teisipäev, 30. märts 2010

Karjalan Kuvalehti

Äsja (24.03.2010) nägi Soomes ilmavalgust uus ajakiri - Karjalan Kuvalehti. See on 84leheküljeline klantspaberil, 20 000-s tiraažiz asjalik ja huvitav väljaanne, mis jätkab tänaseks ilmumise lõpetanud ajalehe Karelia Klubi liini ja traditsioone, kuid nagu peatoimetaja Veikko Saksi juhtkirjas kinnitab - teeb seda tänapäevasemalt ja laiendatud konsepti alusel. Peateemaks on endiselt NSV Liidu poolt annekteeritud Karjala. Ajakiri püüab esile tuua demokraatlikke, poliitilisi, majanduslikke, kultuurilisi aga ka moraalseid ja eetilisi aspekte, millest sõltub Karjala tagastamisprotsessi positiivne areng ja lõpplahendus ning loomulikult sellele omapoolse panuse anda.

Ometi ei piirduta vaid selle teemaga. Olles Karjalan Kuvalehti esimest numbrit käes hoidnud, võin kinnitada, et tegemist ongi tõeliselt laiahaardelise ja huvitava poliitika-ajaloo-kultuuri-majandusajakirjaga, mida soovitan lugeda kõigil. Ka neil, kes tagastamisprotsessi iseenesest oluliseks ei pea. Sealt leiab palju huvitavat -ajakirja ampluaa ja haare ületab Soome piirid ning käsitleb erinevaid teemasid globaalses ulatuses.

Esimeses numbris on juttu tänase Karjala probleemidest ja selle tagastamisega seonduvast, pagulastest, loodusest, Soome sõjasüülisuse küsimusest, Jäämere sulamisega kaasnevatest uutest perspektiividest, paraplaaniga lendamisest ja paljust muust. Üllatavalt palju ruumi on antud Eestile. Juttu on meie laulvast revolutsioonist, Estonia klaverist, mida tehakse muuseas karjala kasest, Venno ja Indrek Laulist, soomepoistest, Eesti hümni saamisloost. Kahe lehekülje pikkuselt on ära toodud ka intervjuu minuga, seoses äsjailmunud raamatuga "Eesti-Vene piirileping: Kas ära andmine või äraandmine?" Lehes ilmus intervjuu ruumipuudusest tingituna küll lühendatud kujul, kuid edastan selle siinkohal terves pikkuses. Kellel tellimissoov, siis leiab ajakirja andmed veebiaadressil: www.karjalankuvalehti.com

Intervjuu Karjalan Kuvalehti´le:

Henn Põlluaas
Eesti-Vene piirileping: ära andmine või äraandmine?

Tallinn 2010
Kirjastus Kunst
Raamatus on 616 lehekülge, 72 fotot,üle 800 allik-viite.

Raamatu eessõnas tõdeb suursaadik Mart Helme, et "Raamatu suurimaks väärtuseks on ülima põhjalikkuse ja süstemaatilisusega kogutud andmete panemine laiemasse konteksti, piiriküsimuse käsitlemine üldpoliitilises, ajaloolises ja rahvusvahelises võtmes. Autor ei lahmi niisama, vaid toestab kõiki oma seisukohti viidete ning dokumentidega. Põlluaasa sule all joonistub välja Eesti Vabariigi poliitikute ning diplomaatide tegemiste-tegematajätmiste rida, mille üheks vaieldamatult mõtlemapanevaks jooneks on autori poolt ülima põhjalikkusega esile toodud taandumised eranditult kõigil meie piiridel. Aga ka üldine hambutus riigi väärikuse, suveräänsuse ja järjepidevuse kaitsmisel, rahvuslikust eneseuhkusest rääkimata."


Henn Põlluaas, ehk tutvustad ennast Karjala Kuvalehti lugejatele

Kõige lihtsam on ehk öelda, et olen sõltumatu publitsist, sise- ja välispoliitika analüütik.

Sul ilmus äsja raamat. Millest see räägib?

