kolmapäev, 20. aprill 2016

Kaitseliidu rollist tänases geopoliitilises olukorras

Video: https://www.youtube.com/watch?v=rCvnrG0WKos&feature=youtu.be

Kaitseliidu rollist tänases geopoliitilises olukorras
Ettekanne EKRE julgeolekupoliitikakonverentsil 13.04.2016
Henn Põluaas
EKRE fraktsiooni aseesimees, kaitseliitlane, reservohvitser

Olukorras, kus Venemaa on purustanud enamiku Euroopa julgeoleku senistest alustõdedest, vilistab rahvusvahelistele kokkulepetele ja viib relvade abil ellu oma imperialistlikke geopoliitilisi ambitsioone, on Kaitseliidu, kui Eesti ühe kaitsevõime alustala, tähtsus, roll ja väljakutsed oluliselt kasvanud.

Venemaal valitseb veendumus, et lääneriikidega suheldes saab ta oma huve kaitsta üksnes jõupositsioonilt, demonstreerides pidevat sõjalist ähvardust. Ainuüksi Vene õhujõudude NATO Euroopa riikide õhuruumi rikkumised on kasvanud kahe viimase aasta jooksul 70 %. Kõik see on muutnud nii kogu Euroopa, sh Eesti julgeolekut. Seda enam, et meie oleme lääne ja NATO viimane vahipost idas, mis on ainus suund, kust ähvardab reaalne sõjaline oht.

Venemaa peab Balti riike NATO kõige raskemini kaitstavaks tugialaks, kust lähtub püsiv oht Venemaa julgeolekule. Ohu suhtes ta eksib, kuid selles, et tegemist on kõige raskemini kaitstava territooriumiga, on Venemaal õigus. Baltikum on täna ainus koht Euroopas, kus konventsionaalsete jõudude tasakaal Venemaa ja NATO vahel puudub. Loodame, et Varssavi kohtumine ehk muudab midagi, kuid see ei tähenda, et me enda kaitsevõime arendamisel vaid lootustele tuginema võiksime jääda.

Venemaa on meie piiride taha koondatud märkimisväärselt suured jõud ja NATO üksused on kaugel. Arvestades Venemaa võimekust liigutada lühikese ajaga märkimisväärselt suuri väekoondisi, suudab Kreml sooritada Balti riikides sõjalise operatsiooni enne, kui NATO jõuab tõhusalt sekkuda. Kremli sõjaline planeerimine Balti operatiivsuunal lähtub sellest, et tal on NATO ees ajaline eelis. Sõjaolukorras mujalt Euroopast vägede toomine Balti riikidesse on ülikeeruline, sest Balti riigid on kaetud vene raketikilbiga nii maa kui Läänemere suunalt. Jah, meil on luure ja eelhoiatusmehhanismid, kuid kas see paneb NATO liikmesriike kriitilisi otsuseid tegema enne, kui agressioon reaalselt käivitub, on küsitav. Balti regiooni, kui NATO nõrgema lüli ründamine ükskõik mis eesmärgil, kasvõi tähelepanu ära tõmbamiseks mujalt, annaks Venemaale võimaluse kombata NATO solidaarsust ja reaalse pildi, kas ja kui kiirelt artikkel viis toimib.

Paljud inimesed Läänes ja kahjuks isegi Eestis ei saa siiamaani aru Vene mentaliteedist, mis tunnistab ainult jõudu. NATO on valinud alalise kohaloleku asemel jätkuva roteerumise Balti riikides, sest kardetakse Venemaad ärritada, samas koondab Venemaa meie idapiiri taha üha tugevamaid jõude ja korraldab meie ründamiseks õppusi. Tegelikult läheb Venemaa sellise käitumise peale üha julgemaks ja ülbemaks.

Eesti peab koos teiste Balti ja Ida-Euroopa riikidega tegema ettepaneku, et NATO konsensuspõhimõte muudetaks kvalifitseeritud enamuse otsuseks. Vastasel juhul võib artikkel viis mitte jõustuda. Nagu Eston Kohvri juhtum näitas, ei taga meie solidaarsus Kreeka võlgade kinnimaksmisel Kreeka solidaarsust meiega.

NATO ühendväejuhatuse ülem Hans-Lothar Dömrose ütles eelmisel aastal, et NATO peab Eestisse paigutama helikopterid, haubitsad, tankid, õhutõrje raketisüsteemid ja soomukid. Niikaua kui neid pole, peame olema suutelised iseseisvaks kaitseks. Just nimelt iseseisvaks, mitte ainult esmaseks kaitseks, nagu kehtivas arengukavas on kirjas ja siin ei saa Kaitseliidu rolli alahinnata.

