Kõne Riigikogus 14.10 2021

Elektri hind ja inflatsioon Eestis on Euroopa kõrgeimad. Hinnatõus ohustab rahva igapäevast toimetulekut, riigi majanduse jätkusuutlikkust ja ühiskondlikku stabiilsust.

Eestis on see tingitud eeskätt Euroopa Liidu kehtestatud CO2 kvootidest. Meie elektritarbijad peavad maksma praeguste elektrihindade juures vähemalt 250 miljonit eurot rohkem kui aasta varem. See tõstab aga eranditult kõiki hindu. Nii tootja- kui tarbijahindu.

Fossiilne tootmine on tehtud kalliks kunstlikult, teadlike ja tahtlike poliitiliste otsustega, vaatamata tõsiasjale, et CO2-vabast tootmisest ei piisa praegu ega ka lähemas tulevikus.

Täiesti hämmastavad on väited, justkui kõrge hind oleks tingitud sellest, et meil on vähe taastuvelektri tootmist. Kõrge elektri hind on tingitud sellest, et eesmärgiks on seatud fossiilsest kütusest loobumine ja selle kiirendamine üha tõusva kvoodihinnaga olukorras, kus energiatarbimine kasvab ja muud reaalsed alternatiivid puuduvad. Mingitele utoopilistele uutele tehnoloogiatele üleminek on häma, sest uusi tehnoloogiaid pole veel olemas. Ja kui olekski, siis on uus alati kallim.

Taastuvenergeetika on poolik lahendus, nagu ka Eesti rannikuvetesse plaanitud suured avameretuulepargid. Nendega kaasnevad samad probleemid, mis tänaste tuuleparkidega. Pole tuult, pole elektrit. Eestis pole ligi kolmveerand aastat. Me võime tuuleparkide arvu sajakordistada, kuid tuult see juurde ei too.

Merel on tuuleolud paremad, kuid tuulevaiksete perioodide kompenseerimiseks on nii täna kui tulevikus vaja täpselt sama mahuga fossiilset põlevkivielektri tootmist. Ja selle eest meile lajatataksegi, kuigi ilma pole võimalikki. Pealegi on energia salvestamise võimalused on nullilähedased veel aastakümneid.

Euroopa Liidu kliimapoliitika nõudel peab põlevkivielektrile ostma juurde CO2-kvooti, mille hind on tõusnud hullumeelseks ja mille hävitavaid tagajärgi me kogeme. Pole näha, et taastuvenergiat hakkaks üle jääma ja hinnad oleksid madalad, sest kliimapoliitika eelduseks olev rohepööre ja dekarboniseerimine nõuab üha rohkem ja rohkem elektrit.

Ilma rohepoliitikast tingitud CO2 kvootideta oleks elekter kordades odavam. Reaalsusest irdunud kliimapoliitika jätkudes pole aga kahtlustki, et  CO2-kvoot ja elekter kallineb  veelgi. See ongi ju nii Komisjoni kui tänase Reformi- ja Keskerakonna valitsuse varjamatu eesmärk. Sama tahavad ka sotsid.

Komisjonil puudub elementaarnegi prognoosivõime. Tänavuseks prognoositi CO2 hinnaks 23.- eurot, tegelikkuses on see 61.-, 2030-ndaks prognoositi 91.- eurot, tänast tendentsi arvestades, saab see olema vähemalt 300.- või rohkemgi.

Sisuline analüüs kliimapoliitika ja rohepöörde tagajärgede ning energiamajanduse tuleviku kohta puudub. Kõike seda pole põhjalikult Euroopa Liiduski läbi räägitud ega päriselt kokku lepitud. Millegipärast ei taha rohepöörajad rääkida ausalt ka tuule- ja päikeseparkide ehitamise ning utiliseerimisega seotud saastest. Rohepööre põhineb suuresti kunstlikult tekitatud kliimahüsteerial ja hirmude õhutamisel.

Ka päikeseenergia ei too lahendust. Pole päikest, pole elektrit. Lisaks viib taastuvenergia hinna üles riiklik toetus: 100 miljonit eurot aastas. Toetus lisandub juba niigi ülikõrgele börsihinnale. Meie kõik maksame selle kinni taastuvenergia tasuna elektriarvetel. Meenutan, et juba aastaid tagasi osundas Konkurentsiamet, et kui vähendada taastuvenergia tasusid 75%, jääks tootjate kasum ikka suureks.