Raamat keskendub eeskätt Eesti-Vene piiriläbirääkimistele, mis algasid peale Eesti taasiseseisvumist ja kulmineerusid 1996. aastal lepingu parafeerimise ja allkirjastamisega 2005. aastal. Läbirääkimistele mindi kindlate suunistega taastada Tartu Rahulepingujärgsed piirid. Mingil hetkel muutusid kõnelused aga loovutusläbirääkimisteks, mille käigus alistuti Venemaa survele ilma, et Kremlil tulnuks oma vaenuvägesid meie piiridele saatagi. Kahetsusväärsel kombel on piiriläbirääkimiste protokollid, valitsuste otsused ja istungite stenogrammid jne, kust selguks kes ja millal vastava otsuse tegi, tänaseni salastatud, või mis veelgi hullem, arhiividest kadunud ja tõenäoliselt hävitatud. Sellele vaatamata võimaldab ka avalikest allikates: valitsuse ja välisministeeriumi pressiteated, artiklid, avaldused, mälestused, välisdiplomaatide kirjutised jne, ehk kogu kättesaadav informatsioon anda adekvaatse pildi piiriprotsessist ja selle telgitagustest.

Piiriküsimus on osa laiemast üldpildist ja kõneleb sellest, milline süsteem meil valitseb ja kuivõrd jätkusuutlik on Eesti riik. Seetõttu on sisse toodud ka mitmed kõrvalteemad reaalpoliitikast, Venemaa ambitsioonidest, info-ja propagandasõjast, nõukogude pärandist tingitud taagast, rahva ja võimu suhetest Eestis jne. Raamat annab ka põgusa ülevaate Eesti Vabariigi tekkimisest, tema piiride kujunemisest ning katsumustest, mis on ajalootormides seda väikest riiki ja rahvast tabanud. Samuti sellest, mis on toimunud meie merepiiridel.

Ehk annad meie lugejatele ülevaate Eesti-Vene piiriküsimusest laiemalt, koos väikese ajaloolise tagasivaatega.

Eesti Vabariigi ja Venemaa piirid pandi paika peale Eesti võitu Vabadussõjas 1920.a. Venemaaga sõlmitud Tartu rahulepinguga. Venemaa lubas tunnustada igaveseks ajaks Eesti iseseisvust ja puutumatust. Lubatud igavik kestis vaid 20 aastat. Seejärel, okupeeris NSV Liit Eesti. Järgnesid jõhkrad ja verised massirepressioonid, arreteerimised, mõrvad ja küüditamine. Saksa väed saabusid 1941 aastal ning koos juba varem ülestõusnud eestlastega kihutati punavägi minema. Loodetud vabaduse asemel asendus aga vaid üks okupatsioon teisega - tõsi küll oluliselt leebemaga. Sakslastel ei olnud, vastupidi venelastele, kavatsust eesti rahvast hävitada. Paratamatuse sunnil pidid eesti mehed II Maailmasõjas võitlema oma peavaenlase bolševismi vastu saksa mundris. See sõber ehk ei olnud meil kõige õigem, kuid vaenlane see-eest oli. Punavägesid suudeti kinni hoida tervelt üheksa kuu jooksul. Samal ajal liikus rinne lõunas edasi tervelt tuhat kilomeetrit. Tegelikult oli Soome ja Eesti rinne üks tervik ning Eesti kaitse püsimine oli määärava tähtsusega Soome iseseisvuse säilimisel. 1944. aasta septembris õnnestus rahvuslikel jõududel kuulutada välja iseseisvus, kasutades ära hetke, mil saksa väed olid lahkumas ja venelased ei olnud veel Eestit vallutanud. Täpselt, nagu 1918. aastal.

Eesti Vabariik kestis seekord aga vaid mõne päeva. Peatselt oli Eesti ülekaaluka vaenlase poolt vallutatud ja liidetud NSV Liidu koosseisu. Kuid veel enne Eesti täielikku vallutamist viis Stalin läbi Eesti idapiiri ebaseadusliku muutmise, liites 5,2% Eesti territooriumist, Narva jõe tagused alad ja Petserimaa, Vene Föderatsiooniga. Kõike seda tehti väidetavalt rahva enese soovil. Tõenäoline põhjus oli aga ilmselt soov kaotada viimanegi viide sellele, et suur ja võimas Venemaa on pidanud kogema häbistavat lüüasaamist ühe väikerahva poolt. On ju Tartu Rahu piir iseenesest kui grandioosne mälestusmärk meie Vabadussõja võidule. See mälestusmärk hävitati nagu sajad teisedki Vabadussõja mälestusmärgid üle terve Eesti.

