Rahvaalgatuse seadustamine peataks rahva võõrandumise võimust
reede, mai 11, 2018
Demokraatia
selline riigikord, kus ühiskondliku elu korraldamine ja juhtimine toimub
kodanike enamuse või nende poolt vabalt valitud esindajate kaudu ning kus
rahvas omab vajalikul määral õigusi ja vahendeid, et panna riigivõimu
respekteerima ja täitma oma suveräänset tahet. Küsimus on üldises,
kollektiivses tahtes ja huvides. Demokraatias arvestatakse loomulikult võimalikul
viisil ka vähemustega.
Marju Lauristini sõnul ei
põhine demokraatia aga mitte kollektiivsusel. Parem- ja vasakliberaalide
kasutusele võetud "liberaalse demokraatia" nurgakiviks on hoopis
isikuvabadus ja isiku valikud. „Seepärast on just nimelt liberaalne
demokraatia, mis annab isikuvabadusele erilise kaalu, meile niivõrd tähtis“,
kinnitas Olga Lauristin riigikogus. See seisukoht tõstab esile äärmuslikud
isiklikud õigused ja vabadused, mitte kohustusi ega vastutust, mis on
demokraatiale omased. Vähemuste prevaleerimise
korral otsuste tegemisel ja väärtushinnangute määramisel enamuse eest ei ole tegemist
enam demokraatiaga.
Demokraatiast rääkides ei saa mööda
rahvaalgatuse küsimusest. Turu-uuringute poolt 2016. aastal AS läbi viidud
küsitluse, põhjal pole 72% vastanute arvates rahval piisavalt võimalust osaleda
poliitiliste otsuste langetamisel ning 82% pidas vajalikuks muuta põhiseadust
nii, et rahval oleks õigus algatada rahvahääletusi.
Eesti
Konservatiivne Rahvaerakond on ainus Riigikogu erakond, kelle programmis on selgelt öeldud, et partei peab vajalikuks seadustada
rahvaalgatus: “Rahva otsustusõiguse suurendamiseks peame vajalikuks seadustada rahvaalgatuse
riigitasandil. Juhul, kui vähemalt 25 000 kodanikku allkirjastab eelnõu, peab
Riigikogu hakkama seda menetlema. Juhul, kui vähemalt 25 000 kodanikku
vaidlustab Riigikogu otsuse, tuleb antud küsimuses korraldada referendum.” 2016. aastal tegi EKRE volikogu avalduse, milles
rõhutati, et Eestis on aeg taastada need otsedemokraatia mehhanismid, mis juba
1920. ja 1933. aasta põhiseadusega olid ette nähtud, kuid mille Konstantin Päts
ja Johan Laidoner 1934. aasta riigipöördega
kaotasid. Praeguse esindusdemokraatia täiendamine otsedemokraatia
mehhanismidega peataks võimu võõrandumise rahvast ning aitaks kodanikke ja
poliitilist eliiti omavahel lähendada.
Hea, õigemini kurb näide liberaalse demokraatia
toimimisest on Eesti
Konservatiivse Rahvaerakonna kogutud
40 000 allkirja massiimmigratsiooni teemalise rahvahääletuse korraldamiseks,
mis lendasid peale riigikogu spiiker Eiki Nestorile üleandmist pikema jututa piltlikult
prügikasti. Rahvusringhääling vaikis selle üldse olematuks ning
multikulturistid tembeldasid allkirjade kogumise vihateoks, samastades
massiimmigratsioonivastasuse rassismiga.
Teades
valdava enamuse seisukohta, kardavad võimulolijad selliseid küsimusi, aga ka
kooseluseadust, homoabielu ja laste adopteerimist homopaaridele, referendumile
panna. Nagu muuseas kõikides riikides, kus homoabielud on legaliseeritud. Tuntakse
hirmu neile mittesobivate otsuste ees ning püütakse iga hinna eest hakkama
saada rahvaga arvestamata.
Ilmselt
ei ole kedagi, kes ei mäletaks Harta 12 ja seda, kuidas sellele järgnenud
Rahvakogu algatused, mis taotlesid ühiskonna ja selle toimimise mehhanismide
demokratiseerimist ning täiustamist, president Ilvese eestseismisel Jääkeldris
ära lämmatati. Paljude meelest
kirjutati nii deklaratsioon kui korraldatigi Rahvakogu vaid selleks, et lasta
aur välja ühiskonna kasvama hakanud rahulolematusest
valitsemisviisi ja riigi toimimise korralduse suhtes. Ühiskond
nõudis ausust, avatust ja endaga arvestamist, kuid mängiti kavalalt üle. Intriig toimis,
sest paljudel inimestel tekkiski võltstunne ja lootus nende arvamusega
arvestamisest.
