esmaspäev, 25. juuli 2016

Kooseluseadus ei ole inimõiguste, võrdsuse ega sallivuse küsimus

Kõne EKRE esitatud kooseluseaduse tühistamise eelnõu lugemisel, mai 2016

Lugupeetud eesistuja, head kolleegid.

Meenutades viimast kooseluseaduse tühistamise arutelu, võtsin Marianne Mikkole kaasa oksekoti, sest tema sõnul ajas traditsiooniliste perekonnaväärtuste toetamine teda oksele. Mihkel Rauale annan aga EKRE tikud, kuid vaid siis, kui ta ei hakka nõidasid ja selgeltnägijaid põletama, nagu ähvardas, vaid paneb tule otsa kooseluseadusele.

Maailm põhineb polaarsusel ja inimkondki eksisteerib vaid tänu erinevate sugude olemasolule. Väited sooneutraalsuse võimalikkusest on absurdsed. Sooneutraalse ühiskonna idee lähtub valest, justkui sugudel ei oleks erinevust ja inimene saab ise sugu valida. See ei ole tõsi - sugu ei ole midagi, mida inimene endale valib, vaid vaieldamatu bioloogiline tõsiasi, sõltumata sellest, kas see kellelegi meeldib või mitte. Soorollide tasalülitamise katsed mõjuvad negatiivselt inimeste psüühikale, perekonnainstitutsioonile ja ühiskonnale laiemalt. Eesti demograafilise kriisi taustal on see äärmuslik ja vastutustundetu.

Sugu on määratud vanematelt päritud kromosoomidega ning seda ei saa muuta tunne, et ollakse vales kehas, ega ükski kirurg, ükskõik kui hästi ta kellelegi peenist või rindu külge või küljest ära lõikab.

On jabur julgustada homo- ja lesbipaare endale ette kujutama, et nende kooselu ei erine traditsioonilisest abielust. Ka mitte kõige rikkamad ja edukamad omasooiharad paarid ei saa iialgi hakkama sellega, millega saavad normaalses suhtes olevad mees ja naine – saada lapsi.

Isegi kõige rikkamad samasoolised paarid ei suuda iialgi pakkuda lastele seda, mida kõige vaesemad normaalsed abikaasad ja perekonnad suudavad – olla päris ema ja isa. Neid ei asenda mitte miski.

Nende arv, kes kooseluseadust tahavad ja on tänaseks selle registreerinud, on marginaalne, kuid sellest hoolimata püütakse rahva enamuse arvamusest jõhkralt üle sõita, lõhestatakse ühiskonda ja sildistatakse teist meelt olijad sallimatuteks ja äärmuslasteks. Kuid normaalse ühiskonna hoiakud ja üldtunnustatud moraalinormid ei ole äärmuslikud. Äärmuslased ja sallimatud olete teie, homoapologeedid.

Homopaaride puhul tahetakse ühiskonna kestmise ja arengu loogikat eirata ning nõutakse neile õigust laste adopteerimisele kui mingile sotsiaalsele hüvele, mis aitaks neil oma kooselu täiuslikumana tunda. Samas vaikitakse maha, et ka lastel on õigused. Õigus omada ema ja isa ning õigus kasvada üles normaalses perekonnas, kus nende soolist identiteeti, väärtushinnanguid ja arusaamu ei kalluta mingi fiktsioon sooneutraalsusest, omasooiharus või muu perverssus. Meie kohus on kaitsta lapsi ja laste õigusi. Teistes riikides toimunu näitab, et kooseluseaduse vastuvõtmine on vaid eelmäng homoabielu seadustamisele ja laste adopteerimisele sellistele paaridele. Kuid mis saab edasi? Kus on piir?

Hollandis tahavad perverdid pedofiilia seadustamist, Rootsi liberaalide, Reformierakonna vennaspartei noorteühendus tegi avalduse, et intsest, seks lähisugulaste vahel, ja nekrofiilia, seks laipadega, tuleb seadustada. Leidub perverte, kes soovivad zoofiilia ehk seksi loomadega, seadustamist.