Uuesti algasid arreteerimised, küüditamised, verised repressioonid ja genotsiid – Eesti kaotas ca. 20 % oma elanikkonnast. Okupeeritud ja annekteeritud Eestisse asustati venestamise eesmärgil pea pool miljonit muukeelset ja meelset venelast. Eestlased ei leppinud aga kommunistliku režiimiga – relvastatud vastupanu kestis 50-ndate aastate keskpaigani ning teistes vormides kuni NSV Liidu lagunemiseni.

1991. aastal kuulutas Eesti end iseseisvaks ja 1918. aastal loodud vabariigi õigusjärglaseks. Kõik maailma riigid taastunnustasid Eesti riiki tema endistes, Tartu rahulepingujärgsetes piirides. Eesti Kongress ja Ülemnõukogu (hilisem Riigikogu) kuulutasid Venemaa ühepoolsed piirimuudatused kuritegelikuks ja õigustühisteks. Tartu Rahu piirid põlistati Põhiseadusega ning viidi sisse ka Riigipiiri seadusesse. Venemaalt nõuti Tartu Rahu piiride taastamist. Tänavu möödub 20 aastat sellest kui Eesti Kongressil võeti vastu siht Eesti Vabariigi territooriumi taastamiseks. Omamoodi juubeliaasta.

Kuivõrd edukas Eesti oma seadusliku territooriumi taastamisel oli?

Kahjuks äärmiselt edutu. Juba läbirääkimiste lõpptulemus iseenesest on kõnekas – uude piirilepingusse ei jäänud mitte ühtegi Eesti-poolset tingimust. Kurioosne on, et paralleelselt Tartu Rahu piiride taastamise väljakuulutamisega algas tegelikult hoopis varjatud loovutusprotsess ja kokkumäng Kremliga, mis raamatus on üksikasjalikult ära toodud. Üheks põhjuseks on, et paradoksaalsel kombel ei toimunud Eestis lustratsiooni ega ühiskonna isepuhastumist ning võimu võtsid end vabadusvõitleja oreooliga pärjanud endised kollaboraatorid, nomenklatuurikommunistid ja KGB kaastöötajad. Suletud nimekirjade ja ülekantavate häältega valimissüsteemi loomisega on nad põlistanud end võimu juurde tänaseni. Seega võib utreerides väita, et läbirääkimislaua mõlemal poolel istusid ühe ja sama poole esindajad.

Venemaa, mida valitsevad endised KGB-lased, käitub endise NSV Liidu kombel agressiivselt ja vaenulikult, ning kasutab Eesti-vastases õõnestustegevuses edukalt ära ka siiajäetud nn. viiendat kolonni. Kuivõrd sügavale Kremli käsilased on suutnud pugeda näitab hästi Hermann Simmi juhtum ning ka Soomel endal on ju üsna selge kogemus kui edukalt on Moskva läbi aastakümnete suutnud Soome sise- ja välispoliitikat mõjutada. Eesti lühiajaline selja sirguajamine oli vaid näiline. Ka läänest tulnud soovitustel oli tihti Kremli maik man.

1994. aastal lahkusid Vene okupatsiooniväed president Meri ja Jeltsini nn. juulisobingute tulemusena vaid Eesti NSV territooriumilt (jättes siia „erru” oma viienda kolonni, ca 20 000 väljaõpetatud sõdurit-ohvitseri, lisaks perekonnaliikmed). Venemaaga ebaseaduslikult liidetud Patserimaa ja Narva jõe tagused alad jäid okupeerituks. Kreml märkis piiri ENSV ja Vene Föderatsiooni stalinliku piiri järgi ühepoolselt maha. Valitsus esitas moepärast küll protesti, kuid juba samal aastal teatas välisminister Andres Tarand valmisolekust loobuda lõplikult okupeeritud ja annekteeritud aladest, kui vaid Venemaa tunnustaks Tartu Rahulepingut.

