esmaspäev, 26. veebruar 2018

Hümni küsimuses on poliitiline ažiotaaž sobimatu


Eesti Vabariigil justkui oleks hümn, aga tegelikult ei ole ka. Juba enam kui sada viiskümmend aastat, ka esimesel laulupeol ja ka Eesti lipu sisseõnnistamiselgi, on mängitud ja lauldus Paciuse viisil ja Jannseni sõnadega laulu "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Laul pani eestlaste hingekeeled helisema ja justkui iseenesestmõistetavalt kujunes sellest Eesti Vabariigi hümn, mida esitatakse kõikidel tähtsatel ja pidulikel sündmustel. Huvitaval kombel ei ole seda aga tänaseni ametlikult hümniks kinnitatud, erinevalt lipule ja vapile, mille kohta on olemas eraldi seadused.

Eesti Vabariigi sajanda juubeliaasta puhul esitas Eesti Konservatiivne Rahvaerakond hümni seaduse eelnõu, lootes, et meie hümni staatus saab väärikalt sätestatud. Eelnõu on lühike. Ainult viis paragrahvi, millega sätestatakse, et „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on üks Eesti riigi sümbolitest. See on ülistuslaul Eesti riigile, rahvale ja kultuurile.

Mul on hea meel, et valitsus valdavalt toetas eelnõud, Samas on sümptomaatiline, et just sotsist kultuuriminister Indrek Saar, kelle ülesanne peaks olema Eesti kultuuri kaitsmine, ajab kiusu, et hümni seadust ei ole vaja. Saar eirab tõsiasja, et enamikus Euroopa riikides on hümn seadusega paika pandud. Eestis aga ei ole mitte üheski seaduses kirjas, mis lugu me hümni all üldse silmas peame. Meie leiame, et vabariigi juubeliaastal on väärikas see puudujääk kõrvaldada. 

Ma ei oleks aga iial uskunud, et hümni ümber on võimalik tekitada sellist pahatahtlikku ja poliitilist ažiotaaži, nagu me täna näeme. Piinlik on kuulata ja lugeda, kuidas terve rida isikuid, sh soovolinik Pakosta, on asunud teeseldud nördimusega hümni kaitseks barrikaadidele, võtavad sõna ja leiavad pisiasju, mida seaduses või selle eelnõus kritiseerida ning veelgi innukamalt mõtlevad sinna juurde välja igasuguseid mõttetusi ja otseseid valesid.

Justkui hümni seadustamise ettepaneku teinud EKRE eesmärk oleks mingil viisil hümni esitamist keelustada ja takistada, justkui seda ei tohiks kõrgete aukandjate juuresolekuta või koosoleku alguses esitada, justkui lapsi tuleks karistada, kui need hümni laulavad, justkui sõnade sassiajamisele järgneks karistus jne. Neid väljamõeldisi esitatakse juba lausa võidu.

See mis toimub on absurdne. Säärased väited ei ole esitatud mitte hümni kaitseks, vaid EKRE vastu. Ilmselgelt tuntakse lihtsalt kadedust, et keegi teine või kritiseerijate enda erakond ei tulnud vastava eelnõuga välja.  Mida valjuhäälsemalt keegi hümni „kaitseks“ sõna on võtnud, seda silmakirjalikum ja väiklasem ta on olnud. Kui on häid ettepanekuid, kuidas seadust paremini sõnastada, siis on ju alati võimalik neid esitada. Hümn on meie kõigi oma, austagem seda ja ärgem kallakem ilusaid algatusi üle kibeda sapiga.

Eesti Vabariigi 100-l juubeliaastal ja eriti selles küsimuses, mida meie hümnile väärika staatuse andmine endast kujutab, võiks küll püüda vastandumist vältida. Meie saadud otsene tagasiside näitab, et lõviosa inimesi toetab ja peavad vajalikuks hümnile ametliku staatuse kinnitamist. Seda saaks vaadata kui meie kõigi sünnipäevakinki oma riigile, mis annaks tunnistust katkematust vaimsest ja hingelisest sidemest kõikide põlvkondade vahel, kes seda laulu on juba enam kui sada viiskümmend aastat pühaks pidanud. See seoks meid ka meie tulevaste põlvedega.


Avaldatud Postimehes 18.02.2018, pealkirja all:  Henn Põlluaas: piinlik on lugeda, kuidas on asutud teeseldud nördimusega hümni kaitseks barrikaadidele

https://arvamus.postimees.ee/4413471/henn-polluaas-piinlik-on-lugeda-kuidas-on-asutud-teeseldud-nordimusega-humni-kaitseks-barrikaadidele?_ga=2.109663757.987000681.1518938384-1827595992.1427879010

reede, 23. veebruar 2018

Õnne võti on meie endi kätes



Meie rahvas on elanud siin Läänemere kallastel kauem kui keegi täpselt öelda oskaks, kauem kui teised Euroopa rahvad. Me tunneme ja armastame sellest maast igat jalatäit, me oleme sellega kokku kasvanud. Me oleme andnud nime igale allikale, mäele, orule, saarele, jõele ja järvele. Me tunneme igat metsa, kivimürakat, sood ja raba. Me oleme harinud ja kujundanud seda maad ning kündnud ka Läänemerd aastatuhandeid. See maa ja meri on hoidnud ja toitnud meid. Siin on eestlaste kodu ja turvapaik. See maa, mille meie esiisad nimetasid Eestiks, on meile püha!

