reede, 27. veebruar 2015

Intervjuu

Henn Põlluaas
Saue linnapea
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esinumber Harju- ja Raplamaal
kandidaat nr 172


1.      Missuguste võtetega õnnestuks peatada maapiirkondade tühjenemine? Palun põimige vastusesse ka valdade liitmise ja haldusreformi teema. 
Riigi kohustus on teha kõik, et Eesti rahvuslik majandus ja palgad kasvaks ning tööpuudus väheneks. Elu peab olema võimalik kõikjal Eestimaal. See tähendab töökohtade, vajalike teenuste, hariduse ja arstiabi kättesaadavust kodu lähedal. Vaid siis suudame peatada maapiirkondade tühjenemise, väljarände ja tuua eestlased koju tagasi. Valdade sundliitmine siin kaasa ei aita, see ei too kaasa ei kokkuhoidu ega rikkuse kasvu. Liitumine saab toimuda vaid vabatahtlikkuse alusel. Riik peab ühinemist toetama erinevate meetmetega selliselt, et see tõstaks omavalitsuste võimekust ja oleks kasulik elanikele.

2.      Miks peate vajalikuks muuta kohtunikud, prokurörid ja politseiprefektid rahva poolt valitavaks? Kas sellega ei teki oht, et need ametiisikud muudetakse seeläbi rohkem manipuleeritavaks. Eriti juhtumite puhul, kus õigus ja õiglus on justkui vastuolus.Vastupidi. Täna me ei saa rääkida võimude lahususest, sest kohtunike ja prokuröride nimetamine sõltub võimulolijate soovist ja suhetest. See mõjutab tehtavaid otsuseid ja kohtu objektiivsust. Kohtuvõim peab olema sõltumatu ja just seetõttu tahame laiendada valitavate ametite ringi. Loomulikult nõuab see pädevuskriteeriumite paikapanemist. Sama käib ka politsei kohta, kus prefektide nimetamisel lähtutakse liialt tihti võimulolijate poliitilisest tahtest.

3.      Miks on oluline kehtestada lesepension? Kui palju see lubadus maksab?
Linnapeana näen igapäevaselt, kuidas pensionärid sattuvad üksi jäädes vaesuselõksu ning üha enam vanemaid inimesi pöördub omavalitsuste poole abi saamiseks. Kui abikaasaga koos suudetakse maksta korteriüür, kommunaalkulud, osta ravimeid ja jääb midagi ka toidule ja muule, siis üksi ei olda selleks enam suutelised. Et neid aidata ja toetada traditsioonilisi perekonnaväärtusi, on EKRE välja käinud lesepensioni. Idee on selles, et lesk hakkab saama oma lahkunud abikaasa pensionist osa, mille suurus sõltub abielus elatud aastate arvust. Lubaduse maksumus on ca 4 milj. eurot. Lisaks arvestame pensionistaaži juures igat töötatud aastat täisaastana.

4.      EKRE tahab seista kindlalt vastu massilisele immigratsioonile Eestisse. Kas olete vastu ka Ukraina põgenike vastuvõtmisele?
Väliskapitali osa Eesti majanduses ning sisserännanute osakaal elanikkonnast on maailma suurimaid. Siin elab 192 erinevat rahvust  ja põlisrahvastiku väljarände poolest oleme esirinnas. Kui me ei ole suutnud 23 aasta jooksul integreerida siin elavaid ja sündinud inimesi, kuidas suudaksime me hakkama saada uue massilise sisserändega? Inimestega, kelle hariduslik, kultuuriline, religioosne  ja maailmavaateline taust on täiesti erinev?
Massiimmigratsioon ei lahenda väljarändest tingitud tööjõupuudust, vaid tekitab uusi probleeme. Näiteks Rootsis, kus iga viies inimene on immigrant ja kuhu iga aasta lisandub Uppsala linna jagu sisserännanuid, on tööjõupuudus püsinud muutumatuna, sotsiaalkulud, kuritegevus ja terrorismioht aga üha kasvavad. Ainus lahendus on väljarände ümberpööramine tagasirändeks ja tõhus sündivuse toetamine,  mille ühe meetmena kustutame noorperedel iga lapse sünniga 25% kodulaenust.

