Kaitseliidu rollist tänases geopoliitilises olukorras
kolmapäev, aprill 20, 2016Video: https://www.youtube.com/watch?v=rCvnrG0WKos&feature=youtu.be
Kaitseliidu rollist tänases geopoliitilises olukorras
Ettekanne EKRE julgeolekupoliitikakonverentsil 13.04.2016
Henn Põluaas
EKRE fraktsiooni
aseesimees, kaitseliitlane, reservohvitser
Olukorras, kus Venemaa
on purustanud enamiku Euroopa julgeoleku senistest alustõdedest, vilistab rahvusvahelistele
kokkulepetele ja viib relvade abil ellu oma imperialistlikke geopoliitilisi
ambitsioone, on Kaitseliidu, kui Eesti ühe kaitsevõime alustala, tähtsus, roll
ja väljakutsed oluliselt kasvanud.
Venemaal valitseb
veendumus, et lääneriikidega suheldes saab ta oma huve kaitsta üksnes jõupositsioonilt,
demonstreerides pidevat sõjalist ähvardust. Ainuüksi Vene õhujõudude NATO
Euroopa riikide õhuruumi rikkumised on kasvanud kahe viimase aasta jooksul 70
%. Kõik see on muutnud nii kogu Euroopa, sh Eesti julgeolekut. Seda enam, et meie
oleme lääne ja NATO viimane vahipost idas, mis on ainus suund, kust ähvardab reaalne
sõjaline oht.
Venemaa peab Balti riike NATO kõige
raskemini kaitstavaks tugialaks, kust lähtub püsiv oht Venemaa julgeolekule.
Ohu suhtes ta eksib, kuid selles, et tegemist on kõige raskemini kaitstava
territooriumiga, on Venemaal õigus. Baltikum on täna ainus
koht Euroopas, kus konventsionaalsete jõudude tasakaal Venemaa ja NATO vahel
puudub. Loodame, et Varssavi kohtumine ehk muudab midagi, kuid see ei tähenda,
et me enda kaitsevõime arendamisel vaid lootustele tuginema võiksime jääda.
Venemaa on meie piiride taha koondatud
märkimisväärselt suured jõud ja NATO üksused on kaugel. Arvestades Venemaa võimekust liigutada lühikese ajaga
märkimisväärselt suuri väekoondisi, suudab Kreml sooritada Balti riikides
sõjalise operatsiooni enne, kui NATO jõuab tõhusalt sekkuda. Kremli sõjaline planeerimine Balti operatiivsuunal lähtub
sellest, et tal on NATO ees ajaline eelis. Sõjaolukorras mujalt
Euroopast vägede toomine Balti riikidesse on ülikeeruline, sest Balti riigid
on kaetud vene raketikilbiga nii maa kui Läänemere suunalt. Jah,
meil on luure ja eelhoiatusmehhanismid, kuid kas see paneb NATO liikmesriike
kriitilisi otsuseid tegema enne, kui agressioon reaalselt käivitub, on küsitav.
Balti regiooni,
kui NATO nõrgema lüli ründamine ükskõik mis eesmärgil, kasvõi tähelepanu ära tõmbamiseks
mujalt, annaks Venemaale võimaluse kombata NATO solidaarsust ja reaalse pildi,
kas ja kui kiirelt artikkel viis toimib.
Paljud inimesed Läänes
ja kahjuks isegi Eestis ei saa siiamaani aru Vene mentaliteedist, mis tunnistab
ainult jõudu. NATO on valinud
alalise kohaloleku asemel jätkuva roteerumise Balti riikides, sest kardetakse
Venemaad ärritada, samas koondab Venemaa meie idapiiri taha üha tugevamaid
jõude ja korraldab meie ründamiseks õppusi. Tegelikult läheb Venemaa sellise
käitumise peale üha julgemaks ja ülbemaks.
