teisipäev, 30. märts 2010

Karjalan Kuvalehti

Äsja (24.03.2010) nägi Soomes ilmavalgust uus ajakiri - Karjalan Kuvalehti. See on 84leheküljeline klantspaberil, 20 000-s tiraažiz asjalik ja huvitav väljaanne, mis jätkab tänaseks ilmumise lõpetanud ajalehe Karelia Klubi liini ja traditsioone, kuid nagu peatoimetaja Veikko Saksi juhtkirjas kinnitab - teeb seda tänapäevasemalt ja laiendatud konsepti alusel. Peateemaks on endiselt NSV Liidu poolt annekteeritud Karjala. Ajakiri püüab esile tuua demokraatlikke, poliitilisi, majanduslikke, kultuurilisi aga ka moraalseid ja eetilisi aspekte, millest sõltub Karjala tagastamisprotsessi positiivne areng ja lõpplahendus ning loomulikult sellele omapoolse panuse anda.

Ometi ei piirduta vaid selle teemaga. Olles Karjalan Kuvalehti esimest numbrit käes hoidnud, võin kinnitada, et tegemist ongi tõeliselt laiahaardelise ja huvitava poliitika-ajaloo-kultuuri-majandusajakirjaga, mida soovitan lugeda kõigil. Ka neil, kes tagastamisprotsessi iseenesest oluliseks ei pea. Sealt leiab palju huvitavat -ajakirja ampluaa ja haare ületab Soome piirid ning käsitleb erinevaid teemasid globaalses ulatuses.

Esimeses numbris on juttu tänase Karjala probleemidest ja selle tagastamisega seonduvast, pagulastest, loodusest, Soome sõjasüülisuse küsimusest, Jäämere sulamisega kaasnevatest uutest perspektiividest, paraplaaniga lendamisest ja paljust muust. Üllatavalt palju ruumi on antud Eestile. Juttu on meie laulvast revolutsioonist, Estonia klaverist, mida tehakse muuseas karjala kasest, Venno ja Indrek Laulist, soomepoistest, Eesti hümni saamisloost. Kahe lehekülje pikkuselt on ära toodud ka intervjuu minuga, seoses äsjailmunud raamatuga "Eesti-Vene piirileping: Kas ära andmine või äraandmine?" Lehes ilmus intervjuu ruumipuudusest tingituna küll lühendatud kujul, kuid edastan selle siinkohal terves pikkuses. Kellel tellimissoov, siis leiab ajakirja andmed veebiaadressil: www.karjalankuvalehti.com

Intervjuu Karjalan Kuvalehti´le:

Henn Põlluaas
Eesti-Vene piirileping: ära andmine või äraandmine?

Tallinn 2010
Kirjastus Kunst
Raamatus on 616 lehekülge, 72 fotot,üle 800 allik-viite.

Raamatu eessõnas tõdeb suursaadik Mart Helme, et "Raamatu suurimaks väärtuseks on ülima põhjalikkuse ja süstemaatilisusega kogutud andmete panemine laiemasse konteksti, piiriküsimuse käsitlemine üldpoliitilises, ajaloolises ja rahvusvahelises võtmes. Autor ei lahmi niisama, vaid toestab kõiki oma seisukohti viidete ning dokumentidega. Põlluaasa sule all joonistub välja Eesti Vabariigi poliitikute ning diplomaatide tegemiste-tegematajätmiste rida, mille üheks vaieldamatult mõtlemapanevaks jooneks on autori poolt ülima põhjalikkusega esile toodud taandumised eranditult kõigil meie piiridel. Aga ka üldine hambutus riigi väärikuse, suveräänsuse ja järjepidevuse kaitsmisel, rahvuslikust eneseuhkusest rääkimata."


Henn Põlluaas, ehk tutvustad ennast Karjala Kuvalehti lugejatele

Kõige lihtsam on ehk öelda, et olen sõltumatu publitsist, sise- ja välispoliitika analüütik.

Sul ilmus äsja raamat. Millest see räägib?

Raamat keskendub eeskätt Eesti-Vene piiriläbirääkimistele, mis algasid peale Eesti taasiseseisvumist ja kulmineerusid 1996. aastal lepingu parafeerimise ja allkirjastamisega 2005. aastal. Läbirääkimistele mindi kindlate suunistega taastada Tartu Rahulepingujärgsed piirid. Mingil hetkel muutusid kõnelused aga loovutusläbirääkimisteks, mille käigus alistuti Venemaa survele ilma, et Kremlil tulnuks oma vaenuvägesid meie piiridele saatagi. Kahetsusväärsel kombel on piiriläbirääkimiste protokollid, valitsuste otsused ja istungite stenogrammid jne, kust selguks kes ja millal vastava otsuse tegi, tänaseni salastatud, või mis veelgi hullem, arhiividest kadunud ja tõenäoliselt hävitatud. Sellele vaatamata võimaldab ka avalikest allikates: valitsuse ja välisministeeriumi pressiteated, artiklid, avaldused, mälestused, välisdiplomaatide kirjutised jne, ehk kogu kättesaadav informatsioon anda adekvaatse pildi piiriprotsessist ja selle telgitagustest.

Piiriküsimus on osa laiemast üldpildist ja kõneleb sellest, milline süsteem meil valitseb ja kuivõrd jätkusuutlik on Eesti riik. Seetõttu on sisse toodud ka mitmed kõrvalteemad reaalpoliitikast, Venemaa ambitsioonidest, info-ja propagandasõjast, nõukogude pärandist tingitud taagast, rahva ja võimu suhetest Eestis jne. Raamat annab ka põgusa ülevaate Eesti Vabariigi tekkimisest, tema piiride kujunemisest ning katsumustest, mis on ajalootormides seda väikest riiki ja rahvast tabanud. Samuti sellest, mis on toimunud meie merepiiridel.

Ehk annad meie lugejatele ülevaate Eesti-Vene piiriküsimusest laiemalt, koos väikese ajaloolise tagasivaatega.

Eesti Vabariigi ja Venemaa piirid pandi paika peale Eesti võitu Vabadussõjas 1920.a. Venemaaga sõlmitud Tartu rahulepinguga. Venemaa lubas tunnustada igaveseks ajaks Eesti iseseisvust ja puutumatust. Lubatud igavik kestis vaid 20 aastat. Seejärel, okupeeris NSV Liit Eesti. Järgnesid jõhkrad ja verised massirepressioonid, arreteerimised, mõrvad ja küüditamine. Saksa väed saabusid 1941 aastal ning koos juba varem ülestõusnud eestlastega kihutati punavägi minema. Loodetud vabaduse asemel asendus aga vaid üks okupatsioon teisega - tõsi küll oluliselt leebemaga. Sakslastel ei olnud, vastupidi venelastele, kavatsust eesti rahvast hävitada. Paratamatuse sunnil pidid eesti mehed II Maailmasõjas võitlema oma peavaenlase bolševismi vastu saksa mundris. See sõber ehk ei olnud meil kõige õigem, kuid vaenlane see-eest oli. Punavägesid suudeti kinni hoida tervelt üheksa kuu jooksul. Samal ajal liikus rinne lõunas edasi tervelt tuhat kilomeetrit. Tegelikult oli Soome ja Eesti rinne üks tervik ning Eesti kaitse püsimine oli määärava tähtsusega Soome iseseisvuse säilimisel. 1944. aasta septembris õnnestus rahvuslikel jõududel kuulutada välja iseseisvus, kasutades ära hetke, mil saksa väed olid lahkumas ja venelased ei olnud veel Eestit vallutanud. Täpselt, nagu 1918. aastal.

