www.DELFI.ee
10. september 2011

Henn Põlluaasa "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" ilmub peatselt, seni saab Delfis tutvuda katkenditega raamatust. Ka tänases katkendis ei saa autor mööda KGB-temaatikast.

Peatükk: Meri ja presidendivalimised

Lennart Meri sattus valimisvõitluse käigus tule alla ning džinn, kelle ta paari aasta eest ise pudelist välja lasi, püüdes Rüütlit CIA agendiks tembeldada, hakkas nüüd teda ennast lämmatama. Lisaks sellele, et talle pandi süüks nõukogude ajal ideoloogilise kaasajooksiku ja kollaboraatorina tegutsemist, toodi esile kahtlustused, nagu oleks ta isa olnud KGB kaastööline.

1992. aasta augustis palus siseministeeriumi töötaja Ando Leps kohtumist Savisaarega. Paks dokumendikaust kaenla all, astus Leps Toompea lossi ees seisnud autosse, kus juba istus Savisaar. Kaustas olid äsja Isamaa poolt välja hõigatud presidendikandidaadi Lennart Meri isa Georg Meri KGB-toimikud. „Palusin Savisaarelt abi nende avaldamisvõimaluste suhtes,“ meenutas Leps, kes tuli Savisaare jutule seetõttu, et juuli lõpus keeldus Eesti Päevaleht tema Georg Meri teemalist artiklit avaldamast. Savisaar suhtus aga Lepsi koostööpakkumisse üllatavalt jahedalt ja soovitas tal ise hakkama saada. Kaks nädalat enne valimisi jõudsid paljastused Eesti Ekspressi lehekülgedele ning raadiosse. Georg Meri ja sealtkaudu ka ta poja seotus KGB-ga tõusis teemaks number üks.

Georg Meri personaalküsimusel ma käesolevas raamatus ei peatu, toon ära vaid seda küsimust põhjalikult uurinud Virkko Lepassalu seisukoha. Lepassalu on veendunud, et Lennart Meri isa Georg oli väga teenekas Nõukogude julgeolekuagent. „Julgen isegi väita, et mitte tavaagent, vaid et ta oli KGB üks teenekamaid agente kogu Nõukogude Liidu mastaabis sel ajal,“ kinnitas Lepassalu. Ka Lennart Meri ema Alice sunniti 1945. aastal julgeolekuga koostööle. Teda ähvardati, et NKVD agendiks hakkamisest keeldumise korral ei näe ta enam oma lapsi ega kodumaad. Need seigad selgitavad nii mõndagi selguseta asja Lennarti eluloos: Siberist naasmist, Tartu Ülikoolis õppimise võimalust jne. Tõeliselt must lammas oli selles perekonnas aga Lennarti onupoeg, Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri – veendunud kommunist, punase Eesti Laskurkorpuse poliitosakonna ülema abi, ENSV komsomoli keskkomitee esimene sekretär ja Lenini preemia laureaat. Lisaks sellele osales ta ka 1949. aasta küüditamise läbiviimisel. Lennart Meri on kinnitanud, et tema vaated Arnold Meri vaadetega ei kattu.

Tiit Pruuli, Meri valimismeeskonna põhitegelane, on meenutanud 1992. aasta valimiskampaaniast uue Eesti kõige skandaalsemat ja efektiivsemat suhtekorraldustrikki. Kuna oli teada, et Ando Leps plaanib Lennarti-vastast paljastust, süüdistades ta isa koostöös NKVD ja KGB-ga, otsustas Meri tiim, kuhu kuulusid Indrek Kannik, Andres Ilves, Jüri Luik, Mart Nutt, Daimar Liiv, Tiit Pruuli, Mart Laar, Kaido Kama ja Illar Hallaste, anda ennetava löögi. Liivimaa Kroonikasse sokutati fabritseeritud kiri. „Selles keegi pensionär kirjutas, et Lennarti isa oli jube lurjus, töötanud Lääne-Saksa luure ja Iisraeli luure Mossadi heaks. Keerasime Lepsi skeemi absurdi. Päev hiljem tuli Lepsi lugu ja inimesed vaatasidki, et järgmine hull pensionär on välja ilmunud,“ meenutas Pruuli, kinnitades aga, et tema selle võltsingu autor pole. „Mina pelgasin, et kiri ei täida eesmärki ja on liiga räige. Rohkem tuleb jama kui head. Inimesed jäävad äkki uskuma. Mina pidasin kirja ohtlikuks, aga ma eksisin.“ Meri olevat hiljem selle asja üle mõnegi iroonilise nalja visanud, kuigi teema polnud sugugi naljakas. „Ta oli üsna kaitsetu,“ tõdes Pruuli.