Mis puutub põgenikesse, siis leiame, et inimesi tuleb aidata nende enda kodumaal. EKRE toetab Ukrainale humanitaarabi osutamist. Oleme valmis võimaluste piires jätkama Eestis Ukraina poolel sõdinud haavatutele sellise ravi osutamist, mida ei saa Ukrainas, kuid massilist põgenike vastuvõtmist ei pea me võimalikuks.

5.      Lubate käivitada tagasirände agentuuri, mis võtab ühendust kodumaalt lahkunud eestlastega, et aidata neil tagasi tulla ja leida sobiv töö. Mõte tundub huvitav, aga kuidas tagada, et agentuuri tegevus oleks tulemuslik, mitte juhuslike positiivsete näidete jada.
Oluline on agentuuri aktiivne ja mõtestatud tegevus ning piisav riigipoolne rahastus. Tagasirände tekkimiseks peab riik tugevalt panustama rahvusliku ettevõtluse ja põllumajanduse arengusse. Majanduse elavdamiseks tuleb vähendada põhjendamatuid piiranguid ja bürokraatiat ning viia käibemaks 10%-le. Tuleb tõestada, et Eesti hoolib enda rahvast. Inimestele tuleb luua motivatsioon ja tagatised, et naastes on võimalik leida nii tasuvaid töökohti kui kindlustunnet tuleviku suhtes.

6.      Kuidas korraldada elektriturg ümber nii, et Eestis oleks Euroopa odavaim elekter, nagu on EKRE platvormis kirjas? 
Tuleb vastavalt Konkurentsiameti soovitusele vähendada ülikasumlikult töötavatele taastuvenergia tootjatele makstavat toetust 75%. Vähendada elektrienergia ülekandetasusid ja aktsiisi, mis on kordades suurem EL miinimumist ning viia käibemaks 10%-le. Lõpetada börsihinna küsimine Eestis toodetud odava elektri eest. Loobuda liigkeeruliste ja -kallite tehniliste lahenduste rakendamisest, mis toovad kasu vaid tarnijatele ja CO2 emissiooni eest maksmisest, nagu USA, Hiina, Kanada, Venemaa jne. Peatada dividendide võtmine EE-lt ja teha investeeringud kasumi arvelt. Saamatajäävate summade kompenseerimiseks peab riik maksustama hoopis välisettevõtete poolt maksuvabalt riigist väljaviidava kasumi.


Avaldas Raplamaa Sõnumid, veebruar 2015



kolmapäev, 25. veebruar 2015

Välispoliitika peab lähtuma Eesti huvidest

Henn Põlluaas
EKRE Harju- ja Raplamaa esinumber
Kandidaat nr 172

Saue linnapea 2012 aastast. Kõrgharidusega. Abielus ja kahe lapse isa. Töötanud õpetaja, ettevõtja, firmajuhi, toimetaja ja publitsistina. Saue linnavolikogu liige 2005 aastast. Kirjutanud kaks raamatut, ühe Lennart Meri poliitilisest tegevusest ja teise Eesti-Vene piirilepingu sõlmise telgitagustest ning hulga artikleid, mida on avaldatud nii Eestis kui välismaal. Kaitseliidu liige.

Kuidas sa hindad Eesti välispoliitika hetkeseisu?
Välispoliitika ülesanne on riigi julgeoleku kindlustamine ning Eesti huvide kaitsmine maailmas. Kindlasti tuleb hoida ja tugevdada häid suhteid kõikide meie sõprade ja liitlastega nii Euroopa Liidus, NATOs kui mujal ning seista vastu katsetele kahjustada ja nõrgendada meie omariiklust ja rahvuslikke huve.

Kahjuks tuleb nentida, et Eesti välispoliitika on olnud peale Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumist olnud arg ja visioonitu. Või nagu ajaloodoktor Jaak Valge nentis: küüniline, pugev ja allaheitlik. Soov sõlmida piirilepingut on selle parimaks tõestuseks. Ukraina ja Gruusia territoriaalse terviklikkuse kaitseks on Eesti korduvalt sõna võtnud, kuid meie enda rahvuslike huvidena presenteeritakse kahepalgeliselt hoopis okupatsiooni ja anneksiooni seadustamist Eestile kahjulikku ja mittevajalikku uue piirilepingu sõlmimise läbi. EKRE ei nõustu sellega.