Kas need on varsti ka vähemused, keda ei tohi seksuaalse orientatsiooni pärast nii-öelda diskrimineerida, kellel tuleb võrdõiguslikkuse ja inimõiguste nimel lubada teha mida tahavad? Äkki tuleb neile mõne meelest anda isegi abiellumisõigus oma ebanormaalse iha objektiga. Peame ju olema sallivad ja võtma kriitikavabalt omaks kõik selle, mida te nimetate euroopalikeks väärtusteks, kuid millel ei ole väärtustega tegelikult mitte midagi ühist.

Te olete kõik, kes siin vasakliberaalset homoagendat ajate, avamas Pandora laegast. Pole olemas eriõigusi, mis vabastaks seksi mõistuse ja moraali kontrolli alt. Küsimus ei ole sallivuses, võrdsuses ega inimõigustes. Asi on moraalis, eetikas ja punases joones, millest ei saa ilma ühiskonna põhialuseid, tegelikke euroopalikke väärtusi ja kultuuri hävitamata üle minna. Lisaks kõigele on kooseluseadus ka õiguslik praak. Selmet aega raisata, võiksime tegeleda hoopis vajalike ja oluliste asjadega. Või olete kooseluseaduse teinud peateemaks põhjusel, et koalitsioonil puuduvad Eestile vajalike ja oluliste asjade jaoks visioon ja oskused?

Muuseas, väited, justkui samasooliste kooselu registreerimise õiguse puudumine diskrimineeriks neid, said õiguskantsler Jõksi poolt ümber lükatud juba 2006. aastal. Tsiteerin: “Eesti põhiseadusest ega Eesti õiguskorra osaks olevatest rahvusvahelistest ega Euroopa Liidu õigusnormidest [ei tulene] homoseksuaalsete paaride õigust nõuda samasoolise partnerlussuhte reguleerimist.” Euroopa Kohus on on sedastanud, et homopaaridele abiellumisõiguse mitteandmine ei ole diskrimineerimine.

Ka tänaste seaduste alusel saavad samasoolised paarid oma suhteid notari juures reguleerida. Mingeid kooselu ega paarkonnaseadusi, mis ähmastavad ja kahjustavad tegeliku perekonna ja abielu mõistet ei ole vaja. Vabaerakonna väited nende esitatud paarkonnaseadustest kui mingist keskteest või tasakaalustajast on naiivsed ja eksitavad, seda ei taha isegi homod ise.

Kui kooseluseaduse toetajatel peaks õnnestuma seadus ja rakendusaktid läbi suruda, siis vajavad Eestis oksekotte üle miljoni inimese, kelle moraalseid tõekspidamisi te alavääristate ja solvate. Kuid võite kindlad olla, see kõik paiskub teie endi peale.

Head kolleegid! Loodan, et terve mõistus võidab ja te hääletate kooseluseaduse tühistamise poolt. Eriti soovin jõudu neile ausatele saadikutele, kes leiavad endas moraali ja julgust oma partei homodiktaadile vastu astuda.


kolmapäev, 6. juuli 2016

Julgeolekuriskide esiletoomine ei ole rahvale jama ajamine

Vastuseks Valdo Randperele: julgeolekuriskide esiletoomine ei ole rahvale jama ajamine

Henn Põlluaas
Riigikogu EKRE fraktsiooni aseesimees

Valdo Randpere kirjutas 05.07.2016 EPL-s: „Esmaspäeval sain EKRE suu kaudu teada, et olen julgeolekurisk ja peaksin riigikogust lahkuma. Sest mul on topeltkodakondsus. … üksnes väärastunud mõtteviisiga inimesed näevad topeltkondsusega eestlastes julgeolekuriski....“.

Jah, hr. Randpere, kahjuks oled Sa tõesti võimalik julgeolekurisk, sest me ei saa olla kindlad, millisele riigile Sa oled lojaalne.
Kodakondsus ei tähenda mitte ainult õigusi, vaid ka kohustusi riigi ees, sõltumata rahvusest. Topeltkodakonduse puhul kohustusi ja lojaalsust kõikide riikide ees, mille kodakondsust omatakse ja kellele on kodakondsust saades truudust vannutud.