Eesti Vabariik kestis seekord aga vaid mõne päeva. Peatselt oli Eesti ülekaaluka vaenlase poolt vallutatud ja liidetud NSV Liidu koosseisu. Kuid veel enne Eesti täielikku vallutamist viis Stalin läbi Eesti idapiiri ebaseadusliku muutmise, liites 5,2% Eesti territooriumist, Narva jõe tagused alad ja Petserimaa, Vene Föderatsiooniga. Kõike seda tehti väidetavalt rahva enese soovil. Tõenäoline põhjus oli aga ilmselt soov kaotada viimanegi viide sellele, et suur ja võimas Venemaa on pidanud kogema häbistavat lüüasaamist ühe väikerahva poolt. On ju Tartu Rahu piir iseenesest kui grandioosne mälestusmärk meie Vabadussõja võidule. See mälestusmärk hävitati nagu sajad teisedki Vabadussõja mälestusmärgid üle terve Eesti.

Uuesti algasid arreteerimised, küüditamised, verised repressioonid ja genotsiid – Eesti kaotas ca. 20 % oma elanikkonnast. Okupeeritud ja annekteeritud Eestisse asustati venestamise eesmärgil pea pool miljonit muukeelset ja meelset venelast. Eestlased ei leppinud aga kommunistliku režiimiga – relvastatud vastupanu kestis 50-ndate aastate keskpaigani ning teistes vormides kuni NSV Liidu lagunemiseni.

1991. aastal kuulutas Eesti end iseseisvaks ja 1918. aastal loodud vabariigi õigusjärglaseks. Kõik maailma riigid taastunnustasid Eesti riiki tema endistes, Tartu rahulepingujärgsetes piirides. Eesti Kongress ja Ülemnõukogu (hilisem Riigikogu) kuulutasid Venemaa ühepoolsed piirimuudatused kuritegelikuks ja õigustühisteks. Tartu Rahu piirid põlistati Põhiseadusega ning viidi sisse ka Riigipiiri seadusesse. Venemaalt nõuti Tartu Rahu piiride taastamist. Tänavu möödub 20 aastat sellest kui Eesti Kongressil võeti vastu siht Eesti Vabariigi territooriumi taastamiseks. Omamoodi juubeliaasta.

Kuivõrd edukas Eesti oma seadusliku territooriumi taastamisel oli?

Kahjuks äärmiselt edutu. Juba läbirääkimiste lõpptulemus iseenesest on kõnekas – uude piirilepingusse ei jäänud mitte ühtegi Eesti-poolset tingimust. Kurioosne on, et paralleelselt Tartu Rahu piiride taastamise väljakuulutamisega algas tegelikult hoopis varjatud loovutusprotsess ja kokkumäng Kremliga, mis raamatus on üksikasjalikult ära toodud. Üheks põhjuseks on, et paradoksaalsel kombel ei toimunud Eestis lustratsiooni ega ühiskonna isepuhastumist ning võimu võtsid end vabadusvõitleja oreooliga pärjanud endised kollaboraatorid, nomenklatuurikommunistid ja KGB kaastöötajad. Suletud nimekirjade ja ülekantavate häältega valimissüsteemi loomisega on nad põlistanud end võimu juurde tänaseni. Seega võib utreerides väita, et läbirääkimislaua mõlemal poolel istusid ühe ja sama poole esindajad.

Venemaa, mida valitsevad endised KGB-lased, käitub endise NSV Liidu kombel agressiivselt ja vaenulikult, ning kasutab Eesti-vastases õõnestustegevuses edukalt ära ka siiajäetud nn. viiendat kolonni. Kuivõrd sügavale Kremli käsilased on suutnud pugeda näitab hästi Hermann Simmi juhtum ning ka Soomel endal on ju üsna selge kogemus kui edukalt on Moskva läbi aastakümnete suutnud Soome sise- ja välispoliitikat mõjutada. Eesti lühiajaline selja sirguajamine oli vaid näiline. Ka läänest tulnud soovitustel oli tihti Kremli maik man.

1994. aastal lahkusid Vene okupatsiooniväed president Meri ja Jeltsini nn. juulisobingute tulemusena vaid Eesti NSV territooriumilt (jättes siia „erru” oma viienda kolonni, ca 20 000 väljaõpetatud sõdurit-ohvitseri, lisaks perekonnaliikmed). Venemaaga ebaseaduslikult liidetud Patserimaa ja Narva jõe tagused alad jäid okupeerituks. Kreml märkis piiri ENSV ja Vene Föderatsiooni stalinliku piiri järgi ühepoolselt maha. Valitsus esitas moepärast küll protesti, kuid juba samal aastal teatas välisminister Andres Tarand valmisolekust loobuda lõplikult okupeeritud ja annekteeritud aladest, kui vaid Venemaa tunnustaks Tartu Rahulepingut.

Venemaa seda ei teinud. Eesti võimud aga jätkasid sellest hoolimata läbirääkimisi, mida on tegelikult võimatu läbirääkimisteks pidada. Venemaa valede ja propaganda saatel, justkui oleks Eestil põhjendamatuid territoriaalseid nõudmisi, Eesti olevat väike natsiriik, kus diskrimineeritakse venelasi jne., loobuti absoluutselt kõigist Eesti taotlustest ja eesmärkidest ning anti järele ka hulgalistes muudes küsimustes. Selle asemel, et maailmale tõde kuulutada ja otsida lääneriikidelt toetust meie õigustatud nõudmistele, asus valitsus seisukohale, et puudub vajadus end Kremli laimu eest kaitsta ja õigust taga nõuda. Vaikimine olevat väärikam. Sellega anti lisaks initsiatiivile ka propagandarelv vastase kätte. Oma rahvale esitati sõna otseses mõttes väljamõeldud ja alusetuid põhjendusi uue piirilepingu vajalikkuse kohta ning hulgaliselt desinformeerivat teavet. Näiteks tagastamisega kaasnevatest tohututest venelaste hordidest. Raamatus on põhjalikult toodud esile kõik sellised väited ning faktidele tuginedes need ka ümber lükatud.

1996. aastal parafeeris välisminister Siim Kallas Petroskois uue, Eestile kahjuliku piirilepingu, milles oli loobutud nii Tartu rahulepingu mainimisest, kui ka okupeeritud Eesti aladest. Tollane peaminister Vähi kiitles alles hiljuti ajakirjanduses, kuidas selleks puudusid volitused, kuid tegu tehti ikkagi ära. Ükski instants, kes oleks pidanud jälgima põhiseaduslike protsesside toimimist ja tagama riigi huvide järgimist ei tõstatanud küsimust toimuva õiguspärasuses. Rahvale väideti, et ilma piirilepinguta ei saanuks Eesti ei EL ega NATO liikmeks. See ei vastanud tõele. Täpselt nagu kõik ülejäänud põhjendused. Venemaa keeldus (edukalt kõikvõimalikke muid nõudmisi esitades, mis ka rahuldati) piirilepingu allkirjastamisest kuni 2005. aastani, mil see 18. mail rahva suureks pahameeleks Moskvas allkirjastati. Uue piirilepinguga legaliseeriti tänase päevani kestev kommunismikuritegu – okupatsioon ja annektsioon, kuid rahvale esitati seda kui suurt võitu.

Sa väidad, et uus piirileping on kahjulik ja vastuolus Eesti huvidega?