Muistse vabadusvõitluse ajal olime vaid kukesammu kaugusel maakondade ühinemisest ja oma riigi, Eesti kuningriigi loomisest. Läks teisiti, kuid see-eest olime me üks esimesi rahvaid Euroopas, kus juba enne Põhjasõda kujunes välja üleüldine kirjaoskus. 1632. aastal avati Tartus ülikool, varem kui Rootsis, kelle koosseisu me toona kuulusime. Peale Eesti alade vallutamist Peeter I poolt lõhuti tema käsul kirikukoolide võrgustik ja kirjaoskus taandus, kuid see suudeti taastada 19. sajandi rahvuslikul ärkamisajal. Tegemist ei olnud Euroopas väga levinud nähtusega, näiteks võib tuua kasvõi mitmetuhandeaastase kultuuriga Itaalia, kus veel möödunud sajandilgi ei olnud kirjaoskus kõikide inimeste seas sugugi iseenesestmõistetav.

Me teame kõik Carl Robert Jakobsoni ja tema 19. sajandi teisel poolel ilmunud kolme isamaalist kõnet. Levinud on ka teadmine, et Juhan Liiv oli esimene, kes lausus: “ükskord on Eesti riik”. Palju vähem tuntakse aga Jakobsoni mõttekaaslast Andres Tiidot, kes kirjutas enne seda teadaolevalt esimese isamaalise luuletuse „Eesti sõjalaul“, kus räägiti iseseisvast Eesti riigist:

Nüüd orjaunest ärkame
ja ühes sõtta tõttame,
sest priius läigib meie ees
ja Eesti Vabariigi peal.

Ometi läks veel ligi pool sajandit, enne kui unistus täitus. Küll aga panime vahepeal aluse ainulaadsele laulupidude traditsioonile (1864), mis oma riigi loomise tahet tugevdas ja ka okupatsiooniaastatel meie vaimu ja vabadusetahet kindlana hoidis. Ka täna toob see igale õigele eestlasele kananaha ihule ja pisarad silma. Laulupidu on rõõm, see on ühtekuuluvuse manifest, see on uhkus eestlaseks olemise, meie kultuuri, pärimuse ja oma rahva kestmise üle, see on ühine südametukse ja hingamine, mis annab meile jõudu ja kindlustunnet ning lootust tulevikuks. See on eestluse kvintessents oma parimal, pühamal ja ilusaimal kujul.

1884. aastal õnnistati Otepääl sisse meie sinimustvalge lipp. Sinine on Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol; must – kodumaa mulla ja rahvuskuue värv ning valge sümboliseerib vabadust ning meie rahva kustumatut püüdu õnne ja valguse poole. Eesti rahvusliku liikumise tegelane,  dr. Heinrich Rosenthal ütles õnnistamistseremoonial prohvetlikud sõnad: “Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida.” Tal oli õigus, 1918. aasta novembris võeti lipp ametlikult kasutusele riigilipuna, selle all on vapralt võideldud, võidetud, aga ka kahjuks kaotatud, ränkrasketel okupatsiooniaastel hoiti seda kallist reliikviat südames ja toodi karistust trotsides välja taasiseseisvumise sündmustes ning see lehvib sama uhkelt ka sada aastat hiljem.

Nii esimesel laulupeol kui ka Eesti lipu sisseõnnistamisel mängiti Paciuse viisil ja Jannseni sõnadel laulu "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", mis pani eestlaste hingekeeled helisema ja millest justkui iseenesestmõistetavalt kujunes Eesti Vabariigi hümn, mida esitatakse kõikidel tähtsatel ja pidulikel sündmustel. Huvitaval kombel ei ole seda tänaseni ametlikult hümniks kinnitatud, erinevalt lipule ja vapile, mille kohta on olemas eraldi seadused. EKRE esitas vastava eelnõu ja loodetavasti saab meie hümni staatus väärikalt ja lõplikult sätestatud tänavusel juubeliaastal. 

Eesti iseseisvus kuulutati välja kahel korral. Kõigepealt tegi seda Maapäev, kuulutades end Toompea lossi Valges saalis 1917. aasta 28. novembril, väljas protesteerinud sotsidest ja muudest vasakpoolsetest hoolimata, kõrgeimaks võimuks Eestis. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased aga Maapäeva laiali ja selle tegevus katkes terveks aastaks, jätkudes siiski põranda all.

