Viimastel nädalatel on seoses valitsuse otsusega kärpida kaitsekulutusi, tõusnud peateemaks enam kui saja aastase traditsiooniga Kaitseväe orkestri ja kaplanaadi likvideerimine. Sama saatus ootab ka PPA orkestrit. Sellele on avaldatud protesti seinast seinani, toodud välja traditsioonide, sümbolite ja hingehoiu kallale mineku hukatuslikku mõju nii kultuurile, moraalile kui kaitsetahtele. Pole kahtlustki, et orkester omab suurt tähendust KV olemusele, avalikel üritustel meie kodanike kaitsetahte kinnistumisele ning vajadus psühholoogiliste ja hingehoiuliste abi järele kasvab pidevalt. Nüüd oleme aga pea ainus riik kus kaitseväe orkester ja kaplanaad puuduvad. Ma olen nõus kõikide nendega, kes peavad seda lubamatuks.

 

Mind teeb murelikuks aga ka hoopiski muu. Kärpeküsimus on tegelikult märksa laiem ja sügavam, kui avaliku diskussiooni rõhuasetuses keskendutud üks küsimus. Teisisõnu, puude taga on mets ära varjatud. Strateegilise kommunikatsiooni praktikale mõeldes on vägagi võimalik, et esimesena just orkestri ja kaplanaadi ohvriks toomise eesmärk oligi tähelepanu kõrvalesuunamine kärbete ulatuselt, kaitsevõime kahjustamise tagajärgedelt ja selle tagamaadelt. Tundub, et selles on osaliselt ka õnnestutud. Kaitseminister ajab toimunu KV juhataja kaela ning kõik muu kaob läbipaistmatuse loori taha.

 

Orkestri ja kaplanaadi küsimus on küll oluline ja sisuline, kuid rahalises mõõtmes tühine nii esimese kui järgmiste aastate kärpekavade taustal. See on vaid tilk meres. Kokku koondatakse Kaitseväest esimesel aastal 200 inimest, kavandatud tõusu asemel vähendatakse ajateenijate arvu, jäetakse ära terve rida olulisi hankeid, õppusi jne. Mis juhtub teisel, kolmandal ja neljandal aastal? Kui palju kokku ja mida veel? Mis saab Kaitseliidust?

 

Kaitse-eelarve kasvu kärpimine (või tõstmine) ei ole ainult poliitiline küsimus, millega peavad ja võivad tegeleda ainult poliitikud või valitsus, kellel tegelikult vastav kompetents puudub. See on laiem julgeoleku ja kahtlemata ka riikliku iseseisvuse küsimus, millele peaksid avalikkuse tähelepanu pöörama rohkem just vastava valdkonna esindajad. Mõned head ja positiivsed näited sellest on, kuid diskussioon, kuidas kaitse-eelarve kasvu kärpimine mõjutab meie julgeolekut ja kaitsevõimet laiemalt ning millised on meie reaalsed vajadused, on jäänud kahjuks liialt tagasihoidlikuks.

 

Kõige olulisem küsimus on, miks üldse tehti otsus kärpida kaitse-eelarve kasvust nelja aasta jooksul ligi sada miljonit. Miks tahetakse müüa hiljuti renoveeritud ja NATO vägede vastuvõtmiseks kõlblikuks tehtud Miinisadamat, kuhu on investeeritud kümneid miljoneid eurosid? Ja müüa vaid 20 miljoni eest, kui uue sadama ehitamine maksaks vähemalt 80 miljonit ning tähendaks kaitse-eelarve kulutamist betoonile, mitte kaitsevõime tõstmisele, jne.

 

Reformi- ja Keskerakonna valitsus, sh kaitseminister Laanet, on käitunud äärmiselt kahetsusväärselt. Vastupidiselt Riigikogus antud lubadusele panustada kaitsesse rohkem, vähendati Riigi eelarve strateegias 2022-2025 kaitse-eelarvet. Teiselt poolt väidetakse justkui mingit kärbet polevatki, iga-aastane eelarve ju kasvab. Tõepoolest, kahest protsendist alla ei minda, kuid vähendati planeeritud kaitse-eelarve üldist summat. Eelmine valitsus näiteks kaitse-eelarve summat ei vähendanud kuigi SKT langes koroona tõttu, kaitse-eelarve protsent tõusis ca 2,3 juurde. Lisaks oli kavandatud täiendav kaitseinvesteeringute kasv. Nüüd lähme tagasi kahele protsendile ja nelja aasta jooksul vähenevad varem planeeritud kaitsekulud ligi saja miljoni võrra. Väita, et see ei ole kärbe, on absurdne.

