neljapäev, 26. aprill 2018

EKRE poliitik hoiatab: miks lasta Eestisse sisse Tartu-täis võõraid, kui võiks rakendada kuni 200 000 meie oma inimest

Eesti on demograafilises kriisis, mille moodustavad alla taastetaset olev sündimus ja väljaränne. Enam kui sada tuhat inimest on Eestist peamiselt tööpuuduse ja madalate palkade tõttu lahkunud. Oleme oma haritud ja töökate inimestega doonorriigiks jõukamatele Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks.


Kui sündimus ei tõuse, kahaneb Eesti tööjõuturg järgmise 25 aasta jooksul ca viiendiku võrra. Eesti Inimarengu aruande põhjal tuleks Eestis tööealiste arvu praegusel tasemel hoidmiseks 25 aasta jooksul vastu võtta umbes 170 000 uut sisserändajat, kaugemas tulevikus aga hoopis rohkem. Seega peaks sisseränne väljarännet ületama ligikaudu 7000 inimese võrra aastas.

Selle põhjal väidetakse, et Eesti majandus vajab võõrtööjõudu ning selleks tuleb immigratsioonipiirangud kaotada. Sisserände kvoodile (ca 1300 inimest aastas) on kehtestatud tervelt keheksateist erinevat erandit, mis lubavad siia tuua piiramatult näiteks IT valdkonna töötajaid, hooajatöölisi, lapsehoidjaid-koduabilisi, ettevõtte teistes riikides olevaid töötajaid, õppureid, kellele on loodud kõik võimalused alalise elamisloa saamiseks jne. Eestisse vastu võetavad pagulased ei kuulu üldse kvoodi alla, samuti nende hiljem järele saabuvad perekonnaliikmed, Euroopa Liidu liikmesriikide, USA, Kanada ja Jaapani kodanikud, investorid jne. Siia elama ja tööle võib tulla ka turistiviisaga. Isegi kutseõppesse või hooajalisele tööle tuleval inimesel on võimalik kogu perekond Eestisse kaasa tuua ja ka nemad võivad tööle minna ning taotleda alalist elukohta jne.

Ainuüksi 2016. aastal registreeriti Eestis 7276 uut välispäritolu isikut, kellest suurem osa saabus kolmandatest riikidest, eriti Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast. Tegelik arv on veelgi suurem, sest statistika ei kajasta välismaalasi, kellel on kunagi olnud Eestis elukoht. 2017. aastal olid arvud veelgi suuremad. Lisaks ca 5000 illegaalset töötajat ja nn. renditööjõud, kelle arv on aastast-aastasse kasvanud ja kelle üle puudub kontroll. Tänaste sisserändetendentside jätkudes moodustavad sisserännanud kümne-viieteist aastaga  Tartu suuruse linna jagu inimesi. See on võrreldav okupatsiooniaegse sisserändega, mille eesmärk oli eesti rahva venestamine ja likvideerimine.

Kuid kas võõrtööjõud on ainus võimalus majanduse kasvuks ja heaoluühiskonna loomiseks. Loomulikult mitte, see tekitab vaid uusi probleeme. Eestis on juba niigi välispäritolu inimeste osakaal ühiskonnas pea kolmandik, kuid see ei ole lahendanud mitte ühtegi probleemi, mida immigratsioonipiirangute kaotamise ja võõrtööjõu sissetoomisega lahendada lubatakse. Rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit ütleb: „Kui vaadata ühe põlvkonna jagu ettepoole, siis võib tõepoolest paista, et võõrtööjõud leevendab mingil määral pensionikassa puudujääke. Pilku veel kaugemale küünitades jõuame aga ajani, mil külalistööjõud jõuab pensioniikka, ja siis muutub probleem hoopis teravaks. Selle väite tõestuseks piisab, kui vaadata praeguse Eesti rahvastiku vanusestruktuuri: pensionile hakkab jääma suur osa neid noori, kes tulid Eestisse nn. olümpiarajatisi püstitama, seetõttu on see vanuserühm ebaproportsionaalselt arvukas ja suhteliselt suur on nende seas ka võõrsil sündinute osakaal.“