Kasutades ära sündmusi Venemaal ja esimese maailmasõja rinnetel, otsustas Maanõukogu vanematekogu kuulutada välja Eesti iseseisvuse. Selleks moodustati 1918. aasta 19. veebruaril eri parteide esindajatest Päästekomitee, mis koostas iseseisvusmanifest, milles esmakordselt nimetati Eestit iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 1918. aasta 23. veebruari õhtul loeti see Pärnus Endla teatri rõdult avalikult ette, 24. veebruaril Viljandis ja 25-ndal Tallinnas. Need olid uue rahvusriigi suurhetked. 24. veebruaril nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse ja see päev on jäänud meie ajalukku Eesti Vabariigi sünnikuupäevana.

Kuid vabadus ja omariiklus ei tulnud kergelt, juba varsti tungisid Eestisse punaste hordid idast ja algas Vabadussõda, üks heroilisemaid heitlusi meie ajaloos. Esimesed, kes haarasid relvad ja andsid oma vapruse ja innuga eeskuju kogu rahvale, olid meie koolinoored.

Vabadussõjas saime me hakkama millegi uskumatuga, sellega, millega ei ole saanud hakkama ükski suurriik maailmas, ei Napoleon ega Hitler - meil õnnestus võita sõda sadu kordi suurema Venemaaga. See on asi, mida me ei tohi iial unustada ja mille tähtsust ei ole võimalik kuidagi üle hinnata. Meie võitsime!
                                              
Tänavu möödub 100 aastat Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ja 98 aastat Tartu Rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel. Rahuleping pani punkti ränkraskele Vabadussõjale, millega eesti rahvas näitas vankumatut tahet kaitsta oma vabadust ja riiklikku iseolemist.

Tartu rahuleping allkirjastati südaööl 02. veebruaril 1920 peale pikki ja raskeid läbirääkimisi, mida vene pool survestas pealetungidega kõigil rinnetel. Esimeseks küsimuseks, milles kokkuleppele jõuti, oli Eesti iseseisvuse tunnustamine, mis oli Eesti poole nõue, et üldse rahust rääkima hakata. Eestlased jäid vankumatuks ja endale kindlaks nii läbirääkimislaua taga kui lahingutes. Oleks meil sellist meelekindlust ka täna! Eesti delegatsiooni juht, Jaan Poska ütles peale lepingu allkirjastamist: "Tänane päev on Eestile kõige tähtsam tema ajaloo 700 aasta kestel - esimest korda määrab Eesti ise oma saatuse.”

Venemaa kinnitas Tartu rahulepinguga Eesti õigust iseseisvusele ja puutumatusele igaveseks ajaks. Venelased pidasid oma sõna vaid 4 aastat, siis initsieeriti Moskvast kommunistlik riigipöördekatse, mis kukkus läbi. 17 aastat hiljem okupeeriti Eesti vägivalla ähvardusel ja annekteeriti. Nii pikk on siis nende igavik. Meie ajalugu oleks teistsugune olnud, kui riigipöördega võimu haaranud Päts ja Laidoner oleks käitunud riigimehelikult ja poleks valinud hääletut alistumist ning vabadussõjalased poleks ühiskonnaelust olnud kõrvale lükatud.

Esimese punase aasta jooksul arreteeriti, küüditati ja tapeti ligi 60 000 eestlast. See oli eestlastele liig ning rahvas pesi endalt alistumise häbi. Algas suvesõda ja saksa vägede saabumisel olid metsavennad pool Eestit vene okupantidest juba vabastanud. Sakslastega koos jätkasid võitlust ühise vaenlase vastu umbes 80 000 meest, 3500 siirdusid vabatahtlikena Soome.

Eesti mehed ei võidelnud Hitleri eest, nad võitlesid oma kodumaa eest, peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa ja rahvuslike ringkondade üleskutsel. Ka Soome oli oma võitluses vabaduse eest Saksamaa liitlane ning ei neil ega eestlastel pole midagi häbeneda. Paratamatuse sunnil pidi eesti mehed võitlema vabaduse eest kas soome või saksa mundrites. Muud võimalust ei olnud.

13.09.1950 kinnitas USA DP Komisjon, et Balti Relva-SS üksusi  ei saa seostada Saksa SS-iga. Sellega olid igasugused, pelgalt mundri pärast Eesti võitlejate süüdistamised tunnistatud alusetuks ja valeks. Vene propaganda püüab aga tänaseni siduda Eesti ja teiste Baltimaade rahvuslikke üksusi Saksa SS-i poolt sooritatud inimsusevastaste kuritegude ja natsismiga.