Eesti peab koos teiste Balti ja
Ida-Euroopa riikidega tegema ettepaneku, et NATO konsensuspõhimõte muudetaks
kvalifitseeritud enamuse otsuseks. Vastasel juhul võib artikkel viis mitte
jõustuda. Nagu Eston Kohvri juhtum näitas, ei taga meie solidaarsus Kreeka
võlgade kinnimaksmisel Kreeka solidaarsust meiega.
NATO ühendväejuhatuse ülem Hans-Lothar Dömrose ütles eelmisel aastal, et NATO
peab Eestisse paigutama helikopterid,
haubitsad, tankid, õhutõrje raketisüsteemid ja soomukid. Niikaua kui neid pole,
peame olema suutelised iseseisvaks kaitseks. Just nimelt iseseisvaks,
mitte ainult esmaseks kaitseks, nagu kehtivas arengukavas on kirjas ja siin ei
saa Kaitseliidu rolli alahinnata.
Immigratsioonikriis esitab
Kaitseliidule täiesti uusi väljakutseid. Seaduse kohaselt on Kaitseliit
kohustatud osutama abi riigipiiril. Venemaa, kes on kasutanud migrantide voolu
Soome ja Norra survestamiseks, võib seda teha ka meie piiril. Siseminister
on öelnud, et sellisel juhul, või kui illegaalsete immigrantide liikumisteed siirduvad
lõuna Euroopast põhja, siis kasutatakse Eesti välispiiridel Kaitseliidu jõude.
Paraku on see enesepettus ning lahendina ebapiisav ja ajutine. Kaitseliit on
vabatahtlik organisatsioon, mille liikmeid saab rahu olukorras kasutada vaid
piiratud aja jooksul. Neil puudub vajalik koolitus, seega ka võimekus
iseseisvaks tegutsemiseks passikontrollis, rohelisel piiril, tollis jne.
Politseil ja piirivalveametil puudub vajalik reserv ja seetõttu ammendub ka
nende jõud üsna pea. Et tagada jätkusuutlik ja tõsiseltvõetav piirivalve ning
kontroll sadamates, tuleb panustada aastas täiendavalt ca 30 miljonit. Seda ei
tehta, sest Kaitseliidu seaduse kohaselt kõlbab Kaitseliit oma riigikaitseliste
ülesannete kõrvalt nii piirile, kui metsatulekahjude kustutamiseks, kadunud
inimeste otsimiseks, merereostuse likvideerimiseks, röövpüüdjate ohjeldamiseks
ja kõigeks muuks. Kuid Kaitseliit ei ole loodud aukude toppimiseks, see on
ummiktee.
Riigipiir vajab mitte ainult valvamist, vaid ka
kaitsmist. Meie esimene kaitseliin, Soome eeskujul loodud iseseisev ja
sõjaväestatud piirivalve, on aga koos väljaõpetatud reserviga likvideeritud ja
vastupanu osutamise võime agressiooni esimestest hetkedest alates hävitatud.
Vaid püstolitega relvastatud politseinikud, kellel puudub lahing- ja
sissitegevuseks vajalik varustus ja väljaõpe, ei asenda sõjaväestatud
piirivalvet. Seda ei asenda ka kaitseliitlaste kasutamine. Sõjaväestatud
piirivalve tuleb taastada.
Kaitseliidul on territoriaalkaitse funktsioonid ning riigikaitse
arengukava järgi, ka maakaitseringkondade korraldamise ja juhtimise ülesanne kriisi- ja
sõjaolukorras. Kindral
Laaneots, kolonelleitnant Kunnas ja paljud teised asjatundjad on osutanud kava
puudustele ja leidnud, et Kaitseliit ei pruugi sellega hakkama saada. Uued ülesanded eeldavad täiendavaid rahalisi
vahendeid, kuid ülesandega ei ole kaasa antud ressursse ega vahendeid.