Kuid see ei ole kogu aeg nii olnud?
Kui pärast taasiseseisvumist seisis Eesti selgelt väärtuspõhise poliitika ja rahvuslike huvide eest ja Venemaa oli rahvusvahelisel areenil Eesti suhtes kaitseseisukorras, siis nüüd ei ürita Eesti end Kremli propagandarünnakute eest isegi kaitsta. President Ilvese sõnul polevat seda vajagi. Eesti on taandunud õiguslikelt positsioonidelt, millel püsides saavutati kunagised võidud. Erinevalt Lätist ja Leedust ei nõuta isegi okupatsioonikahjude heastamist. Ilves on öelnud, et demokraatia ja inimõiguste rikkumistele Venemaal ei tuleks tähelepanu  pöörata – aktsepteerime Venemaad sellisena, nagu ta on. Ma ei ole sellega nõus. Just selline käitumine viiski Gruusia ja Ukraina sõjani.

Milline peaks suveräänse riigi, nagu Eesti, välispoliitika olema?
Iga riigi välispoliitika aluseks on rahvuslikud huvid ja väärtused, mille põhjal pannakse paika eesmärgid, ehitatakse üles välispoliitika taktika ja strateegia. Rahvuslike huvide ja väärtuste defineerimist pole Eesti võimulolijad aga oluliseks pidanud. Määravaks on saanud sobitumine teiste, eeskätt suurriikide, EL ja rahvusvaheliste organisatsioonide huvidega. Teisisõnu, iseseisva välispoliitika elluviimise asemel on Eesti võtnud kaasajooksiku rolli.

Mis sellest siis halba on?
See on viinud Eesti huvid teisejärgulisteks – kardetakse eristuda multikultuuristuvast ja traditsioonilisi väärtusi kaotavast Euroopast, mille eestvedajad on võtnud suuna Euroföderatsiooni loomisele. Eesti huvide kaitsmist, ka EL-s, hakati käsitlema vastandumisena ning algne rahvusriiklusele ja väärtustele suunatud poliitika asendus teiste soovituste kriitikavaba omaksvõtuga. Isegi kui sellega minnakse vastuollu Eesti põhiseadusega (näiteks EL seaduste ülemuslikuks kuulutamine Põhiseaduse ees, liitumine ESM-ga kooseluseaduse vastuvõtmine jne).

Sa rääkisid välispoliitika eesmärkidest ja visioonist. Milline see peaks sinu arvates olema?

Vastus on lihtne. Meie omariikluse eesmärgid ja narratiiv on kirjas põhiseaduse preambulas – Eesti riik on loodud selleks, et tagada eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimine ja areng. Kogu riigiaparaat ja ka välispoliitika peab olema rakendatud selle eesmärgi tagamisele. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond lähtub oma tegevuses just nimelt sellest. 


Avaldatud ajalehes "Konservatiivide Vaba Sõna" veebruar 2015

teisipäev, 24. veebruar 2015

Priius läigib meie ees…


 Kõne Eesti Vabariigi aastapäeval 2015

Henn Põlluaas
Saue linnapea

Lugupeetud sauelased, sõbrad ja külalised!

Tervitan teid enda ja Saue Linnavalitsuse nimel ning soovin õnne Eesti Vabariigi üheksakümne seitsmenda aastapäeva puhul!

Me teame kõik Carl Robert Jakobsoni ja tema 19. sajandi teisel poolel ilmunud kolme isamaalist kõnet. Palju vähem tuntakse aga Jakobsoni mõttekaaslast Andres Tiidot, kes kirjutas teadaolevalt esimese isamaalise luuletuse „Eesti sõjalaul“, kus räägiti iseseisvast Eesti riigist:

Nüüd orjaunest ärkame
ja ühes sõtta tõttame,
sest priius läigib meie ees
ja Eesti Vabariigi peal.

Ometi läks veel ligi pool sajandit, enne kui unistus eestlaste oma riigist täitus. Tänavu möödub 97 aastat Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ja 95 aastat Tartu Rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel. Rahuleping pani punkti ränkraskele Vabadussõjale, millega eesti rahvas näitas vankumatut tahet kaitsta oma vabadust ja riiklikku iseolemist, mis sai välja kuulutatud 24. veebruaril 1918. aastal.

Vabadussõjas sai Eesti hakkama millegi uskumatuga, sellega, millega ei ole ajaloos saanud hakkama ükski suurriik maailmas ega Euroopas, ei Napoleon ega Hitler - meil õnnestus võita sõda meist kümneid kordi suurema Venemaaga ja me saime vabaks. See on asi, mida me ei tohi unustada ja mille tähtsust ei ole võimalik üle hinnata. Meie võitsime! Andres Tiido sõjalaul oli teoks saanud.