Venemaa seda ei teinud. Eesti võimud aga jätkasid sellest hoolimata läbirääkimisi, mida on tegelikult võimatu läbirääkimisteks pidada. Venemaa valede ja propaganda saatel, justkui oleks Eestil põhjendamatuid territoriaalseid nõudmisi, Eesti olevat väike natsiriik, kus diskrimineeritakse venelasi jne., loobuti absoluutselt kõigist Eesti taotlustest ja eesmärkidest ning anti järele ka hulgalistes muudes küsimustes. Selle asemel, et maailmale tõde kuulutada ja otsida lääneriikidelt toetust meie õigustatud nõudmistele, asus valitsus seisukohale, et puudub vajadus end Kremli laimu eest kaitsta ja õigust taga nõuda. Vaikimine olevat väärikam. Sellega anti lisaks initsiatiivile ka propagandarelv vastase kätte. Oma rahvale esitati sõna otseses mõttes väljamõeldud ja alusetuid põhjendusi uue piirilepingu vajalikkuse kohta ning hulgaliselt desinformeerivat teavet. Näiteks tagastamisega kaasnevatest tohututest venelaste hordidest. Raamatus on põhjalikult toodud esile kõik sellised väited ning faktidele tuginedes need ka ümber lükatud.

1996. aastal parafeeris välisminister Siim Kallas Petroskois uue, Eestile kahjuliku piirilepingu, milles oli loobutud nii Tartu rahulepingu mainimisest, kui ka okupeeritud Eesti aladest. Tollane peaminister Vähi kiitles alles hiljuti ajakirjanduses, kuidas selleks puudusid volitused, kuid tegu tehti ikkagi ära. Ükski instants, kes oleks pidanud jälgima põhiseaduslike protsesside toimimist ja tagama riigi huvide järgimist ei tõstatanud küsimust toimuva õiguspärasuses. Rahvale väideti, et ilma piirilepinguta ei saanuks Eesti ei EL ega NATO liikmeks. See ei vastanud tõele. Täpselt nagu kõik ülejäänud põhjendused. Venemaa keeldus (edukalt kõikvõimalikke muid nõudmisi esitades, mis ka rahuldati) piirilepingu allkirjastamisest kuni 2005. aastani, mil see 18. mail rahva suureks pahameeleks Moskvas allkirjastati. Uue piirilepinguga legaliseeriti tänase päevani kestev kommunismikuritegu – okupatsioon ja annektsioon, kuid rahvale esitati seda kui suurt võitu.

Sa väidad, et uus piirileping on kahjulik ja vastuolus Eesti huvidega?

Kurioosne on, et Eestil ei ole uue piirilepingu järele tegelikult vähimatki vajadust. Seda on tunnistanud isegi peaminister A. Ansip, kelle ametisoleku ajal piirileping sõlmiti. Rahvusvahelise õiguse järgi on Tartu Rahu ja sellega määratud Eesti-Vene piir tänaseni kehtiv -Eesti ja Venemaa vahel ei ole sõjasesisukorda olnud. Pikk ajaline kestvus ei legaliseeri aastakümneid kestnud okupatsiooni ega annektsiooni, küll aga teeb seda uue piirilepingu sõlmimine, mis tühistab ka Tartu rahulepingu, millega Venemaa tunnustas Eesti riiklikku iseseisvust ja puutumatust. Seeläbi lõhutaks ka tänase Eesti riiklik õiguslik järjepidevus, millel oleks äärmiselt kahetsusväärsed ja pöördumatud tagajärjed.

Eesti seaduslikest aladest, sealsetest maavaradest jne. tasuta loobumisega põhjustatakse Eestile triljonitesse kroonidesse ulatuv kahju, ohustatakse kogu Eesti varustatust elektrienergiaga (Narva soojuselektrijaamade jahutusvee lüüsid jäeti Vene poolele) ja riigi julgeolekut. Ainuüksi Narva jõe taha jäävast põlevkivist toodetav diiselkütus kataks Eesti vajaduse 75 aastaks. Rahaliselt vastab see Eesti mitmesaja aasta eelarvele – meie aga kingime selle ära. Miks? Üks omanäolisemaid eesti rahvakilde – setod on lahutatud oma kodudest ja varast, hajutatud ning määratud hääbumisele.