Immigratsioonikriis esitab Kaitseliidule täiesti uusi väljakutseid. Seaduse kohaselt on Kaitseliit kohustatud osutama abi riigipiiril. Venemaa, kes on kasutanud migrantide voolu Soome ja Norra survestamiseks, võib seda teha ka meie piiril. Siseminister on öelnud, et sellisel juhul, või kui illegaalsete immigrantide liikumisteed siirduvad lõuna Euroopast põhja, siis kasutatakse Eesti välispiiridel Kaitseliidu jõude. Paraku on see enesepettus ning lahendina ebapiisav ja ajutine. Kaitseliit on vabatahtlik organisatsioon, mille liikmeid saab rahu olukorras kasutada vaid piiratud aja jooksul. Neil puudub vajalik koolitus, seega ka võimekus iseseisvaks tegutsemiseks passikontrollis, rohelisel piiril, tollis jne. Politseil ja piirivalveametil puudub vajalik reserv ja seetõttu ammendub ka nende jõud üsna pea. Et tagada jätkusuutlik ja tõsiseltvõetav piirivalve ning kontroll sadamates, tuleb panustada aastas täiendavalt ca 30 miljonit. Seda ei tehta, sest Kaitseliidu seaduse kohaselt kõlbab Kaitseliit oma riigikaitseliste ülesannete kõrvalt nii piirile, kui metsatulekahjude kustutamiseks, kadunud inimeste otsimiseks, merereostuse likvideerimiseks, röövpüüdjate ohjeldamiseks ja kõigeks muuks. Kuid Kaitseliit ei ole loodud aukude toppimiseks, see on ummiktee.

Riigipiir vajab mitte ainult valvamist, vaid ka kaitsmist. Meie esimene kaitseliin, Soome eeskujul loodud iseseisev ja sõjaväestatud piirivalve, on aga koos väljaõpetatud reserviga likvideeritud ja vastupanu osutamise võime agressiooni esimestest hetkedest alates hävitatud. Vaid püstolitega relvastatud politseinikud, kellel puudub lahing- ja sissitegevuseks vajalik varustus ja väljaõpe, ei asenda sõjaväestatud piirivalvet. Seda ei asenda ka kaitseliitlaste kasutamine. Sõjaväestatud piirivalve tuleb taastada.

Kaitseliidul on territoriaalkaitse funktsioonid ning riigikaitse arengukava järgi, ka maakaitseringkondade korraldamise ja juhtimise ülesanne kriisi- ja sõjaolukorras. Kindral Laaneots, kolonelleitnant Kunnas ja paljud teised asjatundjad on osutanud kava puudustele ja leidnud, et Kaitseliit ei pruugi sellega hakkama saada. Uued ülesanded eeldavad täiendavaid rahalisi vahendeid, kuid ülesandega ei ole kaasa antud ressursse ega vahendeid. Puudus on planeerimisoskuse ja -kogemusega inimestest. Vähese kogemusega vabatahtlikud reservohvitserid ei suuda veel tänagi maakaitseringkonna planeerimise nõudeid täita. Kogu süsteemi ülesehitamine koos vastava kaadri väljaõpetamisega, võtab aega aastaid. Arvestades Venemaa agressiivsust ja Eesti geopoliitilist positsiooni, siis seda meil ei ole. (Sellest, kuidas antud olukorras tegutseda, on kirjutanud näiteks kapten Rene Toomse - probleemide vältimiseks oleks kas mõistlik loobuda antud kavast või siis lükata kaitseringkondade likvideerimine edasi ajani, mil Kaitseliit on võimeline võtma vastutust üle, ilma senises juhtimissüsteemis lünka tekitamata.)

On selge, et riik peab hakkama Kaitseliitu oluliselt rohkem panustama. Kui soovime, et Kaitseliit kasvaks jätkuvalt ja täidaks talle pandud ülesanded, siis tuleb tagada selle varustatus, väljaõppinud kaader ja piisav rahastatus. Seitse protsenti kaitsekulutustest ei ole piisav. Piisaks ehk siis, kui kaitse-eelarve oleks suurem.

