Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seisab Eesti huvide, suveräänsuse ja põhiseadusliku korra eest. Seetõttu esitasime Taasterahastu paketi heakskiitmise takistamiseks ca 700 muudatusettepanekut. Diskussiooni ja arutelu asemel näeme aga, kuidas võimulolev koalitsioon sõidab teerulliga üle nii opositsioonist kui ka Eesti riigi ja rahva huvidest.

Põhjused, miks EKRE seisab Taasterahastu heakskiitmise vastu on väga lihtsad - järjekordselt püütakse rahvast ilusate loosungite varjus tirida nii majanduslikku kui ideoloogilisse sohu.

Esiteks: Tegemist ei ole Euroopa Liidu kingitusega, nagu meile püütakse näidata, vaid laenuga, mille me peame tagasi maksma. Rahal, mida me saame, on pea igal eurol silt küljes. Me ei saa neid vahendeid kasutada seal, kus kõige suurem vajadus on, ega oma nende üle täielikku otsustusõigust. Me peame järgima Komisjoni poolt ette pandud sihte ja piiranguid.

Neid vaadates on selge, et ettekirjutused pole kantud mitte majandusloogikast, vaid ideoloogilistest eesmärkidest, mis toovad kaasa kaevanduste, elektrijaamade, põlevkivitööstuse ja kõige sellega seotu sulgemise, kümneid tuhandeid töötuid, sotsiaalse ja majandusliku katastroofi Ida-Virumaal ja sügava rahulolematuse mis võib lahvatada väga teraval kombel. See annab Kremlile võimaluse kasutada olukorda ära meie julgeoleku kõigutamiseks või isegi etteläände oma kaasmaalastele appi tulemiseks. Selle aitab valitsus kaasa ka kaitse-eelarvet vähendades.

Eesti vajab investeeringuid ettevõtluse tootlikkuse ja konkurentsivõime tõstmiseks. Suurem osa rahast ei ole aga mõeldudki mitte majanduse taastamise ega -arengu tagamiseks, vaid hoopiski kulutusteks, mis seda ei toeta.

Teiseks: Euroopa Liidu kaudu võetav laen ei pruugi sugugi olla odavam, kui me saaksime ise ja otse turult võtta. Kuna laenuturgudel on soodsad ajad, siis võib Eesti saada laenu isegi soodsamalt. Ja kui mitte soodsamalt, siis ilma Komisjoni ettekirjutisteta.

Eelmise valitsuse ajal me laenu ka võtsime. Seda tulebki kriisiajal teha. Siis oli toonane opositsioon sellele raevukalt vastu, täna tahavad nad aga vägisi võtta laenu just halbadel ja meile ette kirjutatud tingimustel. Riigieelarve Strateegias kavatsetakse samal ajal teha suuri kärpeid, loobuda vajalikest ja majandust elavdavatest investeeringutest, neljarealiste teede ehitamisest, kaitsevõime lünkade täitmisest, minna laste, perede ja üldise heaolu kallale.

Ehk teisisõnu viia ühiskond tagasi eelmisesse kriisi, mille reformierakondliku „targa juhtimise“ tagajärjel pankrotistusid tuhanded ettevõtted ja kümned tuhanded inimesed olid sunnitud välismaale lahkuma. Ainus erinevus on selles, et siis ei räägitud veel avalikult, et oma rahvas tahetakse asendada võõrtöölistega.

Kolmandaks: Taasterahastuga ignoreeritakse ja muudetakse Euroopa Liidu, kui suveräänsete riikide liidu, olulisi aluspõhimõtteid ja praktikat. Sellist laenuvõtmist Euroopa alusdokumendid ega ka Eesti põhiseadus ei luba. Finants- ja maksuküsimused on ainult liikmesriikide pädevuses. Paraku näeme iga Komisjoni otsuse, direktiivi ja määruse puhul seda, kuidas otsustusõigust viiakse sihikindlalt liikmesriikidelt üha suuremas määras Brüsselisse. Nii ka sellel juhul.

Euroopa Liidul ei ole õigust kehtestada liikmesriikidele makse. Taastepaketiga viiakse aga sisse üle-Euroopaline plastmassimaks, mis selgelt rikub neid põhimõtteid. Mis sest, et seda nimetatakse omavahendiks või lisamakseks Euroopa Liidu eelarvesse. Tegemist on maksuga, mida maksavad liikmesriigid ja seeläbi just inimesed ja ettevõtted. Arutatakse ka näiteks digi- ,söe- jt. maksude sisseviimist. Makse aga tohib Eestile kehtestada vaid Riigikogu ja seda tehakse seadustega. Mitte Euroopa Liit ja otsustega, nagu täna.

Neljandaks: Kui mõni liikmesriik ei maksa, ükskõik mis põhjusel, ühiselt võetud võlga tagasi, siis peavad kõik ülejäänud maksma kinni nende osa. See risk ei ole hüpoteetiline, sest riikide hulk, kelle laenukoormus SKT-st on üle saja protsendi ja ligineb juba kahesajale protsendile, ei ole väike. Arvestades, et viimase kümne aasta jooksul on vähemalt viis Euroopa Liidu riiki sattunud tohututesse makseraskustesse, on risk vägagi reaalne. Kreeka puhul me juba oleme olnud maksumeheks.

Võõraste võlgade taak võib kujuneda kordades suuremaks kui summad, mida me üldse saame. Kust Eesti peaks selle jaoks raha võtma? Kunagi oli mets Eesti krooni kattevaraks. Kas peaksime sel puhul oma maa lõpuni lagedaks raiuma?

Nendest asjadest rääkimisest on valitsus püüdnud nii avalikkuse kui Riigikogu ees varga kombel mööda hiilida. Mingit sisulist arutelu ei ole olnud. Selle taustal on piinlik meenutada rahandusministri keerutamist kui ta esmakordselt Taasterahastu heakskiitmise eelnõud tutvustades oli sunnitud meie saadikute küsimustele vastama. Selgeid ja põhjendatud vastuseid me ei saanud. Ei saanud ka täna. Sest neid, ja mitte ainult selles küsimuses käpardlikul valitusel, polegi. Kuulsime vaid üleolevat süüdistamist ja valesid.

EKRE tegevus on suunatud sellele, et küsimusi arutataks sisuliselt, et takistada koalitsiooni jõhkrat teerullipoliitikat ja teha Eestile kasulik otsus. Ehk siis loobuda meie riigi ja rahva huve kahjustavast laenust.

Me teeme ka edaspidi obstruktsiooni sellistele asjadele, mis on täiesti selgelt, kas Eesti suveräänsust ja otsustusõigust riivavad või mingil muul moel majandusarengu, demokraatia, sõna- ja mõttevabaduse vastased.

Tänane politseiriiki ehitav valitsus otsustas arutelude ja Eesti huvide järgimise asemel teha sohki ja siduda Taasterahastu heakskiitmise valitsuse usaldushääletusega ning taas kord opositsioonist sõita üle ilma, et teiste argumente isegi ära kuulataks.

Otsuse vastuvõtmise järel ei ole enam võimalik asja üle arutada ega peale liitumist edaspidi Eestil ka Taasterahastust välja astuda. Isegi kui valitsusel mingi selginemise hetk peaks tekkima.

Diskussioon on tapetud, sillad põletatud ja taganemisteed enam pole.

Kas Eesti väärib sellist valitsust? Kindlasti mitte! Kutsun kõiki vastutustundlikke saadikuid üles valitsust umbusaldama.

Kõne Riigikogus 10.05.2021