13.03.2013

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on resoluutselt vastu uue Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni (edaspidi Eesti-Vene) piirilepingu sõlmimisele. Selleks puuduvad vajadus ning vähimadki poliitilised, majanduslikud, moraalsed või muud põhjendused.

Kuigi Eesti oli pea pool sajandit okupeeritud riigi staatuses, kestis tema õiguslik järjepidevus de jure edasi. Rahvusvahelise õiguse järgi on 1940. ja 1944. aastal toimunu kvalifitseeritud agressiooniks, sõjaliseks okupeerimiseks ning Eesti Vabariigi annekteerimiseks NSV Liidu poolt, mistõttu Eesti Vabariigi riikliku korra, sh tema piiride muutmine oli õigustühine ja kehtetu.

1994. aastal Vene Föderatsiooni poolt ühepoolselt ja rahvusvahelist õigust rikkudes riigipiirina demarkeeritud Eesti-Vene kontrolljoont, mis sündis Nõukogude okupatsiooni ajal piiri meelevaldse nihutamise tulemusena, ei saa vaadelda kui seaduslikku riigipiiri, mis tuleks fikseerida ja legaliseerida uue piirilepinguga. Ükski rahvusvaheline konventsioon ega põhiseaduse säte ei nõua ennistatud riigil võõrandada oma territooriumi okupeerija õigusjärglasele. Vene Föderatsiooni territoriaalsetel nõuetel, nagu ka Eesti-poolsel valmisolekul loobuda neist aladest, puuduvad legaalsed alused.

Uus, loovutuslik piirileping kahjustab Eesti riigi ja rahva huve ning on EV Põhiseadusega otseses vastuolus:

1. §122 lõige 1. ütleb: Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega.

Põhiseadus sätestab, et Eesti-Vene maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga, mille Artikkel III näitab täpselt ära tema kulgemise ja asukoha. Teised kehtivad, kuid PS-ga määramata piirid (maismaapiir Lätiga) on sõlmitud eraldi, teiste riikidevaheliste lepingutega.

Nii Tartu rahuleping (mis on kantud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse nr. 11LTS29 all) kui ka teised rahvusvahelised piirilepingud kehtivad üheaegselt, kuid PS-ga eraldi määratud Tartu rahulepingujärgne piir on esmajärguline ja suveräänne. Ka Eesti riigipiiri seadus sätestab ainsa ja kehtiva Eesti-Vene legaalse piirina Tartu rahulepinguga määratud joone.

Tartu rahulepingu rõhutamist ja eraldi tehtavat viidet PS §122-s tuleb tõlgendada expressis verbis kui fikseeritud õiguslikku olukorda, mis võimaldab rahvusvaheliste lepingutega ja Riigikogu kahe kolmandikulise häälteenamusega muuta Eesti teisi, Põhiseaduses täpselt määratlemata piire, kuid mitte 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga määratud Eesti-Vene maismaapiiri.

Praegune Venemaa poolt ühepoolselt paika pandud demarkatsiooni- ehk kontrolljoon, mida soovitakse kehtestada riigipiirina, ei vasta Tartu rahulepinguga paika pandud piirile. Uus piirileping muudab täielikult Põhiseaduse ja Tartu rahulepinguga määratud Eesti-Vene riigipiiri asukohta. Tõik, et ligi neljasaja kilomeetrisest piirist jääks Peipsi järvel veidi üle kümne kilomeetri pikkune lõik muutmata, ei anna vähimatki alust väita, et uus piir oleks kooskõlas põhiseaduse ja Tartu rahulepingu järgse riigipiiriga, mis on olnud täies ulatuses kehtiv alates 02.02.1920. Seega on uus piirileping otseses vastuolus PS §122 lg 1-ga ja selle mõttega.

PS annab küll riigikogule võimaluse sõlmida piirilepinguid teiste naaberriikidega, kuid Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine, mis muudab Tartu Rahulepinguga paika pandud piiri (sõltumata muutuse või allesjääva osa ulatusest), eeldab Põhiseaduse § 122 lg. 1 muutmist ja see on võimalik vaid rahvahääletuse teel.

2. §2 lõige 1 ütleb: Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik.

Antud säte ei võimalda kaksitimõistmist. Venemaa poolt annekteeritud Narva-taguste alade ja Petserimaa äraandmine ja nende alade lahutamine Eesti territooriumist rikub EV jagamatut terviklikkust ja on otseses vastuolus eelpooltoodud PS sättega.

