Abieluvastaste EI-kampaania põhineb valedel

Oleme igapäevaselt tunnistajateks, kuidas seoses abielureferendumi ehk rahvahääletusega kasutatakse selle vastaste poolt eksitavat ja manipulatiivset sõnavara ning alusetuid valeväiteid. Mõistete ja reaalsuse ümberdefineerimise ning segaduse tekitamine on klassikaline kultuurimarksistlik demagoogia ja propagandavõte. Eesmärgiks on tekitada foon, justkui oleks abielu ja väljakujunenud väärtuste kaitsmine põhiseadusevastane, diskrimineeriv ja inimõiguste rikkumine. Loomulikult on tõde hoopiski vastupidine. Vaatlengi abieluvastaste enimkasutatatud väiteid ning lükkan need ümber.

Abielu institutsioon ei ole rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset - Vale. Seda väitis veel hiljaaegu Reformierakond, eesotsas Kaja Kallasega ning see oli ka nn kooseluseaduse läbisurumisel üldlevitatav väide. Tegelikkuses oli kooseluseaduse sihiks jõuda sammhaaval homoabielu seadustamiseni, nagu on see on toimunud kõikides riikides, kus esmalt kooseluseadus vastu võeti. Seda eesmärki tunnistas Sven Mikser tõdedes, et lühikesed sammud pole end õigustanud ja nüüd on aeg astuda suur samm, ehk siis legaliseerida homoabielud. Ilmselt selle ootuses on oma kooselu registreerinud vaid tühine arv homopaare. Roheliste ja Eesti 200 poolt algatatud homoabielude legaliseerimist nõudvat petitsiooni toetab SDE. Samuti Reformierakond, kuid hirmust kaotada oma pärisabielu toetavaid valijaid, ei julge partei petitsioonialgatajatega ühineda ning püüab tähelepanu mujale suunata.

Abielureferendumi läbiviimisel puudub igasugune mõte, tegelema peab teiste asjadega – Vastupidi. Eriti nüüd, kui abieluinstitutsioon tahetakse pea peale pöörata ja hävitada ning anda homoseksuaalsetele paaridele abieluõigus, on eriti tähtis ja hädavajalik anda abielule põhiseaduslik kaitse.

Perekonnaseadust, kus abielu on sätestatud mehe ja naise liiduna võib täna igal hetkel muuta. Peale seda, kui rahvahääletusega kinnitatakse üle, et abielu on mehe ja naise vaheline liit, ei ole seda aga võimalik enam muud moodi muuta, kui vaid uue rahvahääletusega. Riigikogu ei saa teistsuguseid seadusi vastu võtta ega kohtud olemasolevaid ümber tõlgendada, nagu me oleme kahjuks näinud. Seega on rahvahääletusel väga suur ja oluline mõte.

Abielu teemal rahvahääletuse läbiviimine ei mõjuta teiste oluliste küsimustega tegelemist. Nendega tegeletakse jätkuvalt. Küll annab see aga inimestele võimaluse ise otsustada ja kaasa rääkida meid kõiki puudutaval teemal, vastupidiselt sellele, kuidas toimetati kooseluseaduse vastuvõtmisel. Pealegi, kui sellel mingit mõtet poleks, miks siis vastased nii endast väljas on?

Abielureferendum on EKRE provokatsioon, milles ei peaks osalema – Küsimus ei ole EKRE-s vaid abielu ja perekonna toetamises ja kaitsmises, mille vajaduse on tekitanud nn euroopalike väärtuste (millel pole midagi ühist tegelike euroopalike väärtustega) pealesurujad ja abieluinstitutsiooni ründajad. Kui me tahame ise ja et meie lapsed saaksid elada normaalses ühiskonnas, siis tuleb referendumil ilmtingimata osaleda ja öelda selge sõnaga JAH. Nimetada provokatsiooniks inimestelt seisukoha küsimist ja rahvale otsustusõiguse andmist, on äärmiselt arrogantne ja häbematu. Üleskutse mitte kuulata rahva häält kõneleb tegelikult EI-kampaania tegijate kõva käe ihalusest.

 

Abielureferendum lõhestab ühiskonda – Vastupidi! Ühiskonna lõhestamine algas hoopiski 2014-2015 aastal nn kooseluseaduse pealesurumisega reformierakonna ja SDE poolt. Seda tehti ignorantliku hoolimatusega, sõites jõhkralt üle ühiskonna valdava enamuse kõlblus- ja moraalitundest ning tahtest. Õnneks jäid seaduse rakendusaktid siiski astu võtmata, kuid ühiskond oli lükatud kreeni. Liberaalide poolt tekitatud lõhe on jäänud püsima ning oma äärmusliku sallimatusega normaalse ja traditsioonilise maailmavaate ning sättumusega inimeste vastu on nn sallivuslased seda üha enam lõhestanud. Abielureferendum ei lõhesta ühiskonda vaid ühendab. See annab inimestele võimaluse otsustada ühiselt, millise tee ja tuleviku me endale ühiskonnana valime ning see kindlasti suurendab rahva sidusust.

Abielureferendumist tuleb teha hääletus EKRE ja valitsuse vastu - Sellise loosungi püstitamine Reformierakonna poolt on üliküüniline ja kantud pimedast võimuihast. Küsitluste järgi toetab abielu kui mehe ja naise liitu ca 60% eesti inimestest. See tähendab, et ei olda mitte ainult EKRE ja valitsuse vastu, vaid hoopiski Eesti rahva enamuse vastu. Normaalse ühiskonna vastu. Kui see pole ühiskonna lõhestamine ja viha õhutamine, mis siis veel on?

Ühiskonna ja rahva seisukohtadega mittearvestamine viib meid totalitaarsesse režiimi, kus mingi vähemus määrab enamusele, kuidas peab käituma, kuidas mõtlema, mida tegema. Sellises ühiskonnas me oleme juba olnud ja sinna me kindlasti ei ole nõus tagasi minema.

Me nõuame abieluvõrdsust – Tegemist on tehisliku uussõnaga, millega Eestis tulid välja rohelised ja levis kiiresti kõikide homoabielu nõudjate leksikoni. Sellega püütakse tekitada valearusaama, justkui abielu mehe ja naise vahel tekitaks mingit ebavõrdsust, mida siis homoabielu seadustamine justkui likvideeriks. Abieluvõrdsuse mõiste kasutamise eesmärgiks on abieluinstitutsiooni ja abielu radikaalne moonutamine ja pea peale pööramine.

Eestis kehtiva õiguse kohaselt on absoluutselt kõigil (täisealistel, teovõimelistel ja abielus mitte olevatel) inimestel ühetaoline ehk võrdne õigus abielluda. Samasoolistele paaridele abieluõiguse andmine ei tooks mitte võrdsust, vaid annaks neile eriõiguse. Lisaks, kui me räägime võrdsusest, siis ei tohiks ju kellelgi olla üllatuseks, et lapsed sünnivad ühiselt vaid mehele ja naisele, mitte samasooliste viljatust kooselust. Kuidas järgivad samasoolised paarid võrdsusprintsiipi näiteks laste saamisel?

Enamus ei tohi referendumiga lahendada vähemusi puudutavaid küsimusi – Selle äraspidise loogikaga ei saaks mitte kunagi ühtegi demokraatlikku otsust vastu võtta ega valimisigi läbi viia. See, et just rahva enamuse, mitte vähemuste tahe on otsustav, ongi demokraatia sisu ja mõte. Ühiskond koosneb erinevatest vähemustest. Miks peaks just seksuaalvähemuste tahe kõikidest teistest vähemustest ja enamusestki ülimuslik olema? Abielu kaitsmine ja sellele läbi rahvahääletuse põhiseadusliku kaitse andmine on ühiskonna enamuse võõrandamatu õigus. Rahvahääletus on kõige suurimal moel kantud võrdõiguslikkuse põhimõttest ja annab eranditult kõikidele kodanikele ühesuguse õiguse otsustada. 

Enamusdemokraatia aeg on ümber – Seda loosungit kasutab ka president Kaljulaid. Demokraatia kui selline tähendab enamuse tahte ülimuslikkust ühiskonnaelu määravate otsuste tegemisel. Kõige otsesemal kujul väljendub see rahvahääletuste, näiteks abielureferendumi läbiviimisel. Ka vähemused peavad austama enamuse tahet. Võimulolijatest rääkimata. Liberaalide rünnak otsedemokraatia vastu tähendab soovi kehtestada vähemuste diktaati enamuse üle. See ei ole demokraatia, see on diktatuur.

Homoabielu on inimõigus – See on järjekordne suurvale. ÜRO Inimõiguste Harta räägib abielust vaid mehe ja naise vahel ning Euroopa Inimõiguste Kohus on kinnitanud, et see kui homoabielu ei ole kuskil riigis legaliseeritud, ei ole inimõiguste rikkumine. Homoabielu ei ole inimõigus ega demokraatia küsimus. Seda on kinnitanud ka õiguskantsler Ülle Madise. Demokraatlikke riike, kus geipaaride abielu ei tunnustata, on mitu korda rohkem kui neid, kus tunnustatakse. Eesti ei ole siinkohal mingi erand.