 

Ja seda kõike olukorras, kus julgeolekusituatsioon nii mujal kui meie regioonis üha pingestub ning NATO-Venemaa jõudude tasakaalust Balti ruumis ei ole võimalik isegi rääkidagi. Olukorras, kus juba varem planeeritud eelarvestki ei piisa, et kõiki olulisi võimelünki likvideerida! Olukorras, kus meie kaitse-eelarve on üks NATO väiksemaid ja oleme tagapool isegi Lätist ja Leedust! Olukorras, kus nii meie liitlased kui KV juhataja on sellele juba varem tähelepanu juhtinud ja rõhutanud, et me peame panustama rohkem kui 2%, et tagada vajalike võimete loomist! Olukorras kus liitlased küsivad, miks peame meie oma maksumaksja rahaga teie kaitsmisesse panustama ja oma meeste eludega riskima, samas kui teie kaitsekulutusi vähendate! Olukorras, kus maailma pilk on suuresti mujal ning heidutuse vähendamine tekitab vastasele üha suuremat kiusatust testida NATO ühtsust!

 

Valitsus on toonud oma kärpekava ettekäändeks vajaduse viia eelarve tasakaalu. Panna kaalukausile eelarve tasakaal ning riigi julgeolek ja kaitsevõime, on enam kui kummaline ja näitab, et valitsuse prioriteetidega ei ole kõik korras.  Seda enam, et oleme ainus riik, kus see tasakaal on valitsuse poolt kõigeüleseks fetišiks tõstetud. Hoolimata sellest, et juba eelmine kriis näitas, et tasakaalu ettekäändel tehtud kärped vaid süvendavad kriisi negatiivseid mõjusid ja pikendavad sellest väljatulekut.  

 

Kõige kurioossem on, et tegelikkuses ei ole kärpeid, mida lihtsalt kärpimise pärast tehakse, vaja. Ei kaitsejõududes, siseturvalisuses, hariduses ega mujal. Ainuüksi pensionireformi tõttu vabaneb ca 300 miljonit eurot, mida valitsus millegipärast ei kajasta ei lisaeelarves ega sellessamas kurikuulsas RES-is. Ja see ei ole ainus allikas. Neid on veelgi. Näiteks Riigimetsa Majandamise Keskus, mille kohta valitsus teatas, et sealt dividende sellises mahus enam ei võeta, samas aga raiemahte tegelikult ei vähendanud. Kümme miljonit jääb alles, kui jätame järgmisesse aastasse kavandatava Keskkonnaministeeriumi uue hoone ehitamata. Loetelu võiks jätkata pikalt. Kas ühe ministeeriumi uus maja on olulisem, kui meie riigi julgeolek ja kaitsevõime?

 

Muidugi on kaitsevaldkonnas kokkuhoidlikkust ja arukaid otsuseid vaja. Kuid mitte selliseid, labidaga kõike löövaid kärpeid. Loobuda võiksime näiteks juba kümneid miljoneid võtnud C-17 transpordilennuki osamaksetest, mis ei ole end tegelikult kunagi täielikult õigustanud. Kindlasti tuleb terav pilk suunata ka kaitseotstarbeliste hangete korraldamise suunas, kus on Riigikontroll leidnud mitmeid küsitavusi. Näiteks hanked, mis vastavad küll kaitse-eelarve võimalustele, kuid mitte Kaitseväe vajadusele, ehk siis piltlikult Volkswagenite asemel Rolls-Royside eelistamine, turu-uuringute puudulikkus, hanketingimustele kindlat tootjat soosivate piirangute panemine, vajamineva ostmine väikeste hangete kaupa, selmet teha kohe suurem ja odavam hange jne. Jutt on summadest, mis lubaks terve hulga vägevaid orkestreid üleval pidada. Kuid selliselt kokkuhoitavat raha ei võeta Kaitseväelt ära ja hankeasjadega tegeletakse juba niigi. Seega siin ma sellele ei keskendu.

 

Kõik prognoosid näitavad, et vaatamata koroonakriisi antud hoopidele läheb meie majandus tõusu teele. Seega ei tule meil mitte vaadata kust ja mida kaitsejõududest lihtsalt kärpida saab, vaid survestada valitsust peatama oma kärpekavad, viima kaitse-eelarve minimaalselt 2,6-le protsendile SKT-st ja lisaks sellele täita kiirendatud korras kõik võimelüngad. Ka need, mis on tänases, reaalsetele julgeolekuohtudele ja vajadustele mittevastavast arengukavast välja jäetud.

 

Kui vaja, siis tuleb selleks võtta laenu, nagu teised riigid teevad. Soome laenab tänavu näiteks 1,7 ja kokku 10 miljardit eurot, uute hävitajate ostmiseks. Kuna Eesti reiting on hea ja laenuturgudel on soodsad ajad, siis võime saada laenu isegi negatiivse intressiga. Tark oleks kasutada selline olukord ära, eriti kui teisiti jääbki kaitsevõime lünkade täitmine vaid kaugeks unistuseks ja tekitab meie idanaabrile liigset kiusatust viia ellu oma geopoliitilisi ambitsioone.

