neljapäev, 14. jaanuar 2016

Kaljurand toetab Kremli seisukohti

Minu sõnavõtt Riigikogus 11.01.2016

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! 
Ma pean ütlema, et tänane välisministri sõnavõtt siin peaks suurte ja punaste tähtedega, just nimelt punaste tähtedega Eesti ajalukku kirjutatama. Ma olen paljude Eesti poliitikutega, ministrite ja mitme presidendiga vestelnud, ma ei ole kordagi kuulnud väidet, et Eesti alasid ei oleks okupeeritud. Küll on vastavasisulisi avaldusi tulnud Venemaalt ja vene poliitikutelt justkui Vändrast saelaudu. 
Elementaarne loogikagi ütleb seda, et kui riik okupeeritakse ja okupeeriva riigi väed lahkuvad osalt okupeeritud territooriumilt, siis ülejäänud osa jääb endiselt okupeerituks. On tõesti hämmastav, kuidas keegi inimene võib väita, et see niimoodi ei ole.
Sama hämmastav on väide, justkui terminil "okupatsioon" ja selle mõistel oleks mingisugune poliitiline lisamõõde, mis määrab ära, kas tegemist on okupatsiooniga või mitte. Võib-olla ei ole siis ka Krimm meie lugupeetud välisministri silmis okupeeritud, sellepärast et Venemaa poliitiline sõnum on ju täiesti selge: meie ei ole seda iialgi okupeerinud, Krimm kuulub meile. Venemaa sõnum on täiesti sama siin: nad ei ole iialgi Eestit okupeerinud, see kuulub neile, nad ei ole iialgi Petserimaad või Narva-taguseid alasid okupeerinud, need kuuluvad neile.
Ma olen kirjutanud piirilepingu teemal raamatu, mida, nagu ma tean, ka proua välisminister on kas lugenud või vähemalt käes hoidnud ja sirvinud. Seal on läbi aegade kronoloogiliselt näha, kuidas on tekkinud Eesti piir, kuidas on lood Eesti okupeerimisega, kuidas on lood piiriläbirääkimistega. 

See, et keegi julgeb siin puldis, uhkust täis, väita, et me oleme saavutanud justkui parima tulemuse, me oleme seisnud Eesti riigi eest, siis mina ütlen teile, et see on absoluutne ja häbematu vale, sellepärast et alates 1994. aastast ei ole Eesti riigi esindajad seisnud Eesti riigi eest, nad ei ole isegi mitte läbi rääkinud teemal, et me saaksime midagi tagasi, vaid vastupidi, kogu see protsess, mis algas Tartu rahu järgsete piiride taastamisega, lõppes 1994. aastal ja edasi tegutseti ainult territooriumide äraandmisega, nende loovutamisega mitte midagi vastu tahtmata.
Kui me võtame kätte karistusseadustiku, siis on seal täiesti selgelt kirjas paragrahvid, mis ütlevad ära, mida tähendab okupeeriva riigi abistamine, mida tähendab vägivallatu tegevus riikliku territoriaalse terviklikkuse suhtes. Ainuke tähendus, mis sellel on, see on riigireetmine. 
Kui meie valitsuse välisminister ei julge tunnistada Riigikogu saalis, et Eesti on osaliselt okupeeritud ka täna, siis võib sedasama väita ka välisministri kohta. 
Ma olen siin mitu korda väljendanud hämmastust ja ma väljendan veel kord väga sügavat hämmastust, kuidas saab selline inimene üldse mõelda sellele, et temast võiks saada kunagi Eesti Vabariigi president. President, kes peaks seisma Eesti riigi ja rahva eest, kes peaks seisma tema territoriaalse terviklikkuse eest, kes peaks südames hoidma seda tuld ja leeki, mis meie rahvast ja riiki üleval hoiab, aga kes on nõus ainult sellest kõigest loobuma, ei pea tähtsaks absoluutselt mitte midagi, ei Vabadussõda, ei Tartu rahu, meie esivanemate pingutusi ega ka meie rahva tulevikku. Aitäh!

teisipäev, 12. jaanuar 2016