teisejärgulisemad?

Samas, miks üldse on olemas üldinimlikud käitumisnormid ja seadused kehtestatud, miks me mõistame hukka ja karistame kurjategijaid? Äkki andestaks ka kõikidele tänapäeva röövijatele, mõrtsukatele ja vägistajatele. Lööks kõigile moraali ja eetika normidele käega ja saadaks kohtud laiali. Elagu üleüldine amneesia ja karistamatus. Röövlile kingime ohvri maja ja viimase rahanatukese, vägistajale lubame ohvri mängukanniks ja tema süütud lapsedki, mõrtsukale anname kuulipilduja ja vaba voli inimjahti pidada. Täpselt nagu punavenelased käitusid, kui nad Eestit "vabastasid" ja meile "kultuuri" tõid. Meie aga muudkui unustaks ja andestaks, et ennast vaimult suure ja üllana näidata. Kas selline Eesti ja maailm oleks autori ideaal?

Vähemalt minule tundub selle tegelase ideaal olema mitte "vaimult vaba rahvas", nagu ta sõnastab, vaid sõna otseses mõttes "vaimuvaba". Vägisi tekib kahtlus, kas Lehtsaar, kes sellist "andestamist" propageerib, ise juba on selline või siis on asjal ka teine seletus - Stockholmi sündroomi.

(Stockholmi sündroom on pantvangi(de)l vahel ilmnev psühholoogiline sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu ning annab kõik andeks, vaatamata viimase põhjustatud kannatusatele ja ilmsest ohust tema elule. Sageli asuvad Stockholmi sündroomiga pantvangid oma kinnihoidjat abistama või pärast vabastamist teda õigustama ja kaitsma. Stockholmi sündroomiga sarnane sündroom ilmneb vahel ka seksuaalse ärakasutamise või vägivalla ohvritel, kes asuvad süüdistamise asemel kurjategijat õigustama ja võivad sellesse koguni armuda.)

Lehtsaarele head soovides loodan, et teda ei ole kunagi seksuaalselt ära kasutatud või tema kallal vägivalda tarvitatud. Siiski ei ole temast sugugi ilus pool sajandit kommunistliku režiimi pantvangis hoitud ja piinatud eesti rahvale sellist psühholoogilist patoloogiat soovitada ja sündroomi normaalsusena esitada. See on äärmiselt kohatu ja ebaeetiline. See ei ole terve. Oodakem siiski siirast ja südamest tulevat kahetsust, enne kui me venelastele meie rahva vaenamise ja ebainimlikud kuriteod andestame. Teisiti ei ole isegi kristlik mitte.

esmaspäev, 7. juuni 2010

Valimiste eel seatakse pseudoprobleemid tulipunkti

Kuigi presidendivalimised toimuvad alles peale tuleva aasta Riigikogu valimisi, tundub kampaania seekord olevat alanud õige varakult. IRL, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja rohelised algatasid presidendivalimiste seaduse muutmise, millega tahetakse muuta tänaseni seaduse tasandil sätestamata valijameeste valimise korda. Üks eelnõu algatajatest, Urmas Reinsalu IRL-st imestas, et määramatus, kus iga omavalitsus otsustas ise, kuidas valijamehi määrata, nii kaua püsinud on. Tema sõnul tagaks seadus suurema “õigusselguse”. „Valijameeste valimine toimuks ühes salajases hääletusvoorus. Sel, kel on volikogus rohkem kohti, saaks ikka rohkem valijamehi, kuid süsteem tagaks esindatuse ka opositsioonile.”

Paraku puudutatab seadus vaid üksikuid omavalitsusi. Üle ühe esindaja valijameeste kogus on vaid vähestel – Tallinnal kümme, Tartul ja Narval neli ning mõnel üle 10 000 elanikuga linnal-vallal kaks. Eelnõus on läbinähtav soov kärpida Kekerakonna mõju valijameeste kogus, kuid selle mitmesajaliikmelisest liikmeskonnast (Riigikogu liikmed + valijamehed) muutuks kokkuvõttes vaid mõni liige. Varasem kogemus aga näitab, et isegi sellest võib valimistulemuse muutmiseks piisata. Eriti oluline oleks see siis, kui peavad paika sahinad, mille kohaselt Tallinna linnapea ja Keskerakonna autoritaarne juht Edgar Savisaar piidleb maialt presidenditooli poole.