Rahvakogu ekspertide arvates, kelle hulka kuulus lisaks Raidalile ja
Jõksile ka Liia Hänni (SDE), „ei sobi vaadeldav ettepanek (rahvaalgatus –H.P.)
tänasesse Eesti süsteemi poliitilise kultuuri madala taseme tõttu. Ettepaneku
realiseerimine tõstaks poliitilise populismi kvalitatiivselt järgmisele
tasemele ning võib lõppkokkuvõttes osutuda Eesti õiguskorda destabiliseerivaks
faktoriks. Rahvaalgatuse sisseviimine võimu teostamise mehhanismi vääriks
igakülgset toetamist küpse demokraatiaga riigis, milleks Eesti Vabariik
käesoleval ajal veel kahjuks ei ole.“ Mäletatavasti kuulutas Päts peale riigipööret sarnastel põhjendustel
eesti rahva „haigeks“ ning tühistas 1920. aasta põhiseadusega sisse viidud
rahvaalgatuse võimaluse, mis oli sätestatud ka 1934. aastal vastu võetud
vabadussõjalaste põhiseaduses. Demokraatia
kaitseks, nagu riigipöörajad põhjendasid. Sarnaselt nendega, kes täna väidavad,
et sõnavabadust tuleb piirata liberaalsete „euroopalike väärtuste“ kaitseks.
Pärast seda pole Eesti ühiskonnal rahvaalgatusõigust rahvahääletuste korraldamiseks enam olnud ja kui see
kartellierakondadest sõltuks, siis enam ei tuleks ka.
Tänaseks oleme juba pea 80 aastat olnud
„haiged“, kuigi vaatamata oma „poliitilise kultuuri madalale tasemele“
taastasime Eesti Vabariigi ja kehtestasime demokraatliku riigivormi. Paraku
loobitakse edasistele demokratiseerimisprotsessidele kaikaid kodaratesse. Samas
on selge, et rahvaalgatusõigus ei ole mitte eelistus ühele või teisele
ideoloogiale, vaid platvorm erinevate vaadete ausaks konkurentsiks, selleks, et
saavutada tegelik demokraatia ja parem tulemus.
Nagu öeldud, valdav
enamik Rahvakogule esitatud ettepanekutest moonutati ja nuditi ära
või lükati koheselt kõrvale, nende hulgas ka kõige rohkem toetushääli saanud
rahvaalgatusõigus. President Ilves jättis seoses
kõnealuse protsessiga enda poolt kokku kutsutud vabakondade ja parteide
ümarlauale, ning peale seda toimunud kärajatele, kutsumata liikmeskonna suuruse
poolest Eesti neljanda (varsti kolmanda) partei, Eesti Konservatiivse
Rahvaerakonna, kelle programmist Harta seisukohad justkui võetud oleks ja hulga
muid ühiskondlikku kaalu omavaid vabakondi. Otsus piirata ja valida demokraatia
kitsaskohtadele tähelepanu pöörava arutelul osalejate ringi näitas, et
tegemist oli sammuga, mille eesmärk oligi tähelepanu kõrvalejuhtimine ja
tekitada mulje demokratiseerimisest, mitte tõsine mure Eesti demokraatia
pärast.
„Vilunud meediatorudel on käkitegu kõik maha teha või farsiks
muuta, ent küsigem lihtsalt – kuidas kodanik õpib otsustama, kui talle ei
pakuta selleks üldse võimalust või kui selle pakkumine kuulutatakse häbiteoks
ja rumaluseks. Kas tõesti on šveitslased, kes sobisid omal ajal meile
eeskujuks, endiselt rumalad, sest korraldavad igal aastal kaks–neli
üldriiklikku rahvahääletust, kohalikest rääkimata?“ küsis isegi Toomas Alatalu
(SDE), „Rääkimata lätlastest, kes on pärast taasiseseisvumist saanud osaleda
üheksal ja leedulased 11 rahvahääletusel“.