 

EKRE tegi juba eelmises valitsuses ettepaneku tõsta kaitsekulutusi 300 miljoni euro võrra. Eesmärgiks oli täita kaks meie kõige suuremat võimelünka - hankida rannakaitse ja keskmaa õhutõrjesüsteemid. Kahjuks tõrjuti õhutõrje hankimist isamaalasest kaitseminister Luige poolt, kellele sekundeeris talle alluv KV juhataja, kes varem rõhutas alati ise õhutõrje olulisust ja hädavajalikkust nii heidutuse kui reaalse riigikaitse osas. Selliste olukordade ja sõltuvussuhte vältimiseks parasjagu toolil istuvast ministrist tuleks tulevikus määrata ja kinnitada KV juhataja Riigikogu, mitte valitsuse poolt. Õhutõrjest ei räägi aga ka tänane, hoopiski kärpeteed läinud valitsus ega kaitseminister. Rannakaitse raketisüsteemide hankimisega minnakse seni õnneks veel edasi.

 

Kordan lõpetuseks sõnu, mida ütlesin Riigikogus kaitseminister Laanetile - juba vanad roomlased küsisid cui bono, kellele see kasulik on, kui soovisid mingite protsesside tagamaadest aru saada ja et kindral Laaneotsal oli ilmselt õigus, kui ta väitis, et kärpekava taga on Venemaa viies kolonn. Vastust ma temalt ei saanud, kuid kas peale Venemaa on veel kedagi, kellele see kasulik oleks?

Avaldatud: ERR 29.05.2021 https://www.err.ee/1608229125/henn-polluaas-kellele-peale-venemaa-eesti-kaitse-eelarve-karpimine-kasulik-on

 

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seisab Eesti huvide, suveräänsuse ja põhiseadusliku korra eest. Seetõttu esitasime Taasterahastu paketi heakskiitmise takistamiseks ca 700 muudatusettepanekut. Diskussiooni ja arutelu asemel näeme aga, kuidas võimulolev koalitsioon sõidab teerulliga üle nii opositsioonist kui ka Eesti riigi ja rahva huvidest.

Põhjused, miks EKRE seisab Taasterahastu heakskiitmise vastu on väga lihtsad - järjekordselt püütakse rahvast ilusate loosungite varjus tirida nii majanduslikku kui ideoloogilisse sohu.

Esiteks: Tegemist ei ole Euroopa Liidu kingitusega, nagu meile püütakse näidata, vaid laenuga, mille me peame tagasi maksma. Rahal, mida me saame, on pea igal eurol silt küljes. Me ei saa neid vahendeid kasutada seal, kus kõige suurem vajadus on, ega oma nende üle täielikku otsustusõigust. Me peame järgima Komisjoni poolt ette pandud sihte ja piiranguid.

Neid vaadates on selge, et ettekirjutused pole kantud mitte majandusloogikast, vaid ideoloogilistest eesmärkidest, mis toovad kaasa kaevanduste, elektrijaamade, põlevkivitööstuse ja kõige sellega seotu sulgemise, kümneid tuhandeid töötuid, sotsiaalse ja majandusliku katastroofi Ida-Virumaal ja sügava rahulolematuse mis võib lahvatada väga teraval kombel. See annab Kremlile võimaluse kasutada olukorda ära meie julgeoleku kõigutamiseks või isegi etteläände oma kaasmaalastele appi tulemiseks. Selle aitab valitsus kaasa ka kaitse-eelarvet vähendades.

Eesti vajab investeeringuid ettevõtluse tootlikkuse ja konkurentsivõime tõstmiseks. Suurem osa rahast ei ole aga mõeldudki mitte majanduse taastamise ega -arengu tagamiseks, vaid hoopiski kulutusteks, mis seda ei toeta.

Teiseks: Euroopa Liidu kaudu võetav laen ei pruugi sugugi olla odavam, kui me saaksime ise ja otse turult võtta. Kuna laenuturgudel on soodsad ajad, siis võib Eesti saada laenu isegi soodsamalt. Ja kui mitte soodsamalt, siis ilma Komisjoni ettekirjutisteta.

Eelmise valitsuse ajal me laenu ka võtsime. Seda tulebki kriisiajal teha. Siis oli toonane opositsioon sellele raevukalt vastu, täna tahavad nad aga vägisi võtta laenu just halbadel ja meile ette kirjutatud tingimustel. Riigieelarve Strateegias kavatsetakse samal ajal teha suuri kärpeid, loobuda vajalikest ja majandust elavdavatest investeeringutest, neljarealiste teede ehitamisest, kaitsevõime lünkade täitmisest, minna laste, perede ja üldise heaolu kallale.

Ehk teisisõnu viia ühiskond tagasi eelmisesse kriisi, mille reformierakondliku „targa juhtimise“ tagajärjel pankrotistusid tuhanded ettevõtted ja kümned tuhanded inimesed olid sunnitud välismaale lahkuma. Ainus erinevus on selles, et siis ei räägitud veel avalikult, et oma rahvas tahetakse asendada võõrtöölistega.

