Henn Põlluaas: oktoober 2018

Kõne Riigieelarve kohta 17.10.2018

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mis ütelda selle eelarve kohta? Ega suurt väga ei olegi. Me võime ju siin istuda ja kuulata, kuidas koalitsioonipoliitikud ja rahandusminister ülistavad seda taevani. Samas, kui me vaatame faktidele näkku, millises olukorras me oleme, siis optimismiks põhjust ei ole. Majandusareng on täiesti selgelt allakäiguteed minemas, inflatsioon ja elukallidus läheb üles, investeeringuid Eestisse ei tule. Ja kui me vaatame seda eelarvet, mille eesmärk peaks olema saada meie riik ja majandus käima, siis tegelikult midagi sellist me sealt ei leia, mis lubaks meile edukat majandusarengut.

Vastupidi, näeme igasuguseid rumalused, kaasa arvatud aktiisitõus, millest on väga palju räägitud ja milles mitte mingisugust muutust ei toimu. Mingit soovigi seda ümber pöörata, et riigikassasse rohkem raha voolaks, ei ole ja tulemust me teame. EKRE juba hoiatas 2015. aastal aktsiisitõstmiste kõikide negatiivsete tagajärgede eest ja näete, nüüd me siis olemegi nendega kimpus ja oleme kimpus ka järgmise eelarveaasta jooksul.
Täna on juba hulk tunde esitatud küsimusi rahandusministrile, kes meile seda eelarvet tutvustas. Ja paraku ma pean ütlema, et nendele mitmetele kümnetele või võib-olla ka sadadele küsimustele me suuremas osas kahjuks vastust ei saanud. Kõigele lisaks on ka õiguskantsler täiesti selgelt tõdenud, et eelarve on läbipaistmatu, sellest on võimatu aru saada ja isegi seletuskiri on selline, mis ei anna mingisugust selget ülevaadet. Ja paraku me olemegi tunnistajad sellele protsessile, et aasta-aastalt lähebki eelarve üha segasemaks, üha keerulisemaks, üha raskemini arusaadavaks.
Me ei peagi minema tagasi esimese Eesti Vabariigi aegadesse, kus eelarve oli tõesti väga lihtne: tulud, kulud, plussid, miinused, kõik ministeeriumite ja erinevate kulude kaupa lahti toodud. Ka peale taasiseseisvumist oli eelarve oluliselt hoomatavam, oluliselt arusaadavam, selleks ei olnud vaja enam mingisugust raamatupidajaharidust. Aga täna me näeme, et üha enam ja enam liigutakse just sinnapoole, et keegi ei oskaks midagi enam küsidagi. Ilmselt see ongi eesmärk.

Kas te, koalitsiooni lugupeetud saadikud, olete kursis kõikide nende nüanssidega selle telliskivi juures, pluss veel siis iga ministeeriumi lahti kirjutatud teiste samasuguste telliskividega? Ma ei näe mitte kedagi, kes noogutaks ja ütleks, et teiegi olete kursis.

Opositsiooni poolelt me kindlasti uurime ja püüame sealt teie varjatud rahastusi, katuserahasid ja lihtsalt häälte äraostmisi veelgi rohkem välja tuua, kui siiamaani seda on tehtud. Ma olen täiesti veendunud, et see ligi 30 miljonit, millest on meedias juttu olnud, mis enne valimisi on täiesti selgelt häälte ostmise eesmärgil sisse pandud, on oma võimupositsiooni ärakasutamine, ma ütleks, lausa kuritarvitamine. Lisaks sellele on erinevate ministeeriumite all see jõuluvana eelarve, kuidas seda võiks nimetada ja iseloomustadagi, veelgi suurem: kõikvõimalikele MTÜ-dele, sihtasutustele jumal teab mis eesmärgil raha andmine.