Ma saan muidugi inimesena aru Sinu motiividest, miks Sa oma topeltkodakondsuse eest nii ägestunult võitled, kuid kui ma ütlen, et Riigikogus võib olla ka näiteks Vene Föderatsiooni kodanikke, siis kas nemad ei või olla julgeolekurisk? Kas tõesti näeb ainult haige fantaasiaga inimene siin julgeolekuohtu? On ju selle läbi Kremlil kõige otsesem võimalus sekkuda ja osaleda meie kõrgeima seadusandliku võimu teostamises. Kuidas pidada läbirääkimisi teise riigiga kui meie läbirääkijatel või ekspertidel on ka selle riigi kodakondsus. Kelle huve esindavad meie diplomaadid, rahvaesindajad, ministrid või president, kui nad omavad mõne muu riigi kodakondsust? Kuhu poole suunavad relvad kaitseväelased, kel on taskus ka teise riigi pass? Need on tõsised julgeolekuriskid, mida Venemaa ja kindlasti nii mõnigi teine riik ei jätaks kasutamata.

Me ei tea kui palju topeltkodakondsusega Riigikogu liikmeid võib olla, kuid just seetõttu esitasimegi taotluse vaadata Põhiseaduse ja teiste seaduste rikkumise vältimiseks üle, kas lisaks Sooäärele ja Randperele on seadusevastane topeltkodakondsus veel mõnel saadikul. Juhul kui selliseid Riigikogu liikmeid on teisigi, siis tuleb kõikide suhtes alustada koheselt Riigikogu liikme volituste lõpetamise menetlus.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakonna fraktsioon tegigi Riigikogu juhatusele ettepaneku esitada vastavalt Riigikogu liikme staatuse seaduse §10 p 2-le  Riigikohtule taotlus lõpetada kõikide mõne muu riigi kodakondsust omavate saadikute volitused enne tähtaega, kuna nad ei vasta Eesti Vabariigi Põhiseaduse ega Riigikogu valimise seaduses Riigikogu liikme kandidaadile esitatavatele nõuetele.

Millele see taotlus tugineb? Kuna Põhiseaduse §60, lg 2 ja Riigikogu valimise seaduse §4 p 4 kohaselt võivad Riigikogu liikmeks kandideerida vähemalt 21. aastased Eesti, mitte mõne muu riigi ega ka topeltkodakondsust omavad kodanikud, siis vastavalt seadustele ei saa Sina, ega teised topeltkodakondsust omavad isikud olla Riigikogu liikmed. Küsimus on väga lihtne ja põhimõtteline: kuidas saab teise riigi kodanik olla seadusandja ja otsustaja meie riigis? Ei saagi!

EKRE ei teinud ettepanekut kelleltki Eesti Vabariigi kodakondsust ära võtta, kuigi Sinu kirjutisest võis selline mulje jääda. Sul on õigus, Põhiseaduse järgi ei saa sünnijärgselt kodanikult kodakondsust ära võtta. Kuid Kodakondsuse seaduse § 1 sätestab, et Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses ja § 2 toob Eesti kodakondsuse kaotamise alusena mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise. Sa oled muu kodakondsuse omamisega loobunud ise Eesti kodakondsusest, keegi ei ole seda ära võtnud. Riigikokku kandideerides oleksid pidanud teisest kodakondsusest loobuma, täpselt nii, nagu lojaalsuskonflikti vältimiseks tegid seda välisministriks saades T.H. Ilves ja A. Eilsen saades Kaitsejõudude juhtajaks. Õiguskomisjoni liikmetena oleksite Sooäärega mõlemad pidanud seda teadma, mitte õigustama oma seaduserikkumist ja sellega epateerima. Kuid ei ole veel ka Sinul hilja endale Põhiseaduse ja seadusandluse loogika, mida meie ei jagavat, selgeks teha.

Kummaline on nimetada neid, kes tunnevad muret olukorra üle Riigikogus ja teatud liikmete võimaliku legaalsusetuse ja lojaalskonflikti pärast „väärastunud mõtteviisiga inimesteks“. Kui see ei ole sildistamine ja nn vihakõne, siis ma ei tea. Ja see pole kahjuks mitte esimene kord. EKRET, kellele oponendid, ja ka Sina oma kõnealuses kirjutises, meelevaldselt sõnu suhu panevad ja sildistavad, eristabki sellisest seltskonnast argumenteeritus ja viisakas käitumine.

