Taasiseseisvumine on ajalooline tähtsündmus
laupäev, august 22, 202020.08.2020 kõne Riigikogu Valges saalis
Lugupeetud Peaminister, austatud 20. Augusti Klubi liikmed, head külalised!
Vanad ladinlased
ütlesid, et ajad muutuvad ja meie ühes sellega. Samas on olemas teatud
raamistik, kandepind, mis kestab oluliselt kauem, kui kõik muutused kokku. Meie
jaoks on selleks vaieldamatult rahvusriik, mille me lõime 1918. aastal ja
taastasime 1991. Need on kordumatud ja ülevad ajaloolised tähtsündmused.
20. sajand oli
Eesti rahvale keeruline. Meie iseseisvus ärandati ja Eesti okupeeriti.
Omariikluse taastamine nõudis meelekindlust, tasakaalustatust, aga ka õiget
ajastust.
Üle poole sajandi
kestnud verine kommunistlik totalitaarrežiim lõi 1980. aastate lõpu poole
kõikuma. NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšoviga saabus glasnost ja perestroika.
Vaatamata mõningasele sulale hoidis Moskva aga endiselt võimu enda käes.
Eesti koos Läti ja
Leeduga oli kõikide perestroika-aegsete rahumeelsete protsesside üks
teovõimsamaid eestvedajaid. Eesti rahvas oli otsekui ärganud uuele päevale.
Toimusid Hirvepargi meeleavaldused, Tartu rahu ja vabaduspäeva tähistamine,
aktiviseerusid loomeliidud, korraldati öölaulupidusid ja laulva revolutsiooni võimsaid
meeleavaldusi, Balti kett. Me ei hoolinud neist, kes soovitasid meil paati
mitte kõigutada.
Esialgu vargsi,
kuid järjest suurema hoo ja õhinaga loodeti ja nõuti Eesti vabanemist Moskva
ikkest. Kuni saabus august 1991, kus oma sõna tuli öelda kindla poliitilise
otsustusvõimuga.
Lugupeetud
kuulajad!
Aeglaselt mööduv
suvi muutus äkitselt 19. augusti hommikul. Televiisori kõikidel kanalitel
mängiti pilditult Tšaikovski balletti „Luikede järv“. 24 tundi „Luikede järve“
tähendas tavaliselt, et keegi Kremli juhtkommunistidest oli surnud. See
sümboliseeris matuseid Nõukogude Liidus.
Ja siis selgus
tõde. Moskvas oli alanud hoopiski rahulolematute vanameelsete kommunistide
riigipöördekatse. Nad püüdsid taastada jõulist ja tugevat Moskva kätt, haaret
ja ülemvõimu. Üritati maha suruda rahvaalgatusi ja iseseisvuspüüdlusi üle
Nõukogude Liidu. Neid inimesi, sündmusi ja tegevusi teame me augustiputši nime
all.
Putši esimestel
tundidel asusid Tallinna suunas teele Pihkva dessantväelased, et kehtestada
eriolukord. Tegelikkuses oli Moskva riigipöörajate eesmärk sisse viia mitte
lihtsalt eriolukord, pigem läheneti hoopiski sõjaseisukorrale. Arreteeritavate
ja likvideeritavate iseseisvusmeelsete inimeste nimekirjad olid juba koostatud.
Teel pealinna
vaatasid murelikud eestlased soomukite kolonne, tundsid ärevust ja teadmatust,
mida toob tulevik. Nende silmis väljendus hirm ja kartus uue sõja ja vägivalla
ees, Niisuguses olukorras meenusid värskelt sama aasta jaanuari verised
sündmused Vilniuses ja Riias. Seal hukkusid inimesed.
NSV
Liidu väeüksused sisenesid juba niigi vene vägedest pungil olevasse Tallinna. Oodati käsku Eesti administratsiooni
kõrvaldamiseks võimult. Ja siis asus rahvas oma vabaduse kaitsele. Blokeeriti
tähtsamad hooned ning tänavad, teletorni kaitses inimmüür.
