Põlluaas: minu aeg oli üks turbulentsemaid pärast 1990ndaid

Pühapäev, mai 02, 2021

 

Põlluaas: minu aeg oli üks turbulentsemaid pärast 1990ndaid

Protseduurireeglid ei võimalda esimehel erapooletuse printsiibi rikkumist või oma positsiooni kasutamist koduerakonna huvides. Esimees ei saa oma poliitilistest eelistustest lähtuvalt sekkuda päevakorrapunktide ettekandjate sõnavõttu, panna kahtluse alla nende argumente, kommenteerida arupärimisi või ministrite vastuseid neile. Ma ei ole seda ka mitte kunagi teinud.

Küll on aga võimalik kutsuda korrale korrarikkujaid ja teha märkus sobimatu kõnepruugi puhul.

Olen nendest põhimõtetest alati ja järjekindlalt kinni pidanud.

Erinevalt mitmest eelkäijast olin tegelikult märksa sallivam ja erapooletum opositsiooni suhtes ja andsin riigikogu liikmetele istungitel alati võimaluse esitada näiteks protseduurilisi küsimusi, isegi kui need ei olnud tegelikult protseduurilised. Vastasin neile kõigile, püüdes seda teha võimalikult sisuliselt, ega lülitanud kordagi küsija mikrofoni välja.

Kuigi nii mõnigi kord oleks selleks põhjust olnud, kui toonane opositsioon, ehk siis Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid, kulutasid tundide kaupa meie kõigi kallist tööaega korduvate, sisutute ja pahatahtlike küsimuste esitamiseks. Vastavalt protseduurireeglite oleksin võinud seda teha.

See oli minu teadlik valik, et vältida alusetuid süüdistusi opositsiooni suukorvistamises. Alates hetkest, mil kolmikvalitsus tööle asus, ründas ja süüdistas opositsioon sellele vaatamata nii mind kui ka valitsust valimatult ükskõik milles.

Just valetamine ja demagoogia on asjad, mis mind mitmete poliitikute juures kõige rohkem häirivad. Kahetsusväärsel kombel toetas neid aga pea terve Eesti ajakirjandus, mille läbi loodi kallutatud kuvand nii riigikogus, valitsuses kui ka Eestis toimuvast.

Kõige ilmekama pildi toonase totaalse vastasseisu välja kuulutanud opositsiooni ja praeguse opositsiooni erinevusest saab, kui jälgida kolmapäevaseid infotunde. Küsijate varasem süüdistav, demagoogiline ja üliärritunud toon on asendunud rahulike ja asjalike küsimustega. Mõttetuid skandaale üles ei kista ja varem ajakirjanikest kihanud rõdud on jäänud tühjaks.

Riigikogu juhatuse otsused võetakse vastu konsensuslikult, kui ühist keelt ei leita, siis lähevad otsused suurde saali hääletamisele.

Kodu- ja töökorraseadus ajale jalgu jäänud

Reeglina sujus juhatuse töö väga hästi ja asjalikult, kuid eranditult kõikidel kordadel, kui konsensuseni ei jõutud, nõudis suure saali hääletamist just nimelt reformierakondlasest teine aseesimees.

Esimesel korral siis, kui Reformierakonna eestvedamisel olid Toompea valgest saalist, mis on riigikogu pidulik tseremooniasaal, eemaldatud Eesti lipud, asendatud ELi lippudega ja ma lasin meie rahvuslipud tagasi tuua. Riigikogu otsustas, et see oli õige samm. Tänane koalitsioon tahab taas meie lipud sealt välja visata.

Teine märkimisväärne kord oli siis, kui Siim Kallas ei nõustunud minu ja esimese aseesimehe, Helir-Valdor Seedri esitatud juhatuse pöördumisega, milles juhatus koputas riigikogulaste südamele ja taunis äärmusesse mineva obstruktsiooni korraldamist, mis toonuks riigikogu töö peatumise ning põhiseadus- ja inimõigustevastaste ning Eesti julgeolekut ja riigikorda ohustavate ettepanekute tegemise, milliseid me nägime kümneid või isegi sadu, seoses abielureferendumiga. Selleks hetkeks oli koalitsioon juba sisuliselt vahetunud ning minu suureks üllatuseks ja kurvastuseks hääletati see Reformierakonna, SDE ja Keskerakonna toel maha. Sisuliselt andsid nad kõikidele sellistele enneolematutele ettepanekutele rohelise tule.

Olen siiamaani veendumusel, et see oli üks Eesti parlamentarismi ja demokraatia mustemaid päevi.

Sellest ja mitmetest töö käigus meile kõigile selgeks saanud kitsaskohtadest tuleneb tõesti, et riigikogu kodu- ja töökorraseadus on mõneti ajale jalgu jäänud ja vajaks sujuvama ja parema töö huvides muutmist. Selles on kõik fraktsioonid ühel meelel. Nii mitmedki katsed muudatusi teha on aga takerdunud fraktsioonide arusaamade taha, mida ja kuidas tuleks muuta. Loota, et mina oleks suutnud seda valitsenud olukorras niivõrd lühikese aja jooksul teha, on naiivne ja ka kantselei personali süüdistamisega ei ole ma nõus.

Muidugi oleks olnud ja on võimalik seadust muuta ühepoolselt, võimul oleva koalitsiooni häältega, kuid sellist praktikat ei saa heaks kiita. Parlamendi hea tava nõuab kõikide fraktsioonide seisukohtadega arvestamist ja ühtse konsensuse leidmist. Sellest põhimõttest olen vankumatult kinni pidanud ja loodan, et seda ei rikuta. Senikaua peame aga järgima kehtivat korda, meeldib see või mitte.

Ilmselgelt oli enamik riigikogu liikmetest minu tööga rahul, sest mind valiti riigikogu esimehe kohale ka teist korda. See, et nüüd riigikogu juhatus vahetus, on tingitud esiteks meie kodu- ja töökorra seadusest, mille järgi toimuvad juhatuse valimised igal aastal, ja teiseks Eesti poliitilisest tegelikkusest, mille järgi riigikogu esimehe koht kuulub koalitsioonile.

Minu eesistumise aeg oli kahtlemata üks turbulentsemaid ja poliitiliselt laetumaid aegu pärast 1990ndaid, mil Eesti taasiseseisvus ja meie riigi vundamenti asuti üles ehitama. Osa erakondi on aga kahjuks unustanud need aated ja eesmärgid, mille eest toona võitlesime.

Kahe aasta jooksul sai tehtud palju, kuid ma arvan, et asjaolu, et suutsin sellistes oludes tagada tasakaalustatuse, korra ja riigikogu töövõime, oligi minu suuremaid väljakutseid riigikogu esimehe töös. Arusaadavalt ei meeldinud see neile, kelle eesmärk oli vastasseisu üleval hoidmine, soov silma paista ja võimuambitsioonidest lähtudes võimalikult suurt segadust tekitada.

Avaldatud artikli täistekst: Postimees 20.03.2021, https://leht.postimees.ee/7205937/eelkaijad-erapoolik-spiiker-polluaas-meie-soovitust-ei-jarginud?_ga=2.132914951.841782489.1619673102-319103029.1554892045

You Might Also Like

0 kommentaari

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

Laadib...

Uued uudised

Laadib...