Vastuseks Delfis avaldatud Tõnu Lehtsaare artiklile:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/tonu-lehtsaar-ulekohut-andestada-suudab-vaid-vaimult-vaba-rahvas.d?id=31776559

Andestamine eeldab kahetsust. Kuna Tõnu Lehtsaare näol olevat artikli päise järgi tegemist teoloogiat tundva inimesega, peaks see printsiip talle hästi tuttav olema. Tema jutust tuleb välja aga muu - eestlased peaks orjarahvana kõik neile tehtud ülekohtu alla neelama ja kõigi venelaste roimade üle, mis meie rahva kallal toime pandi, rõõmsadki olema. See, et kurjategija/d vähimatki kahetsust ei tunne, vabandada ei kavatse ja tänaseni oma metsikusi ja veretöid ülbelt õigustavad, ei tähenda justkui midagi. Hoopis meie, eestlased, peaksime ennast süüdlastena tundma, et neile ilma kahetsuseta andestada ei taha.

Tahaks küsida, kas autor soovitab ka juutidel oma vaenajatele kõik andeks anda ja unustada? Kui ei, siis millest tuleneb selline vahetegemine? Kas eesti rahva kannatused on kuidagi teisejärgulisemad?

Samas, miks üldse on olemas üldinimlikud käitumisnormid ja seadused kehtestatud, miks me mõistame hukka ja karistame kurjategijaid? Äkki andestaks ka kõikidele tänapäeva röövijatele, mõrtsukatele ja vägistajatele. Lööks kõigile moraali ja eetika normidele käega ja saadaks kohtud laiali. Elagu üleüldine amneesia ja karistamatus. Röövlile kingime ohvri maja ja viimase rahanatukese, vägistajale lubame ohvri mängukanniks ja tema süütud lapsedki, mõrtsukale anname kuulipilduja ja vaba voli inimjahti pidada. Täpselt nagu punavenelased käitusid, kui nad Eestit "vabastasid" ja meile "kultuuri" tõid. Meie aga muudkui unustaks ja andestaks, et ennast vaimult suure ja üllana näidata. Kas selline Eesti ja maailm oleks autori ideaal?

Vähemalt minule tundub selle tegelase ideaal olema mitte "vaimult vaba rahvas", nagu ta sõnastab, vaid sõna otseses mõttes "vaimuvaba". Vägisi tekib kahtlus, kas Lehtsaar, kes sellist "andestamist" propageerib, ise juba on selline või siis on asjal ka teine seletus - Stockholmi sündroomi.

(Stockholmi sündroom on pantvangi(de)l vahel ilmnev psühholoogiline sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu ning annab kõik andeks, vaatamata viimase põhjustatud kannatusatele ja ilmsest ohust tema elule. Sageli asuvad Stockholmi sündroomiga pantvangid oma kinnihoidjat abistama või pärast vabastamist teda õigustama ja kaitsma. Stockholmi sündroomiga sarnane sündroom ilmneb vahel ka seksuaalse ärakasutamise või vägivalla ohvritel, kes asuvad süüdistamise asemel kurjategijat õigustama ja võivad sellesse koguni armuda.)

Lehtsaarele head soovides loodan, et teda ei ole kunagi seksuaalselt ära kasutatud või tema kallal vägivalda tarvitatud. Siiski ei ole temast sugugi ilus pool sajandit kommunistliku režiimi pantvangis hoitud ja piinatud eesti rahvale sellist psühholoogilist patoloogiat soovitada ja sündroomi normaalsusena esitada. See on äärmiselt kohatu ja ebaeetiline. See ei ole terve. Oodakem siiski siirast ja südamest tulevat kahetsust, enne kui me venelastele meie rahva vaenamise ja ebainimlikud kuriteod andestame. Teisiti ei ole isegi kristlik mitte.