Kolmandaks: Taasterahastuga ignoreeritakse ja muudetakse Euroopa Liidu, kui suveräänsete riikide liidu, olulisi aluspõhimõtteid ja praktikat. Sellist laenuvõtmist Euroopa alusdokumendid ega ka Eesti põhiseadus ei luba. Finants- ja maksuküsimused on ainult liikmesriikide pädevuses. Paraku näeme iga Komisjoni otsuse, direktiivi ja määruse puhul seda, kuidas otsustusõigust viiakse sihikindlalt liikmesriikidelt üha suuremas määras Brüsselisse. Nii ka sellel juhul.

Euroopa Liidul ei ole õigust kehtestada liikmesriikidele makse. Taastepaketiga viiakse aga sisse üle-Euroopaline plastmassimaks, mis selgelt rikub neid põhimõtteid. Mis sest, et seda nimetatakse omavahendiks või lisamakseks Euroopa Liidu eelarvesse. Tegemist on maksuga, mida maksavad liikmesriigid ja seeläbi just inimesed ja ettevõtted. Arutatakse ka näiteks digi- ,söe- jt. maksude sisseviimist. Makse aga tohib Eestile kehtestada vaid Riigikogu ja seda tehakse seadustega. Mitte Euroopa Liit ja otsustega, nagu täna.

Neljandaks: Kui mõni liikmesriik ei maksa, ükskõik mis põhjusel, ühiselt võetud võlga tagasi, siis peavad kõik ülejäänud maksma kinni nende osa. See risk ei ole hüpoteetiline, sest riikide hulk, kelle laenukoormus SKT-st on üle saja protsendi ja ligineb juba kahesajale protsendile, ei ole väike. Arvestades, et viimase kümne aasta jooksul on vähemalt viis Euroopa Liidu riiki sattunud tohututesse makseraskustesse, on risk vägagi reaalne. Kreeka puhul me juba oleme olnud maksumeheks.

Võõraste võlgade taak võib kujuneda kordades suuremaks kui summad, mida me üldse saame. Kust Eesti peaks selle jaoks raha võtma? Kunagi oli mets Eesti krooni kattevaraks. Kas peaksime sel puhul oma maa lõpuni lagedaks raiuma?

Nendest asjadest rääkimisest on valitsus püüdnud nii avalikkuse kui Riigikogu ees varga kombel mööda hiilida. Mingit sisulist arutelu ei ole olnud. Selle taustal on piinlik meenutada rahandusministri keerutamist kui ta esmakordselt Taasterahastu heakskiitmise eelnõud tutvustades oli sunnitud meie saadikute küsimustele vastama. Selgeid ja põhjendatud vastuseid me ei saanud. Ei saanud ka täna. Sest neid, ja mitte ainult selles küsimuses käpardlikul valitusel, polegi. Kuulsime vaid üleolevat süüdistamist ja valesid.

EKRE tegevus on suunatud sellele, et küsimusi arutataks sisuliselt, et takistada koalitsiooni jõhkrat teerullipoliitikat ja teha Eestile kasulik otsus. Ehk siis loobuda meie riigi ja rahva huve kahjustavast laenust.

Me teeme ka edaspidi obstruktsiooni sellistele asjadele, mis on täiesti selgelt, kas Eesti suveräänsust ja otsustusõigust riivavad või mingil muul moel majandusarengu, demokraatia, sõna- ja mõttevabaduse vastased.

Tänane politseiriiki ehitav valitsus otsustas arutelude ja Eesti huvide järgimise asemel teha sohki ja siduda Taasterahastu heakskiitmise valitsuse usaldushääletusega ning taas kord opositsioonist sõita üle ilma, et teiste argumente isegi ära kuulataks.

Otsuse vastuvõtmise järel ei ole enam võimalik asja üle arutada ega peale liitumist edaspidi Eestil ka Taasterahastust välja astuda. Isegi kui valitsusel mingi selginemise hetk peaks tekkima.

Diskussioon on tapetud, sillad põletatud ja taganemisteed enam pole.

Kas Eesti väärib sellist valitsust? Kindlasti mitte! Kutsun kõiki vastutustundlikke saadikuid üles valitsust umbusaldama.

Kõne Riigikogus 10.05.2021

 

 Teatavasti vähendas võimul olev Reformierakonna ja Keskerakonna Porto-Rollo valitsus kaitse-eelarvet järgmise nelja aasta jooksul ligi 100 miljoni euro ulatuses. See on pretsedenditu, arusaamatu ja äärmiselt vastutustundetu Eesti kaitsevõimet ja julgeolekut kahjustav samm, millega ei saa absoluutselt nõus olla.