Meile räägitakse kõrgharidusega spetsialistidest, kuid näiteks 2015. aastal oli siseministeeriumi andmetel võõrtöötajatest vaid ca. kolmandik kõrgharidusega. Eestisse saabuvad töörändajad on sinikraed, kes asuvad madala palga eest tööle põhiliselt ehitusse, töötlevasse tööstusesse ja teenindusse, vahetades välja meie endi madala palga tõttu välismaale lahkunud inimesed. Välistööjõudu kasutamine takistab majandusel minna kaasa tehnoloogia arenguga. Miks peaks ettevõtjad panustama innovatsiooni, uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse, kui odavat tööjõudu, kes hõivavad olemasolevad töökohad, võib piiramatult sisse tuua. See paneb Eesti madala palga lõksu ja suurendab eestlaste väljarännet veelgi. Sellisele vastutustundetule ja lühinägelikule käitumisele tuleb piir panna.

Seoses tehnoloogia arenguga ennustatakse, et 25 aasta jooksul vähenev töökäte vajadus ligi poole võrra. Minnes ekspansiivse immigratsiooni võimaldamise teed, on võõrtöölised varsti pikaajalised töötud, kes vajavad toimetulekuks ühiskonna tuge ja toetusi, ilma, et ise selle arengusse panustaks. Tagajärjeks on Eesti sotsiaalsüsteemi krahh.

Tegelikult Eestis tööjõupuudust ei ole, töötuid on enam kui kaks korda rohkem kui vabu töökohti, mida oli 2017. aastal ca 13 000. Töökäte puudus on tingitud eeskätt ettevõtjate poolt pakutavas madalas ja väljarännet soodustavas palgas.

Mida ulatuslikum on aga väljaränne, seda raskem on jõukamatele riikidele järele jõuda. IMFi hinnangul on see üks peamistest põhjustest, miks Ida-Euroopa tootlikkuse kasv on olnud prognoositust aeglasem. Lätis ja Leedus oleks ilma väljarändeta võinud aastatel 1995-2012 olla majanduskasv aastas keskmiselt 0,6-0,9% kõrgem. Eelpoolöeldu kehtib ka Eesti kohta. Tuleb teha kõik nn. palgavaesuse ja eesti inimeste väljarände põhjuste likvideerimiseks ning nende koju tagasi pöördumisele kaasa aitamisele.

Siseminister Anvelti poolt kokku kutsutud rändepoliitika töögrupis osalenud teadlased Raul Eamets, Allan Puur ja Jaak Valge on statistikale, teiste riikide kogemustele ja analüüsidele tuginedes tõestanud, et sisseränne kinnistab innovatsiooni ja tehnoloogilise arengu asemel odavale tööjõule suunatud majandusstruktuuri, millega kaasneb palkade vähenemine, tööpuudus ja varimajanduse kasv, mis omakorda hoogustab eestlaste väljarännet ja pidurdab tagasirännet. Kusjuures välja rändavad just samade ametite esindajad, keda tahetakse asendada võõrtöölistega. Teadlaste hinnangul ei aita probleeme lahendada ka võõrtööjõu valimise nn. punktisüsteem, mida praktiseeriti ebaõnnestunult Taanis. Isegi sisserännanud vananevad ning varsti tuleb pensionit ja sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele sisse tuua üha uusi inimesi, kusjuures majanduslanguse korral tekkiv tööpuudus tabab esimesena just välispäritolu rahvastikku. Suurenevad lõimumisprobleemid ja kuritegevus. Kokkuvõttes tõdeti, et kvoodisüsteemist ei tohi loobuda, probleemid lahendab sündimuse ja tagasirände soodustamine ning tehnoloogilisest arengust tingitud töökäte vajaduse vähenemine. Kui tahame jõuda järgi arenenud riikidele, tuleb harjuda mõttega, et meil ei olegi tulevikus niipalju töökäsi vaja kui täna. Lahenduse pakub ka eluea tõusust tingitud tööea pikenemine. Tööjõu kahanemine ei tähenda majanduse või heaolu kasvu vähenemist, küll tähendab see suurema rõhuasetuse panemist tootlikkusele ja tööjõu kvaliteedile.