Põhiosas pärineb nimetatud klausel eelmisest Põhiseadusest. Prof. Jüri Uluots kommenteeris 1937.a. põhiseaduse antud sätet: "Uus põhiseadus esimese koja eelnõu kujul väljendab §2, et Eesti riigi maa-ala on lahutamatu tervik. Seega seda ei saa eraldada ega üksikute osade kaupa ära anda muidu kui põhiseaduse muutmise korras. Igal isikul, igal võimukandjal, kes asub riigipiire muutma, peab olema teadmine, et muutmine, kui see peab toimuma, peab olema säärane, et see on tõesti kasulik, rahva arusaamisele vastav. Kui see seda ei ole, siis kõik vastavad ettepanekud on kergemeelselt tehtud, ja ei olda õigustatud neid ellu viima. Või jälle see ettepanek on säärane, et ta väljastpoolt peale surutakse ja vägivallaaktiks osutub. Aga ei või nõuda üheltki riigilt, et ta vägivalda peaks õiguseks. Ta võib ainult vägivalda kui fakti tunnistada, aga ei saa öelda, et see on õigus."^[1] Uluotsa selgitus on täpselt sama ajakohane ja õige ka tänapäeval.

Uus Eesti-Vene piirileping on teravas vastuolus PS §2 lg 1-ga, sest vähendab Eesti territooriumi ja lõhub selle ühtsust. Sellist lepingut on võimalik sõlmida ainult muutes vastavat põhiseaduse sätet. Vastavalt põhiseadusele saab antud paragrahvi muuta vaid rahvahääletuse teel.

3. §5 ütleb: Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.

Antud põhiseaduslik kohustus on suunatud eeskätt riigile ja täpsustab PS preambulas fikseeritud riigi ülesannet olla „Pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus“.

Okupatsioonile ja ebaseaduslikule Narva jõe taguste ja Petserimaa alade liitmisele Venemaa koosseisu 1944/45-ndal aastal ning sellest tingitud eraldatusele vaatamata, on rahvusvahelise õiguse järgi tegemist Eesti aladega, mille loodusvarad ja loodusressursid vesi, maa, mets, maavarad jne. kuuluvad Eesti Vabariigile ja selle kodanikele. Riigivõimu kohustus on seista oma rahvusliku rikkuse kaitsmise ja säilitamise eest.

Annekteeritud aladele jäävate sadade miljardite eurode väärtuses Eesti loodusvarade ja loodusressursside (maa, mets, maavarad, Narva jõe hüdroenergeetiline potentsiaal, kalavarud jne.) põhjendamatu tasuta loovutamine Venemaale on Eesti rahvusliku rikkuse ja omandi hävitamine, mida ei ole mitte mingil viisil võimalik nimetada nende säästlikuks kasutamiseks Eesti riigi hüvanguks. Ainuüksi annekteeritud aladele jäävast põlevkivist (hinnanguliselt 400 milj. tonni) toodetud diiselkütus kataks Eesti vajaduse tervelt kolmveerand sajaniks, tagades seeläbi Eesti energeetilise julgeoleku.

Kõige selle „vabatahtlik“ ja tasuta loovutamine Vene Föderatsioonile rikub otseselt antud PS sätet ja kahjustab sügavalt Eesti riigi ja rahva majanduslikke-, sotsiaalseid- ja energeetilise julgeoleku huve.

4. Põhiseaduse § 32 lõige 1 ütleb: Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud ning lõige 2 ütleb: Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Narva jõe taguse ja Petserimaa näol on tegemist ka kümnete tuhandete Eesti riigi kodanike eraomanduses oleva maa ja kinnisvaraga, mille omandiõigus on nii Eesti seaduste kui ka rahvusvahelise õiguse kohaselt, hoolimata aastakümneid kestnud okupatsioonist ja anneksioonist, säilinud samana või siirdunud seaduslikele pärijatele.

Eesti kodanike seadusliku omandiõiguse eest mitteseismine, selle võõra, okupeeriva riigi voli alla loovutamine ja selle läbi takistuste loomine ja põlistamine omandi valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele on ennekuulmatu ja pretsedenditu samm, mis rikub ka ÜRO 10.12.1948.a. ülemaailmse Inimõiguste deklaratsiooni ja Euroopa Inimõiguste konventsiooni 04.11.1950, millistega Eesti Vabariik on ühinenud.

