esmaspäev, 19. detsember 2011

Elamislubade skandaali tõttu peab tagasi astuma ka Ansip


Nagu on selgunud, tuvastas Politsei ja piirivalveamet juba kevadel massiliselt elamislubade väärkasutusi ning teavitas sellest 26. mail ka siseministeeriumi, mil siseministriks oli elamislubadeskeemitajate Nikolai Stelmachi ja Indrek Raudse erakonnakaaslane Ken-Marti Vaher. 

Luubi alla võeti firmade juhtkondades töötamiseks taotletud elamisload, kuna just nende vastu oli huvi suurenenud plahvatuslikult. Siseministeeriumi analüüsist ilmnes, et nimetatud elamisloa liiki kasutati ära Eestis ja Schengeni alal viibimise õiguse saamiseks. Selgus, et paljudel juhtudel oli äriühing loodud üksnes selleks, et saada välismaalastele elamisloa taotlemiseks alus. Kõigi nende taotluste osas tehakse nüüd järelkontrolli ning kuutekümmet viite on asutud kehtetuks tunnistama.

Minister Vaher on tunnistanud, et teadis elamislubadega seonduvast probleemist juba ajast, mil ta asus ametisse. Sellest hoolimata suurendas ta oma erakonnakaaslase, majandusminister Juhan Partsi ettepanekul tänavust elamislubade kvooti 336 võrra, põhjendades seda taotluste arvu plahvatusliku kasvuga. Selle asemel, et tulekahju kustutada, valas Vaher tulle bensiini juurde.

Mõlemad väidavad, et ei teadnud oma sõprade ja erakonnakaaslaste ärist midagi. Raudne ja Stelmach ei olevat midagi valesti teinud ja seoses ettevõtlusega antud elamislubades pole midagi kahtlast. Majandusminister Partsi teadmatuse seab kahtluse alla Raudse ja Stelmachi lubamine majandusministeeriumi ümarlauda, kus arutati just nimelt välismaalaste Eestisse tulemise lihtsustamist. Ametlikult ei olnud kummalgi sinna mingit asja. Kui aga siseminister Vaher enda väitel ärist ei teadnud, siis teadis ta suurepäraselt, et midagi on nende taotlemise ja jagamisega vägagi viltu ning see oleks pidanud teda valvsaks tegema, mitte panema Partsi palvel kvoote suurendama. Mõlema käitumine paneb ministrite sinisilmse süütuse kahtluse alla.

Eelpooltoodust saab teha ainult ühe järelduse - Eesti Vabariigi siseminister ja majandusminister on kas äärmiselt vastutustundetud või midagi palju hullemat. Mõlemal juhul kujutab nende jätkamine oma ametis ohtu Eesti julgeolekule. Ainuüksi see, et ministrid enda sõnul ei teadvat, mis nende haldusalal toimub peaks olema piisavaks põhjuseks tagasiastumisele.

Asi pole ainult selles, et paarsada vene ärimeest said elamisloa, vaid selles, et tegemist on ju pettuse ja korruptsiooniga, ametiseisundi kuritarvitamisega, teadlikult valeandmete esitamisega ja seda tegid valitsuserakondade poliitikud. Tegemist on fiktiivsete investeeringute ja elukohtadega, pankrotimeistrite, tagaotsitavate kurjategijatega ja suurima tõenäolisusega ka tegelastega Vene välisluurest, kes kõiki selliseid olukordi alati ja oskuslikult enda huvides ära kasutab. 

Pole välistatud, et omades kompromiteerivat infot poliitikute elamislubadega äritsemise kohta, püüti nende läbi ka valitsuse tegevust ja otsuseid mõjutada. Seda enam, et teadlikult või teadmata lõid mahhinatsioonideks soodsat pinnast ka eelpoolnimetatud valitsuse liikmed. KAPO aastaraamatu andmetel kasvab FSB aktiivsus aasta-aastalt ning kõikvõimalikud katsed poliitikuid, ärimehi jne enda kontrolli alla saada on pigem reegel kui erand. Seda enam, et elamislubade äri ja kvoodi suurendamisega kaasnes paralleelselt katse seadustada piiriäärsete ja riigikaitseliselt tundlike maade müümist välismaalastele. Kas siin ei ole tegemist poliitilise mõjuvõimu kuritarvitamisega? Miks KAPO antud juhtumi puhul vaikib?

Elamislubade ja ID-kaartide vormistamise skandaal on kahtlemata suureks löögiks IRL-ile, kes on püüdnud näidata ennast isamaalise erakonnana kes seisab rahvuslik-konservatiivse maailmavaate, ausa poliitika ja ideaalide eest. Paraku on selline imago juba aastaid pelgalt mask. IRL-i volikogus toimunud käte ja omade puhtakspesemine, ignorantsus ning  distantseerumine probleemist tõi esile IRL-i tegeliku palge, millel pole midagi ühist eelpooldeklareeritud väärtustega. IRL-i peasekretär Priit Sibul ütles keerutamata, et tema ei näe elamislubade äris midagi, mis käiks erakonna ideoloogiaga risti vastupidi.

Nikolai Stelmach ja Indrek Raudne on vähemalt oma kohtadelt riigikogus, Tallinna linnavolikogus ja ka erakonnast lahkunud. Kolmas tegelane, riigikogu liige Siim Kabrits, kes müüs maad elamislubadevabrikust ID-kaarte saanud vene ärimeestele, jätkab muinasjutuvestmist, justkui temal poleks aimugi olnud, et talle kuuluvasse korterisse oli registreeritud üle saja kahtlase taustaga vene firmat, kes sealt siis oma fiktiivseid ärisid ajasid. Samas paljastas aga „Pealtnägija“, et Kabrits teadis hästi firmade hulgi registreerimisest enda kaasomandis olevale aadressile, vene ärimeeste maale toomisest ja elamislubadest. Kuid nagu Vaher ja Parts, on ka tema keeldunud mingitki poliitilist vastutust võtmast.

Huvitav, kus olid nende ametnike silmad, kes kõnealused firmad registreerisid, enne kui asi hulluks läks ja järelkontrolli teostama hakati? Kas tõesti pidasid nad normaalseks ja igapäevaseks üle saja vene kodanikule kuuluva välisfirma tegutsemist ühes ainsas vanalinna korteris? Kui suur oli see ring, kes IRL-i skeemimeistrite ärist kasu lõikas? Lihtametnikust ministrini?

Kuid probleem on märksa laiem. See on terve valitsuse, mitte ainult IRL-i usaldusväärsuse ja üksikute isikute käitumise küsimus. Sisserände piirarvu ei suurendanud siseminister Vaher üksi, vaid seda tehti valitsuse korraldusega. Seeläbi on skandaaliga seotud terve IRL-i ja Reformierakonna koalitsioon, nende ministrid ja eeskätt peaminister Andrus Ansip, kes vastutab otseselt enda valitsuse ministrite tegevuse eest. Eriti, kui see õõnestab Eesti julgeolekut ja rahvusvahelist mainet.

Peaminister mängib aga jaanalinnumängu, peites pea liiva sisse ja teeseldes, justkui probleemi polekski või justkui see riiki, valitsust ega teda ennast ei puudutakski. Täna oleme kuulnud Ansipi suust vaid seda, et eeldatavasti kõnnivad Vaher ja Parts õigel teel. Kas luues tingimusi Eesti julgeoleku kahjustamiseks, silmi kinni pigistades ja vastutust vältides?

Samas sahistatakse, et põhjus, miks Parts ja Vaher ikka veel oma kohtadel on, peitub peaministris, kes seeläbi oma koalitsioonipartnereid survestada saab. Olgu sellega kuidas on, kuid on selge, et järgides euroopalikke tavasid, peab lisaks ministritele Vaherile ja Partsile tagasi astuma ka peaminister Ansip. See tähendab aga terve valitsuse väljavahetamist.  

Kui suvel pühaliku presidendivande andnud Toomas Hendrik Ilves on oma kohustuste kõrgusel ja tahab käituda ausalt ja riigimehelikult, siis ei saa ta jätta peaministrile vastavat ettepanekut tegemata.

Avaldatud: Delfi 20.12.2011 (lühendatult)
Blogis on artikkel täispikkuses.

laupäev, 10. detsember 2011

Parim aeg "kontrollitud demokraatiaks"

Euroopa Liitu tüüritakse süveneva eurokriisi varjus üha kiirenevas tempos liitriigi poole, kuigi võimupoliitikud on aastaid kinnitanud, et EL liitriigiks ei muutu. Poliitikud räägivad suurema kontrolli vajadusest liikmesriikide üle ja Lissaboni leppe muutmise kavatsustest justkui millestki kokkulepitust ja möödapääsmatust. 

See, mille eest euroskeptikud hoiatasid ja mis võimulolijate poolt paranoiaks tembeldati, on tõeks saamas.
Samas pole sellisteks liikmesriikide suveräänsust likvideerivateks sammudeks mitte ühegi Euroopa riigi juhil oma rahva volitusi. Erandiks pole siin ka Eesti valitsus ja võimuerakonnad, kellele rahva eiramist, valesid ja lubaduste rikkumist on viimasel ajal isegi peavoolumeedia ette heitnud.

Kahjuks on etteheited kõlanud kurtidele kõrvadele. Valitsus pole ühtegi sammu sisulise demokraatia ega usalduse taastamise poole teinud. Demokraatlik Eesti kõlab ilusa, kuid kahjuks üsnagi sisutu fraasina.

Kaitskem demokraatiat tema enda eest?

Selles mõttes ei tulnud üllatusena ka Ansipi valitsuse rahandusministri Ligi avaldus, kes ELi fiskaaluniooni loomise plaane toetades kuulutas, et tema suure demokraadina tahaks demokraatiat demokraatia enda eest kaitsta, ja rõhutas, et demokraatia vajab kontrolli. Tegemist on üsnagi kummastava avaldusega ühe suveräänse riigi rahandusministri suust, kes peaks oma riigi rahanduse ja maksupoliitika sõltumatuse eest hea seisma, mitte aga selle asemel tervitama kasvavat välist kontrolli ja üha jõulisemat sekkumist liikmesriikide suveräänsusesse.

Ligi väitis veel, et “võlakriis on demokraatlike protsesside tulemus”. Mina varem ei teadnud, et laenu andmist või võtmist võiks demokraatlikuks protsessiks või selle tulemuseks nimetada, kuid Ligi on ennegi huvitavaid väljaütlemisi harrastanud. Neis sõnades paljastub aga avalduse sügavam mõte – kuna demokraatia põhjustas kriisi, siis järelikult on demokraatia paha. Seega on vaja midagi muud demokraatia asemele. Tarvis on kontrolli!

Minu väide, et mitte demokraatia või demokraatlikud protsessid pole süüdi sellistes kriisides, vaid see, et poliitikud ja valitsused ei aja asju targalt, ausalt, läbipaistvalt ja demokraatlikult, jääb vist hüüdja hääleks kõrbes. Toimub ju hoopis vastupidine protsess demokraatiale – võimu tsentraliseerimine ja usurpeerimine ladviku poolt. Nii Euroopa kui ka riikide tasandil.

Eesti riigi väliskontrollile allutamisel on hulk seitsmepenikoormasamme juba astutud ja Brüssel kontrollib niigi juba enamikku riigielu valdkondadest. Pole ju kellelegi saladus, et näiteks meie seadusandlusest pea 90% pärineb otse Brüsselist. Vaid mõnedes üksikutes olulistes küsimustes (mida jääb üha vähemaks) on Toompeal ehk ELi kohalikul omavalitsusel iseseisev otsustusõigus veel säilinud.

Loomulikult peab Eesti oma rahanduse korras hoidma, nüüd aga hakkavad meie rahakoti üle otsustama võõrad ja igatahes mitte Euroopa rahvaste vabatahtlikult loodava konföderatsiooni ametnikud.
Võib ette kujutada kasvavat bürokraatidearmeed ja kümneid tuhandeid kõrgepalgalisi ametnikke, keda Brüsselisse juurde värvatakse, et euroriikide eelarveid ja rahandust kontrollida. Lisaks tuleb kohtadele saata ka terve hulk emissare, kes valvavad valitsusi, et need oma rahva demokraatlikele nõudmistele järele ei annaks. Eestis sellega muidugi probleeme ei teki.

Samuti tuleb vastu võtta karmid sanktsioonid ja karistused, mis rakenduvad kohe, kui kõrvalekaldeid avastatakse, muidu süsteem ju ei toimi. Demokraatia vajab kontrolli, kontroll omakorda karmi kätt. Kes kontrollib aga kontrollijate kontrollijaid? Igatahes mitte meie.

