Eestil ei ole võõrtööjõudu vaja
neljapäev, aprill 26, 2018
Seoses konkurentsivõimetute palkadega on Eestit tabanud enneolematu
väljaränne. Siit on lahkunud ligikaudu 10% meie tööjõust ja lahkumine jätkub.
Seoses sellega on kasvanud teatud erakondade, peamiselt Reformierakond ja
sotsid, ning ettevõtlusringkondade surve võõrtööjõu sissetoomiseks. See on
äärmiselt lühinägelik ja vastutustundetu seisukoht, sest tegelikult me ei vaja
võõrtööjõudu. Meil on juba täna kolmandik elanikkonnast välispäritolu isikud,
kes toodi Eestisse nõukogude ajal, samuti töörände raames. Küsige endalt, kas
see oli probleemi lahendus või tekitas hoopis uusi probleeme?
Miks me ei panusta enda inimestesse? Ainuüksi töötuid on
Eestis enam kui kaks korda rohkem kui vabu töökohti. Inimesi, kes võiksid Eestisse naasta, on üle saja tuhande
inimese. Meil on enam kui 30 000 noort, kes ei õpi ega tööta. Pensionäride, kellest
48 000 juba töötavad, ja õpilaste-üliõpilaste tööhõivet on võimalik paindlikuma ja soodsamaid
töötingimusi loova seadusandluse läbi oluliselt tõsta. Töötuna on
registreeritud ca 31 000 inimest. Kokku annab see tööjõureserviks ligi 200 tuhat inimest. Seda on enam kui kümme korda rohkem, kui
Eestis on täitmata töökohti
(ca 13000) ja lähemate aastate jooksul juurde tekiks,
eriti, arvestades tootmise ja ettevõtluse tehnoloogilist arengut, mille käigus
väheneb töökäte vajadus drastiliselt.
Me ei vaja võõrtööjõudu. Meie eelis on hea haridus, peame viima pakutava hariduse,
majanduse ja ühiskonna huvid paremini vastavusse, endisest enam tuleb
toetada ümber- ja täiendõpet. Vajalik on bürokraatia vähendamine, töö tõhususe
kasvatamine, tooraine müügilt (näit. puit) ja odavalt
allhanketöölt üleminek kallima lõpptoodangu valmistamisele, juhtimise ja
turundamise kvaliteedi tõstmine, innovaatilise, teadusele põhineva majanduse
arendamine, tööde automatiseerimine, robotiseerimine, digitaliseerimine jne.
Ja loomulikult sellega seotud tegevuste ja investeeringute toetamine ja
välisturgudele mineku aitamine nii know-how, vahendamise kui finantsvahenditega
riigi poolt. Valitsused on paraku eelistanud Eesti majandusse panustamise
asemel aidata sadade miljonite kroonidega hoopis meist
rikkamat Kreekat. Riiklik abi meie majandusele, teadusele ja ekspordi
suurendamiseks on peaasjalikult vaid verbaalne ja iseennast kiitev, kuid
teadlastel ja ettevõtjatel, eriti väikeettevõtjatel, kes moodustavad meie
majandusest enam kui üheksakümmend protsenti, on
sellest vähe abi. Me peame tegema kõik, et enda
inimesed koju tagasi tuua. Loomulikult kuuluvad siia nimistusse veel
rahva tervise, elukvaliteedi ja eluea tõstmise küsimused ning palju muud, mille
väljatoomine nõuab eraldi ja põhjalikumat käsitlust.
Kuid kindlasti peab majandus- ja ettevõtlussektor kõigesse sellesse ka enda
panuse andma, sest filosoofia, riik
andku, riik garanteerigu, riik tehku, riik vastutagu, ei ole toimiv.
Palju räägitakse IT spetsialistide sissetoomisest. Jääb
arusaamatuks, miks ei võiks kõrget palka saada Eesti päritolu inimesed või
internetiajastul ei saaks välismaalastest IT inimesed teha Eesti ettevõttele
tööd enda senises elukohas. Arvutiga on võimalik töötada kus iganes,
tingimusel, et on olemas internetiühendus. Sisuliselt saadab minister Palo aga
kõigile eestlastele sõnumi: me eelistame välismaalasi omadele, teie asi on
minna välismaale või töötada miinimupalga eest. Samas võiks programmi 8
miljonit, mis kava kohaselt on ette nähtud võõrtööjõu Eestisse toomise toetamiseks,
suunata hoopis siinsete inimeste IT-alasesse haridusse, millest tekiks reaalne
ja pikaajaline kasutegur Eesti ühiskonnale.
Kuigi seadus määrab Eesti sisserände kvoodiks ca tuhat
kolmsada inimest aastas, on sellele tehtud kaheksateist erandit, mis võimaldab
juba täna tuua kolmandatest riikidest Eestisse massiliselt võõrtööjõudu pea igasuguste
piiranguteta. Vabalt võivad tulla siia inimesed ka Euroopa Liidust, USA-st,
Kanadast ja Jaapanist, kus elab ligi miljard inimest. Kvoodi suurendamisest või
veelgi rohkemate erandite tegemisest rääkimine on äärmiselt vastutustundetu.