Kurioosne on, et Eestil ei ole uue piirilepingu järele tegelikult vähimatki vajadust. Seda on tunnistanud isegi peaminister A. Ansip, kelle ametisoleku ajal piirileping sõlmiti. Rahvusvahelise õiguse järgi on Tartu Rahu ja sellega määratud Eesti-Vene piir tänaseni kehtiv -Eesti ja Venemaa vahel ei ole sõjasesisukorda olnud. Pikk ajaline kestvus ei legaliseeri aastakümneid kestnud okupatsiooni ega annektsiooni, küll aga teeb seda uue piirilepingu sõlmimine, mis tühistab ka Tartu rahulepingu, millega Venemaa tunnustas Eesti riiklikku iseseisvust ja puutumatust. Seeläbi lõhutaks ka tänase Eesti riiklik õiguslik järjepidevus, millel oleks äärmiselt kahetsusväärsed ja pöördumatud tagajärjed.

Eesti seaduslikest aladest, sealsetest maavaradest jne. tasuta loobumisega põhjustatakse Eestile triljonitesse kroonidesse ulatuv kahju, ohustatakse kogu Eesti varustatust elektrienergiaga (Narva soojuselektrijaamade jahutusvee lüüsid jäeti Vene poolele) ja riigi julgeolekut. Ainuüksi Narva jõe taha jäävast põlevkivist toodetav diiselkütus kataks Eesti vajaduse 75 aastaks. Rahaliselt vastab see Eesti mitmesaja aasta eelarvele – meie aga kingime selle ära. Miks? Üks omanäolisemaid eesti rahvakilde – setod on lahutatud oma kodudest ja varast, hajutatud ning määratud hääbumisele.

Kõigele lisaks on piirileping otseses vastuolus ka Eesti Põhiseadusega. Muutmaks Eesti-Vene piiri tulnuks muuta esmalt põhiseadust. See „pisiasi” ei takistanud võimulolevaid, loovutuspoliitikat ajavaid, suurelt osalt endisi kommuniste, piirilepingut sõlmimast ja seda Eesti diplomaatia suure võiduna esitamast. Näiteks Põhiseaduse sättest, et Eesti-Vene maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga, hiiliti mööda väitega, et kuna Peipsi järvel jäi kuueteistkümne kilomeetri pikkune jupike õigest piirist alles, siis on see PS säte täidetud. PS §2: Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu, ei väärinud arvestamistki, sest territoorium olevat vaid üks riigi tunnustest. Ei enamat.

Hoolimata sellest, et Põhiseaduse järgi ei tohi Riigikogu võtta vastu põhiseadusevastaseid otsuseid, ratifitseeris Riigikogu lepingu ning president Rüütel, kes omal ajal kuulutas välja otsuse taastada Tartu Rahu piirid kuulutas välja neist loobumise. Riigikohus lükkas tagasi kõik piirilepingut vastustavad hagid. Loomulikult tekitab kõik see õigustatud kahtlusi võimulolijate eesmärkide ja motiivide suhtes. Samuti õiguskaitseorganite võimes ja eeskätt tahtes kaitsta põhiseaduslikke norme ja riigi suveräänsust.

Eelpooltoodu annab selgituse ka raamatu pealkirjas olevale sõnamängule. Eesti keeles kõlavad sõnad ära andmine/ luovutus täpselt samamoodi kui sõna äraandmine/ pettäminen, kavallus.

Kuidas suhtuvad eestlased uue piirileppe sõlmimisse?

ETV/Foorumi 2005.a. küsitluse järgi oli 82,5% rahvast Tartu Rahulepingujärgsetest piiridest loobumise vastu. Arvukates küsitlustes, petitsioonides, meeleavaldustes jne. avaldunud vastuseis oli ja on aga võimulolijatele kui hane selga vesi. Mingil diskussioonil ei lastud tekkida ja rahva arvamust ei küsitud. Riigikogu ratifitseeris välisminister Paeti allkirjastatud uue piirilepingu ära kiirendatud korras, erakorralisel istungil, kordagi küsimata, kuidas ja miks tagastamisläbirääkimistest oli saanud loovutusprotsess.

Meie probleem on ka selles, et kuigi arvamusküsitlused näitavad selget vastuseisu loovutuspoliitikale, on ühiskonna tooniandvaks käitumiseks passiivsus. Organiseerunud poliitilisi jõude ja inimesi, kes territoriaalsete loovutuste vastu aktiivselt välja astuvad, on hetkel vähe. On ju rahvast otsustusprotsessist eemal hoitud, loovutuspoliitikat juba aastaid õigustatud, vastuhääli ignoreeritud ja tähelepanuta jäetud. Üheks raamatu eesmärgiks ongi inimeste aktiviseerimine ja uue diskussiooni algatamine.

Mis juhtus peale piirilepingu raatifitseerimist Riigikogus?

Riigikogu poolt lepingu ratifitseerimisseaduse preambulisse tehtud kaudse viite tõttu Tartu Rahule keeldus Venemaa piirilepingut ratifitseerimast ja teatas oma allkirja tagasivõtmisest. Viite näol oli tegemist puhtakujulise tööõnnetusega, sest Eesti valitsevate ringkondada eesmärk oli ju ära andmine. Taheti vaid jätta muljet, justkui Tartu Rahu neile midagi tähendaks. Venemaa väitel võimaldab aga viide Eestile kuulunud alade tagasinõudmist tulevikus. Kas allkiri võeti tagasi väidetaval põhjusel või loodab Venemaa suhete pingestamisega saavutada uusi järelandmisi, on raske öelda. On ju Venemaa piiriküsimust kasutanud ennegi oma naabrite survestamiseks. Igatahes kinnitab Venemaa käitumine tegelikult Tartu Rahulepingu jätkuvat jõusolekut ning olukord on tänu sellele Eestile hetkel soodne, kuigi meie idameelsete poliitikute seast (k.a. president Ilves) kostavad juba hääled preambuli tühistamiseks.

Kas nende aastate jooksul tehti koostööd ka naaberriikidega, kellel samamoodi piiriküsimus Venemaaga üleval on?

Koostööd tehti, kuid mitte sellist nagu võiks eeldada. Ka Lätilt kahmas Venemaa ära üsna suure territooriumi – Abrene maakonna. Kuigi üheskoos oleks tagastusläbirääkimised olnud kahtlemata tulemuslikumad, puudus Riiaga igasugune koostöö. Riigikogu stenogrammidest selgub, et hetkel kui meie parlament ratifitseeris uue Eesti-Vene piirileppe, polnud välisminister Paetil aimugi, millises seisus on Läti-Vene läbirääkimised.

Küll tehti aga koostööd Soomega, kuid just vastupidistel eesmärkidel - hoopis oma territooriumi vähendamisel. 1993. aastal tõmbasid Eesti ja Soome oma merepiiri Soome lahe mediaanjoonelt tagasi ning loobusid põhjendamatult tuhandetest ruutkilomeetritest territoriaalvetest. Tegemist oli president Lennart Meri ja välisminister Trivimi Velliste initsiatiivil teostatud „vabatahtliku enesepiiranguga“. Soome haaras ettepanekust õhinal kinni ja meie piiride vahele tekkis nn. eikellegimeri. Mõlema maa opositsioon nägi selle sammu taga otsest Venemaa militaarsete ja majanduslike huvide tagamist – sai ju Vene sõjalaevastik sellega takistamatu ja kontrollimatu pääsu läbi Soome lahe ja meie randadele lähemale. Selge on, et sellest võitis vaid Venemaaa. Ka meie mõlema maa julgeolekut ja keskonda otseselt ohustav Nord Streami (ehk Vene Läänemere militaarse hõivamise) projekt poleks võimalik, kui meie riikide merepiir asuks endisel kohal.

Ainus koostöö on toimunud nn rohujuure tasandil. Eesti, Soome ja Läti kodanikeorganisatsioonidel on omavahel tihe koostöö. Näiteks kasvõi sümboolne Eesti-Soome merepiiri taasmärkimine Soome lahe mediaanjoonel, mida kajastas isegi Reuters.