Sellega ei ole nõus isegi mõned koalitsioonipoliitikud. Ants Laaneots kurjustab Postimehes (06.05.2021 Aimar Altosaarele antud intervjuus) igati õigustatult Kaitsekulutuste vähendamise pärast. Tema sõnul on kaitsekulutuste kärpimise taga Venemaa viies kolonn, kes tegutseb täie jõuga ja on oma lobi siin üles tõstnud. Tema sõnul tuleb kaitsekulutuste vähendamisele vastu hakata ja täita varem (eelmise, EKRE osalusega valitsuse ajal - H.P.) kokku lepitud kasvavat graafikut järgmiste aastate suhtes. Laaneots hoiatab, et olukord on täbar ja me võime olla kriisieelses situatsioonis, sest Putin on nurka aetud ja võib käituda ettearvamatult. Venemaa on juba kuulutanud, et Eesti on nende seitsme riigi hulgas, kes on Venemaa vaenlased. Laaneotsa sõnul peab ka ajakirjandus uurima, kes võitleb selle eest, et meil ei oleks riigikaitsevõimekust. Ta palub kõigil kaitse-eelarve varem planeeritud kasvu toetada ja rõhutab, et ka Postimees saaks kaasa aidata, et inimesed seda mõistaksid.

Kogu see jutt on absoluutselt õige. Nendele sõnadele kirjutan ma kahel käel alla. Kaitsekulutuste kärpimine on täiesti lubamatu, eriti tänases geopoliitilises olukorras. Poliitikas tuleb protsesside põhjuste ja tagamaade selgitamiseks vaadata kellele need kasulikud on. See on juba vana Rooma ajast pärit tarkus – Cui Bono. Kui vaadata, kellele on Eesti riigikaitsevõimekuse ja julgeoleku kahjustamine kasulik, siis selle tagant paistavad selgelt välja Kremli kõrvad. Pole vähimatki kahtlust.

Edasi läheb vaene Ants oma jutuga aga rappa. Üle pea. Ta väidab, et kuigi kaitseminister Kalle Laanet võitleb selle eest, et kaitsekulutusi ei vähendata ja on seda lubanud, on kõik teised rahasaajad tõstnud kõrvulukustava lärmi oma soovide nimel. Selle taustal, et Reformierakonnal on koalitsioonis jäme ots, nende käes on nii peaministri, rahandusministri kui kaitseministri kohad ja üheski küsimuses pole opositsiooni seisukohtadega arvestatud, on hämmastavad tema väited, et kaitsekulutuste kärpimises olevat süüdi EKRE, kes ei saavat aru, et kaitsekulutusi on vaja tõsta. Muid EKRE suunalisi mõttetusi ma ei hakka siin ära tooma.

Uskumatu! Säärased tõele absoluutselt mittevastavad väited on kummalised, et mitte öelda seniilsed, eriti selle taustal, et EKRE tegi juba eelmises valitsuses ettepaneku tõsta kaitsekulutusi 300 miljoni euro võrra. Eesmärgiks oli täita kaks meie kõige suuremat võimelünka - hankida rannakaitse ja keskmaa õhutõrjesüsteemid. Kahjuks nõustuti teiste erakondade poolt vaid rannakaitse loomisega, kuid tänase koalitsiooni kärpeotsus on ka selle projekti realiseerumise kahtluse alla seadnud.

Laaneots peaks väga hästi teadma, et vahetult enne seda, kui ta Postimehes EKRE suunas tuld ja tõrva sülgas, lükkasid tema enda Reformierakonna saadikud, koos Keskerakonna saadikutega rahanduskomisjonis tagasi EKRE poolt riigikaitse arengukavasse tehtud ettepanekud tõsta kaitse-eelarve minimaalselt 2,6, võimalusel 3 protsendini ja viia kiirendatud korras ellu kõik kavandatud ja vajalikud riigikaitseprojektid, hanked ja arendused. Just EKRE on see, kes on järjekindlalt seisnud meie kaitsevõimekuse ja julgeoleku tugevdamise eest. Reformierakond tegi omal ajal kõik, et isegi ajateenistust ära kaotada. Õnneks ei läinud see läbi.

 

 

Mulle tundub, et endine pensioneerunud kaitsejõudude ülem ja tänane Reformierakonna saadik Laaneots elab mingisuguses ähmases, kohati reaalsusest irdunud paralleelmaailmas ja ei ole siiani aru saanud, et võimul on tema enda erakond - Reformierakond, koos Keskerakonnaga. Ta ei ole siiani aru saanud ka sellest, et kaitsekulutuste kärpimise otsuse tegid just nimelt nemad ise. Nemad üksi, mitte keegi teine, ega ammugi opositsioonis olev EKRE, kes on kogu aeg seisnud kaitsekulutuste tõstmise eest. Ants tunnistab oma segadusesolekut ka ise: "Mul ei ole veel selge, kes on selliste kärpeotsuste taga...?", tõstatades samas siiski ka täiesti adekvaatse küsimuse: " …kas Venemaa viies kolonn, mis sunnib kaitse-eelarvet vähendama?"