Meie idanaabri juures on asi juba kenasti lahendatud ja paika pandud. Võimuvertikaali pidi ja vastuvaidlematu tõdemusega, et isegi riigiduuma pole koht diskussioonideks. Kehtestatud korda nimetatakse "juhitud demokraatiaks". 

Kummitemplina käituvas Eesti riigikogus võib diskussioone küll pidada, kuid seegi pole ammu enam koht, kus riigiasju sisuliselt arutataks või otsustataks. Samamoodi vaid jututoa staatuses on Euroopa Parlament, kuhu meie saame esindajaid valida. Otsused tehakse ja käsuliin algab kõrgemalt poolt.

Kas tõesti ülistame jälle väliskontrolli ja käsumajandust, millest me eelmises liidus vabaks tahtsime saada? Kas neist aspektidest vaadates on suurt vahet Ansipi valitsuse poolt toetataval "kontrollitud demokraatial", Putini "juhitud demokraatial" ja ajaloo prügikastist piiluval "sotsialistlikul demokraatial"? Muidugi, NSV Liidul ja Euroopa Liidul on suur ja olemuslik vahe, ent sarnane on see, et rahva, kui kõrgeima võimu arvamust ei vaevuta ühtemoodi üleolevalt ja kõiketeadvalt küsima. Ja seetõttu on meile liitu kuulumise tagajärg pikas perspektiivis sarnane – nii riigi, rahvuse, keele kui ka kultuuri hääbumine.

Kes hakkab otsustama?

Niisiis, kes saab selleks messiaks, kes hakkab üle rahvaste peade otsuseid tegema? Euroopa Nõukogu ja president, keda rahvad pole valinud? Või hakkavad suurriigid, sakslased ja prantslased oma äranägemise ja huvide põhjal määrama erineva kultuuri ja tasemega riikide eelarvetes kajastatud vajaduste otstarbekust? Või antakse eestlastele võimalus otsustada, mis näiteks itaallastele eluks vajalik on? Seda viimast vaevalt juhtub.

Härrad valitsusest ja riigikogust, kuulutage parem ausalt, kohe ja ametlikult Eesti suveräänsus kehtetuks, seda vähem on vaja ju demokraatiast hämada! Vähemalt aususe aspektist on tervitatav, et demokraatiast taganemine tipp-poliitikute huulil juba lauseks hakkab vormuma. Teame vähemalt, mida oodata on. Kontrollitud demokraatias rahva arvamust ju ei küsita. Isegi näiliselt mitte.


Avaldatud: Õhtuleht, 10. detsember 2011
http://www.ohtuleht.ee/455565

kolmapäev, 30. november 2011

Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks

Toon oma blogis ära õigusteadlase Ando Lepsi artikli "Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks", milles ta räägib Lennart Merist ja minu viimasest raamatust "Lennart Meri, vabaduse valus valgus". Siinkohal on igati kohane avaldada selle eest ka hr. Lepsile omapoolset tänu ja lugupidamist.

Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks

ANDO LEPS, õigusteadlane      30. november 2011

Äsja ilmus Henn Põlluaasa sulest suurepärane raamat Lennart Merist, mida ametlik meedia on igati maha vaikinud. Taasiseseisvunud Eesti ajaloos on raamat „Lennart Meri. Vabaduse valus valgus" üks väheseid, mis tõetruult annab edasi tolleaegseid sündmusi. Isegi Terevisiooni igapäevased etlejad, kelle ülesanne on esitleda peamiselt kokaraamatuid, on vait nagu „kuldid rukkis", olgugi et rahva hulgas on see raamat väga populaarne - juba on kordustrükk väljas!
 
Miks ma kirjutan sellest raamatust? See artikkel ei ole raamatu arvustus, vaid ühe meie lähiajaloo häbiväärseima seiga allakriipsutamine ja terve hulga „seltsimeeste" Eesti ajaloo häbiposti naelutamine.

Henn Põlluaas kirjutab oma raamatus lehekülgedel 98-102 Eesti Vabariigi 1992. aasta presidendivalimiste kampaaniast, kus Meri valimiskampaania põhitegelane Tiit Pruuli (sai eriti tuntuks rublamüügiafääriga) korraldas Eesti "kõige skandaalsema ja efektiivsema suhtekorraldustriki" (õigem on seda nimetada kõige räpasemaks ja inimvaenulikumaks „suhtekorraldustrikiks").

Tiit Pruuli - suurepärane mahhinaator
„Teatud isikutele" oli teada, et siinkirjutaja 1992. aasta septembrikuu artiklit, mis käsitles Georg-Peeter Meri seotust NKVD ja KGB-ga, Eesti Päevaleht ei avaldanud ja et siinkirjutaja kavatses artikli avaldada hoopis Eesti Ekspressis.

Artikkel ilmuski 4. septembril 1992 Eesti Ekspressis pealkirjaga „Sädeleva ilukirjandustõlkija Georg Meri poliitiline minevik" tegelikult kaks nädalat enne presidendivalimisi, aluseks autentsed NKVD ja KGB materjalid. Sellel teemal esines siinkirjutaja ka Eesti Raadios, kus „Georg-Peeter Meri ja sealkaudu ka ta poja seotus KGB-ga tõusis Eesti päevateemaks number üks". Nii on vähemalt raamatus kirjas.

Põlluaas kirjutab oma raamatus: „Tiit Pruuli, Meri valimismeeskonna põhitegelane, on meenutanud 1992. aasta valimiskampaaniast uue Eesti kõige skandaalsemat ja efektiivsemat suhtekorraldustrikki. Kuna oli teada, et Ando Leps plaanib Lennarti-vastast paljastust, süüdistades ta isa NKVD ja KGB-ga, otsustas Meri tiim, kuhu kuulusid Indrek Kannik, Andres Ilves, Jüri Luik, Mart Nutt, Daimar Liiv, Tiit Pruuli, Mart Laar, Kaido Kama ja Hillar Hallaste, anda ennetava löögi. Liivimaa Kroonikasse sokutati fabritseeritud kiri." (lk. 101-102)

Põlluaasa raamat jätkub Pruuli meenutusega: „Selles keegi pensionär kirjutas, et Lennarti isa oli jube lurjus, töötanud Lääne-Saksa luure ja Iisraeli luure Mossaadi heaks. Keerasime Lepsi skeemi absurdi. Päev hiljem tuli Lepsi lugu ja inimesed vaatasidki, et järgmine hull pensionär on välja ilmunud, meenutas Pruuli."

Siinkirjutaja arvates on päris selge, et valed ja vassimine on ka täna Eesti poliitika lahutamatu osa. Võrrelda võiksime seda näiteks XI Riigikogu valimiste ja e-hääletusega.

Jätkan Põlluaasa raamatu tsiteerimist: "Kõnealune võltsing võimaldas Meril ka hiljem suhtuda avalikkuse ees neisse süüdistustesse kui absurdi. Seega sillutasid Merile tee presidenditoolile kaval poliitiline suhtekorraldusvõte, valed ja manipulatsioonid. „Meie loogika oli see, et kui välja käia üks täiemõõduline vale, siis hilisemad valed kahvatuvad," avameelitses Mart Laar enam kui kümme aastat hiljem."

Meri sõnad ja teod ei läinud kokku
Lugupeetud lugeja, pea need nimed hästi meeles, sest nagu meie lähiajalugu on näidanud, ei võtnud Lennart Meri, olgu siis välisministrina või hiljem presidendina, oma lähikonda kunagi kedagi väljastpoolt oma „aatekaaslaste" ringi.

Siinkirjutaja on jätkuvalt seisukohal, et TRÜ NSV Liidu ajaloo kateedri pikaaegse õppejõu professor Sulev Vahtre (lõpetas 1952. a. TRÜ ajaloolasena) loosung „Plats puhtaks!" oli vaid „grupi seltsimeeste" poolt kuritahtlikult üles ehitatud hästivarjatud pettus, et tegelikult jääksid nõukogudeaegsed avalikud ja varjatud valitsejad taasiseseisvunud Eesti Vabariigis valitsejateks edasi, nii nagu see juhtus Lennart Meriga (lõpetas 1953. a. TRÜ ajaloolasena).

Põlluaasa raamatus lk. 99 võime lugeda järgmist: „Kuna Isamaaliidu loosung oli „Plats puhtaks!", sai see ka Isamaa presidendikandidaadi Meri loosungiks. Meri kuulutas järgnenud presidendivalimistel nomenklatuurile ja kollaborantlikele tegelastele (kelle hulka ta ise kuulus! - Ando Lepsi repliik) kindlat kadu. Ta kinnitas: „Ükski endine kommunistlik funktsionäär ei tohiks töötada valitsusametis", ja lubas endise võimueliidi esindajad jätta kõrgetesse riigiametitesse nimetamata. „Pööratas selja endistele võimukandjatele, pöörame oma näo tuleviku suunas.""
„Paraku ei läinud Meri sõnad ja teod kokku," seisab Põlluaasa raamatus.

Olen korduvalt kirjutanud, et Lennart Meri ei oleks tohtinud Eesti Vabariigis kehtivate juriidiliste seaduste järgi mitte kunagi kandideerida Eesti Vabariigi presidendi kõrgele ametipostile.

Lõpu asemel
Kõige hämmastavam on asjaolu, et istuva presidendi Toomas Hendrik Ilvese iidoliks on Lennart Meri!?



Avaldatud: Kesknädalas 30.11.2011 ja 12.12.2011 Nelli Teatajas
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=17996

teisipäev, 8. november 2011

Peatage genotsiid!

Delfis avaldatud pealkirja all:
Meid tiriti eurotsooni ekspertide hoiatustest hoolimata - nüüd oleme ise rumalad

Euroopa Liitu astumisel ei räägitud kroonist loobumisest sõnagi. Tegelikult algasid ettevalmistused selleks juba enne liitumist. 2004. aasta jaanuaris võttis valitsus vastu otsuse olla eurole üleminekuks valmis 2006. aastaks. Euroopa Komisjon ja Keskpank meid toona veel siiski marjamaale ei lasknud.  Ilmselt põhjusega, sest reaalset majanduse ja elatustaseme tõusu asendas ju valitsuse õhutusel kinnisvara- ja tarbimislaenude võtmine, mis statistikas SKT kasvuks märgiti.

Kevadel 2007 ennustasid kaks „viimsepäeva inglit“, Robert Roubini ja Marc Faber, et sügisel 2008 variseb kokku esimene suur ameerika investeerimispank. Ennustus täitus nädalase täpsusega. Lehman & Brothersi kollaps ja kinnisvaramulli lõhkemine põhjustas majandusliku maavärina üle terve maailma ja tabas valusalt ka aastakümneteks välispankade kinnisvaravõlaorjusesse mässitud eestlasi. Langus oli sügav, kuid peaminister Ansip ja president Ilves eitasid kangekaelselt majanduskriisi olemasolu.

Roubini ütles juba toona, et eurotsoon on hädas - Kreeka olukord on lootusetu, Iirimaa sattub raskustesse novembris, Portugal kevadel 2011 ja Hispaania 2012. Kuni praeguse hetkeni on kõik ennustused märki tabanud.

2009 aasta lõpu seisuga täitis eurokriteeriume vaid kaks riiki, majandus oli languses. Liikmesriikide koguvõlg küündis 78 protsendini liidu sisemajanduse kogutoodangust. Maastrichti kriteeriumite järgi, millele vaid vilistati,  pidi võlg jääma alla 60 protsendi. Ka eelarvepuudujääkide poolest ei olnud näitajad paremad. Kolmeprotsendise eelarvedefitsiidi nõuet täitsid vaid Soome ja Luxemburg. Vähegi selgema pilguga analüütikule oli selge, et euro stabiilsuse jätkumine polnud võimalik. Muuseas, Euroopa Liidu riikide koguvõlg on täna seitse tuhat kaheksasada miljardit eurot…

Aasta hiljem oli olukord veelgi hullem, kuid võlgu peetav pillerkaar jätkus. EL-i lõunariikides toimuv ja euro püsiv langustrend andis tunnistust peatselt järgnevast katastroofist.  Prantsuse suurpanga Société Générale analüütik Albert Edwards ennustas, et Euroopa ühisrahatsooni lagunemine on vältimatu ja Kreeka majanduse turgutamine on üksnes lühiajaline leevendus probleemidele.