Miks ja kellele sa selle raamatu kirjutasid?

Üks põhjus, mis ajendas käesolevat uurimust läbi viima oligi konkreetse teema jätkuv salastatus. Avalikkusel on õigus teada, kelle poolt, milliste kaartide ja millise strateegia alusel on seda mängu mängitud ning kas väidetav võit ei ole hoopis pyrrhoslik – äkki veel üks sarnane ja me oleme kadunud.

Minu eesmärk ei ole mitte keskenduda minevikule, vaid olla selle kaudu suunatud tulevikku. Raamatu üheks ülesandeks on tuletada avalikkusele ja „süsteemile” meelde, et riigivõimu sattumine sõltuvusse välistest teguritest, võõrandumine rahvast ja sellest tulenev rahva võõrandumine poliitikast võib demokraatiale ja Eesti riikluse jätkuvusele ohtlikuks osutuda. Ja kuigi tagantjärgi on lihtne tark olla, on paraku võime kasvõi tagantjärgigi tark olla just see, mille tõttu me oleme võimelised õppima enda, teiste ning oma eelkäijate ja mineviku vigadest. Teravate küsimuste salastamine ei võimalda õppimist ega vältida vigade kordumist. Piiriteema ei ole mitte ainult oma kodudest ja maadest ilmajäänute küsimus, see on terve Eesti rahva ja riigi küsimus.

Arvan, et see peaks huvi pakkuma ka meie naabritele, kellel meiega sarnaseid probleeme on.

Mida peaks ette võtma, milline on sinu tulevikuvisioon?

Eesti peab tühistama uue piirilepingu, täpselt nagu Venemaa on seda teinud, ning kuulutama sellele moratooriumi. Piiridest on võimalik rääkida ainult nende taastamise või õiglase kompenseerimise võtmes (kui rahvas nii otsustab). Selle asemel on valitsus aga algatanud demarche saamaks lääne toetust piirilepingu ratifitseerimisele Venemaa poolt. Õnneks ei soovi lääs rahva tahte vastasesse ja seetõttu piinlikusse äraandmisesse avalikult sekkuda – EL on korduvalt teatanud, et tegemist on kahepoolse küsimusega.

Ülimalt oluline on, et Venemaa mõistaks milles peitub heanaaberluse ja koostöö võti. Et see ei ole võimalik ähvarduste, surveavalduste ja minevikuvigade õigustamise korral. Eesti peab mõistma aga, et vaatamata väiksusele on ka meil õigus suveräänsusele, territooriumi puutumatusele ja enda huvide eest seismisele. Teiste huvid, näiteks Georgia territoriaalne terviklikkus, mille eest oleme intensiivselt seisnud, ei saa ju olla meie endi omast tähtsamad.

Eesti idapiir on täna de facto seal, kuhu Venemaa ta jõudu kasutades maha märkis, de jure jäägu aga sinna, kus on tema seaduslik koht. Tartu Rahulepingust taganemisele ei ole olemas õiguslikke, poliitilisi, majanduslikke ega moraalseid põhjendusi. Jaksasime taasiseseisvumist 50 aastat oodata, jaksame ka Eesti seaduslike piiride taastumist oodata ja nõuda. Ehk mõistab ka Venemaa kord, et naasmine demokraatia ja üldtunnustatud heade käitumisnormide juurde ning anastatud territooriumite tagastamine on tegelikult mõlemapoolselt kasulik. Õigus ja õiglus võidab alati. Peame selleks vaid igati kaasa aitama.


Millised tunded valdavad sind nüüd, kui pikaajaline töö on vilja kandnud?

Tunne on muidugi hea. Uurimistöö ja kirjutamine kestis peaaegu kolm aastat. Eriti hea meel on selle üle, et suutsin suurel määral täita tühiku, mis sellel alal valitses ja tungida läbi kõikevarjava konfidentsiaalsusloori. Suuresti just salastatuse tõttu pole uue piirilepingu läbirääkimiste ja sõlmimise teemal tänaseni ühtegi uurimust ega raamatut avaldatud. Kahtlemata on minu töö avalöögiks edasisele uurimistööle.

Head meelt teeb muidugi ka väga positiivne vastukaja lugejatelt, mida olen saanud. See näitab, et raamatu järgi oli vajadus. Loodan, et olen poliitikutele suutnud selgitada, et me peame järgima Eesti poliitikas äraunustatud väärtusi nagu au, väärikus, ausus, sirgeselgsus, rahvuslike huvide kaitsmine jne. enne, kui meie riigi ja rahva jaoks lootusetult hilja on. Kui me jätkuvalt taganeme ja kõigest nii kergesti ja allaheitlikult loobume, siis ühel päeval ei olegi meil enam millest kinni hoida. Uut isamaad, eesti rahvast ning võimalust oma riikluse ja kultuuri loomiseks ja arendamiseks ei saa me enam iialgi. Kui poliitikud sellest aru ei saa, siis tuleb nad lihtsalt välja vahetada. See peaks olema mõtlemiskohaks tervele rahvale.

Esialgu on aga vaja teha vaid üks mehetegu - peatada ära andmine ja äraandmine ning teatada Venemaale ja tervele maailmale: „Meil on olemas Tartu Rahuleping, uut piirilepingut me ei vaja!”

reede, 26. märts 2010

Kokkuhoiuidee - pensionisaajad sundlikvideerimisele!

Ma ei ole, ilmselt nagu enamik inimesi, pensioniea küsimusse eriti süvenenud. Mis on loomulikult vale, sest varem või hiljem jõuab see aeg kätte igaühele ja mida ligemal see on, seda olulisemaks see saab. Pealiskaudselgi lähenemisel tekitab pensioniea edasilükkamine hulganisti vastakaid mõtteid ja hetke, mil väljateenitud puhkust nautima saaks hakata, jänese kombel eest ära jooksma panemine ei tundu sugugi tore.

Tõsi on, et meie majandus on langenud mürinal enneolematusse lainepõhja (millele ehteestlasliku huumoriga oleme isegi mitmeid hellitusnimesid andnud: masu, täpe, pupu). Tõsi on, et oleme seal kriisi üleilmsusele vaatamata suuresti tänu oma poliiteliidi suutmatusele majandusprotsesse mõista ja suunata ning soovimatusele välismaistele kartellidele, kes meid laenumulli lõksu püüdsid, päitseid pähe panna. Tõsi on, et kuigi valitsus maalib majanduskasvust roosilisi pilte, on kriisist väljatulek veel suure küsimärgi all. Tõsi on, et sotsiaalsfääris haigutab pooleteise miljardi suurune puudujääk. Tõsi on, et pensionifondid on kaotanud suurema osa enda väärtusest. Tõsi on, et töökäsi, kes pensionäride heaolu eest töötama peaksid jääb üha vähemaks ja nende tööjõudlus kasvõi USA-ga võrreldes pole kuigivõrd kiita. Tõsiasjana näib see, et raha lihtsalt ei jätku.

Samas on tõsi ka see, et pensionärid on oma töö ja maksude maksmisega enda pensioni auga välja teeninud - see ei ole ju mingi neile riigi poolt tehtav kingitus. Tõsi on see, et tänaste pensionäride toodetud lisaväärtuse, mille arvelt neile pensioni maksta saaks, röövis omal ajal Eesti okupeerinud ja annekteerinud NSV Liit. Tõsi on see, et selle asemel, et Venemaalt (kui NSV Liidu ametlikult õigusjärglaselt) kompensatsiooni nõuda, on Eesti poliitladvik teatanud, et Eestil mingeid nõudeid pole. Nagu kõigi okupatsioonikahjude, küüditamiste, anastatud territooriumite, loodusreostuse jne. eest, mille eest nõutavad sajad miljardid suureks abiks võiks olla. Iseasi muidugi, kas Venemaa maksaks. Tõsi on ka see, et kalkulatsioonid näitavad, et kõige lihtsam tee probleemi lahendamiseks oleks tõsta pensioniiga ja lasta pensionäridel edasi töötada, maksta makse ja hoida kokku pensionite maksmise pealt.

