EKRE poliitik hoiatab: miks lasta Eestisse sisse Tartu-täis võõraid, kui võiks rakendada kuni 200 000 meie oma inimest
neljapäev, aprill 26, 2018
Eesti on demograafilises
kriisis, mille moodustavad alla taastetaset olev sündimus ja väljaränne. Enam
kui sada tuhat inimest on Eestist peamiselt tööpuuduse ja madalate palkade
tõttu lahkunud. Oleme oma haritud ja töökate inimestega doonorriigiks
jõukamatele Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks.
Kui sündimus ei tõuse, kahaneb Eesti
tööjõuturg järgmise 25 aasta jooksul ca viiendiku võrra. Eesti Inimarengu aruande põhjal tuleks
Eestis tööealiste arvu praegusel tasemel hoidmiseks 25 aasta jooksul vastu
võtta umbes 170 000 uut sisserändajat, kaugemas tulevikus aga hoopis
rohkem. Seega peaks sisseränne väljarännet ületama ligikaudu 7000 inimese võrra
aastas.
Selle põhjal väidetakse, et Eesti majandus
vajab võõrtööjõudu ning selleks tuleb immigratsioonipiirangud kaotada. Sisserände kvoodile (ca 1300 inimest aastas) on kehtestatud tervelt keheksateist
erinevat erandit, mis lubavad siia tuua piiramatult näiteks IT valdkonna
töötajaid, hooajatöölisi, lapsehoidjaid-koduabilisi, ettevõtte teistes riikides
olevaid töötajaid, õppureid, kellele on loodud kõik võimalused alalise
elamisloa saamiseks jne. Eestisse vastu võetavad pagulased ei kuulu üldse
kvoodi alla, samuti nende hiljem järele saabuvad perekonnaliikmed, Euroopa
Liidu liikmesriikide, USA, Kanada ja Jaapani kodanikud, investorid jne. Siia elama ja tööle võib tulla ka turistiviisaga. Isegi kutseõppesse või
hooajalisele tööle tuleval inimesel on võimalik kogu perekond Eestisse kaasa
tuua ja ka nemad võivad tööle minna ning taotleda alalist elukohta jne.
Ainuüksi 2016. aastal registreeriti
Eestis 7276 uut välispäritolu isikut, kellest suurem osa saabus kolmandatest
riikidest, eriti Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast. Tegelik arv on veelgi
suurem, sest statistika ei kajasta välismaalasi, kellel on kunagi olnud Eestis
elukoht. 2017. aastal olid arvud veelgi suuremad. Lisaks ca 5000 illegaalset
töötajat ja nn. renditööjõud, kelle arv on aastast-aastasse kasvanud ja kelle
üle puudub kontroll. Tänaste sisserändetendentside jätkudes
moodustavad sisserännanud kümne-viieteist aastaga Tartu suuruse linna jagu inimesi. See on
võrreldav okupatsiooniaegse sisserändega, mille eesmärk oli eesti rahva venestamine
ja likvideerimine.
Kuid kas
võõrtööjõud on ainus võimalus majanduse kasvuks ja heaoluühiskonna loomiseks.
Loomulikult mitte, see tekitab vaid uusi probleeme. Eestis on juba niigi välispäritolu inimeste osakaal
ühiskonnas pea kolmandik, kuid see ei ole lahendanud mitte ühtegi probleemi,
mida immigratsioonipiirangute kaotamise ja võõrtööjõu sissetoomisega lahendada
lubatakse. Rahvastikuteadlane
Ene-Margit Tiit ütleb: „Kui vaadata ühe põlvkonna jagu ettepoole, siis
võib tõepoolest paista, et võõrtööjõud leevendab mingil määral
pensionikassa puudujääke. Pilku veel kaugemale küünitades jõuame aga ajani, mil
külalistööjõud jõuab pensioniikka, ja siis muutub probleem
hoopis teravaks. Selle väite tõestuseks piisab, kui vaadata praeguse Eesti
rahvastiku vanusestruktuuri: pensionile hakkab jääma suur osa neid noori, kes
tulid Eestisse nn. olümpiarajatisi püstitama, seetõttu on see vanuserühm
ebaproportsionaalselt arvukas ja suhteliselt suur on nende seas ka võõrsil
sündinute osakaal.“
Meile räägitakse
kõrgharidusega spetsialistidest, kuid näiteks 2015. aastal oli siseministeeriumi
andmetel võõrtöötajatest vaid ca. kolmandik kõrgharidusega. Eestisse saabuvad töörändajad on sinikraed, kes asuvad madala palga eest
tööle põhiliselt ehitusse, töötlevasse tööstusesse ja teenindusse, vahetades
välja meie endi madala palga tõttu välismaale lahkunud inimesed. Välistööjõudu kasutamine takistab majandusel minna kaasa tehnoloogia
arenguga. Miks peaks ettevõtjad panustama innovatsiooni, uue tehnoloogia ja
masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse, kui odavat tööjõudu, kes
hõivavad olemasolevad töökohad, võib piiramatult sisse tuua. See paneb Eesti madala palga lõksu ja suurendab
eestlaste väljarännet veelgi. Sellisele vastutustundetule ja lühinägelikule
käitumisele tuleb piir panna.