Meie elektriturg ja hinnad ei tulene turuloogikast vaid poliitikast. Ilma elektri hirmkalliks teinud poliitiliste otsuste tagasipööramiseta ei ole võimalustki, et elektrihinnad saaksid alla tulla. Valitsusel peab olema tegevuskava, kuidas leevendada elektri hinna tõusu nii Eesti-siseselt kui üleeuroopaliste reeglite kontekstis. See kava aga puudub.

Puudub ka mõjuanalüüs, mida toob hinnatõus kaasa sotsiaal-majanduslikult. Peaminister on öelnud, et eesti majapidamisi kõrge hind ei kõiguta. Väikese sissetulekuga inimesed saavad küsida toetust omavalitsustelt. See on küüniline ja inimesi alandav lahendus, mille mõju nullib ära inflatsioon.

Elektri kõrge hind mõjub hävitavalt kogu meie ettevõtlusele, majandusele ja konkurentsivõimele. See toob kaasa töötuse kasvu, pankrotilaine ja sotsiaal-majandusliku katastroofi. Valitsus aga keeldub mõjusaid ja püsivaid meetmeid kasutusele võtmast, ammugi ei ole nõustunud oma rohepöörastest kavadest ja PÕXIT-ist loobuma.

Valitsuse plaan sõlmida pikaajalisi taastuvenergia ostu-müügi lepinguid, millega fikseeritakse osa riigisektori energiatarbimisest kindla hinnaga kümneks aastaks, on tänase hinna juures arulage. See mitte ei alanda hindu, vaid garanteerib ülikõrged hinnad hulkadeks aastateks. Kui just valitsuse eesmärk ei olegi ajada hinnad tänasest veelgi kõrgemaks.

See, et opositsiooni survel lükati elektri- ja kütuste aktsiisi tõus edasi aastaks 2023, ei ole lahendus. Hinna tõstmise ärajätmine elektri hinda ei alanda. Ammugi piisav ei ole ka lubatud võrgutasu ajutine vähendamine. On vähe ka sellest, et Euroopa Liidu energeetikaministrite kohtumisel väljendas Eesti moka otsast, et heitmekaubanduse süsteem vajaks kohendamist. Tervet Euroopat kägistav ja kahjustav CO2 kvoodisüsteem tuleb prügikasti saata! Sellel pole muud tagajärge kui tootmise kolimine mujale ja Euroopa majanduslik allakäik.

Rumalate poliitiliste otsustega kõrgeks aetud elektri hind tuleb viia alla tarkade poliitiliste otsustega. See peataks ka inflatsiooni. EKRE on teinud selleks terve rea ettepanekuid, alates CO2 kvoodisüsteemist väljaastumisest, võrgutasu ja aktsiiside alandamisest, taastuvelektritasu kaotamisest, käibemaksu alandamiseni, jne. Võimalusi ja nende kombinatsioone on palju, kuid valitsusel puudub igasugune tahe diskussiooniks.

Eesti tarbija on arusaadavalt väga tundlik elektri hinnatõusu suhtes. Küsitluste järgi ei toeta ligi 70% meie inimestest Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmist, kui see tähendab mitmekordset hinna tõusu ja elatustaseme langust. 

EKRE meelest on valitsuse ükskõiksus, meie rahva vaesekskurnamine ja majanduse hävitamine vasakäärmusliku roheideoloogia nimel lubamatu. Elektri hind tuleb viia alla! Püsivalt ja kohe!

 

 Kõne Riigikogus 29.09.2012

 Transpordi arengukava on deklaratiivne, loosunglik, väga väikese innovatiivsuse ja tulevikku vaatava pilguta. Aga kõige kurvem on, et see, mis me siin teeme, et me arutame transpordikava üle, teeme ettepanekuid, esitame häid mõtteid, kuidas mingeid probleeme lahendada või mingisuguseid uusi samme astuda, on tegelikult tühikargamine, tühi töö ja vaevanägemine, sest arengukavasid koostab ja kinnitab valitsus. Nemad, nagu me ka pildilt näeme, ei viitsi isegi ära kuulata meie mõtteid seoses sellega (valitsusepoolne ettekandja MKM minister Taavi Aas lahkus arutelu ajaks saalist).

