Ma ei ole, ilmselt nagu enamik inimesi, pensioniea küsimusse eriti süvenenud. Mis on loomulikult vale, sest varem või hiljem jõuab see aeg kätte igaühele ja mida ligemal see on, seda olulisemaks see saab. Pealiskaudselgi lähenemisel tekitab pensioniea edasilükkamine hulganisti vastakaid mõtteid ja hetke, mil väljateenitud puhkust nautima saaks hakata, jänese kombel eest ära jooksma panemine ei tundu sugugi tore.

Tõsi on, et meie majandus on langenud mürinal enneolematusse lainepõhja (millele ehteestlasliku huumoriga oleme isegi mitmeid hellitusnimesid andnud: masu, täpe, pupu). Tõsi on, et oleme seal kriisi üleilmsusele vaatamata suuresti tänu oma poliiteliidi suutmatusele majandusprotsesse mõista ja suunata ning soovimatusele välismaistele kartellidele, kes meid laenumulli lõksu püüdsid, päitseid pähe panna. Tõsi on, et kuigi valitsus maalib majanduskasvust roosilisi pilte, on kriisist väljatulek veel suure küsimärgi all. Tõsi on, et sotsiaalsfääris haigutab pooleteise miljardi suurune puudujääk. Tõsi on, et pensionifondid on kaotanud suurema osa enda väärtusest. Tõsi on, et töökäsi, kes pensionäride heaolu eest töötama peaksid jääb üha vähemaks ja nende tööjõudlus kasvõi USA-ga võrreldes pole kuigivõrd kiita. Tõsiasjana näib see, et raha lihtsalt ei jätku.

Samas on tõsi ka see, et pensionärid on oma töö ja maksude maksmisega enda pensioni auga välja teeninud - see ei ole ju mingi neile riigi poolt tehtav kingitus. Tõsi on see, et tänaste pensionäride toodetud lisaväärtuse, mille arvelt neile pensioni maksta saaks, röövis omal ajal Eesti okupeerinud ja annekteerinud NSV Liit. Tõsi on see, et selle asemel, et Venemaalt (kui NSV Liidu ametlikult õigusjärglaselt) kompensatsiooni nõuda, on Eesti poliitladvik teatanud, et Eestil mingeid nõudeid pole. Nagu kõigi okupatsioonikahjude, küüditamiste, anastatud territooriumite, loodusreostuse jne. eest, mille eest nõutavad sajad miljardid suureks abiks võiks olla. Iseasi muidugi, kas Venemaa maksaks. Tõsi on ka see, et kalkulatsioonid näitavad, et kõige lihtsam tee probleemi lahendamiseks oleks tõsta pensioniiga ja lasta pensionäridel edasi töötada, maksta makse ja hoida kokku pensionite maksmise pealt.

Raamatupidamislikult ja matemaatiliselt on see lihtne. Vägagi. Ometi on tegemist varem või hiljem pensioniikka jõudva eranditult iga inimese igapäevase toimetuleku ja eluga, mitte lihtsalt kuiva matemaatikatehte ja raamatupidamisarvestusega.

Tõsi on see, et eestlaste eluiga, eriti meestel, on üks lühemaid Euroopas. Ka meie tervis on üks viletsamaid ja jätkuva tervishoiusüsteemi vale juhtimise, rahapuuduse ja tõhusa ravi kättesaamatuse tõttu halveneb ilmselt veelgi. Tõsi on see, et meie töötatud päevade arv aastas ületab niigi juba teiste riikide näitajad. Saksamaal on näiteks pühasid üle kolmekümne, meie vaid mõne päeva vastu aastas. Soomes on tööpäevi umbes kakssada meie kolmesaja vastu.

Mis on kõige selle tagajärg - pensioniiga tõstes sureb niigi juba äraaetud inimestest suur osa lihtsalt ära, enne kui nad väljatenitud puhkust ja vanaduspõlve nautima võiksid hakata. Või varsti peale seda. Juba niigi surevad, ilma, et oma lastelastega koos piisavalt aega saaks veeta. Rõõmustage härrad poliitikud - puhas kokkuhoid riigikassale! Seda ongi vaja, sest kuskilt peab ju tulema ka raha teie endi üha kasvavate palkade katteks.

Sellest kadalipust läbikäinud ja alles(loe: ellu)jäänud vanemate inimese töövõime ei ole aga enam see, mis ta oli nooremas seas. See tähendab nende rakendamist majanduse seisukohalt vähemolulistel ja vähemtasustavatel töökohtadel, kus ka nende poolt makstavad maksud on väiksemad ja ei kata ilmselt isegi haigekassakulusid, mida põhjustab vaeste vanainimeste töölesundimine. Oodatud kokkuhoiu asemel võib tulemuseks olla hoopis ootamatu kulude tõus.

Kas tõesti näevad teatud ringkonnad rahamuredest väljatuleku ja kokkuhoiu ainuvõimalusena meie pensionäridest tööorjade tegemist ehk siis sõna otseses mõttes nende tapalavale saatmist ja tööga sundlikvideerimist. Selle asemel, et püüda tõsta meie majanduse konkurentsi- ja innovatsioonivõimet, toetada välisturgudele suunatud majandusharusid ja tootmist, Eesti majanduse efektiivsust tervikuna ning teha lõpp laenubuumi harjal meid kuristikku tõuganud välispankade röövkapitalismile? Kas tõesti on pensionärid need, kelle kirstudel tahab valitsus liugu lasta viie rikkama riigi hulka? Tõsi see ju on -nii on vist kõige lihtsam. Pole pensionäri - pole probleemi. Kas selline kokkuhoiuidee on aga ka kõige õigem ja eetilisem? Ei usu! Eriti selle taustal, et riik on lubanud lahkelt raisata tervelt kolm miljardit krooni blufiks osutunud kliimasoojenemisvastasele võitlusele.