Meie mure aktualiseerus tõesti siis, kui Siim Kallas taaselustas ammu läbi arutatud ja mahakantud ettepaneku topeltkodakondsuse legaliseerimisest. See ei olnud seotud sellega, et ka teised Reformierakonna presidendikandidaadid, nii Urmas Paet, kui Marina Kaljurand seda toetavad. Kuid Sinu sõnu kasutades lajatasid nad kõik sellega „julgeolekuriski templi“ endale otsaette ise.

Huvitav, et Sa enda sõnul muretsed „viimasel ajal liialt selgelt kuulda oleva balalaika tinistamise ja karmoška kääksutamise üle“ nii Euroopas kui Eestis, kuid ei ühine EKRE ettepanekuga kontrollida võimalike teiste riikide esindajate olemasolu Riigikogus. Ma näen siin selget vastuolu. Topeltkodakondsusega isikute esindatus kõrgeimas seadusandlikus kogus, kus käsitletakse lisaks Eesti salajasele teabele ka Euroopa Liidu ja NATO saladusi, ei ole „Eesti rahvale julgeolekuriskidest jama ajamine“ ega „väärastunud mõtteviisi“ küsimus, vaid reaalne ja tõsine julgeolekurisk, millele reageerimine on iga ausa ja lojaalse kodaniku ning asjaomaste instantside vältimatu kohustus.

Avaldatud lühendatult Päevalehes 07.06.2016 Pealkirja all: Valdo Randpere, Sa siiski oled julgeolekurisk:  http://epl.delfi.ee/news/arvamus/valdo-randpere-sa-siiski-oled-julgeolekurisk?id=74997373





EKRE: topeltkodakondsusega saadikud peavad riigikogust lahkuma

PRESSITEADE
04.07.2016
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond: topeltkodakondsusega saadikud peavad riigikogust lahkuma

Riigikogu liikmed Imre Sooäär ja Valdo Randpere kui topelkodakondsust omavad saadikud peavad parlamendist lahkuma, leiab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsoon ning esitas sellekohase ettepaneku Riigikogu juhatusele.

Fraktsiooni taotleb, et Riigikogu juhatus teeks ettepaneku Riigikohtule lõpetada Sooääre ja Randpere volitused enne tähtaega, kuivõrd nad ei vasta Riigikogu liikme kandidaadile esitatavatele nõuetele. Samuti palub fraktsioon üle vaadata, kas lisaks Sooäärele ja Randperele on seadusevastane topeltkodakondsus veel mõnel Riigikogu liikmel. 

Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni aseesimees Henn Põlluaas juhib tähelepanu, et seaduste järgi ei tohi Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses. „Reformierkondlased Sooäär ja Randpere on avalikkuses kinnitanud, et omavad lisaks Eesti Vabariigi kodakondsusele ka teise riigi kodakondsust. Vastavalt seadusele kaotab isik Eesti kodakondsuse juhul, kui ta võtab endale muu riigi kodakondsuse,“ märgib Põlluaas.

„Kuna põhiseaduse ja Riigikogu valimise seaduse kohaselt võivad Riigikokku kandideerida ainult Eesti, mitte muu riigi ega topeltkodakondsust omavad kodanikud, siis ei tohi Sooäär ega Randpere olla parlamendi liikmed. Nad ei oleks tohtinud kandideeridagi.“ 

Põlluaasa sõnul ei anna kodakondsus mitte ainult õigusi, vaid paneb ka kohustusi. „Mitme riigi kodakondsuse omamine tähendab lepingut mitme riigiga, kohustust tegutseda ka teiste riikide huvides. Tekib küsimus, kelle huve esindavad Riigikogu liikmed, kes omavad ka teiste riikide kodakondsust. Tegemist on selge julgeolekuriskiga,“ ütles Põlluaas. 

„Viimasel ajal on reformierakondlased, sealhulgas topeltkodakondsust omavad Sooäär ja Randpere teinud ettepanekuid seadustada topeltkodakondsus. See oleks hukatuslik samm, mis avaks näiteks Vene kodanikele ja seeläbi Kremlile juurdepääsu Eesti kõrgeima riigivõimu teostamisele. On selge, et topeltkodakondsus ja eriti seda omavate isikute saamine Riigikogusse ja teistesse riiklikesse institutsioonidesse tuleb välistada.“

Lisainfo:

Henn Põlluaas
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni aseesimees

Tel 5854 1447

teisipäev, 5. juuli 2016

Brexit ei tekkinud tühja koha peale

Briti rahvas on oma tahet väljendanud ja seda tuleb austada. Paraku on eeter täis kibestunud Euroopa Liidu juhtide ja euroföderalistide süüdistusi, ähvardusi ja hirmutamisi. Juncker keelas Eurokomisjoni ametnikel isegi Briti esindajatega rääkimise. Kõigest hoolimata pole karta, et inglastele taevas kaela sajaks. Emotsioonide ajel langenud aktsiaturud ja naela kurss on juba tõusule pööranud. London jääb vastupidiselt hoiatusele edasi üheks maailma finantskeskuseks. EL-st väljaastumine, kus on võrreldes Ameerika, Aasia ja Aafrikaga madalaim majanduskasv, ei ole maailma lõpp. Pigem vastupidi. Euroopa teine ja maailma viies majandusjõud jääb püsima ja meie heaks liitlaseks. Loodetavasti leitakse mõlemaid pooli rahuldav koostöövorm, seda enam, et majandussuhetes on Suurbritannia EL-le olulisem partner kui vastupidi.

Briti ja teiste Euroopa rahvaste üha kasvaval rahulolematusel on sügavad põhjused. Kui Brexitist võetakse õppust ja naastakse nn juurte juurde, mis tähendab võrdsete riikide liitu, otsustusõiguse tagastamist liikmetele, direktiivimajanduse ja bürokraatia kaotamist, Euroopa kultuuri ja tegelike väärtuste kaitsmist, massiimmigratsiooni ja kvoodipoliitika lõpetamist, siis jääb EL püsima. Kui ei, siis on tagajärjeks üha enamate riikide lahkumine. Juba räägitakse sellest Prantsusmaal, Hollandis, Austrias ja mujal. Olukorraga rahulolematute sildistamine populistideks ja äärmuslasteks ei aita.

Paraku kõlab EL juhtide sõnavõttudest ja tuumikriikide separaatkohtumistest, kuhu ülejäänud EL riike ei kaasata, hoopis soov süvendada võimu tsentraliseerimist, mida varjatakse ühtsuse ja integreerumise loosungi taha. Euroopa Liidu reformimisest ja demokratiseerimisest, mida äsjasel ülemnõukogul nõudsid Visegardi riigid, ei taheta rääkida. Stagneerunud EL juhtfiguurid, kes on tegelikult süüdi Brexitis, pole selleks võimelisedki. Kuid ilma selleta käivitub väljaastumiste doominoefekt. Ka Eesti peab siis sügavalt kaaluma, kas soovime oma riigist loobuda, milleks rahvas ei ole mandaati andnud, või lahkume koos teistega.


Avaldatud Harju Elus 01.07.2016

Topeltkodakondsus teenib Vene huve


 Maailmas ega Euroopa Liidu riikides ei ole topeltkodakondsuse suhtes ühtseid seisukohti. On riike, näiteks Soome, Rootsi ja Prantsusmaa, kus mitut kodakondsust võib omada, on selliseid, kus see on lubatud vaid erandlikel juhtudel, näiteks kui see omandatakse sünni puhul erineva kodakondsusega vanematelt või abiellumise teel. Enamikes riikides ei ole topeltkodakondsus lubatud. Holland keelustas topeltkodakondsuse peale selle lubamisest saadud negatiivset kogemust, erand jäi vaid endiste Kariibimere asumaade elanikele. Mingit üldist suundumust mitme kodakondsuse seadustamisele ei ole, sest kodakondsus kui selline omab siiski sisulist väärtust ja selle saamine ei ole kuskil liialt lihtne.

Siim Kallas tegi ettepaneku, et Eesti peaks viima oma kodakondsuspoliitika põhiseadusega kooskõlla ja seadustama topeltkodakondsuse. Tegelikult mingit vastuolu ei ole, sest just nimelt põhiseadus ei näe topeltkodakondsust ette. Kodakondsuspoliitika lihtsalt järgib põhiseadust ja topeltkodakondsuse kehtestamisele on oluliselt rohkem vastu-, kui pooltargumente. Kallase formuleering, et „eestlane on iga Eesti kodanik“, on reaalsusest irduv. Elanikkond, rahvus ja kodakondsus ei ole kattuvad mõisted. Kas Kallas on siinselt ca kolmesajalt tuhandelt venelaselt küsinud, kas nad on nõus olema eestlased? Ja kas Kallas on topeltkodakondsuse seadustamisega valmis andma Vene kodanikele juurdepääsu Eesti kõrgeima võimu teostamisele.

