Tartu rahu piiridest de jure loobumiseks puudub vajadus
kolmapäev, märts 13, 2013
Eesti riik taastati õigusliku järjepidevuse alusel. Ei
tekkinud mitte uus riik, vaid taastati nn esimene Eesti. See tähendas riigipiiride
tuginemist tollal kehtinud lepinguile, Eesti-Vene piiri puhul 1920. aasta Tartu
rahulepingule. See sätestati ka Põhiseaduses ja nendes piirides taastunnustasid
Eestit kõik maailma riigid.
Kui alguses püsis meie välispoliitika
just nende põhimõtete juures ja läbirääkimistele Venemaaga mindi okupeeritud
Setumaa ja Narva jõe taguste alade tagastamise nõudega, siis varsti toimus Eesti
poliitilises diskursuses oluline nihe. Hakati rääkima “uuest idapoliitikast” ja
“positiivsest hõivamisest” suhetes Venemaaga.
Uus poliitika sai alguse Lennart
Meri initsiatiivil ja realiseerus nn. juulilepetes, millega jäeti Eestisse
mitukümmend tuhat nõukogude sõjaväepensionäri koos peredega, loobuti okupatsioonikahjude
kompenseerimise nõudest ja Tartu rahuga määratud piiri taotlemisest. Aluseks võeti
Eesti NSV piirijoon ja läbirääkimisprotsess salastati. Kokkuvõttes
asuti legaliseerima rahvusvahelise õiguse vastast olukorda, kuigi meid toetas
rahvusvaheline õigus ja maailma avalikkus.
Eesti avalikkus sai lepinguga tutvuda
alles peale selle allkirjastamist Urmas Paeti poolt Moskvas 2005 aastal. Selgus,
et toimunut ei olegi võimalik nimetada läbirääkimisteks, sest lõpptekstis polnud
ühtegi algset Eesti-poolset tingimust. Debatti
ega referendumit ei korraldatud, leping sõlmiti ilma, et rahval oleks olnud
võimalik arvamust avaldades, ettepanekuid tehes või muul viisil protsessis
osaleda.
Riigikogu
ratifitseeris avalikkuse vastuseisust hoolimata (BNS küsitlus 71% vastu,
ETV/Faktum 82,5% vastu) piirilepingu ära ja viis lõpule selle, mille Stalin
1944/45 aastal alustas. Eesti oli pretsedenditult esimene maa, kes II Maailmasõja
järgselt, rahu ajal, oli valmis vabatahtlikult ja tasuta loobuma kõigist oma
õigustest, osast riigi territooriumist ning soovis seadustada ebaseadusliku
piiri. Samas on piirivaidlusi Venemaaga enam kui kümnel riigil, kaasa arvatud
USA (merepiir Beringi väinas) ja meie ajutine kontrolljoon toimib suurepäraselt.
Toona jäi asi toppama
Riigikogu poolt lepingu ratifitseerimisseaduse preambulasse (mitte
piirilepingusse) lisatud viite tõttu Tartu rahule. Kremlile see ei meeldinud ja
ta teatas allkirja tagasivõtmisest. Sellist reaktsiooni ei osatud Toompeal ette
näha. Nüüd tahetakse olukorda „lahendada“ Tartu rahulepingule viitamisest
loobumisega.
Kui
2005. aastal põhjendati lepingu vajalikkust valega, et selleta ei saa Eesti EL
ega NATO liikmeks, siis täna ei püüta põhjendusi enam otsidagi. Räägitakse vaid
headest suhetest ja vajadusest asi lõpule viia. Kuid Läti ja Venemaa suhted ei paranenud peale Abrene
loovutamist Venemaale. Paremaid suhteid ei luba Eestile ka Venemaa-asjatundjad.
Tänaseks on selge, et positiivse hõivamise poliitika on läbi kukkunud.
Heade suhete võti asub Kremlis ja sõltub ainult nende tahtest. Eesti
järjekordne järelandmine ei muuda mitte midagi, teeb vaid meid maailma silmis
naeruväärseteks luuseriteks, kes on oma riigist valmis juba teist korda loobuma.
Või usutakse Toompeal, et peale nii magusat suutäit jätab Venemaa meid rahule?
Meie poliitikud kinnitavad, et
Eesti ei kaota midagi. See ei vasta tõele. Loovutatavate alade maavarade
(põlevkivi, kriit, asbest, keraamikasavi, klaasiliiv, mets jne.) väärtus on
kolossaalne - sadu miljardeid eurosid. Ainuüksi Narva jõe taha jäävast
põlevkivist toodetud diiselkütus kataks Eesti vajaduse ja tagaks meie
energeetilise julgeoleku tervelt kolmveerand sajandiks. Sellest loobumine on
Kremli, mitte Eesti huvides. Lisaks asuvad seal kümnete tuhandete eestlaste
maad ja kodud.
Miks peaksime kõik tasuta ära
andma ning okupatsiooni ja anneksiooni seadustama? Kuriteo legaliseerimine on
samuti kuritegu. Kui Venemaa on huvitatud Petserimaast ja Narva tagustest
aladest, siis võib selle üle diskuteerida, kuid ainult Eestile kasulikel
tingimustel. Näiteks nõudes tehtud kurja ja okupatsioonikahjude
kompenseerimist.
Tartu rahu piiridest loobumine ei
ole paratamatus, selleks puuduvad vähimadki poliitilised, majanduslikud ja
moraalsed põhjendused. Miks meie kartellipoliitikud
soovivad seda ja millisele seaduslikule alusele tugineb Venemaa surve sõlmida
uus piirileping? Selmet korrutada, et Eestil pole territoriaalseid
nõudmisi, peaksime rõhutama, et Venemaal on ebaseaduslikud territoriaalsed
nõudmised Eesti vastu. Kui me oma alasid tagasi ei saa, siis de facto olgu piir seal, kuhu tugevam
selle pani, de jure jäägu aga igaveseks
sinna, kus ta olema peab. Vabatahtlik äraandmine on rumaluse tipp, millega
tekitatakse riigile pöördumatut kahju. Oleme pool sajandit tagasisaamist oodanud,
võime oodata veelgi.
Põhiseaduse järgi on Eesti–Vene
riigipiir määratud Tartu rahulepinguga, Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu
ning Põhiseadus keelab sõlmida välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus. Eesti-Vene
piiri on võimalik muuta ainult rahvahääletusega, muutes esmalt neid sätteid. Teades,
et see ei õnnestu, lähvad riigijuhid lihtsalt seaduse rikkumise teed.
Kui Eesti on demokraatlik riik,
siis ei ole kellelgi õigust põhiseadust rikkuda, ammugi mitte neil, kes ennast
rahvaesindajateks peavad. Moraalsest langusest, raha- ja elamislubade
skandaalist ning muudest Eesti huve kahjustavatest korruptsioonijuhtumitest on
riigireetmiseni väike samm. Uue piirilepingu sõlmimisega astutakse juba märksa kaugemale.
Selleks valmisolek on kui lakmustest tuvastamaks, kes Toompeal Kremli huve
esindavad.
Avaldatud: Postimees 13.03.2013
Algne pealkiri: Piirileping kui lakmustest
0 kommentaari