 

Jah, hea Ants, selle reeturliku otsuse tegi tõesti Venemaa viies kolonn. Selleks viiendaks kolonniks on tänane võimukoalitsioon, mille liige sa oled, ja valitsus, mille ühel osapoolel on kehtiv koostööleping Putini parteiga ja teisel Hiina kommunistliku parteiga. Te olete paras paar, aga mitte meie riiki valitsema. Selline Eesti riiklikke ja rahvuslikke huve kahjustav valitsus peab kiiremas korras tagasi astuma, sest tõepoolest, olukord on täbar ja Venemaa võib käituda ettearvamatult.

 

Koalitsioon lükkas tagasi EKRE eelnõu, millega soovisime taastada 2015. aastal Reformierakonna valitsuse poolt Karistusseadustikust välja võetud sätte kriminaalseks kuulutatud erakondade sundlõpetamise kohta.

Eks me võime kõik arvata, mis oli kunagi selle sätte kaotamise taga. Samuti, mis on täna Reformierakonnal ja Keskerakonnal selle taastamise vastu. Reformierakonnal on senini õnnestunud korruptsiooniskandaalidest puhtalt pääseda, Keskerakond on kahel korral süüdi mõistetud ja hetkel on neile esitatud juba uus korruptsioonikahtlustus.

Istungil nägime seda, mida mina ei ole enda Riigikogu praktika juures varem kogenud. Ja see ei ole mul mitte esimene koosseis. Nimelt keeldus komisjonipoolne ettekandja, keskerakondlane Jaanus Karilaid, edastamast riigikogu saadikutele komisjonis toimunud arutelusid-diskussioone. Selle asemel purskas ta emotsioonidest kantud ja kibestunud süüdistusi eelnõu esitajate vastu. Minu märkuse peale, et ettekandjana on ta kohustatud protokollile tuginedes tutvustama meile komisjonis toimunut, teatas ta arrogantselt, et kui ma tahan, siis võin protokolli lugeda Riigikogu kodulehelt.

Ma ei tea, kuid mulle tundub küll, et siin on kohane meenutada Eesti vanarahva tarkust - varga peas põleb müts. Olgu ära mainitud ka see, et sotsid jätsid hääletamata, toetades sellega eelnõu tagasilükkamist. Ju on ka neil sellega seoses mingi varjatud agenda.

 

Henn Põlluaas, Facebook 14.04.2021

 

 Eestist ei tohi saada politseiriiki!

Henn Põlluaas

EKRE fraktsioonil oli täna hommikul kohtumine peaminister Kaja Kallasega ja seejärel siseminister Kristian Jaaniga. Kahjuks ei andnud need kohtumised kindlust, et muretsemiseks pole põhjust. Vastupidi!

 

Üheks peateemaks olidki tänase äärmusliberaalse valitsuse sihikindlad püüded muuta Eesti erinevate seadusalgatuste kaudu sisuliselt politseiriigiks. See tuleneb erinevate seaduste muutmise eelnõude - nakkushaiguste ennetamise seaduse, meediateenuste seaduse, hädaolukorra seaduse, kavandatava nn vihakõne kriminaliseerimise jne ühismõjust. Kusjuures vihakõne kui selline on jäetud ilmselt meelega defineerimata, võimaldades represseerida igaüht, kelle vaated ja sõnavabaduse realiseerimine võimulolijatele ühel või teisel põhjusel ei meeldi. Meediateenuse seadus seab sisse tsensuuri ja karistused samade asjade eest. Valitsuse väited, justkui kõnealused seadused ei muuda midagi, ei kannata vähimatki kriitikat. Küsin selle peale, miks neid siis üleüldse vaja on, kui need midagi ei muuda?

 

EKRE on kuulutanud, et kasutame kõiki legaalseid vahendeid, sealhulgas obstruktsiooni, ehk töötakistust Riigikogus, et nende tendentside vastu seista ja takistada kõnealuste eelnõude vastuvõtmist. Kuna läbirääkimised valitsuse ja koalitsiooniga käivad, siis täna, kolmapäevasel istungil, näitame omalt poolt head tahet ning loobume ajutiselt obstruktsioonist. Loodame, et jõuame mõistlikule kokkuleppele, et kõik sellised tendentsid seaduseelnõudest eemaldatakse. NETSi osas läbirääkimised käivad ja mõlemad pooled on esitanud enda ettepanekud.

