Õnne võti on meie endi kätes
laupäev, veebruar 24, 2018
Meie rahvas on elanud siin
Läänemere kallastel kauem kui keegi täpselt öelda oskaks, kauem kui teised
Euroopa rahvad. Me tunneme ja armastame sellest maast igat jalatäit, me oleme
sellega kokku kasvanud. Me oleme andnud nime igale allikale, mäele, orule,
saarele, jõele ja järvele. Me tunneme igat metsa, kivimürakat, sood ja raba. Me
oleme harinud ja kujundanud seda maad ning kündnud ka Läänemerd aastatuhandeid.
See maa ja meri on hoidnud ja toitnud meid. Siin on eestlaste kodu ja
turvapaik. See maa, mille meie esiisad nimetasid Eestiks, on meile püha!
Muistse vabadusvõitluse
ajal olime vaid kukesammu kaugusel maakondade ühinemisest ja oma riigi, Eesti
kuningriigi loomisest. Läks teisiti, kuid see-eest olime me üks esimesi rahvaid
Euroopas, kus juba enne Põhjasõda kujunes välja üleüldine kirjaoskus. 1632.
aastal avati Tartus ülikool, varem kui Rootsis, kelle koosseisu me toona kuulusime.
Peale Eesti alade vallutamist Peeter I poolt lõhuti tema käsul kirikukoolide
võrgustik ja kirjaoskus taandus, kuid see suudeti taastada 19. sajandi
rahvuslikul ärkamisajal. Tegemist ei olnud Euroopas väga levinud nähtusega, näiteks
võib tuua kasvõi mitmetuhandeaastase kultuuriga Itaalia, kus veel möödunud
sajandilgi ei olnud kirjaoskus kõikide inimeste seas sugugi iseenesestmõistetav.
Me teame kõik Carl Robert Jakobsoni ja
tema 19. sajandi teisel poolel ilmunud kolme isamaalist kõnet. Levinud on ka teadmine, et Juhan
Liiv oli esimene, kes lausus: “ükskord on Eesti riik”. Palju vähem tuntakse
aga Jakobsoni mõttekaaslast Andres Tiidot, kes kirjutas enne seda teadaolevalt
esimese isamaalise luuletuse „Eesti sõjalaul“, kus räägiti iseseisvast Eesti
riigist:
Nüüd orjaunest ärkame
ja ühes sõtta tõttame,
sest priius läigib meie ees
ja Eesti Vabariigi peal.
Ometi läks veel ligi pool sajandit, enne
kui unistus täitus. Küll aga panime vahepeal aluse ainulaadsele laulupidude
traditsioonile (1864), mis oma riigi loomise tahet tugevdas ja ka
okupatsiooniaastatel meie vaimu ja vabadusetahet kindlana hoidis. Ka täna toob see
igale õigele eestlasele kananaha ihule ja pisarad silma. Laulupidu on rõõm, see on
ühtekuuluvuse manifest, see on uhkus eestlaseks olemise, meie kultuuri,
pärimuse ja oma rahva kestmise üle, see on ühine südametukse ja hingamine, mis
annab meile jõudu ja kindlustunnet ning lootust tulevikuks. See on eestluse
kvintessents oma parimal, pühamal ja ilusaimal kujul.
1884.
aastal õnnistati Otepääl sisse meie sinimustvalge lipp. Sinine on Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus,
tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol; must –
kodumaa mulla ja rahvuskuue värv ning valge sümboliseerib
vabadust ning meie rahva kustumatut püüdu õnne ja valguse poole. Eesti
rahvusliku liikumise tegelane, dr. Heinrich Rosenthal ütles õnnistamistseremoonial
prohvetlikud sõnad: “Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida.” Tal oli õigus, 1918. aasta
novembris võeti lipp ametlikult kasutusele riigilipuna, selle all on
vapralt võideldud, võidetud, aga ka kahjuks kaotatud, ränkrasketel
okupatsiooniaastel hoiti seda kallist reliikviat südames ja toodi karistust
trotsides välja taasiseseisvumise sündmustes ning see lehvib sama uhkelt ka
sada aastat hiljem.
Nii
esimesel laulupeol kui ka Eesti lipu sisseõnnistamisel mängiti Paciuse viisil
ja Jannseni sõnadel laulu "Mu
isamaa, mu õnn ja rõõm", mis pani eestlaste hingekeeled helisema ja millest
justkui iseenesestmõistetavalt kujunes Eesti Vabariigi hümn, mida esitatakse
kõikidel tähtsatel ja pidulikel sündmustel. Huvitaval kombel ei ole seda
tänaseni ametlikult hümniks kinnitatud, erinevalt lipule ja vapile, mille kohta
on olemas eraldi seadused. EKRE esitas vastava eelnõu ja loodetavasti saab meie
hümni staatus väärikalt ja lõplikult sätestatud tänavusel juubeliaastal.