Eelpooltoodust kumab selgelt arusaam, et praktiliselt rahvas kõrgeimat võimu kanda ei
jaksa ning peab selle õiguse kellelegi delegeerima. Ent kui rahvas delegeerib
oma võimu, siis loobub ta võimust. Kui ta loobub võimust, siis tal võimu enam
ei ole. Kui tal võimu enam ei ole, pole ta ka võimu
kandja ja pole mõtet temaga arvestada. See mõttekäik, küll natuke teisel kujul,
kuulub algselt saksa-itaalia sotsist sotsioloogile Robert Michelsile (1876-1936). Muidugi on antud juhul tegemist pigem
sotsiaalfilosoofilise ja normatiivse käsitlusega,
kuid saatuse kibe iroonia seisneb selles, et taolisest küünilisest arutluskäigust juhindub valitsemispoliitika. Me teame, et demokraatiast paremat võimuvormi
praktikas ei ole olemas. Kurioosne on aga, et Eesti rahvusriiklus on ohustatud
just demokraatlike vahendite läbi, mida riik
vastavalt Põhiseadusele võimaldab. On kurb nentida, et tihti on just demokraatia
see, mida vabaduse vastastel kõige enam vaja on, et seda kahjustada.
Demokraatia ei ole pelgalt rahva vagur valimisurni juures
sabas seismine iga nelja aasta tagant. Rahvas tahab osaleda otsustusprotsessis, tahetakse, et
põhiseaduse sättele „kõrgeim võim riigis on rahvas“, antaks reaalne sisu. Samas
on Riigikogus juba kolmteist korda lükatud presidendi otsevalimiste eelnõu
tagasi. Peeter Ernits kirjeldas
vasakkoalitsiooni moodustamise nõupidamist, kus arutati presidendi valimiste
korra muutmist. Sotse esindasid Eiki Nestor ja Andres Anvelt. Juba esimesel
kohtumisel tõmbasid sotsid presidendi otsevalimise ettepanekule vee peale
öeldes, et sel juhul saame samasuguse presidendi nagu Türgis ehk mõne sultani.
Samas võttis Keskerakond valitsusse saades esimese asjana tagasi oma allkirjad
presidendi otsevalimise eelnõult, mille EKRE koos nendega sisse andis. Niipalju
siis rahva usaldamisest ning sellest mida rahvast ja tema otsustusvõimest
arvatakse.
Demokraatia arengut saab mõõta selle kaudu, kui suur osa
arvamuste spektrist on olnud tegelikult kaasatud otsuste kujundamisse. Demokraatia on võimalik
ainult riigis, kus võimulolijad jagavad kodanikega ühiseid väärtusi ja
arvestavad rahva soovidega. Liberaalid sõidavad aga rahva tahtest hoolimatult
üle, meenutagem või kooseluseaduse läbisurumist, mille vastu oli ja on ca. kaheksakümmend
protsenti inimestest. Õnneks see siiski ei jõustunud, sest rakendusakte ei
suudetud EKRE saamisel riigikokku enam läbi suruda. Väites, et vähemuse tahet
tuleb kaitsta enamuse arvamuse eest, tallatakse vähemuse tahet enamusele peale
surudes demokraatia ja selle mõiste jalge alla.
Toimiv esindusdemokraatia
vajab legitiimsuse säilimiseks kodanikkonna osalust ning enamuse arvamuse ja
tahtega arvestamist. Kuigi Põhiseaduse kohaselt on kõrgeim võim riigis rahvas,
edeneb kodanikuühiskond Eestis vaevaliselt. Kahekümne aasta jooksul on
korraldatud ainult üks referendum, kuigi küsimusi, milles oleks pidanud kuulama
rahva arvamust on olnud palju. See
näitab, et Eestis valitseb mitte demokraatia, vaid partokraatia, kus riigivõimu
on enda kätte võtnud väike parteiline ringkond. Partokraatlik võimuklikk varjub
oma võimu legitiimsuse illusiooni ülalhoidmiseks demokraatia loori taha, ent
valitseb tegelikult täielikus ükskõiksuses ühise hüve või rahva tahte suhtes.
Rahvaalgatus
on võimalus, mis annaks kodanikele reaalse hoova riiklikult oluliste küsimuste
lahendamisel kaasa rääkida. Niikaua,
kui rahva arvamust ei kuulata, vaid öeldakse rahvale, mida ja kuidas peab
arvama, ei saa demokraatiast rääkida.
Avaldatud lühendatult: Konservatiivide Vaba Sõna, pealkirja all „Lõpetame klikivõimu ja taastame rahvaalgatusõiguse!“ aprill 2018, Uued Uudised 10.05.2018,
Objektiiv 10.05.2018
0 kommentaari