Kõik see võtab raha ära olulistelt asjadelt, just nendelt teemadelt, küsimustelt, millega peaks tegelema. Täna toodi siin ju väga palju selliseid valdkondi esile, kus tegelikult raha väheneb. Nii et tunda siin rõõmu, et meie eelarve kasvab ja kõik on hästi, samas, kui me teame, et suur osa sellest läheb lihtsalt raiskamisele, läheb lihtsalt mõttetustele, läheb lihtsalt häälte ostmisele enne valimisi, ei ole põhjust.
Konservatiivne Rahvaerakond sellise eelarvega rahul ei ole ja ei ole ka minu arusaamist mööda ükski teine opositsioonierakond. Eravestluses, mis siin salata, on ka väga paljud koalitsioonipoliitikud seda välja öelnud, kuigi siin puldis loomulikult mitte ükski seda ei ütle. Nii et eelarve vajab väga tõsist ümbertegemist, tõsist mõtlemist, väga suuri muutusi. Ma loodan, et ilmselt vist Eesti ajaloos esimest korda on praegu olukord selline, et võib-olla see isegi õnnestub, sest koalitsioon on üsna kenasti pudenenud ja oodata seda, et kõik inimesed, kes on lahkunud koalitsioonierakondadest, ka jäägitult toetavad seda eelarvet, ilmselt ei tasu. Meie praktikas ei ole veel seda kogemust olnud, et üksainuski meie ettepanek oleks nende varasemate kolme eelarve puhul sisse läinud. Me väga loodame, et seekord see ehk nii juhtub ja ka opositsiooni häältega ja soovidega mingilgi määral – loodan, et täiel määral – arvestatakse.

reede, oktoober 19, 2018
2 Comments

Koalitsioon pudeneb, kuid hoiab küünte ja hammastega võimust kinni

Tiina Kangro lahkumine Riigikogu Isamaa fraktsioonist muutis jõujooni Riigikogus. See tähendab, et koalitsioonil puudub riigikogus häälteenamus, mis oli juba enne sedagi ülinapp – vaid ühe hääleline. Kindlasti halvendab see koalitsiooni tervist, kuid tekitab lootust senise opositsiooni eirava ja ebademokraatliku teerullipoliitika vähenemise suhtes.

Tähelepanuväärne on Kangro poolt sotsiaalmeedias edastatud selgitus, mis langeb kokku sellega, mida on ka EKRE rõhutanud. Kangro kirjutas, et Isamaa keskseks rolliks on muutunud Keskerakonna ja sotside maailmavaatelise poliitika elluviimine enda maailmavaate arvelt: „Võimu juures olemisest lähtuvad kompromissid on viinud selleni, et oma maailmavaadet, millesse kas või erakonna ladvik Riigikogus ühtselt usuks, saabki otsida vaid aastate tagustest dokumentidest. Viie vastutusrikka ministrikohaga ei ole selles koalitsioonis osalev konservatiivne partei suutnud anda piisavat tooni, et muuta või vähemalt tasakaalustada praeguse valitsuse vasakpopulistlikke, sekka omakasupüüdlikke suundumusi, mis väga paljudele Eesti inimestele meelehärmi valmistavad“.

Peaminister Ratas ja teised valitsuspartnerid on väitnud, et koalitsiooni tervis on hea vaatamata sellele, et SDE-st, Keskerakonnast ja Isamaast on lahkunud juba kuus inimest. See ei takistavat nende kavade elluviimist, kuna mitmed saadikud olla lubanud ka nö akna alt oma endisi erakondi teotada. Tegelikkus ei ole sugugi nii roosiline, sest erakondadest ja koalitsioonist ei lahkutud ju mitte selleks, et neid toetada. Lahkutud on nii maailmavaateliste erimeelsuste, erakondade antud lubaduste rikkumiste kui ka isiklike vastuolude ja tülide tõttu. Neist kaks on liitunud juba uue erakonnaga – Peeter Ernits Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga ja Marko Mihkelson Reformierakonnaga.