 Erinevate valdkondade arengukavad, mis peaks meie riigi ja valitsuse tegevust koordineerima pikaajaliselt, nagu seegi transpordi ja liikuvuse arengukava aastani 2035, ei saa olla lihtsalt sellised, et ükskõik, mis poliitiline jõud on parasjagu valitsuses, nemad selle koostavad ja enam kui kümneks aastaks peavad kõik selle järgi tegutsema. Need on olulised programmid, need on olulised sihid ja need peaks olema Riigikogu poolt kinnitatavad, mitte lihtsalt meile niimoodi ette näidatud.

 Aga kuna siin on erinevatel transporditeemadel juba räägitud, siis olles Eesti lennunduse toetusrühma liige ja ka esimees, siis ma tahaks enda sõnavõtus keskenduda just sellele. Arengukavas on, kui me vaatame ka kooskõlastusi, vähemalt 100 lehekülge teksti. Lennundusele, mis on ju vaieldamatult väga innovatiivne, väga suure perspektiiviga ja ka tulevikuga transpordiliik on siin ainult mõned leheküljed. Ja see on äärmiselt kurb, sellepärast et lennundussektor, kuigi koroonakriisi tõttu on see loomulikult üks suuremini pihta saanud valdkondi, siis enne seda tootis meile 4–5% SKT-st. Sellega on seotud erinevate valdkondade läbi umbes 40 000 inimest ja see on märkimisväärne hulk.

 Kui me vaatame, mida siin on öeldud, siis tegelikult me leiame siit arengukavast põhiliselt ainult kirjeldusi, mis on tehtud. Et Kihnus parandati lennurada ja Pärnu lennujaam rekonstrueeriti ja ka Tallinna lennujaamas üht-teist tehakse. Ja mainitakse, et Tartus justkui ei olegi midagi teha vaja ja Ruhnus ammugi, mis ei vasta üldse tõele. Ja siis räägitakse lihtsalt loosungeid sellest, kuidas peame Aasia turgudele minema ja kuidas tagada majanduse konkurentsivõimet ja Eesti reisijate liikumisvõimet arendama, suurendama. Aga sellest, mida kavatsetakse teha tegelikult selle enam kui 10 aasta jooksul, praktiliselt mitte midagi asjalikku ega konkreetset ei ole. Jah, mainitakse ära, et mahitamata õhusõidukite teemat, aga põhiliselt puudutab see pakivedu. Millest oleks pidanud rääkima, oleks pidanud rääkima õhutaksodest, mis juba tulevad täna, mida ka täna tahetakse Eestis juba pilootprojektidena sisse viia, elektri lennukitest, lennukitööstusest, disainist, hooldusest. Kõike seda peaks soodustama.

 Ja väikelennundus, sellest ei räägita absoluutselt mitte poolt sõnagi. Meil on väikelennuvälju, kui ma jätan need Ruhnud ja Kihnud ja Kärdlad kõrvale, siis umbes, ma võib-olla eksin, 15 kuni 20 tükki, aga need on sellised eraeralennuväljad, entusiasmipõhised. Soomes on väikelennuvälju, korralikke lennuvälju, korralikke väikelennuvälju 1500. Ja eralennundus on terves maailmas väga kiirelt arenev, väga populaarne valdkond mis seondub ka otseselt turismiga. Meie oleme sellest täiesti välja lõigatud. Jõhvi kavatseb jah, tõepoolest, ehitada ka korralikuma väikelennuvälja. Aga sellest on vähe, sest tegelikult oleks tulemas juba ainuüksi Soomest kümneid tuhandeid turiste, lennuturiste, kes vajaksid lisaks sellele, et neil on maandumisplats, ei peagi olema asfaltplats, see võib olla ka korralik äraniidetud heinamaa. Aga kellel oleks vaja teatud teenuseid, et nad saaksid sealt lähimasse asulasse, et nad saaksid tankida jne. Meil ei ole midagi.

 Ja kui me vaatame teisi riike, siis see valdkond toob üha rohkem ja rohkem tulu ettevõtjatele, omavalitsustele, riigile. Ja millegipärast meie ei näe ega ei oska neid tulevikutendentse ära kasutada. Ma olen äärmiselt pettunud, et järgmiseks kümneks aastaks sisuliselt ei ole lennundusvaldkonnas mitte mingisugust arengut ette nähtud. Samad probleemid tulid siin ju ka heade kolleegide sõnavõttudes kõikides teistes transpordivaldkondades välja. 