Ma ei hakka sellel pikalt peatuma, kuid täna, eriti kui arvestada viimasel ajal Kaitseliiduga liitunute arvu, on isegi üksikvõitleja tabelvarustusega probleeme. Vormid, kiivrid, killuvestid jne. Olukord läheb üha hullemaks. Prioriteediks on seatud lahingüksused, kui seda ei saa teha sisekaitse-, ehk kergejalaväeüksuste ja muu arvelt. Kõik on ühtemoodi vabatahtlikud ja patrioodid, kes on astunud Kaitseliidu selleks, et kaitsta isamaad ja on valmis Eesti eest ka surema. Kas tõesti ei leita neile isegi vormiriietust? Selline vahetegemine tekitab pahameelt ja mõjub halvasti vabatahtlike motivatsioonile, mis on üks olulisemaid faktoreid Kaitseliidu toimimisel. Neile kõigile tuleb kiiremas korras anda vajalik varustus või varsti näeme käegalöömist ja meeste lahkuma hakkamist Kaitseliidust. Või ongi see eesmärk? See on väga tõsine küsimus.

Samuti üha kasvav bürokraatia, mille tõttu on lihtsam üritused ära jätta, kui tunde pabereid täita, mis varem olid palgaliste töötajate teha, kuid kes upuvad samamoodi bürokraatia alla. Nii jätkates eksisteerib Kaitseliit varsti ainult paberil.

Ja kindlasti ei mõju motivatsioonile hästi kaitseliitlaste suukorvistamise juhtumid, mida viimasel ajal oleme näinud. Tundub, et kaitseliitlastel on lubatud eraisikuna vaid võimulolijate vasakliberaalseid seisukohti väljendada! Siin võib näha juba riivet põhiseaduslikele õigustele.

Valitsus maksab sadade miljonitega kinni meist rikkamate riikide võlgu ja laseb väliskapitalil siin teenitud kasum, miljardid eurod, maksustamata välja viia. Immigrantidele eraldatakse miljoneid ja siis öeldakse, et raha ei ole. Selle asemel oleks saanud muuhulgas suurendada kaitse-eelarvet. Tuleks julgeda kasutada ka laenuvahendeid ja vajalike ostude eest tasumise ajatamist, sest kriisiajal tehtud kärped lõid kaitseinvesteeringutesse tohutu augu. On arusaamatu, et kaitseväe arengukava 2013-2022, mis lükkas kõik juba täna hädavajalikud hanked järgmisesse perioodi, ei ole praeguses geopoliitilises olukorras ära muudetud. 

Kui me ise ei suuda, siis miks häbenetakse küsida abi näiteks USA-lt, kes kingib erinevatele maailma riikidele märkimisväärselt suuri koguseid moodsat sõjatehnikat. Jah, oleme üht-teist saanud, kuid arvestades meie regiooni geopoliitilist tähtsust, on tegemist piskuga.

Hanke käigus, milles osteti Norralt 37 CV-90 keret, mis ehitatakse ümber toetussoomukiteks, pakuti meile praktiliselt tasuta ka täna paljudes riikides (USA, Israel, Norra, Rootsi, Saksamaa jne) kasutusel olevaid juba valmis transpordi-, juhtimis-, luure-, meditsiini-, tankitõrje-, miinipilduja- jne soomukeid M-577 koos varuosade, remondi-sisseseade ja koolitusega.

Küsisin kaitseministrilt, et kaitseväele need ei kõlvanud, kuid kas on kaalutud võimalust hankida neid Kaitseliidule, kes vajab samuti soomukeid erinevate ülesannete täitmiseks ja ka õppe otstarbel. See oleks oluline samm Kaitseliidu võimekuse arendamisel. Arvestades seda, et Kaitseliidu ülesanne on kaitsta äärmiselt olulisi tsiviil ja militaarobjekte, sadamaid ja lennuvälju jne, oleks soomusmasinate omamine väga oluline. DAF-ide present ja munder ei kaitse mehi kuulide ja kildude eest. Küll teevad seda aga soomus ja killuvestid.

Kaitseliitlased on ise puhtast entusiasmist remontinud ja hoiavad käigus mitmeid Kaitseväelt saadud vanu vene BTR-e. M-577 teeb BTR-ile silmad ette, selle läbivus maastikul on oluliselt parem kui BTR-idel või isegi Pasidel ja kui see kõlbab teistele riikidele, siis peaks kõlbama ka meile. Pakutud soomukeid võiks Kaitseliidule selle hinna eest osta kasvõi sadu. Jutt ei pea olema konkreetselt nendest soomukitest, kuid vajadus soomukite järele on vaieldamatu. Hanso vastus oli aga ettearvatav ja resoluutne EI, me ei vaja vanarauda ja täiendavaid vahendeid Kaitseliidule ei eraldata.

