neljapäev, 22. aprill 2010

Kes pommitas Tallinna?

Eelmisel nädalal, 14. aprillil, toimus Kiur Aarma ja Ilmar Raagi dokumentaalfilmi „September 1944“ esilinastus. Teema iseenesest on Eesti ajaloolastel üsna läbiuuritud ja kirjutatud, kuid filmilinal on dokumentaalkaadreid neist ärevaist päevist, mil Eesti riik ja rahvas vaid mängukanniks suurriikide omavahelistes dominatsioonimängudes oli, üsna vähe näha olnud. Kunstilisi filme pole ollagi, kuigi 1944. aastal toimunud vastupanu idast tulevale bolševistlikule terrorile on Vabadussõja kõrval teine sama oluline rahvusliku ühtsuse ja heroismi tähis, mis vääriks kindlasti jäädvustamist mõnes monumentaalfilmis. Seda enam, et Vene propagandamasin püüab vägisi meie võitlust iseseisvuse eest natsioreooliga pärjata.

Kahe mehe autorifilmi valmimine, kus lisaks dokumentaalkaadritele olid sisse põimitud osavalt lavastatud sõjaepisoodid ja intervjuud sõjas osalenud soomepoiste, rahvusliku liikumise tegelaste, punase korpuse meestega jne, oli tõesti hea uudis. Filmis osalesid Jaan Kross, Vello Salo jt., kõik tuntud ja tõsised mehed. Esilinastusele minnes täitsid mind ja kindlasti teisigi vaatajaid suured ja positiivsed ootused. Andsin need edasi ka oma gümnaasiumiealisele pojale, kelle kaasa võtsin. Seda filmi on ammu oodatud.

Ja tõepoolest – kaadrid ja fotod olid huvitavad, hästi valitud ja omavahel seostatud, filmi ülesehitus ja montaaž õnnestunud ning ka filmimuusika, mis mind eesti filmide juures tihti häirinud on, oli seekord tasmel. Pildiliselt tõesti suurepärane ja professionaalne töö.

Paraku pean aga tõdema, et mida kauem ma filmi vaatasin, seda enam vähenes positiivne meelestatus ning asendus tasahilju pettumusega. Milles siis asi? Küsimus oli filmi sisus, meelestatuses, selle autorite pakutavates ajalootõdedes ja teose eesmärgis laiemalt. Minul tekkisid seda esmakordselt vaadates mitmed küsimused, mis ühe objektiivse ajaloodokumentaali puhul ei tohiks vast üles kerkidagi.
Kas tegu ikka on dokumentaalfilmi ehk tõese ajaloo tutvustamise ja esitamisega? Kas tegu on autori/te nägemusega ajaloost? Või on tegu tellimustööga, mis tingis kallutatuse? Milline on selle filmi eesmärk?

Esimesele küsimusele tuleb kahjuks ja kindlasti vastata eitavalt. Tegemist on poliitkorrektse teosega, milles kramplikult püüti otsida nn. kolmandat teed, mis lahutaks meid kõigist sõdivatest osapooltest, eriti Saksamaast. See tingis aga teatud oluliste seikade mahavaikimise ning teiste, kohati ebaoluliste, ületähtsustamise. Tulemuseks on film, mida ühtemoodi julgelt võib näidata nii Kremli „tõekomisjonile“ kui meie lääne „sõpradele“, kellel puudub igasugune teadmine ja sügavam huvi meie ajaloo keerdkäikude suhtes. Kuid mitte neile, kellel vähegi aimu, millised asjalood ja tõde tegelikult olid. Teistele küsimustele vastust ma aga ei tea, jäägu see Kiur Aarma ja Ilmar Raagi südametunnistusele, kuid etteruttavalt resümeerides ei saa filmi teisiti iseloomustada, kui pooltõdede ja valede kogumit, mis osava propagandafilmi kombel tõelõimega kokku on traageldatud.

Toon mõned näited. Eestis pole loodetavasti kellelegi saladuseks, et Tallinna märtsikuise terroripommitamise, mille järgi ei olnud militaarsest vaatepunktist vähimatki vajadust, korraldasid venelased. Usutavasti teavad seda filmi autorid samuti, kuid seda hämmastavam on jälgida, kuidas leegitsevat ja varemetes linna näidates, pommituseõudusi ja inimeste kannatusi kirjeldades on suudetud see oluline fakt täielikult maha vaikida. Terve filmi jooksul ei mainita poole sõnagagi, kes olid Tallinna ja teiste Eesti linnade pommitajad. Samamoodi jäetakse lahtiseks, kelle pommid lõhkesid Tallinnas septembris, kui Punavägi selle vallutas. Küll mainitakse, et sakslased purustasid taganedes Tallinna sadama ja üritasid lõhata mitmeid muid objekte. Inimestel, kellel meie ajaloo teadmised puuduvad või kesised on (noored, siinsed muulased ja välismaalased), jääb vägisi mulje, nagu oleks sakslased need, kes Tallinna pommitamises süüdi on. Just nii, nagu venelased Nürnbergis väitsid.