Eestit juhtivaid poliitikuid ja nendega seotud Eesti Panga tegelasi aga kõik see ei häirinud. Euroga liitumiseks on hea iga aeg, ka praegune, kuna euro on poole aasta pärast kindlasti tugevam, kuulutas väidetavalt Eesti parim rahandusminister Jürgen Ligi: "No väga hea hetk on.“ Poliitik ja sotsioloog Marju Lauristin tembeldas taotluse korraldada referendum eurole ülemineku kohta provokatsiooniks.

“Kreeka ümber toimuv ei mõjuta kuidagi Eesti ühinemist euroalaga, sest Kreeka eelarve puudujääk ei mõjuta euroalaga ühinemisi peamisi põhjuseid: hindade stabiilsust euroalal ja euro rolli Euroopa Liidu majanduses“ kinnitas 2010 aasta alguses Eesti Panga rahapoliitika osakonna juhataja Ülo Kaasik. Võimupoliitikud kinnitasid, et eurole üleminekul hinnad ei tõuse. Riigikogu esimees Ene Ergma lubas uusaastapöördumises, et euro kasutusele võtmine tugevdab turvalisust ja tähendab paremaid võimalusi meile kõigile. Väideti, et euro toob investeeringute kasvu, välisriigid hakkavad tootmist Eestisse üle tooma, tööpuudus kaob, elu läheb ilusaks, Eesti saab Euroopa viie rikkaima riigi sekka ja meie pensionärid hakkavad Kanaaridel puhkamas käima.

Kas olid sellised avaldused tingitud lihtsalt rumalusest, jaanalinnulikust enesepetmise püüdest või valetati rahvale teadlikult näkku. Ilmselt viimasest, sest negatiivsete tagajärgede eest hoiatajatest polnud puudust ei kodu- ega välismaal. Avaldati imestust, miks tükib Eesti uppuvale eurolaevale, kui on näha, et kasu sellest ei sünni, kuid tekib reaalne risk, et vaene Eesti muutub rikaste riikide maksumeheks. Meid veeti eurotsooni, kui selle hädad ja tume tulevik olid võimuringkondadel suurepäraselt teada. Eurotsoonile andis see võimaluse väita, et näe, pole veel sugugi kõik kadunud, leidub veel riike, kes eurot tahavad.

Hind, mida eesti rahvas, kellelt selleks volitusi ei küsitud, maksma pandi, on tohutu.  2008. aastal kinnitas Ansip, et tema juhitav valitsus puudujäägiga eelarvet vastu ei võta, kuid just seda järgnevatel aastatel tehti. Püüdmata leevendada riiki tabanud majanduskriisi, võttis riik välja rekordiliselt palju dividende, kasseeris inimestelt ja ettevõtetelt maksimaalses summas trahve, vähendas omavalitsuste tulubaasi, kärpis sotsiaaltagatisi, vähendas riigitöötajate palkasid, koondas töökohti ja tegi mitme miljardi kroonilisi eelarvekärpeid, viies riigi niigi kehva haldussuutlikkuse viimase piiri peale. Majandus langes, töötus tõusis rekordtasemele. Kunstlike vahenditega hoiti inflatsioon madal - Eesti oli ainus riik, kes Maastrichti kriteeriume täitis. See omakorda vähendas drastiliselt sisetarbimist, paiskas riigi veelgi suuremasse majanduskriisi ning enneolematult suure hulga inimesi äärmisesse viletsusse.

Eestil tuli eurole üleminekuks muuta 236 seadust, mis on 56,6 protsenti kogu meie seadusandlusest. Seda tehti hoogtöö korras vaid kolme eelnõuga. Kahtlen, kas keegi ministritest ja riigikogu liikmetest neid üldse läbi luges. Sellest, et Põhiseaduse järgi võib Eestis raha emiteerida vaid Eesti Pank, ei hoolitud.

Ainuüksi riigi IT- sektori eurole ülemineku kulud olid enam kui 120 milj. krooni, Eesti Panga kulud 197,9 miljonit krooni jne. Erasektori kulud (näiteks panganduses üle 200 miljoni krooni) jäeti nende endi kaela. Kokkuvõttes pidi kõik kinni maksma aga tavaline maksumaksja.  Algas galopeeriv inflatsioon, valitsus tõstis makse, elektri hinda, riigilõive ja aktsiise (eestlane peab näiteks kohtusse minnes maksma kaks korda kõrgemat riigilõivu kui sakslane või austerlane). Kütuse hind on tõusnud rekordtasemele, kõik muud hinnad samuti. Ainuüksi eestlase põhitoiduaine kartul on 80 protsenti kallim kui krooni ajal. Hindadelt läheneme eurotsooni tippudele, ostujõud aga, milles oleme viimane, langeb peatumatult edasi.

Valitsus kirjeldab kõike positiivsena. "Parematel aegadel kogutud reservid, väike valitsussektori võlg ning madal eelarvedefitsiit annavad Eestile hea stardipositsiooni  majanduskasvuks. Tänu operatiivsele tegutsemisele riigi kulude ja tulude tasakaalustamisel ning struktuursete reformide elluviimisele ei pea Eesti riik kulutama maksumaksja raha valitsussektori võla tagasi maksmiseks – meie saame selle raha investeerida uude majanduskasvu“, kinnitas Ansip 2010. aastal. Tõsi, riigivõlg on väike, kuid valitsuse õhutusel on rahvas ennast lõhki laenanud. Välispangad riisuvad koort, müües massiliselt raskustesse sattunud inimestelt ära võetud kinnisvara ja viivad maksustamata kasumi välja. Riigireservid on tänaseks laiaks löödud ja võimulolijad kavatsevad võtta 2 miljardit eurot laenu, kuid sugugi mitte investeerimiseks oma, vaid võõra riigi majanduskasvu. Sellele liitub veel pool miljardit intresse.

Ükski valitsusringkondade lubadus euroga kaasnevast kiirest edasiminekust ja majanduskasvust ei ole teostunud. Mingit investeeringutebuumi ei ole saabunud. Selle asemel oleme eurotsooni vaeseim ja viletsaimate sotsiaaltagatistega riik. Sündivus langeb, ainuüksi Harjumaal langes aastaga 20 protsenti. Kooli läks tuhandeid lapsi vähem kui mullu. Töötuse protsent langeb vaid moonutatud statistika ja lootuse kaotanud inimeste välismaale emigreerumise tõttu. Valitsuse poolt paljukiidetud majanduskasv seisneb hinnatõusu tõttu kasvanud numbrites ja Maailmapank lubab jätkuvat 20 protsendilist langust.

Eesti juhib Euroopa väljarände edetabelit. Oleme Reformi/IRL-i poliitika tagajärjel kaotanud majanduspagulastena varsti juba kaks korda rohkem inimesi, kui II Maailmasõja järjel kommunistlike repressioonide eest läände põgenes. Valitsus aga räägib mingist eduloost. Suure tõenäolisusega on eesti rahvas pandud maksma sellist hinda, millest me ei toibu enam iialgi. Pooled väljarännanutest ei kavatse enam riiki, mis oma rahvast ei hooli, tagasi tulla ning väljapääsmatusse olukorda pandud inimeste väljaränne jätkub endise hooga. Võimulolijad ignoreerivad ja rikuvad teadlikult Põhiseadust, mille kohaselt Eesti riigi kõrgeim eesmärk on säilitada eesti rahvuse eksistents ja areng.

Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul ei läinud Eesti eurotsooni selleks, et olla seal vaeseim liige, vaid näitab teistele liikmesriikidele uut suhtumist finantspoliitikasse. Tõepoolest, meie kommunistliku taustaga riigijuhid näitavad teistele riikidele tõesti uut suhtumist, kuid hoopis inimestesse. Nüüd oleme eurotsooni doonorriigiks ja näeme, et vanasõna - loll saab ka kirikus peksa – peab paika. Valitsustegelaste jutt solidaarsusest, samas, kui meile makstavad EL toetused on kordades väiksemad, suur osa saadust on trahvidena tagasi võetud ja tegemist on ju vaid ajutise abiga, mille järgnevatel aastatel maksame mitmekordselt EL kassasse tagasi, kõlab õõnsalt.  Selle taustal on isegi Kreeka käitumine õigustatum - kui nende valitsus laenas selleks, et tõsta oma rahva elatustaset, siis meie valitsus tahab laenata, et maksta meie rahva elatustaseme ja riigi jätkusuutlikkuse arvelt kinni võõraid võlgu.

Lõhe võimu ja rahva vahel kasvab, sest puudub dialoog ning muidugi ei puuduta kriis ja kokkuhoiumeetmed presidendi, riigikogulaste ega valitsusliikmete kasvavaid sissetulekuid. Vähe sellest, saja miljoni krooniga aastas rahastatakse maksumaksja arvelt ka omavahel poliitkartelli moodustanud suurparteisid. Toomas Hendrik Ilves teatas presidendidebatil, et Eestis on parem kui Venemaal, ergo -  kõik on hästi ning hiljuti Soomes, et eestlased kannatavad välja veel palju rohkemgi. Kas ikka kannatame?

Riigijuhid peaks kandma mitte üksnes abstraktset, vaid ka reaalset vastutust. ÜRO 1948. aastal vastu võetud "Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon", millega Eesti ühines 1992. aastal ütleb: konventsiooni kohaselt mõistetakse genotsiidi all: (c) üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesuru­mine, mis põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist. Ka 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma Statuut klassifitseerib rahva elukvaliteedi tahtliku halvendamise genotsiidiks. 

Kuidas selle taustal hinnata valitsuse, riigikogu ja presidendi tegevust?


Avaldatud Delfis 08.11.2011   http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/meid-tiriti-eurotsooni-ekspertide-hoiatustest-hoolimata-nuud-oleme-ise-rumalad.d?id=61249132&l=fplead

laupäev, 5. november 2011

Vastuseks Remsu kriitikale

Piisas mul vaid kirjutada, et meedia vaikib minu Lennart Merist kõnelevast raamatust, kui Postimees avaldas 05.11.2011 Olev Remsu arvustuse pealkirja all "Varemilmunu kokkuvõte". Käisin ja ostsin endalegi selle lehe, sest veebiväljaandest ei õnnestunud mul kõnealust artiklit leida.

Vastupidiselt minu seni saadud tagasisidele arvukatelt lugejatelt ja Lennart Merit tundnud ja temaga nii töös kui eraelus kokku puutunud inimestelt, ei ole tegemist kuigi positiivse arvustusega.

Lugesin seda suure huvi, aga ka teatud üllatusega. Mitte kriitika negatiivse võtme, vaid ilmselge kallutatuse ja tõele mittevastavuse suhtes. Remsu kirjutis on kaugel objektiivsusest, see on eelarvamuslik ja sildistav. Ta on pannud mulle suhu sõnu, mida ma ei ole öelnud ja väitnud ning siis kritiseerinud asju, mida raamatus polegi. Konstruktiivse kriitikaga, sellest võiks midagi õppida, ma lepiks, kuid mitte säärase lahmimisega.

Remsu lemmikteesiks, mida ta etteheitvalt üha ja üha kordab on, et raamat olevat kirjutatud kõiketeadja, tõeteadja positsioonilt. Ometi kinnitan raamatus, et ma ei pretendeeri sugugi lõplikule tõele, et Meri mitmekülgne ja laiahaardeline tegevus väärib kahtlemata edasist tähelepanu ja lahtimõtestamist. Samas jääb arvustusest mulje, et Remsu on raamatut vaid sirvinud või siis lugenud diagonaalis, kirjutatusse süvenemata.

Kuidas muidu on tekkinud sellised alusetud väited et teose allikaline baas on kitsas ja koledasti kreenis, osundatakse ainult radikaalsemaid tekste (?), teised on kõrvale jäetud, teos on kirjutatud marurahvusluse, russofoobia ja Nõmme valitsuse positsioonidelt, suurimateks autoriteetideks olevat radikaalid non plus ultra. Piisab vaid visata pilk raamatu allikviidetele ja mahukale nimeregistrile nägemaks, et need väited on absoluutselt valed ja pahatahtlikud. Kas tõesti Eesti ja välisriikide poliitikud, ajaloolased, ajakirjanikud, diplomaadid, saadikud jne, k.a. president Arnold Rüütel ja Meri kaastöötajad, keda olen osundanud, on kõik marurahvuslikud ja russofoobsed radikaalid? Kuid eks Remsu ole ilmselt oma aja laps, mil kriitika tähendaski mitte teose sisu vaid hoopis autori ründamist ja materdamist mida jaburamate väidete ja solvangutega. Selline lahmimine kahandab tema kriitika tõsiseltvõetavust tublisti. Kirjanikuna oskaks ehk Remsu ise kirjutada marurahvusluse ja russofoobia positsioonilt Meri kinnisvaraskandaalist, riigi rahaga ümberkäimisest, suhetest alluvatega ja personali valikust, murtud rukkilille märgist, oma võimupiiride ületamisest, salapiiitusetragöödiast, valedest ja manipuleerimistest, riigikontrolli ja õiguskantsleri määramisest jne. Mina ei oska ja ei üritagi.

