Vanemad inimesed mäletavad hästi, kuidas kutsuti neid, kes kuulutasid sotsialismi võitu ja ülistasid kommunismi, ilustasid, varjasid või püüdsid anda teist tähendust ajaloole ja reaalsele tegelikkusele, üritasid kustutada meie rahvuslikku mälu, -teadvust ja -eripära internatsionalistliku kommunismiideoloogia ja propagandaga, rüütades kõike seda ilusatesse sõnadesse. Selliseid inimesi kutsuti Kremli ööbikuteks.

Võiks arvata, et sellised meie jaoks hävitusliku, uue ja irratsionaalse tegelikkuse loomise katsed lõppesid koos Nõukoguse Liidu varisemisega, kuid asi pole sugugi nii. Juba aastaid on teatud ringkonnad ka tänases Eestis üritanud mässida eestlaste ühiskondlikku mälu ja kogemust unustuseloori. Meile olevat kasulik unustada minevikusündmused, kõik katsumused ja tragöödiad. Meie riigi hävitamine ja okupeerimine, süütute inimeste arreteerimised ja küüditamised, orjatööle sundimine ja massimõrvad, vaimne represseerimine ja jõhker venestamispoliitika. Pilvitu tuleviku pandiks olevat totaalne mälukaotus ning eesti rahva kallal verist genotsiidipoliitikat läbiviinud riigile ja inimestele nende kuritegude tingimusteta andestamine. Kõike seda ilma nendepoolse vähimagi kahetsuse märgita ega andeks palumiseta, Venemaa endistviisi jätkuvate valede ja vaenulike propagandarünnakute saatel. Veel parem oleks, kui me loobuksime oma väärtushoiakutest, hakkaksime kõigele hoopiski teise pilguga vaatama ja revideeriksime enda ajalookäsitlust, lähendades seda kahtlase väärtusega "kodurahu" nimel siia elama asustatud muukeelse ja muumeelse kontingendi ja nende emamaaga.

Üheks selliseks kohaks, kus peaksime mineviku, oleviku ja eesti rahva kannatused unustama ja okupandile sõbrakäe ulatama, olevat II Maailmasõja võidu tähistamine Moskvas. Meie presidendi osalemine kujutavat endast tähtsat sammu riikidevaheliste suhete parandamisel - pealegi lähevad sinna ju ka teiste maade presidendid ja koos Punaarmeega marsivad paraadil ka kunagiste liitlasvägede kolonnid.

"Kui me tahame olla see üks riik, kes näitab, et temal on arusaam, mis erineb kõikidest teistest riikidest, ja seetõttu jätab sellise jonnaka mulje - mina ei arva, et see on Eesti Euroopa poliitikale kõige targem asi," ütles USA-s töövisiidil viibiv president rahvusringhäälingule antud intervjuus.

See on juba mitmes kord, kui Ilves nimetab meie tõest ajalookäsitlust ja seisukohti jonnimiseks ja rumaluseks ning kutsub meid üles enda arusaamadest ja väärtustest loobuma. Sellega annab Ilves selge märgi, et Venemaa ajalookäsitlus on tema meelest õige ning kõik see, mille eest oleme võidelnud on ebaoluline ja vale. Ilvese sõnadest järeldub, et Eestit pole iialgi okupeeritud, et kõik arreteerimised, küüditamised ja mahalaskmised olid õigustatud bandiitidevastased meetmed jne. Täpselt nii, nagu seda Kremli satraabid ja nende nn. tõekomisjon väidavad.

Ometi ei ole meie ja lääne kogemust kommunismi ja Venemaaga võimalik võrreldagi. Inglaste, prantslaste ega teiste lääneriikide kodanike kallale kommunistid ei pääsenud. Neile oli kurjuse kehastuseks natsism, mis kokkuvõttes ei suutnud pooltki niipalju kurja korda saata kui siinpool raudset eesriiet toimetanud kommunistlikud timukad. Ääretult rumal on hakata enda vaenlast pidama sõbraks vaid põhjusel, et keegi kaugel ei saavat meie olukorrast aru ja seab oma ärisuhted liitlassuhetest ettepoole. Sellisel juhul tuleb olukorda selgitada. Siiras sõber saab aru, vastasel juhul ei ole tegemist sõbraga.

Ilvese seisukoht ei pane aga imestama - juba mitme aasta eest kinnitas ta Tallinna Ülikoolis esinedes, et väärtuspõhise poliitika aeg on läbi. Samuti tuleks Venemaa demokraatiast eemaldumise ja inimõiguste rikkumiste suhtes silmad kinni pigistada. Viimati Venemaa visiidilt naastes nõudis ta Vene survele järeleandmist ja piirilepingu ratifitseerimisseaduse preambulast viite Tartu Rahule ärajätmist. Piinlik, eriti seetõttu, et ka ta ise on varem kinnitanud, et küürutamine ja järeleandmised Kremli survele toovad suhete paranemise asemel kaasa vaid uusi nõudmisi. Heade suhete võti ei ole Eesti käes. Venemaa nõrku ja allaheitlikke ei austa. Nii on alati olnud ja miski pole muutunud.

Muutunud ei ole ka Venemaa ambitsioonid ja agressiivsus, tema püüd allutada naaberrahvaid k.a. meid ning naeruväärne usk vene rahva erilisse maailmamissiooni. Seda kõike Kadri Liigi(Kaitsealgatuskeskus)fatamorgaanadele vaatamata(kui ta Ilvese otsust kaitsma tõttas), et Venemaal olevat juba aastaid näha kindlaid märke demokraatia, koostöö- ja heanaaberlustahte tõusust. Huvitav, kes siis Gruusiat ründas ja meil pronksiöö korraldas?

Ometi arvab Ilves nüüd, et väärikusele ja oma rahva tunnetele vilistamine on tark ja edukas poliitika. President võib ju arvata, mida soovib, kuid väljaütlemistes ja tegudes peab ta tingimusteta järgima oma rahva ja riigi huve. Vastasel korral pole ta vääriline olema Eesti president. Oma sõnadega ja kavatsusega minna Stalini piltidega kaunistatud Moskvasse tähistama meie vaenlase võitu, mis meie jaoks tähendas Eesti riigi ja rahva orjastamist, vastandab ta ennast nii rahvale kui riigile. Ükskõik kui ilusate sõnadega ta oma sammu rüütab. Sellega asub ta samale positsioonile Eesti-vaenulike jõudude ja juunikommunistidega, kes samuti kord Moskvasse kiitust laulma ja sõbrakätt pakkuma sõitsid. Kas meil on nüüd uus Kremli ööbik, kellel ka Brüsseli viisid on kenasti suus?