Kõne Riigikogus 11.01.2032

 

Olles küll NATO liige asub Eesti oma asukoha tõttu ohutsoonis. Meil on agressiivne ja vaenulik naaber, kes ei hooli rahvusvahelisest õigusest, kelle geopoliitilised ambitsioonid on vastuvõetamatud ja kes peab sõda Ukrainas. Eesti iseseisvus olevat Kremli sõnul vaid ajutine nähtus.

 

Sellises olukorras ei saa jääda lootma vaid rahuaja seadustele, mis kriisiolukorras ei paku väljakutsetele adekvaatset vastust. Eesti peab olema valmis nii preventatiivseks kui otseseks tegutsemiseks. Selle aluseks on aga seaduslik baas.

 

Ühelt poolt on meil demokraatlik tsiviilriik ja -ühiskond. Teiselt poolt peame garanteerima julgeoleku ka kriisi ja eriolukordades. Kõiki neid aspekte – demokraatia, tsiviilühiskond, sõda ja õigussüsteem - kokku viia on keeruline. Arvesse tuleb võtta militaarõiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse probleemistikku, kuid see on võimalik.

 

Aastaid on diskuteeritud, milline peab olema riigi õigussüsteem kriitilises olukorras ja sõjaseisukorral. Riigikaitsekohtute teemal on peetud arutelusid, konverentse ja esitatud vastavaid eelnõusid. Kahjuks ei ole riigikogu seni pidanud riigikaitsekohtute loomist vajalikuks. Täna on geopoliitiline olukord teine ja palju ohtlikum.

 

Miks on riigikaitsekohtut vaja? On ju väidetud, et olemasolev seadusandlus võimaldab meil sõja- ja kriisiolukorras piisavalt hästi toime tulla. See ei vasta tõele.

 

Õigussüsteem peab olema valmis kiirelt reageerima ja toimima erinevates olukordades. Sõjaseisukord asetab ühiskondliku korra ja julgeoleku tagamisele kõrgendatud nõuded, mis erinevad rahuaja tingimustest. Meil peab olema võimalus tegutseda ka siis, kui agressor sõda ei kuulutagi. Vaatamata keerulisele geopoliitilisele olukorrale puudub aga Eesti õigussüsteemis erandlike olukordade, riigikaitse küsimuste ja sõjaseisukorda puudutavate seaduste loogiline ja ühtne süsteem.

 

Me peame arvestama Gruusia ja Ukraina kogemust. Mõlemal juhul on Venemaa okupeerinud ja annekteerinud nende riikide territooriume, kasutades ära ka sealseid vaenulikke elemente. Meil endal on vastav kogemus Pronksiööst, mis õnneks nii drastiliste tagajärgedeni ei viinud.

 

Eriolukordade seadused eksisteerivad enamikes riikides. Ka Teise Maailmasõja eelses Eestis. Vastu oli võetud Sõjaväljakohtute seadus (1919) ja Sõjaväekohtute seadustik (1938). 1938. aasta Põhiseadus sätestas, et erakorralised kohtud on lubatud sõja ajal, kaitseseisukorra piirkondades ja sõjalaevadel.

 

Sõjakohtute kui erikohtute all peetakse tavaliselt silmas kaitseväelastest kohtunikega kohtuid, mis mõistavad üldjuhul kohut kaitseväelaste üle kaitseväeteenistusalastes ja muudes süütegudes. Erandjuhtudel võivad sõjakohtud mõista kohut ka tsiviilisikute üle. See on ka Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukoht.

 

Eesti põhiseadus ei takista erikohtute loomist. Pöördusin muuseas 2016. aastal riigikaitsekohtu küsimuses õiguskantsleri poole. Ka tema soovitas algatada vastav eelnõu.

 

Erinevates riikides on erinevaid eriolukordade ja sõjakohtute seadusi, sest riigid on erinevad ning nende geopoliitiline asukoht ja riskid ei ole üks-ühele samad. Antud seadusemuudatus lähtub põhimõttest, et Riigikaitsekohus on küll rahu ajal moodustatud erikohus, kuid ei täida tavaolukorras pidevat õigusmõistmise funktsiooni. Riigikaitsekohus täiendab kohtusüsteemi kaitseolukorra, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal.

