Topeltkodakondsus teenib Vene huve
teisipäev, juuli 05, 2016
Maailmas
ega Euroopa Liidu riikides ei ole topeltkodakondsuse suhtes ühtseid seisukohti.
On riike, näiteks Soome, Rootsi ja Prantsusmaa, kus
mitut kodakondsust võib omada, on selliseid, kus see on lubatud vaid erandlikel
juhtudel, näiteks kui see omandatakse sünni puhul erineva kodakondsusega
vanematelt või abiellumise teel. Enamikes riikides ei ole topeltkodakondsus lubatud.
Holland keelustas topeltkodakondsuse peale selle lubamisest saadud negatiivset
kogemust, erand jäi vaid endiste Kariibimere asumaade elanikele. Mingit üldist
suundumust mitme kodakondsuse seadustamisele ei ole, sest kodakondsus kui
selline omab siiski sisulist väärtust ja selle saamine ei ole kuskil liialt
lihtne.
Siim Kallas tegi ettepaneku, et Eesti peaks viima oma
kodakondsuspoliitika põhiseadusega kooskõlla ja seadustama topeltkodakondsuse.
Tegelikult mingit vastuolu ei ole, sest just nimelt põhiseadus ei näe
topeltkodakondsust ette.
Kodakondsuspoliitika lihtsalt järgib põhiseadust ja topeltkodakondsuse
kehtestamisele on oluliselt rohkem vastu-, kui pooltargumente. Kallase formuleering, et „eestlane on iga Eesti
kodanik“, on reaalsusest irduv. Elanikkond,
rahvus ja kodakondsus ei ole kattuvad mõisted. Kas Kallas on siinselt
ca kolmesajalt tuhandelt venelaselt küsinud, kas nad on nõus olema eestlased? Ja
kas Kallas on topeltkodakondsuse
seadustamisega valmis andma Vene kodanikele juurdepääsu Eesti kõrgeima võimu
teostamisele.
Sünnijärgselt
kodanikult ei saa kodakondsust ära võtta, kuid muu riigi kodakondsuse võtmine tähendab
põhiseaduse järgi Eesti kodakondsusest loobumist. Kuna teise kodakondsuse kontrollimise
võimalus on piiratud ja selle eest sanktsioone ei ole kehtestatud, siis on teadmata
hulgal inimestel siiski topeltkodakondsus olemas. Näiteks riigikogu liikmed
Imre Sooäär ja Valdo Randpere, kellel see peaks põhimõtteliselt välistama
võimaluse olla riigikogu liige. Ilmselt seetõttu
mõlemad topeltkodakondsuse seadustamist toetavadki. Varem oli topeltkodakondsus
ka Toomas Hendrik
Ilvesel, kuid tema loobus USA
kodakondsusest 1.
aprillil 1993.
Topeltkodakondsus
annab võimaluse kergemini reisida, töötada erinevates riikides, saada neis kodanikepõhiseid
eeliseid, sotsiaalseid hüvesid, poliitilisi õigusi jne. Kuid tuleb meeles pidada, et kodakondsus ei anna mitte ainult õigusi,
vaid paneb ka kohustusi. Mitme riigi kodakondsuse omamine tähendab ühe
ja sama isiku samasugust lepingut mitme riigiga, kohustust riigi huvides
tegutseda, millestki loobuda. Sellistele isikutele võib tekkida erinevate
riikide sõjaväekohustus, topeltmaksustamine, erinevast seadusandlusest ja
muudest asjaoludest tingitud probleeme, millest suurim on kahtlemata lojaalsuse
küsimus.
Topeltkodakondsuse
toetajad on välja pakkunud ka võimalust lubada seda vaid sünnijärgsetele
kodanikele või kehtestada riikide nimekiri, kellega topeltkodakondsus oleks
võimalik, näiteks EL riigid, USA, Kanada jne. Eesti kodanikele muu riigi
kodakondsuse lubamise korral tuleb aga arvestada asjaoluga, et osa neist
lubavad topeltkodakondsust nii teiste Euroopa kui ka kolmandate riikidega. See
tähendaks ukse avamist jumal teab kui paljudeks kodakondsusteks ja lugematute
lojaalsuskonfliktide tekkimisele. Kuidas pidada läbirääkimisi teise riigiga kui
meie läbirääkijatel või ekspertidel on ka selle riigi kodakondsus. Kelle huve
esindavad meie diplomaadid, rahvaesindajad, ministrid või president, kui nad
omavad mõne muu riigi kodakondsust? See oleks tõsine julgeolekurisk, mida
Venemaa ei jätaks kasutamata.
Siit
kerkib küsimus: milliseks kujuneb olukord, kui inimesel on kohustused
üheaegselt mitme riigi ees ja kui selliseid inimesi on tekkinud arvestatav
hulk? See tekitab väga suuri probleeme. Näiteks sõja puhkemise korral riikide
vahel, kelle kodakondsust omatakse. On vastutustundetu tekitada
olukorda, kus nii Eesti kui Vene kodakondsust omavad inimesed saavad kriisi
korral valida, kummale riigile nad on lojaalsed, kelle poolel nad sõdivad ja
verd valavad. Miks panna
inimene olukorda, kus tal tekib lojaalsuskonflikt? Topeltkodakondsus kujutab
Eestile, arvestades meie erakordselt suurt välispäritolu elanikkonna ja Vene
Föderatsiooni kodanike arvu, selget julgeolekuohtu, mis on eriti aktuaalne
tänases geopoliitilises olukorras. Meenutades Gruusia sõja ajal okupeeritud Osseetiat,
kus jagati massiliselt Vene kodakondsust, siis grotesksemal kujul võiks see
anda Venemaale ajendi käsitleda Kirde-Eestit enda territooriumina, kuna lõviosa
seal elavatest inimestest omaks lisaks Eesti kodakondsusele ka Vene
Föderatsiooni kodakondsust. Samuti madaldaks see Kremlile oma nn kaasmaalastele
„appi“ tuleku lävendit ja tekitaks liigset kiusatust sõnadelt tegudele asuda.
Topeltkodakondsuse
põhjendused ei ole tõsiseltvõetavad. Kodakondsus
ei ole mugavuse, õigluse ega inimõiguste teema. Valiku tegemise vajadus on loomulik. Kohustused ja lojaalsus
saavad olla vaid ühele riigile, täpselt nii, nagu ei saa teenida kahte isandat korraga
ega olla Eestis mitmenaisepidaja. Põhiseadusega ette nähtud
rahvusriigi kestmine ei ole võimalik, kui me muudame kodakondsuse väärtusetuks mugavuskaubaks.
Avaldatud lühendatult paber-Postimehes 01.06.2016
Täisvariant:
http://arvamus.postimees.ee/3748805/henn-polluaas-topeltkodakondsus-on-venemaa-huvides
0 kommentaari