 Kui me vaatame ka arengukavaga kaasatust, siis on see olnud minimaalne ja ka nende ettepanekutega ei ole arvestatud. Nii et koolipapana – ma olen õppinud pedagoogiks, kuigi ma seda tööd palju ei ole teinud – annaksin sellele arengukavale hindeks kaks.

 

Kõne Riigikogus 28.09.2013

Meie inimesed on shokis elektiarvetest. See on aga naljategu võrreldes sellega, mis tabab neid oktoobris ja edaspidigi. Eestis on juba täna Euroopa kalleim elekter ja see tõuseb veelgi.

Tõusnud elektrihind ja selle tagajärjel tõusvad kõik muud hinnad viivad inimesed ja riigi sõna otseses mõttes katastroofi äärele. Näiteks Soomes ja Rootsis, kus elatustase on meist kordades kõrgem on elekter mitu korda odavam.

Milles asi? Vastus on lihtne. Enneolematult kõrged hinnad on tingitud Euroopa Liidu rohepöördest ja eeskätt liikmesriikidele peale surutud CO2 kvootide hullumeelsest tõusust. Tänavuseks prognoositi CO2 hinnaks 23.- eurot, tegelikkuses on see 60.-. 2030-ndaks prognoositi 91.- eurot, tänast tendentsi arvestades, saab see olema vähemalt 300 eurot või rohkem. Toimuvat on õigem nimetada rohepöörasuseks, seda enam, et juba igasuguse reaalsustaju minetanud kliimahüsteeria üleskütmiseks kasutatakse ära ka hiljuti avaldatud ÜRO kliimaraportit.

Nõutakse kogu ühiskonnaelu ümber korraldamist, sest kohe saabub katastroof ja miljardid inimesed on surmaohus. Hüsteeria taha on rakendatud lapsed ja kergeusklikud, selle hüsteeriaga on kaasa läinud ka Euroopa Liit ja eestiliku kaine mõistuse minetanud meie valitsus.

Samas on suur osa, mis ÜRO kliimaraportist meile räägitakse, vale. Valed levivad kergelt, sest vaevalt on paljud seda kolmetuhande leheküljelist raportit lugenud. Avalikkusele kirjeldatakse vaid kõige mustemaid stsenaariume, mida raport ise peab ebatõenäolisteks või võimatuteks. Nende jõustumine tähendaks CO2 heitme viiekordistumist, mis ei ole reaalne.

See nõuaks elektri- ja hübriid­autode, bensiini- ja diiselautode ning rongide asendamist kivisöel või põlevkivil töötavate auruautode ja rongidega. See nõuaks ka tuumajaamade, tuule- ja päikeseparkide lammutamist, maagaasi keelustamist, kogu energiatootmise asendamist kivisöejaamadega ja nende massilist juurde ehitamist. Meil tuleks ka Jaanipäeva pidada iga päev ja vaid vanu rehve põletada, sest muidu ei jõuaks kuidagi tagajärgedeni, millega meid hirmutatakse.

Ühesõnaga, kliimahüsteeria, mille najal on asutud sulgema ja hävitama fossiil- ja süsinikurikaste energiakandjate kasutamist, põhineb suuresti väljamõeldistel.

Vaadelda võib kliimaraporti kolme stsenaariumi: Esimest, kus süsinikuneutraalsus saabub aastaks 2050. Teist, 2075. aastaks. Ja kolmandat, kus CO₂ heide veel kasvab, siis väheneb ja jõuab neutraalsusse järgmise sajandi alguses.

Kliimaaktivistide meelest tabab meid katastroof, kui me ei vii ellu esimest stsenaariumi. Osade meelest on seegi liialt aeglane. Meie valitsus kavatseb põlevkivielektrijaamadest, põlevkivitööstusest ja kaevandamisest loobuda juba 2035-ndaks aastaks. See on pöörane!

Aga vaatame, milline on nende stsenaariumite mõju kliimale. ÜRO raportist selgub, et sisuliselt mingit vahet, kas kliima soojeneb üks või kaks kraadi, pole. Kas on vahet kui Tallinnas sajab paduvihma kuue või viie aasta tagant. Kas on vahet kui on üks ülikuum suvi kahekümne viie aasta tagant või on neid kaks? Kliimamuutused on nii pika vinnaga, et maailmameri jätkaks tõusmist veel 1000 aastat, kui oleksime kliimaneutraalsed juba täna. Ja ka siis ei oleks sellel säärast katastroofilist mõju, nagu meile kirjeldatakse. Inimesed ja loodus adapteeruvad.