Seoses tehnoloogia arenguga ennustatakse, et 25
aasta jooksul vähenev töökäte vajadus ligi poole võrra. Minnes ekspansiivse
immigratsiooni võimaldamise teed, on võõrtöölised varsti pikaajalised töötud,
kes vajavad toimetulekuks ühiskonna tuge ja toetusi, ilma, et ise selle
arengusse panustaks. Tagajärjeks on Eesti sotsiaalsüsteemi krahh.
Tegelikult Eestis tööjõupuudust ei
ole, töötuid on enam kui kaks korda rohkem kui vabu töökohti, mida oli 2017.
aastal ca 13 000. Töökäte puudus on tingitud eeskätt ettevõtjate poolt
pakutavas madalas ja väljarännet soodustavas palgas.
Mida ulatuslikum on aga väljaränne,
seda raskem on jõukamatele riikidele järele jõuda. IMFi hinnangul on see üks
peamistest põhjustest, miks Ida-Euroopa tootlikkuse kasv on olnud prognoositust
aeglasem. Lätis ja Leedus oleks ilma väljarändeta võinud aastatel 1995-2012
olla majanduskasv aastas keskmiselt 0,6-0,9% kõrgem. Eelpoolöeldu kehtib ka
Eesti kohta. Tuleb teha kõik nn. palgavaesuse ja eesti
inimeste väljarände põhjuste likvideerimiseks ning nende koju tagasi
pöördumisele kaasa aitamisele.
Siseminister
Anvelti poolt kokku kutsutud rändepoliitika töögrupis osalenud teadlased Raul
Eamets, Allan Puur ja Jaak Valge on statistikale, teiste riikide kogemustele ja
analüüsidele tuginedes tõestanud, et sisseränne kinnistab innovatsiooni ja tehnoloogilise
arengu asemel odavale tööjõule suunatud majandusstruktuuri, millega kaasneb
palkade vähenemine, tööpuudus ja varimajanduse kasv, mis omakorda hoogustab
eestlaste väljarännet ja pidurdab tagasirännet. Kusjuures välja rändavad just
samade ametite esindajad, keda tahetakse asendada võõrtöölistega. Teadlaste
hinnangul ei aita probleeme lahendada ka võõrtööjõu valimise nn. punktisüsteem,
mida praktiseeriti ebaõnnestunult Taanis. Isegi sisserännanud vananevad ning
varsti tuleb pensionit ja sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele
sisse tuua üha uusi inimesi, kusjuures majanduslanguse korral tekkiv tööpuudus tabab
esimesena just välispäritolu rahvastikku. Suurenevad
lõimumisprobleemid ja kuritegevus. Kokkuvõttes tõdeti, et kvoodisüsteemist ei
tohi loobuda, probleemid lahendab sündimuse ja tagasirände soodustamine ning
tehnoloogilisest arengust tingitud töökäte vajaduse vähenemine. Kui tahame
jõuda järgi arenenud riikidele, tuleb harjuda mõttega, et meil ei olegi
tulevikus niipalju töökäsi vaja kui täna. Lahenduse pakub ka eluea tõusust
tingitud tööea pikenemine. Tööjõu kahanemine ei tähenda majanduse või heaolu
kasvu vähenemist, küll tähendab see suurema rõhuasetuse panemist tootlikkusele
ja tööjõu kvaliteedile.
Kahjuks
on kõlasid teadlaste hoiatused kurtidele kõrvadele. Siseministeerium on
tulnud välja üha uute ettepanekutega sisserändekvoodile erandite tegemiseks, mis
suurendavad immigratsiooni kolmandatest ning süvendavad lõimumisprobleeme. Sellega suureneb surve eesti keelele ning tekib oht, et me ei saa oma
kodumaal enam riigikeeles asju aetud. Juba tänagi on eesti keele kasutusala
märgatavalt ahenenud.
Eesti
inimesi, kes on enamasti parimas tööeas ja võiksid Eestisse naasta on üle saja
tuhande inimese. Täiesti kasutamata ressurss on töötud
ja mitteõppivad noored, keda on täna ligi 30 000. Pensionäride, kellest 48 000 juba töötavad, tööhõivet on
võimalik oluliselt tõsta. Töötuna on registreeritud ca 31 000 inimest.
Suur hulk õpilasi ja üliõpilasi sooviks paindlikuma töö- ja maksupoliitika
korral õppimise kõrvalt töötada. Kokku annab see tööjõureserviks vähemalt
100-200 tuhat inimest. Seda on enam kui kümme korda rohkem, kui Eestis on
täitmata töökohti ja lähemate aastate jooksul juurde tekiks, eriti, arvestades
tootmise ja ettevõtluse tehnoloogilist arengut, mille käigus väheneb töökäte
vajadus drastiliselt.