Opositsiooni ja ühiskonna seisukohalt on tegemist positiivse muutusega, sest lähiajal tuleb arutuse alla rida olulisi küsimusi. Näiteks riigieelarve, mis tuleb Riigikogu menetlusse järgmisel nädalal. Tegemist on selgelt vasakpoolsest ideoloogiast kantud nn Jõuluvanaeelarvega, mis jagab enne valimisi lahkelt raha küll asjalikele, kuid kahjuks suures osas ka täiesti läbimõtlematutele ja isegi mitteeksisteerivatele asjadele ning majanduse arengule hoo andmise asemel tõmbab hoopis käsipidurit. Kõikide nende lubaduste täitmine nõuab katet. Selleks kasutatakse häbenematult nii stabiliseerimisreservi, mis on mõeldud kriisiaegade üleelamiseks, kui ka otseselt seadust rikkudes haige- ja töötukassa rahasid, mis kahanevad kiiresti. Lisaks ähvardavad meid selle äraostmismaigulise lusikaga andmise ja kulbiga võtmise poliitika tõttu mitmed maksutõusud, samal ajal kui sadadel miljonitel eurodel lastakse endise hooga Lätti voolata, kuhu Reformierakond selle kunagi aktsiisitõusude algatamisega suunas. Vasakpoolne majandus- ja riigipoliitika kahjustab riigi majanduskeskkonada ja konkurentivõimet ning peaks panema inimesed kõva häälega küsima, kas nad soovivad jäädagi vaeseks, või tahame me elada jõukas, edukas ja areneva riigis.

Ma ei ole veendunud, et koalitsioonil õnnestub järgmise aasta eelarve sellisena läbi suruda. Ei ole ju isegi kindel see, kas koalitsioonierakondade distsipliin ja ühtsus hääletamisel püsib. See võimaldaks teha opositsioonil erinevaid muudatusettepanekuid ja täiendusi, mille suhtes on lootust, et need sisse lähevad. Kahjuks ei ole meie senise praktika jooksul arvestatud mitte ühegi opositsiooni ettepanekuga. Samas nõuab eelarve lihthäälteenamust ja kui koalitsiooni distsipliin püsib ning opositsioonist juhtub keegi puuduma, siis peab järgmisel aastal valitav uus valitsus hakkama tööle sellesama, äärmiselt halva, eelarvega. Muidugi on järgmisel koosseisul võimalik riigieelarve lisaeelarvega ka ümber teha.

Sisevastuolud koalitsioonierakondades, valitsusliikmete omavahelised hõõrumised, hääleenamuse kaotus Riigikogus, saabuvad valimised ning ka fakt, et opositsioonierakondade toetus rahva seas on suurem kui koalitsioonil, on tekitanud koalitsioonierakondades ja seeläbi Riigikogus üsna närvilise õhkkonna. Kahjuks ei ole see toonud kaasa suuremat arvestamist ei opositsiooni ega kõikide neile hääled andnud valijatega, ja selge on see, et võimust püütakse küünte ja hammastega kinni hoida.

Endiselt viljeletakse teerullipoliitikat ja püütakse enda tahet kehtestada. Kohati jääb arusaamatuks, kelle tahe see on, sest tehakse asju, mida ei ole ükski võimuerakond lubanud ja ebatavaline ei ole ka lihtsalt teineteise või ministeeriumite ametnike peale näpuga näitamine. Näiteks kolmapäeval teise lugemise läbinud hasartmängumaksu nõukogu likvideerimine ja erinevate toetusrahade jagamise andmine ainuisikuliselt ministrite kätte, mis kahjustab selgelt õigusriikluse ja avatuse printsiipe. Kahtlused, et Jüri Ratas on peaminister sotside valitsuses, ei ole ilmselt alusetud. Liialtki paljudel asjadel on neomarksistliku vasakliberalismi maik man, millega ka Isamaa on kaasa lohisenud.

Kui valimised lähedal ei oleks, peaks mõtlema valitsusele umbusaldusavalduse esitamist, kuid sellel puudub hetkel sügavam mõte. Keegi ei taha õieti selles kaootilises olukorras vastutust üle võtta, sest suuri muutusi ei jõuaks enam niikuinii teha. Las võimulolijad vastutavad ise enda poolt kokku keeratu eest. Valimised on juba märtsis. Aga ära iial ütle iial.

Avaldatud Harju Elus 12.10.2018, UU 16.10.2018

kolmapäev, oktoober 17, 2018
1 Comments

Pages

Kõne Riigieelarve kohta 17.10.2018

Koalitsioon pudeneb, kuid hoiab küünte ja hammastega võimust kinni

Minust

Jälgi mind

Mina Facebookis

Mina Twitteris

Blogi arhiiv

Populaarseimad postitused

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Uued uudised