Kui reaalne tema võit aga oleks? Reformierakond toetab Ilvese jät¬kamist, sotsid kui Ilvese vana kodupartei samuti, ka IRL on vihjanud valmisolekust Ilvese taha koonduda. Viimati toetasid Ilvese vastaskandidaati Rahvaliit ja Keskerakond. Tänaseks on sellest leerist alles vaid Keskid ning vaevalt Savisaar ka Rahvaliidu riismete hääli kuigipalju koguks. Kindlasti mitte roheliste omi. Tõenäoliselt leitaks tema häälte lahjendamiseks mõni teine tõsiseltvõetav kandidaat, nii nagu I992. aasta presidendivalimistel toodi Arnold Rüütli võidu takistamiseks mängu Rein Taagepera. Pealegi omab Savisaar peamist toetust mitte eestlaste, vaid valdavalt venelaste seas. Seega tõenäosus, et Edgar presidendiks saaks on üsnagi olematu ja hüpoteetiline ning seadusemuudatus iseenesest üsnagi ebaoluline.

Presidendivalimistega tegelemine täna ja sellel tasemel on ilmselgelt mõeldud vaid tõsisematelt teemadelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks ning Riigikogu valimiskampaania sissejuhatuseks. Näitamaks, et “meie lahendame probleeme, meie oleme tegijad”. Kui tahetaks tõesti presidendivalimistega sisuliselt tegeleda, peaks keskenduma hoopiski teistele küsimustele, mitte tõstatama pseudoprobleeme. Esimese sammuna tuleb muuta president rahva poolt valitavaks, nii nagu ta 90-ndate alguses oli ja nagu juba aastaid lubatud on. Võeti ju vaid Lennart Meri võidu kindlustamiseks rahvalt õigus presidenti valida, ometi tegi just seesama kübaratrikk hiljem Arnold Rüütli uuesti presidendiks. Meri lubas ka ise teha kõik, et president rahva poolt valitavaks muuta, kuid lubaduseks see jäigi. Rahvale tuleks anda ka presidendikandidaatide ülesseseadmise õigus – tuleb vaid vastav kord ja protseduur sätestada.

Nagu me teame, ei ole Riigikogu pea kahekümne aasta jooksul mitte kordagi olnud suuteline presidenti valima. Valijameeste koguga kaasneb aga märksa suurem problem kui käesoleva seaduseelnõu esitajad julgevad tunnistada ning millest võimulolijad eelistavad hoopistükki vaikida. Tegemist on asjaoluga, mis muudab Eesti Vabariigi presidendi valimised valimiskogus tegelikult farsiks ning seab terve presidendiinstitutsiooni ja selle legitiimsusegi kahtluse alla.

Probleem on selles, et Eestis on kohalike omavalistusete valimistel antud valimisõigus ka mittekodanikele. Lätis sellist praktikat ei tunnistata. Selle vilju maitseme tänagi, selle tulemusena võimutseb Tallinnas Keskerakond, kes vastavalt suvale tõstab maamaksu, kehtestab müügi- ja paadimakse, laiendab tasulise parkimise alasid, paneb pealinna kultuuri ja haridusala (k.a. integratsiooni) abilinnapeaks vastava hariduseta, alles Eesti kodakondsuse omandanud isiku, kes on tuntuks saanud Eesti-vaenuliku vene õõnestusorganisatsiooni esindajana, jne. Seda kõike võimaldavad võõrriikide kodanike häältega linnavolikogust suure osa haaranud muumeelne ja muukeelne kontingent. Mis puutub see presidendivalimistesse, küsite?

Kõige otsesemalt. Nimelt valivad sellise praktika tõttu Eesti Vabariigi presidenti ka välisriikide kodanike poolt valitud esindajad. Valijamehed pole enam vaid Eesti kodanike valitud ning sisuliselt võib öelda, et Eesti president on osaliselt Kremli alamate ehk Vene Föderatsiooni kodanike poolt paika pandud. See on aga probleem, millest käesoleva eelnõu esitanud IRL, Reform, Sotsid ja Rohelised rääkidagi ei söenda, ammugi siis eelnõu esitamisest, millega teha president kodanike poolt otsevalitavaks, lahendades sellega elegantselt kogu eelpooltoodud probleemipuntra. Lihtsam on ju tegeleda näiliselt edumeelse tühja-tähjaga ning saabuvate Riigikogu valimiste jaoks lihtsameelsete häälte püüdmisega.


Avaldatud Delfis 09.06.I0 pealkirja all: Pseudoprobleemidega valimisootus

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-pseudoprobleemidega-valimisootus.d?id=31533695