Eelmise aasta lõpus ei antud isegi Kaitseväest mahakantud sõidukõlblikke veoautosid Kaitseliidule, kus on masinatest puudus, vaid pandi need oksjonile, kust näiteks Tallinna maleva mehed neid Kaitseliidule osta üritasid. Tulemust ma ei tea, kuid rahakogumiskiri saadeti ka riigikogu liikmetele. Romusid ei ole muidugi vaja, kuid nende seas oli väidetavalt terve hulk Kaitseliidule kõlblikke masinaid.
Vanarauajuttu ja seda, et meil pole tehnikat kuskil hoida, on räägitud aastaid ja selle varjus on järjest häid pakkumisi tagasi lükatud. Viimati näiteks mullu, kui ei reageeritud Šveitsi sümboolse hinnaga Leopard 2A4-de pakkumisele. Meie jaoks vanaraud, aga Bundeswehrile, kes need endale sai, kõlbasid suurepäraselt. Soome ostis 200 kasutatud Leopard 2A4-ja ja palju odavama tükihinnaga, ja muuseas palju odavamalt, kui meie maksime Hollandist ostetud kasutatud CV90-te eest. Täna tanke soodsa hinnaga järelturult enam ei saa ja tegeliku soomusvõimekuse loomisest võime vaid unistada. Täishinnaga ei suuda me iial tanke osta.
On see ilma sõjaväelise hariduse, ajateenistuse ja kaitseliidu kogemuseta ministrite ja nende nõunike rumalus, hoolimatus või hoopiski midagi hullemat? Üks selline kaitseminister (Sven Mikser) tahtis 2002. aastal Kaitseliitu kogunisti ära kaotada. Täna seda plaani vist pole, kuid kas protestide tulemusel tagasilükatud poolautomaatrelvade keelustamise katse järel kaitseliitlaste isiklike vintraudsete relvade lubatud padrunite arvu hiljutine vähendamine 300-lt sajale on mõttekas? Jutt käib isiklikest relvadest, mis on Kaitseliidu registris. Või see, et võib küll omada erinevaid revolvreid ja püstoleid, kuid nende jaoks võib olla kokku vaid 100 padrunit? Varem oli sada iga relva kohta. Kuidas ikkagi selliste otsusteni jõutakse? Terve mõistus ütleb, et tänases olukorras tuleks lubatud laskemoona hulka hoopis suurendada? Kelle huvides seda tehti?
Kui probleemiks on islamiterroristid, kahtlased militaarklubid ja mittekodanike käes olevad relvad, siis tuleb reguleerida ja tegeleda sellega, mitte kaitseliitlastele lubatud laskemoona vähendamisega, mis sisuliselt tähendab ka kaitsevõime vähendamist. Siit tõstatub küsimus - kas see tähendab, et Kaitseliitu ja kaitseliitlasi enam ei usaldata?
Hinnanguliselt on selliste militaarklubide liikmete ja relvaomanike arv ca 6000, kelle meelsuses ja lojaalsuses on põhjust kahelda. Paintballi mängimise sildi all viiakse regulaarselt läbi taktikalist õpet: liikumist, varitsust, rünnakut jne. Juhul kui Venemaa otsustab kasutada Eestis nn roheliste mehikeste stsenaariumi, moodustavad need isikud relvastatud viienda kolonni, mille likvideerimisel on Kaitseliidul võtmeroll.
Kõnekas on fakt, et 84% siinsetest venelastest tervitas Krimmi okupeerimist ja sissetungi Ukrainasse. Vaevalt nad kõik soovivad Eesti taasokupeerimist, kuid üks Eesti interventsiooni stsenaariumitest algab tõenäoliselt just provokatsioonide ja siserahutuste korraldamisega, et saada Kremlile ettekäänet oma nn. kaasmaalaste abistamiseks. Siserahutused ja viienda kolonni rünnakud seovad Kaitseliitu ja takistavad põhiülesannete täitmist. See ongi üheks vaenlase eesmärgiks. Hiljuti harjutasid näiteks Pihkva dessantüksused nendega koos alla heidetud soomustehnika toel meie lennuväljade hõivamist, mida turvab Kaitseliit.
Kaitseliidu ülem Kiili ütles, et rohelised mehikesed lastakse pikema jututa lihtsalt maha. Väga õige, kuid siit jõuame veel ühe probleemi juurde. Seadusandlus. Nimelt puuduvad Eestil sõjaaja seadused. Ilma nendeta võivad erinevad korra ja julgeoleku tagamise tegevused ja kaitsetegevus osutuda täiesti ebapiisavateks või isegi seadusevastasteks. Näiteks kuidas karistada operatiivselt marodööritsemist, et see juba eos resoluutselt lõpetada, mis teha ässitajate, desertööride ja diversantidega? Anda kohtusse?
Pronksiööl kasutati kaitseliitlasi abipolitseinike vormis. Kaitseliit peaks saama tegutseda enda vormis ja omama rohkem õigusi. Seda enam, et Kaitseliitu kardetakse nii siinsete kremlimeelsete kui ka Venemaa poolt, kes ei suuda mõista, kuidas on võimalik rahvast usaldada ja talle relvad kätte anda. Kaitseliit, kuigi ta on Kaitsejõudude osa, on vabatahtlik kaitseorganisatsioon ja tema kasutamine rahutuste mahasurumisel ei ole samastatav armee kasutamisega tsiviilelanike vastu. Hirm, et Kaitseliidu kasutamine annaks Vene propagandaveskile trumpe juurde on alusetu. Vene propaganda mõtleb enda propaganda ja ettekäänete jaoks vajaliku ise välja, nemad ei vaja selleks ei põhjust ega fakte. Kuid seadused on teema juristidele, mina markeerin lihtsalt selle ära.

