Nüüd kui president Kaljulaidi poolt väljakuulutud sada „vihavaba“
päeva on läbi, on nagu president Arnold Rüütlilgi, ka minul häbi, et meie
keskel on nii palju meediakanalite kaudu võimendatud kurjust ja seda eeskätt
ühe valitsuserakonna suunal.
Soovite näiteid? Palun. Tsensuuri, isolatsiooni ja autoritaarset korda ihkavad ekreiidid on suukorvistajad, saast, kuldsete
kätega vägistajad, pasaloopijad, harimatud Bocki-joodikud, rassistid, natsid, putinistid, kremli
käsilased, napakad töllid, naistevihkajad ja -peksjad, ksenofoobid, äärmuslased, populistid, inimvaenulik kamp, brutaalsed matsid, okseleajavad, õõvastavad, vägivallatsejad, vihaõhutajad, idioodid, saapad... Nad loopivat välismaalasi kividega, kahjustavat Eesti liitlassuhteid, neile võib Riigikogus keskmist sõrme näidata, süüdistada ükskõik milles, ähvardada kuklalaskudega likvideerida, karu p….e saata
jne.
Kõik need
on konkreetsed väljavõtted meedias
avaldatust, millega kostitatavad EKRE-t ja selle toetajaid isikud, kes kõige
valjuhäälsemalt nõuavad sallivust ja EKRE retoorika muutmist. Neid ei peata isegi EKRE-vastaste valede levitamise eest kriminaalasja algatamine. EKRE
liidrid pole oponentide kohta säärast sõnavara kunagi kasutanud.
Alles
oli, kui kuulutati, kuidas Eesti olevat konservatiivide tsensuuri tõttu suukorvistatud. „Tsensuuri
ohvrid“, Kiisler ja Lobjakas, räusklevad meedias aga pea iga päev. Sotsid
ja reformikad mustavad valitsust teineteise võidu nii sise- kui välismeedias. „Sõna“ kaitseks rikkus president Riigikogus etiketti ja kuulutas tervele maailmale, kuidas ta
vihkab EKRE-t.
Eesti
on aga endiselt
ajakirjandusvabaduselt ja tavaliste
inimeste vahelise viha puudumise osas üks maailma juhtivaid riike. Taevas ei ole uue valitsuse
juhtimisel alla kukkunud. Kaja Kallasele, kes vastasseisu välja kuulutas ja teistele, kes artikli alguses toodud „vihavaba“ retoorikat
viljelevad, on „tsensuurist“ hoolimata ruuporid lahti.
Mõne aasta eest süüdistati EKREt tõe(fakti)järgse poliitikas. Täna seda terminit eriti ei kasutata. Kas
seetõttu, et liberaalid on ise
selle poliitika esindajad? Tõe(fakti)järgne poliitika ulatub desinformatsioonist
valedeni, tähendab mängimist emotsioonidel,
keskendumata tegelikele faktidele. Väljamõeldiste väsimatut ja nüri kordamist,
ignoreerides vastuväiteid. Kõrgema kõlbelise positsiooni võtmist ja väitmist,
et nähakse läbi vastaspoole äärmuslikkust, foobsust, hirmutamisi ja manipulatsioone.
Kõike seda kasutatakse EKRE ja võimuloleva valitsuse vastu. Eesti kultuuriruumi,
rahvusriikluse ja traditsiooniliste väärtuste toetajatele ning
massiimmigratsiooni negatiivsetele tagajärgede osutajatele lüüakse diskussiooni
või vastuargumentide esitamise asemel tempel otsaette. Konservatiivseid
seisukohti ei tunnistata isegi alternatiividena.