Abielureferendumiga raiutakse kivisse sovetlikku homofoobsust – Totrus. Selle loogika järgi on enamik maailma riikidest ja rahvastest sovetlikud ja homofoobsed. Homofoobiat defineeritakse kui põlgust, eelarvamust, tülgastust või viha homoseksualismi vastu. Äärmiselt inetu ja alusetu süüdistus, sest abielu eest seismine ei tee inimestest homofoobe. Inimesed lihtsalt ei taha, et neile surutaks peale loomuvastaseid sättumusi ja soovivad, et midagigi jääks pühaks ja puutumatuks. Las igaüks elagu oma elu.

Abielu toetajad ajavad putinlikku poliitikat – Sellised absurdsed süüdistused näitavad, et EI kampaania toetajatel puuduvad mõtestatud argumendid, nad püüavad vältida diskussiooni ja teistele allajäämist lihtlabase sildistamisega.

Putinlik on hoopis sotside ja reformierakonna ähvardus takistada rahvahääletuse otsuse vastuvõtmist Riigikogus ja teha kümneid tuhandeid muutmisettepanekuid, mille läbihääletamine kestaks kuid. See tooks kaasa kogu seadusandliku tegevuse peatumise Eestis. See on otsene ja pahatahtlik parlamendi töö saboteerimine ja mis veelgi hullem, katse hävitada Eesti põhiseadusele tuginev ja demokraatlik riigikord, lülitades rahvas välja oluliste riigielu küsimuste arutamiselt ja otsustamiselt.

Liberaaldemokraatiale ei ole alternatiivi - Sõna „liberaalne“ tähendus on aja jooksul muutunud. Algselt tähendas see vabameelsust, mis toetas sõna-, usu-, meelsus- ja muid vabadusi. Nüüd tähendab see peamiselt seksuaalvähemuste ja massiimmigratsiooni eest seismist, ühiskonna enamuse vaadete jalge alla tallamist, väärnähtuste toetamist ning sõna- ja meelsusvabaduste piiramist, tembeldades igasuguse kriitika liberaalsete „väärtuste“ vastu vihakõneks. Kõike peab sallima, aga teistsuguse maailmavaate ja selle esindajate suhtes võib olla äärmiselt sallimatu. Tegelikkuses hägustavad igasugused eesliited demokraatia kui sellise sisu ja mõistet. Kui liberaalne demokraatia välistab rahva enamuse tahtega arvestamist, siis ei ole tegemist demokraatiaga. 

Rahvaküsitluse ehk referendumiga võetakse ära õigusi –  Abielureferendumiga saab abielu endale põhiseadusliku kaitse. Mitte kellegi õigusi sellega ära ei võeta, eriti selliseid, mida pole olemas olnudki. Küll aga soovivad homoabielu pooldajad hoopiski anda teatud grupile eriõiguse ning hävitada abieluinstitutsiooni mehe ja naise liiduna. Ja see võtab väga palju ära neilt, kes abielu pühaks peavad.

Rahvaküsitlusele pandav küsimus on põhiseadusevastane – Seda väidet on korrutatud juba nii palju, et on muutunud juba naeruväärseks. Pole kahtlustki, et ükskõik kui millisena küsimus formuleeritaks, teatavad oponendid, et see on põhiseadusevastane. Põhiseadus ei keela ühegi küsimuse rahvahääletusele panemist, kui see just ei puuduta maksusid ja välislepinguid. Õiguskantsler Ülle Madise kinnitas, et küsimus „Kas Eestis peab abielu jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks“ on korrektne ja põhiseadusele vastav. Siin pole millegi üle vaielda.

Abielu toetajad keelavad teistel armastada – See süüdistus on absurdne. Abielureferendum ei puuduta armastust, ammugi selle keelamist. Mitte kellelgi ei keelata armastada ükskõik keda. Rahvahääletuse teemaks on abielu.

Tuleb kehtestada sooneutraalne abielu – See on meelevaldselt konstrueeritud fiktsioon, mis eirab fakti, et mingisugust sooneutraalsust looduses ei eksisteeri. Reaalsuses on olemas vaid mees- ja naissugu, mis on defineeritud läbi X ja Y kromosoomide. Sooliste erinevuste pime eiramine ja ignorantsus ei tee neid olematuks.

Eesmärgiks on sugude vahelise erinevuse ja rollide hägustamine, jätmaks muljet, justkui emal ja isal ei oleks vahet ning samasooliste abielu seadustamine ei muudaks abielu mõistet ega sisu. Kui siseministriks oli Andres Anvelt (SDE) jõuti ametlikes ankeetides asendada ema ja isa juba mõistetega vanem 1 ja vanem 2. Tänane valitsus tõi meile ema ja isa tagasi.

Väärtusküsimusi ei tohi rahvahääletusele panna – Väärtused on ühiskonna poolt heakskiidetud käitumisnormid ja kriteeriumid, mis defineerivad hea ja kurja. Väärtused kujundavad ühiskonna keskseid tõekspidamisi ja eesmärke. Perekond ja abielu mehe ja naise vahel on vaieldamatult Hea poolel ja väga oluline osa ühiskonna väärtussüsteemist. Ei ole ühtegi moraalset ega õiguslikku põhjust, miks ühiskonna enamus ei tohiks kaitsta abielu seksuaalvähemuste soovi eest seda hävitada. Abieluteemalisi referendumeid, kus otsustati seksuaalvähemuste õiguste üle, on korraldatud paljudes Euroopa riikides (Iirimaa, Slovakkia, Sloveenia, Horvaatia jne) ning mitmekümnes USA osariigis. Miks peaks see Eestis keelatud olema? Põhjus, miks EI- kampaaniat tegevad abieluvastased rahvahääletuse vastu nii raevukalt sõdivad on lihtne – nad teavad, et neil puudub rahva toetus.

Mida kokkuvõtteks öelda? Põhiseaduse ja perekonnaseaduse loojad ei tulnud omal ajal selle pealegi, et keegi võiks kunagi abielu kui mehe ja naise liitu kahtluse alla seada, vastasel juhul oleks see kohe lisaks perekonnaseadusele ka põhiseadusesse raiutud. Seda on kinnitanud mitmed Põhiseadusliku Assamblee liikmed.

Abieluvastaste EI kampaania tugineb valedele. Valel on aga lühikesed jalad. Läbi aegade välja kujunenud perekond on ühiskonna alustala ning mehe ja naise liit on ainuke loomupärane liit, milles sünnivad lapsed ja mis tagab meie ühiskonna ja rahvuse edasikestmise. Rahvahääletus võimaldab meil anda abielule põhiseaduslik kaitse, mida see täna vajab. Tehkem seda!

Avaldatud lühendatult: Konservatiivide Vaba Sõna, dets. 2020

Täies mahus: https://objektiiv.ee/henn-polluaas-abieluvastaste-ei-kampaania-pohineb-valedel/        07.12.2020

 

Soovin, et jõulurõõm- ja rahu leiaks neil aasta viimastel nädalatel oma tee igaühe hinge. Imeilusat jõuluootust, kallis Eesti!

 https://www.youtube.com/watch?v=zFHEt1G47GU&feature=youtu.be

 

Henn Põlluaas: „Päris paljud on mulle öelnud, et ma võiksin olla järgmine president.“

Rainer Kerge

Õhtuleht 14.11.2020

 

„See oleks ju väga hea, kui ma oleks järgmine president – saaks kampaania ja valimised vahele jätta –, aga nii lihtsalt see ei käi,“ muigab Henn Põlluaas sel nädalal tähelepanu äratanud uudise üle, et just temast võiks saada Eesti järgmine riigipea. Mõte presidendiametist pole praegusele riigikogu esimehele Põlluaasale siiski võõras. Põgusalt on asja arutatud koduerakonnas EKREs ning ka pereringis. „Eks sedagi on olnud päris palju, et inimesed kirjutavad või võtavad nööbist kinni ja ütlevad, et teie võiksite olla järgmine president.“

 

Te olete EKRE juhtpoliitikutest kõige rahulikuma närviga mees.

Aitäh! See võib isegi tõele vastata, sest ma ei ärritu kergelt, ei võta mõtlematult sõna, püüan olla väljendites alati korrektne.

 

Mart Helme on enda kohta tunnistanud, et sütib kiiresti põlema ja põrutab kohe ära, ja teinekord viskab pärast vabandavalt käe pihku.

Inimestel on erinev temperament ja nii-ütelda keemispunkt. Mart tõepoolest ütleb teinekord mõne asja väga drastiliselt ja kiirelt välja, aga kui jätame väljenduslaadi kõrvale, siis sisult on ju Mart Helme väljaütlemised olnud õiged.