Kahjuks on kõlasid teadlaste hoiatused kurtidele kõrvadele. Siseministeerium on tulnud välja üha uute ettepanekutega sisserändekvoodile erandite tegemiseks, mis suurendavad immigratsiooni kolmandatest ning süvendavad lõimumisprobleeme. Sellega suureneb surve eesti keelele ning tekib oht, et me ei saa oma kodumaal enam riigikeeles asju aetud. Juba tänagi on eesti keele kasutusala märgatavalt ahenenud.

Eesti inimesi, kes on enamasti parimas tööeas ja võiksid Eestisse naasta on üle saja tuhande inimese. Täiesti kasutamata ressurss on töötud ja mitteõppivad noored, keda on täna ligi 30 000. Pensionäride, kellest 48 000 juba töötavad, tööhõivet on võimalik oluliselt tõsta. Töötuna on registreeritud ca 31 000 inimest. Suur hulk õpilasi ja üliõpilasi sooviks paindlikuma töö- ja maksupoliitika korral õppimise kõrvalt töötada. Kokku annab see tööjõureserviks vähemalt 100-200 tuhat inimest. Seda on enam kui kümme korda rohkem, kui Eestis on täitmata töökohti ja lähemate aastate jooksul juurde tekiks, eriti, arvestades tootmise ja ettevõtluse tehnoloogilist arengut, mille käigus väheneb töökäte vajadus drastiliselt.

Rahvastikuteadlaste hinnangul puudub Eesti sündimuse tõstmisest nn rahvastiku taastootmise tasemele vaid veerandi kuni poole lapse sünnist perekonna kohta. Poliitilise tahte olemasolul on mõtestatud ja tõhusa perekonnapoliitikaga võimalik saada sündimus tõusuteele. Selleks tuleb tagada lastega peredele kindlustunne ja algatada pereväärtuste ja laste sündimise positiivse toetamise riiklik programm. Tõestavad ju nii 2011. aasta rahvaloenduse andmed kui sündimusuuringud, et traditsiooniline perekond on rahvastiku säilitamise ja kasvu suhtes võtmepositsioonil: abielus olevatel paaridel on rohkem lapsi, kui nn vabaabielus olevatel ja üksikemadel. Abieluspaaridel on keskmiselt 1,9, vabaabielupaaridel 1,6 ja üksikemadel 1,4 alla 18-aastast last.

Meie eelis on hea haridus, peame viima pakutava hariduse, majanduse ja ühiskonna huvid vastavusse, Vajalik on bürokraatia vähendamine, töö tõhususe kasvatamine, tooraine müügilt ja odavalt allhanketöölt üleminek lõpptoodangu valmistamisele, juhtimise ja turundamise kvaliteedi tõstmine, innovaatilise, teadusele põhineva majanduse arendamine, tööde automatiseerimine, robotiseerimine, digitaliseerimine jne. Ja loomulikult sellega seotud tegevuste ja välisturgudele mineku toetamine nii know-how, vahendamise kui finantsvahenditega riigi poolt. Kuid kindlasti peab ettevõtlussektor kõigesse sellesse ka enda panuse andma, sest filosoofia, riik andku ja tehku, ei toimi. Kui me ei lähe kaasa tehnoloogia arenguga, siis jääme igaveseks vaeseks, probleemide käes vaevlevaks odavat allhanketööd tegevaks riigiks, mis jääb üha enam oma arengus teistest riikidest maha.

Küsin, miks on meie enda inimesed kui tööjõuressurss üle parda heidetud ning nendega aktiivse tegelemise, tagasirände soodustamise, inimeste koolitamise ja tööle aitamise asemel tahetakse sisse tuua hoopis võõrtööjõudu? Kas me tõesti ei taha, et Eesti majandus ja elatustase areneks, ei taha säilitada oma rahvust ja kultuuri, ei soovi, et ka meie lapselapsed saaks eesti keelega hakkama ja et neil oleks kodumaal tasuvat tööd?

Eesti rahvas aga tahab. 72 % kodanikest ei toeta immigratsioonikvoodi tõstmist ning 63 % on seisukohal, et Eesti ei vaja väljapoolt Euroopa Liitu pärit tööjõudu. Kui oleme demokraatlik ühiskond, siis tuleb rahva tahet austada, seda enam, et teadlastel on õigus - me ei vaja võõrtööjõudu.