Eesti oli esimene, kes sõlmis 1920. aastal rahu Venemaaga. Venemaa kinnitas Tartu rahulepinguga Eesti õigust iseseisvusele ja puutumatusele igaveseks ajaks. Venelased pidasid oma sõna vaid 20 aastat, nii pikk on siis nende igavik. Seejärel Eesti okupeeriti vägivalla ähvardusel ja annekteeriti. Järgnesid  massirepressioonid ja genotsiid.

Kui kommunistlik koloss varises, taastati Eesti riik õigusjärgsuse põhimõttel endistes, Tartu Rahulepinguga määratud piirides. See kirjutati ka meie Põhiseadusesse. Paraku on veel tänagi 5,2% Eesti territooriumist Venemaa poolt okupeeritud. Nagu Krimmi okupeerimist, nii ei tohi ka sellega leppida ega rahvusvahelise õiguse rikkumist uue piirilepingu sõlmimisega heaks kiita.

Täna, Gruusia ja eriti Ukraina sõja taustal, on selge, et Venemaa on jäänud samasuguseks kurjuseriigiks kui ta oli nõukogude režiimi ajal. Juba Peeter I aegadest on Venemaa eesmärgiks olnud maailmahegemoonia, mida Lenin ja Stalin kutsusid maailmarevolutsiooniks, Putin aga vene rahva pühaks missiooniks. Venemaale ei ole nende meelest mitte ainult kõik lubatud, vaid tal olevat ka alati õigus. Täna kasutab ta enda „õigust“ valetada ja petta, rikkuda kõiki rahvusvahelisi konventsioone ja lepinguid ning tungida kallale suveräänsetele riikidele, isegi oma hõimurahvastele, ja anastada nende territooriume.

Eesti on läänemaailma viimane vahipost ida väravatel. Oleme kogenud läbi aegade lugematuid Venemaa agressioone ja rünnakuid. Meie kohustus on teha kõik, et Eesti vallutamine enam iial ei õnnestuks ja et meie iseseisvus ei satuks kunagi enam kahtluse alla. Selleks tuleb tõsiselt panustada meie kaitsejõudude arengusse. Me ei ole enam üksi, oleme NATO liikmed, kuid NATO aitab vaid neid, kes seisavad iseenda eest.

Mõeldes tänases geopoliitilises olukorras aktuaalsete riigikaitseküsimuste peale, tasub meenutada ajakirjas „Sõdur“ eelmise vabariigi ajal kirjutatut, mis sobib suurepäraselt ka tänasesse päeva. Tsiteerin:

„Rahvas annab sõjaväele mitte ainult mehed, varustuse ja relvastuse. Rahvas annab sõjaväele ka oma hinge, oma elumõtte ja aated. Puuduvad aga rahval elutahe, aated ja sihid, puuduvad need ka kaitseväel. Siis puudub meestel ka eesmärk, mille eest võidelda.“

„Julgeim ja elavaimgi rahvas võidakse muuta araks ja ükskõikseks massiks, kui ta immutatakse läbi ekslike hoiakute ja arusaamadega. Kui juhtidel puudub arusaam tegelikest rahvuslikest eesmärkidest. Omamata rahvustunnet ja edasikestmistungi, ei jää ükski rahvas kestma.“

„Väikeriik, kes tahab eksiteerida, peab näitama üles tahet elamiseks, tundma sisemist väärikust ja rahvuslikku uhkust. Meil on, mille üle uhked olla.“

„Kui noortesse suudetakse kasvatada armastust oma kodumaa vastu, siis on see põhjaks, millel kasvab tahtejõud ja kohusetunne. Kaitsejõudude tugevus on võrdeline rahva tugevusega.“

Neile sõnadele pole midagi lisada. Aeg on tõestanud nende õigsust. Tuleb vaid küsida, kas ja kui kindlalt me oleme valmis seisma oma rahvuse ja rahvusriikluse jätkuvuse eest tänases maailmas?