 

USA järgmist presidenti Bidenit hinnates usaldate te rohkem Helmeid, kes ei arva temast ja tema valimisest just päris hästi, nagu me hiljuti nende raadiosaatest kuulsime, või olete pigem sama meelt peaminister Jüri Ratasega, et tegemist on meie tubli liitlasega?

Kindlasti poleks mina nii reljeefselt väljendunud (kui Helmed oma raadiosaates) ja kindlasti on meil kõigil põhjust oodata ära valimiste lõpp. President selgub ju alles siis, kui kõik hääled on kokku loetud ja protestid lahendatud.

 

Biden presidendikandidaadina tundub teile pigem närakas või mitte?

Nagu ma ütlesin, mina selliseid väljendeid ei tarvita, aga kui maailmavaatelt on Biden ju tüüpiline liberaal ja Trump mitte. Mina olen konservatiivse maailmavaate esindaja ja sellest lähtuvad ka minu sümpaatiad. Kuid sõltumata sellest, kes on Ameerika president – tegemist on meile väga olulise liitlasriigiga, kellega peame hästi läbi saama. Siin tahaks rõhutada, et Donald Trumpi osas ei hoidnud meie oponendid – liberaalid – ja ka meedia ju püssirohtu kokku. Teda on tituleeritud küll natsiks, küll klouniks, küll lihtsalt hulluks ja lolliks ning huvitaval kombel siis ei leitud, et see võiks kahjustada meie suhteid Ameerikaga. Meie pole Bideni kohta midagi sellist välja öelnud, aga skandaal on taevani.

 

Ma Trumpi natsiks tituleerimist ei suuda praegu meenutada, aga klouniks nimetas teda viimati vist Marju Lauristin. Sõnade tähendusväljade üle võib muidugi vaidlema jäädagi, aga minu maitse järgi on närakas natuke kehvemini öeldud kui kloun.

Jaa, aga ma võin siin mälu värskendada. Kui meil oli riigikogu eelmise koosseisu väliskomisjoniga kohtumine Inglise parlamendi saadikutega, kuulutas Sven Mikser suure suuga, et Trump on nats. Inglise parlamendisaadikud olid täiesti jahmunud, näod kivinesid ja jutt viidi kähku mujale. Tegemist oli rahvusvahelise skandaaliga, aga erinevalt tänasest opositsioonist ja meediast ei tahtnud me sellest poliitilist profiiti saada, pigem püüdsime Eesti maine ja suhete hoidmiseks, et selline väga inetu väljaütlemine ei jõuaks laiale areenile.

 

Teid kuulates hakkab mulle üha enam tunduma, et te võiks tõesti tõsisemalt presidendiameti peale mõelda. Te meenutate mulle oma rahuliku ja sõnu otsiva kõnelaadiga kunagist presidenti ja praegust EKRE auesimeest Arnold Rüütlit.

Aitäh! Inimestele võib jääda mulje, et Arnold Rüütel on oma jutus väga ümmargune, aga tegelikult pole see nii – tema sõnu tasub tähelepanelikult kuulata. Eriti kitsamas ringis rääkides on ta jutt väga fokusseeritud ja täpne, väga kaasamõtlema kutsuv.

 

Rüütli tee just teie erakonna auesimeheks on muidugi pehmelt öeldes vastuoluline. Tegemist on tipp-karjäärikommunistiga, kellel on suured teened Eesti iseseisvumises, kes kirjutas presidendiametis alla Eesti ühinemislepingule Euroopa Liiduga – ning nüüd on ta konservatiivide ja rahvuslaste partei auesimees. See näitab, et hea poliitik on hea poliitik igal ajal?

Tuleb vaadata märksa sügavamale. Kommuniste oli ju väga erinevaid. Oli halvemas mõttes karjäärikommuniste, keda ei huvitanud Eesti rahva saatus ega tulevik mitte üks raas, kes ajasidki taga ainult enda egoistlikku karjääri ja heaolu.

Arnold Rüütel pole seda iialgi teinud, ka ülemnõukogu presiidiumi esimehena seisis ta siiski täiesti vaieldamatult eesti keele, rahva ja kultuuri eest. Presidendina oli ta kõige paremas mõttes kogu rahva president – ei olnud mingit kallutatust ja poole valimist nagu tänase presidendi puhul näeme.

 

Riigikogu määrab tööle valitsuse. Riigikogu võib siis pidada valitsuse tööandjaks või isegi ülemuseks?

Kindlasti! Riigikogu on Eesti kõrgeim seadusandlik organ, riigikogu annab volitused valitsusele ja valitsusel on riigikogu ees aruandekohustus. Riigikogu roll ja osa on väga suur, kahjuks oleme olnud läbi aastate tunnistaks, kuidas riigikogu enda seadusandlik ja initsiatiivne külg jääb väiksemaks. Eks see sõltub muidugi ka võimul olevast koalitsioonist ja konkreetsesse riigikokku valitud rahvaesindajatest – kui aktiivset rolli nad tahavad võtta. Riigikogu liige või riigikogu tervikuna võib olla väga passiivne, aga võib olla ka ääretult aktiivne.

 

Räägime riigikogust kui valitsuse ülemusest. Miks te lasete ministril, kes on tulnud riigikogu ette aru andma, oma tööandja üle irvitada ja ilkuda?

Mida külvad, seda lõikad. Infotunnis ministritele esitatavad küsimused on ju sageli ilkumised ministrite ja valitsuse töö aadressil. Kui sa suhtud ministrisse pahatahtlikult ja halvustavalt, siis pole ju oodata suurt austust ka sinu vastu.

 

Ma lugesin stenogrammi Martin Helme esmaspäevasest esinemisest riigikogu ees – te muigate! – ja leebelt öeldes minister laias. Kas sel hetkel, kui teie erakonnakaaslasest minister ülbitseb riigikoguga, olete te pigem EKRE poliitik või ikkagi riigikogu esimees?

Kindlasti riigikogu esimees.

 

Miks te teda korrale ei kutsu?

Ma olen kutsunud ministreid korrale. Olen kutsunud ka riigikogu liikmeid korrale, aga siis on alati tõstnud opositsioon üles tohutu kära, kuidas esimees suukorvistab riigikogu. Samas on istungi juhatajal ees meie töö- ja kodukorra seadus, kus on protseduurid minutilise täpsusega kirjas ja sellest ma olengi lähtunud.

Tõepoolest võib riigikogu liige küsida ükskõik, mida, sõnu ma talle suhu panna ei saa, ja täpselt samamoodi vastab minister vastavalt enda äranägemisele.

Kui me aga räägime esmaspäevasest umbusaldusest, siis noh, andke andeks, opositsioon on muutnud ühe kõige tõsisema parlamendi töövahendi täielikuks tsirkuseks ja palaganiks. Enam ei ole vahet ühel või teisel umbusaldusel, keegi ei mäletagi enam varsti, kellele millal ja mis põhjusel on umbusaldust avaldatud. Nüüd tuli lauale umbusaldus Martin Helmele, mis oli algselt mõeldud Mart Helemele. Muudeti ära ainult nimi – Mardi nimele kirjutati kaks tähte juurde – Mart-in – ja kõik! Osad süüdistused ei puudutanudki üldse Martinit. Saalis loeti maha Mardi umbusalduseks ette valmistatud küsimusi, mis läksid teemast täiesti mööda!

See on ju tsirkus, mida ei saa tõsiselt võtta ja mul on väga kahju, et tegelikult kahjustatakse nii riigikogu tõsiseltvõetavust ja üleüldse kogu siinset tööprotsessi. Opositsioon ei suuda absoluutselt oma emotsioone ja viha ja vaenu valitsuse vastu talitseda ning rapsib oma võimuhimus lihtsalt totralt ja tühja. See on tegelikult häbiväärne, aga eks sellega opositsioon näitab oma tegelikku palet ja tühisust.

 

Mulle kodanikuna ikkagi meeldiks, et olukorras, kus minister meelega ei kuula küsimusi ja laiab, lööb riigikogu esimees korra majja: „Härra minister, kui te küsimusest aru saite, palun vastake!“

Aga kui küsija täiesti tahtlikult laiab, laimab, valetab, demagoogitseb, siis minu meelest ei ole põhjust oodata, et minister sellele kuidagi pikemalt, põhjalikult ja ilusti vastab. Ma arvan, et sellistele rünnakutele piisabki vastuseks ainult mõnest sõna või lausest, sest me teame ju, et seal taga pole midagi sisulist, vaid ühe võimult tõugatud kildkonna meeleheitlik soov lüüa kiilu valitsusse – et saada ise tagasi võimule ja toiduahelate juurde.

 

Mõni reformar tuleb vähemalt kord kuus teie jutule: „Kuulge, teeme nüüd ise koalitsiooni, viskame Isamaa ja Keskerakonna üle parda?“

Eks nad käivad meie kõikide ukse taga kriipimas, aga seda ei tehta kui läbirääkimiste või diskussiooni alustamist võrdsete partnerite vahel. Ka nendest jutuajamistest kumab alati läbi arrogants: meie oleme paremad kui teie, me oleme targemad kui teie, meil on alati õigus. Loomulikult pole sellise võimaliku partneriga mitte millestki rääkida.