Avaldatud Postimehes 23.04.2028



http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ekre-poliitik-hoiatab-miks-lasta-eestisse-sisse-tartu-tais-vooraid-kui-voiks-rakendada-kuni-200-000-meie-oma-inimest?id=81855519
Originaalpealkiri: Võõrtööjõud vaid süvendab probleeme

Eestil ei ole võõrtööjõudu vaja


Seoses konkurentsivõimetute palkadega on Eestit tabanud enneolematu väljaränne. Siit on lahkunud ligikaudu 10% meie tööjõust ja lahkumine jätkub. Seoses sellega on kasvanud teatud erakondade, peamiselt Reformierakond ja sotsid, ning ettevõtlusringkondade surve võõrtööjõu sissetoomiseks. See on äärmiselt lühinägelik ja vastutustundetu seisukoht, sest tegelikult me ei vaja võõrtööjõudu. Meil on juba täna kolmandik elanikkonnast välispäritolu isikud, kes toodi Eestisse nõukogude ajal, samuti töörände raames. Küsige endalt, kas see oli probleemi lahendus või tekitas hoopis uusi probleeme?

Miks me ei panusta enda inimestesse? Ainuüksi töötuid on Eestis enam kui kaks korda rohkem kui vabu töökohti. Inimesi, kes võiksid Eestisse naasta, on üle saja tuhande inimese. Meil on enam kui 30 000 noort, kes ei õpi ega tööta. Pensionäride, kellest 48 000 juba töötavad, ja õpilaste-üliõpilaste tööhõivet on võimalik paindlikuma ja soodsamaid töötingimusi loova seadusandluse läbi oluliselt tõsta. Töötuna on registreeritud ca 31 000 inimest. Kokku annab see tööjõureserviks ligi 200 tuhat inimest. Seda on enam kui kümme korda rohkem, kui Eestis on täitmata töökohti (ca 13000) ja lähemate aastate jooksul juurde tekiks, eriti, arvestades tootmise ja ettevõtluse tehnoloogilist arengut, mille käigus väheneb töökäte vajadus drastiliselt.

Me ei vaja võõrtööjõudu. Meie eelis on hea haridus, peame viima pakutava hariduse, majanduse ja ühiskonna huvid paremini vastavusse, endisest enam tuleb toetada ümber- ja täiendõpet. Vajalik on bürokraatia vähendamine, töö tõhususe kasvatamine, tooraine müügilt (näit. puit) ja odavalt allhanketöölt üleminek kallima lõpptoodangu valmistamisele, juhtimise ja turundamise kvaliteedi tõstmine, innovaatilise, teadusele põhineva majanduse arendamine, tööde automatiseerimine, robotiseerimine, digitaliseerimine jne.

Ja loomulikult sellega seotud tegevuste ja investeeringute toetamine ja välisturgudele mineku aitamine nii know-how, vahendamise kui finantsvahenditega riigi poolt. Valitsused on paraku eelistanud Eesti majandusse panustamise asemel aidata sadade miljonite kroonidega hoopis meist rikkamat Kreekat. Riiklik abi meie majandusele, teadusele ja ekspordi suurendamiseks on peaasjalikult vaid verbaalne ja iseennast kiitev, kuid teadlastel ja ettevõtjatel, eriti väikeettevõtjatel, kes moodustavad meie majandusest enam kui üheksakümmend protsenti, on sellest vähe abi. Me peame tegema kõik, et enda inimesed koju tagasi tuua. Loomulikult kuuluvad siia nimistusse veel rahva tervise, elukvaliteedi ja eluea tõstmise küsimused ning palju muud, mille väljatoomine nõuab eraldi ja põhjalikumat käsitlust. Kuid kindlasti peab majandus- ja ettevõtlussektor kõigesse sellesse ka enda panuse andma, sest filosoofia, riik andku, riik garanteerigu, riik tehku, riik vastutagu, ei ole toimiv.

Palju räägitakse IT spetsialistide sissetoomisest. Jääb arusaamatuks, miks ei võiks kõrget palka saada Eesti päritolu inimesed või internetiajastul ei saaks välismaalastest IT inimesed teha Eesti ettevõttele tööd enda senises elukohas. Arvutiga on võimalik töötada kus iganes, tingimusel, et on olemas internetiühendus. Sisuliselt saadab minister Palo aga kõigile eestlastele sõnumi: me eelistame välismaalasi omadele, teie asi on minna välismaale või töötada miinimupalga eest. Samas võiks programmi 8 miljonit, mis kava kohaselt on ette nähtud võõrtööjõu Eestisse toomise toetamiseks, suunata hoopis siinsete inimeste IT-alasesse haridusse, millest tekiks reaalne ja pikaajaline kasutegur Eesti ühiskonnale.