Mis puutub aga (väidetavalt publitsistikale mittesobivale) allikate rohkesse viitamisse, mida Remsu mulle samuti üllatuslikult ja kohatult ette heidab, siis on see teadlik ja taotluslik. Vastasel juhul oleks kindlasti oponendid, k.a. lugupeetud Remsu ise, süüdistanud mind allikviidete puudumises ja väljamõeldiste levitamises. Vähemalt otseselt jäid sellised süüdistused nüüd ära, kuigi Remsu püüab väita, justkui ma mõistaks järelekaalumatult hulga inimesi süüdi KGB seotuses. Ei mõista, edastan vaid allikviidetega varustatud kahtlustused, mis Meri ja temaga seotud inimeste kohta on ühel või teisel viisil esitatud. Kui Remsu ei kahtle Lennart Meri ja tema isa koostöö võimalikkuses "kolmetähelise saatanaga", miks kahtleb ta siis võimaluses, et kõik Meri teod polnud sugugi kantud Eesti huvidest. Pealegi ei ole Remsu suutnud ümber lükata mitte ühtegi minu raamatus toodud fakti ega asjaolu.

Minu väidetava naiivsuse ja lihtsameelsuse tõestamiseks toob Remsu millegipärast ära hoopiski Hellar Grabbi sõnad, kes kirjutas, et kindral Einseln oli Kremlile kõva pähkel juba oma tausta tõttu, sest oli alati elanud territtooriumil, mida ei ole kontrollinud Moskva võimuaparaat ja on seetõttu väga suure tõenäosusega mittemõjutatav ja šantažeerimata isik. No tõesti ei saa aru, kuidas Grabbi öeldu peaks mind lihtsameelsena iseloomustama, kuigi samas usun ka mina, et Einseln oli ja on aus eestlane. Ilmselt ei saanud Remsu arugi, et tegemist oli tsitaadiga, mis oli ka kenasti, nagu kord ja kohus, jutumärkide ja allikviitega tähistatud.

Kuidagi ei saa ma ka nõusse jääda, et paljudest asjadest poleks pruukinud rääkida ja näiteks skandaal, mis sai rahvusvahelised mõõtmed ja kus välisminister Meri süüdistas ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimeest Arnold Rüütlit CIA agendiks olemises, oli teisejärguline asi ning poleks väärinud mainimisest rohkemat. No mis siis veel tähelepanu väärib? Merist loodud anekdoodid? Neist on juba raamat kirjutatud.

Remsu väidab arvustuses, et üsna tihti olevat teksti ülesehitamisel kasutatud sellist printsiipi, et on pikalt tsiteeritud näiteks mõnd Meri kõnet, siis see katkestatud, vahele materdatud ainuõigsuse seisukohalt, seejärel kõne osundamisega edasi mindud, kuniks taas on tulnud koht nüpeldada. Mõtlesin, et kust ta sellise väite küll on võtnud ja meenus, et tõesti midagi sarnast on ühes kohas, kus kirjeldan, kuidas Meri hirmutas tõrksaid riigikogu fraktsioonide juhte järgneva verepulma ja Eesti linnade maapealt pühkimisega, kui need ei nõustu tema sõlmitud juulileppeid ratifitseerima. Kuid loomulikult pole tegemist mingi minupoolse materdamisega vaid Meri absurdsete väidete ümberlükkamisega. Ilmselt sattus just see osa Remsu silmade alla ja ta tegi sellest kiire ja laest võetud järelduse, justkui oleks terve raamat niiviisi üles ehitatud. Ei ole. Remsu võiks teinekord arvustuse kirjutamiseks siiski terve raamatu läbi lugeda.

Ka tema ebaõnnestunud püüd lükata ümber või seada kahtluse alla minu kirjutatut seoses Meri juulilepingute ja Eesti-Vene piirilepinguga annab märku sellest, et ta pole kirjutatusse süvenenud, või kuna ta viitab ka minu eelmisele raamatule, siis üldse lugenudki. Muidu oleks tal oma tõstatatud küsimustele ammendavad vastused olemas. Remsu oleks teadnud, et Venemaa oli erakordselt tugeva rahvusvahelise surve all, hoolimata Kremli retoorikale vägede lahkumine juba toimus ning selle peatamine oleks tähendanud Venemaale kümnete miljardite dollarite ulatuses abirahade mittesaamist. See ei tulnud kõne allagi. Eestil polnud vähimatki vajadust sõlmida juulilepinguid, millega Meri andis legaalse aluse okupatsioonivägede Eestis viibimisele, lasi siia jääda paarkümnel tuhandel sõjaväe ja KGB ohvitseril koos perekonnaliikmetega, loobus Eesti poolsest okupatsioonikahjude kompenseerimise nõudest jne. Väide, justkui räägiks ma kogu okupatsiooniväe (130 000 sõduri) siiajätmisest on lihtsalt väljamõeldis. Samuti oleks Remsu teadnud, et NATO liikmekssaamise eelduseks ei olnud mitte uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine vaid pidava ja korrastatud piiri olemasolu. Ajutine kontrolljoon e. majanduspiir täitis selle ülesande eeskujulikult. Meri poolt algatatud vabatahtlik ja tasuta loobumine Venemaa poolt annekteeritud Petserimaa ja Narva jõe tagustest aladest, kuhu meil jäi näiteks 400 miljonit tonni põlevkivi, millest toodetud diiselkütus oleks katnud kogu Eesti vajaduse u. 80 aastaks, polnud sugugi vajalik ega vältimatu. Remsu peaks teadma, et uut piirilepingut ei ole meil ka täna, Eestil pole seda vajagi, kuid oleme siiski endiselt NATO liikmed ja meie taevas lendavad NATO hävitajad.

Remsu kirjutab, et tal jäänud mulje, justkui igatsenuks ma, et Jeltsin oleks tegutsenud Eesti huvides. Miks mitte, see olnuks igati tervitatav, kuid Jeltsin tegutses Venemaa huvides ja tegi seda "tänu" Merile vägagi edukalt. Oleksin igatsenud hoopis, et Meri oleks rohkem Eesti, kui enda edevuse ja välismaiste nõuandjate huvides tegutsenud.

Koomiline on, et Remsu seab kahtluse alla isegi minu öeldu, et kahjuks ei jätnud Meri endast maha ei oma päevikut ega mälestusteraamatut - tema poleks üllatanud kui see kuskilt välja ilmuks. Ometi kinnitas Meri oma viimases presidendikõneski, et "Võib-olla te ootate minult poliitilist testamenti. Niisugust testamenti ei tule." Ja ei tulnudki. Süüdistades mind, langeb ta hoopis ise spekulatsioonidesse. Kas oleksin pidanud need päevikud tema rõõmuks välja mõtlema? Kas siis oleks raamat parem ja objektiivsem olnud? Mõni kirjanik, näiteks Remsu ise, võiks need ju kokku kirjutada ja krossilikult põneva ajalooromaani luua. Ainest oleks kindlasti.

Ilmselt oleks raamat Remsu täieliku heakskiidu saanud vaid siis, kui tõe asemel oleksin Merit glorifitseerinud ja temast panegüürilist müüti loonud, nagu Meri ka Remsu sõnul ise oma eluajal tegi ja mida temast kirjutatud kuus raamatut edukalt jätkavad. Õukonnalaulikuks ei ole ma loodud ja seda ei tasu minult oodata. Olen seisukohal, et veel ühte samasugust raamatut kirjutada pole vähimatki mõtet ning inimestel on õigus teada ka asjadest ja Meri sammudest, millest nendes raamatutes vaikitakse või mille tegelikku tähendust varjata ja muuta tahetakse. Ja üldse käsitleb Remsu kriitika vaid murdosa minu raamatus toodud asjaoludest ja episoodidest. Seega tuli tal ilmselt ülejäänuga leppida kui tõega. Nii vastumeelne kui see temale ka oli. Raamatu põhiküsimust, kas Meri ikka oli eesti rahva Mooses, nagu ta ennast nimetas ja kuhu Eesti tema seatud suunal on jõudnud, pole Remsu julgenud puudutada. Tunnistan, et ega vastus minulegi ei meeldi. Lihtne on rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.

Üks märkus on aga küll õige, mille Remsu tegi. Tõepoolest ei ole raamatu impressumis millegipärast toimetajat kirjas, märkasin seda ka ise alles nüüd. See ei tähenda aga, justkui poleks teda olnudki. Toimetaja tegi ära suure töö, kontrollides nii raamatu sisulist poolt kui keelelist külge. Ilmselt on aga mõned üksikud ebaolulised pisiapsud siiski sisse lipsanud, millele Remsu varmalt ka tähelepanu juhtis.

Lõpetuseks tahan siiski Olev Remsut kirjutamisevaeva eest tänada, kuigi tundub,et ta kritiseerib enamalt jaolt mingeid iseenda fantoomväiteid. Teatud inimeste ja ringkondade teravat reageeringut Lennart Meri tegevuse käsitlemisele teises, mittetavapärases võtmes, oli ju oodata. On ta ju sarnaselt Pätsiga kõige enam nii poolt- kui vastukirgi üles kütnud isik Eesti poliitikas. Seetõttu ei hakka ma polemiseerima ühe kõrge riigitegelase arvamuse üle, kes oletas, et Remsu ründava kriitika näol oli tegemist tellimustööga. Fakt, et Postimees minule vastulauseks mingitki võimalust ei andnud, räägib iseenda eest. Minu kirjale ei suvatsetud isegi vastata.

Kuid muuseas, Remsu meenutas ka Meri sõnu - ükskõik, mis minust räägitakse, peaasi et räägitakse. Millest kõigest mina oma raamatus räägin, see selgub vaid seda lugedes.

teisipäev, 1. november 2011

Meedias mahavaikitud


Apollo TOP 1


Rahva Raamat TOP 1


Minu veidi enam kuu aega tagasi ilmunud raamatu "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" kogu tiraaž haarati lennult ja sai otsa rekordilise ajaga. Juba on kirjastus "Kunstil" tehtud ja müügile paisatud ka kordustrükk. Kui välja arvata Delfi, kes enne raamatu ilmumist avaldas sellest mõned valitud lõigud, siis valitseb nii trüki- kui virtuaalmeedias absoluutne (kohkunud ja kokkulepitud) vaikus - kuidas ometi julges keegi välja öelda, et keiser on alasti. Kas tõesti loodetakse, et kui raamatust ei räägita ja see maha vaikitakse, siis teda polegi olemas? Positiivne tagasiside, mida olen arvukatelt lugejatelt saanud, räägib hoopistükis teist keelt ja mul on mõistagi raamatu edu üle äärmiselt hea meel. Ütleb ju eesti vanasõnagi, et: "Tõde kotis ei püsi".

laupäev, 22. oktoober 2011

Mitte paduvihm, vaid kohatu repertuaar peletas inimesed Laulupeolt


Millegipärast meendus mulle täna suvine suurkontsert "Eestimaa laul", mis enamike inimeste ootusi ei täitnud ja sellega seoses ka 2009. aasta vihmane laulupidu, mis täpselt sarnaseid reaktsioone tekitas. Kirjutasin toona ühe nupu, mille nüüd ka oma blogisse üles panen. Kordamine olevat tarkuse ema ja vigadest ju õpitaksegi.


Laulupidu on püha, kas sobib seda kritiseerida? Teisiti aga ei saa, sest järgmine kord ehk kahetseksin oma vaikimist. Seda enam, et minu pere mehed on Laulupeol laulnud tervelt viis põlve alustades minu vanavanaisast ja lõpetades pojaga. Sestap arvan, et võin jagada mõtteid, mis mõlguvad meeles paljudel laupäevase kontserdi vaatajatel. Nii neil, kes kohal olid, kui neil, kes ERR hüplevat ülekannet jälgisid. Olgu öeldud, et laulupeo teine päev oli tõeliselt meeltülendav ja ilus.