Puudus on planeerimisoskuse ja -kogemusega
inimestest. Vähese kogemusega vabatahtlikud reservohvitserid ei suuda veel
tänagi maakaitseringkonna planeerimise nõudeid täita. Kogu süsteemi ülesehitamine
koos vastava kaadri väljaõpetamisega, võtab aega aastaid. Arvestades Venemaa
agressiivsust ja Eesti geopoliitilist positsiooni, siis seda meil ei ole. (Sellest, kuidas antud olukorras tegutseda,
on kirjutanud näiteks kapten Rene Toomse - probleemide vältimiseks oleks kas
mõistlik loobuda antud kavast või siis lükata kaitseringkondade likvideerimine
edasi ajani, mil Kaitseliit on võimeline võtma vastutust üle, ilma senises
juhtimissüsteemis lünka tekitamata.)
On
selge, et riik peab hakkama Kaitseliitu oluliselt rohkem panustama. Kui
soovime, et Kaitseliit kasvaks jätkuvalt ja täidaks talle pandud ülesanded,
siis tuleb tagada selle varustatus, väljaõppinud kaader ja piisav rahastatus. Seitse protsenti kaitsekulutustest ei ole piisav. Piisaks ehk siis, kui kaitse-eelarve oleks suurem.
Ma ei hakka
sellel pikalt peatuma, kuid täna, eriti kui arvestada viimasel ajal Kaitseliiduga
liitunute arvu, on isegi üksikvõitleja tabelvarustusega probleeme. Vormid, kiivrid, killuvestid jne. Olukord läheb
üha hullemaks. Prioriteediks on seatud lahingüksused, kui seda ei saa teha
sisekaitse-, ehk kergejalaväeüksuste ja muu arvelt. Kõik on ühtemoodi vabatahtlikud ja
patrioodid, kes on astunud Kaitseliidu selleks, et kaitsta isamaad ja on valmis
Eesti eest ka surema. Kas tõesti ei leita neile isegi vormiriietust? Selline
vahetegemine tekitab pahameelt ja mõjub halvasti vabatahtlike motivatsioonile,
mis on üks olulisemaid faktoreid Kaitseliidu
toimimisel. Neile kõigile tuleb kiiremas korras anda vajalik varustus
või varsti näeme käegalöömist ja meeste lahkuma hakkamist Kaitseliidust. Või
ongi see eesmärk? See on väga tõsine küsimus.
Samuti üha kasvav
bürokraatia, mille tõttu on lihtsam üritused ära jätta, kui tunde pabereid
täita, mis varem olid palgaliste töötajate teha, kuid kes upuvad samamoodi
bürokraatia alla. Nii jätkates eksisteerib Kaitseliit varsti ainult paberil.
Ja kindlasti ei mõju motivatsioonile
hästi kaitseliitlaste suukorvistamise juhtumid, mida viimasel ajal oleme
näinud. Tundub, et kaitseliitlastel on lubatud eraisikuna vaid võimulolijate
vasakliberaalseid seisukohti väljendada! Siin võib näha juba riivet
põhiseaduslikele õigustele.
Valitsus maksab sadade miljonitega kinni meist rikkamate riikide võlgu
ja laseb väliskapitalil siin teenitud kasum, miljardid eurod, maksustamata
välja viia. Immigrantidele eraldatakse miljoneid ja siis öeldakse, et raha ei
ole. Selle
asemel oleks saanud muuhulgas suurendada kaitse-eelarvet. Tuleks julgeda kasutada
ka laenuvahendeid ja vajalike ostude eest tasumise ajatamist, sest kriisiajal
tehtud kärped lõid kaitseinvesteeringutesse tohutu augu. On arusaamatu, et kaitseväe arengukava 2013-2022,
mis lükkas kõik juba täna hädavajalikud hanked järgmisesse perioodi, ei ole
praeguses geopoliitilises olukorras ära muudetud.
Kui me ise ei suuda,
siis miks häbenetakse küsida abi näiteks USA-lt, kes kingib erinevatele maailma
riikidele märkimisväärselt suuri koguseid moodsat sõjatehnikat. Jah, oleme
üht-teist saanud, kuid arvestades meie regiooni geopoliitilist tähtsust, on
tegemist piskuga.