Rahvastikuteadlaste hinnangul puudub
Eesti sündimuse tõstmisest nn rahvastiku taastootmise tasemele vaid veerandi
kuni poole lapse sünnist perekonna kohta. Poliitilise tahte olemasolul on
mõtestatud ja tõhusa perekonnapoliitikaga võimalik saada sündimus tõusuteele.
Selleks tuleb tagada lastega peredele kindlustunne ja algatada pereväärtuste ja laste sündimise positiivse toetamise riiklik
programm. Tõestavad ju nii 2011. aasta rahvaloenduse
andmed kui sündimusuuringud, et traditsiooniline perekond on rahvastiku
säilitamise ja kasvu suhtes võtmepositsioonil: abielus olevatel paaridel on
rohkem lapsi, kui nn vabaabielus olevatel ja üksikemadel. Abieluspaaridel on
keskmiselt 1,9, vabaabielupaaridel 1,6 ja üksikemadel 1,4 alla 18-aastast last.
Meie eelis on hea haridus, peame viima pakutava
hariduse, majanduse ja ühiskonna huvid vastavusse, Vajalik on bürokraatia vähendamine, töö tõhususe kasvatamine, tooraine
müügilt ja odavalt allhanketöölt üleminek lõpptoodangu valmistamisele,
juhtimise ja turundamise kvaliteedi tõstmine, innovaatilise, teadusele põhineva
majanduse arendamine, tööde automatiseerimine, robotiseerimine,
digitaliseerimine jne. Ja loomulikult sellega seotud tegevuste ja
välisturgudele mineku toetamine nii know-how, vahendamise kui
finantsvahenditega riigi poolt. Kuid kindlasti peab ettevõtlussektor kõigesse
sellesse ka enda panuse andma, sest filosoofia, riik
andku ja tehku, ei toimi. Kui me ei lähe kaasa tehnoloogia arenguga, siis jääme
igaveseks vaeseks, probleemide käes vaevlevaks odavat allhanketööd tegevaks
riigiks, mis jääb üha enam oma arengus teistest riikidest maha.
Küsin, miks on meie
enda inimesed kui tööjõuressurss üle parda heidetud ning nendega aktiivse tegelemise,
tagasirände soodustamise, inimeste koolitamise ja tööle aitamise asemel
tahetakse sisse tuua hoopis võõrtööjõudu? Kas me tõesti ei taha, et
Eesti majandus ja elatustase areneks, ei taha säilitada oma rahvust ja kultuuri,
ei soovi, et ka meie lapselapsed saaks eesti keelega hakkama ja et neil oleks kodumaal
tasuvat tööd?
Eesti rahvas aga tahab. 72 % kodanikest ei toeta immigratsioonikvoodi
tõstmist ning 63 % on seisukohal, et Eesti ei vaja väljapoolt Euroopa Liitu
pärit tööjõudu. Kui oleme demokraatlik ühiskond, siis tuleb rahva tahet
austada, seda enam, et teadlastel on õigus - me ei vaja võõrtööjõudu.
Avaldatud Postimehes 23.04.2028
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ekre-poliitik-hoiatab-miks-lasta-eestisse-sisse-tartu-tais-vooraid-kui-voiks-rakendada-kuni-200-000-meie-oma-inimest?id=81855519
Originaalpealkiri: Võõrtööjõud vaid süvendab probleeme
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees. Õppisin Nõmme Gümnaasiumis ja lõpetasin Tallinna Ülikooli (TPedI) magistrina. Olen õnnelikus abielus ja kahe toreda lapse isa. Alates 2005. aastast Saue linnavolikogu liige, olnud ka volikogu fraktsiooni esimees. Aastatel 2012-2015 olin Saue linnapea, kuni mind valiti Riigikogusse.2015-2019 olin Riigikogu EKRE fraktsiooni aseesimees ja väliskomisjoni liige. Olen mitmete ühiskondlike organisatsioonide liige, Soomepoiste Pärimusühingu juhatuses. Olen olnud ka EKRE volikogu ja Harju-Raplamaa ringkonna esimees. Kaitseliitlane, reservohvitser, Keila malevkonna pealiku abi. Publitsist ja analüütik. Olen kirjutanud suure hulga artikleid sise-, välispoliitika- ja teistelgi teemadel, mida on avaldatud nii Eestis kui välismaal. Avaldanud kolm monograafiat: üks Eesti-Vene piirilepingu teemal, teine: Lennart Meri-st ja kolmas SDE tegevusest. 2018. aastal kandis Vene Föderatsioon mind ilma vähimagi põhjenduseta musta, nn russofoobide nimekirja, kellel ei ole lubatud riiki siseneda. Eestist lülitati sellesse nimekirja kokku 20 ühiskonnategelast, neist kolm olid Riigikogu liikmed.
0 kommentaari