Kuigi seadus määrab Eesti sisserände kvoodiks ca tuhat kolmsada inimest aastas, on sellele tehtud kaheksateist erandit, mis võimaldab juba täna tuua kolmandatest riikidest Eestisse massiliselt võõrtööjõudu pea igasuguste piiranguteta. Vabalt võivad tulla siia inimesed ka Euroopa Liidust, USA-st, Kanadast ja Jaapanist, kus elab ligi miljard inimest. Kvoodi suurendamisest või veelgi rohkemate erandite tegemisest rääkimine on äärmiselt vastutustundetu.

Ainuüksi 2016. aastal registreeriti Eestis 7276 uut välispäritolu isikut, kellest suurem osa saabus just kolmandatest riikidest, näiteks (Venemaa 899), Valgevene (137), Ukraina (1249). Eksootilisemad maad, kust samuti suurel hulgal tuldi, on Türgi (80), Süüria (66), Pakistan (46), Nigeeria (132), Mehhiko (32), Korea (44), Kazastan (30), Iraak (32), India (108), Hiina (76), Gruusia (97), Bangladesh (79), Aserbaidžaan (40), Afganistaan (22) jne. Tegelik arv on veelgi suurem, sest antud statistika ei kajasta välismaalasi, kellel on kunagi olnud Eestis elukoht, kuid kes on vahepeal Eestist lahkunud ja kes pöördusid tagasi 2016. aastal. 2017. aastal olid arvud veelgi suuremad. Lisaks illegaalsed töötajad, kelle hulk on aastast-aastasse kasvanud ja nn. renditööjõud, kelle üle puudub samuti igasugune kontroll, eriti peale seda, kui kaotati viisakohustus Ukrainale. Siseminister Anvelti arvates tuleb renditööjõudu Eestisse ca. 5000 inimest aastas. Arvud on kolossaalsed.

Iseseisvuse taastamise ajal oli massiimmigratsiooni peatamine meile eluküsimus, sest hakkasime jääma vähemuseks omaenda kodumaaal. Täna aga näeme mõnede poliitringkondade ja teatud ettevõtjate sihikindlat tegevust migratsioonipiirangute lõdvendamisel. Selliste tendentside jätkudes, moodustavad uussisserännanud kümne-viieteist aastaga juba Tartu suuruse linna jagu inimesi ja nõukogudeaegsed hirmud võivadki tõeks saada. Me ei ole suutnud nõukogude aegseid migrante integreerida, uussisserändajaid, keda siis ootab ees nende oma keeleruum, ei suuda ammugi.

Meile räägitakse, et iga sisse toodud immigrant ja võõrtööline loob juurde uusi töökohti. Väga võimalik, kuid keegi ei põhjenda, miks on meil vaja uusi töökohti juurde luua, kui me niikuinii vaevleme tööjõupuuduse käes? Järjekordsete uute sisserännanute teenindamiseks? Selles olukorras on ainus loogiline järeldus lihtne – mida suurem innovatiivsus majanduses ja riigijuhtimises ning mida suurem on tööviljakus, seda väiksem on vajadus inimkäte järele. Ei ole vaja nii suuri ametkondi ja ministeeriume. Ei tohi jääda odava välistööjõu ja väikese lisandväärtusega majanduse lõksu, mis muudab Eesti igaveseks vaeseks ja tehnoloogiliselt mahajäänud arengumaaks. Me peame kasutama olukorda ära, et arendada enda ettevõtlus konkurentsivõimeliseks.