Meie iseseisvusmanifest algas sõnadega: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest kord tuleb Eestis aeg, mil kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama ja et kord jõuab Kalev koju oma lastel õnne tooma.“

Nüüd on see aeg käes ja õnne võti on meie endi kätes. Meist ja meie valikutest sõltub, kuivõrd suudame hoida neid pirde lõkendamas. Tänane Eesti on kestnud juba kauem kui esimene vabariik ja varsti saame tähistada oma riigi sajandat aastapäeva. Me oleme kiiresti edasi liikunud ja tänast Eestit pole nõukogudeaegsega võimalik võrrelda. Eesti on kindlasti ilusam ja rikkam kui kunagi varem. Kuid see on toimunud hinnaga, mis ohustab meie edasikestmist nii riigi kui rahvana. Ma räägin maapiirkondade tühjenemisest, väljarändest, vähenenud sündivusest ning majanduse ja demokraatia kriisist. Käimasolevatel riigikogu valimistel on meil võimalus otsustada, kas laseme valitseval stagnatsioonil lämmatada leegi või süütame üheskoos uued pirrud.

Tartu rahuleping allkirjastati südaööl 02. veebruaril 1920 peale pikki ja raskeid läbirääkimisi, mida vene pool püüdis survestada jätkuvate pealetungidega kõigil rinnetel. Esimeseks põhiküsimuseks, milles kokkuleppele jõuti, oli Eesti riikliku iseseisvuse tunnustamine, mis oli Eesti poole nõue, et üldse rahulepingust rääkima hakata. Eestlased jäid vankumatuks ja omale kindlaks nii läbirääkimislaua taga kui lahingutes. Eesti delegatsiooni juht, Jaan Poska ütles peale lepingu allkirjastamist: "Tänane päev on Eestile kõige tähtsam tema ajaloos 700 aasta kestel - esimest korda määrab Eesti ise oma saatuse.”

Mina usun Eesti rahvasse, mina usun meie jätkuvasse tahtesse määrata ise enda saatust. Et saaksime teha oma riigist parema ja jõukama kui see on täna. Et meil oleks, mida oma lastele jätta. On aeg panna pirrud lõkendama!

„Sest priius läigib meie ees
ja Eesti Vabariigi peal.“

Soovin teile head Eesti Vabariigi aastapäeva! Elagu Eesti!


Avaldatakse ajalehes Saue Sõna 27.02.2014


teisipäev, 17. veebruar 2015

Eerik Niiles Kross toetab Eesti lõhkumist?

Veidi aega tagasi tekitas kõneainet facebookis olev nn mõttekaaslaste klubi leht, kus propageeritakse ja kuulutatakse oma eesmärgiks poolel Eesti territooriumil Balti Vene Vabariigi väljakuulutamist ehk teisisõnu Eesti territoriaalse terviklikkuse lõhkumist. Isegi Eesti pealinn Tallinn peab organisatsiooni liikmete meelest jääma Balti Vene Vabariigi kätte. See olevat õige ja õiglane. Sama kavaga esinesid pronksiöö mässu ajal mitmed eestivaenuliku organisatsiooni Notšnoi Dozori juhtivtegelased, keda KAPO aastaraamatu andmetel juhiti ja rahastati Venemaalt.

Lehel viidatakse ka analoogseid eesmärke omavatele sõsarorganisatsioonidele Lätis ja Leedus. Lehe info põhjal tegutsetakse juba aastast 2011. Pole kahtlustki, et tegemist on Eesti riigi suhtes vaenuliku ja kuritegeliku ühendusega. Karistusmäärustik sätestab karistused Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra rikkumise, territoriaalse puutumatuse rikkumise ning võõrriigi huvides tegutsemise eest ning tunnistab selle riigireetmiseks. Eriti rangelt on karistatav organiseeritud ja grupiviisiline tegevus.

KAPO teatas ajakirjanduses, et tegemisel hoitakse silma peal, kuid küsimusi tekitab miks nende isikute suhtes mitte midagi ette ei võeta ning kuidas saab selline organisatsioon takistamatult tegutseda ja levitada oma kombitsaid juba aastaid?  Riigiportaal „www.eesti.ee” järgi on Kaitsepolitsei peamisteks ülesanneteks riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse kaitse, riigisaladuse kaitse, vastuluure teostamine, riigi sisejulgeoleku tagamine jne. Kusjuures põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse kaitse on järjekorras number üks.