Kõigele lisaks on piirileping otseses vastuolus ka Eesti Põhiseadusega. Muutmaks Eesti-Vene piiri tulnuks muuta esmalt põhiseadust. See „pisiasi” ei takistanud võimulolevaid, loovutuspoliitikat ajavaid, suurelt osalt endisi kommuniste, piirilepingut sõlmimast ja seda Eesti diplomaatia suure võiduna esitamast. Näiteks Põhiseaduse sättest, et Eesti-Vene maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga, hiiliti mööda väitega, et kuna Peipsi järvel jäi kuueteistkümne kilomeetri pikkune jupike õigest piirist alles, siis on see PS säte täidetud. PS §2: Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu, ei väärinud arvestamistki, sest territoorium olevat vaid üks riigi tunnustest. Ei enamat.

Hoolimata sellest, et Põhiseaduse järgi ei tohi Riigikogu võtta vastu põhiseadusevastaseid otsuseid, ratifitseeris Riigikogu lepingu ning president Rüütel, kes omal ajal kuulutas välja otsuse taastada Tartu Rahu piirid kuulutas välja neist loobumise. Riigikohus lükkas tagasi kõik piirilepingut vastustavad hagid. Loomulikult tekitab kõik see õigustatud kahtlusi võimulolijate eesmärkide ja motiivide suhtes. Samuti õiguskaitseorganite võimes ja eeskätt tahtes kaitsta põhiseaduslikke norme ja riigi suveräänsust.

Eelpooltoodu annab selgituse ka raamatu pealkirjas olevale sõnamängule. Eesti keeles kõlavad sõnad ära andmine/ luovutus täpselt samamoodi kui sõna äraandmine/ pettäminen, kavallus.

Kuidas suhtuvad eestlased uue piirileppe sõlmimisse?

ETV/Foorumi 2005.a. küsitluse järgi oli 82,5% rahvast Tartu Rahulepingujärgsetest piiridest loobumise vastu. Arvukates küsitlustes, petitsioonides, meeleavaldustes jne. avaldunud vastuseis oli ja on aga võimulolijatele kui hane selga vesi. Mingil diskussioonil ei lastud tekkida ja rahva arvamust ei küsitud. Riigikogu ratifitseeris välisminister Paeti allkirjastatud uue piirilepingu ära kiirendatud korras, erakorralisel istungil, kordagi küsimata, kuidas ja miks tagastamisläbirääkimistest oli saanud loovutusprotsess.

Meie probleem on ka selles, et kuigi arvamusküsitlused näitavad selget vastuseisu loovutuspoliitikale, on ühiskonna tooniandvaks käitumiseks passiivsus. Organiseerunud poliitilisi jõude ja inimesi, kes territoriaalsete loovutuste vastu aktiivselt välja astuvad, on hetkel vähe. On ju rahvast otsustusprotsessist eemal hoitud, loovutuspoliitikat juba aastaid õigustatud, vastuhääli ignoreeritud ja tähelepanuta jäetud. Üheks raamatu eesmärgiks ongi inimeste aktiviseerimine ja uue diskussiooni algatamine.

Mis juhtus peale piirilepingu raatifitseerimist Riigikogus?

Riigikogu poolt lepingu ratifitseerimisseaduse preambulisse tehtud kaudse viite tõttu Tartu Rahule keeldus Venemaa piirilepingut ratifitseerimast ja teatas oma allkirja tagasivõtmisest. Viite näol oli tegemist puhtakujulise tööõnnetusega, sest Eesti valitsevate ringkondada eesmärk oli ju ära andmine. Taheti vaid jätta muljet, justkui Tartu Rahu neile midagi tähendaks. Venemaa väitel võimaldab aga viide Eestile kuulunud alade tagasinõudmist tulevikus. Kas allkiri võeti tagasi väidetaval põhjusel või loodab Venemaa suhete pingestamisega saavutada uusi järelandmisi, on raske öelda. On ju Venemaa piiriküsimust kasutanud ennegi oma naabrite survestamiseks. Igatahes kinnitab Venemaa käitumine tegelikult Tartu Rahulepingu jätkuvat jõusolekut ning olukord on tänu sellele Eestile hetkel soodne, kuigi meie idameelsete poliitikute seast (k.a. president Ilves) kostavad juba hääled preambuli tühistamiseks.