Täiesti häbiväärne on olnud Eesti valitsuste passiivsus nende valede ümberlükkamisel ja soovimatus selgitada maailmale Eesti eriolukorda möödunud sõjas, nagu Soome seda edukalt on teinud. Selline suhtumine viis 2005. aastal Juhan Partsi valitsuse korraldusel bolševismi vastu võidelnud eesti meestele püstitatud ausamba mahavõtmiseni Lihulas, mis päädis politsei vägivallaga seda kaitsma kogunenud meie omaenda inimeste vastu. Paar aastat hiljem lasti aga impeeriumimeelsetel vene šovinistidel, kes kogunesid takistama pronkssõdurist okupatsioonisümboli Tõnismäelt mujale viimist,  peksta takistamatult segi terve Tallinna kesklinn, enne kui vahele astuti. Enamik neist jäeti ilma igasuguse karistuseta.

Meie meeste kangelaslik võitlus võimaldas 20.09.1944 kuulutada välja Otto Tiefi valitsus. Kontrolli Eesti territooriumi üle ei saavutatud, kuid Eesti kuulutati sõjas neutraalseks ja nõuti kõigi võõrvägede viivitamatut lahkumist. Admiral Pitka alustas vägede organiseerimist ja Pika Hermanni torni heisati Eesti lipp. Punanaarmee küll vallutas Eesti, kuid peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots ja mõned valitsuse liikmed pääsesid Rootsi ning jätkasid eksiilis Eesti järjepidevuse edasikandmist ning tegutsemist kogu okupatsiooniaja vältel. Käesoleval suvel püstitatakse EKRE kaasabil Otto Tiefi kunagise kodutalu maadele talle mälestuskivi.
Sõjas ja kommunistlikes repressioonides kaotasime pea kakssada tuhat inimest. Läände põgenes ca 70 000 eestlast. Viiekümne okupatsiooniaasta jooksul jäi sündimata pool miljonit last. Eestlaste venestamise eesmärgil asustati siia Venemaalt enam kui seitse miljonit inimest, kellest püsivalt jäi kohale umbes pool miljonit.
Kõik, mis meenutas Eesti iseseisvust ja omariiklust kuulus hävitamisele ja  väljajuurimisele. Kultuuri hakati suunama ülevaltpoolt. Heideti prügikasti kõik, mis varasemal ajal loodud. Esimestel okupatsioonikuudel suleti 212 väljaannet, ehk 80% kõigist olemasolevatest ajalehtedest ja ajakirjadest. Kevadel 1941 algas massiline raamatute hävitamine, milleks andis korralduse Kirjandus- ja Kirjastus- Asjade Peavalitsuse ülem (ehk tsensuuriülem), ”elukutseline” kommunist Olga Lauristin, riigikukutaja Johannes Lauristini abikaasa. Ainuüksi Tartu Ülikooli raamatukogus raiuti kirvega tükkideks u. 70 000 raamatut. Isegi Tarzani lood keelati - küllap sellepärast, et ahvide kasvandik polnud proletaarset päritolu.

Suurel osal loovisikutel keelati oma teoste esitlemine, paljud arreteeriti. Lubatud oli ainult nõukogude võimu ülistav kunst. Kõigele inimväärikust kaitsvale kleebiti silt „kodanlik või „natsionalistlik“, mis sai peagi võrdseks mõistega „fašistlik“, mis tähendas kõike mittenõukogudelikku ja seega vaenulikku, mis tuli hävitada. Vaskpoolsed kasutavad samasugust bolševistlikku sildistamist ka täna, süüdistades rahvuskonservatiive alusetult natsismis ja rassismis, homofoobias jne.

25.03.1949 küüditatasid venelased ilusa nimega operatsioon „Priboi“ (Murdlainetus) käigus Eestist umbes 21 000 süütut inimest, sülelastest raukadeni. 5719-l küüditamisnimekirja kantud inimesel õnnestus end varjata, kuid enamik neist arreteeriti hiljem. Nende asemel küüditati teisi, et arv täis saaks. See seletab küüditatute ebaloogilist koosseisu, kuid põhjustas kuulujutte pealekaebamiste alusel küüditamise suurest osast, mida KGB omakorda aastakümneid võimendas. Tegelikult koostati küüditatute nimekirjad põhjaliku arhiivitöö ja operatiivandmete alusel.

Kuid eestlaste relvastatud vastupanu ei vaibunud. 1949. aastaks oli tapetud ja vangistatud ligi 10 000 metsavenda, üles  andis ennast 7000 okupatsioonirežiimi eest varjanud isikut. Võitlustes langenud vene NKVD-laste, hävituspataljonlaste ja kommunistlike aktivistide kaotused olid sama suured. Metsavendade üldarv oli u. 30 000 meest, mis oli pea kaks korda suurem, kui oli Eesti Vabariigi regulaararmee. Kuigi relvavõitlus vaibus peale Stalini surma, jäi kestma koolinoorte põrandaaluste organisatsioonide vastupanu. Tehti nõukogudevastast agitatsiooni, valmistati lendlehti, heisati Eesti lippe rahvuslikel tähtpäevadel, koguti relvi, purustati ja õhiti okupatsioonivõimu monumente jne. KGB andmetel tegutses Eestis üle 30 noorte vastupanuorganisatsiooni, viimane noorte vabadusvõitlejate kohtuprotsess toimus 1962. aastal, mil Eesti okupeerimisest oli kulunud üle kahekümne aasta.