Hiljuti toimus Kaitseliidu kontrollkogunemine. Kohati oli tulemus väga hea – Tallinna Malevas ulatus osavõtt lausa 93 protsendini, kuid oli malevaid, kus kokkutulnute arv jäi tagasihoidlikuks. Registreeriti ka need, kes kohale ei tulnud, kuid kellega saadi ühendus, ükskõik kus nad siis ka polnud. Mina olin näiteks Aafrikas. Kriisiolukorras on meil vaja reaalseid mehi, kellele relv kätte anda, mitte linnukest aruandesse. Nii-et, palju siis mehi tegelikult kokku saadi?
Küsimus on, kuidas tagada ülesannete ja eesmärkide täitmine, kui selleks ei ole piisavalt inimesi? Väljaränne on teema, millest on räägitud palju, kuid seda ei ole avalikkuses seostatud kaitsevõime ja julgeoleku problemaatikaga. President ja peaminister väljarändes probleemi ei näegi. Kaitseväe arengukava järgi peab kaitseväe reserv suurenema ja jõudma 90 000 inimeseni. Kaitseliidu liikmete arv peab kasvama 30 000-ni. Kuid kuidas, kui väljarändega ei tegeleta ja valitsusel puuduvad kavad ja ilmselt ka tahe selle peatamiseks. Välismaale on siirdunud üle 100 000 inimese. See tähendab ca 50 000 potensiaalset või reaalset ajateenijat, reservisti või kaitseliitlast.

Võitlejate puudus annab tunda Kaitseliidu igapäevaste ürituste, õppuste ja kogunemiste korraldamisel. Väljarände ja Eesti maapiirkondade tühjenemise taustal tuleb tõdeda, et kõik, mida me saame osta raha eest on väga odav. Kõige kallim on inimene. Kes hakkavad kaitsma tühjenenud piirkondi? Kas immigrandid? See on tõsine julgeolekuprobleem millele tuleb väga suurt rõhku panna.

Kellelegi ei ole ilmselt uudiseks oht, mis tuleneb Läti ja Leedu üleminekust palgaarmeedele ja nende pea olematust kaitsevõimest. Tõsi küll olukord lõunanaabrite juures on paranemas, kaitse-eelarveid tõstetakse ja Leedu taastab ajateenistust. Kuid Läti mitte. Juhul kui Venemaa otsustaks meid homme rünnata lõunast, siis läbimarss Lätist meenutaks pigem paraadi. Peame selleks valmis olema ja kindlasti aitaks siin kaasa tõhusam koostöö Läti Zemessardzega, kus on siiski ca 15 000 liiget.


Eesti äravõtmine ei ole nii lihtne, nagu Randi analüüs väitis. Et see veelgi raskemaks teha, peab Eesti võtma tagasi oma allkirja Ottawa konventsioonilt, millega näiteks Venemaa ei ole ühinenud. See annaks tõhusa relva ka Kaitseliidule. Miks Eesti, omades sellist naabrit, jalaväemiinide keelustamisega kaasa läks, on arusaamatu. Aga arusaamatuid asju, millega meie kaitsevõimet on kahjustanud, on palju. Leo Kunnas on neist nii mõnedki avalikkuse ette toonud.


Ükskõik, millise stsenaariumi Kreml valib Eesti ründamiseks on Kaitseliidu roll selle tagasitõrjumisel asendamatu. Kaitseliidu liikmed on inimesed, kes on valmis vabatahtlikult, relv käes, oma riigi eest võitlema. Sellest suuremat heidutust on raske leida. Meie kohus on, tulla välja roosast mullist ja teha kõik, et see heidutus oleks tõhus ja veelgi suurem.