 

Reformierakond pole teiega tõsiselt läbirääkimiste alustamiseks veel piisavalt alandlik?

Ma ei räägi alandlikkusest, ma räägin normaalsest suhtlemisest ja ülbusest. Opositsioonis oldud aastad pole Reformierakonda veel jalgadega maa peale tagasi toonud. Nad kujutavad ikkagi ette, et nemad on eebenipuust kõrges tornis ja saavad kõikidele teistele ülevalt alla vaadata. Kui me vaatame nende eelnevaid koalitsioone, siis tegelikult pole ühtegi partnerit, kellele nad poleks varem või hiljem nuga selga löönud. Nad on ise ennast nurka mänginud.

 

Ülbust on ette heidetud ka EKRE-le.

Ma ei usu, et meie oleme ülbed. EKRE-l on täiesti selge maailmavaade, selged sihid ja me ütleme need keerutamata ja julgelt otse välja. Kui nüüd seda peab keegi ülbuseks, siis mina ütleks, et see on tegelikult ausus.

 

Julgetest ja otse väljaütlemistest rääkides – kas teie kuulate TRE raadio saadet „Räägime asjast“ pigem kui meelelahutuslikku loba või saate sealt kinnitust partei põhiliinidele?

Partei põhiliinid on meil selged ja üheskoos välja töötatud, ammu paigas. Aga eks neid saateid on põnev kuulata, sest kõikidel neil teemadel me kogu aeg omavahel ei räägi ja sellest saatest kuuleb teinekord päris huvitavat infot. Nii Mardil kui ka Martinil on ju väga lai silmaring. Ma võtan Martini ees siiralt mütsi maha: ta on väga intelligentne ja väga-väga töökas. Riigikogu praeguses koosseisus pole väga palju neid, kelle võiks saata kõnetooli rääkima ükskõik millisel teemal. Martin võib täiesti vabalt – kui nüüd sellist triviaalset väljendit kasutada – puusalt lasta ja märki tabada.

 

TRE raadio viimase saate peale, kus tõepoolest polnud lauset „Mina, Mart Helme, ütlen, et Biden on närakas“, aga kust võis selle mõtte välja lugeda, ärritus peaminister Jüri Ratas enda kohta kaunis kõvasti. Ei mäletagi, millal ta Eesti erinevate gruppide kohta käinud väljaütlemiste peale oleks niivõrd tõsiselt turri läinud. Kas Jüri Ratas näeb oma edasist karjääri pigem rahvusvahelises poliitikas ja organisatsioonides ning ei taha seetõttu võimalike toetajatega suhteid ära rikkuda?

Ma tõesti ei tea, ma pole kunagi vestelnud Jüriga teemal, kas ta soovib minna laia maailma poliitikat tegema. Selge on aga see, et väikese riigina peame me kõikide liitlaste ja potentsiaalsete liitlaste hästi läbi saama, nii et selles suhtes on tema käitumine arusaadav.

 

Kas te olete koalitsiooni liikmena pidanud hääletades minema vastuollu südametunnistusega?

Suured vaidlused käivad meil ära fraktsioonis ja seal selgub, kas kellelgi on mõnel teemal teistest erinev arusaam. Tõepoolest olen ka mina jäänud eriarvamusele ja siis me oleme kokku leppinud, kas ma sel korral hääletan ikkagi teistega, või lastakse hääletus vabaks, või ma lihtsalt jätan hääletamata. Üldiselt on neid juhtumeid aga väga harva, sest EKRE on maailmavaateline erakond – erinevalt teistest –, me oleme enamikes asjades ühel meelel.

 

Aasta tagasi lõite isamaalase ja ohvitserina selja tõesti sirgu ning jätsite hääletamata, kui NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juhiks valiti Oudekki Loone. Mis teie motiiv nii käituda oligi?

Motiiv oligi minu erinev arusaam Loone arusaamadest.

 

Oudekki Loone pole vist siiamaani suutnud vastata küsimusele, millise riigi väed annekteerisid Krimmi ja alustasid sõda Donbassis. Kui sooviti teada, mida liikmesriigid näevad järgmise kümne aasta jooksul kõige tõsisema ohuna NATO-le, olla Loonel jätnud esimesest mustandist Venemaa päris välja.

Just nimelt need olidki argumendid, miks ma ei saanud tema poolt hääletada.

 

Kasutades Andrus Kivirähki kirjanikusule abi, siis: teile võib kindel olla, teie ei jookse esimesel võimalusel joonelt punaste poole üle?

Mitte mingil juhul! Minu mõlemad vanaisad võitlesid Vabadussõjas. Minu vanavanaisa oli Vabadussõja ajal Eesti sõjaväe tervishoiuvalitsuse esimene juht. Minu vanatädi mees oli Vabadussõjas võidelnud ja hilisem vabadussõjalaste presidendikandidaat kindral Andres Larka. Minu isa oli soomepoiss, kes tuli 1944. aasta augustis tagasi Eesti eest võitlema. Minu emapoolne vanaisa oli kirikuõpetaja, kelle kommunistid pärast väga hirmsat piinamist maha lasid. Mismoodi ma saaksin üle joosta? See ei tule kõne allagi!

Pealekauba olen ma ju Venemaal kuulutatud persona non grataks.

 

Küllap te olete selle üle väga uhke!

Olengi! Kui me käisime väliskomisjoniga Ameerikas visiidil, tuli see kohtumisel kongresmenidega kuidagi jutuks ja ka nemad ütlesid, et võite olla uhke – olete heas seltskonnas.

 

Heas seltskonnas saab sageli palju nalja. Vabandust, mis riistapuu see oli, mida te toonasele maaeluministrile Mart Järvikule lutikate ehk pealtkuulamisseadmete otsimiseks laenasite?

Kui maaeluministeeriumist lekkisid materjalid ajakirjandusse – ka omavahelised vestlused! –, tekkis ministril täiesti õigustatud küsimus, kuidas see on võimalik.

Mulle lõi kunagi internetis ette nii-ütelda lutikadetektori pakkumise…

 

Amazonis oli toode lutikadetektor, vali: kas must või punane?

Umbes nii. Ma vaatasin, et ahah, väga huvitav, ja ostsin ära, see ei maksnud eriti midagi –paar-kolmkümmend eurot. Mart Järvik oli kuulnud, et mul on selline aparaat olemas ja ma laenasingi talle.

 

Riigikogu esimehe töökabineti olete selle seadmega üle käinud?

Kui riigikogu esimeest peaks pealt kuulatama, oleks see väga-väga suur skandaal.

Mart Järviku kabinetis andis aga see seade signaali ja mul on väga kahju, et ta seda laepaneeli lahti ei võtnud, kust signaal tuli ega koheselt asjast kapole teatanud. Selle asemel saatis Järvik kirja siseministrile, mis jäi vist nädalavahetuse tõttu kahjuks kahe silma vahele ja kui lõpuks kontrollima mindi, siis seda seadet seal enam ei olnud. Oli mingi seade, mille kohta öeldi, et on wifi jagaja, aga paraku wifi jagaja peale need detektorid ei reageeri.

 

Süvariik käis vahepeal ja vahetas aparaadid ringi?

Ma ei tea, kas see oli süvariik või mõni poliitiline oponent sealtsamast ministeeriumist, aga erinev info ja omavahelised jutuajamised lekkisid – no see on ikkagi väga tõsine värk. See oleks umbes sama tõsine asi, kui te lähete koju ja avastate, et Eesti Ekspress kirjutab juba praegusest meie vestlusest.

 

EKRE ikka natuke meenutab bolševikke, kes nägid ka kogu aeg kõikjal vaenlasi.

Sugugi mitte! Kusjuures bolševikud olid ju sotsiaaldemokraadid.

 

Oi te olete osav! Kuulge, räägime lähitulevikust. Aasta 2021 tuleb koalitsioonile keeruline: rahvahääletus, presidendivalimised ja kohalike omavalitsuste valimine. Kolm kohta, kuhu on lahkhelid sisse kirjutatud. Hakkame rahvahääletusest pihta. Oletame, et see toimub ja oletame, et rahvas ütleb: sõltumata soost võivad kaks inimest omavahel abielluda. Mis siis saab?

Selles küsimuses koalitsioonis lahkarvamusi ei ole, see on ka koalitsioonileppes, et me kõik toetame referendumi läbiviimist ja loodame positiivset tulemust – et rahvas ütleb jah abielule. Abielu ongi ju mehe ja naise vaheline liit – nii on ta ka meie perekonnaseaduses sätestatud ja läbi referendumi saab see endale ka põhiseadusliku kaitse.

 

Aga kui rahvas ütleb, et abielluda võivad ka samasoolised inimesed?

