Hümni küsimuses on poliitiline ažiotaaž sobimatu
esmaspäev, veebruar 26, 2018
Eesti
Vabariigil justkui oleks hümn, aga tegelikult ei ole ka. Juba enam kui sada
viiskümmend aastat, ka esimesel laulupeol ja ka Eesti lipu sisseõnnistamiselgi,
on mängitud ja lauldus Paciuse viisil ja Jannseni sõnadega laulu "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Laul
pani eestlaste hingekeeled helisema ja justkui iseenesestmõistetavalt kujunes
sellest Eesti Vabariigi hümn, mida esitatakse kõikidel tähtsatel ja pidulikel
sündmustel. Huvitaval kombel ei ole seda aga tänaseni ametlikult hümniks
kinnitatud, erinevalt lipule ja vapile, mille kohta on olemas eraldi seadused.
Eesti Vabariigi sajanda juubeliaasta puhul esitas
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond hümni seaduse eelnõu, lootes, et meie hümni
staatus saab väärikalt sätestatud. Eelnõu
on lühike. Ainult viis paragrahvi, millega sätestatakse, et „Mu isamaa, mu õnn
ja rõõm“ on üks Eesti riigi sümbolitest. See on ülistuslaul Eesti riigile, rahvale
ja kultuurile.
Mul
on hea meel, et valitsus valdavalt toetas eelnõud, Samas on sümptomaatiline, et
just sotsist kultuuriminister Indrek Saar, kelle ülesanne peaks olema Eesti
kultuuri kaitsmine, ajab kiusu, et hümni seadust ei ole vaja. Saar eirab
tõsiasja, et enamikus Euroopa riikides on hümn seadusega paika pandud. Eestis
aga ei ole mitte üheski seaduses kirjas, mis lugu me hümni all üldse silmas
peame. Meie leiame, et vabariigi juubeliaastal on väärikas see puudujääk
kõrvaldada.
Ma
ei oleks aga iial uskunud, et hümni ümber on võimalik tekitada sellist pahatahtlikku
ja poliitilist ažiotaaži, nagu me täna näeme. Piinlik on kuulata ja lugeda,
kuidas terve rida isikuid, sh soovolinik Pakosta, on asunud teeseldud
nördimusega hümni kaitseks barrikaadidele, võtavad sõna ja leiavad pisiasju,
mida seaduses või selle eelnõus kritiseerida ning veelgi innukamalt mõtlevad
sinna juurde välja igasuguseid mõttetusi ja otseseid valesid.
Justkui
hümni seadustamise ettepaneku teinud EKRE eesmärk oleks mingil viisil hümni
esitamist keelustada ja takistada, justkui seda ei tohiks kõrgete aukandjate
juuresolekuta või koosoleku alguses esitada, justkui lapsi tuleks karistada,
kui need hümni laulavad, justkui sõnade sassiajamisele järgneks karistus jne.
Neid väljamõeldisi esitatakse juba lausa võidu.
See
mis toimub on absurdne. Säärased väited ei ole esitatud mitte hümni kaitseks,
vaid EKRE vastu. Ilmselgelt tuntakse lihtsalt kadedust, et keegi teine või kritiseerijate
enda erakond ei tulnud vastava eelnõuga välja. Mida valjuhäälsemalt keegi hümni „kaitseks“
sõna on võtnud, seda silmakirjalikum ja väiklasem ta on olnud. Kui on häid
ettepanekuid, kuidas seadust paremini sõnastada, siis on ju alati võimalik neid
esitada. Hümn on meie kõigi oma, austagem seda ja ärgem kallakem ilusaid
algatusi üle kibeda sapiga.
Eesti
Vabariigi 100-l juubeliaastal ja eriti selles küsimuses, mida meie hümnile
väärika staatuse andmine endast kujutab, võiks küll püüda vastandumist vältida.
Meie saadud otsene tagasiside näitab, et lõviosa inimesi toetab ja peavad
vajalikuks hümnile ametliku staatuse kinnitamist. Seda saaks vaadata kui meie
kõigi sünnipäevakinki oma riigile, mis annaks tunnistust katkematust vaimsest
ja hingelisest sidemest kõikide põlvkondade vahel, kes seda laulu on juba enam
kui sada viiskümmend aastat pühaks pidanud. See seoks meid ka meie tulevaste
põlvedega.
Avaldatud Postimehes 18.02.2018, pealkirja all: Henn Põlluaas: piinlik on lugeda, kuidas on asutud teeseldud nördimusega hümni kaitseks barrikaadidele
https://arvamus.postimees.ee/4413471/henn-polluaas-piinlik-on-lugeda-kuidas-on-asutud-teeseldud-nordimusega-humni-kaitseks-barrikaadidele?_ga=2.109663757.987000681.1518938384-1827595992.1427879010
0 kommentaari