Meride suunas sihitud süüdistuste tulv muudeti selle meisterliku käiguga absurdseks. Paljud inimesed, sealhulgas ka riigikogu liikmed, jätsidki need „tervet mõistust kasutades“ lihtsalt tähelepanuta. Fabritseering täitis oma eesmärgi ja päästiski Meri jaoks olukorra ning KGB-ga koostöö tegemise süüdistused kaotasid oma teravuse. Kõnealune võltsing võimaldas Meril ka hiljem suhtuda avalikkuse ees neisse süüdistustesse kui absurdi. Seega sillutasid Merile tee presidenditoolile kaval poliitiline suhtekorraldusvõte, valed ja manipulatsioonid. „Meie loogika oli see, et kui välja käia üks täismõõduline vale, siis hilisemad valed kahvatuvad,“ avameelitses Mart Laar enam kui kümme aastat hiljem.

Isamaaliit eesotsas Mart Laariga kuulutas ajakirjanduses ja 3. septembril l992 toimunud pressikonverentsil kõik väited Georg Meri seotusest Venemaa eriorganitega absurdseks ja avalikuks laimuks. Lennart Meri ise oma isa minevikule pühendatud pressikonverentsile ei tulnud ega üritanudki süüdistusi ümber lükata. Nii jäi vastuseta ka raadio Kuku küsimus, kas Lennart Meri on oma mõttekaaslastele kommenteerinud enda kunagisi kirjatöid, millele viidatakse Rahvusraamatukogu poolt 1991. aastal välja antud personaalnimestikus. Viimasest võib leida tema E. Nõmme varjunime all kirjutatud padupunaseid artikleid, näiteks „Marxi–Engelsi–Stalini ideed on surematud“ l4.03.53 Edasi; „Kommunistlik partei võitluses nõukogude teatri ideelisuse ja kunstimeisterlikkuse eest“ 28.08.53 Sirp ja Vasar; „35 aastat nõukogude võimu kehtestamisest Ungaris“ 2l.03.54 Edasi jne.

11. septembril 1992 moodustati valimisliidu Kindel Kodu (millest hiljem koorus välja Koonderakond) algatusel komisjon kõigi tollaste presidendikandidaatide luurega seotuse uurimiseks. Komisjoni kuulusid Endel Lippmaa, ajaloolane Rein Ruutsoo, advokaat Kaljo Kägi jt. Ando Leps soovitas valimised kuni asjaolude selginemiseni edasi lükata. Täpselt samal päeval tegi pressiavalduse ka Meri, pidades vajalikuks koguni rahvusvahelise komisjoni moodustamist, sest ta ei või lubada, et „uurimine antaks nomenklatuuri enda kätesse“.

Vaatamata Meri kartustele ei tulnud sisekomisjoni järeldus tema enda kohta sugugi halb. Nenditi vaid, et Georg Meri kohta uuritud kriminaalasjas „ei ole mingeid materjale ega tõendeid, mis kinnitaksid Lennart Meri puutumust repressiivorganitega“. Rüütli kohta järeldati, et ta ei ole olnud „väljaspool ametikohustusi seotud repressiivorganitega“. Kuid Rüütlil polnud seda vajagi, sest EKP büroos istus ENSV KGB ülem Karl Kortelainen pikka aega tema kõrval. Pealegi oli KGB Kommunistliku Partei alluvuses.

Lennart Meri ütles hiljem Andreas Oplatkale: „Nomenklatuur korraldas minu vastu rünnaku, nimelt väideti, et mu isa ei lastud omal ajal maha seepärast, et temast oli tehtud KGB agent. See alatu kallaletung, mis leidis vastukaja ajakirjanduses, tähendas mulle küllaltki suurt hingelist koormust. Ma palusin Euroopa Nõukogu peasekretäri madame Lalumière'i lasta neid ettepanekuid uurida demokraatlike valimiste pidamise huvides meie maal. Ta vastas viivitamatult ja teatas mulle siis hiljem, kellele ta oli selle ülesande delegeerinud. Tüki aja pärast jäid ründajad vait ja paljud eesti ajalehed mõistsid laimukampaania hukka.“

Tegelikkuses jäi teema endiselt aktuaalseks. Teades selle ürituse lootusetust, „unustas“ Meri presidendiks saades rahvusvahelise komisjoni moodustamise lubaduse ja oma isa hea nime puhtakspesemise sootuks. Seda ta Oplatkale ei öelnud. Oponendid aga tema „unustamist“ ei unustanud ning veendumus Georg Meri ja kahtlused Lennart Meri sidemete kohta KGB-ga jäid püsima.

Delfi avaldab sel nädalal iga päev katke peatselt ilmuvast raamatust.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/katkend-lennart-meri-raamatust-pr-trikk-mis-meri-vaidetavalt-presidendiks-aitas.d?id=57543350