Hanke käigus, milles osteti Norralt 37 CV-90 keret,
mis ehitatakse ümber toetussoomukiteks, pakuti meile praktiliselt tasuta ka
täna paljudes riikides (USA, Israel, Norra, Rootsi, Saksamaa jne) kasutusel
olevaid juba valmis transpordi-, juhtimis-, luure-, meditsiini-, tankitõrje-,
miinipilduja- jne soomukeid M-577 koos varuosade, remondi-sisseseade ja
koolitusega.
Küsisin kaitseministrilt, et kaitseväele need ei
kõlvanud, kuid kas on kaalutud võimalust hankida neid Kaitseliidule, kes vajab
samuti soomukeid erinevate ülesannete täitmiseks ja ka õppe otstarbel. See oleks
oluline samm Kaitseliidu võimekuse arendamisel. Arvestades seda, et Kaitseliidu
ülesanne on kaitsta äärmiselt olulisi tsiviil ja militaarobjekte, sadamaid ja
lennuvälju jne, oleks soomusmasinate omamine väga oluline. DAF-ide present ja munder ei kaitse mehi kuulide ja kildude eest. Küll
teevad seda aga soomus ja killuvestid.
Kaitseliitlased on ise puhtast entusiasmist
remontinud ja hoiavad käigus mitmeid Kaitseväelt saadud vanu vene BTR-e. M-577
teeb BTR-ile silmad ette, selle läbivus maastikul on oluliselt parem kui
BTR-idel või isegi Pasidel ja kui see kõlbab teistele riikidele, siis peaks
kõlbama ka meile. Pakutud soomukeid võiks Kaitseliidule
selle hinna eest osta kasvõi sadu. Jutt ei pea olema konkreetselt nendest
soomukitest, kuid vajadus soomukite järele on vaieldamatu. Hanso vastus oli aga ettearvatav ja resoluutne EI,
me ei vaja vanarauda ja täiendavaid vahendeid Kaitseliidule ei eraldata.
Eelmise aasta lõpus ei antud isegi
Kaitseväest mahakantud sõidukõlblikke veoautosid Kaitseliidule, kus on
masinatest puudus, vaid pandi need oksjonile, kust näiteks Tallinna maleva
mehed neid Kaitseliidule osta üritasid. Tulemust ma ei tea, kuid
rahakogumiskiri saadeti ka riigikogu liikmetele. Romusid ei ole muidugi vaja,
kuid nende seas oli väidetavalt terve hulk Kaitseliidule kõlblikke masinaid.
Vanarauajuttu ja seda, et meil
pole tehnikat kuskil hoida, on räägitud aastaid ja selle varjus on järjest häid
pakkumisi tagasi lükatud. Viimati näiteks mullu, kui ei reageeritud Šveitsi sümboolse
hinnaga Leopard 2A4-de pakkumisele. Meie jaoks vanaraud, aga Bundeswehrile, kes
need endale sai, kõlbasid suurepäraselt. Soome ostis 200 kasutatud Leopard 2A4-ja
ja palju odavama tükihinnaga, ja muuseas palju odavamalt, kui meie maksime
Hollandist ostetud kasutatud CV90-te eest. Täna tanke soodsa hinnaga järelturult
enam ei saa ja tegeliku soomusvõimekuse loomisest võime vaid unistada. Täishinnaga
ei suuda me iial tanke osta.