 

Kohtumistel mõistsime teravalt hukka ka politsei ebaproportsionaalse reageeringu ja jõudemonstratsioonid rahumeelsete protestimiitingute vastu, mida kodanikud omaalgatuslikult Toompeal ja Vabaduse Platsil peavad. Irooniline on, et meeleavaldajad protesteerivad just nimelt ähvardava politseiriigi sisseviimise vastu. Riigikogu barrikadeerimine, automaatidega relvastatud märulipolitsei ja koerte kohaletoomine suuresti naistest ja noortest koosneva, enda põhiseaduslikku demonstratsiooniõigust kasutavate rahulike inimeste vastu on lubamatu. See õõnestab inimeste usaldust nii politsei kui riigi vastu, sõltumata sellest, kas ollakse protestijatega sama meelt või mitte. Nad kõik on meie inimesed, meil kõigil on õigus oma arvamust ja seisukohta avaldada.

 

Kahjuks ei saanud me ministritelt ühtegi rahuldavat vastust. Jutt, et politsei lähtus ohuhinnangust ning selle juhid tegi oma otsused vastavalt sellele ja Terviseameti palvele, näitavad vaid politseijuhtide ebakompetentsust ja suutmatust hinnata olukorda reaalsest tegelikkusest lähtuvalt. Ilmselgelt on ohuhinnang mittepädev, politsei on põhjendamatult üle reageerinud ning teinud valesid, ebaproportsionaalseid ja üledimensioneeritud otsuseid.

 

Loomulikult ei ole milleski süüdi reapolitseinikud, kes kohapeal on, kuid oleme seisukohal, et Venemaa ja Valgevene diktaatorlike käitumismallide ülevõtmise eest tuleb otsused teinud politseijuhid vastutusele võtta. Nii siseminister kui peaminister, kes sellist jõupoliitikat ja käitumist õigustavad peavad vabandama avalikkuse ees ning kandma poliitilist vastutust. Ilmselgelt on tegemist valitsuse poliitilise tellimusega. Tagasiastumine sellises olukorras oleks igati adekvaatne samm. Eesti on ja peab jääma demokraatlikuks riigiks!

 

Facebook 14.04.2021

 

P.S. Netsi osas saavutasimegi valitsusega kokkuleppe. Eelnõust eemaldati kõige hullemad sätted ja EKRE võttis oma muudatusettepanekud tagasi.

Kaks aastat Riigikogu esimehe ametit pidanud Henn Põlluaas räägib oma ametiaja võitudest ja kaotustest, liberaalide ja rahvuskonservatiivide vahelisest maailmavaatelisest konfliktist ja aasta alguses toimunud võimupöördest.

https://uueduudised.ee/arvamus/intervjuu/video-henn-polluaas-viimases-intervjuus-riigikogu-esimehena-reformierakond-ja-keskerakond-ei-seisa-eesti-vaid-brusseli-huvide-eest/?fbclid=IwAR3asGFPzScd86ydhDhOMdGTP1EoGRojhVu_lHpnnVGtLemuilcciutlOWQ

 

Põlluaas: minu aeg oli üks turbulentsemaid pärast 1990ndaid

Protseduurireeglid ei võimalda esimehel erapooletuse printsiibi rikkumist või oma positsiooni kasutamist koduerakonna huvides. Esimees ei saa oma poliitilistest eelistustest lähtuvalt sekkuda päevakorrapunktide ettekandjate sõnavõttu, panna kahtluse alla nende argumente, kommenteerida arupärimisi või ministrite vastuseid neile. Ma ei ole seda ka mitte kunagi teinud.

Küll on aga võimalik kutsuda korrale korrarikkujaid ja teha märkus sobimatu kõnepruugi puhul.

Olen nendest põhimõtetest alati ja järjekindlalt kinni pidanud.

Erinevalt mitmest eelkäijast olin tegelikult märksa sallivam ja erapooletum opositsiooni suhtes ja andsin riigikogu liikmetele istungitel alati võimaluse esitada näiteks protseduurilisi küsimusi, isegi kui need ei olnud tegelikult protseduurilised. Vastasin neile kõigile, püüdes seda teha võimalikult sisuliselt, ega lülitanud kordagi küsija mikrofoni välja.

Kuigi nii mõnigi kord oleks selleks põhjust olnud, kui toonane opositsioon, ehk siis Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid, kulutasid tundide kaupa meie kõigi kallist tööaega korduvate, sisutute ja pahatahtlike küsimuste esitamiseks. Vastavalt protseduurireeglite oleksin võinud seda teha.

See oli minu teadlik valik, et vältida alusetuid süüdistusi opositsiooni suukorvistamises. Alates hetkest, mil kolmikvalitsus tööle asus, ründas ja süüdistas opositsioon sellele vaatamata nii mind kui ka valitsust valimatult ükskõik milles.

Just valetamine ja demagoogia on asjad, mis mind mitmete poliitikute juures kõige rohkem häirivad. Kahetsusväärsel kombel toetas neid aga pea terve Eesti ajakirjandus, mille läbi loodi kallutatud kuvand nii riigikogus, valitsuses kui ka Eestis toimuvast.