Raamatupidamislikult ja matemaatiliselt on see lihtne. Vägagi. Ometi on tegemist varem või hiljem pensioniikka jõudva eranditult iga inimese igapäevase toimetuleku ja eluga, mitte lihtsalt kuiva matemaatikatehte ja raamatupidamisarvestusega.

Tõsi on see, et eestlaste eluiga, eriti meestel, on üks lühemaid Euroopas. Ka meie tervis on üks viletsamaid ja jätkuva tervishoiusüsteemi vale juhtimise, rahapuuduse ja tõhusa ravi kättesaamatuse tõttu halveneb ilmselt veelgi. Tõsi on see, et meie töötatud päevade arv aastas ületab niigi juba teiste riikide näitajad. Saksamaal on näiteks pühasid üle kolmekümne, meie vaid mõne päeva vastu aastas. Soomes on tööpäevi umbes kakssada meie kolmesaja vastu.

Mis on kõige selle tagajärg - pensioniiga tõstes sureb niigi juba äraaetud inimestest suur osa lihtsalt ära, enne kui nad väljatenitud puhkust ja vanaduspõlve nautima võiksid hakata. Või varsti peale seda. Juba niigi surevad, ilma, et oma lastelastega koos piisavalt aega saaks veeta. Rõõmustage härrad poliitikud - puhas kokkuhoid riigikassale! Seda ongi vaja, sest kuskilt peab ju tulema ka raha teie endi üha kasvavate palkade katteks.

Sellest kadalipust läbikäinud ja alles(loe: ellu)jäänud vanemate inimese töövõime ei ole aga enam see, mis ta oli nooremas seas. See tähendab nende rakendamist majanduse seisukohalt vähemolulistel ja vähemtasustavatel töökohtadel, kus ka nende poolt makstavad maksud on väiksemad ja ei kata ilmselt isegi haigekassakulusid, mida põhjustab vaeste vanainimeste töölesundimine. Oodatud kokkuhoiu asemel võib tulemuseks olla hoopis ootamatu kulude tõus.

Kas tõesti näevad teatud ringkonnad rahamuredest väljatuleku ja kokkuhoiu ainuvõimalusena meie pensionäridest tööorjade tegemist ehk siis sõna otseses mõttes nende tapalavale saatmist ja tööga sundlikvideerimist. Selle asemel, et püüda tõsta meie majanduse konkurentsi- ja innovatsioonivõimet, toetada välisturgudele suunatud majandusharusid ja tootmist, Eesti majanduse efektiivsust tervikuna ning teha lõpp laenubuumi harjal meid kuristikku tõuganud välispankade röövkapitalismile? Kas tõesti on pensionärid need, kelle kirstudel tahab valitsus liugu lasta viie rikkama riigi hulka? Tõsi see ju on -nii on vist kõige lihtsam. Pole pensionäri - pole probleemi. Kas selline kokkuhoiuidee on aga ka kõige õigem ja eetilisem? Ei usu! Eriti selle taustal, et riik on lubanud lahkelt raisata tervelt kolm miljardit krooni blufiks osutunud kliimasoojenemisvastasele võitlusele.

reede, 19. märts 2010

President Ilves ja Kremli ööbikud

Vanemad inimesed mäletavad hästi, kuidas kutsuti neid, kes kuulutasid sotsialismi võitu ja ülistasid kommunismi, ilustasid, varjasid või püüdsid anda teist tähendust ajaloole ja reaalsele tegelikkusele, üritasid kustutada meie rahvuslikku mälu, -teadvust ja -eripära internatsionalistliku kommunismiideoloogia ja propagandaga, rüütades kõike seda ilusatesse sõnadesse. Selliseid inimesi kutsuti Kremli ööbikuteks.

Võiks arvata, et sellised meie jaoks hävitusliku, uue ja irratsionaalse tegelikkuse loomise katsed lõppesid koos Nõukoguse Liidu varisemisega, kuid asi pole sugugi nii. Juba aastaid on teatud ringkonnad ka tänases Eestis üritanud mässida eestlaste ühiskondlikku mälu ja kogemust unustuseloori. Meile olevat kasulik unustada minevikusündmused, kõik katsumused ja tragöödiad. Meie riigi hävitamine ja okupeerimine, süütute inimeste arreteerimised ja küüditamised, orjatööle sundimine ja massimõrvad, vaimne represseerimine ja jõhker venestamispoliitika. Pilvitu tuleviku pandiks olevat totaalne mälukaotus ning eesti rahva kallal verist genotsiidipoliitikat läbiviinud riigile ja inimestele nende kuritegude tingimusteta andestamine. Kõike seda ilma nendepoolse vähimagi kahetsuse märgita ega andeks palumiseta, Venemaa endistviisi jätkuvate valede ja vaenulike propagandarünnakute saatel. Veel parem oleks, kui me loobuksime oma väärtushoiakutest, hakkaksime kõigele hoopiski teise pilguga vaatama ja revideeriksime enda ajalookäsitlust, lähendades seda kahtlase väärtusega "kodurahu" nimel siia elama asustatud muukeelse ja muumeelse kontingendi ja nende emamaaga.

Üheks selliseks kohaks, kus peaksime mineviku, oleviku ja eesti rahva kannatused unustama ja okupandile sõbrakäe ulatama, olevat II Maailmasõja võidu tähistamine Moskvas. Meie presidendi osalemine kujutavat endast tähtsat sammu riikidevaheliste suhete parandamisel - pealegi lähevad sinna ju ka teiste maade presidendid ja koos Punaarmeega marsivad paraadil ka kunagiste liitlasvägede kolonnid.

"Kui me tahame olla see üks riik, kes näitab, et temal on arusaam, mis erineb kõikidest teistest riikidest, ja seetõttu jätab sellise jonnaka mulje - mina ei arva, et see on Eesti Euroopa poliitikale kõige targem asi," ütles USA-s töövisiidil viibiv president rahvusringhäälingule antud intervjuus.

See on juba mitmes kord, kui Ilves nimetab meie tõest ajalookäsitlust ja seisukohti jonnimiseks ja rumaluseks ning kutsub meid üles enda arusaamadest ja väärtustest loobuma. Sellega annab Ilves selge märgi, et Venemaa ajalookäsitlus on tema meelest õige ning kõik see, mille eest oleme võidelnud on ebaoluline ja vale. Ilvese sõnadest järeldub, et Eestit pole iialgi okupeeritud, et kõik arreteerimised, küüditamised ja mahalaskmised olid õigustatud bandiitidevastased meetmed jne. Täpselt nii, nagu seda Kremli satraabid ja nende nn. tõekomisjon väidavad.

Ometi ei ole meie ja lääne kogemust kommunismi ja Venemaaga võimalik võrreldagi. Inglaste, prantslaste ega teiste lääneriikide kodanike kallale kommunistid ei pääsenud. Neile oli kurjuse kehastuseks natsism, mis kokkuvõttes ei suutnud pooltki niipalju kurja korda saata kui siinpool raudset eesriiet toimetanud kommunistlikud timukad. Ääretult rumal on hakata enda vaenlast pidama sõbraks vaid põhjusel, et keegi kaugel ei saavat meie olukorrast aru ja seab oma ärisuhted liitlassuhetest ettepoole. Sellisel juhul tuleb olukorda selgitada. Siiras sõber saab aru, vastasel juhul ei ole tegemist sõbraga.