Temperatuur on alati olnud kord külmem või kuumem ning võimalused seda mõjutada on minimaalsed. Ei mõjutanud ju CO2 kontsentratsiooni atmosfääris ka see kui COVID19 tõttu peatus pea kogu planeedi lennu- ja laevaliiklus. Oluliselt vähenes autotransport ja tööstusettevõtete saaste. Sellega ei kaasnenud aga absoluutselt mitte mingit muutust.

On arulage keelustada seniseid energiakandjaid ja tehnoloogiaid, seda enam, et mingeid uusi tehnoloogiaid pole reaalsuses ju veel olemas. On ainult roosad unistused. Uued tehnoloogiad ajavad hinnad veelgi kõrgemaks.

Eestis aga juba on Euroopa kõrgeimad elektrihinnad. See ei ole mitte normaalse turumehhanismi tulemus, vaid rohepöörde nimel langetatud poliitiliste otsuste tagajärg. Valitsus on keeldunud mingeidki meetmeid kasutusele võtmast, mis leevendaks olukorda, ja ei ole nõustunud oma rohepöörastest kavadest loobuma ega neid ajatama või edasi lükkama.

EKRE tegi kuus ettepanekut, et vältida Eesti inimeste ja ettevõtete vaesusesse langemist:

Peatada vähemalt aastaks Eesti osalus CO2 kauplemissüsteemis ehk ETS süsteemis. Ca 75% elektri hinnast moodustabki just Euroopa Liidust meile peale surutud CO2 kvoot.

Peatada vähemalt aastaks elektriga kauplemine börsil ning kehtestada riiklikult reguleeritud hind, mis ei ületa 25 eurot/MWh, kuid tagab energiatootmise tasuvuse.

Peatada vähemalt aastaks kõik taastuvenergia toetuste maksmised taastuvelektritootjatele. Täna on see ligi 100 miljonit eurot. Keskkonnaamet on toonud välja, et kui taastuvenergia toetusi vähendada 75%, siis jäävad tootjad ikkagi kasumisse.

Jätta ära elektri- ja gaasiaktsiisi plaanitud tõus, alandada gaasiaktsiisi.

Vajadusel piirata elektri eksporti, et tagada siseriiklik varustatus.

Loobuda Eleringi dividendidest ja revideerida nende investeerimiskavasid, et selle võrra alandada võrgutasusid.

Tegelikult on olemas ka seitsmes alternatiiv – osta odavat elektrit otse Venemaalt, mitte läbi Läti ja Soome, makstes selle eest kordades rohkem.

Ühtegi ettepanekut Valitsus ei kuula. Peale selle, et ilmselt lükatakse elektri- ja kütuste aktsiisitõus siiski edasi. Puudub huvi ja tahe olukorda normaliseerida. Selle asemel kiirendatakse meie majandust ja inimesi ruineeriva kliimapaketi läbiviimist. Tagajärgede kohta puudub aga igasugune mõjuanalüüs.

Peaminister väitis, et Eesti majapidamised on jõukad ja hinnatõusu mõju on väike, vaesemad küsigu sotsiaaltoetust. See on küüniline, inimesi alandav ja valelik soovitus, sest need, kel jääb veidi üle nelja euro päevas peale kommunaalkulude tasumist kätte, toetust ju ei saa.

Eestis elab suhtelises vaesuses 27 0000 inimest. Absoluutses vaesuses elab üle 30 000 inimese. Nende leibkonnaliikme sissetulek on väiksem kui 221 eurot kuus. Kas ligi veerand Eesti rahvast, peavadki konutama külmas ja pimedas või kogunisti nälga surema valitsuse ignorantsuse, hoolimatuse ja rohepöörasuse tõttu?

Elektri hinna tõus ei ole mitte ainult inimeste probleem. See tabab kogu meie ettevõtlussektorit. Ainuüksi tänavu võetakse meie tarbijate taskust 250 miljonit eurot. Kuna Eesti elektri hind on Euroopas üks kallimaid, siis lisaks sellele, et meie konkurentsivõime langeb maailmas, langeb see samamoodi ka Euroopa Liidus, kus asuvad meie põhilised kaubanduspartnerid. Tagajärjeks on pankrottide laine, töötuse kasv ja vaesumine. 