Algus oli paljutõotav. Pea võimatu oli leida lapikestki maad, kuhu istuda - nii palju oli inimesi üle Eesti ja mujaltki. Kõik rõõmsad, ootusärevad ja heatujulised. Kontsert hilines ja ootamine läks veidi pikaks, kuid pole hullu. Kannatasime ära, sest ka rongkäik on ju vaatamisväärsus omaette. Nii palju indu, rõõmu ja ühistunnet näeme harva. Noored ja vanad, lauljad ja tantsijad, osalejad ja pealtvaatajad üheskoos, kõik ühtse rahvana, ühiselt hingamas uhkelt lehvivate sini-must-valgete lippude all. Ka tule süütamine oli võimas ja ühendkooride laul pani hinge helisema. Just seda olime kõik viis aastat oodanud.

Siis aga toimus muutus. Minu jaoks algas see presidendi kõnest, kes rääkis küll rõõmust, kuid tegi seda tuimal, monotoonsel ja rõõmutul moel, sunnitult ja justkui ise oma sõnu uskumata. Lavale jäi vaid käputäis valikkoore ning kahekümnest neljast tuhandest lauluinnust pakatavat lauljast said pealtvaatajad. Samamoodi nagu laulukaar tühjenes lauljatest, hakkas mõne aja pärast tühjenema pealtvaatajatest ka lauluväljak.

Palun, ärge ajage seda vihma või liialt paljude rongkäiku tulnute kaela, mistõttu algus hilines ja rahvas väsis! Oleme korduvalt laulupeol vihmas ligunenud, kuid ka läbimärgade ja väsinutena õnnelikud olnud, ilma, et äraminekumõte pähegi oleks tulnud. Laupäevane eeskava lihtsalt ei sobinud rahvapeole. Rahvas lahkus pärast ühendkooride etteastet Laulupeole sobimatu ja kohatu repertuaari tõttu.

Korraldajad ja kava koostajad peaksid selgeks tegema, mis on see pidu ja miks seda peetakse. Mis on see fenomen, mis toob kokku sajad tuhanded eestlased? Mis toob siia üha enam külalisi välismaalt. See ei ole Pärt, Wagner jt. klassikud. Ärge saage valesti aru - mul ei ole vähimatki klassikalise muusika vastu, kuid eelistan seda nautida kontsertsaalis, mitte rahvapeol, kuhu "terve vald on kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud". Iga asi omal kohal. Siin on teised ootused. Laulupidu on midagi muud: see on ülev emotisoon, see on armastus oma rahva, kodumaa, keele, ajaloo, traditsioonide, kultuuri ja identiteedi vastu. See on ühtekuuluvustunne, mida individualistlik eestlane harva laseb vabalt lennata. See on puhas rõõm helisevast koorilaulust ja eestlaseks olemisest. 

Tuleb vahet teha, mis on kontsert ja mis on Laulupidu. Kuigi heast tahtest kantud, polnud see rahva pidu, vaid kunst kunsti pärast. Laulupeol tahetakse äratundmisrõõmu, kaasalaulmist ja –elamist. Ajalehekommentaaridest aga loeme: igav, sünge, masendav, raskepärane jne. Kahju. Kahju on ka esinejatest, kes esinesid tühjale „saalile“. Ometi peaks just rongkäigu ja tulesüütamise päev olema eriti võimas ja ülev. Ühislaul peaks kaikuma taevani ja peletama vihmagi. Kas just taevast, kuid vähemalt meelest.

On olemas laule, mis lähevad südamesse nii lihtsa kui rafineeritud maitsega inimestele. Sellise loomingu valik on ju erakordselt suur. Et inimesed, kes lähevad laulupeoelamust saama, tõepoolest tunneksid "üheshingamist" ja lahkuksid võimsa ja vägeva tundega. Mitte nii, nagu laupäeval, mil toimus miski, mis ei olnud kindlasti Laulupidu, ehkki oli selle nime all välja kuulutatud. Hetkel tundsid end paljud petetuna, kuna ootused olid teised.

Tantsupidu samal päeval on tore, kuid järgmine kord peaks see algama varem, et vältida rongkäigu hilinemist. Laulupeo õhtul ja pimedas pidamine ei ole hea idee. Pimedas ei näe ju enam ei rahvariiete ilu ega osalejate hingestatud nägusid. Ka ühistransport lõpetas, paljud pidid koju minema jalgsi. 

“Üheshingamisega” (seekordse laulupeo motoga) seoses on veel üks asi, millele tahaksin tähelepanu pöörata. Ühed said "hingata" lahedalt, muust rahvast tara ja lausa ohutustsooniga eraldatult, teised pidid, ka väikelastega, trügima ja muretsema istekoha leidmise pärast. Kas tõesti võtab ka Laulupeol võimust raha ja teeb ühe laulupeolise võrdsemaks teistest? Kas ei peaks see olema ja jääma terve rahva peoks ilma lahutavate barjäärideta? Laulupeo korraldamine on kulukas, kuid selle katmiseks ei pea eripileteid ja loože tegema. Sama tulemuse, ehk paremagi, saaks, kui lisada üldisele piletihinnale vaid kümme-kakskümmend krooni.

Kas Laulupidu oleks saanud pikkisilmi oodatavaks rahvuslikuks paleuseks, milleks valmistumiseks kulutavad kümned tuhanded inimesed nii palju aega ja vaeva, kui ta oleks selline nagu laupäeval? Kas Laulupidu oleks kestnud sada nelikümmend aastat? Vaevalt. Kuid meil on silme ees pühapäevane kordaminek ja võimalus vigadest õppida, et Laulupidu jääks kestma. Vaid sellest soovist on kantud ka käesolev kirjatükk.

Artikkel on avaldatud Delfis  08.07.2009

neljapäev, 13. oktoober 2011

Eestlane on piisavalt tark, et ise presidenti valida

President Ilvese teise ametiajaga päädinud „presidendivalimised“ tõstsid taas päevakorda küsimuse presidendi valimise õiguse andmisest rahvale. Kõik läbiviidud küsitlused näitavad, et enamik eestlasi soovib võimalust ise riigipea valida. 27. augustil 2011 ETV saates “Foorum” korraldatud küsitluse kohaselt soovib seda tervelt 92 protsenti vastanutest.

Riigikogu ei ole kahekümne aasta jooksul kordagi olnud suuteline presidenti valima, kui mitte arvestada esimest, Lennart Meri huvides loodud erikorra järgi toimunud valimist ja nüüdset, mil Toomea Hendrik Ilvesest sai president mitte sisuliste valimistega vaid siseringi diili läbi. Rahvale valimisõigust anda ei kavatsetagi — see olevat väidetavalt vastuolus parlamentaarse riigi põhimõtetega.

Kehtiva presidendi valimise korra üks autoritest Jüri Adams teatas Kuku Raadios, et inimestes, kes tulevad välja jutuga, et üleminek presidendi otsevalimisele “oleks ikka õigem ja kasulikum ja demokraatlikum, mina näen nendes inimestes sisuliselt ikka nii-ütelda postkommunistliku võimusüsteemi siinseid agente, kes tahavad meid muuta samasuguseks“ ja tahaksid, et me “loobuksime meie praegusest riigikorraldusest ja valiksime samasuguseid või läheksime samasugusele riigikorraldusele, mis on meist idapoolsetes riikides”.


Väide, et kui rahvas valib presidendi otse, siis polevat tegu parlamentaarse riigiga on jabur ja teadlik vale. Parlamentaarse vabariigiga on tegemist juhul, kui riigivalitsemine on parlamentaarselt üles ehitatud. Põhiseaduse järgi on Eesti just selline riik. Vähemalt peaks olema.

See, kas presidenti valitakse otse või kaudselt ei muuda midagi. Euroopas valib rahvas presidendi Austrias, Soomes, Leedus, Poolas, Prantsusmaal, Islandil ja Portugalis. Kas keegi võib väita, et tegemist pole demokraatlike ega parlamentaarsete riikidega? Et neis valitseb samasugune riigikorraldus kui idapoolsetes riikides? Muidugi mitte, presidendi valimise viis ei ole seotud riigikorraga ega tekita mingit diktatuuriohtu — tema võimupiirid on põhiseadusega paika pandud.

Kõik Eesti riigipead on toetanud rahva õigust valida presidenti. Lennart Meri pooldas sõnades ideed korduvalt, kuid elluviimisest hoidus oma ametisoleku viimase päevani. Ka Arnold Rüütel pooldas eelnõud. Riigikogu lükkas selle aga tagasi.

Märksa piinlikum on lugu Toomas Hendrik Ilvesega, kes, olles välisminister, kaitses tuliselt rahvale presidendivalimise õiguse andmist. “Ma väidan täiesti veendunult, et presidendi otsevalimine ei tähenda parlamentarismist loobumist. Mitte miski ei takista meid muutmast presidendi valimise korda, arvestades rahva enamuse arvamust. Vabas ja demokraatlikus ühiskonnas ei tee rahvas kunagi halba valikut,” kirjutas Ilves 1999. aastal. Nüüd, olles kindel enda taasvalimises riigikogu poolt, esitas istuv president öeldule sama tuliseid vastuväiteid. Paraku on tema siirust ja põhjendusi võimatu uskuda — nagu näha, muutuvad need kardinaalselt vastavalt hetkeambitsioonidele ning olukorrale.

Kuigi Ilvese konkurent valimistel, Indrek Tarand pooldas sõnades rahvale presidendi otsevalimise õiguse andmist, kõlas tema soov selgitada referendumiga esmalt välja rahva arvamus, pigem trikitamise ja venitamistaktikana. Referendumil ei tuleks küsida, kas kodanikud tahavad presidenti valida (seda näitavad arvukad küsitlused niigi), vaid seda, kas pooldatakse põhiseaduse muutmist ja vastava sätte sisseviimist. Tarandi ettepaneku järgi tulnuks ühes asjas korraldada lausa kaks referendumit, seega ei saa tema sõnu kuigi tõsiselt võtta.

Pole saladus, et poliitikud, kes 1992. aastal valmistasid ette põhiseadust, riigikogu reglementi ja presidendi valimise seadust, tegid seda teatud eripäraga, ehk teisisõnu täitsid eesotsas Adamsiga konkreetset poliittellimust.

Rahvalt võeti presidendi otsevalimise õigus ja kehtiv presidendivalimise kord sätestati mitte selleks, et Eestis toimuksid valimised parimal ja demokraatlikumal viisil, vaid, et hoida Arnold Rüütel (kes esimeses voorus, kui hääletas rahvas, võitis Merit mäekõrguselt) eemal riigi esimese mehe postist ja garanteerida Lennart Meri saamine riigikogu toel presidendiks. Kuid manipulatsioon maksis ennast autoritele kätte — kurioossel kombel tegi just seesama seadus hiljem Rüütlist presidendi.

Tegelikult on võimuerakonnad otsevalimiste vastu seetõttu, et tahetakse säilitada presidendi sõltuvust endast ja riigikogust. Hirm kaotada kontrolli ja jagada võimu on põhjus, miks ei taheta rahva käest midagi küsida. Samal põhjusel on põhiseadusesse jäetud rahvahääletuse võimalus, kuid rahvalt võetud õigus selle algatamiseks. Sama eesmärki, enda võimu põlistamist, kannavad ka suletud nimekirjad ja häälte ülekandumine riigikogu valimistel.

Rahvas on riigiõiguslikult kõrgeima võimu kandja vaid näiliselt. Tegelikult otsustatakse kõik riigile olulised küsimused vaid kitsa, suletud ja väikese isikute ringi poolt. Nagu otsustati ka seekordsete presidendi„valimiste“ tulemus, vaevumata demokraatiat isegi näitlema.

Kuna presidendi üheks funktsiooniks on kinnitada riigikogus vastu võetud seadusi, siis on eriti kohatu ja võimude lahususe printsiipi rikkuv, et seaduste kinnitaja valitakse seaduste väljaandja poolt. Soov kandideerida, eriti teiseks valitsemisperioodiks, muudab presidendi riigikogust sõltuvaks ja selle kaudu manipuleeritavaks. Ja kuna riigikogu on Eestis valituse ja selle taustajõudude tempel, siis muudab see presidendiinstitutsiooni sõltumatuse vaid deklaratiivseks.

Kui Meri veel suutis sellest välja murda, siis Ilvest iseseisva ja sõltumatu positsiooni omamises küll „süüdistada“ ei saa. Näeme seda ju igal sammul ning vaevalt teisel ametiajalgi midagi muutub. Valituks tulemine eeldas ju võimuerakondadele ja nende pürgimustele truuduse vandumist.

