20.08.2020 kõne Riigikogu Valges saalis

 

Lugupeetud  Peaminister, austatud 20. Augusti Klubi liikmed, head külalised!

 

Vanad ladinlased ütlesid, et ajad muutuvad ja meie ühes sellega. Samas on olemas teatud raamistik, kandepind, mis kestab oluliselt kauem, kui kõik muutused kokku. Meie jaoks on selleks vaieldamatult rahvusriik, mille me lõime 1918. aastal ja taastasime 1991. Need on kordumatud ja ülevad ajaloolised tähtsündmused.

 

20. sajand oli Eesti rahvale keeruline. Meie iseseisvus ärandati ja Eesti okupeeriti. Omariikluse taastamine nõudis meelekindlust, tasakaalustatust, aga ka õiget ajastust.

 

Üle poole sajandi kestnud verine kommunistlik totalitaarrežiim lõi 1980. aastate lõpu poole kõikuma. NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšoviga saabus glasnost ja perestroika. Vaatamata mõningasele sulale hoidis Moskva aga endiselt võimu enda käes.

 

Eesti koos Läti ja Leeduga oli kõikide perestroika-aegsete rahumeelsete protsesside üks teovõimsamaid eestvedajaid. Eesti rahvas oli otsekui ärganud uuele päevale. Toimusid Hirvepargi meeleavaldused, Tartu rahu ja vabaduspäeva tähistamine, aktiviseerusid loomeliidud, korraldati öölaulupidusid ja laulva revolutsiooni võimsaid meeleavaldusi, Balti kett. Me ei hoolinud neist, kes soovitasid meil paati mitte kõigutada.

 

Esialgu vargsi, kuid järjest suurema hoo ja õhinaga loodeti ja nõuti Eesti vabanemist Moskva ikkest. Kuni saabus august 1991, kus oma sõna tuli öelda kindla poliitilise otsustusvõimuga.

 

Lugupeetud kuulajad!

 

Aeglaselt mööduv suvi muutus äkitselt 19. augusti hommikul. Televiisori kõikidel kanalitel mängiti pilditult Tšaikovski balletti „Luikede järv“. 24 tundi „Luikede järve“ tähendas tavaliselt, et keegi Kremli juhtkommunistidest oli surnud. See sümboliseeris matuseid Nõukogude Liidus. 

 

Ja siis selgus tõde. Moskvas oli alanud hoopiski rahulolematute vanameelsete kommunistide riigipöördekatse. Nad püüdsid taastada jõulist ja tugevat Moskva kätt, haaret ja ülemvõimu. Üritati maha suruda rahvaalgatusi ja iseseisvuspüüdlusi üle Nõukogude Liidu. Neid inimesi, sündmusi ja tegevusi teame me augustiputši nime all.

 

Putši esimestel tundidel asusid Tallinna suunas teele Pihkva dessantväelased, et kehtestada eriolukord. Tegelikkuses oli Moskva riigipöörajate eesmärk sisse viia mitte lihtsalt eriolukord, pigem läheneti hoopiski sõjaseisukorrale. Arreteeritavate ja likvideeritavate iseseisvusmeelsete inimeste nimekirjad olid juba koostatud.

 

Teel pealinna vaatasid murelikud eestlased soomukite kolonne, tundsid ärevust ja teadmatust, mida toob tulevik. Nende silmis väljendus hirm ja kartus uue sõja ja vägivalla ees, Niisuguses olukorras meenusid värskelt sama aasta jaanuari verised sündmused Vilniuses ja Riias. Seal hukkusid inimesed.

 

NSV Liidu väeüksused sisenesid juba niigi vene vägedest pungil olevasse Tallinna. Oodati käsku Eesti administratsiooni kõrvaldamiseks võimult. Ja siis asus rahvas oma vabaduse kaitsele. Blokeeriti tähtsamad hooned ning tänavad, teletorni kaitses inimmüür.