No siis on rahvas rääkinud ja rahva tahe on ülimuslik. Meie erakonna programmiline ja aateline seisukoht ongi otsedemokraatia süvendamine ja rahvale otsustusõiguse andmine. Me austame rahva tahet ja seda tuleb järgida. Kui peaks minema nii, et rahvas ütleb abielule „Ei!“, siis nii ongi, rahva seisukoht on siduv, sellega tuleb arvestada. Aga ma ei usu, et see „Ei!“ sealt tuleb, sest kõikide küsitluste järgi rahvas ikkagi toetab abielu. Ükskõik kui vägeva ja suure kampaania ning ajupesu vastaspool käivitab, ma arvan, et meie inimestel on ikkagi nii palju tervet mõistust ja talupoja tarkust, et nad ei lase ennast eksitada.

 

Te käsitlete praegu rääkides mõistet abielu ainult tähenduses ühe mehe ja ühe naise liit?

Aga nii see ju ongi. Abieluvastase kampaania korraldajad püüavad nn sooneutraalsest abielust ja abieluvõrdsusest rääkides abielu mõistet hägustada. Eesmärgiks on sugude vahelise erinevuse ja rollide lammutamine, justkui ei oleks enam meest ega naist, ei isa ega ema ja samasooliste abielu seadustamine ei muudaks abielu mõistet ega sisu. Mõistete ja reaalsuse ümberdefineerimine ning segaduse tekitamine on klassikaline kultuurimarksistlik demagoogia ja propagandavõte.

 

Kas Rail Balticu trass on maha märgitud?

Tundub küll.

 

See raudtee tuleb?

Aga seda ei oska me veel öelda. Kuna meie koalitsioonipartnerid toetavad Rail Balticut, ei tööta me vastu, kuid meie tingimus on saada Euroopa Liidult selle maksumusest kätte vähemalt 85 protsenti. Kui Eesti osa peaks minema suuremaks – summad, millest me räägime, on kosmilised –, peame sellest projektist loobuma.

 

Saaremaad maha müüma ei hakka, et raudteed ehitada?

Just! Ja meil pole ka tsaari kulda, mida maha müüa.

 

Kas kliima soojeneb?

Mulle tundub, et see on suuresti muutunud uskumise asjaks. Me võime leida justkui väga kaalukaid argumente ja fakte selle kasuks, et ta soojeneb – ja täpselt sama kaalukaid argumente ja fakte selle kohta, et ei soojene.

Kui me vaatame kliima dünaamikat läbi aegade, siis ongi ta ju kogu aeg soojenenud ja seejärel jälle jahtunud – sõltumata inimtegevusest. Nüüd, koroona ajal, ei avaldanud CO2 emissioon drastiline langus – lennuliiklus ja transport ju vähenes – kliima soojenemisele absoluutselt mitte mingisugust mõju. Eks see on mõttekoht, kus iga inimene peab ise tõeni jõudma.

 

Millal lõpeb Eesti metsades lageraie?

Lageraie ei lõpe ilmselt mitte kunagi, aga keskkonnaministeeriumil on selge kava vähendada metsaraie pindala.

Praegu on meil poole rohkem metsa kui ennesõjaaegses Eestis ning statistiliselt näeme, et juurdekasv on suurem kui raiemahud. Asi ei ole katastroofiline, aga loomulikult häirib silma, kui sa sõidad ja näed, et kuskil on jälle mingisugune lage plats.

Ma soovitan sel teemal emotsioone natuke maha võtta ja kuulata eeskätt seda, mida räägivad ala spetsialistid ja teadlased. Meie keskkonnaministeeriumi töötajad toetuvad väga headele asjatundjatele, keda ma soovitaks usaldada.

 

Kuidas te üldse parlamendi esimehe töös vastu peate? Te olete ju loominguline inimene, kes tahab pärast Exceli vaatamist võtta kätte pintsli või peitli või vardad. Kas te selle pooleteist aasta jooksul maalida olete jõudnud?

Kahjuks ei ole, aga ma lohutan end sellega, et kui lähen pensionile, on mul palju aega maalida. Pintslit ei ole ma nurka visanud ja õnneks jääb mul ikkagi aega ka muude hobide jaoks. Praegu näiteks õpin lendamist.

 

Kuidas palun?

Ma õpin piloodiks, teen praegu lennupraktikat. Mul on eluaeg olnud unistus lennata ning paar aastat tagasi mõtlesin, et nüüd on viimane moment see unistus reaalseks muuta. Praegu õpime koos pojaga piloodiks.

Lennuki ostsin juba ära: kahekohalise ülikerglennuki. See ootab praegu lahtivõetult garaažis, kuni ma piloodipaberid kätte saan. Enamasti kõik arvavad, et lendamine on ülirikaste lõbu ja tavalisele inimesele ei ole see kättesaadav, aga sellised ülikerglennukid nagu minul – koosneb torudest ja riidest ja mootorist, hästi-hästi kerge ja lihtne, aga väga stabiilne ja lollikindel – on kasutatult kättesaadavad isegi mõne tuhande euroga. Piloodiks õppimine on kallim kui lennuk ja kes ikka tõsiselt soovib, saab endale seda lubada küll.

 

Mulle meenusid sarjad „MacGuyver“ ja „A-rühm“, kus tehakse tolmuimeja mootorist ja kasvuhoone juppidest lennumasin.

Nii lihtne see pole, kõik need lennukid on läbinud karmid kontrollid.

 

Puutöö osas olete jätkuvalt oma poja õpilane?

Jaa, olen küll, ta on tõesti kuldsete käte ja väga hea silmaga, väga hea proportsiooni- ja stiilitajuga. Eks see ole vast väike perekonnaviga. Suvel tegin oma kätega köögis remonti ja poeg valmistas meile super köögimööbli. Tal on väike tisleriettevõte, Maht Eritellimusmööbel.

 

Kui te poolteist aastat tagasi riigikogu esimeheks tõusite, lahati meedias muu hulgas ka pisut teie perekonda ja kui ma ei eksi, selgus vist, et teie väimees on mustanahaline. Mäletan õigesti?

Ei ole! Mul pole iialgi olnud ühtegi väimeest kui sellist. Tõepoolest oli mu Inglismaal elav tütar mingi aeg suhtes välismaalasega, aga tegemist polnud mustanahalisega, vaid Bangladeshi juurtega, kuid Inglismaa kristlikus perekonnas sündinud noormehega. Nii et see jutt ei vasta tõele.

Ma olen ise ka kuskilt ajalehe kommentaaridest lugenud, et Põlluaas on vana kommunist – ma pole kunagi kommunist olnud, minu esimene erakond on EKRE. Nii et kõike, mida räägitakse, ei tasu tõena võtta.

LÕPP

https://www.ohtuleht.ee/1017681/kas-henn-polluaasast-voib-saada-riigipea-paris-paljud-on-mulle-oelnud-et-ma-voiksin-olla-jargmine-president-

 

OTSE POSTIMEHEST ⟩ Põlluaas presidendiametist: Ma oleksin terve rahva president

Nele Kullerkupp reporter-toimetaja

13.11.2020

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimehe Mart Helme sõnul võib EKRE tuleval sügisel nimetada oma presidendikandidaadiks Henn Põlluaasa. Täna riigikogu esimehe ametis olev Põlluaas kinnitas, et teeks presidendina nii mõndagi teisiti, kui eelnevad riigijuhid. «Ma püüaksin olla aus ja tasakaalustav isik - nii, nagu meie põhiseadus seda rolli presidendile ette näeb,» sõnas Põlluaas saates «Otse Postimehest». 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna jaoks on viimane nädal olnud küllaltki tormiline. Pühapäeva õhtul lahvatas skandaal Mart ja Martin Helme sõnavõtu pärast TRE raadio saates «Räägime asjast», kus nad tegid USA presidendivalimiste suunal üsna teravaid avaldusi. See päädis siseministri tagasiastumisega ja rahandusministri luhtunud umbusaldusega. Opositsioon muidugi rõõmustas, aga kuidas see mõjutas EKRE sisemist olemist?

See olukord on olnud torminile alates sellest, kui tänane koalitsioon moodustati ja opositsioon kuulutas välja vastasseisu. Tegelikult sellist normaalset aega ei ole olnudki. Varem ma olen seda iseloomustanud sõnaga turbulentne, aga täna võiks öelda lausa hüsteeriline. Tõepoolest, olukord jõudis sinnamaani, kui Mart Helme leidis, et aitab küll nendest kemplustest ja otsustas siseministri postilt tagasi astuda.

Täna saime teada, et EKRE uueks siseministrikandidaadiks saab Alar Laneman. Mis inimesega on tegemist, milline on ta taust ja miks valik tema kasuks langes?

 

Laneman on kõrgeim ohvitser, ta on brigaadikindral, tal on väga suured kogemused nii meie julgeolekuküsimustes kui ka sisejulgeolekuküsimustes. Ta on juhatanud ka kaitsejõudude peastaapi. Ta on kindlasti väga õige inimene sellele kohale. Ega see valik raske ei olnud. Loomulikult me kaalusime erinevaid isikuid, erinevaid kandidaate.