Ka Valimiskoguga, mis koosneb lisaks riigikogulastele omavalitsustegelastest ja on senini presidente valinud, kaasneb Eestis probleem, millest võimulolijad eelistavad vaikida. Tegemist on asjaoluga, mis muudab presidendivalimised tegelikult farsiks ning seab presidendiinstitutsiooni legitiimsusegi kahtluse alla. Probleem on selles, et Eestis anti Meri eestvedamisel kohalike omavalitsuste valimistel valimisõigus ka mittekodanikele.

Seetõttu on Tallinna ja Kirde-Eesti linnade volikogud paika pandud suuresti välismaalaste poolt. Neis istuvad umbkeelsed volinikud ning seal ei ole võimu juurde asja isegi erakondadel, kes kehtiva korra sätestasid. Valimisõigus on ka nn kodakondsuseta isikutel, kes rahvusvaheliste seaduste järgi on tegelikult Vene kodanikud. Sellise praktika tõttu valivad Eesti presidenti mitte ainult eesti kodanike, vaid ka välismaalaste valitud esindajad. Võib öelda, et valimiskogus valitud Eesti president on osaliselt Vene kodanike poolt paika pandud.

Presidendi otsevalimine Eesti kodanike poolt lahendaks targalt ja elegantselt kõik eespool toodud probleemidepuntrad, välistaks kitsastest huvidest ajendatud parteipoliitilised mahhinatsioonid ja presidendi valimise võõrriikide kodanike poolt. See annaks presidendile tõelise mandaadi ja ka legitiimsuse.
On elementaarne, et riigiõiguslikult ei tohi presidendivalimiste eesmärgiks olla konkreetsed isikud, nende ja teatud ringkondade võimuiha realiseerimine, vaid riigi huvid ja tasakaalustatud areng. Lisaks presidendi valimise õiguse andmisele tuleks sätestada ka tingimused rahva poolt presidendikandidaatide ülesseadmiseks. Eesti rahvas on piisavalt tark, et endale ise presidenti valida. Andkem talle see võimalus.



Avaldatud Delfis 13.10.2011:  http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-eestlane-on-piisavalt-tark-et-ise-presidenti-valida.d?id=59702638
Huvitaval kombel muutis Delfi poole päeva pealt artikli pealkirja. Nüüd on see "Piinlik lugu Toomas Hendrik Ilvesega". Kas nii on parem?

neljapäev, 6. oktoober 2011

Reedel 14.10.2011 toimus  Tallinna Ülikooli (end. Teaduste Akadeemia) raamatukogus, Rävala pst. 10, minu raamatu "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" esitlus.

Katkend raamatust: Nagu Lennart Merigi, usun ka mina, et igal rahval peavad olema omad kangelased ja rahvuslikud iidolid. Inimesed, keda austada, kelle poole alt üles vaadata, kellelt õppida ja keda järeltulevatele põlvedele eeskujuks tuua. Isikud, kes tugevdavad meie identiteeti ja annavad põhjust olla uhke oma rahvuse üle. Kuid olen ka seda meelt, et see ei saa põhineda valedel ja ekslikel eeldustel ega kunstlikult kujundatud imagol. Keegi ei ole pühak, kuid kangelased peavad olema tõelised, kaalukausile pannes peab positiivne ja tõde muu üle kaaluma. Soovimata vähemalgi määral vähendada kõige positiivse osakaalu, mida saatis korda Lennart Meri –  ja seda oli väga palju –, leian, et ajaloo võtmeisikute ja nende tegude kajastus peab olema õige, aus ja tasakaalustatud. Merist loodud kuvand seda ei ole.

Ma usun, et Meri armastas oma maad ja rahvast ning soovis Eestile parimat, kuid just selles peitubki sügavam probleem – kas tema usk enda eksimatusesse, arusaam parimast ning selle saavutamiseks valitud tee, astutud sammud ja motiivid olid ikka alati õiged või õigustatud. Tegelikkuses saatsid Meri sõnu demokraatiast ja põhiseaduslike printsiipide järgimisest tihtipeale autoritaarse hõnguga teod ning rahvuslike huvide ja põhiseaduse ignoreerimine. Päris viimane kaalumine jääb küll Peetruse pärusmaaks, kuid ka inimestena ei tohi me tegelikkuse ja tõe ees silmi kinni pigistada, ükskõik kui valus või ebameeldiv see poleks. On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.




Delfi fotograafi jäädvustatud hetked enne esitlust: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-henn-polluaas-esitles-raamatut-lennart-merist.d?id=59835231

neljapäev, 29. september 2011

Minu raamat jõudis müüki

  Reedel 29.09.2011 jõudis raamatupoodidesse müüki minu uus raamat "Lennart Meri, vabaduse valus valgus." Kirjastus Kunst, 376 lk., kujundus Andres Tali. Raamat räägib Merist kui poliitikust, tema poliitikast, karjäärist ja tegemistest ilma panegüürika ja mütologiseerimiseta, sellisena nagu ta tegelikkuses oli. Tänane Eesti on Lennart Meri nägu rohkem, kui me arvatagi oskame. 
Raamatu esitlus toimub ülejärgmisel nädalal. Täpsem info edaspidi. Seal on võimalik osta raamatut kirjastuse hinnaga. Koos autogrammi ja pühendusega. Raamatuid saab minu kaudu ka edaspidi kirjastuse hinnaga niikaua kui neid jätkub. Võtke aga ühendust: hennpolluaas@gmail.com

teisipäev, 27. september 2011

Eurokriis viib Eesti pärisorjusesse

Eurotsooni võlakriisi süvenemine on näidanud, et võimuringkondade poolt naerualusteks tembeldatud euroskeptikutel ja eurole ülemineku vastastel on EL-i ja eurotsooniga kaasnevate ohtude ja kahjude suhtes olnud õigus. Lahkelt lubatud piimajõgesid ja pudrumägesid on meile vaid nuusutada antud. See-eest oleme vaese sugulasena eurotsooni astudes sattunud hoopis teiste riikide vastutustundetu priiskamise, ülejõu elamise ja suurpankade finantsriskide kinnimaksja rolli. Ja seda kõike meie riigijuhtide eestvedamisel, kes EL-i ja eurotsooni minnes ei rääkinud poole sõnagagi võimalikest probleemidest. Lollimaks pole läinud mitte need, kes EL-ga liitumisele vastu hääletasid, nagu Lennart Meri kunagi ütles, vaid need, kes meid sinna viisid, toimuvat takka kiidavad ja õigustavad.

Nagu paljud finantsasjatundjad (ja ka siinkirjutaja) ennustasid, pole aidanud senised meetmed eurovõlakriisi peatamiseks. Pole ka ime, sest saatanat on püütud suuresti välja ajada peltsebuli endaga. Nüüd tulid Saksa ja Prantsusmaa G20 vahendusel välja uue ulmelise strateegiaga, millega püütakse lõpetada eurotsooni kriis ühe hoobiga. Kavas on kirjutada osa Kreeka võlgadest korstnasse ja luua fond, mis tekitaks „tulemüüri“ võlakriisis olevate eurotsooni riikide Kreeka, Portugali ja Iirimaa ümber, et vältida kriisi levimist Euroopa Liidu suurtesse tegijatesse Itaaliasse ja Hispaaniasse. Sellega päästetaks ära ka Euroopa suuremad, eeskätt prantsuse ja ka saksa, pangad.

Enamik rahast uue päästeplaani finantseerimiseks tuleks Euroopa finantsstabiliseerimisfondist (EFSF). Praegu on fondi maht umbes 400 miljardit eurot, millest Eesti osa on 0,63 protsenti ehk 2,5 miljardit eurot. Plaani elluviimiseks peaks liikmesriigid aga märksa enam panustama, ostes selleks kuristiku äärel olevate Itaalia ja Hispaania rämpsvõlakirju, mida keegi ei taha. Kokku läheks see maksma kaks triljonit eurot (sic!), võib-olla rohkemgi. See võetakse loomulikult Euroopa maksumaksjate, sealhulgas eestlaste taskust. See on niivõrd suur, kaheteistkümne nulliga summa, mida tavainimesel on raske tajudagi. Kõige hullem on aga see, et nn uue plaaniga püütakse sisuliselt jätkata sama peltsebulistrateegiat, tehes seda vaid märksa suuremate summadega.

Uue kava järgi (kui osalusprotsent samaks jääb) küsitaks meilt nüüd juba 12,5 miljardit eurot ehk 194,5 miljardit krooni. Terve Eesti riigi eelarve on täna aga ainult veidi üle kuue miljardi euro. Kas tõesti peaksime ära andma kahe aasta riigieelarve suuruse summa, millele lisaks lendaksid korstnasse ka valitsuse poolt seni ostetud Kreeka võlakirjad? See annaks järsult kasvava inflatsiooni, tõusvate maksude, kasvava tööpuuduse, vähenevate sotsiaalgarantiide jne näol Eesti jätkusuutlikkusele ja arengule enneolematu ning paranematu löögi, mis paiskaks meid allakäiguspiraalile, mille tagajärgi on raske kirjeldadagi.

Kõige toimuva taustal tundub, et isegi pärisorjuse taaka oli kergem kanda kui ühtse Euroopa oma. Siis jäeti maarahvale siiski niipalju alles, et hing sees, töövõime säiliks ja laulujorugi suust kõlaks. Nüüd ei jäta uued isandad Toompea vasallide toel sedagi ja seovad lisaks kõigele ka meie lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsedki vaesusesse ja igavesse võlaorjusesse. Ainult selleks, et kaugete ja võõraste laristajate arveid ja elatustaset kinni maksta.

Juba praegu on valitsus Eesti riigireservid ära kulutanud ja EFSF-i sissemakse jaoks kavatsetakse võtta finantsturgudelt laenu, millele lisanduvad prisked intressid. Hoolimata sellest, et Põhiseadus seda ei võimalda. Solidaarsus nõudvat Eesti osalemist, kinnitavad meie riigijuhid ühest suust, pealegi olevat tegemist kasuliku investeeringuga, mis ennast ära tasub. Pole ime, sest Reformierakond eesotsas Ansipiga ei ole tänaseni aru saanud, et üleüldse mingit kriisi oleks. Nii kinnitas ta kriisi alguses 2009 ja samamoodi hiljutisel pressikonverentsil septembris 2011. Kui peaminister sellises kriisis elada soovib, siis ärgu eeldagu, et rahvas sedasama tahab.

Ilmselt pole ka teised võimuerakonnad ja riigikogulasedki, kes üha suurenevate palkade, kuluhüvitiste ja esinduskulude üle rõõmu tunnevad, saanud aru oma kõigega nõusolemise poliitika tagajärgedest. Oleme Euroopa viie rikkama riigi hulka saamise asemel eurotsooni vaeseim ja viletsaimate sotsiaalgarantiidega riik koos töötuse, galopeeriva inflatsiooni ja pidurdamatu hinnatõusuga. Selle tegelikku hinda ja tagajärgi, mida on pidanud maksma mitte poliitikud vaid üha enam püksirihma pingutavad tavalised inimesed, ei ole keegi suuteline kokku arvama. Saabuv rahvaloendus toob esile sellise poliitika ühe konkreetse tagajärje — väljarände läbi drastiliselt vähenenud rahvaarvu, mis pikas perspektiivis võib olla samaväärne demograafiline pomm, kui oli seda nõukogude okupatsioon. Uue europäästeplaaniga ühinemine saab olema veelgi hullem.

Need kaks triljonit eurot kavatsetakse välja käia vähimagi garantiita see hiljem tagasi saada, rääkimata saadavatest intressidest. Vastupidi — sarnaselt Kreeka võlakirjadele langevad ka Itaalia ja Hispaania võlakirjade väärtused robinal, mistõttu kõnealused „kasulikud investeeringud“, nagu Ligi ja Ansip EFSF-i tehinguid on iseloomustanud, on kõike muud kui kasulikud. Kuna oleme eurotsooni vaeseim riik, siis on praegu meie poolt makstav summa 2,5 miljardit majandusega võrreldes niigi suurim. Eesti poolt veel 12,5 miljardi euro laenamine ja hundikurku toppimine lisaks meile maksta jäävate sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvate intressidega poleks enam isegi mitte solidaarsuse näitamine, vaid täielik hullumeelsus. Eesti peab ütlema sellele hullumeelsusele ei.

Meie jaoks on oluliselt mõttekam, odavam ja põhjendatum lasta põhja euroliit kui iseennast nii riigi kui rahvusena. Isegi siis, kui sellele järgneb uus majanduskriis, millega meid hirmutatakse. Las seda põhjalikult ärarikutud suppi helbivad ikka need, kes selle kokku keetsid.