Kui väitsin, et nii vasak kui paremliberaalid pole iial
EKREga dialoogi soovinud, süüdistati mind valetamises. EKREga
kogu ühiskondlik debatt ju käivatki, väitis Vilja Kiisler. Kui EKRE sõimamist ja valesid dialoogiks pidada, siis küll. Sama
hingetõmbega kuulutas
ta,
et EKRE jõmmidega ei tohigi debatti pidada: „See on asumine
läbirääkimistesse terroristidega. Rassistide, misogüünide ja natslike ideedega
sümpatiseerivate poliitikutega ei pea dialoogi pidama“. Suur osa meediast küll eitab
enda kallutatust, kuid on sellega kaasa läinud. Minu arusaam tõest,
ühiskondlikust dialoogist ja demokraatiast on küll teistsugune. Samuti
ajakirjanduse ülesannetest.
Vasak- ja paremliberaalide propaganda varieerub ühise
vaenlase demoniseerimisest ilmutuslaadse eneseülistamiseni stiilis „meie,
avatuse, sallivuse ja valguse toojad“ ja väärtussüsteemi ümberdefineerimiseni. Inimestele
luuakse maailm, kus ühiskonna ideaalid ja väärtused seostatakse indiviididega,
kes on vaimselt ja moraalselt alla käinud.
Filosoof Platoni sõnul pole selliselt programmeeritud inimesel häbitunnet, sest tal ei ole autunnet, tal puudub väärikus. Kõik loomuvastane
muutub talle inimõiguseks, õiguseks labastada kõike enda ümber ja nõuda
väärastunule võrdseid õigusi loomupärasega. Kui inimõigusi hakatakse
meelevaldselt laiendama ja nad riivavad juba inimeste õiglustunnet, siis on see
märk, et neid kuritarvitatakse kellegi huvides.
Tõejärgne poliitika pärineb marksismist. Sildistamine ja valed olid bolševistliku propaganda
põhialused. Nii natsi- kui kommunistlikus režiimis
kuulutati teatud ideed ja „väärtused“ progressiivseteks, teised tagurlikeks. Nn.
tagurlasi hakati sildistama, tsenseerima ja lõpuks tõrjuti nad ühiskonnast
välja. Järgnesid repressioonid ja vägivald. Ka täna on uued „euroopalikud väärtused“
progressiivseteks kuulutanud. Kui kaugele seekord ollakse teisitimõtlejatega
valmis minema?
Nende
suhtes ei pea ju salliv olema.
Nagu
bolševikkegi, segab äärmusliberaale „progressi ja õigluse“ toomisel maa peale
ainult üks asi – ühiskond, kes endale
peale surutavaid „uusi väärtusi“ ei jaga ega taha neid vabatahtlikult omaks
võtta.
Reformierakond ja sotsid ehitasid võimul
oldud aastatega üles enda käsuliini ja toiduahela ning täitsid otsustavad positsioonid
oma kontingendiga. Nad usuvad, et nemad ongi riik. Poliithüsteeria on tingitud
sellest, et nad ei lepi ei võimust, karistamatuse ega ilmeksimatuse oreoolist
ilmajäämisega. Ja hirmust, et rahapesu ja muude korruptiivsete afääridega
seotud luukered tulevad välja.
Sadat kriitika- ja vihavaba päeva ei suvatsetud valitsusele
anda isegi mitte viisakuse pärast. Turmtuli algas enne selle ametisse
kinnitamist. Valesid ja väljamõeldisi levitatakse vastutustundetult ka välismaal,
püüdes luua valitsusele võimalikult negatiivset kuvandit. Et just see rikub
Eesti riigi mainet, neid ei huvita.
Kutsun kõiki oponente rahunema. Kui te
kulutate mõttetu
hüsteeria kütmise peale ära kogu oma verbaalse hukkamõistu arsenali, siis mida te teete kui Eestis juhtub tõesti midagi koletut ja meile
kõigile vastuvõetamatut?
Avaldatud Õhtulehes 09.08.2019, pealkirja all "Kutsun kõiki oponente rahunema", https://www.ohtuleht.ee/973037/henn-polluaas-kutsun-koiki-oponente-rahunema
- teisipäev, august 13, 2019
- 1 Comments
