Topeltkodakondsus teenib Vene huve

Teisipäev, juuli 05, 2016


 Maailmas ega Euroopa Liidu riikides ei ole topeltkodakondsuse suhtes ühtseid seisukohti. On riike, näiteks Soome, Rootsi ja Prantsusmaa, kus mitut kodakondsust võib omada, on selliseid, kus see on lubatud vaid erandlikel juhtudel, näiteks kui see omandatakse sünni puhul erineva kodakondsusega vanematelt või abiellumise teel. Enamikes riikides ei ole topeltkodakondsus lubatud. Holland keelustas topeltkodakondsuse peale selle lubamisest saadud negatiivset kogemust, erand jäi vaid endiste Kariibimere asumaade elanikele. Mingit üldist suundumust mitme kodakondsuse seadustamisele ei ole, sest kodakondsus kui selline omab siiski sisulist väärtust ja selle saamine ei ole kuskil liialt lihtne.

Siim Kallas tegi ettepaneku, et Eesti peaks viima oma kodakondsuspoliitika põhiseadusega kooskõlla ja seadustama topeltkodakondsuse. Tegelikult mingit vastuolu ei ole, sest just nimelt põhiseadus ei näe topeltkodakondsust ette. Kodakondsuspoliitika lihtsalt järgib põhiseadust ja topeltkodakondsuse kehtestamisele on oluliselt rohkem vastu-, kui pooltargumente. Kallase formuleering, et „eestlane on iga Eesti kodanik“, on reaalsusest irduv. Elanikkond, rahvus ja kodakondsus ei ole kattuvad mõisted. Kas Kallas on siinselt ca kolmesajalt tuhandelt venelaselt küsinud, kas nad on nõus olema eestlased? Ja kas Kallas on topeltkodakondsuse seadustamisega valmis andma Vene kodanikele juurdepääsu Eesti kõrgeima võimu teostamisele.

Sünnijärgselt kodanikult ei saa kodakondsust ära võtta, kuid muu riigi kodakondsuse võtmine tähendab põhiseaduse järgi Eesti kodakondsusest loobumist. Kuna teise kodakondsuse kontrollimise võimalus on piiratud ja selle eest sanktsioone ei ole kehtestatud, siis on teadmata hulgal inimestel siiski topeltkodakondsus olemas. Näiteks riigikogu liikmed Imre Sooäär ja Valdo Randpere, kellel see peaks põhimõtteliselt välistama võimaluse olla riigikogu liige. Ilmselt seetõttu mõlemad topeltkodakondsuse seadustamist toetavadki. Varem oli topeltkodakondsus ka Toomas Hendrik Ilvesel, kuid tema loobus USA kodakondsusest 1. aprillil 1993.

Topeltkodakondsus annab võimaluse kergemini reisida, töötada erinevates riikides, saada neis kodanikepõhiseid eeliseid, sotsiaalseid hüvesid, poliitilisi õigusi jne. Kuid tuleb meeles pidada, et kodakondsus ei anna mitte ainult õigusi, vaid paneb ka kohustusi. Mitme riigi kodakondsuse omamine tähendab ühe ja sama isiku samasugust lepingut mitme riigiga, kohustust riigi huvides tegutseda, millestki loobuda. Sellistele isikutele võib tekkida erinevate riikide sõjaväekohustus, topeltmaksustamine, erinevast seadusandlusest ja muudest asjaoludest tingitud probleeme, millest suurim on kahtlemata lojaalsuse küsimus.

Topeltkodakondsuse toetajad on välja pakkunud ka võimalust lubada seda vaid sünnijärgsetele kodanikele või kehtestada riikide nimekiri, kellega topeltkodakondsus oleks võimalik, näiteks EL riigid, USA, Kanada jne. Eesti kodanikele muu riigi kodakondsuse lubamise korral tuleb aga arvestada asjaoluga, et osa neist lubavad topeltkodakondsust nii teiste Euroopa kui ka kolmandate riikidega. See tähendaks ukse avamist jumal teab kui paljudeks kodakondsusteks ja lugematute lojaalsuskonfliktide tekkimisele. Kuidas pidada läbirääkimisi teise riigiga kui meie läbirääkijatel või ekspertidel on ka selle riigi kodakondsus. Kelle huve esindavad meie diplomaadid, rahvaesindajad, ministrid või president, kui nad omavad mõne muu riigi kodakondsust? See oleks tõsine julgeolekurisk, mida Venemaa ei jätaks kasutamata.

Siit kerkib küsimus: milliseks kujuneb olukord, kui inimesel on kohustused üheaegselt mitme riigi ees ja kui selliseid inimesi on tekkinud arvestatav hulk? See tekitab väga suuri probleeme. Näiteks sõja puhkemise korral riikide vahel, kelle kodakondsust omatakse. On vastutustundetu tekitada olukorda, kus nii Eesti kui Vene kodakondsust omavad inimesed saavad kriisi korral valida, kummale riigile nad on lojaalsed, kelle poolel nad sõdivad ja verd valavad. Miks panna inimene olukorda, kus tal tekib lojaalsuskonflikt? Topeltkodakondsus kujutab Eestile, arvestades meie erakordselt suurt välispäritolu elanikkonna ja Vene Föderatsiooni kodanike arvu, selget julgeolekuohtu, mis on eriti aktuaalne tänases geopoliitilises olukorras. Meenutades Gruusia sõja ajal okupeeritud Osseetiat, kus jagati massiliselt Vene kodakondsust, siis grotesksemal kujul võiks see anda Venemaale ajendi käsitleda Kirde-Eestit enda territooriumina, kuna lõviosa seal elavatest inimestest omaks lisaks Eesti kodakondsusele ka Vene Föderatsiooni kodakondsust. Samuti madaldaks see Kremlile oma nn kaasmaalastele „appi“ tuleku lävendit ja tekitaks liigset kiusatust sõnadelt tegudele asuda.

Topeltkodakondsuse põhjendused ei ole tõsiseltvõetavad. Kodakondsus ei ole mugavuse, õigluse ega inimõiguste teema. Valiku tegemise vajadus on loomulik. Kohustused ja lojaalsus saavad olla vaid ühele riigile, täpselt nii, nagu ei saa teenida kahte isandat korraga ega olla Eestis mitmenaisepidaja. Põhiseadusega ette nähtud rahvusriigi kestmine ei ole võimalik, kui me muudame kodakondsuse väärtusetuks mugavuskaubaks.

Avaldatud lühendatult paber-Postimehes 01.06.2016
Täisvariant:

http://arvamus.postimees.ee/3748805/henn-polluaas-topeltkodakondsus-on-venemaa-huvides

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...