Seega on uus Eesti-Vene piirileping otseses ja vaieldamatus vastuolus nii antud põhiseaduse sättega, kui ka üldtunnustatud inimõigustega.

6. Põhiseaduse §123 lg. 1 ütleb, et Eesti ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus Eesti põhiseadusega.

Põhiseadus lubab sõlmida välislepinguid, mis on vastuolus madalamate õigusaktidega, kuid mitte välislepinguid, mis on vastuolus Eesti põhiseadusega. Siin ei ole ruumi ei kahetimõistmisele ega kaksipidi tõlgendamisele.

Eelpool on tõestatud, et uue Eesti-Vene riigipiiri leping on vastuolus põhiseaduse §122 lg 1, §2 lg 1, §5, § 32 lg 1, §3 ja PS preambulaga. Selle sõlmimine valitsuse, ratifitseerimine riigikogu ja kinnitamine presidendi poolt on otseses vastuolus põhiseadusega.

Seega välistab Eesti põhiseaduse antud säte kõnealuse uue Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise.

7. Põhiseaduse §3 ütleb, et „Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel“.

Antud lause on üks PS keskseid sätteid, mis sisaldus juba 1920. aasta põhiseaduses. „Põhiseaduse alusel“ tähendab seda, et kogu avaliku võimu tegevus peab olema PS-ga täielikus kooskõlas. See säte kinnitab põhiseaduse prioriteedi, primaarsuse ja ülemuslikkuse põhimõtet, millest kõrvalekaldumine ei ole õigusriigis lubatud ega võimalik. Põhiseadus on kõrgeima jõuga akt, mida ei saa vaidlustada ükski võimukandja ega muuta või tühistada keegi muu, kui suveräänsuse kandja: rahvas. Seetõttu põhinebki riigi põhiseaduse ülimuslikkus riigi suveräänsusel.

Eugen Madisson ja Oskar Angelus kirjutasid 1928. aastal ilmunud PS kommentaaris, et antud sättega: „… taheti alla kriipsutada esiteks seda, et Eesti on õigusriik, kus riigivõimu teostatakse ainult seaduse alusel, ja teiseks seda, et võim, mis ei toetu põhiseadusele ja sellega kooskõlas antud seadustele, ei ole Eesti riigivõim, vaid usurpeeritud võim, millele pole tarvis alistuda.“[2]

§3 lg 1 põhimõtted seostuvad õigusriigiga, olles õigusriikliku riigistruktuuri põhiprintsiibid. Antud säte ei võimalda sõlmida uut Eesti-Vene piirilepingut, sest viimane ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kui see siiski seadusevastaselt ja põhiseaduse muutmiseks referendumit korraldamata sõlmitakse, siis kohustab see kõiki institutsioone ja organeid, kelle funktsiooniks on seaduste rakendamine (seega nii täidesaatvad kui õigustmõistvad organeid) ja kodanikke jätta uus piirileping ja sellest tulenevad seadused (riigipiiriseadus jne) kohaldamata.

Riigikogu poolt ratifitseeritud põhiseadusega vastuolus oleva välislepingu ja seaduste kohaldamata jätmisel ei ole tegemist seaduslikkuse printsiibi eiramisega, vaid vastupidi _ põhiseadusliku korra kaitsmise ja põhiseaduse riive takistamisega, mis on iga kodaniku ja avaliku võimu otsene kohustus. 

Kokkuvõtteks:

Eelpooltoodu tõestab, et uus Eesti-Vene piirileping on põhiseadusevastane ja põhiseadus ei luba ilma rahvahääletuseta Eesti territooriumi vähendada. Objektiivseid  ja pädevaid põhjendusi lepingu sõlmimiseks, 5,2% Eesti riigi maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamiseks ning selle võõrriigile loovutamiseks ei ole.

Eesti Vabariigi Põhiseaduslik Assamblee koostas 1991. aastal oma tegevuse lõpus läkituse eesti rahvale, milles öeldi, et: „… põhiseaduse eelnõu tugineb varasematele Eesti Vabariigi põhiseadustele ning on nende loomulik järglane. Uus põhiseadus lähtub inimõiguste tunnustamise ja parlamentaarse demokraatia põhimõtetest ning rahva kestvuse elulistest huvidest“.[3] Põhiseaduse täitmine ei saa olla valikuline, see on kohustus, mis ei saa lähtuda põhiseaduse päevapoliitilisest või pahatahtlikust tõlgendamisest. Nagu öeldud, peab see lähtuma rahva kestvuse elulistest huvidest. Põhiseaduse seadusetähtede taga tuleb näha ja silmas pidada ka väärtusi ja preambulas sätestatud eesmärke.