Rahvastikuteadlased (Puur, Eamets, Valge) tõestasid statistikale, teiste riikide kogemustele ja analüüsidele tuginedes Siseministeeriumi (Anvelti) sisserände töögrupis, et sisseränne kinnistab odavale tööjõule suunatud majandusstruktuuri, põhjustab palkade vähenemist, tööpuuduse ja varimajanduse kasvu, suurendab lõimumisprobleeme ja kuritegevust, mis omakorda hoogustab eestlaste väljarännet jne. Ka sisserännanud vananevad ning varsti tuleb tööturult väljunud ning pensionit ja sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele sisse tuua üha uusi inimesi. Kvoodisüsteemist ei tohi loobuda, kinnitasid teadlased, probleemid lahendab sündivuse ja tagasirände soodustamine ning tehnoloogilisest arengust tingitud töökäte vajaduse vähenemine. Ennustatakse, et kahekümne viie aasta pärast väheneb maailmas seoses tehnoloogia arenguga töökäte arv majanduses poole võrra. Kui tahame jõuda järgi arenenud riikidele, tuleb harjuda mõttega, et meil ei olegi tulevikus niipalju töökäsi vaja kui täna. Tuues neid täna sisse, jäävad nad esimesena töötuteks ja meie sotsiaalsüsteemi kurnama. Paraku teadlasi ei kuulata.

Soovi taga tuua Eestisse võõrtööjõudu on lühinägelik soovimatus minna kaasa tehnoloogia arenguga ja selle juurutamisega. Ettevõtjad, kes survestavad riiki suurema võõrtööjõu kasutamise suunas, ei taha panustada innovatsiooni, uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse, et meie endi inimesi palgata ja siin hoida, sest kasulikum on odavat tööjõudu sisse tuua. Kas see on aga Eestile kasulik? Meile räägitakse spetsialistidest, kuid statistika näitab, et Eestisse saabuvad töörändajad on peamiselt nn. sinikraed, kes asuvad madala palga eest tööle põhiliselt ehitusse, töötlevasse tööstusesse ja teenindusse, vahetades välja meie endi madala palga tõttu välismaale tööle lahkunud inimesi.

Sisseränne paneb Eesti madala palga lõksu, ei soodusta innovatsiooni, tehnoloogilist arengut ega meie oma inimeste tagasipöördumist. See muudab Eesti igaveseks mahajäänud ja vaeseks võõrrahvastikuga täidetud riigiks. Kas seda soovitaksegi?


Avaldatud: Postimees: https://tehnika.postimees.ee/4477714/ekre-eestil-ei-ole-voortoojoudu-vaja?_ga=2.67452632.857166572.1524376860-1333733238.1448745702

laupäev, 21. aprill 2018

Valitsus avab ukse musta raha teenivatele prostituutidele

Minu 18.04.2018 kõne Riigikogus seoses vasakvalitsuse esitatud kavaga avada kolmandate riikide lastehoitjatele-koduabilistele piiramatu ja vaba pääs Eestisse. 

Välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu (590 SE)


See, mis me kuulsime, on sõna otseses mõttes tõesti absurdne ja, piinlik öelda, ka täiesti madalalaubaline jutt. Need põhjendused, millega soovitakse teha ühest Euroopa direktiivi soovituslikust osast Eestis kohustuslik, on allpool igasugust arvestust.

Esiteks, mul on küsimus, kas Eesti on suveräänne riik. Kas Riigikogu esindab iseseisvat suveräänset riiki, kellel on enda otsustusvõime ja ka otsustusõigus, või oleme me lihtsalt sellised truualamlikud teenrid, kes iga isanda näpunipsu peale jooksevad ja on kõigega absoluutselt nõus – ükskõik millega, banaani kõveruse reguleerimisega, porgandi kuulutamisega puuviljaks või mis iganes? 

Meil ei ole mitte vähimatki kohustust ega ammugi vajadust teha see direktiivi osa, mis puudutab koduabilisi ja lapsehoidjaid, kohustuslikuks Eestile. Meil ei ole mitte mingisugust vajadust kolmandate riikide kodanikele ukse avamiseks. Meil on neid niigi juba piisavalt, tervelt kolmandik inimestest. 

2016 tuli peaaegu 7300 sisserännanud isikut kolmandatest riikidest (peamiselt Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest), 2017 oli see arv veelgi suurem. Kümne aasta jooksul, nende tendentside jätkudes, tuleb meile Tartu linna suurune muukeelne, eesti keelt mitte oskav kontingent kõikide nende teie välja pakutud kvoodisüsteemist möödahiilimistega. See jutt, et me kvooti ei suurenda, ei maksa ju mitte midagi, sest iga päev praktiliselt tullakse uute eranditega välja, mis tegelikult tühistavad kogu selle Eesti rahva kaitseks tehtud kvoodi. 