 

Laulev revolutsioon oli jõudnud oma haripunkti – poliitilisse pöörmesse. Tuli langetada viimane otsus – saada taas iseseisvaks. Nii nagu me olime olnud enne Teist maailmasõda.

 

Olukord oli komplitseeritud. Ka meil olid, nii nagu Moskvas, vanameelsed, reaktsioonilised kommunistid, impeeriumimeelsed saadikud, putšistide pooldajad, interrindelased, keda toetasid okupatsiooniarmee täägid. Eesti iseseisvuse eest võitlejad olid aga võrreldamatus moraalses ülekaalus. Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu progressiivsete saadikute taga seisis terve eesti rahvas. Oli vaid meie ja nemad.

 

Iseseisvumisdeklaratsiooni teksti koostamine läks raskelt. Toompeal oli õhkkond pingeline, kohati terav ja pidevalt muutuv. Koosolekud toimusid koosolekute järel või paralleelselt. Suvine kuumus oli kandunud õuest koridoridesse ja sealt edasi elektriliselt laetud parlamendi suure saali diskussioonidesse.

 

Eestlastele omase  energia ja vaimujõuga saavutati koosmeel Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel. Tekst, mille taga seisid mõlemad instantsid sai valmis. Deklaratsioon ise on lühike ja selgesõnaline. Ta kuulutab taasiseseisvumist, esitab õigusliku järjepidevuse kontseptsiooni ning diplomaatiliste suhete taastamise.

 

Otsus, mille poolt hääletas Ülemnõukogu 105-st 69 saadikut, nõudis vaprust, sest represseerimisoht selle eest rippus Demoklese mõõgana pea kohal. Üks jäi erapooletuks ja ülejäänud, peamiselt vene kommunistid ja sõjaväelased, hääletusel ei osalenud.

 

Head siinviibijad!

 

Kui iseseisvus välja kuulutati, siis tuli enamikel eestlastel pisar silmi. Tankid lahkusid. Hirm haihtus. Kurjuse impeerium varises kokku. Ootusest ja lootusest vabadusele oli saanud reaalsus. See oli ülev ja uhke tunne. Eesti oli jälle iseseisev riik! 20. augusti otsus sümboliseerib  meie rahva jaoks tõeliselt monumentaalset hetke, uue ajastu algust, tagasitulekut kommunistlikust surmavallast.

 

Järgnesid poliitilised protsessid riigi ja demokraatia taastamiseks. Kutsuti kokku Põhiseaduslik Assamblee, kuhu delegeeriti nii Ülemnõukogu kui Eesti Kongressi erindajad, referendumiga võeti vastu uus Eesti põhiseadus, korraldati vabad valimised.

 

Meile avaldati poolehoidu nii Läänes kui Idas. Kiirelt tunnustati, taas-tunnustati ja loodi  diplomaatilised suhted pea poolesaja riigiga. Eestist sai ÜRO täieõiguslik liige. Eesti on tagasi suures maailmas koost teiste suveräänsete riikidega.

 

20. august on erakordne sündmus Eesti Vabariigi ajaloos. Hoidkem ja kaitskem seda saavutust, eesti rahvast, oma lippu, au ja uhkust.

 

Olenemata rahvusvahelisest olukorrast, uudsetest julgeoleku- ja turvariskidest, poliitilistest vaidlustest ja meile võõrsilt imporditud väärtuste konfliktist, tuleb meil kõigil kokku hoida.  Eestlasi on nii vähe, oleme üks väiksemaid rahvusriike maailmas. Me peame säilitama usu oma riiki ja rahvasse, oma tulevikku ning püüdma parema homse poole. Nii nagu tehti seda augustis 1991.

 

Ma tänan südamest kõiki 20. Augusti Klubi liikmeid! 

Ma tänan kõiki, kes aitasid kaasa Eesti taasiseseisvumisele!

 

Head Eesti iseseisvuse taastamise päeva! Elagu Eesti!