Euroopa osa maailma CO2 emissioonis on 6-7%. Eesti oma pea olematu. Kui lülitada välja kogu Euroopa energiatootmine, lennu ja autotransport, sulgeda tehased jne, kui me istuksime pimedas ja külmas, siis ei muutuks sellest absoluutselt mitte midagi. Eesti CO2 emissiooni lõpetamisest ei muutuks sedagi. Küll on aga meie võimuses alandada elektri hinda.

Tuleb ausalt tunnistada, et selline kliimapoliitika on läbi kukkunud. Kui päike ei paista ja tuul ei puhu, on taastuvenergia tootmine null. Euroopa on pea kõik söejaamad sulgenud. Saksamaa sulgeb peatselt oma viimase tuumajaama ja langeb täielikku sõltuvusse Vene gaasist ja võimalikust energia kasutamisest relvana. Kui president Trump näitas punast tuld Nord Stream 2-le ja Euroopa energiasõltuvusse viimisele Kremlist, siis president Biden on Euroopa Komisjoni kombel reaalsustaju kaotanud.

Lõpetuseks küsin, mis riik see võiks olla, kellel on kasulik, et Euroopa, sh Eesti, vaevleb elektripuuduses, et kõik hinnad tõusevad, majanduse konkurentsivõime ja elatustase langeb, energiajulgeolek puudub ning inimesed viiakse kannatuse piirile. Kelle huvides üleüldse rohepöörasust sellise jõulisusega läbi surutakse?

 Kui Reformi- ja Keskerakonna valitsuse kärpekrokodillid teatasid kevadel, et kaitse-eelarve kasvu kärbitakse järgmise nelja aasta jooksul ca saja miljoni euro võrra, alustas kaitsejõudude ülem Martin Herem sõjaväeorkestri ja kaplanaadi likvideerimisest. Toimuvat põhjendamatut ja mittevajalikku kärpimist, kaitseväe arengule tagasikäigu andmist ning traditsioonide, sümbolite ja vaimse toe saamise võimaluse hävitamist kriitiseerinute vastuhääled jäid kahjuks hüüdjaks hääleks kõrbes ning kaitseminister Laanet tegi kõik, et toimuvat õigustada.

Algas nii Kaitseväe kui Kaitseliidu isikkoosseisu vähendamine, vajalike hangete ja kavade külmutamine, et valitsuse hullumeelse, tänast geopoliitilist olukorda mittearvestava ja reaalseid julgeolekuvajadusi ignoreeriva kärpekavaga kaasa minna. Valitsus üritas ära kaotada isegi kaitseatašee kohta Varssavis ja ei leidnud raha mehitamaks asedirektori kohta NATO strateegilise kommunikatsiooni kompetentsikeskuses. Siia saagasse sobitub ka kaitseväelastele antud häbiväärne ja kapitulantlik käsk 9. mail mitte kanda Eesti kaitsejõudude vormi, sest see võivat provotseerida Eesti okupeerimist tähistavaid venelasi. Ei pea vist pikalt selgitamagi, et kõik need sammud kahjustavad vaieldamatult ja täiesti otseselt Eesti kaitsevõimet, julgeolekut  ja iseseisvust.

See protsess pole veel lõppeda jõudnud, kui valitsus kuulutas oma selgelt põhiseadust riivava määrusega välja võimaluse vallandada isikud, kes ei soovi ühel või teisel põhjusel end vaktsineerida lasta. Sellest võimalusest haaras kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem innuga kinni. Ju näeb tema või keegi teine siin kiiret võimalust isikkooseisu kärbete ära tegemiseks.

Heremi sõnul on kaitseväes erinevatel põhjustel vaktsineerimata umbes 400 inimest. Need, kes 13. septembriks tõendit ei esita, saavad hoiatuse ja uue aja. Need, kes käsule ei allu, vallandatakse, ükskõik, kas neil on siis tööleping või teenistusleping. Herem ise seda käsuks, ähvardamiseks ega sundvaktsineerimise korraldamiseks ei pea: "Ma ei saa käskida kedagi, kes ei taha vaktsineerida, aga need, kes tahavad kaitseväes edasi teenida, peavad seda tegema. Kes ei taha, saavad valida teise eluala." Loomulikult on tegemist nii ähvarduse kui põhiseadusevastase käsu korras sundvaktsineerimisega.