Ilvese seisukoht ei pane aga imestama - juba mitme aasta eest kinnitas ta Tallinna Ülikoolis esinedes, et väärtuspõhise poliitika aeg on läbi. Samuti tuleks Venemaa demokraatiast eemaldumise ja inimõiguste rikkumiste suhtes silmad kinni pigistada. Viimati Venemaa visiidilt naastes nõudis ta Vene survele järeleandmist ja piirilepingu ratifitseerimisseaduse preambulast viite Tartu Rahule ärajätmist. Piinlik, eriti seetõttu, et ka ta ise on varem kinnitanud, et küürutamine ja järeleandmised Kremli survele toovad suhete paranemise asemel kaasa vaid uusi nõudmisi. Heade suhete võti ei ole Eesti käes. Venemaa nõrku ja allaheitlikke ei austa. Nii on alati olnud ja miski pole muutunud.

Muutunud ei ole ka Venemaa ambitsioonid ja agressiivsus, tema püüd allutada naaberrahvaid k.a. meid ning naeruväärne usk vene rahva erilisse maailmamissiooni. Seda kõike Kadri Liigi(Kaitsealgatuskeskus)fatamorgaanadele vaatamata(kui ta Ilvese otsust kaitsma tõttas), et Venemaal olevat juba aastaid näha kindlaid märke demokraatia, koostöö- ja heanaaberlustahte tõusust. Huvitav, kes siis Gruusiat ründas ja meil pronksiöö korraldas?

Ometi arvab Ilves nüüd, et väärikusele ja oma rahva tunnetele vilistamine on tark ja edukas poliitika. President võib ju arvata, mida soovib, kuid väljaütlemistes ja tegudes peab ta tingimusteta järgima oma rahva ja riigi huve. Vastasel korral pole ta vääriline olema Eesti president. Oma sõnadega ja kavatsusega minna Stalini piltidega kaunistatud Moskvasse tähistama meie vaenlase võitu, mis meie jaoks tähendas Eesti riigi ja rahva orjastamist, vastandab ta ennast nii rahvale kui riigile. Ükskõik kui ilusate sõnadega ta oma sammu rüütab. Sellega asub ta samale positsioonile Eesti-vaenulike jõudude ja juunikommunistidega, kes samuti kord Moskvasse kiitust laulma ja sõbrakätt pakkuma sõitsid. Kas meil on nüüd uus Kremli ööbik, kellel ka Brüsseli viisid on kenasti suus?

kolmapäev, 10. märts 2010

Mistral ja Eesti huvid

Kaitseministeerium usub Prantsusmaa selgitusi, et dessantlaeva Mistral müük Venemaale Eesti huve ei kahjusta, kinnitas kaitseministeeriumi pressiesindaja Martin Jasko Delfile (10.03.10).

Nüüd tahaks küll ohata: tule taevas appi! Kas KM tõesti ei tea, mida see dessantlaev endast kujutab? Või arvab, et niivõrd naiivsed ja ma ütleksin, lausa tobedad kinnitused leiavad uskumist?

Kõnealune laev mahutab kuni 900 meest, kuni 30 helikopterit, kuni 20 tanki jne. Millega me sellisele jõule vastu hakkaksime? Kolme kaitseotstarbetu miinitraaleri ja arengukavaga, millega neile siis lajataksime? Eesti kaitsevõimet on arendatud, justkui me ei olekski mereriik, justkui meie rannad kaitset ei vajakski. Meil puuduvad igasugused rannakaitseraketisüsteemid ja suurtükipatareid. Meil ei ole ühtegi ründekopterit, hävitajatest rääkimata. Õhutõrje on olematu. Meil ei ole ka mitte ühtegi tanki.

Vene mereväe juhataja Vladimir Võssotski sõnul oleks Vene laevastik seda sorti alusega suutnud Gruusias oma ülesande 26 tunni asemel täita 40 minutiga. Gruusial oli aga kõik see olemas, mida meil pole - tankid, lennukid jne.

Nüüd kus me ise tõmbasime oma merepiiri Soome lahe keskjoonelt tagasi (1994. aasta "vabatahtliku enesepiiranguga"), pääsevad Vene sõjaalused takistusteta meie põhjapiiril kalda lähedusse. Meil ei ole võimalik nende lähenemisele rahvusvahelistes vetes reageerida, meil ei ole mitte midagi, millega sellist ähvardust tõrjuda.

Mis juhtuks kui selline koletis maabuks vaenulike kavatsustega Tallinna reidil? 20 minutiga oleks Toompea ja Kadriorg vaenlase käes, 40 minutiga kõik pealinna sõlmpunktid. Jägalast, kuhu meie kaitseväe üksused Tallinnast üle viia kavatsetakse, ei jõuta selle ajaga kohalegi, NATO abivägedest rääkimata. Ja meie räägime, et Vene ultramoodsed dessantlaevad ei kujuta meile mingit ohtu. Muidugi on see utreering - nii libedalt vaenlasel ei lähe, kuid ega see siis ohtu väiksemaks muuda.

Kui algselt pidi Vene saama ühe laeva, siis oleks võinud eeldada, et see ei satu ehk Läänemerre. Miski ei oleks muidugi takistanud vajadusel selle siiatoomist. Nüüd, kui Prantsusmaa pakub Venemaale lausa nelja Mistrali, jagub neid kõigisse Venemaa strateegiliselt tähtsatesse piirkondadesse: Mustale merele, Vaiksesse ookeani, Põhjamerre ja Läänemerre.

Nagu teada, on Venemaa käivitanud uue relvastusprogrammi, mille käigus kavatsetakse oluliselt kasvatada Balti mere laevastikku ja tuuakse siia lisaks kümme uuema põlvkonna diisel-elektrilist Lada-klassi allveelaeva. Pealveelaevastikku täiendatakse uute Stealth tehnoloogial põhinevate Stregushy-klassi korvettidega, mis on võimelised ründama pealvee- ja allveelaevu, ranniku- ja õhusihtmärke ning mis on varustatud mitmeotstarbeliste helikopteritega.

Venemaa naabritel Soomel, Eestil, Lätil ja Leedul ei ole võrdluseks ühtegi allveelaeva, peale mõne haruldase muuseumieksponaadi, mis isegi vett ei pea.

Tegemist on radikaalse Läänemere militariseerimisega. Käsikäes Nord-Streami gaasitrassi ehitamisega, mida hakkab "kaitsma" Balti mere laevastik, püütakse Läänemeri muuta sisuliselt Venemaa sisemereks, kus Kremli militaarne sekkumine oma huvide kaitseks oleks näiliselt igati õigustatud. Venemaa ühepoolne taganemine Euroopa tavarelvastuskokkuleppest, täpsusrakettide Iskander paigutamine meie piiridele, hiljutised sõjaväeõppused, milles harjutatati Baltimaade vallutamist, Pihkvasse lisadeviisi paigutamine - kõik need on sammud, mille ees ei saa silmi sulgeda.