Autor on eesti publitsist.

Avaldatud: Delfi 28.09. 2011
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/henn-polluaas-eurokriis-viib-eesti-parisorjusesse.d?id=58644754
Eesti Elu (Kanada) 29.09.2011
http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=33608

pühapäev, 11. september 2011

Katkend Lennart Meri raamatust: Meri ja rahaprobleemid

www.DELFI.ee
11. september 2011

Henn Põlluaasa "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" ilmub peatselt, seni saab Delfis tutvuda katkenditega raamatust. Tänases katkendis lahatakse, kuidas president ajas segamini enda ja riigi rahakoti.

Peatükk: Meri ja rahaprobleemid

Lennart Meri unustas kiiresti, et ta ei olnud mitte rahva valitud riigipea ega 200-miljonilise elanikkonnaga rikka riigi eesotsas. Edevus, ekstravagantsus ja muud rohket raha nõudvad tegemised ületasid kaugelt presidendile ettenähtud eelarve. Ajakirjandus, millega Meril tuli vägikaigast vedada pea kogu valitsemisaja, heitis presidendile pidevalt ette tema priiskavat eluviisi nii välisministrina kui ka suursaadikuna Soomes ning selle jätkamist riigipeana. Eriti pandi seda pahaks 90. aastate alguse raskete olude taustal.

Juba 1992. aasta lõpus kurdeti, et Meri kasutab riigi rahakotti nagu enda oma. Kui Arnold Rüütel maksis oma sööklaarved ise, siis nüüd jäid esimese mehe arved kantselei kanda. Nagu paljud muudki isiklikuks otstarbeks vajalikud kulutused. Isegi oma eramaja talvise kütteõli arve tasumise üritas Meri presidendi kantselei hooleks jätta. Kui Rüütli kantselei likvideerimiskomisjoni esimees Daniel Märtmaa sellest keeldus, kirjutas Meri pika vaidluse peale arvele: „Palun minu töötasust 20% kaupa maha arvestada.“ Märtmaa karjäärile kantseleis oli sellega kriips peale tõmmatud.

Meri armastas pidada ülipikki telefonikõnelusi. Eesti saadik Venemaal Mart Helme on meenutanud, kuidas Meri tavatses alailma talle keset südaööd Moskvasse helistada ja tundide kaupa lobiseda. Sama tegi ta ka oma välismaal elavate sõpradega. Kord ütles ta ajakirjanikele pärast üht tund aega kestnud kaugekõnet, et oleks võinud oma USA-s elava sõbra Hans Berlineriga „rohkemgi rääkida, kui poleks riigi eelarvele mõelnud“. Temale, kes hoiatas meid oblastiks muutumise eest, ei torganud pähegi, et vähemalt pikki erakõnesid võiks pidada oma isikliku, mitte riigi rahakoti arvelt, nentis toona Lepassalu.

Näiteid, kus president ajas segamini enda ja riigi rahakoti, võiks tuua veel palju, kuid see on ehk üleliigne. Olulisem on siit Meri tuttavatele ammu teadaolev ja väljajoonistuv muster – äärmine kokkuhoidlikkus isikliku rahaga, aga mõõdutundetus võõrast (riigi) raha kasutades. Meri tuttavatel on lõpmatult lugusid Meri tagasimaksmata rahalaenudest kuni võõraste kauboisaabaste ja honoraride endale võtmiseni. Need aitaksid ehk Meri iseloomu ja käitumise tagamaid näha, kuid siin raamatus neil ei peatuta.

Loomulikult püüdis valitsus reaalsustunde kaotanud riigipead taltsutada ja hoida tema kulutusi mingiteski raamides. Nagu igal aastal, tõsteti ka 1994. aasta riigieelarves presidendi kantselei eelarve mahtu, kuid mitte mitmekordseks, nagu Meri soovis. See kutsus esile presidendi rahulolematuse, kes hüüdis 7. oktoobril 1993 teleekraanilt rahva poole: „Kahjuks on valitsus mind püüdnud taltsutada presidendi kantselei eelarve tagaselja kärpimisega niisuguse tasemini, mis ei taga presidendile tema põhiseaduslike kohustuste täitmist.“4 Meri keeras teadlikult vinti üle ja püüdis rahaküsimusest maalida avalikkusele pilti kui alatust ja salakavalast rünnakust tema ja terve presidendiinstitutsiooni vastu.

Meri ütles oma teleesinemises: „Minu ülesanne ei ole kõigi armastatud isakese roll. Minu ülesanne on tasakaalu säilitamine põhiseaduse järgimise ja põhiseaduse kaitsmise kaudu. Seepärast olen tagasi saatnud mitmeid seadusi, mis on põhiseadusega, järelikult teie enda tahte ja huvidega vastuolus. See ei tarvitse meeldida valitsusele ja ei tarvitse meeldida riigikogule. Kuid kui te mind valisite riigipeaks, pidite arvestama, et riigipea kehastab Eesti Vabariiki tervikuna ja esindab maailma ees meie rahvusliku julgeoleku huve, mille üheks alajaotuseks on Eesti välispoliitika, meie rahva ja riigi hea maine. Riigi maine on riigi kõige väärtuslikum kapital. Need lihtsad seosed ei olnud kõigile selged ega ole ka praegugi veel selged. Olen tänulik neile, kes seadsid mind üles Isamaa kandidaadina riigipea kohale. Olen samas pettunud neis, kes lootsid selle kaudu kujundada käepikendust valitsusele ehk täitevvõimule. Sellest hetkest alates, kui andsin oma valijaskonnale ametivande, ei esinda ma ühte või teist poliitilist erakonda, vaid riiki ja rahvast. See on kogu maailmas nii. See aabitsatõde tuleb ka meil selgeks õppida. Parlamentaarses süsteemis valitsused tulevad ja lähevad, kuid riik, rahvas ja rahvuslikud julgeolekuhuvid jäävad. Nad peavad seisma kõrgemal erakonna poliitilistest huvidest ja meeldigu see või mitte, ka Eestis seisavad nad kõrgemal. Mitte keegi ei suru mulle peale Mihhail Ivanovitš Kalinini sabaliputavat rolli. Kahjuks on valitsus püüdnud mind taltsutada presidendi kantselei eelarve tagaselja kärpimisega niisuguse tasemeni, mis enam ei taga presidendi põhiseaduslike kohustuste täitmist. Kohtumisele president Clintoniga ja ÜRO Peaassamblee istungile sõitsin piletiga, mis oli Finnairi poolt võlgu antud. See võib-olla on noorpõlvehaigus, kuid ta alandab Eesti Vabariiki. Eeloleva aasta riigieelarve kokkuseadmisel rikkus valitsus eelarveseaduse 13. paragrahvi nii jõhkral määral, et see ohustab põhiseaduslikku võimude lahususe printsiipi. Võimude lahususest möödavaatamine avaldub kahjuks mujalgi. Põhiseaduse järgi on Eesti riigikaitse kõrgeim juht president. Mõningase hämmeldusega lugesin hiljuti ajalehest, et peaminister on enda peale võtnud riigikaitse juhtimise ülesande ja on tõotanud täita julgeolekuvaakumit meie partnerriikide abil. Taas olen sunnitud meelde tuletama lihtsat põhimõtet: Eestile on kombeks üks president korraga.“

Soomlaste tehtud suurtest annetustest ja nende kasutamisest taasiseseisvumise ajal oli raamatus juttu juba eespool. Lisaks sellele oli Eesti Helsingi saatkonna viisatuludest kulutatud Meri lähetuskuludeks üle 100 000 USA dollari, välisministeerium oli aga 1992. aasta novembri alguseks välissõitudeks kulutanud vähemalt 134 000 dollarit. See ületas kaugelt kehtestatud limiidi. Priiskava eluviisi näiteks luges meedia sedagi, et veel novembri alguses elasid Helle ja Tuule Meri suursaadiku residentsis Helsingis, mis läks Eesti riigile maksma pea 37 000 krooni kuus. Press ei jätnud Merile sedagi meenutamata, et iseseisva riigi president ei rända maailmas ringi võlgu ostetud piletitega, nagu juhtus 1993. aastal ÜRO Peaassamblee istungile sõitmisel. Tähendati ka seda, et iseseisva riigi presidendil ei sobi siis, kui tal raha välismaal viibimise ajal justkui iseenesest otsa saab, diplomaatilist passi kasutades arveldada, arved aga Eesti riigi valitsusele saata. Sama juhtus veel hiljemgi, näiteks Soome presidendi Martti Ahtisaari Eesti-visiidi ajal. Kui 1994. aastaks taotles presidendi kantselei riigieelarvest 16,36 miljonit krooni, eelnõusse oli aga kirjutatud 7,95 miljonit, luges Meri saamata jäänud vahe põhiseaduse ja võimude lahususe põhimõtete rikkumiseks. Nimelt oli võimude lahususe aspektist oluline remontida presidendi ametikorter – niisugune põhjendus toona esitati. Arv 7,95 miljonit jäi eelarvesse siiski paigale. Aastatel 1993–1996 sai presidendi kantselei riigieelarvest, lisaeelarvetest ja valitsuse reservfondist ühtekokku 53 miljonit, sealhulgas 1993. aastal 6,5, 1994. aastal 12,9, 1995. aastal 14,7 ja 1996. aastal 18,9 miljonit. Aasta-aastalt kasvas valitsuse reservfondist eraldatava raha osa ja seda võib nimetada valitsuse vastu seina surumise poliitikaks. Kui 1993. aastal moodustas see kümnendiku kogu Kadriorule eraldatud summast, siis aasta pärast tervelt kolmandiku. Ja ikka nii edasi.

1998. aasta riigieelarve projektis nähti presidendi kantseleile ette juba 21,2 miljonit krooni, mis oli 3,4 miljonit ehk tervelt 19,1 protsenti enam kui 1997. aastal. Tunduvale kasvule vaatamata leidis Meri, et sellest on temale ikka vähe ning avaldas teravat rahulolematust olukorra ja põhiseaduse regulatsiooniga, kus presidendi ja ta kantselei kulude piirid määrab seadusandja ehk riigikogu. Tallinnas Sakala keskuses põhiseaduse viiendale aastapäevale pühendatud teaduskonverentsil esinedes kaebas Meri, et erinevalt Euroopa Liidu liikmesriikide praktikast on Eesti seadusandjal õigus ja kohustus kinnitada riigipea kantselei eelarvet üksikute kuluartiklite kaupa ning valitsus on sunnitud arutama, kas ja missugusel määral finantseerida riigipea ametisõite välisriikidesse. See, et presidendi rahakulutamisel on eelarvelised piirid, „on muutnud postulaadi võimude tasakaalustatud lahususest pelgalt fraasiks,“ teatas president. Oma dramaatilisusega kuulutas ta sellest johtuvalt, et Eestis on üles kerkinud küsimus, kas riik üldse vajab presidendiinstitutsiooni.7 Erinevalt Merist ei tekitanud presidendiinstitutsiooni olemasolu kahtlusi kellegi teise jaoks, küll tekitasid aga õigustatud kahtlusi selle institutsiooni tehtud kulutuste põhjendatus ja otstarbekus.

Mingit riigi vajadustest lähtuvat ratsionaalset põhjendust ei osatud leida ka asjaolule, et Meri palkas endale paarkümmend noort abilist. (Võrdluseks: Soome presidendil Martti Ahtisaarel oli ainult viis abilist.) Kui mujal üritati raha kokku hoida, siis Meri kantselei kulud hoopis paisusid. Daniel Märtmaa on suure osa kantseleisse tööle voetud tüdrukute kvalifikatsiooni kahtluse alla seadnud: “Varem olid sekretärid vastava erialase kõrgharidusega. Nüüd korraldas Isamaa konkursi ja sekretärideks voeti keskkooliõpilased. Kahjuks nad ei tundnud ei sekretäritööd, masinakirja, fakse ega arvutit, vast ainult kõige vanemat ametit. Selle tegevuse pealt presidendi turvamehega tabas neid spiikri endise kabineti tagakambris koristaja Valja. Et sekretärid ei tundnud tööd, vaatas posti president algul ise. Sõrmede vahel kägardatud kirjad, enamuses avamata, viskas prügikasti ja sealt rändasid need katlamajja. Mõni kiri leidis ka armu, mille viis koju. Kuuldavasti oli ta samuti tegutsenud välisministeeriumis, kus kadunud kirju otsiti.”

