Viimastel nädalatel on seoses valitsuse otsusega kärpida kaitsekulutusi, tõusnud peateemaks enam kui saja aastase traditsiooniga Kaitseväe orkestri ja kaplanaadi likvideerimine. Sama saatus ootab ka PPA orkestrit. Sellele on avaldatud protesti seinast seinani, toodud välja traditsioonide, sümbolite ja hingehoiu kallale mineku hukatuslikku mõju nii kultuurile, moraalile kui kaitsetahtele. Pole kahtlustki, et orkester omab suurt tähendust KV olemusele, avalikel üritustel meie kodanike kaitsetahte kinnistumisele ning vajadus psühholoogiliste ja hingehoiuliste abi järele kasvab pidevalt. Nüüd oleme aga pea ainus riik kus kaitseväe orkester ja kaplanaad puuduvad. Ma olen nõus kõikide nendega, kes peavad seda lubamatuks.
Mind teeb murelikuks aga ka hoopiski muu.
Kärpeküsimus on tegelikult märksa laiem ja sügavam, kui avaliku diskussiooni
rõhuasetuses keskendutud üks küsimus. Teisisõnu, puude taga on mets ära varjatud.
Strateegilise kommunikatsiooni praktikale mõeldes on vägagi võimalik, et
esimesena just orkestri ja kaplanaadi ohvriks toomise eesmärk oligi tähelepanu
kõrvalesuunamine kärbete ulatuselt, kaitsevõime kahjustamise tagajärgedelt ja
selle tagamaadelt. Tundub, et selles on osaliselt ka õnnestutud. Kaitseminister
ajab toimunu KV juhataja kaela ning kõik muu kaob läbipaistmatuse loori taha.
Orkestri ja kaplanaadi küsimus on küll oluline
ja sisuline, kuid rahalises mõõtmes tühine nii esimese kui järgmiste aastate
kärpekavade taustal. See on vaid tilk meres. Kokku koondatakse Kaitseväest esimesel
aastal 200 inimest, kavandatud tõusu asemel vähendatakse ajateenijate arvu,
jäetakse ära terve rida olulisi hankeid, õppusi jne. Mis juhtub teisel,
kolmandal ja neljandal aastal? Kui palju kokku ja mida veel? Mis saab Kaitseliidust?
Kaitse-eelarve kasvu kärpimine (või
tõstmine) ei ole ainult poliitiline küsimus, millega peavad ja võivad tegeleda
ainult poliitikud või valitsus, kellel tegelikult vastav kompetents puudub. See
on laiem julgeoleku ja kahtlemata ka riikliku iseseisvuse küsimus, millele peaksid
avalikkuse tähelepanu pöörama rohkem just vastava valdkonna esindajad. Mõned
head ja positiivsed näited sellest on, kuid diskussioon, kuidas kaitse-eelarve
kasvu kärpimine mõjutab meie julgeolekut ja kaitsevõimet laiemalt ning millised
on meie reaalsed vajadused, on jäänud kahjuks liialt tagasihoidlikuks.
Kõige olulisem küsimus on, miks üldse
tehti otsus kärpida kaitse-eelarve kasvust nelja aasta jooksul ligi sada
miljonit. Miks tahetakse müüa hiljuti renoveeritud ja NATO vägede
vastuvõtmiseks kõlblikuks tehtud Miinisadamat, kuhu on investeeritud kümneid
miljoneid eurosid? Ja müüa vaid 20 miljoni eest, kui uue sadama ehitamine
maksaks vähemalt 80 miljonit ning tähendaks kaitse-eelarve kulutamist betoonile,
mitte kaitsevõime tõstmisele, jne.