Ma täpset arvu ei tea, kui teaks ei ütleks, kuid koos tegevteenistuses olevate kaitseväelaste, ametnike ja töölistega, jättes ajateenistujad välja, on kaitseväe koosseisus umbes 4000 inimest. Kui seni võis arvata, et kärpekavast tingitud isikkoosseisu vähendamine toimus viisil, mis kahjustaks meie kaitsevõimet võimalikul vähimal viisil, siis Heremi ähvardus likvideerida valimatult, lihtsalt mehhaanilisel viisil lausa kümnendik Kaitseväe isikkoosseisust, omab täiesti teistsuguseid tagajärgi.

Ei vaadata mis ülesannet vallandatavad isikud täidavad, kas on tegemist suurte kogemustega tippspetsialistidega, kuivõrd vajalik või asendamatud need isikud meie kaitsevõime seisukohalt on, kas neile on vajadusel üldse võimalik kiirkorras asendust leida või kui kaua võtab aega uute erialaspetsialistide väljaõpe. Ei mingit sisulist kalkuleerimist, ei mingeid erandeid, lihtsalt sulg sappa kõigile, kes pole vaktsineeritud! Kuidas mõjutab see meie kaitsevõimet ja julgeolekut? Kindlasti just ja vaid Kremlile meelepärasel viisil.

Kaitseminister Kalle Laanet on küll öelnud, et tulevikus muutub Kaitsejõududes vaktsineerimine osadel ametikohtadel kohustuslikuks, kuid ei ole kommenteerinud Heremi äärmuslikku vallandamisplaani. Ilmselgelt on see eelnevalt omavahel kokku lepitud. Kui ka Herem pole ise toimuvaga nõus, siis teame eelnevatest juhtudest, et olles kohale määratud kaitseministri poolt, puudub tal julgus ministrile vastu hakata. Näiteks kiitis ta agaralt takka eelmisele ministrile Jüri Luigele kui EKRE rahandusminister pakkus kaitse-eelarvesse täiendavaid vahendeid keskmaa õhutõrje ja rannakaitsesüsteemide hankimiseks. Luik tõrjus kõike, mida EKRE välja pakkus ja pani ka Heremi õhutõrje vajalikkust eitama. Alles mõni aeg enne seda oli Herem aga kinnitanud avalikkuses, et Eesti tulemuslik kaitsmine ilma keskmaa õhutõrjeta, kui taevas on vaenlase kontrolli all, on võimatu. Sellest tõstatub küsimus, kas ei peaks Kaitsejõudude juhataja olema määratud mitte kaitseministri vaid Riigikogu poolt. See välistaks otsese alluvussuhte ministrist ja sõltuvuse poliitilistest võimumängudest.

Erinevalt Kaitsejõududes toimuvast on siseminister Kristjan Jaani teatanud, et mittevaktsineeritud PPA töötajaid, politseinikke ja päästjaid vallandama ei hakata. Kui inimene on mingil põhjusel kaitsepookimise vastu, siis peab Jaani sõnul pakkuma tööandja talle kohta, millel saab töötada vaktsineerimata. On muidugi küsitav, kuivõrd on muude kohtade pakkumine võimalik spetsialistidele, kelle puudumisel jääks teostamata väga olulised tegevused. Juba niigi õhukeseks trimmitud süsteem ei kannataks nende muule tööle viimist ega vallandamist välja. Kaotajaks on meie inimesed ja turvalisus. Paraku on vallandamisähvardustest kuulda juba ka selles süsteemis.

Mina ei ole vaktsineerimise vastane. Olen kahe süstiga vaktsineeritud, kuid austan nende inimeste õigust, kes sellest erinevatel põhjustel keelduvad. Eriti tänaste teadmiste valguses, mille järgi vaktsineerimine aitab üha vähem uute koroonatüvede vastu ning vaktsineerimistõend võib ühel hetkel kaotada oma mõtte. Kui näiteks kahe süstiga inimesi hakatakse eristama kolm ja neli süsti saanutest, nagu täna mittevaktsineerituid vaktsineeritutest, kes võivad ju samuti haigestuda ja viirust edasi kanda. Viiruse leviku takistamiseks on palju muid võimalusi, mida Kaitsejõud on seni ka kasutanud.