Põhiseaduse kohaselt saab maismaapiiri Venemaa ja Eesti vahel (PS §122 lg 1)  ja riigi territooriumi (PS §2 lg 1) muuta ainult rahvahääletuse teel, muutes põhiseadust. PS §1 lg 1 ütleb, et „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas“. Seega on põhiseaduse järgi igasuguse riigivõimu esmaseks õiguslikuks aluseks rahva tahe. Rahvahääletust põhiseaduse muutmiseks, Eesti riigi territooriumi vähendamiseks ning Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri paiknemise muutmiseks ei ole läbi viidud.

Uue piirilepingu sõlmimisega on lahutamatult seotud ka meie riikluse alustala, Tartu rahulepingu kehtivuse ja Eesti Vabariigi juriidilise järjepidevuse katkemine. Alistudes Venemaa survele niivõrd olulises rahva enesemääramisõigust ja riigi suveräänsust puudutavas küsimuses, tunnistab Eesti ennast ise ENSV järelmoodustiseks kõiges sellest tulenevas. Praegu kavandatava märkega piirilepingu tekstis, nagu reguleeriks antud leping vaid piiriküsimust, jäetakse Venemaale tegelikult vabad käed meie ajaloo ja õigusjärglusega ümber käimiseks, mis ongi ilmselt üks Venemaa kesksetest taotlustest.

Eesti riik taastati õigusliku järjepidevuse alusel. Ei tekkinud mitte uus riik, vaid taastati nn esimene Eesti. See tähendas riigipiiride tuginemist tollal kehtinud lepinguile, Eesti-Vene piiri puhul 1920. aasta Tartu rahulepingule. See sätestati ka Põhiseaduses ja nendes piirides taastunnustasid Eestit kõik maailma riigid.

Kui alguses püsis meie välispoliitika just nende põhimõtete juures ja läbirääkimistele Venemaaga mindi okupeeritud Setumaa ja Narva jõe taguste alade tagastamise nõudega, siis varsti toimus Eesti poliitilises diskursuses oluline nihe. Hakati rääkima “uuest idapoliitikast” ja “positiivsest hõivamisest” suhetes Venemaaga.

Uus poliitika sai alguse Lennart Meri initsiatiivil ja realiseerus nn. juulilepetes, millega jäeti Eestisse mitukümmend tuhat nõukogude sõjaväepensionäri koos peredega, loobuti okupatsioonikahjude kompenseerimise nõudest ja Tartu rahuga määratud piiri taotlemisest. Aluseks võeti Eesti NSV piirijoon ja läbirääkimisprotsess salastati. Kokkuvõttes asuti legaliseerima rahvusvahelise õiguse vastast olukorda, kuigi meid toetas rahvusvaheline õigus ja maailma avalikkus.

Eesti avalikkus sai lepinguga tutvuda alles peale selle allkirjastamist Urmas Paeti poolt Moskvas 2005 aastal. Selgus, et toimunut ei olegi võimalik nimetada läbirääkimisteks, sest lõpptekstis polnud  ühtegi algset Eesti-poolset tingimust. Debatti ega referendumit ei korraldatud, leping sõlmiti ilma, et rahval oleks olnud võimalik arvamust avaldades, ettepanekuid tehes või muul viisil protsessis osaleda.

Riigikogu ratifitseeris avalikkuse vastuseisust hoolimata (BNS küsitlus 71% vastu, ETV/Faktum 82,5% vastu) piirilepingu ära ja viis lõpule selle, mille Stalin 1944/45 aastal alustas. Eesti oli pretsedenditult esimene maa, kes II Maailmasõja järgselt, rahu ajal, oli valmis vabatahtlikult ja tasuta loobuma kõigist oma õigustest, osast riigi territooriumist ning soovis seadustada ebaseadusliku piiri. Samas on piirivaidlusi Venemaaga enam kui kümnel riigil, kaasa arvatud USA (merepiir Beringi väinas) ja meie ajutine kontrolljoon toimib suurepäraselt.