Kas nende aastate jooksul tehti koostööd ka naaberriikidega, kellel samamoodi piiriküsimus Venemaaga üleval on?

Koostööd tehti, kuid mitte sellist nagu võiks eeldada. Ka Lätilt kahmas Venemaa ära üsna suure territooriumi – Abrene maakonna. Kuigi üheskoos oleks tagastusläbirääkimised olnud kahtlemata tulemuslikumad, puudus Riiaga igasugune koostöö. Riigikogu stenogrammidest selgub, et hetkel kui meie parlament ratifitseeris uue Eesti-Vene piirileppe, polnud välisminister Paetil aimugi, millises seisus on Läti-Vene läbirääkimised.

Küll tehti aga koostööd Soomega, kuid just vastupidistel eesmärkidel - hoopis oma territooriumi vähendamisel. 1993. aastal tõmbasid Eesti ja Soome oma merepiiri Soome lahe mediaanjoonelt tagasi ning loobusid põhjendamatult tuhandetest ruutkilomeetritest territoriaalvetest. Tegemist oli president Lennart Meri ja välisminister Trivimi Velliste initsiatiivil teostatud „vabatahtliku enesepiiranguga“. Soome haaras ettepanekust õhinal kinni ja meie piiride vahele tekkis nn. eikellegimeri. Mõlema maa opositsioon nägi selle sammu taga otsest Venemaa militaarsete ja majanduslike huvide tagamist – sai ju Vene sõjalaevastik sellega takistamatu ja kontrollimatu pääsu läbi Soome lahe ja meie randadele lähemale. Selge on, et sellest võitis vaid Venemaaa. Ka meie mõlema maa julgeolekut ja keskonda otseselt ohustav Nord Streami (ehk Vene Läänemere militaarse hõivamise) projekt poleks võimalik, kui meie riikide merepiir asuks endisel kohal.

Ainus koostöö on toimunud nn rohujuure tasandil. Eesti, Soome ja Läti kodanikeorganisatsioonidel on omavahel tihe koostöö. Näiteks kasvõi sümboolne Eesti-Soome merepiiri taasmärkimine Soome lahe mediaanjoonel, mida kajastas isegi Reuters.

Miks ja kellele sa selle raamatu kirjutasid?

Üks põhjus, mis ajendas käesolevat uurimust läbi viima oligi konkreetse teema jätkuv salastatus. Avalikkusel on õigus teada, kelle poolt, milliste kaartide ja millise strateegia alusel on seda mängu mängitud ning kas väidetav võit ei ole hoopis pyrrhoslik – äkki veel üks sarnane ja me oleme kadunud.

Minu eesmärk ei ole mitte keskenduda minevikule, vaid olla selle kaudu suunatud tulevikku. Raamatu üheks ülesandeks on tuletada avalikkusele ja „süsteemile” meelde, et riigivõimu sattumine sõltuvusse välistest teguritest, võõrandumine rahvast ja sellest tulenev rahva võõrandumine poliitikast võib demokraatiale ja Eesti riikluse jätkuvusele ohtlikuks osutuda. Ja kuigi tagantjärgi on lihtne tark olla, on paraku võime kasvõi tagantjärgigi tark olla just see, mille tõttu me oleme võimelised õppima enda, teiste ning oma eelkäijate ja mineviku vigadest. Teravate küsimuste salastamine ei võimalda õppimist ega vältida vigade kordumist. Piiriteema ei ole mitte ainult oma kodudest ja maadest ilmajäänute küsimus, see on terve Eesti rahva ja riigi küsimus.