Nüüd siis konkreetselt sellest asjast. Ministeeriumi väitel pole juriidilisi vastunäidustusi, miks mitte uksi avada. No tule, taevas, appi! Eestlasi on ainult 900 000. Meil on avatud tohutu regioon – Euroopa Liit, USA, Kanada, Jaapan –, kus elab miljard inimest, kes võivad tulla ilma igasuguste piiranguteta siia. Sellest on vähe, te tahate veel kolmandatele riikidele uue ukse avada. 

Ja lapsehoidja-koduabilisele makstav tasu ei ole äkitselt enam palk. Selle eest ei pea makse maksma, see ei ole justkui töötegemine. See on ju absurd! Sellega tegelikult legaliseeritakse Eestis mustad palgad. Ja väide, et tööandja on juba maksud maksnud, au pair'id ei pea seda enam tegema, on ju absurdne. Kõik me peame makse maksma, aga äkitselt üks kontingent ei pea. Kui minu naabrimees on töötu, ma palkan ja kutsun ta appi endale puid lõhkuma, maksan talle 10–20 eurot näiteks, ja see jõuab maksuameti kõrvu, jääb ta kõikidest abirahadest ilma. Aga mingisugused au pair'id võivad teenida ükskõik kui palju. Mis kõige hullem, sealt kõrvalt või selle asemel saavad nad tõepoolest töötada prostituutidena, nagu isegi direktiiv hoiatab, või jumal teab, kellena. Ei mingit probleemi.

Ja kui kuulata veel seda, mida siseminister Anvelt esimesel lugemisel siin rääkis, siis on selge, et mingeid põhjendusi ega vajadust väliskoduabiliste-lastehoidjate järgi ei ole. Minister teatas, et sellega me anname võimaluse kolmandate riikide inimestele silmaringi avardamiseks. No tule, taevas, appi! Meie asi ei ole avardada kolmandate riikide inimeste silmaringi sellise asjaga, millega me võtame ära töö enda inimestelt. Nagu kolleeg siin ette luges, meil on terve hulk, kes otsivad au pair'i tööd, meil on tuhandeid õpilasi-üliõpilasi, kes hea meelega teeksid õppimise kõrvalt natukene lisaraha endale, meil on pensionärid jne, jne. Nende peale me ei mõtle. 

Kui nemad läheksid au pair'iks, koduabiliseks, siis lajatab maksuamet täie karmusega, sellepärast et muidu nad teevad musta tööd. Aga kolmandate riikide inimestele ütleme, et olge lahked, tulge, tehke mustalt tööd palju tahes, ükskõik mida veel lisaks selle kõrvalt. Isegi see, et lõimumisprobleemid suurenevad ühiskonnas, see, et Eesti palkadele tekib surve jäädagi madalaks, ei loe absoluutselt. See on täiesti arusaamatu. Ja mõni võib-olla tulebki kuskile perekonda, mitte koduabilise tööd tegema, vaid "koduabilise" tööd tegema. Sellega aidatakse kaasa prostitutsiooni legaliseerimisele. 

On täiesti hullumeelne idee sellise asjaga välja tulla ja väita, et see oleks justkui meile kasulik ja selle vastu justkui ei olevat mingeid väiteid. 

Ma usun, et iga vähegi halle ajurakke omav inimene siin saalis – ja mitte ainult siin saalis, vaid terves Eesti Vabariigis – saab aru, et tegemist on absurdse ettepanekuga, mis on üks lüli selles jätkuvas massiimmigratsiooni soodustamise jadas, millega meil ülimalt ägedalt, sihikindlalt ja järjepidevalt välja tullakse ja mida me oleme näinud ja mida me veel varsti uuesti siin saalis näeme. 

Tõmbame sellele pidurit! Me oleme väike rahvas. Meie säilimine, meie allesjäämine, see on meie kõige suurem ülesanne ja kohustus ning argument kõikide selliste Eesti rahva väljavahetamise ja hävitamise plaanide vastu. 

Seoses sellega teeb Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ettepaneku katkestada seaduseelnõu 590 teine lugemine. Aitäh!

Meie ettepanek lükati tagasi.