Reformi- ja Keskerakonna valitsus, sh
kaitseminister Laanet, on käitunud äärmiselt kahetsusväärselt. Vastupidiselt
Riigikogus antud lubadusele panustada kaitsesse rohkem, vähendati Riigi eelarve
strateegias 2022-2025 kaitse-eelarvet. Teiselt poolt väidetakse justkui mingit
kärbet polevatki, iga-aastane eelarve ju kasvab. Tõepoolest, kahest protsendist
alla ei minda, kuid vähendati planeeritud kaitse-eelarve üldist summat. Eelmine
valitsus näiteks kaitse-eelarve summat ei vähendanud kuigi SKT langes koroona
tõttu, kaitse-eelarve protsent tõusis ca 2,3 juurde. Lisaks oli kavandatud
täiendav kaitseinvesteeringute kasv. Nüüd lähme tagasi kahele protsendile ja
nelja aasta jooksul vähenevad varem planeeritud kaitsekulud ligi saja miljoni
võrra. Väita, et see ei ole kärbe, on absurdne.
Ja seda kõike olukorras, kus
julgeolekusituatsioon nii mujal kui meie regioonis üha pingestub ning
NATO-Venemaa jõudude tasakaalust Balti ruumis ei ole võimalik isegi rääkidagi.
Olukorras, kus juba varem planeeritud eelarvestki ei piisa, et kõiki olulisi
võimelünki likvideerida! Olukorras, kus meie kaitse-eelarve on üks NATO
väiksemaid ja oleme tagapool isegi Lätist ja Leedust! Olukorras, kus nii meie
liitlased kui KV juhataja on sellele juba varem tähelepanu juhtinud ja
rõhutanud, et me peame panustama rohkem kui 2%, et tagada vajalike võimete
loomist! Olukorras kus liitlased küsivad, miks peame meie oma maksumaksja
rahaga teie kaitsmisesse panustama ja oma meeste eludega riskima, samas
kui teie kaitsekulutusi vähendate! Olukorras, kus maailma pilk on suuresti
mujal ning heidutuse vähendamine tekitab vastasele üha suuremat kiusatust
testida NATO ühtsust!
Valitsus on toonud oma kärpekava ettekäändeks
vajaduse viia eelarve tasakaalu. Panna kaalukausile eelarve tasakaal ning riigi
julgeolek ja kaitsevõime, on enam kui kummaline ja näitab, et valitsuse prioriteetidega
ei ole kõik korras. Seda enam, et oleme
ainus riik, kus see tasakaal on valitsuse poolt kõigeüleseks fetišiks tõstetud.
Hoolimata sellest, et juba eelmine kriis näitas, et tasakaalu ettekäändel
tehtud kärped vaid süvendavad kriisi negatiivseid mõjusid ja pikendavad sellest
väljatulekut.
Kõige kurioossem on, et tegelikkuses ei
ole kärpeid, mida lihtsalt kärpimise pärast tehakse, vaja. Ei kaitsejõududes,
siseturvalisuses, hariduses ega mujal. Ainuüksi pensionireformi tõttu vabaneb
ca 300 miljonit eurot, mida valitsus millegipärast ei kajasta ei lisaeelarves
ega sellessamas kurikuulsas RES-is. Ja see ei ole ainus allikas. Neid on
veelgi. Näiteks Riigimetsa Majandamise Keskus, mille kohta valitsus teatas, et
sealt dividende sellises mahus enam ei võeta, samas aga raiemahte tegelikult ei
vähendanud. Kümme miljonit jääb alles, kui jätame järgmisesse aastasse
kavandatava Keskkonnaministeeriumi uue hoone ehitamata. Loetelu võiks jätkata
pikalt. Kas ühe ministeeriumi uus maja on olulisem, kui meie riigi julgeolek ja
kaitsevõime?
Muidugi on kaitsevaldkonnas
kokkuhoidlikkust ja arukaid otsuseid vaja. Kuid mitte selliseid, labidaga kõike
löövaid kärpeid. Loobuda võiksime näiteks juba kümneid
miljoneid võtnud C-17 transpordilennuki osamaksetest, mis ei ole end tegelikult
kunagi täielikult õigustanud. Kindlasti tuleb terav pilk suunata ka kaitseotstarbeliste
hangete korraldamise suunas, kus on Riigikontroll leidnud mitmeid küsitavusi.