Arvan, et see peaks huvi pakkuma ka meie naabritele, kellel meiega sarnaseid probleeme on.

Mida peaks ette võtma, milline on sinu tulevikuvisioon?

Eesti peab tühistama uue piirilepingu, täpselt nagu Venemaa on seda teinud, ning kuulutama sellele moratooriumi. Piiridest on võimalik rääkida ainult nende taastamise või õiglase kompenseerimise võtmes (kui rahvas nii otsustab). Selle asemel on valitsus aga algatanud demarche saamaks lääne toetust piirilepingu ratifitseerimisele Venemaa poolt. Õnneks ei soovi lääs rahva tahte vastasesse ja seetõttu piinlikusse äraandmisesse avalikult sekkuda – EL on korduvalt teatanud, et tegemist on kahepoolse küsimusega.

Ülimalt oluline on, et Venemaa mõistaks milles peitub heanaaberluse ja koostöö võti. Et see ei ole võimalik ähvarduste, surveavalduste ja minevikuvigade õigustamise korral. Eesti peab mõistma aga, et vaatamata väiksusele on ka meil õigus suveräänsusele, territooriumi puutumatusele ja enda huvide eest seismisele. Teiste huvid, näiteks Georgia territoriaalne terviklikkus, mille eest oleme intensiivselt seisnud, ei saa ju olla meie endi omast tähtsamad.

Eesti idapiir on täna de facto seal, kuhu Venemaa ta jõudu kasutades maha märkis, de jure jäägu aga sinna, kus on tema seaduslik koht. Tartu Rahulepingust taganemisele ei ole olemas õiguslikke, poliitilisi, majanduslikke ega moraalseid põhjendusi. Jaksasime taasiseseisvumist 50 aastat oodata, jaksame ka Eesti seaduslike piiride taastumist oodata ja nõuda. Ehk mõistab ka Venemaa kord, et naasmine demokraatia ja üldtunnustatud heade käitumisnormide juurde ning anastatud territooriumite tagastamine on tegelikult mõlemapoolselt kasulik. Õigus ja õiglus võidab alati. Peame selleks vaid igati kaasa aitama.


Millised tunded valdavad sind nüüd, kui pikaajaline töö on vilja kandnud?

Tunne on muidugi hea. Uurimistöö ja kirjutamine kestis peaaegu kolm aastat. Eriti hea meel on selle üle, et suutsin suurel määral täita tühiku, mis sellel alal valitses ja tungida läbi kõikevarjava konfidentsiaalsusloori. Suuresti just salastatuse tõttu pole uue piirilepingu läbirääkimiste ja sõlmimise teemal tänaseni ühtegi uurimust ega raamatut avaldatud. Kahtlemata on minu töö avalöögiks edasisele uurimistööle.

Head meelt teeb muidugi ka väga positiivne vastukaja lugejatelt, mida olen saanud. See näitab, et raamatu järgi oli vajadus. Loodan, et olen poliitikutele suutnud selgitada, et me peame järgima Eesti poliitikas äraunustatud väärtusi nagu au, väärikus, ausus, sirgeselgsus, rahvuslike huvide kaitsmine jne. enne, kui meie riigi ja rahva jaoks lootusetult hilja on. Kui me jätkuvalt taganeme ja kõigest nii kergesti ja allaheitlikult loobume, siis ühel päeval ei olegi meil enam millest kinni hoida. Uut isamaad, eesti rahvast ning võimalust oma riikluse ja kultuuri loomiseks ja arendamiseks ei saa me enam iialgi. Kui poliitikud sellest aru ei saa, siis tuleb nad lihtsalt välja vahetada. See peaks olema mõtlemiskohaks tervele rahvale.

Esialgu on aga vaja teha vaid üks mehetegu - peatada ära andmine ja äraandmine ning teatada Venemaale ja tervele maailmale: „Meil on olemas Tartu Rahuleping, uut piirilepingut me ei vaja!”

1 kommentaar:

  1. Väga õige, hr. Põlluaas. Eesti alade ära andmine oli äraandmine! Nagu Te ütlesite - kui poliitikud sellest aru ei saa, tuleb nad välja vahetada.

    VastaKustuta