Koalitsioon pudeneb, kuid hoiab küünte ja hammastega võimust kinni
kolmapäev, oktoober 17, 2018
Tiina Kangro lahkumine
Riigikogu Isamaa fraktsioonist muutis jõujooni Riigikogus. See tähendab, et
koalitsioonil puudub riigikogus häälteenamus, mis oli juba enne sedagi ülinapp
– vaid ühe hääleline. Kindlasti halvendab see koalitsiooni tervist, kuid
tekitab lootust senise opositsiooni eirava ja ebademokraatliku teerullipoliitika
vähenemise suhtes.
Tähelepanuväärne on Kangro
poolt sotsiaalmeedias edastatud selgitus, mis langeb kokku sellega, mida on ka EKRE
rõhutanud. Kangro kirjutas, et Isamaa keskseks rolliks on muutunud Keskerakonna ja sotside maailmavaatelise
poliitika elluviimine enda maailmavaate arvelt: „Võimu juures olemisest
lähtuvad kompromissid on viinud selleni, et oma maailmavaadet, millesse kas või
erakonna ladvik Riigikogus ühtselt usuks, saabki otsida vaid aastate tagustest
dokumentidest. Viie vastutusrikka ministrikohaga ei ole selles koalitsioonis
osalev konservatiivne partei suutnud anda piisavat tooni, et muuta või vähemalt
tasakaalustada praeguse valitsuse vasakpopulistlikke, sekka omakasupüüdlikke
suundumusi, mis väga paljudele Eesti inimestele meelehärmi valmistavad“.
Peaminister Ratas ja teised
valitsuspartnerid on väitnud, et koalitsiooni tervis on hea vaatamata sellele,
et SDE-st, Keskerakonnast ja Isamaast on lahkunud juba kuus inimest. See ei
takistavat nende kavade elluviimist, kuna mitmed saadikud olla lubanud ka nö
akna alt oma endisi erakondi teotada. Tegelikkus ei ole sugugi nii roosiline,
sest erakondadest ja koalitsioonist ei lahkutud ju mitte selleks, et neid toetada.
Lahkutud on nii maailmavaateliste erimeelsuste, erakondade antud lubaduste
rikkumiste kui ka isiklike vastuolude ja tülide tõttu. Neist kaks on liitunud
juba uue erakonnaga – Peeter Ernits Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga ja
Marko Mihkelson Reformierakonnaga.
Opositsiooni ja ühiskonna
seisukohalt on tegemist positiivse muutusega, sest lähiajal tuleb arutuse alla
rida olulisi küsimusi. Näiteks riigieelarve, mis tuleb Riigikogu menetlusse
järgmisel nädalal. Tegemist on selgelt vasakpoolsest ideoloogiast kantud nn
Jõuluvanaeelarvega, mis jagab enne valimisi lahkelt raha küll asjalikele, kuid
kahjuks suures osas ka täiesti läbimõtlematutele ja isegi mitteeksisteerivatele
asjadele ning majanduse arengule hoo andmise asemel tõmbab hoopis käsipidurit.
Kõikide nende lubaduste täitmine nõuab katet. Selleks kasutatakse häbenematult
nii stabiliseerimisreservi, mis on mõeldud kriisiaegade üleelamiseks, kui ka
otseselt seadust rikkudes haige- ja töötukassa rahasid, mis kahanevad kiiresti.
Lisaks ähvardavad meid selle äraostmismaigulise lusikaga andmise ja kulbiga
võtmise poliitika tõttu mitmed maksutõusud, samal ajal kui sadadel miljonitel
eurodel lastakse endise hooga Lätti voolata, kuhu Reformierakond selle kunagi
aktsiisitõusude algatamisega suunas. Vasakpoolne majandus- ja riigipoliitika
kahjustab riigi majanduskeskkonada ja konkurentivõimet ning peaks panema
inimesed kõva häälega küsima, kas nad soovivad jäädagi vaeseks, või tahame me elada
jõukas, edukas ja areneva riigis.
Ma ei ole veendunud, et
koalitsioonil õnnestub järgmise aasta eelarve sellisena läbi suruda. Ei ole ju
isegi kindel see, kas koalitsioonierakondade distsipliin ja ühtsus hääletamisel
püsib. See võimaldaks teha opositsioonil erinevaid muudatusettepanekuid ja
täiendusi, mille suhtes on lootust, et need sisse lähevad. Kahjuks ei ole meie senise
praktika jooksul arvestatud mitte ühegi opositsiooni ettepanekuga. Samas nõuab
eelarve lihthäälteenamust ja kui koalitsiooni distsipliin püsib ning
opositsioonist juhtub keegi puuduma, siis peab järgmisel aastal valitav uus
valitsus hakkama tööle sellesama, äärmiselt halva, eelarvega. Muidugi on
järgmisel koosseisul võimalik riigieelarve lisaeelarvega ka ümber teha.
Sisevastuolud
koalitsioonierakondades, valitsusliikmete omavahelised hõõrumised, hääleenamuse
kaotus Riigikogus, saabuvad valimised ning ka fakt, et opositsioonierakondade
toetus rahva seas on suurem kui koalitsioonil, on tekitanud
koalitsioonierakondades ja seeläbi Riigikogus üsna närvilise õhkkonna. Kahjuks
ei ole see toonud kaasa suuremat arvestamist ei
opositsiooni ega kõikide neile hääled andnud valijatega, ja selge on
see, et võimust püütakse küünte ja hammastega kinni hoida.
Endiselt viljeletakse
teerullipoliitikat ja püütakse enda tahet kehtestada. Kohati jääb arusaamatuks,
kelle tahe see on, sest tehakse asju, mida ei ole ükski võimuerakond lubanud ja
ebatavaline ei ole ka lihtsalt teineteise või ministeeriumite ametnike peale
näpuga näitamine. Näiteks kolmapäeval teise lugemise läbinud hasartmängumaksu
nõukogu likvideerimine ja erinevate toetusrahade jagamise andmine ainuisikuliselt
ministrite kätte, mis kahjustab selgelt õigusriikluse ja avatuse printsiipe. Kahtlused,
et Jüri Ratas on peaminister sotside valitsuses, ei ole ilmselt alusetud. Liialtki
paljudel asjadel on neomarksistliku vasakliberalismi maik man, millega ka
Isamaa on kaasa lohisenud.
Kui valimised lähedal ei oleks,
peaks mõtlema valitsusele umbusaldusavalduse esitamist, kuid sellel puudub
hetkel sügavam mõte. Keegi ei taha õieti selles kaootilises olukorras vastutust
üle võtta, sest suuri muutusi ei jõuaks enam niikuinii teha. Las võimulolijad
vastutavad ise enda poolt kokku keeratu eest. Valimised on juba märtsis. Aga
ära iial ütle iial.
Avaldatud Harju Elus 12.10.2018, UU 16.10.2018
1 kommentaari
Kes on kaotanud usalduse seda enam ei usaldata. Reformierakonnale avaldati umbusaldust ja sestap nad pidid loobuma valitsuse toolil istumisest. Kas nad ostsid usalduse,et neid lehtedes reklaamitakse ? Reformierakond on kehtetu ja nad ei tohi osaleda valimistel.
VastaKustuta