Kuid see ei olnud kõik. Metsavend August Sabbe langes tulevahetuses KGB-ga 1978. aastal. Viimane metsavend Oskar Lillenurm leiti surnuna Läänemaalt 1980. aastal, kui kogu maailm oli juba sõjakoledused unustanud ja Tallinnas toimus Moskva olümpiamängu purjeregatt. Eesti okupeerimisest oli möödunud 39 aastat. Enamik meist mäletavad ka samal aastal toimunud noorterahutusi ja ”40 kirja”. Vastupanu ja dissidentlus ei kustunudki.

Viiskümmend okupatsiooniaastat ei suutnud murda eestluse selgroogu. Eesti iseseisvuse taastamine toimus õnneks verevalamisteta, kuid me kõik mäletame, et olime ka selleks valmis. Kes said, otsisid igaks-juhuks välja isade-vanaisade peidetud relvad, kes meisterdas torumiine, kes täitis süütepudeleid. Mitte keegi ei kartnud näidata oma meelsust ei demonstratsioonidel, Balti ketis, ega vene soomusmasinate ees seistes. Kui kommunistlik koloss varises, taastati Eesti riik õigusjärgsuse põhimõttel, sh. endistes, Tartu Rahulepinguga määratud piirides. See kirjutati ka meie Põhiseadusesse.

Paraku on tänagi 5,2% Eesti territooriumist Venemaa poolt okupeeritud. Marssal Mannerheim on öelnud, et kui üks rahvas loobub jalatäiestki oma maast, ei vääri see rahvas vabadust. Vabadussõda, Teise Maailmasõja vabadusvõitlus, metsavendlus ja laulev revolutsioon tõestasid, et eesti rahvas väärib oma riiki ja vabadust.

Seda lubamatum  on võimulolijate soov sõlmida Venemaaga uus piirileping. Miks rikutakse põhiseadust, miks kahjustatakse Eesti huve ja ollakse valmis andma tasuta ära Saaremaa suuruse maatüki, mille hind koos maavaradega on ligikaudu triljon eurot? Miks peaksime loobuma tuhandetest kalarikastest ruutkilomeetritest Peipsi järvel, Narva veehoidlal ja Narva lahel? Eriti, kui meenutada Vene duuma kunagise väliskomisjoni esimehe Aleksei Puškovi sõnu, et piirilepingu sõlmimine suhteid kahe riigi vahel ei paranda.   

1991. aastal taastati Kaitseliit ja asuti looma Eesti kaitsejõudusid, mis on olnud suur ja raske ettevõtmine. Täna oleme NATO liige ja iga meie sõduri taga seisab 29 NATO riigi sõdurid ja nende sõjaline võimsus. Võiks mõelda, et hirmsad ajad on möödas ja me saame lootusrikkalt vaadata tulevikku. Paraku pole Venemaa soov, taastada Vene impeerium, kuhugi kadunud. Venemaa on samasugune kurjuseriik kui ta oli nõukogude režiimi ajal. Nende eesmärgiks on maailmahegemoonia, mida Lenin ja Stalin kutsusid maailmarevolutsiooniks, Putin aga vene rahva pühaks missiooniks.

Eesti on läänemaailma viimane vahipost ida väraval. Meie kohustus on teha kõik, et Eesti vallutamine enam iial ei õnnestuks ja et meie iseseisvus ei satuks kunagi enam kahtluse alla. See tähendab, et me ei tohi enda kaitsevõime arendamist unarusse jätta. Tänases geopoliitilises olukorras oleme sunnitud panustama sellesse senisest rohkem. Ütlus, „Rahvas, kes ei toida enda sõdureid, söödab varsti võõraid“, on meil enda nahal läbi kogetud.

Meie eest tehti otsused mujal, nagu tänagi kipub olema. Räige venestamispoliitika ja massilise immigratsiooni tingimuses oli vaid aja küsimus, mil eestlased oleks rahvana jäädavalt hävitatud. Me pidasime vastu, sest vabaduseleek lõõmas meie südametes, olime uhked enda rahvuse ja saavutuste üle, meie moraal ja väärtussüsteemid püsisid kindlad kõikidele lammutamiskatsetele vaatamata. Me jäime püsima, kuid kuidas on täna?