Isikud ja organisatsioon, kelle tegelevuse eesmärk on Eesti riikliku iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse lõhkumine tuleb peatada. Seadused võimaldavad kõik välismaalased, kes osalevad sellises tegevuses, riigist välja saata. Seda eriti tänases üha pingestuvas rahvusvahelises olukorras, kus Ukrainas vallutussõda pidav Venemaa vilistab endiselt kõikidele rahvusvahelistele konventsioonidele ja lepingutele ning interventsiooni ohtu Balti riikidesse peavad paljud tuntud analüütikud üsna tõenäoliseks. Lubamatu on lasta tegutseda organisatsioonil, kes esindab varjamatult Kremli huve ning on tõenäoliselt ka nende poolt mahitatud. Igasugused rohelised mehikesed tuleb peatada juba eos. Käed rüpes ootamine ja lihtsalt pealtvaatamine võib tuua endaga kaasa samasuguse olukorra kui Krimmis – sellal kui ärgati oli juba hilja. Eesti ei saa endale sellist luksust lubada.

Kogu asja teeb eriti pikantseks asjaolu, et üks tegelastest, kes on kõnealuse lehe ja järelikult ka seda pidava seltskonna kava ja eesmärgid meeldivaks kuulutanud (kõnealune like on jäädvustatud fotole), on endine IRL eestseisuse ja volikogu liige ning tänane tuntud Reformierakonna poliitik ja riigikogu kandidaat 2015. aasta valimistel, oma tegevusega jätkuvalt küsimusi ja kahtlustusi üles kergitanud Eerik Niiles Kross, kellele isegi USA keeldub viisat väljastamast. 


Vägisi tekib küsimus, kas riigikogu kandidaadi toetus kõnealusele eesti-vaenulikule lehele ja tegevusele kajastab Reformierakonna ametlikku seisukohta või lihtsalt võtabki Reformierakond enda sekka ja kaitse alla selliseid vaateid jagavaid inimesi? Nii ühel kui teisel juhul paneb mõtlema, kas selline erakond ja inimesed võivad kuuluda Riigikogu või valitsuse koosseisu. 

teisipäev, 3. veebruar 2015

Eesti elanikud ja ühiskond on kaitsetumad kui nõukogude ajal

Ei ole vist kedagi, kes poleks näinud pilte Ukraina, Gruusia või teiste sõdade koledustest, purustatud elamutest, lahingutsooni jäänud tsiviilelanikkonna kannatustest, lugematutest haavatutest ja hukkunutest. Kannatanute suure hulga üheks põhjuseks on tsiviilkaitserajatiste, varjendite ja kodanikukaitsesüsteemi puudumine.

Milline on tsiviil- ehk kodanikukaitse olukord Eestis? Kurb tõdeda, kuid elanikkonna kaitseks sõjaaja tingimustes ei ole Eesti valmistunud. Inimesed on  jäetud omapäi: ei ole rajatud uusi, kaasaegseid varjendeid, puudub tsiviilkaitsealane väljaõpe ja teadmised. Kunagised varjendid on lõhutud või on sisustus laiali tassitud ning nad on kasutuskõlbmatud. Raketirünnakute, suurtükitule ja pommitamiste puhkedes on meie naised, lapsed ja vanurid täpselt sama kaitsetud, kui on täna inimesed Donbassis.

Kuidas me oleme sellisesse olukorda sattunud? Peale taasiseseisvumist otsustas valitsus nimetada tsiviilkaitse ümber kodanikukaitseks ja andis Päästeametile ülesande töötada välja ja rakendada riiklik kodanikukaitsepoliitika ja -strateegia, mis tagab inimelude ja materiaalsete väärtuste päästmise erakorraliste olukordade puhul, nende tagajärgede likvideerimise, kodanikukaitsealase väljaõppe korraldamise, tegutsemiskavade väljatöötamise ja kodanikukaitse ellurakendamise. Kõik see pidi ellu viidama koostöös ministeeriumide, riiklike ametite ja inspektsioonidega, kohaliku omavalitsuste, ettevõtete, asutuste ja organisatsioonidega. Kuid kavad jäid välja töötamata.

Kaks aastat hiljem arutas valitsus nõukogude tsiviilkaitse süsteemist järele jäänud varjendite küsimust ning leidis, et nende käigus hoidmine ei ole otstarbekas. Varjendid on mõeldud elanikkonna kaitsmiseks sõjalise rünnaku korral, kuid Siseministeeriumi hinnangul ei peetud konfliktiohtu Euroopas tõenäoliseks. Päästeameti peadirektori asetäitja, hilisem reformierakondlasest riigikogulane ja riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma kiitis lühinägelikku otsust, põhjendades seda ebapädeva väitega, et varjenditesse minnes sattuvad inimesed tänavatel ohtu. Justkui kodudesse jäädes oleksid nad pommi- ja killurahe all turvatud.