Sünnijärgselt kodanikult ei saa kodakondsust ära võtta, kuid muu riigi kodakondsuse võtmine tähendab põhiseaduse järgi Eesti kodakondsusest loobumist. Kuna teise kodakondsuse kontrollimise võimalus on piiratud ja selle eest sanktsioone ei ole kehtestatud, siis on teadmata hulgal inimestel siiski topeltkodakondsus olemas. Näiteks riigikogu liikmed Imre Sooäär ja Valdo Randpere, kellel see peaks põhimõtteliselt välistama võimaluse olla riigikogu liige. Ilmselt seetõttu mõlemad topeltkodakondsuse seadustamist toetavadki. Varem oli topeltkodakondsus ka Toomas Hendrik Ilvesel, kuid tema loobus USA kodakondsusest 1. aprillil 1993.

Topeltkodakondsus annab võimaluse kergemini reisida, töötada erinevates riikides, saada neis kodanikepõhiseid eeliseid, sotsiaalseid hüvesid, poliitilisi õigusi jne. Kuid tuleb meeles pidada, et kodakondsus ei anna mitte ainult õigusi, vaid paneb ka kohustusi. Mitme riigi kodakondsuse omamine tähendab ühe ja sama isiku samasugust lepingut mitme riigiga, kohustust riigi huvides tegutseda, millestki loobuda. Sellistele isikutele võib tekkida erinevate riikide sõjaväekohustus, topeltmaksustamine, erinevast seadusandlusest ja muudest asjaoludest tingitud probleeme, millest suurim on kahtlemata lojaalsuse küsimus.

Topeltkodakondsuse toetajad on välja pakkunud ka võimalust lubada seda vaid sünnijärgsetele kodanikele või kehtestada riikide nimekiri, kellega topeltkodakondsus oleks võimalik, näiteks EL riigid, USA, Kanada jne. Eesti kodanikele muu riigi kodakondsuse lubamise korral tuleb aga arvestada asjaoluga, et osa neist lubavad topeltkodakondsust nii teiste Euroopa kui ka kolmandate riikidega. See tähendaks ukse avamist jumal teab kui paljudeks kodakondsusteks ja lugematute lojaalsuskonfliktide tekkimisele. Kuidas pidada läbirääkimisi teise riigiga kui meie läbirääkijatel või ekspertidel on ka selle riigi kodakondsus. Kelle huve esindavad meie diplomaadid, rahvaesindajad, ministrid või president, kui nad omavad mõne muu riigi kodakondsust? See oleks tõsine julgeolekurisk, mida Venemaa ei jätaks kasutamata.

Siit kerkib küsimus: milliseks kujuneb olukord, kui inimesel on kohustused üheaegselt mitme riigi ees ja kui selliseid inimesi on tekkinud arvestatav hulk? See tekitab väga suuri probleeme. Näiteks sõja puhkemise korral riikide vahel, kelle kodakondsust omatakse. On vastutustundetu tekitada olukorda, kus nii Eesti kui Vene kodakondsust omavad inimesed saavad kriisi korral valida, kummale riigile nad on lojaalsed, kelle poolel nad sõdivad ja verd valavad. Miks panna inimene olukorda, kus tal tekib lojaalsuskonflikt? Topeltkodakondsus kujutab Eestile, arvestades meie erakordselt suurt välispäritolu elanikkonna ja Vene Föderatsiooni kodanike arvu, selget julgeolekuohtu, mis on eriti aktuaalne tänases geopoliitilises olukorras. Meenutades Gruusia sõja ajal okupeeritud Osseetiat, kus jagati massiliselt Vene kodakondsust, siis grotesksemal kujul võiks see anda Venemaale ajendi käsitleda Kirde-Eestit enda territooriumina, kuna lõviosa seal elavatest inimestest omaks lisaks Eesti kodakondsusele ka Vene Föderatsiooni kodakondsust. Samuti madaldaks see Kremlile oma nn kaasmaalastele „appi“ tuleku lävendit ja tekitaks liigset kiusatust sõnadelt tegudele asuda.