Maailm on hoopis teistsugune kui siis, kui vabaks saime. Me ei ole kunagi varem seisnud vastamisi selliste väljakutsetega:  väljaränne ja madal sündimus; rahvusriikluse ja patriotismi demoniseerimine; massiimmigratsioon idast ja koodipagulased EL-st, mis varem või hiljem toob kõik selle negatiivsed tagajärjed ka meile; multikulturismi ja globalismi pealetung; meile omaste ja traditsiooniliste perekonnaväärtuste ründamine ning võõraste ja loomuvastaste väärtushinnangute pealesurumine nii vasak- kui paremliberaalide poolt. Meie suveräänsus sulab kevadise lumena iga järjekordse otsustusõiguse loovutamisega Brüsselile ja rahvuse säilimine on varsti samamoodi ohustatud kui okupatsiooniajal. See tuleb peatada.

Hegel on öelnud, et „vaid nendest, kes peavad vabadust kallimaks kui elu, saavad isandad“. Meist endist sõltub, kas suudame jääda peremeesteks ning kaitsta enda väärtusi. Eesti on täna ilusam ja rikkam, kui kunagi varem. Kui tahame, et Eesti riik ja rahvas kestaks, et inimestel oleks põhjust koju tulla, siis peame kõik andma oma parima. Igaüks meist. Riik, see oleme meie, riik algab igast kodust, koolist, külast, vallast, linnast ja maakonnast.

Meie iseseisvusmanifest algas sõnadega: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest kord tuleb Eestis aeg, mil kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama ja et kord jõuab Kalev koju oma lastel’ õnne tooma.“ Nüüd on see aeg käes. Ärme unusta, et õnne võti on meie endi kätes. 

Avaldatud: Konservatiivide Vaba Sõna, veebruar 2018

neljapäev, 15. veebruar 2018

Ma ei taha elada ühiskonnas, kus lapsesaamist peetakse keskkonnaprobleemiks


Henn Põlluaas
EKRE ja EKRE fraktsiooni aseesimees

Võin enda kohta öelda, et olen loomult rahulik inimene, keda on ehk liialtki raske endast välja viia. Kuuldes aga äärmusfeministliku Facebooki kommuuni "Virginia Woolf sind ei karda!" ühe eestvedaja ja administraatori, kellegi Nika Kalantari sõnu, kes teatas, et laste saamine ei ole keskkonnasõbralik, sai minu mõõt küll täis. Kas inimesed on hulluks läinud, tahaks rusikaga lauale põrutada.

Viimastel aastatel on avalik meedia üle ujutatud erinevate äärmusfeministide,  vasak- ja paremliberaalide, sooneutraalsuse ja homoagenda apologeetide ning muidu ilmselgelt  nii reaalsusest kui normaalsusest irduvate ringkondade vastutustundetute rünnakutega traditsioonilste perekonnaväärtuste, sugude olemasolu, soorollide ja isegi laste saamise vastu.

Pea igapäevaseks on saanud väited, mille järgi nn valge keskealine heteromees suhtuvatki naistesse üleolevalt ja halvustavalt, peavad naisi vaid sünnitus- või seksimasinateks, orjastatud emakateks, anumateks või inkubaatoriteks, jätavad naised ilma õigusest otsustada ise oma keha ja kehas toimuva üle jne. Mehed kes juba a`priori olevat naisteahistajad, on spermapangad, naiste alistajad jne.

Perekond olevat vaid lastevabrik, igand, naiste allutamise ja orjastamise vahend, igal juhul mitte teineteist armastava mehe, naise ja nende laste teineteist toetav ja hooliv väike ühiskonnamudel, mis moodustab endast tegelikult kogu ühiskonna aluse. Pere kui selline jäävat üha enam ajale jalgu ja traditsiooniline perekonnamudel lapsi juurde ei toovatki ning lastetoetused, ema- ja isapalk olevat vaid altkäemaks või vahetuskaup karjäärist ja isiklikust arengust loobumise eest. Juba kutsutakse naisi üles üldse mitte sünnitama. Soov saada lapsi, armastada ja hoida neid, õnn ja rõõm, mida lapsed pakuvad, ei vääri mainimistki ja kui väärib, siis vaid negatiivses, soorolle materdavas võtmes.

No tule taevas appi! Olen ka ise üks neist hirmsatest valgetest keskealistest heteromeestest, kes on õnnelikus abielus ja kahe lapse isa, kelle üle ma tunnen siirast heameelt ja uhkust. Ma kinnitan, et ei ole iialgi mitte üheski seltskonnas mitte ühegi mehe suust kuulnud sellisid sõnu, nagu eelpool ära tõin. Mitte ükski normaalne mees ega loomulikult ka naine ei suhtu ei naistesse, meestesse ega lastesaamisesse selliselt, säärased totrused ei tule kellelegi pähegi.

Need halvustavad ja solvavad mõtted ja seisukohad väljendavad vaid nende ütlejate endi äärmuslikke vaateid ja väärastunud mentaalseid hoiakuid. Ja et pudru ja kapsad täielik oleks, siis kuulutatakse veel takkapihta, et sugusid pole üldse olemaski. Poleks häda, kui see kõik jääks nende endi pähe, kuid selle sopaga kallatakse üle terve ühiskond ja justkui sellest oleks veel vähe, leidub neile kaasakaagutajaid, kellega koos püütakse kõik see ka normiks teha.