President Meri lai riigi rahadega ümberkäimine ja suurejooneline laristamine tekitas probleeme kuni tema teise ametiperioodi lõpuni. Ja isegi kauem. Olles juba ekspresident, ei hoolinud Meri riigi raha kokkuhoiust mitte kriipsugi rohkem. Ajakirjanduses heideti pidevalt ette tema välisreiside põhjendamatut kulukust, lende äriklassis ja elamist hotellide ülikallites sviitides, ja muid arveid, mis lennartmeriliku hoolimatu žestiga valitsuse maksta jäeti. 2002. aastal tõdes näiteks Kadri Paas, kirjeldades Meri sõitu Euroopa konvendile, et ekspresident Lennart Meri rahva raha ei loe. Kui ülejäänud poliitikud lendasid odavas turistiklassis, siis Meri saabus koos oma nõunikuga hoopis uhkema lennukiga ja kalleimas äriklassis.

Samuti tauniti asjaolu, et ainuüksi rahva poolt armastatud ja mitte kellegi poolt ohustatud ekspresident Lennart Meri Viimsi maja valvamisele ja viiemehelisele valvemeeskonnale kulus aastas ligi 720 000 krooni riigi raha. Ametist lahkudes oli Meri esitanud taotluse säilitada talle nii turvamees kui ka valvemeeskond. Reformierakonna liige Ignar Fjuk leidis: „Niisugune kulutus pole põhjendatud. Olen absoluutselt sellise privilegeerituse vastu. Sellist hüve ehk ületurvamist presidendi ametipalga ja sotsiaalsete hüvede seadus ette ei näe.“ Isamaaliidu liige Tiit Sinissaar ütles: „Isiklikult olen nõus, et Lennart Meri elukohta turvataks. Teine asi on, et seda saaks teha märksa odavamalt, delikaatsemalt ja efektiivsemalt. See summa tundub tõepoolest üle mõistuse suur.“9 Kümme aastat tagasi oli selle raha väärtus oluliselt suurem kui täna nende ridade kirjutamise ajal. Pea ainus ülesanne, mida Meri turvameeskond täitis, oli jalutajate eemalepeletamine Armuneemelt, kus Meri residents asus.

Siinsamas raharubriigis võib ehk mainida ka Lennart Meri ekspromptavaldust ÜRO peaassambleel 1995. aasta septembris, kui ta pakkus välja idee korraldada väikeriikide esindajate tippkohtumine Tallinnas. Toompeale tuli see täieliku üllatusena. Mis sai Meri rajatud Balti strateegiliste ja rahvusvaheliste suhete instituudist, kuhu ta oli juba hakanud värbama nimekaid isikuid üle maailma? Või Meri kavatsusest rajada Eestit külastavate riigipeade jaoks residents, mille tarvis ta tellis sisearhitekt Mait Summatavetilt presidendilossi juurdeehituse projekti? Need ja mitmed muud ootamatult välja käidud ideed on sageli kustunud ning Interneti-avarustele taandunud. Põhjus – iga selline mõttevälgatus nõuab nii kooskõlastusi teiste asjaomaste ringkondadega kui ka üsna palju raha. Meri ei armastanud aga ei etteplaneerimist ega kooskõlastamist.


http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/katkend-lennart-meri-raamatust-meri-ja-rahaprobleemid.d?id=57555314

Katkend Lennart Meri raamatust: pr-trikk mis Meri väidetavalt presidendiks aitas

www.DELFI.ee
10. september 2011

Henn Põlluaasa "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" ilmub peatselt, seni saab Delfis tutvuda katkenditega raamatust. Ka tänases katkendis ei saa autor mööda KGB-temaatikast.

Peatükk: Meri ja presidendivalimised

Lennart Meri sattus valimisvõitluse käigus tule alla ning džinn, kelle ta paari aasta eest ise pudelist välja lasi, püüdes Rüütlit CIA agendiks tembeldada, hakkas nüüd teda ennast lämmatama. Lisaks sellele, et talle pandi süüks nõukogude ajal ideoloogilise kaasajooksiku ja kollaboraatorina tegutsemist, toodi esile kahtlustused, nagu oleks ta isa olnud KGB kaastööline.

1992. aasta augustis palus siseministeeriumi töötaja Ando Leps kohtumist Savisaarega. Paks dokumendikaust kaenla all, astus Leps Toompea lossi ees seisnud autosse, kus juba istus Savisaar. Kaustas olid äsja Isamaa poolt välja hõigatud presidendikandidaadi Lennart Meri isa Georg Meri KGB-toimikud. „Palusin Savisaarelt abi nende avaldamisvõimaluste suhtes,“ meenutas Leps, kes tuli Savisaare jutule seetõttu, et juuli lõpus keeldus Eesti Päevaleht tema Georg Meri teemalist artiklit avaldamast. Savisaar suhtus aga Lepsi koostööpakkumisse üllatavalt jahedalt ja soovitas tal ise hakkama saada. Kaks nädalat enne valimisi jõudsid paljastused Eesti Ekspressi lehekülgedele ning raadiosse. Georg Meri ja sealtkaudu ka ta poja seotus KGB-ga tõusis teemaks number üks.

Georg Meri personaalküsimusel ma käesolevas raamatus ei peatu, toon ära vaid seda küsimust põhjalikult uurinud Virkko Lepassalu seisukoha. Lepassalu on veendunud, et Lennart Meri isa Georg oli väga teenekas Nõukogude julgeolekuagent. „Julgen isegi väita, et mitte tavaagent, vaid et ta oli KGB üks teenekamaid agente kogu Nõukogude Liidu mastaabis sel ajal,“ kinnitas Lepassalu. Ka Lennart Meri ema Alice sunniti 1945. aastal julgeolekuga koostööle. Teda ähvardati, et NKVD agendiks hakkamisest keeldumise korral ei näe ta enam oma lapsi ega kodumaad. Need seigad selgitavad nii mõndagi selguseta asja Lennarti eluloos: Siberist naasmist, Tartu Ülikoolis õppimise võimalust jne. Tõeliselt must lammas oli selles perekonnas aga Lennarti onupoeg, Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri – veendunud kommunist, punase Eesti Laskurkorpuse poliitosakonna ülema abi, ENSV komsomoli keskkomitee esimene sekretär ja Lenini preemia laureaat. Lisaks sellele osales ta ka 1949. aasta küüditamise läbiviimisel. Lennart Meri on kinnitanud, et tema vaated Arnold Meri vaadetega ei kattu.

Tiit Pruuli, Meri valimismeeskonna põhitegelane, on meenutanud 1992. aasta valimiskampaaniast uue Eesti kõige skandaalsemat ja efektiivsemat suhtekorraldustrikki. Kuna oli teada, et Ando Leps plaanib Lennarti-vastast paljastust, süüdistades ta isa koostöös NKVD ja KGB-ga, otsustas Meri tiim, kuhu kuulusid Indrek Kannik, Andres Ilves, Jüri Luik, Mart Nutt, Daimar Liiv, Tiit Pruuli, Mart Laar, Kaido Kama ja Illar Hallaste, anda ennetava löögi. Liivimaa Kroonikasse sokutati fabritseeritud kiri. „Selles keegi pensionär kirjutas, et Lennarti isa oli jube lurjus, töötanud Lääne-Saksa luure ja Iisraeli luure Mossadi heaks. Keerasime Lepsi skeemi absurdi. Päev hiljem tuli Lepsi lugu ja inimesed vaatasidki, et järgmine hull pensionär on välja ilmunud,“ meenutas Pruuli, kinnitades aga, et tema selle võltsingu autor pole. „Mina pelgasin, et kiri ei täida eesmärki ja on liiga räige. Rohkem tuleb jama kui head. Inimesed jäävad äkki uskuma. Mina pidasin kirja ohtlikuks, aga ma eksisin.“ Meri olevat hiljem selle asja üle mõnegi iroonilise nalja visanud, kuigi teema polnud sugugi naljakas. „Ta oli üsna kaitsetu,“ tõdes Pruuli.

Meride suunas sihitud süüdistuste tulv muudeti selle meisterliku käiguga absurdseks. Paljud inimesed, sealhulgas ka riigikogu liikmed, jätsidki need „tervet mõistust kasutades“ lihtsalt tähelepanuta. Fabritseering täitis oma eesmärgi ja päästiski Meri jaoks olukorra ning KGB-ga koostöö tegemise süüdistused kaotasid oma teravuse. Kõnealune võltsing võimaldas Meril ka hiljem suhtuda avalikkuse ees neisse süüdistustesse kui absurdi. Seega sillutasid Merile tee presidenditoolile kaval poliitiline suhtekorraldusvõte, valed ja manipulatsioonid. „Meie loogika oli see, et kui välja käia üks täismõõduline vale, siis hilisemad valed kahvatuvad,“ avameelitses Mart Laar enam kui kümme aastat hiljem.

Isamaaliit eesotsas Mart Laariga kuulutas ajakirjanduses ja 3. septembril l992 toimunud pressikonverentsil kõik väited Georg Meri seotusest Venemaa eriorganitega absurdseks ja avalikuks laimuks. Lennart Meri ise oma isa minevikule pühendatud pressikonverentsile ei tulnud ega üritanudki süüdistusi ümber lükata. Nii jäi vastuseta ka raadio Kuku küsimus, kas Lennart Meri on oma mõttekaaslastele kommenteerinud enda kunagisi kirjatöid, millele viidatakse Rahvusraamatukogu poolt 1991. aastal välja antud personaalnimestikus. Viimasest võib leida tema E. Nõmme varjunime all kirjutatud padupunaseid artikleid, näiteks „Marxi–Engelsi–Stalini ideed on surematud“ l4.03.53 Edasi; „Kommunistlik partei võitluses nõukogude teatri ideelisuse ja kunstimeisterlikkuse eest“ 28.08.53 Sirp ja Vasar; „35 aastat nõukogude võimu kehtestamisest Ungaris“ 2l.03.54 Edasi jne.

11. septembril 1992 moodustati valimisliidu Kindel Kodu (millest hiljem koorus välja Koonderakond) algatusel komisjon kõigi tollaste presidendikandidaatide luurega seotuse uurimiseks. Komisjoni kuulusid Endel Lippmaa, ajaloolane Rein Ruutsoo, advokaat Kaljo Kägi jt. Ando Leps soovitas valimised kuni asjaolude selginemiseni edasi lükata. Täpselt samal päeval tegi pressiavalduse ka Meri, pidades vajalikuks koguni rahvusvahelise komisjoni moodustamist, sest ta ei või lubada, et „uurimine antaks nomenklatuuri enda kätesse“.

Vaatamata Meri kartustele ei tulnud sisekomisjoni järeldus tema enda kohta sugugi halb. Nenditi vaid, et Georg Meri kohta uuritud kriminaalasjas „ei ole mingeid materjale ega tõendeid, mis kinnitaksid Lennart Meri puutumust repressiivorganitega“. Rüütli kohta järeldati, et ta ei ole olnud „väljaspool ametikohustusi seotud repressiivorganitega“. Kuid Rüütlil polnud seda vajagi, sest EKP büroos istus ENSV KGB ülem Karl Kortelainen pikka aega tema kõrval. Pealegi oli KGB Kommunistliku Partei alluvuses.

Lennart Meri ütles hiljem Andreas Oplatkale: „Nomenklatuur korraldas minu vastu rünnaku, nimelt väideti, et mu isa ei lastud omal ajal maha seepärast, et temast oli tehtud KGB agent. See alatu kallaletung, mis leidis vastukaja ajakirjanduses, tähendas mulle küllaltki suurt hingelist koormust. Ma palusin Euroopa Nõukogu peasekretäri madame Lalumière'i lasta neid ettepanekuid uurida demokraatlike valimiste pidamise huvides meie maal. Ta vastas viivitamatult ja teatas mulle siis hiljem, kellele ta oli selle ülesande delegeerinud. Tüki aja pärast jäid ründajad vait ja paljud eesti ajalehed mõistsid laimukampaania hukka.“

Tegelikkuses jäi teema endiselt aktuaalseks. Teades selle ürituse lootusetust, „unustas“ Meri presidendiks saades rahvusvahelise komisjoni moodustamise lubaduse ja oma isa hea nime puhtakspesemise sootuks. Seda ta Oplatkale ei öelnud. Oponendid aga tema „unustamist“ ei unustanud ning veendumus Georg Meri ja kahtlused Lennart Meri sidemete kohta KGB-ga jäid püsima.

Delfi avaldab sel nädalal iga päev katke peatselt ilmuvast raamatust.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/katkend-lennart-meri-raamatust-pr-trikk-mis-meri-vaidetavalt-presidendiks-aitas.d?id=57543350