Topeltkodakondsuse põhjendused ei ole tõsiseltvõetavad. Kodakondsus ei ole mugavuse, õigluse ega inimõiguste teema. Valiku tegemise vajadus on loomulik. Kohustused ja lojaalsus saavad olla vaid ühele riigile, täpselt nii, nagu ei saa teenida kahte isandat korraga ega olla Eestis mitmenaisepidaja. Põhiseadusega ette nähtud rahvusriigi kestmine ei ole võimalik, kui me muudame kodakondsuse väärtusetuks mugavuskaubaks.

Avaldatud lühendatult paber-Postimehes 01.06.2016
Täisvariant:

http://arvamus.postimees.ee/3748805/henn-polluaas-topeltkodakondsus-on-venemaa-huvides

Tuntemattomia lennokkeja useaan otteeseen Viron taivaalla

Tuntemattomia lennokkeja useaan otteeseen Viron taivaalla
KASPERI SUMMANEN

Viron parlamentin ulkoasiainvaliokunnan jäsenen Henn Põlluaasin mukaan tuntemattomia lennokkeja on havaittu useita kertoja.
– Muutaman, erityisesti parin viime vuoden aikana, on Virossa sekä meidän että muiden Nato-maiden joukkojen kanssa järjestettyjen yhteisharjoitusten yhteydessä havaittu useita tuntemattomia lennokkeja, Viron konservatiivisen kansanpuolueen EKRE:n kansanedustaja ja Viron parlamentin ulkoasiainvaliokunnan jäsen Henn Põlluaas kertooVerkkouutisille.
Hän mainitsee esimerkkinä Viron maavoimien keväällä järjestettävän vuosittaisen Kevadtorm-harjoituksen sekä massiivisen Naton Steadfast Javelin -harjoituksen. Niistä jälkimmäinen järjestettiin viime vuoden toukokuussa. Virossa Siil-nimellä tunnettu harjoitus oli maan suurin pariin vuosikymmeneen.
– Kesäkuussa havaittiin lennokki Paldiskissa järjestettyjen Kaitseliitun (Viron suojeluskunta) harjoitusten aikana, Põlluaas paljastaa.
Ruotsalainen Dagen Nyheter kertoi maanantaina, että tuntemattomat lennokit valvoivat kesäkuun Naton Baltops-harjoituksia Ruotsin Utön taivaalla. Alueella harjoitteli tuolloin myös suomalaisia sotilaita.Verkkouutiset kertoi asiasta tässä.
Henn Põlluaasin mukaan vastaavaa on havaittu Ruotsin ja Viron lisäksi myös muissa Baltian maissa ja Puolassa.
– Lisäksi lennokkeja on huomattu Viron sotilastukikohtien yllä ja usein rajavyöhykkeellä.
”Venäjää epäillään”
Henn Põlluaas ei pidä lennokkihavaintoja yllättävinä, kun otetaan huomioon ”nykyinen geopoliittinen tilanne”. Hänen mukaansa tapahtumat ovat kuitenkin häiritseviä.
– Varmaa tietoa ei ole, mutta epäillään kuitenkin, että lennokit kuuluvat Venäjälle.
Põlluaasin mukaan ilmoituksia on tullut erikokoisista lennokeista.
– Yleensä pienistä, joita ohjataan muutamien kilometrien päästä, mutta isoimmistakin, jotka lentävät noin tuhannen metrin korkeudessa, kuten viimeksi Ruotsissa.
– Osaa lennokeista lennätetään varmaan Virosta käsin, osaa ehkä Venäjältä.
Henn Põlluaas arvioi, että osa voi tietenkin kuulua harrastelijoille ja rajavyöhykkeellä myös mahdollisille salakuljettajille.
Hän kertoo, että asiaan on varauduttu Virossa ja tarpeellisiin toimenpiteisiin ryhdytään, mikäli vieraat lennokit toimivat alueilla, joille niillä ei ole asiaa.
– Yleisölle ei ole mahdollisista lennokkien alas ampumisista kuitenkaan ilmoitettu, Põlluaas toteaa.

Avaldatud: 05.07.2016 Verkkouutiset

http://www.verkkouutiset.fi/ulkomaat/tuntemattomat_lennokit_viron_taivaalla-52532