Riskin vihakõnelejaks tembeldatud saada, kuid väidan, et sood on reaalselt olemas, mehed ja naised on erinevad, nad tõmbuvad ja täiendavad teineteist, armastus on olemas, laste saamine on ühine püüd, katsumus ja rõõm ning emadus on püha. Kõik need loomulikud asjad teevad meid õnnelikuks ja mõtestavad ka meie elu. See on normaalne, see on ilus.

Kõigele lisaks ei vasta tõele väited, mille järgi traditsiooniline perekond ei oma tähtsust sündivust arvestades. Nii Eesti, kui teiste riikide statistika tõestab, et just abielus paaridel sünnib lapsi rohkem kui vabaabielus või üksikemadel, homopaaridest muidugi rääkimata. Juba ainuüksi seetõttu, rääkimata moraalsetest ja eetilistest kaalutustest, peaks riik kaitsma traditsioonilise abielu institutsiooni, eriti Eestis, kus sündimus on negatiivne. Kui just võimul ei ole need, kelle meelest lapsed on keskkonnareostus. Aga sellised tuleb minema pühkida.

Kunagi varem kahetses seesama Nika Kalantar (küll teises kontekstis), et meie ühiskonnas ei mõisteta, kuidas isiksus võib koosneda omavahel radikaalselt erinevatest pooltest. Psühhiaatrias diagnoositakse sellist isiksuse kahestumist skisofreeniaks. See on tõsine haigus. Nii ma suhtungi kõigisse eelpoolkirjeldatud hullumeelsetesse väidetesse ja neid esitanud isikutesse. Hea, kui sellised inimesed lapsi ei saakski. Mul oleks neist lastest sügavalt kahju.


Avaldatud Delfis 15.02.2018 pealkirja all: Henn Põlluaas: oleks hea, kui äärmusfeministid lapsi ei saaks. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-oleks-hea-kui-aarmusfeministid-lapsi-ei-saakski?id=81131323

teisipäev, 13. veebruar 2018

Kõne Eesti välispoliitika arutelul Riigikogus 13.02.2108


Henn Põlluaas
EKRE fraktsiooni aseesimees

Välisminister rõhutas oma kõnes, et viimastel aastatel on kõige sügavamaks ja põhimõtteliseks väljakutseks demokraatlikele riikidele ja nende valitsustele liberaalse demokraatia väärtuste vaidlustamine.

Keskendungi seetõttu väärtuspõhisusele. Pean ütlema, et pidada täna kõige suuremaks väljakutseks kahtlemist liberaalse demokraatia väärtustes, on hämmastav. Kas illegaalne immigratsioon, Euroopa islamiseerumine, terrorism, Venemaa agressiivsus, majanduslik ebavõrdsus Euroopa Liidus, inimeste väljaränne ja demograafiline kriis ei olegi väljakutsed?

Demokraatia sildistamine on absurdne. Demokraatia kas on, või seda pole. Isegi Euroopa Liidu alusdokumentides räägitakse demokraatist, mitte liberaalsest demokraatiast.

Euroopa kultuur ja moraal toetub kristlikele väärtustele, mis on Euroopa rahvaste tegeliku ühtsuse ja demokraatia allikaks. Kuna liberaalne demokraatia käsitleb vabadust ilma moraalikriteeriumiteta, siis saab sellega õigustada ükskõik mida. Keskseks väärtuseks püütakse teha sallivust, tõstetakse esile äärmuslikud isiklikud õigused ja vabadused, mitte demokraatiale omaseid kohustusi ega vastutust. See, kui marginaalsed vähemused otsustavad ja määravad väärtushinnanguid, ei ole demokraatia, see on diktaat. Sellise ebaloomulikust normaliseeriva ja ühiskonda lõhestava diktaadi ilminguid näeme igal sammul.

Liberaalne demokraatia on läbi kukkunud, selle väärtused ei ole väärtused, need on väärastused. See, et neid vaidlustatakse, ei ole mitte väljakutse Euroopale, vaid see annab Euroopale uue võimaluse ja lootuse saada jagu tegelikest väljakutsetest. Kahjuks peab  tõdema, et Eesti Brüsseli ees lipitsev välispoliitika sellele kaasa ei aita.

Valitsus on teinud rea välispoliitilisi otsuseid, mis on vastuolus väärtuste ja reaalse julgeolekuolukorraga maailmas. Näiteks Eesti hääletamine ÜRO-s otsuse poolt, millega tunnistati kehtetuks ja õigustühiseks USA avaldus tunnustada Jeruusalemma Iisraeli pealinnana.

Valitsuse hääletusmotiivid, lõpetada eeskujulikult eesistumine ja teha kampaaniat ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohale, kaalusid üles kaine mõistuse. Mina näen siin aga ka teatud isikute soovi alandada konservatiivseid väärtusi esindavat Trumpi. Sellises käitumises ei ole midagi väärtuspõhist.