On see ilma sõjaväelise hariduse,
ajateenistuse ja kaitseliidu kogemuseta ministrite ja nende nõunike rumalus,
hoolimatus või hoopiski midagi hullemat? Üks selline kaitseminister (Sven Mikser) tahtis 2002. aastal
Kaitseliitu kogunisti ära kaotada. Täna seda plaani vist pole, kuid kas protestide
tulemusel tagasilükatud poolautomaatrelvade keelustamise katse järel kaitseliitlaste
isiklike vintraudsete relvade lubatud padrunite arvu hiljutine vähendamine
300-lt sajale on mõttekas? Jutt käib isiklikest relvadest, mis on Kaitseliidu
registris. Või see, et võib küll omada erinevaid revolvreid ja püstoleid, kuid nende
jaoks võib olla kokku vaid 100 padrunit? Varem oli sada iga relva kohta. Kuidas
ikkagi selliste otsusteni jõutakse? Terve mõistus ütleb, et tänases olukorras
tuleks lubatud laskemoona hulka hoopis suurendada? Kelle huvides seda tehti?
Kui probleemiks on islamiterroristid,
kahtlased militaarklubid ja mittekodanike käes olevad relvad, siis tuleb
reguleerida ja tegeleda sellega, mitte kaitseliitlastele lubatud laskemoona
vähendamisega, mis sisuliselt tähendab ka kaitsevõime vähendamist. Siit
tõstatub küsimus - kas see tähendab, et Kaitseliitu ja kaitseliitlasi enam ei
usaldata?
Hinnanguliselt on selliste
militaarklubide liikmete ja relvaomanike arv ca 6000, kelle meelsuses ja
lojaalsuses on põhjust kahelda. Paintballi mängimise sildi all viiakse
regulaarselt läbi taktikalist õpet: liikumist, varitsust, rünnakut jne. Juhul
kui Venemaa otsustab kasutada Eestis nn roheliste mehikeste stsenaariumi, moodustavad
need isikud relvastatud viienda kolonni, mille likvideerimisel on Kaitseliidul
võtmeroll.
Kõnekas on fakt, et 84% siinsetest venelastest
tervitas Krimmi okupeerimist ja sissetungi Ukrainasse. Vaevalt nad kõik
soovivad Eesti taasokupeerimist, kuid üks Eesti interventsiooni stsenaariumitest
algab tõenäoliselt just provokatsioonide ja siserahutuste korraldamisega, et
saada Kremlile ettekäänet oma nn. kaasmaalaste abistamiseks. Siserahutused ja viienda kolonni
rünnakud seovad Kaitseliitu ja takistavad põhiülesannete täitmist. See ongi
üheks vaenlase eesmärgiks. Hiljuti harjutasid näiteks Pihkva dessantüksused nendega
koos alla heidetud soomustehnika toel meie lennuväljade hõivamist, mida turvab
Kaitseliit.
Kaitseliidu ülem Kiili ütles, et rohelised
mehikesed lastakse pikema jututa lihtsalt maha. Väga õige, kuid siit jõuame
veel ühe probleemi juurde. Seadusandlus. Nimelt puuduvad Eestil sõjaaja
seadused. Ilma nendeta võivad erinevad korra ja julgeoleku tagamise tegevused ja
kaitsetegevus osutuda täiesti ebapiisavateks või isegi seadusevastasteks.
Näiteks kuidas karistada operatiivselt marodööritsemist, et see juba eos resoluutselt
lõpetada, mis teha ässitajate, desertööride ja diversantidega? Anda kohtusse?
Pronksiööl kasutati kaitseliitlasi abipolitseinike vormis. Kaitseliit
peaks saama tegutseda enda vormis ja omama rohkem õigusi. Seda enam, et
Kaitseliitu kardetakse nii siinsete kremlimeelsete kui ka Venemaa poolt, kes ei
suuda mõista, kuidas on võimalik rahvast usaldada ja talle relvad kätte anda. Kaitseliit, kuigi ta on Kaitsejõudude osa, on vabatahtlik
kaitseorganisatsioon ja tema kasutamine rahutuste mahasurumisel ei ole
samastatav armee kasutamisega tsiviilelanike vastu. Hirm, et Kaitseliidu
kasutamine annaks Vene propagandaveskile trumpe juurde on alusetu. Vene
propaganda mõtleb enda propaganda ja ettekäänete jaoks vajaliku ise välja,
nemad ei vaja selleks ei põhjust ega fakte. Kuid seadused on teema juristidele, mina
markeerin lihtsalt selle ära.