 

Eesti vastava valdkonna kohtueksperdid on kõrgelt hinnanud näiteks Soome, aga ka Ungari vastavat seadusloomet.  Lätigi on juba Eestist ette jõudnud. Nemad muutsid oma põhiseadust ning võtsid vastu sõjaseaduse. Seega oleme me naabritega võrreldes maha jäänud. Ka meil tuleb vastav seadusloome loogilise lõpuni viia.

 

Kriisis ja sõjaseisukorras võib tekkida massiliselt ja kattuvalt situatsioone, kus avaliku korra ja seaduste rikkumisele tuleb reageerida viivitamatult ning karistada süüdlasi kogu karmusega. Näiteks riigivastased massirahustused ja nende organiseerimine, marodööritsemine, desertöörlus, sabotaaž, diversiooniaktid, vaenuliku propaganda ja paanika levitamine jne.

 

Viienda kolonni ja nn. roheliste mehikeste kasutamine Venemaa poolt on sisse kirjutatud kõikidesse meie ohustsenaariumitesse. Võimalik on vaenulike isikute infiltreerumine meie kaitsejõududesse. Kiired ja karmid karistused on hoiatuseks teistele. Ammugi massimõrvade ja genotsiidi puhul, mida näeme Ukrainas.

 

Eelnõu juures on arvestatud kõiki sõjategtevusega kaasnevaid probleeme. Ka selliste suveräänsust ja julgeolekut kahjustavate tegevuste osas, nagu hübriid ja kübersõda, varjatult palgasõdurite kasutamine jne.

 

Meil on Erakorralise seisukorra seadus ja Riigikaitseseadus, kuid neis ei ole erisusi kriminaalasjade menetlemiseks sõjaseisukorra ajal. Karistusseadustik ütleb, et karistust raskendavaks asjaoluks on süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal ning loetleb süüteod rahu vastu ja sõjasüüteod. Samas pole seadused ega kohtusüsteem valmis nende korrarikkumistega operatiivseks võitlemiseks ega kiireks karistamiseks.

 

Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja kohtumenetluse seaduse muudatus (753 SE) on küll samm õiges suunas, kuid piisamatu ja pigem kosmeetilise iseloomuga.

 

Sääraste süü- ja kuritegude menetlemine rahuaegsetes tsiviilkohtutes ummistaks meie kinnipidamisasutused ja vanglad ning veniks heal juhul kuude, halvemal aastate pikkuseks. See ei ole sõja- ja kriisiolukorras võimalik! Eriti, kui on vaja kiiremas korras anda välja tugev signaal, et riik ei kavatsegi teatud tegevusi sallida ja neile järgneb vältimatult karm karistus.

 

Lahenduseks ongi riigikaitsekohtute loomine tsiviilkohtute raames ja vastava eriväljaõppe saanud kohtunike rakendamine. Samuti neile tegutsemiseks vajalike eelduste ja normide kehtestamine. Seadused ja õiguskaitsesüsteem peavad olema valmis ootamatuteks ja erinevateks stsenaariumiteks.

 

Riigikaitsekohtute käivitamine on väga oluline samm meie julgeoleku, turvalisuse ja ka iseseisvuse tagamisel. Seda tuleb teha võimalikult kiiresti, kriisi tekkides oleme juba lootusetult hiljaks jäänud.

 

Kuna Reformierakond ja Sotsid on arusaamatul kombel Riigikaitsekohtu loomise vastu ja Keskerakond käitub kui kult rukkis, seisukohta ei võta, siis rõhutasin ma veel kõne lõpus, et EKRE eelnõu tagasilükkamine Riigikaitsekohtu loomisest teenib vaid Venemaa huve. "Seda me ju ei taha. Loodetavasti!"

Kahjuks pidin pettuma, sest seaduse eelnõud toetasid vaid EKRE ja Isamaa ning see kukutati Refi ja sotside häältega läbi. Keskerakond jättis hääletamata. See tähendab meie kohtu ja kinnipidamisasutuste umbejooksmist kriisi ajal. Qui Bono.