Palestiina on araablaste ja Hamasi käes olev ala, mitte riik. Nad on tagasi lükanud kõik kokkuleppevõimalused Iisraeliga. ÜRO ja Euroopa Liit räägivad kahe riigi lahendusest, kaudselt toetatakse aga terroristlike organisatsioonide Iisraeli vastast tegevust, kuigi Iisrael on sealses regioonis ainuke demokraatlik riik.

Ka eelmisel aastal hääletas Eesti UNESCO-s Iisraeli hukkamõistva resolutsiooni poolt, minnes vastuollu Eesti ja Euroopa poliitikaga vältida UNESCO politiseerimist, mis on haridus-, teadus- ja kultuurikoostööd edendav organisatsioon, mitte araablaste ja juutide arveteklaarimise koht.

Kui Eesti ja USA suhteid rikub Jeruusalemma küsimus, kus Eestil pole kompetentsi, huvisid ega kaalu, siis on tegu ühe suurima välispoliitilise fopaaga üldse. On enesepettus, et USA vastu hääletamine ei mõjuta meie liitlassuhteid. Tegu on sammuga, millel võib olla meie julgeoleku suhtes negatiivseid tagajärgi, neid ei pruugi lihtsalt kohe märgata. 
Nüüd Poolast, keda süüdistatakse kohtusüsteemi sõltumatuse ja õigusriigi põhimõtete rikkumises ning seetõttu kavatseb Euroopa Komisjon teha ettepaneku piirata Poola hääletusõigust Euroopa Liidu nõukogus. Ei loe, et Saksamaal ja Hollandis kehtib samasugune süsteem.

Tegemist on nõiajahiga Poola vastu, kes keeldub allumast liberaalsete väärtuste diktaadile, eeskätt sundimmigratsiooni ja moraali küsimustes ning survele liikmesriikide suveräänsuse ja otsustusõiguse vähendamise suunas. Tegemist pole aga ainult Poolaga, vaid terve hulga riikidega, kes on tema selja taga. Ka meie peaksime olema.

Eesti ei tohi hääletada Poola vastu, kuid välisminister ei ole andnud selget vastust, kuidas kavatseb Eesti Poola küsimuses hääletada, kui selline hääletus siiski tuleb. See annab põhjust karta halvimat.

Komisjon on arutanud ka kava piirata riikidele ühiseelarvest maksete tegemist. Mitmed riigid on rõhutanud, et see on vastuolus Euroopa Liidu aluslepingutega. Meie välisminister aga vaikib, erinevalt Tallinna homoparaadi juhtumist.

Nimelt ühines Välisministeerium teatud saatkondade pöördumisega, milles lubati kaitsta Balti riikide LGBT ringkondi vägivalla eest, kindlustada nende inimõigused ning lõpetada seksuaalsel orientatsioonil põhinev diskrimineerimine. Välisminister väidab seega, et meil inimõigused ei kehti, siin diskrimineeritakse inimesi ja seksuaalvähemused kannatavad vägivalla käes. Mis väärtustega selline Eesti halvustamine ja maine kahjustamine kokku käib?

Kuigi küsimus on Riigikogu pädevuses ja seda ei ole siin saalis isegi mitte arutatud, kuulutab minister, et Eesti on valmis suurendama sissemakseid Euroopa Liitu. Tema sõnul jääme me netosaajaks ka järgmisel perioodil. Sissemakse suurendamine 20% koos Euroopa Liidu struktuurifondide rahade vähenemisega rahandusministeeriumi andmetel 40% tähendab tegelikult, et kui seni saime iga makstud euro kohta tagasi 3,5, siis edaspidi vaid veidi üle ühe. Me peame nõudma hoopis Brüsseli arutute raiskamiste lõpetamist, nagu näiteks europarlamendi kolimine Brüsseli ja Strassburgi vahel, mis sööb ära kogu meie liikmemaksu, seda enam, et mitmed riigid on sissemaksete tõstmise vastu. Kas pugemine on üks liberaalse demokraatia väärtustest?

Eesti paistis 1990-ndate alguses silma julgete otsustega. Täna pole sellest midagi alles. Eesti on kaotanud oma väärtused ja välispoliitilise teravuse. Meie välispoliitika on visioonitu, arg ja käpiknukulik. Ei püütagi seada suuri eesmärke ega kaitsta rahvuslikke huve. Välispoliitikas puudub rahvusriigile kohane eneseväärikus, kuid seda ei olegi oodata välisministrit, kelle erakond deklareerib, et rahvusriiklus on ebainimlik ja ohtlik düstoopia.



Avaldatud lühendatult Õhtulehes 13.02.2018 https://www.ohtuleht.ee/858269/polluaas-mikserile-eesti-valispoliitika-on-visioonitu-ja-arg-vaid-poolal-on-julgust