Koos varjenditele ja kodanikukaitsele kriipsu pealetõmbamisega leidis otsa ka laiapõhjalise riigikaitsekava loomine, mis peaks tagama riigi kui sellise toimimise sõjaajal. Sellele ei hakanud keegi enam aega raiskama, justkui elaksime kuskil vanajumala selja taga, mitte ei omaks üha kasvavate impeeriumi-pürgimustega ja agressiivset naabrit. Täna ei tea ükski ministeerium, riigiasutus ega omavalitsus, kuidas sõjaolukorras, kui kõik on pea peale keeratud, toimida ning kes, kuidas ja milliseid erakorralisi ülesandeid täidab. Eesti elanikud ja ühiskonna toimimine on võimalike rünnakute korral kaitsetum kui nõukogude ajal. 

Euroopa riigid, kes külma sõja ajal endale varjendite süsteemi lõid, on otsinud neile alternatiivseid kasutusi, mis võimaldavad need kiiresti jälle varjenditena taaskasutusse võtta, või on hoidnud neid konserveeritutena. Eesti saaks olukorda päästa, kui igale suuremale ehitatavale majale rajataks varjend, nagu näiteks Soomes, kus alates kuuesajast ruutmeetrist on varjendi rajamine kohustuslik. Ka olemasolevate hoonete keldreid on võimalik ajutisteks varjenditeks kohendada. Leedus muudeti uutesse elamutesse pommivarjendite rajamine kohustuslikuks. Eesti valitsus aga oma kodanike, naiste ja laste kaitsmisega ei tegele, puuduvad evakuatsioonikavad ja plaanid. Samuti teadmine, kes tegelevad sõjakeerisest põgenevate tsiviilelanikega, majutavad ja toidavad neid. Peaminister Rõivase sõnul ei ole isegi tänases olukorras sõjalise ohu risk sedavõrd suur, et me peaksime hakkama inimesi harjutama sõjatingimustes elamisega.

Vahepealsetel aastatel on kodanikukaitse teema aeg-ajalt küll esile kerkinud, näiteks 2008 aastal, kui Venemaa ründas Gruusiat. Siseministeeriumi sõnul puudus aga vajadus taastada varjendite süsteemi, sest puudus välisriigi sõjalise rünnaku oht. Vajadust taastada tsiviilkaitse rõhutas kindralmajor Ants Laaneots, kuid täna, reformierakonna liikmena, ei ole ta kodanikukaitse teemal kahjuks sõna võtnud. Seda ei pea kummalisel kombel oluliseks ükski Toompea partei, ometi on olukord ohtlikum kui kunagi varem peale taasiseseisvumist. 

Kui tänases rahvusvahelises olukorras väidab keegi, et sõjaohtu ei eksisteeri, siis on ta kas pime, rumal või Kremli mõjuagent. On võimatu ennustada, kuidas ja millal võib Eestit sõjaline konflikt tabada, kuid Venemaa üha agressiivistuv poliitika tingib vajaduse panustada koheselt kodanikukaitsesse ja varjendite rajamisse. Peame meeles pidama, et kõikides sõdades, mida kaasaegne Venemaa on pidanud, on just tsiviilelanikkond suuri kannatusi kandnud.


Riik on eraldanud raha kaitsekulutusteks, kuid mitte sentigi tsiviilkaitseks. Kuid mis juhtub siis, kui Eesti seisab vastamisi ohuolukorraga? Siis on juba hilja reageerida. Kuid täna veel ei ole. Me vajame kohest ja põhimõttelist paradigma muutust ja vastavaid samme. Mitte millegi tegemine on kuritegelik. Kindlasti on meie kaitseväelaste ja kaitseliitlaste motivatsioon, võitlustahe ja -võime oluliselt kõrgemad, kui nad teavad, et nende perekonnad tagalas on turvatud ja et riik hoolitseb nende eest. 

Avaldatud Eesti Päevalehes 03.02.2014 pealkirja all: Varjendeid. Kiiresti!
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/henn-polluaas-varjendeid-kiiresti?id=70702011