Küll on tore, esitlus läks korda. RR suur konverentsisaal oli rahvast täis ning raamatumüük käis sellise hooga, et käsi väsis autogrammide andmisest päris ära. Nii hea minek oli kirjastuselegi üllatuseks.

Esitluse alguses ja lõpus laulsid seto naised oma kaunites rahvarõivastes ja hõbeehete kõlisedes. Uhke värk. Tutvustasin oma raamatut, rääkisin kuidas tekkis mõte seda kirjutada, salastatusest tingitud raskustest materjali hankimisel, raamatu ülesehitusest ja muust. Kirjastuse poolelt võttis sõna Mart Helme ja andis uurimusele ülipositiivse hinnangu.

Järgneval konverentsil olime Mardiga mõlemad jälle esinejapuldis. Mina andsin ülevaate piiriprotsessist ja sellest, kuidas tagastamisläbirääkimised muutusid loovutusläbirääkimisteks üldisemalt (kuidas kõik täpselt toimus saab raamatust lugeda). Mart Helme rääkis Venemaa ambitsioonidest ja geopoliitilistest ähvardustest ning meie võimekusest ennast kaitsta. Tema kõne võttis nii mõnelgi näo tõsiseks. Jaak Valge ettekanne rääkis Tartu Rahulepingu täitmata sätetest ja sellele külgekleebitud valedest ning põrmustas neid. Martin Helme polemiseeris meie vabaduse ja suveräänsuse teemadel ning küsis kumb me EL tingimustes oleme, kui üldse oleme. Veikko Saksi andis ülevaate Soome piiriküsimusest ja probleemidest. Eks ikka sellesama Venemaaga ja leidis, et püsivus viib sihile.

Ka konverents läks kokkuvõtteks suurepäraselt korda. Neid, kellel tukastus peale oleks tulnud, ei hakanud silmagi. Tavaliselt on alati mõni muhe hallpea kuskil norisemas.

Kellel kõneldu vastu huvi peaks olema, leiavad ettekanded üsna varsti Eesti Rahvuslik Konservatiivse Liidu (www.ERKL.ee) ja ka Nõmmeraadio kodulehelt.

TV3-e Boltovski tegi raamatuesitlusest uudise ning intervjuu. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=29607167
Kahjuks valiti minu pikemast jutust välja lause, kus keskpaigas kergelt puterdama hakkasin ja tänavaintervjuus esinesid vaid tegelikust olukorrast teadmatud kolm inimest. Kuid uudisklipp iseenesest oli väga positiivne. Nagu kõik vastukajad, mida senini raamatule olen saanud.

Ise olen ka üsna rahul, kuigi olen juba nii mõnegi asja leidnud, mida oleks võinud lisada. Siis läheks aga niigi paks raamat küll lõhki.

Siin lõpus võiks ka ära mainida, et raamatu ilmumise märkis ära nii Eesti Elu Kanadas, kui Rootsi Eesti Päevaleht, kes tegi seda lausa esikaaneloona.