Ainuüksi 2016.
aastal registreeriti Eestis 7276 uut välispäritolu isikut, kellest suurem osa
saabus just kolmandatest riikidest, näiteks (Venemaa 899), Valgevene (137),
Ukraina (1249). Eksootilisemad maad, kust
samuti suurel hulgal tuldi, on Türgi (80), Süüria (66), Pakistan (46), Nigeeria
(132), Mehhiko (32), Korea (44),
Kazastan (30), Iraak (32), India (108), Hiina (76), Gruusia (97), Bangladesh
(79), Aserbaidžaan (40), Afganistaan (22) jne. Tegelik arv on veelgi suurem,
sest antud statistika ei kajasta välismaalasi, kellel on kunagi olnud Eestis
elukoht, kuid kes on vahepeal Eestist lahkunud ja kes pöördusid tagasi 2016.
aastal. 2017. aastal olid arvud veelgi suuremad. Lisaks illegaalsed
töötajad, kelle hulk on aastast-aastasse kasvanud ja nn. renditööjõud, kelle
üle puudub samuti igasugune kontroll, eriti peale seda, kui kaotati
viisakohustus Ukrainale. Siseminister Anvelti arvates tuleb renditööjõudu
Eestisse ca. 5000 inimest aastas. Arvud on kolossaalsed.
Iseseisvuse taastamise ajal oli massiimmigratsiooni peatamine
meile eluküsimus, sest hakkasime jääma vähemuseks omaenda kodumaaal. Täna aga
näeme mõnede poliitringkondade ja teatud ettevõtjate sihikindlat tegevust
migratsioonipiirangute lõdvendamisel. Selliste tendentside
jätkudes, moodustavad uussisserännanud kümne-viieteist aastaga juba Tartu
suuruse linna jagu inimesi ja nõukogudeaegsed hirmud võivadki tõeks saada. Me ei ole suutnud
nõukogude aegseid migrante integreerida, uussisserändajaid, keda siis ootab ees nende oma keeleruum, ei suuda ammugi.
Meile räägitakse, et iga sisse toodud immigrant ja
võõrtööline loob juurde uusi töökohti. Väga võimalik, kuid keegi ei põhjenda,
miks on meil vaja uusi töökohti juurde luua, kui me niikuinii vaevleme
tööjõupuuduse käes? Järjekordsete uute sisserännanute teenindamiseks? Selles olukorras on ainus loogiline järeldus lihtne – mida
suurem innovatiivsus majanduses ja riigijuhtimises ning mida suurem on
tööviljakus, seda väiksem on vajadus inimkäte järele. Ei ole vaja nii suuri ametkondi ja ministeeriume. Ei tohi jääda odava
välistööjõu ja väikese lisandväärtusega majanduse lõksu, mis muudab Eesti
igaveseks vaeseks ja tehnoloogiliselt mahajäänud arengumaaks. Me peame kasutama olukorda ära, et arendada enda ettevõtlus konkurentsivõimeliseks.
Rahvastikuteadlased (Puur, Eamets, Valge) tõestasid statistikale, teiste riikide kogemustele ja analüüsidele
tuginedes Siseministeeriumi (Anvelti) sisserände
töögrupis, et sisseränne kinnistab odavale tööjõule
suunatud majandusstruktuuri, põhjustab palkade
vähenemist, tööpuuduse ja varimajanduse kasvu,
suurendab lõimumisprobleeme ja kuritegevust, mis
omakorda hoogustab eestlaste väljarännet jne. Ka
sisserännanud vananevad ning varsti tuleb tööturult väljunud ning pensionit ja
sotsiaaltoetusi saama hakkavate võõrtööliste asemele sisse tuua üha uusi
inimesi. Kvoodisüsteemist ei tohi loobuda, kinnitasid teadlased, probleemid lahendab sündivuse ja tagasirände soodustamine ning tehnoloogilisest arengust tingitud
töökäte vajaduse vähenemine. Ennustatakse,
et kahekümne viie aasta pärast väheneb maailmas seoses tehnoloogia arenguga
töökäte arv majanduses poole võrra. Kui tahame
jõuda järgi arenenud riikidele, tuleb harjuda
mõttega, et meil ei olegi tulevikus niipalju töökäsi vaja kui täna. Tuues neid täna sisse, jäävad nad esimesena töötuteks ja
meie sotsiaalsüsteemi kurnama. Paraku teadlasi ei kuulata.
Soovi taga tuua
Eestisse võõrtööjõudu on lühinägelik soovimatus minna kaasa tehnoloogia arenguga ja selle juurutamisega. Ettevõtjad, kes survestavad riiki
suurema võõrtööjõu kasutamise suunas, ei taha panustada innovatsiooni,
uue tehnoloogia ja masinapargi arendamisse või palkade tõstmisesse, et meie
endi inimesi palgata ja siin hoida,
sest
kasulikum on odavat tööjõudu sisse tuua. Kas
see on aga Eestile kasulik? Meile räägitakse spetsialistidest, kuid statistika
näitab, et Eestisse saabuvad töörändajad on peamiselt nn. sinikraed, kes asuvad
madala palga eest tööle põhiliselt ehitusse, töötlevasse tööstusesse ja
teenindusse, vahetades välja meie endi madala palga tõttu välismaale tööle
lahkunud inimesi.
Sisseränne
paneb Eesti madala palga lõksu, ei
soodusta innovatsiooni, tehnoloogilist arengut
ega meie oma inimeste tagasipöördumist. See muudab Eesti igaveseks mahajäänud ja vaeseks
võõrrahvastikuga täidetud riigiks. Kas seda soovitaksegi?
Avaldatud: Postimees: https://tehnika.postimees.ee/4477714/ekre-eestil-ei-ole-voortoojoudu-vaja?_ga=2.67452632.857166572.1524376860-1333733238.1448745702
0 kommentaari