Hiljuti toimus Kaitseliidu
kontrollkogunemine. Kohati oli tulemus väga hea – Tallinna Malevas ulatus
osavõtt lausa 93 protsendini, kuid oli malevaid, kus kokkutulnute arv jäi tagasihoidlikuks.
Registreeriti ka need, kes kohale ei tulnud, kuid kellega saadi ühendus,
ükskõik kus nad siis ka polnud. Mina olin näiteks Aafrikas. Kriisiolukorras on meil
vaja reaalseid mehi, kellele relv kätte anda, mitte linnukest aruandesse. Nii-et,
palju siis mehi tegelikult kokku saadi?
Küsimus on, kuidas tagada ülesannete ja eesmärkide täitmine, kui selleks
ei ole piisavalt inimesi? Väljaränne on teema, millest on räägitud
palju, kuid seda ei ole avalikkuses seostatud kaitsevõime ja julgeoleku problemaatikaga.
President ja peaminister väljarändes probleemi ei näegi. Kaitseväe arengukava
järgi peab kaitseväe reserv suurenema ja jõudma 90 000 inimeseni. Kaitseliidu
liikmete arv peab kasvama 30 000-ni. Kuid kuidas,
kui väljarändega ei tegeleta ja valitsusel puuduvad kavad ja ilmselt ka tahe
selle peatamiseks. Välismaale on siirdunud üle 100 000 inimese. See
tähendab ca 50 000 potensiaalset või reaalset ajateenijat, reservisti või
kaitseliitlast.
Võitlejate puudus annab tunda Kaitseliidu igapäevaste ürituste, õppuste
ja kogunemiste korraldamisel. Väljarände ja Eesti maapiirkondade tühjenemise
taustal tuleb tõdeda, et kõik, mida me saame osta raha eest on väga odav. Kõige
kallim on inimene. Kes hakkavad kaitsma tühjenenud
piirkondi? Kas immigrandid? See on tõsine julgeolekuprobleem millele tuleb väga
suurt rõhku panna.
Kellelegi
ei ole ilmselt uudiseks oht, mis tuleneb Läti ja Leedu üleminekust
palgaarmeedele ja nende pea olematust kaitsevõimest. Tõsi küll olukord
lõunanaabrite juures on paranemas, kaitse-eelarveid tõstetakse ja Leedu taastab
ajateenistust. Kuid Läti mitte. Juhul kui Venemaa otsustaks meid homme rünnata
lõunast, siis läbimarss Lätist meenutaks pigem paraadi. Peame selleks valmis olema ja kindlasti aitaks siin
kaasa tõhusam koostöö Läti Zemessardzega, kus on siiski ca 15 000
liiget.
Eesti
äravõtmine ei ole nii lihtne, nagu Randi analüüs väitis. Et see veelgi raskemaks
teha, peab Eesti võtma tagasi oma allkirja Ottawa konventsioonilt, millega
näiteks Venemaa ei ole ühinenud. See annaks tõhusa relva ka Kaitseliidule. Miks
Eesti, omades sellist naabrit, jalaväemiinide keelustamisega kaasa läks, on
arusaamatu. Aga arusaamatuid asju, millega meie kaitsevõimet on kahjustanud, on
palju. Leo Kunnas on neist nii mõnedki avalikkuse ette toonud.
Ükskõik,
millise stsenaariumi Kreml valib Eesti ründamiseks on Kaitseliidu roll selle
tagasitõrjumisel asendamatu. Kaitseliidu liikmed on inimesed, kes on valmis
vabatahtlikult, relv käes, oma riigi eest võitlema. Sellest suuremat heidutust
on raske leida. Meie kohus on, tulla välja roosast mullist ja teha kõik, et see
heidutus oleks tõhus ja veelgi suurem.
0 kommentaari