Põlluaas: minu aeg oli üks turbulentsemaid pärast 1990ndaid
pühapäev, mai 02, 2021
Põlluaas: minu aeg oli üks turbulentsemaid pärast 1990ndaid
Protseduurireeglid ei võimalda esimehel erapooletuse printsiibi rikkumist või oma positsiooni kasutamist koduerakonna huvides. Esimees ei saa oma poliitilistest eelistustest lähtuvalt sekkuda päevakorrapunktide ettekandjate sõnavõttu, panna kahtluse alla nende argumente, kommenteerida arupärimisi või ministrite vastuseid neile. Ma ei ole seda ka mitte kunagi teinud.
Küll on aga võimalik
kutsuda korrale korrarikkujaid ja teha märkus sobimatu kõnepruugi puhul.
Olen nendest
põhimõtetest alati ja järjekindlalt kinni pidanud.
Erinevalt mitmest
eelkäijast olin tegelikult märksa sallivam ja erapooletum opositsiooni suhtes
ja andsin riigikogu liikmetele istungitel alati võimaluse esitada näiteks
protseduurilisi küsimusi, isegi kui need ei olnud tegelikult protseduurilised.
Vastasin neile kõigile, püüdes seda teha võimalikult sisuliselt, ega lülitanud
kordagi küsija mikrofoni välja.
Kuigi nii mõnigi kord
oleks selleks põhjust olnud, kui toonane opositsioon, ehk siis Reformierakond
ja sotsiaaldemokraadid, kulutasid tundide kaupa meie kõigi kallist tööaega
korduvate, sisutute ja pahatahtlike küsimuste esitamiseks. Vastavalt
protseduurireeglite oleksin võinud seda teha.
See oli minu teadlik
valik, et vältida alusetuid süüdistusi opositsiooni suukorvistamises. Alates
hetkest, mil kolmikvalitsus tööle asus, ründas ja süüdistas opositsioon sellele
vaatamata nii mind kui ka valitsust valimatult ükskõik milles.
Just valetamine ja
demagoogia on asjad, mis mind mitmete poliitikute juures kõige rohkem häirivad.
Kahetsusväärsel kombel toetas neid aga pea terve Eesti ajakirjandus, mille läbi
loodi kallutatud kuvand nii riigikogus, valitsuses kui ka Eestis toimuvast.
Kõige ilmekama pildi
toonase totaalse vastasseisu välja kuulutanud opositsiooni ja praeguse
opositsiooni erinevusest saab, kui jälgida kolmapäevaseid infotunde. Küsijate
varasem süüdistav, demagoogiline ja üliärritunud toon on asendunud rahulike ja
asjalike küsimustega. Mõttetuid skandaale üles ei kista ja varem ajakirjanikest
kihanud rõdud on jäänud tühjaks.
Riigikogu juhatuse
otsused võetakse vastu konsensuslikult, kui ühist keelt ei leita, siis lähevad
otsused suurde saali hääletamisele.
Kodu- ja töökorraseadus ajale jalgu jäänud
Reeglina sujus
juhatuse töö väga hästi ja asjalikult, kuid eranditult kõikidel kordadel, kui
konsensuseni ei jõutud, nõudis suure saali hääletamist just nimelt
reformierakondlasest teine aseesimees.
Esimesel korral siis, kui Reformierakonna eestvedamisel olid Toompea valgest saalist, mis on riigikogu pidulik tseremooniasaal, eemaldatud Eesti lipud, asendatud ELi lippudega ja ma lasin meie rahvuslipud tagasi tuua. Riigikogu otsustas, et see oli õige samm. Tänane koalitsioon tahab taas meie lipud sealt välja visata.
Teine märkimisväärne
kord oli siis, kui Siim Kallas ei nõustunud minu ja esimese aseesimehe,
Helir-Valdor Seedri esitatud juhatuse pöördumisega, milles juhatus koputas
riigikogulaste südamele ja taunis äärmusesse mineva obstruktsiooni
korraldamist, mis toonuks riigikogu töö peatumise ning põhiseadus- ja
inimõigustevastaste ning Eesti julgeolekut ja riigikorda ohustavate
ettepanekute tegemise, milliseid me nägime kümneid või isegi sadu, seoses
abielureferendumiga. Selleks hetkeks oli koalitsioon juba sisuliselt vahetunud
ning minu suureks üllatuseks ja kurvastuseks hääletati see Reformierakonna, SDE
ja Keskerakonna toel maha. Sisuliselt andsid nad kõikidele sellistele
enneolematutele ettepanekutele rohelise tule.
Olen siiamaani
veendumusel, et see oli üks Eesti parlamentarismi ja demokraatia mustemaid
päevi.
Sellest ja mitmetest
töö käigus meile kõigile selgeks saanud kitsaskohtadest tuleneb tõesti, et
riigikogu kodu- ja töökorraseadus on mõneti ajale jalgu jäänud ja vajaks
sujuvama ja parema töö huvides muutmist. Selles on kõik fraktsioonid ühel
meelel. Nii mitmedki katsed muudatusi teha on aga takerdunud fraktsioonide
arusaamade taha, mida ja kuidas tuleks muuta. Loota, et mina oleks suutnud seda
valitsenud olukorras niivõrd lühikese aja jooksul teha, on naiivne ja ka
kantselei personali süüdistamisega ei ole ma nõus.
Muidugi oleks olnud ja
on võimalik seadust muuta ühepoolselt, võimul oleva koalitsiooni häältega, kuid
sellist praktikat ei saa heaks kiita. Parlamendi hea tava nõuab kõikide
fraktsioonide seisukohtadega arvestamist ja ühtse konsensuse leidmist. Sellest
põhimõttest olen vankumatult kinni pidanud ja loodan, et seda ei rikuta.
Senikaua peame aga järgima kehtivat korda, meeldib see või mitte.
Ilmselgelt oli enamik
riigikogu liikmetest minu tööga rahul, sest mind valiti riigikogu esimehe
kohale ka teist korda. See, et nüüd riigikogu juhatus vahetus, on tingitud
esiteks meie kodu- ja töökorra seadusest, mille järgi toimuvad juhatuse
valimised igal aastal, ja teiseks Eesti poliitilisest tegelikkusest, mille
järgi riigikogu esimehe koht kuulub koalitsioonile.
Minu eesistumise aeg
oli kahtlemata üks turbulentsemaid ja poliitiliselt laetumaid aegu pärast
1990ndaid, mil Eesti taasiseseisvus ja meie riigi vundamenti asuti üles
ehitama. Osa erakondi on aga kahjuks unustanud need aated ja eesmärgid, mille
eest toona võitlesime.
Kahe aasta jooksul sai tehtud palju,
kuid ma arvan, et asjaolu, et suutsin sellistes oludes tagada tasakaalustatuse,
korra ja riigikogu töövõime, oligi minu suuremaid väljakutseid riigikogu
esimehe töös. Arusaadavalt ei meeldinud see neile, kelle eesmärk oli
vastasseisu üleval hoidmine, soov silma paista ja võimuambitsioonidest lähtudes
võimalikult suurt segadust tekitada.
Avaldatud artikli täistekst: Postimees 20.03.2021, https://leht.postimees.ee/7205937/eelkaijad-erapoolik-spiiker-polluaas-meie-soovitust-ei-jarginud?_ga=2.132914951.841782489.1619673102-319103029.1554892045
0 kommentaari