Kes veel selles nimekirjas olid?

Ma parem ei nimeta neid. Eks neid, kes ise soovisid saada ministriks, oli õige mitmeid. Võibolla mõnel on natukene okas südames, et miks teda ei valitud. Aga kui on häid valikuid, siis tuleb teha parim valik nendest.  Alar Laneman saab kindlasti oma ülesannetega siseministeeriumis väga hästi hakkama.

Laneman on peale uudise ilmsiks tulekut andnud intervjuusid, kus ta on öelnud, et kavatseb jätkata endise siseministri poliitikaga, millest üks oluline osa on piirivalve võimekuse tugevdamine ja teine väga oluline teema tema jaoks on sisserände piiramine. Kas see on nüüd läbivalt EKRE joon või on tal selles osas omad värsked ideed, mida seni ei ole erakonnas läbi ja lõhki arutatud?

Kahtlemata on need teemad, mis on läbivalt olnud EKREle väga olulised. Meil kunagi oli ju omaette sõjaväestatud piirivalve, mis ehitati Soome eeskujul üles, aga kahjuks see lammutati. Piirivalve kaotas siis justkui oma tähenduse, ühendati politseiga. Ja täna, kui me vaatame seda väljaõpet, siis suurem osa sellest läheb politsei töö peale, piirivalve osa on seal üsnagi väike. Üks väga suur puudus on see, et piirivalvel puudub reserv. Kui tekib olukord, et me peame piirid pidevalt mehitama või sulgema, nagu siin koroona ajal või mõne muu kriisi ajal tuleks teha, siis meil lihtsalt ei jätku inimesi. Me oleme sunnitud võtma appi kaitseliidu, kes ka alati tuleb hea meelega ja aitab. Aga me peame meeles pidama, et kaitseliit ei ole mingisugune lõplik päästerõngas – kõikidel nendel inimestel on oma töö, mida nad samal ajal siis teha ei saa. Tõsisema kriisi olukorras on kaitseliidul omad ülesanded. Kui me soovime tõepoolest oma piiri kaitsta, siis ideaalis tuleks taastada sõjaväestatud piirivalve. Aga üks samm sinnapoole, meie olukorra normaliseerimiseks ja piiride tagamiseks, on selline reservi- ja kriisiüksuse loomine. Ja immigratsioonist ei saa üle ega ümber. Me näeme, mis toimub Euroopas, milliste tohutute probleemide ees kõik riigid on. Ma ei pea silmas mitte ainult terrorismi, kuritegevust, vägistamisi ja selliseid suletud getosid, kuhu politsei ja kiirabi ei saa.

Kas riikide soltsiaalsüsteemid on proovile pandud?     

Just nimelt. Rootsi alles hiljuti avaldas ühe uuringu. Kui meil räägitakse, et immigratsioon toob uut tööjõudu ja lahendab demograafilised probleemid, siis Rootsi uuringust selgub, et sündimus on alla taastetaseme ja see ei ole ka mitte üks gramm töötuse probleeme lahendanud vaid vastupidi – nende hinnangul on see tekitanud keskeltläbi umbes 50 miljardit krooni lisakulusid igal aastal, sest reeglina islami taustaga naised ei käi tööl, suur osa nendest ei soovi minna tööle, sest sotsiaaltoetused on piisavad. Ja on ka hariduse küsimus – ei tule sealt insenere, professoreid ja pedagooge. Meie enda politsei andmetel, kes varasemalt on tegelenud immigrantide vastuvõtuga, nende kinnitusel ei oska suur osa isegi lihtsalt lugeda.

Liigume tagasi EKRE ministrite juurde. Konservatiivse Rahvaerakonna valitsuses olemise ajal on põhjusel või teisel väga mitmeid ministreid välja vahetatud. Kas selline asjade käik mõjutab nende ministrite valitsemisala?

Kahtlemata, sest iga uus minister vajab ikkagi teatud aega sisseelamiseks, et ennast kõikide nende küsimuste ja probleemidega kurssi viia. Mingil määral siis töö kannatab. Aga ma loodan, et ministeeriumis endas on selline inerts sees, et isegi ministri puudumisel tegelikult suudetakse jätkata neid samu tegevusi. Mingit drastilist kahju sellest ei teki.

EKRE on kritiseerinud väga palju e-vailimisi. IT-minister kuulub aga EKRE ridadesse, seega miks ei ole e-valimisi veel nö juppideks lahti võetud ja kinnitatud seda, et need on ebaturvalised või siis ümber lükatud seniseid kahtluseid?

Me ei ole e-valimiste vastu – need on kiired, mugavad, lihtsad. Aga oluline ongi justnimelt see turvalisuse küsimus. Meil räägitakse, et Eesti on pioneer maailmas, kõigile eeskujuks sellel alal, aga  tegelikult teised riigid on ju samuti seda väga põhjalikult analüüsinud ja kaalutlenud ning nad on leidnud, et seda turvalisust ei suudeta tagada ja seetõttu nemad ei lähe e-valimiste peale üle. Alles hiljuti oli Eestis visiidil Šveitsi parlamendi esimees, kellega me vestlesime sellel teemal ja tema ütles ka, et nemad huviga jälgivad meie e-valimisi, aga nemad selle peale mingil juhul üle ei lähe. Põhiküsimus ongi selles, kas me suudame tagada turvalisuse. See, kui keegi meile ütleb, et need on turvalised, see on ainult usu asi – kas sa usud seda või mitte. Aga seal peab olema garantii, et see on turvaline. Kahjuks seni võimul olnud opositsioon ju a priori väidab, et kõik on korras, kõik on turvaline, et need, kes kahtlevad, on pehmelt öeldes ajast maha jäänud. Meie soov ongi nüüd piltlikult öeldes kiskuda need programmid ja rakendused lahti, tellida rahvusvaheline audit, kes need üle kontrollib ja kui vaja, siis ka muudatused sisse viia. Soovime lasta maailma tipphäkkeritel rünnata seda süsteemi, et kas seal on mingi auk. Ja alles siis, kui kõik need tegevused on tehtud ja me saame olla kindlad, et e-valimised on turvalised, seal ei ole võimalik mitte ühegi häälega manipuleerida, siis loomulikult me kõik toetame seda sada protsenti.

Kuidas on EKRE muutunud valitsuses olemise ajal? Vahel on tunne, et erakond ei oska käituda valitsuserakonnana, on see nii?

Ma ei ütleks seda. Kui me vaatame seda tegevust valitsuses, kõiki neid valdkondi, kus on meie ministrid, siis tegelikult on nad kõik teinud oma tööd ikkagi väga hästi ja väga edukalt. Küsimus ei ole üldse selles. Küsimus on selles, et opositsioon, eeskätt Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid, on absoluutses vahkvihas ja raevus selle üle, et nad on opositsiooni langenud. Igal võimalikul ja mittevõimalikul, mõistlikul ja mittemõistlikul viisil lihtsalt lahmitakse ja rünnatakse, demagoogitsetakse, keeratakse meie inimeste sõnu pea peale, valetatakse ja see on see kõige suurem probleem. Lihtsalt tööd ei lasta teha.

Seda tuleks küsida ilmselt teie koalitsioonipartnerite käest, aga ma küsin hetkel teilt, kas EKRE on hea koalitsioonipartner?  

Ma arvan, et me ei ole halvemad, kui mõni teine. Igal erakonnal on ju enda eesmärgid, enda sihid, enda arusaamad ja koalitsioon ongi ju selline mõistuse abielu. Tuleb leida ühisosa ja sellega edasi minna ja loomulikult kerkivad need küsimused aeg-ajalt üles, milles ei ole eelnevalt kokku lepitud. Sellist diskussiooni, mõnikord ka ägedamat, tekib. Aga peaaegu kaks aastat oleme valitsuses vastu pidanud ja ma usun, et see valitsus kestab järgmiste valimisteni, kui elame üle valimiste ajad, kus suhted nagunii lähevad keerulisemaks.

On olnud sahinaid, et teie erakonna sees võib esineda mõningast rahulolematust, sest otsuseid teevad valdavalt perekond Helmed ja teistele ei jäeta piisavalt otsustusõigust. On see nii või lükkate ümber?