Et vaktsineerimata inimeste sundvaktsineerimine ja vallandamine on põhiseadusevastane, sellele on osundanud õiguskantsler Ülle Madise. Ta on selgelt välja öelnud, et vaktsineerimisvabaduse põhimõte kehtib Eestis ja ka mujal jätkuvalt. See on väga sügavalt põhjendatud ning läbimõeldud põhimõte. Koroonatõendi nõude eesmärk ei tohi olla vaktsineerima sundimine – sellisel juhul on tegu varjatud vaktsineerimiskohustuse sisseseadmisega. Tema sõnul on see vastuolus vaktsineerimisvabaduse põhimõttega ja ka põhiseadusega. See käib ühtemoodi kõigi, ka kaitseväelaste, politsei ja päästjate kohta.

Tõik, miks sellest kirjutan, on otsene oht, mida tänane valitsus Eesti riigikaitsele ja julgeolekule tekitab. Kui kärbete ja sundvaktsineerimisega tekitatakse riigikaitsele kahju, siis peaks selle tagamaad huvitama meie eriteenistusi. Näiteid, kuidas on läbi aastate meie kaitsevõime arengule kaikaid kodaratesse loobitud võiks tuua kümnete kaupa. Kui sellelaadne käitumine antud üliolulises ja kriitilises valdkonnas on muutunud süsteemseks, siis tuleb selle tagant otsida teadlikku ja tahtlikku tegevust.

Kunagi nõudis Reformierakond sotside toetusel ajateenistuse likvideerimist. Selle ettekäändeks toodi kokkuhoid. Neile kiitis toona aktiivselt takka riigireetur Herman Simm. Tänase kärpekava põhjenduseks on samuti kokkuhoid. Selle asemel, et vaadata üle millised on erinevate ministeeriumite vajalikud, mittevajalikud või dubleerivad tegevused ja kulutused, kas midagi saaks vähendada või ära jätta ilma, et vajalikud tulemused ja eesmärgid kannataks, läks valitsus lihtsalt kõikjalt ühepalju kärpimise teed. Kasutusele võeti mitte mõistus vaid Exeli tabel ja aritmeetika, teades väga hästi, milliseid ohtlikke tagajärgi ja kahjusi see kaasa toob.

Eesti Reservohvitseride Kogu juhatuse esimees, kunagine kaitseminister Enn Tupp ütles seoses tänase valitsuse tegevusega, et „Iseseisva riigi eksistentsi ähvardavad ohud ei allu aritmeetikale ning kui riiki saaks valitseda vaid lihtlabase aritmeetika alusel, siis saaks "surematu" Lenini ütlust korrates ka köögitüdruk riigi juhtimisega hakkama.“

Nagu näeme, ei saa. Tänane Eesti riigi peaminister on käpardlikum kui Lenini köögitüdruk. Kui Lenini jutt oli vaid hüpoteetiline, siis Kaja Kallase valitsuse tekitatud ohud ja riskid meie julgeolekule on vägagi reaalsed.

Olukorras, kus Venemaa on asendanud diplomaatia agressioonidega, Putin räägib unistusest taastada Nõukogude impeeriumi piirid ning Kreml kuulutanud Balti riigid enda mõjusfääri kuuluvaks, on säärane käitumine ennekuulmatu. Kui siiani olime kaitsekulutuste osas eeskujuks oma liitlastele, siis nüüd oleme üha enam kujunemas probleemiks. Me ei tohi sel sündida lasta.

Arvestades Venemaa sihikindlat kaitse-eelarve tõstmist ja üksuste tugevdamist meie idapiiri taga, hiljutist Balti ruumi liitlastest ära lõikavate S-300 rakettide ja SU-30 ründehävitajate paigaldamist Valgevenesse ning peatselt saabuvaid kogu Venemaa läänepiiri ulatuses toimuvaid sõjaväe hiidmanöövreid Zapad, kus harjutatakse NATO riikide ründamist, tuleb nõustuda kindral Ants Laaneotsaga, et kaitse-eelarve tõusu kärpe taga saavad olla vaid Kremli käsilased.

Mis toimub?

Avaldatud Postimehes 07.09.2021

https://arvamus.postimees.ee/7331583/henn-polluaas-karped-ja-vallandamised-kaitsejoududes-teenivad-vaid-kremli-huve

 PS. Survestamise tagajärjel loobus valitsus 2022 aasta eelarves kaitsekulutuste kärbetest, kuid orkester ja kaplanaat on likvideeritud ja plaanitud 270-st inimesest suur osa koondatud. Ka terve hulk sundvaktsineerimisest keeldunud kaitseväelasi vallandati, kuigi KV juhataja Martin Herem lubas 15.09 kohtumisel EKRE fraktsiooniga, et mitte kedagi ei vallandata.