Laulev
revolutsioon oli jõudnud oma haripunkti – poliitilisse pöörmesse. Tuli
langetada viimane otsus – saada taas iseseisvaks. Nii nagu me olime olnud enne
Teist maailmasõda.
Olukord oli
komplitseeritud. Ka meil olid, nii nagu Moskvas, vanameelsed, reaktsioonilised
kommunistid, impeeriumimeelsed saadikud, putšistide pooldajad, interrindelased,
keda toetasid okupatsiooniarmee täägid. Eesti iseseisvuse eest võitlejad olid
aga võrreldamatus moraalses ülekaalus. Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu
progressiivsete saadikute taga seisis terve eesti rahvas. Oli vaid meie ja
nemad.
Iseseisvumisdeklaratsiooni
teksti koostamine läks raskelt. Toompeal oli õhkkond pingeline, kohati terav ja
pidevalt muutuv. Koosolekud toimusid koosolekute järel või paralleelselt.
Suvine kuumus oli kandunud õuest koridoridesse ja sealt edasi elektriliselt
laetud parlamendi suure saali diskussioonidesse.
Eestlastele
omase energia ja vaimujõuga saavutati
koosmeel Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel. Tekst, mille taga seisid mõlemad
instantsid sai valmis. Deklaratsioon ise on lühike ja selgesõnaline. Ta kuulutab taasiseseisvumist, esitab õigusliku
järjepidevuse kontseptsiooni ning diplomaatiliste
suhete taastamise.
Otsus, mille poolt hääletas Ülemnõukogu
105-st 69 saadikut, nõudis vaprust, sest represseerimisoht selle eest rippus
Demoklese mõõgana pea kohal. Üks jäi erapooletuks ja ülejäänud, peamiselt vene kommunistid ja
sõjaväelased, hääletusel ei osalenud.
Head
siinviibijad!
Kui iseseisvus
välja kuulutati, siis tuli enamikel eestlastel pisar silmi. Tankid lahkusid.
Hirm haihtus. Kurjuse impeerium varises kokku. Ootusest ja lootusest vabadusele
oli saanud reaalsus. See oli ülev ja uhke tunne. Eesti oli jälle iseseisev riik!
20. augusti otsus sümboliseerib meie rahva
jaoks tõeliselt monumentaalset hetke, uue ajastu algust, tagasitulekut kommunistlikust
surmavallast.
Järgnesid
poliitilised protsessid riigi ja demokraatia taastamiseks. Kutsuti kokku
Põhiseaduslik Assamblee, kuhu delegeeriti nii Ülemnõukogu kui Eesti Kongressi
erindajad, referendumiga võeti vastu uus Eesti põhiseadus, korraldati vabad
valimised.
Meile avaldati
poolehoidu nii Läänes kui Idas. Kiirelt tunnustati, taas-tunnustati ja loodi diplomaatilised suhted pea poolesaja riigiga.
Eestist sai ÜRO täieõiguslik liige. Eesti on tagasi suures maailmas koost
teiste suveräänsete riikidega.
20. august on
erakordne sündmus Eesti Vabariigi ajaloos. Hoidkem ja kaitskem seda saavutust,
eesti rahvast, oma lippu, au ja uhkust.
Olenemata rahvusvahelisest
olukorrast, uudsetest julgeoleku- ja turvariskidest, poliitilistest vaidlustest
ja meile võõrsilt imporditud väärtuste konfliktist, tuleb meil kõigil kokku
hoida. Eestlasi on nii vähe, oleme üks
väiksemaid rahvusriike maailmas. Me peame säilitama usu oma riiki ja rahvasse,
oma tulevikku ning püüdma parema homse poole. Nii nagu tehti seda augustis
1991.
Ma tänan südamest kõiki
20. Augusti Klubi liikmeid!
Ma tänan kõiki,
kes aitasid kaasa Eesti taasiseseisvumisele!
Head Eesti
iseseisvuse taastamise päeva! Elagu Eesti!
0 kommentaari