Kui te vaatate läbi aastate meie erakonna sisedünaamikat, siis ei ole ühtegi suurt skandaali, sõda, vastasseisu olnud, erinevalt teistest erakondadest. Meie suur pluss ongi see, et oleme tegelikult aate-erakond. Eesti, Eesti rahvas, meie tulevik - see on meile esmatähtis ja selles suhtes on siia kogunenud inimesed justnimelt nende ideoloogiate ja aadete pärast, mitte võimu, raha või muudel põhjustel. Mis puudutab otsustusi, siis meie põhikiri annab ju esimehele väga suure otsustusõiguse, see on täiesti loomulik ja kõik meie liikmed on selle liitumisel heaks kiitnud. Aga loomulikult sooviksid kõik inimesed alati olla rohkem informeeritud, rohkem osaleda kõikides protsessides ja mõnikord tõepoolest tundub, et need otsused sünnivad väga kitsas ringis. Aga teinekord me oleme ka selleks sunnitud, justnimelt oponentide pärast, kes kisuks kõik ribadeks, kui nad saavad piisavalt aegsasti selle salainformatsiooni kätte.

Mart Helme ütles Õhtulehele antud intervjuus, et just teist võib saada tuleval sügisel EKRE presidendikandidaat. On see midagi, mida olete juba arutanud?

Ma olen väga meelitatud. Eks selliseid jutuajamisi on olnud, seda ei saa salata. Aga mitte mingisugust sügavamat diskussiooni ega ammugi otsustamist ei ole. Selles suhtes ta käis minu nime veidi ennatlikult välja. Presidendikandidaadi kinnitab meil kongress, mis on alles kevadel. Aga tõepoolest, selliseid mõtteid on olnud. Minu töö ja tegemistega on jäädud rahule. Mind on premeeritud nii aseesimehe kohaga, kui ka valimisega riigikogu spiikriks, mis on ju sisuliselt teine positsioon riigis. Kindlasti mitmed näevad loogilise jätkuna siis järgmist sammu.

Öelge ausalt, kas te ise olete selle mõttega juba flirtinud? On see teie tööalane ambitsioon?

Ma ei ütleks, et mul oleks üldse elus kunagi poliitilisi ambitsioone olnud. Kunagi, enne riigikokku tulemist, olin ma Saue linnapea ja mul ei ole sellist karjäärihimu. Kui sa midagi ette võtad ja seda teed, siis tuleb seda teha parima äratundmise järgi, parimate oskuste järgi, kõige paremas meeles. Kui sa tõesti teed ausalt ja tublilt seda, mida sa teed, siis kahtlemata see ju paistab teistele inimestele silma ja nii sa jõuadki edasi. Aga sellist karjäärihimu ja presidendikoha ihaldust ei ole minul küll kunagi olnud, aga kui see tõepoolest peaks lõpuks niimoodi minema, eks ma täidan seda ülesannet kõige paremal moel, mis ma oskan.

Ei ole saladus, et EKREl ei ole praeguse presidendiga just kõige soojemad suhted, samuti mitte eelmise presidendiga. Mida teeksite neist erinevalt, kui teist peaks saama Eesti Vabariigi president?

Ma püüaksin olla aus ja tasakaalustav isik, nii nagu meie põhiseadus seda rolli presidendile ette näeb. Eelmisele presidendile peab ette heitma tema ahnust, kuidas ta igal võimalikul viisil püüdis oma positsiooni ära kasutada – kõik need «ärmatamised» ja nüüd, peale oma presidendiaega, Eesti ja Eesti valitsuse kirumine. See ei tule kõne allagi. Tänane istuv president on kahjuks algusest peale olnud täiesti selgelt kallutatud. Kuigi ta käis enne valimisi kõikides riigikogu fraktsioonides ja kinnitas meile, et tema on ka rahvuslikult meelestatud inimene ja absoluutselt erapooletu, ta ei eelista ega tõrju ühtegi erakonda. Läks väga vähe aega mööda, kui tuli välja, et need on täiesti katteta sõnad ja lubadused. Kui tänane koalitsioon ametisse kinnitati ja ma ütlesin, et proua President, nüüd on teil võimalus uut valitsust õnnitleda, marssis ta lihtsalt saalist välja. Me oleme ju kuulnud kõikvõimalikke, täiesti lubamatuid ütlemisi presidendi poolt, kuidas tänane valitsus on põhiseaduslikule korrale ohtlik ja kuidas tema vihkab EKREt – see tähendab siis ka kõiki neid inimesi, kes on toetanud EKREt. Mina kindlasti selliseid asju ei tee, see ei tule kõne allagi.

Kas te suudaksite olla parteideülene president ja olenemata sellest, kes parasjagu moodustavad valitsuskoalitsiooni, olla ka valitsuse suhtes lugupidav?

Vähemalt ma püüan seda. Tänane president isegi mitte ei püüa. Aga ma usun, et ma saan hakkama küll.

Kas abielureferendumi teemal on teie jaoks olnud ootuspärased reaktsioonid ühiskonnas?

Nii ja naa. Väga hea meel on selle üle, et enamik Eesti inimestest toetab seda referendumit ja abielule mehe ja naise vahel põhiseaduslikku kaitse andmist. Mis aga häirib, on vastaspool. Need «Ei» kampaania korraldajad, kes kogu oma kampaania ja vastuväited on üles ehitanud demagoogiale, vastandumisele, valedele. Näiteks selline vale, et justkui võetaks kelleltki ära õigus armastada. Andke andeks, mitte keegi ei puuduta armastuse küsimust, küsimus on abielus. See häirib. Seda enam, et tegelikult ju esindatakse ainult sellist marginaalset vähemust. Kogu meie ühiskond koosneb vähemustest, miks peab olema otsustusõigus ainult ühel marginaalsel seksuaalvähemusel, kes siis defineerib kogu meie ühiskonna väärtussüsteemi ja edasist kulgemist? Ma olen tegelikult täiesti veendunud selles, et võidab ikkagi terve mõistus, normaalne perekond ja abielu.

Tõenäoliselt sedasama marginaalset vähemust häirib teie idee see referendum läbi viia. Mis saab siis, kui valdav enamus vastavad referendumil «Ei», kas te olete selleks stsenaariumiks valmis ja kas te aktsepteerite seda tulemust?

Kindlasti! Meie, rahvuskonservatiivide, üks põhisambaid on justnimelt otsedemokraatia – anda rahvale õigus algatada referendumeid, eelnõusid, teha president rahva poolt valitavaks, sest rahvas on meie põhiseaduse järgi kõrgeim võim riigis. Ja kui rahvas otsustab midagi, siis ükskõik, kas see kellelegi meeldib või mitte, see on kohustuslik, see on siduv ja seda tuleb järgida. Seega, kui peaks mingi ime läbi tulema vastupidine tulemus, kui me loodame, siis loomulikult me aktsepteerime seda. Aga ma ei usu, et see nii läheb ja kui ka läheb, siis juriidilisi tagajärgi sellel ei ole. Kui öeldakse «Jah», siis saab abielu, kui liit meie ja naise vahel, põhiseadusliku kaitse. Kui öeldakse «Ei», siis see tähendab lihtsalt, et tänane olukord jätkub ja riigikogus on võimalik seda perekonnaseadust muuta. Aga seda on võimalik muuta ka täna. Kui tõesti peaks äärmusliberaalid ja muud jõud tulema sellega välja, et nüüd hakkame perekonda ja abielu lõhkuma, siis kindlasti riigikogus me võitleme sellele vastu.

Kui samasoolised saaksid seadusega kinnitatult loa abielluda, kas see lõhuks teie hinnangul kuidagi traditsioonilist peremudelit?   

Absoluutselt. Küsimus on ikkagi väärtustes. See on aegade jooksul ja ühiskonna poolt heaks kiidetud väärtussüsteem, mille osa on abielu ja kui selle mõiste hägustatakse, kui selle puutumatus ja pühadus lammutatakse ja sisuliselt sellel ei ole enam mingisugust tähendust, siis loomulikult kannatav seeläbi kõik need, kes seda abielu institutsiooni au sees peavad.

Opositsioonipoliitikud on EKREle ette heitnud, et te mitte ei ühenda Eesti rahvast, vaid ajate olemasolevat lõhet inimeste vahel veelgi sügavamaks. On see nii?

See on tüüpiline kultuurimarksistlik demagoogia ja propaganda, millel ei ole absoluutselt mitte mingisugust alust. Vastupidi, lõhestamine algas kooseluseaduse jõuga pealesurumisega, kui täiesti selgelt valdav osa ühiskonnast ei toetanud seda. Rahvast ei kuulatud, inimesi ei kuulatud ja lõhestumine tekkis siis. Suuresti tänu sellele EKRE pääseski parlamenti. Ja nüüd on seda lõhet kogu aeg õhutatud nende samade jõudude poolt veel teravamalt, kuivõrd nemad on nüüd võimult ära, toiduahelad on lõhutud. Täielikus vahkvihas kihutatakse ühiskonda üles hüsteeriale. Meie tahame vastupidiselt just sidusat ühiskonda, ühendada rahvast ja kui rahvas ühiselt saab otsustada oluliste riigielu küsimuste üle, selle üle, kus suunas me edasi läheme, siis on ju täiesti hullumeelne väita, et see lõhestab. Justnimelt see, kui me üheskoos teeme otsuseid, see ühendab.