Kõige ilmekama pildi toonase totaalse vastasseisu välja kuulutanud opositsiooni ja praeguse opositsiooni erinevusest saab, kui jälgida kolmapäevaseid infotunde. Küsijate varasem süüdistav, demagoogiline ja üliärritunud toon on asendunud rahulike ja asjalike küsimustega. Mõttetuid skandaale üles ei kista ja varem ajakirjanikest kihanud rõdud on jäänud tühjaks.

Riigikogu juhatuse otsused võetakse vastu konsensuslikult, kui ühist keelt ei leita, siis lähevad otsused suurde saali hääletamisele.

Kodu- ja töökorraseadus ajale jalgu jäänud

Reeglina sujus juhatuse töö väga hästi ja asjalikult, kuid eranditult kõikidel kordadel, kui konsensuseni ei jõutud, nõudis suure saali hääletamist just nimelt reformierakondlasest teine aseesimees.

Esimesel korral siis, kui Reformierakonna eestvedamisel olid Toompea valgest saalist, mis on riigikogu pidulik tseremooniasaal, eemaldatud Eesti lipud, asendatud ELi lippudega ja ma lasin meie rahvuslipud tagasi tuua. Riigikogu otsustas, et see oli õige samm. Tänane koalitsioon tahab taas meie lipud sealt välja visata.

Teine märkimisväärne kord oli siis, kui Siim Kallas ei nõustunud minu ja esimese aseesimehe, Helir-Valdor Seedri esitatud juhatuse pöördumisega, milles juhatus koputas riigikogulaste südamele ja taunis äärmusesse mineva obstruktsiooni korraldamist, mis toonuks riigikogu töö peatumise ning põhiseadus- ja inimõigustevastaste ning Eesti julgeolekut ja riigikorda ohustavate ettepanekute tegemise, milliseid me nägime kümneid või isegi sadu, seoses abielureferendumiga. Selleks hetkeks oli koalitsioon juba sisuliselt vahetunud ning minu suureks üllatuseks ja kurvastuseks hääletati see Reformierakonna, SDE ja Keskerakonna toel maha. Sisuliselt andsid nad kõikidele sellistele enneolematutele ettepanekutele rohelise tule.

Olen siiamaani veendumusel, et see oli üks Eesti parlamentarismi ja demokraatia mustemaid päevi.

Sellest ja mitmetest töö käigus meile kõigile selgeks saanud kitsaskohtadest tuleneb tõesti, et riigikogu kodu- ja töökorraseadus on mõneti ajale jalgu jäänud ja vajaks sujuvama ja parema töö huvides muutmist. Selles on kõik fraktsioonid ühel meelel. Nii mitmedki katsed muudatusi teha on aga takerdunud fraktsioonide arusaamade taha, mida ja kuidas tuleks muuta. Loota, et mina oleks suutnud seda valitsenud olukorras niivõrd lühikese aja jooksul teha, on naiivne ja ka kantselei personali süüdistamisega ei ole ma nõus.

Muidugi oleks olnud ja on võimalik seadust muuta ühepoolselt, võimul oleva koalitsiooni häältega, kuid sellist praktikat ei saa heaks kiita. Parlamendi hea tava nõuab kõikide fraktsioonide seisukohtadega arvestamist ja ühtse konsensuse leidmist. Sellest põhimõttest olen vankumatult kinni pidanud ja loodan, et seda ei rikuta. Senikaua peame aga järgima kehtivat korda, meeldib see või mitte.

Ilmselgelt oli enamik riigikogu liikmetest minu tööga rahul, sest mind valiti riigikogu esimehe kohale ka teist korda. See, et nüüd riigikogu juhatus vahetus, on tingitud esiteks meie kodu- ja töökorra seadusest, mille järgi toimuvad juhatuse valimised igal aastal, ja teiseks Eesti poliitilisest tegelikkusest, mille järgi riigikogu esimehe koht kuulub koalitsioonile.

Minu eesistumise aeg oli kahtlemata üks turbulentsemaid ja poliitiliselt laetumaid aegu pärast 1990ndaid, mil Eesti taasiseseisvus ja meie riigi vundamenti asuti üles ehitama. Osa erakondi on aga kahjuks unustanud need aated ja eesmärgid, mille eest toona võitlesime.

Kahe aasta jooksul sai tehtud palju, kuid ma arvan, et asjaolu, et suutsin sellistes oludes tagada tasakaalustatuse, korra ja riigikogu töövõime, oligi minu suuremaid väljakutseid riigikogu esimehe töös. Arusaadavalt ei meeldinud see neile, kelle eesmärk oli vastasseisu üleval hoidmine, soov silma paista ja võimuambitsioonidest lähtudes võimalikult suurt segadust tekitada.

Avaldatud artikli täistekst: Postimees 20.03.2021, https://leht.postimees.ee/7205937/eelkaijad-erapoolik-spiiker-polluaas-meie-soovitust-ei-jarginud?_ga=2.132914951.841782489.1619673102-319103029.1554892045