Tervet filmi läbib joon, justkui meie peavaenlane oleks olnud hoopis Saksamaa, kes meile vabadust ei andnud, mitte NSV Liit, kes meilt vabaduse võttis. Otse seda ei öelda, kuid film on tiine sellest sõnumist. Näiteks Soomepoiste intervjuud, kus räägitakse kuidas nad liitusid Soome armeega soovist vältida saksa mobilisatsiooni, on kontekstis, kus teisiti ei saagi mõelda. Olevat ju filmitegijate väitel tervelt 99% mobiliseeritutest läinud bolševike vastu sõdima mitte vabatahtlikult vaid sunniviisiliselt. Ju siis Vene poolele mindi vabast soovist?

Fakt on aga, et 1941. aastal astuti massiliselt saksa väkke kätte maksma venelastele oma peredele, sugulastele ja sõpradele punase terrori ehk „kannatuste aastal“ osaks saanud arreteerimiste, piinamiste, küüditamiste ja tapmiste eest. Sellest ei räägita. Fakt on, et 1944. aasta mobilisatsiooniga ühines peaminister Uluotsa ja rahvuslike jõudude innustusel sakslaste loodetud 15 000 mehe asemel vabatahtlikult tervelt 45 000 meest. See vaikitakse täielikult maha. Et pealetungivate vene vägede vastu võitles 70-80 000 eesti meest, ei vääri filmis mainimistki. Samuti see, et paarkümmend tuhat eesti meest jätkas peale Eesti langemist bolševismivastast võitlusteed Euroopas, k.a. filmis intervjueeritud soomepoiss Vello Salo.

Kramplikult otsitakse filmis kolmandat teed, mis autorite tõlgenduses väljendub saksavastasuses ja ei ole seega üldsegi mitte kolmas tee vaid sulaselge ühe poole valik. Süngete fotodega Klooga koonduslaagrist, põhjalikult käsitletud saksavastase vastupanuliikumise tegevuse kajastamisega, soomepoiste teema sissetoomisega (kelle tee oli tõesti omalaadne kolmas tee, mis lõppes aga nende naasmisega ja Saksa üksustesse astumisega) jne, seatakse Eesti ja eestlased sõjas sakslaste vastasleeri. Rahvuslike jõudude arreteerimine sakslaste poolt, kes oma naiivsuses liitlasi luureinfoga varustasid, justkui kinnitaks seda. Paraku edastasid liitlased kogu informatsiooni koheselt venelastele ning tänaseni on teadmata kui palju eesti poisse seetõttu rindel elu pidid andma. Leiti ju Auvere lahingus langenud venelastelt ülitäpsed kaardid Eesti üksuste positsioonide kohta. Lõpuks pidid isegi filmitegijad tunnistama, et liitlased, kes Atlandi Hartaga meile iseseisvust lubasid, polnudki meie tegelikud sõbrad – nad müüsid meid Stalinile maha. Sajandi reetmine, tõdes ka Kross.

Mul on kahju inetul kombel ärakasutatud meestest keda filmis on intervjueeritud. Nad rääkisid kuidas oli, kuid nende jutt on pandud konteksti, mis annab sellele hoopis teise tähenduse. Soomepoistel lastakse kiruda sakslasi ja saksa mundri selgapanemist, kuid lõppude-lõpuks tulid nad ju vabatahtlikult Eestisse tagasi, et koos sakslastega venelaste vastu sõdida. Sellesama vaenlase vastu, kelle vastu nad ka Soomes sõdisid. Muidugi ajas olukord kirjuma, sest iga eestlane, mitte ainult soomepoisid, eelistanuks teha seda Eesti Kaitsejõudude koosseisus ja mundris. Kuid siis sellist võimalust, mis oleks olnud tõeliseks kolmandaks teeks - Eesti kui riigi võitlust oma iseseisvuse eest, ei eksisteerinud. Kui, siis ainult septembrikuu mõnel päeval, mil Tiefi valitsus eksisteeris. See ei teinud aga sakslast meie vaenlaseks – meil oli siiski ühine vaenlane ja võitlus võidelda. Ma usun, et ka Kross oleks protesteerinud, kui ta oleks näinud, kuidas tema juttu on lõigatud ja kasutatud, sest ka tema ei pidanud ju sakslasi Eesti peavaenlasteks. Seda enam, et sakslased 1945 aastal, enne enda lõplikku kokkuvarisemist, kui Eesti oli juba venelaste poolt okupeeritud, Eesti iseseisvust siiski tunnustasid. Sellest aga Aarma ja Raag muidugi vaikivad.