Seome lõpuks kaks mõtet üheks. Äärmusliberaalid on osa Eesti rahvast – seesama marginaalne vähemus, kellest te rääkisite, on osa Eesti rahvast, kui teist peaks saama järgmine Eesti president, kas te oleksite uhkusega ka  nende inimeste president?  

Ma oleksin terve rahva president sellisel juhul. Loomulikult! Me ei ole ju iialgi kedagi tõrjunud. Oleme alati aktsepteerinud neid erinevusi, neid vähemusi, aga millele oleme olnud teravalt vastu, on see, kui justnimelt nende vähemuste agendat surutakse ülejäänud inimestele peale, kes sellega nõus ei ole. Ja kõik, kes sellise äärmusliberaalse, nii öelda euroopalike uute väärtuste ja arusaamadega nõus ei ole, kellel on oma maailmavaade, kõik need tembeldatakse rassistideks, ksenofoobideks ja ma ei tea kelleks. Ühesõnaga, oleme jõudnud tagasi olukorda, kus mingisugune ideoloogia peaks olema valitsev ja kõik ülejäänud sunnitakse vaikima. Ma ei tea, võibolla on juba plaanis ka koonduslaagreid ehitada – ma loodan, et nii kaugele asi kunagi ei lähe, aga see ei ole enam demokraatia, see on diktatuur ja sellele me oleme tõepoolest vastu. Kõik inimesed elagu oma elu, ärgu surugu oma arusaamasid teistele vägisi peale ja ajame üheskoos Eesti asja.

 

https://tv.postimees.ee/7109211/polluaas-presidendiametist-ma-oleksin-terve-rahva-president?fbclid=IwAR2uVIFIh2mw0NX9w7QYOj4jZa0ZhqZofSsVSl_ZAt6oXJjFwupydAFSCgY

Viimasel ajal on tõstatunud üles amortiseerunud ja kohati juba ohtlikus seisukorras oleva nõukogude ajal ehitatud Maarjamäe memoriaali küsimus. Laialdast ja tõsist diskussiooni sellel teemal ei ole kahjuks tekkinud, kuid tahan siinkohal oma seisukoha siiski välja tuua.

Tegemist on arhitektuurselt kõrgetasemelise ja kauni objektiga, mille on loonud tuntud eesti arhitektid, kunstnikud ja insenerid.  Obelisk valmis 1960. aastal ja selle autorid olid arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli. Kompleksis on kahel pool tribüünid, keskel tseremooniaväljak, mille kujundasid 1975. aastal arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik Jüri Palm, insener Vello Hüdsi. Kahju oleks sellisel asjal laguneda lasta või see hoopiski maha lammutada. Samas ei tule selle algsel, kommunistlikust ideoloogiast kantud kujul, taastamine kõne allagi. Kuid taastada see kahtlemata tuleks. Kuidas ja millisena?

Meil on Vabaduse platsil Vabadussõja ausammas ja Maarjamäel uus, suurejooneline kommunismiohvrite memoriaal, kuid puudub Eesti vabadusele pühendatud keskne mälestusmärk. Memoriaali on üsna lihtsalt võimalik korda teha ja ümber kujundada vabadusmemoriaaliks, kus elegantne obelisk kujutaks endast vabadussammast ning kus oleks võimalik korraldada ka üritusi ja riiklikke tseremooniaid. Objektidele uue tähenduse ja sisu andmine ei ole ajaloos midagi ennekuulmatut, see rõhutaks just meie võitja-, mitte kannatajaoreooli, ja Maarjamäe memoriaali puhul on selle teostamine üsnagi lihtne. Väga hästi on küsimust käsitletud Anni Martini magistritöös, milles keskendutaksegi Maarjamäe memoriaali tähendusväljadele ja nende muutmise võimalikkusele.

1975. aastal rajatud memoriaali juures õnnestus toonastel autoritel vältida traditsioonilist nõukogulikku paatoslikkust, sümboolikat ja figuraalseid kompositsioone. Memoriaali ehitus jäi omal ajal pooleli ja seda ei võetudki okupatsioonivõimude poolt püsivalt kasutusele. Toimusid vaid mõned üksikud väiksemad üritused. Seetõttu puuduvad sellel avalikkuses kinnistunud negatiivsed seosed okupatsiooniaja kommunistliku propaganda ja ideoloogiaga. Möödasõitjatele oli ja on ta pigem kaunis maastikuarhitektuuriline objekt ja Pirita tee kujunduselement. Rahvasuus kutsuti mere ääres kahel pool teed olevaid objekti nähtavaid osi Soome silla ehituse alustuseks.

Huvitaval kombel ei üritanudki nõukogude okupatsioonirežiim siduda Maarjamäe memoriaali, mis oli mõeldud kui mälestusmärk "neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest"  mingi konkreetse sovjetliku sündmuse või isikutega. Maarjamäele oli peale sõda küll toodud Naissaarelt nõukogude mereväelaste ja fabritseeritud kangelase Nikonovi sargad, kuid need olid täidetud suvalise rämpsu ja loomakontidega ning nende monumentaalse afišeerimiseni ei jõutudki.

See-eest on aga memoriaali asukohta maetud 1941. aasta juulis maha lastud eesti lendureid, metsavendi ning Erna rühma liikmeid. Seal asub ka saksa sõdurite kalmistu, millest osa jäi ehitise alla. Memoriaali taga, uue ja vana vahel, on langenud vabadusvõitlejate mälestuskivi, kus korraldatakse igal aastal mälestusüritusi ja viiakse pärgi. Sisuliselt kannab vana memoriaal ja selle asukoht seetõttu hoopiski teist sõnumit – ta on kui mälestusmärk bolševismi ja kommunismi vastu ning tõeliselt Eesti vabaduse eest võidelnuile.

Vähemalt korra üritati peale taasiseseisvumist võtta memoriaal kasutusele ka meie endi tähtsündmuste tähistamise kohana. 31. augustil 1994 tähistati memoriaalis Vene vägede väljaviimist Eestist. Kõne pidasid president Lennart Meri ja piiskop Einar Soone. Piduliku tseremoonia lõpetuseks laulis Tõnis Mägi oma võimsa laulu „Looja kaitse Maarjamaad“. Juba ainuüksi see mälestusväärne üritus andis memoriaalile uue narratiivi, kuid millegipärast ei kujundatud sellest uut tseremoniaalkohta ega traditsiooni. Mille või kelle taha see jäi, ei ole siinkirjutajale teada.

Maarjamäele uue, kommunismiohvrite ja represseeritute memoriaali avamisega on Eestis koht, kus meil on võimalik mälestada stalinlike repressioonide läbi kannatanuid ja neis hukkunuid. Koht, kuhu viia lilli ja süüdata küünal oma arreteeritud, küüditatud, maha lastud või teadmata kadunud perekonnaliikmete ja rahvuskaaslaste mälestamiseks. Repliigina mainin, et vahetult selle kõrvale jalgpallihalli rajamine on kohatu ja sobimatu. Kahjuks puudub meil aga koht, kus meenutada ja tähistada meie riikliku iseseisvust, vabadust, laulvat revolutsiooni ja meie imelist taasiseseisvumist. Vana memoriaali kasutuselevõtmisega saaksime sellise koha luua üsnagi mõistlike kulutustega.

Võrreldes teiste riikidega, kasvõi Soome, Läti ja Leeduga, oleme selles suhtes erandlikud. Eesti on üldse üks väheseid riike maailmas, kus puudub Vabadusemonument. Viimatimainitutest on kõige võimsam monument Riias, mis jäi imekombel isegi vene ajal puutumata. Enne sõda korraldati Eestis küll mitmeid konkursse, kuid Vabadussammas jäi kahjuks püstitamata. 2009. aastal Tallinnas, Vabaduse platsil avatud Vabadussõja võidusammas on  mälestusmärk Eesti Vabadussõjas saavutatud võidule. Selle juures viiakse läbi küll erinevaid tseremooniaid, kuid oma konkreetse tähenduse tõttu ta Vabadusesammast asenda ei saa ega ole selleks mõeldudki.

Teeme Maarjamäe vana memoriaali korda ja kujundame selle ümber enda soovide ja vajaduse kohaselt Vabadusememoriaaliks ning ühendame selle uue memoriaaliga, sidudes need nii kunstiliselt kui maastikuliselt ühte. Kokku moodustuks tõeliselt võimas, kaunis ja suurejooneline kompleks, mis ühendaks endas kõik selle, mida me vajame oma mineviku, oleviku ja tuleviku meelespidamiseks, austamiseks, tähistamiseks ja kõige selle üle uhked olemiseks. Vägagi sobivalt asub selle kõrval, Maarjamäe lossis, ka Ajaloomuuseum.

Teeme ära! Eesti väärib ja vajab Vabadusemonumenti.

Avaldatud Postimehes 08.09.2020 pealkirja all Henn Põlluaas: Vabadussammas Maarjamäele

https://arvamus.postimees.ee/?_ga=2.187791585.833290145.1599459936-319103029.1554892045