Toona jäi asi toppama Riigikogu poolt lepingu ratifitseerimisseaduse preambulasse (mitte piirilepingusse) lisatud viite tõttu Tartu rahule. Kremlile see ei meeldinud ja ta teatas allkirja tagasivõtmisest. Sellist reaktsiooni ei osatud Toompeal ette näha. Nüüd tahetakse olukorda „lahendada“ Tartu rahulepingule viitamisest loobumisega.

Kui 2005. aastal põhjendati lepingu vajalikkust valega, et selleta ei saa Eesti EL ega NATO liikmeks, siis täna ei püüta põhjendusi enam otsidagi. Räägitakse vaid headest suhetest ja vajadusest asi lõpule viia. Kuid Läti ja Venemaa suhted ei paranenud peale Abrene loovutamist Venemaale. Paremaid suhteid ei luba Eestile ka Venemaa-asjatundjad. Tänaseks on selge, et positiivse hõivamise poliitika on läbi kukkunud. Heade suhete võti asub Kremlis ja sõltub ainult nende tahtest. Eesti järjekordne järelandmine ei muuda mitte midagi, teeb vaid meid maailma silmis naeruväärseteks luuseriteks, kes on oma riigist valmis juba teist korda loobuma. Või usutakse Toompeal, et peale nii magusat suutäit jätab Venemaa meid rahule?

Meie poliitikud kinnitavad, et Eesti ei kaota midagi. See ei vasta tõele. Loovutatavate alade maavarade (põlevkivi, kriit, asbest, keraamikasavi, klaasiliiv, mets jne.) väärtus on kolossaalne - sadu miljardeid eurosid. Ainuüksi Narva jõe taha jäävast põlevkivist toodetud diiselkütus kataks Eesti vajaduse ja tagaks meie energeetilise julgeoleku tervelt kolmveerand sajandiks. Sellest loobumine on Kremli, mitte Eesti huvides. Lisaks asuvad seal kümnete tuhandete eestlaste maad ja kodud.

Miks peaksime kõik tasuta ära andma ning okupatsiooni ja anneksiooni seadustama? Kuriteo legaliseerimine on samuti kuritegu. Kui Venemaa on huvitatud Petserimaast ja Narva tagustest aladest, siis võib selle üle diskuteerida, kuid ainult Eestile kasulikel tingimustel. Näiteks nõudes tehtud kurja ja okupatsioonikahjude kompenseerimist.

Tartu rahu piiridest loobumine ei ole paratamatus, selleks puuduvad vähimadki poliitilised, majanduslikud ja moraalsed põhjendused. Miks meie kartellipoliitikud soovivad seda ja millisele seaduslikule alusele tugineb Venemaa surve sõlmida uus piirileping? Selmet korrutada, et Eestil pole territoriaalseid nõudmisi, peaksime rõhutama, et Venemaal on ebaseaduslikud territoriaalsed nõudmised Eesti vastu. Kui me oma alasid tagasi ei saa, siis de facto olgu piir seal, kuhu tugevam selle pani, de jure jäägu aga igaveseks sinna, kus ta olema peab. Vabatahtlik äraandmine on rumaluse tipp, millega tekitatakse riigile pöördumatut kahju. Oleme pool sajandit tagasisaamist oodanud, võime oodata veelgi.

Põhiseaduse järgi on Eesti–Vene riigipiir määratud Tartu rahulepinguga, Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu ning Põhiseadus keelab sõlmida välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus. Eesti-Vene piiri on võimalik muuta ainult rahvahääletusega, muutes esmalt neid sätteid. Teades, et see ei õnnestu, lähvad riigijuhid lihtsalt seaduse rikkumise teed.

Kui Eesti on demokraatlik riik, siis ei ole kellelgi õigust põhiseadust rikkuda, ammugi mitte neil, kes ennast rahvaesindajateks peavad. Moraalsest langusest, raha- ja elamislubade skandaalist ning muudest Eesti huve kahjustavatest korruptsioonijuhtumitest on riigireetmiseni väike samm. Uue piirilepingu sõlmimisega astutakse juba märksa kaugemale. Selleks valmisolek on kui lakmustest tuvastamaks, kes Toompeal Kremli huve esindavad.

Avaldatud: Postimees 13.03.2013

http://arvamus.postimees.ee/1167216/polluaas-tartu-rahu-piiridest-de-jure-loobumiseks-puudub-vajadus/ 

Algne pealkiri: Piirileping kui lakmustest