Filmis tuuakse ära punase Laskurkorpuse poiste mälestuskatkeid, kuidas härdimusega suudeldi Eesti mulda, kui siia jõuti. Kuidas fašiste peksti ja kuidas nad ei teadnudki, et sõdivad eestlaste vastu. Mis ei vasta loomulikult tõele. Kõik see jättis mulje, justkui olekski nad olnud vabastajad, mis sellest, et vene mundris. Sellest, milline oli selleks ajaks Eesti Laskurkorpuse koosseis, Avimurme massimõrvast, tankidega üle põgenevate tsiviilisikute ja haavatute sõitmisest ja muudest „vabastajate“ vägitegudest ei räägitud filmis poolt sõnagi. Küll toodi aga välja vähimadki vastuolud sakslastega. Selle taustal jäi üsna arusaamatuks miks üldse venelastele vastu hakati.

Ma tean, et teatud ringkondade meelest ei ole poliitkorrektne näidata, et me võitlesime sakslastega samal poolel. Kuid tegelikkus ja tõde on lömitavast poliitkorrektsusest üle. Seda enam, et meil ei ole midagi häbeneda. Natsiparteis ei olnud ühtegi eestlast ja eestlased ei vastuta Saksamaa kuritegude eest. Meie mehed ei võidelnud sakslastega ühel pool mitte natsi- ega saksaihalusest, vaid seetõttu, et meil oli ühine vaenlane – kommunistlik terrorirežiim. Täpselt sama vaenlase vastu võitles ka Soome. Ja sama vaenlase vastu võitlesid ka soomepoisid nii seal kui siinpool lahte. Sakslased polnud küll meie tõelised sõbrad, kuid nad polnud ka meie vaenlased ja see on tõde, mida tuleb tunnistada – paremat liitlast polnud meil lihtsalt kuskilt võtta. Kas oleks raske rääkida tõtt? Et võideldi võõras mundris, sest enda omas ei saanud meie riigijuhtide allaheitlikkuse tõttu. Kuid sellele vaatamata võideldi vaid Eesti eest.

Kuigi filmis oli loomulikult ka palju õiget ja objektiivset materjali, millega igati nõus olen, tundus film tervikuna olevat mitte ajaloo kujutamine vaid ajaloo kujundamine just selles võtmes, millest rääkis kunagi Urve Palo – meie ajalookäsitlus peaks kõigile teistele vastuvõetav olema. Ehk siis – tõe selgitamise asemel peame hoopis minevikku ja iseennast maha salgama. Film seda teebki - raske uskuda, et niipalju apsakaid filmi lihtsalt kogematta ja teadmatusest tekkis, tõrvatilku on selleks meepotis liialt palju.

Miks peame aga kartma ja häbenema oma ajalugu ja võltsima seda meeldimaks vaenulikule Kremlile ja kompromissialtitele Kremli sõpradele Brüsselis? Selle asemel peaksime me valjult selgitama tõtt ja eeskuju võtma kasvõi Soomest, kellel ei ole vähimatki valehäbi oma veteranide ja nende võitluse tunnustamisel. Erinevalt Eestist käivad sealsed kõrged riigitegelased oma veteranide suurüritustel. Üle Soome on püstitatud nii mitmeidki ausambaid saksa mundris võidelnud soomlastele ja kellelgi ei tule pähegi mingist natsiseotusest rääkida.

Enda pojale selgitasin filmi ebakõlad kenasti ära ja rääkisin, mis ja miks tollal tegelikult juhtus. Kas on aga kõigil noortel keegi võtta, kes Kiur Aarma ja Ilmar Raagi vassimised ümber lükkaks. Ilmselt pole ja võõrameelne propaganda saab jälle ühe punkti.

Kuid äkki olen liialt kriitiline? Selline oli lihtsalt minu esmamulje. Kahjuks küll vastuoluline, kuid kõigele vaatamata pean tunnistama, et film oli huvitav ja lõpliku arvamuse kujundamiseks jääb põgusast esmamuljest tegelikult väheks - ma tahaksin filmi siiski veelkord tähelepanelikumalt üle vaadata.