Näiteks hanked, mis vastavad küll kaitse-eelarve võimalustele, kuid mitte
Kaitseväe vajadusele, ehk siis piltlikult
Volkswagenite asemel Rolls-Royside eelistamine, turu-uuringute
puudulikkus, hanketingimustele kindlat tootjat soosivate piirangute panemine,
vajamineva ostmine väikeste hangete kaupa, selmet teha kohe suurem ja odavam hange
jne. Jutt on summadest, mis lubaks terve hulga vägevaid orkestreid üleval
pidada. Kuid selliselt kokkuhoitavat raha ei võeta Kaitseväelt ära ja hankeasjadega
tegeletakse juba niigi. Seega siin ma sellele ei keskendu.
Kõik prognoosid näitavad, et vaatamata
koroonakriisi antud hoopidele läheb meie majandus tõusu teele. Seega ei tule
meil mitte vaadata kust ja mida kaitsejõududest lihtsalt kärpida saab, vaid
survestada valitsust peatama oma kärpekavad, viima kaitse-eelarve minimaalselt
2,6-le protsendile SKT-st ja lisaks sellele täita kiirendatud korras kõik
võimelüngad. Ka need, mis on tänases, reaalsetele julgeolekuohtudele ja
vajadustele mittevastavast arengukavast välja jäetud.
Kui vaja, siis tuleb selleks võtta
laenu, nagu teised riigid teevad. Soome laenab tänavu näiteks 1,7 ja kokku 10
miljardit eurot, uute hävitajate ostmiseks. Kuna Eesti reiting on hea ja laenuturgudel on soodsad ajad, siis
võime saada laenu isegi negatiivse intressiga. Tark oleks kasutada selline
olukord ära, eriti kui teisiti jääbki kaitsevõime lünkade täitmine vaid kaugeks
unistuseks ja tekitab meie idanaabrile liigset kiusatust viia ellu oma
geopoliitilisi ambitsioone.
EKRE tegi juba eelmises valitsuses
ettepaneku tõsta kaitsekulutusi 300 miljoni euro võrra. Eesmärgiks oli täita
kaks meie kõige suuremat võimelünka - hankida rannakaitse ja keskmaa
õhutõrjesüsteemid. Kahjuks tõrjuti õhutõrje hankimist isamaalasest kaitseminister
Luige poolt, kellele sekundeeris talle alluv KV juhataja, kes varem rõhutas alati
ise õhutõrje olulisust ja hädavajalikkust nii heidutuse kui reaalse riigikaitse
osas. Selliste olukordade ja sõltuvussuhte vältimiseks parasjagu toolil
istuvast ministrist tuleks tulevikus määrata ja kinnitada KV juhataja
Riigikogu, mitte valitsuse poolt. Õhutõrjest ei räägi aga ka tänane, hoopiski
kärpeteed läinud valitsus ega kaitseminister. Rannakaitse raketisüsteemide hankimisega
minnakse seni õnneks veel edasi.
Kordan lõpetuseks sõnu, mida ütlesin Riigikogus
kaitseminister Laanetile - juba vanad roomlased küsisid cui bono, kellele see kasulik on, kui
soovisid mingite protsesside tagamaadest aru saada ja et kindral Laaneotsal oli
ilmselt õigus, kui ta väitis, et kärpekava taga on Venemaa viies kolonn. Vastust
ma temalt ei saanud, kuid kas peale Venemaa on veel kedagi, kellele see kasulik
oleks?
Avaldatud: ERR 29.05.2021 https://www.err.ee/1608229125/henn-polluaas-kellele-peale-venemaa-eesti-kaitse-eelarve-karpimine-kasulik-on
- pühapäev, mai 30, 2021
- 0 Comments