Ei maksa end ega teisi petta väidetega, et ida suunast meid oht ei ähvarda ja et meisse vaenulikult suhtuv Venemaa teeb kõike seda vaid kaitseeesmärkidel. Kas tõesti usub meie kaitseministeerium Eestit külastanud Prantsuse Euroopa asjade riigisekretär Pierre Lellouche laest võetud väiteid justkui Mistrali müük meid ja meie huve ei ohustaks ning suikub roosamannalistesse unistustesse, nagu lääs ise Venemaa suhtes? Kamin võiks meenutada, et vastupidiselt Prantsusmaale, ei ole meie suurriik, keda Venemaa kardaks ja Venemaa ei ole mitte kaugel, teiselpool Euroopat, vaid siinsamas. Koos oma vaenuliku retoorika, provokatsioonide, õõnestustöö ja ähvardustega. Koos oma sõjajõududega, mille kõhklematut käikulaskmist Gruusias me alles nägime. Ja kus sellesama Prantsusmaa vahendusel tagati lõpptulemusena vaid Kremli huvide kaitse.

Ainult sellise, demokraatiast eemalduva ja imperialistlike geopoliitilisi ambitsioone omava idanaabri olemasolu ongi ju põhjuseks, miks meil kaitsevõimet ülepea vaja läheb. Sestap, härrased kaitseministeeriumist - Prantsuse ärihuvide kaitsmine ja tegelikkuse eiramine jätab teist väga rumala mulje - pea liivast välja ja tegutsema! Kuigi rahva kaitsetahe on suur, ei saa me ainult püssidega tipptasemel ja hambuni relvastatud vaenlastele vastu. Meie huvides on võimalikult kiiresti tagada esmane kaitsevõime kõigis valdkondades.

Artikkel avaldati 15. märts 2010 Delfis pealkirja all: Mistraliga vallutatakse Toompea ja Kadriorg. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=29767367&l=fpOpinion

pühapäev, 7. märts 2010

Raamatuesitlus ja konverents

Küll on tore, esitlus läks korda. RR suur konverentsisaal oli rahvast täis ning raamatumüük käis sellise hooga, et käsi väsis autogrammide andmisest päris ära. Nii hea minek oli kirjastuselegi üllatuseks.

Esitluse alguses ja lõpus laulsid seto naised oma kaunites rahvarõivastes ja hõbeehete kõlisedes. Uhke värk. Tutvustasin oma raamatut, rääkisin kuidas tekkis mõte seda kirjutada, salastatusest tingitud raskustest materjali hankimisel, raamatu ülesehitusest ja muust. Kirjastuse poolelt võttis sõna Mart Helme ja andis uurimusele ülipositiivse hinnangu.

Järgneval konverentsil olime Mardiga mõlemad jälle esinejapuldis. Mina andsin ülevaate piiriprotsessist ja sellest, kuidas tagastamisläbirääkimised muutusid loovutusläbirääkimisteks üldisemalt (kuidas kõik täpselt toimus saab raamatust lugeda). Mart Helme rääkis Venemaa ambitsioonidest ja geopoliitilistest ähvardustest ning meie võimekusest ennast kaitsta. Tema kõne võttis nii mõnelgi näo tõsiseks. Jaak Valge ettekanne rääkis Tartu Rahulepingu täitmata sätetest ja sellele külgekleebitud valedest ning põrmustas neid. Martin Helme polemiseeris meie vabaduse ja suveräänsuse teemadel ning küsis kumb me EL tingimustes oleme, kui üldse oleme. Veikko Saksi andis ülevaate Soome piiriküsimusest ja probleemidest. Eks ikka sellesama Venemaaga ja leidis, et püsivus viib sihile.

Ka konverents läks kokkuvõtteks suurepäraselt korda. Neid, kellel tukastus peale oleks tulnud, ei hakanud silmagi. Tavaliselt on alati mõni muhe hallpea kuskil norisemas.

Kellel kõneldu vastu huvi peaks olema, leiavad ettekanded üsna varsti Eesti Rahvuslik Konservatiivse Liidu (www.ERKL.ee) ja ka Nõmmeraadio kodulehelt.

TV3-e Boltovski tegi raamatuesitlusest uudise ning intervjuu. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=29607167
Kahjuks valiti minu pikemast jutust välja lause, kus keskpaigas kergelt puterdama hakkasin ja tänavaintervjuus esinesid vaid tegelikust olukorrast teadmatud kolm inimest. Kuid uudisklipp iseenesest oli väga positiivne. Nagu kõik vastukajad, mida senini raamatule olen saanud.

Ise olen ka üsna rahul, kuigi olen juba nii mõnegi asja leidnud, mida oleks võinud lisada. Siis läheks aga niigi paks raamat küll lõhki.

Siin lõpus võiks ka ära mainida, et raamatu ilmumise märkis ära nii Eesti Elu Kanadas, kui Rootsi Eesti Päevaleht, kes tegi seda lausa esikaaneloona.

kolmapäev, 3. märts 2010

Enda otsused enda huvides

Venemaa saatis kättemaksuks, meie soovimatuse peale saada endale siia veel ühte diplomaadikatte all tegutsevat vene luure esindajat, välja Eesti konsuli Peterburis. Selgitades Eesti otsust venelaste Narva konsuli kandidaadi tagasilükkamise kohta, ütles Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimees Jaanus Rahumägi, et Eesti riik ei tee ühtegi otsust põhjendamatult. Eesti teeb alati ise oma otsused ja lähtub alati Eesti riigi huvidest.
Sellist kindlameelsust on hea näha ja kuulda. Omati räägib meie juba pea kahekümneaastane kogemus sellele vastu. Võimatu on leida põhjendusi lugematutele kahtlase väärtusega otsustele, millega on kahjustatud nii Eesti riigi kui rahva huve. Laest võetud põhjendusi leiaks ja on leitudki hulganisti, kuid on selge, et need otsused ei ole ilmselt meie endi tehtud ega kantud ka mitte meie huvidest. Mainigem kasvõi Tartu Rahulepingujärgsetest piiridest ja aladest tasuta loobumisest, mis iseenesest kujutab triljonitesse kroonidesse ulatuvat kingitust meisse vaenulikult suhtuvale riigile. Okupatsioonikahjude korvamise nõudest loobumist; õigeusu kiriku varade Moskvale kinkimist; keele- ja kodakondsusseaduste korduvat lõdvendamist; vene viienda kolonni ja väljaõppinud võitlejate siiajätmist 90-ndate algul; pronksiöö märatsejate karistamatust ja nende ninameeste premeerimist eesti maksumaksjate rahadega, kes lisaks sellele veel lõhutu pidid kinni maksma; valitsusringkondade hirm tunnustada II MS-s bolevismi vastu võidelnud mehi( samas Soomes ei tekita see vähimatki probleemi); pretsedenditu kakskeelse haridussüsteemi ülalpidamist (mida ei tee isegi suurimad immigrantriigid maailmas nagu USA, Kanada ja Austraalia) ja vene keele kasutusala jätkuvat laiendamist meie igapäevaelus, jne. Nimekirja võiks jätkata pikalt.

Mul oleks tõeliselt hea meel, kui Rohumaa sõnadele järgneks ka teod ning riik lähtuks tõesti alati Eesti huvidest ning see ei kujutaks endast vaid üksikut erandit.

Samamoodi paneb sügavalt nõrdima ekskommunistide poolt teostatav ja lausa päevast-päeva jätkuv ajupesu, mida ilmselt aranzeeritakse kõrgemalt poolt. Teisiti ei ole võimalik seletada rahva teadvust ja mälu manipuleerida püüdvate kirjutiste rohkust meie meedias. Kuid vaadakem ringi - sellesama partei juhtivad seltsimehed juhivad ju meie riiki tänagi. Pean silmas nn punaprofessor Ruutsood, kelle tänase artikli väitel oleks parem olnud kui Eesti Kongressi, kelle roll Eesti vabanemisel oli otsustav ja vaieldamatu, poleks olemas olnudki. See lõhestanud ainult Eesti rahva ühtsust. Ometi teame, et ilma sellise "lõhestamiseta" oleks KGB poolt loodud Rahvarinne viinud meid Savisaare juhtimisel otseteed ENSV õigusjärgsusel põhineva uustekkelise riigini, mitte iseseisvuse taastamisele. See ei olnud ju kollaboraatorite endigi poolt varjatud eesmärk. Selle nn. kolmanda Eesti kodanikkonna oleks moodustanud kõik sellel hetkel siin elavad isikud. See oleks toonud meile kodakondsuse nullvariandini, kakskeelsuse, Euroopale ja NATO-le selja pööramise jne ning Kremli vasallriigi staatuse.

Kui aga vaadata eelmises lõigus väljatoodud põhjendamatuid järelandmisi, mida Kremli survel on tehtud, siis ongi meid kõigest hoolimata üsna kindlakäeliselt tüüritud just sellesama kolmanda vabariigi poole.

teisipäev, 2. märts 2010

Mul ilmus raamat Eesti-Vene piirilepingust


Nüüd veidi kommertsreklaami.

Eesti-Vene piirileppe teemal ilmus põhjalik uurimus:

Eesti-Vene piirileping
Ära andmine või äraandmine?
Autor: Henn Põlluaas

Kirjastuselt Kunst ilmus Henn Põlluaasa sulest raamat Eesti-Vene piiriläbirääkimistest ja viimase kahe aastakümne poliitilistest ning diplomaatilistest mängudest Eesti piiridega. "Eesti-Vene piirileping: ära andmine või äraandmine" vaatleb järjestikuste valitsuste käitumist läbirääkimistel Moskvaga, aga samuti meie välispoliitikat piiride paika panemisel põhja- ja lõunanaabritega.

Käesolev raamat künnab sõna otseses mõttes uudismaad. Kuigi Eesti ja Venemaa vahelise piirijoone küsimus on olnud päevakorral juba 1991. aastast alates, pole meie kirjasõnas nimetatud teemal sellest hoolimata ilmunud ühtegi kaalukat ja kandvat uurimust. Ammugi mitte uurimust, mis suudaks vaadata piiriküsimust ka laiemas, üldpoliitilises ning ajaloolis-rahvusvahelises kontekstis.

Nagu Henn Põlluaas raamatu sissejuhatuses tõdeb, pole piiriküsimust – aga laiemalt paljut muudki Eesti-Vene suhetes toimunut – käsitlevaid dokumente nende varjamise või jätkuva salastatuse tõttu võimalik uurijatel kasutada. Sellest hoolimata on materjali uurimuse koostamiseks piisavalt ka avalikkusele kättesaadavates allikates. Autor ongi neid kogudes, kasutades ja süstematiseerides teinud ära hiiglasliku töö, mis igale inimesele, kes meie piirisaaga arengust vähegi adekvaatset pilti saada soovib, on asendamatu.

Raamat annab ülevaate tänaseni konfidentsiaalsest piiriprotsessist tänase päevani välja, vaadeldes erinevaid tegureid, mis mõjutasid läbirääkimiste käiku ja tulemust. On ju riigipiiridega toimunu vaid killuke laiemast üldpildist. Raamat annab ka ülevaate varasemast ajast, alates omariikluse sünnist ja Tartu rahulepingu sõlmimisest kuni tänapäevani. Käsitleb nii Venemaa kunagisi kui tänaseid püüdlusi saada Eesti oma voli ja kontrolli alla ning eestlaste püüdu seista sellele vastu. Samuti lääne demokraatiate hetkehuvidest lähtuvat käitumist, mis väljendus kord meie toetamises, kord hoopis Kremli huvide eelistamises. Siia mahuvad iseseisvuse ja juriidilise järjepidevuse taastunnustamise küsimused ja meie riigijuhtide suhtumine kättevõidetud positsioonidesse, rahvusvahelisse õigusesse ja Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri ja sellest loobumisse. Piiriprotsessi tagamaade ülevaade ja analüüs, milles püütakse mõista, mis juhtus ning millised välised ja sisemised jõud mõjutasid ja mõjutavad sündmuste arengut Eestis ning kuviõrd demokraatlik on meie riik.

Raamatu väärtuseks pole aga kaugeltki vaid selle lai haare. Põlluaasa sule all joonistub välja Eesti Vabariigi poliitikute ning diplomaatide tegemiste-tegematajätmiste rida, mille üheks vaieldamatult mõtlemapanevaks jooneks on autori poolt ülima põhjalikkusega esile toodud taandumised eranditult kõigil meie piiridel. Aga ka üldine hambutus riigi väärikuse, suveräänsuse ja järjepidevuse kaitsmisel, rahvuslikust eneseuhkusest rääkimata.

Raamatu eessõnas tõdeb suursaadik Mart Helme, kes 1990-ndatel Eesti-Vene piiriläbirääkimistel ka ise osales, et Põlluaasa uurimus täidab täielikult tühimiku, mis sel teemal Eestis siiani valitsenud on. "Raamatu suurimaks väärtuseks on ülima põhjalikkuse ja süstemaatilisusega kogutud andmete panemine laiemasse konteksti, piiriküsimuse käsitlemine üldpoliitilises, ajaloolises ja rahvusvahelises võtmes," ütleb Helme. "Kas Tartu Rahust taganemine on ära andmine või äraandmine jäägu iga lugeja enda otsustada, aga selge on, et autor ei lahmi niisama, vaid toestab kõiki oma seisukohti viidete ning dokumentidega." Raamatus on välja toodud üle kaheksasaja allikviite ning lisades suur hulk dokumente, petitsioone ja pöördumisi, millega laiem avalikkus tuttav ei ole.

Ajaloodoktor Jaak Valge: „Raamat on intelligentne ja põhjalik käsitlus Eesti idapiiri märkimise probleemidest viimasel kahel kümnendil koos ulatuslike ja värvikate tagasi- ja kõrvalevaadetega. Õpetlik lugemismaterjal kõigile, ka neile, kes ei jaga autori rahvuskonservatiivset vaatenurka ja leiavad, et Georgia territoriaalne terviklikkus on Eestile olulisem kui iseenda oma ning ära andmine ei ole Eesti puhul äraandmine.“
Martin Helme, välispoliitika ekspert, kirjastus Kunst direktor: „Kohustuslik kirjandus igaühele, kes tahab mõista mis ja miks on valesti läinud Eesti välispoliitikaga, aga tegelikult Eesti riigi endaga. Põlluaasa põhjalikust ja süsteemsest teemakäsitlusest joonistub välja selge muster omariikluse idee hülgamisest Eesti eliidi poolt ja šokeeriv tõde riigijuhtide põhimõttelagedusest ning allaheitlikkusest rahvuslike huvide kaitsmisel.“

Raamatu esitlus toimub 06. märtsil Tallinnas, Rahvusraamatukogu suures saalis, algusega kell 12.00. Seoses sellega toimub ka esinduslik konverents, kus autor Henn Põlluaas, ajaloodoktor Jaak Valge, suursaadik Mart Helme, peatoimetaja Veikko Saksi (Soome) jt. lahkavad Tartu Rahu mõju ja tähendust tänapäeva poliitikale ning analüüsivad meie senise välispoliitika tõhusust rahvuslike huvide kaitsel. Möödub ju märtsis 20 aastat sellest, mil Eesti Kongress võttis vastu otsuse taastada Tartu Rahulepingujärgsed piirid.

Raamatus on 616 lehekülge, 72 fotot, kõvaköide, hind kirjastuses ja esitlusel 220 krooni. Raamat on müügil kõigis hästivarustatud raamatupoodides.

Lisainfo ja tellimine:Martin Helme, Kirjastus Kunst 533000002
Henn Põlluaas 56 51087