Eesti iseseisvus
kuulutati välja kahel korral. Kõigepealt tegi seda Maapäev, kuulutades end
Toompea lossi Valges saalis
1917. aasta 28. novembril, väljas protesteerinud sotsidest ja muudest vasakpoolsetest
hoolimata, kõrgeimaks võimuks Eestis. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased aga
Maapäeva laiali ja selle tegevus katkes terveks aastaks, jätkudes siiski
põranda all.
Kasutades ära sündmusi
Venemaal ja esimese maailmasõja rinnetel, otsustas Maanõukogu vanematekogu
kuulutada välja Eesti iseseisvuse. Selleks moodustati 1918. aasta 19. veebruaril
eri parteide esindajatest Päästekomitee, mis koostas iseseisvusmanifest, milles
esmakordselt nimetati Eestit iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 1918.
aasta 23. veebruari õhtul loeti see Pärnus Endla teatri rõdult avalikult ette,
24. veebruaril Viljandis ja 25-ndal Tallinnas. Need olid uue rahvusriigi suurhetked.
24. veebruaril nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise
Valitsuse ja see päev on jäänud meie ajalukku Eesti Vabariigi sünnikuupäevana.
Kuid vabadus ja
omariiklus ei tulnud kergelt, juba varsti tungisid Eestisse punaste hordid
idast ja algas Vabadussõda, üks heroilisemaid heitlusi meie ajaloos. Esimesed, kes haarasid
relvad ja andsid oma vapruse ja innuga eeskuju kogu rahvale, olid meie
koolinoored.
Vabadussõjas saime me hakkama millegi
uskumatuga, sellega, millega ei ole saanud hakkama ükski suurriik maailmas, ei
Napoleon ega Hitler - meil õnnestus võita sõda sadu kordi suurema Venemaaga.
See on asi, mida me ei tohi iial unustada ja mille tähtsust ei ole võimalik
kuidagi üle hinnata. Meie võitsime!
Tänavu möödub 100 aastat Eesti Vabariigi
väljakuulutamisest ja 98 aastat Tartu Rahulepingu sõlmimisest Eesti ja Venemaa
vahel. Rahuleping pani punkti ränkraskele Vabadussõjale, millega eesti rahvas
näitas vankumatut tahet kaitsta oma vabadust ja riiklikku iseolemist.
Tartu rahuleping allkirjastati südaööl
02. veebruaril 1920 peale pikki ja raskeid läbirääkimisi, mida vene pool
survestas pealetungidega kõigil rinnetel. Esimeseks küsimuseks, milles
kokkuleppele jõuti, oli Eesti iseseisvuse tunnustamine, mis oli Eesti poole
nõue, et üldse rahust rääkima hakata. Eestlased jäid vankumatuks ja endale
kindlaks nii läbirääkimislaua taga kui lahingutes. Oleks meil sellist
meelekindlust ka täna! Eesti delegatsiooni juht, Jaan Poska ütles peale lepingu
allkirjastamist: "Tänane päev on Eestile kõige tähtsam tema ajaloo 700
aasta kestel - esimest korda määrab Eesti ise oma saatuse.”
Venemaa kinnitas Tartu rahulepinguga
Eesti õigust iseseisvusele ja puutumatusele igaveseks ajaks. Venelased pidasid
oma sõna vaid 4 aastat, siis initsieeriti Moskvast kommunistlik
riigipöördekatse, mis kukkus läbi. 17 aastat hiljem okupeeriti Eesti vägivalla
ähvardusel ja annekteeriti. Nii pikk on siis nende igavik. Meie ajalugu oleks
teistsugune olnud, kui riigipöördega võimu haaranud Päts ja Laidoner oleks
käitunud riigimehelikult ja poleks valinud hääletut alistumist ning vabadussõjalased poleks ühiskonnaelust olnud kõrvale lükatud.
Esimese punase aasta jooksul arreteeriti,
küüditati ja tapeti ligi 60 000 eestlast. See oli eestlastele liig ning
rahvas pesi endalt alistumise häbi. Algas
suvesõda ja saksa vägede saabumisel olid metsavennad pool Eestit vene
okupantidest juba vabastanud. Sakslastega koos jätkasid võitlust ühise vaenlase
vastu umbes 80 000 meest, 3500 siirdusid vabatahtlikena Soome.
Eesti mehed ei võidelnud Hitleri eest, nad
võitlesid oma kodumaa eest, peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluotsa ja
rahvuslike ringkondade üleskutsel. Ka Soome oli oma võitluses vabaduse eest
Saksamaa liitlane ning ei neil ega eestlastel pole midagi häbeneda.
Paratamatuse sunnil pidi eesti mehed võitlema vabaduse eest kas soome või saksa
mundrites. Muud võimalust ei olnud.
13.09.1950 kinnitas USA DP
Komisjon, et Balti Relva-SS üksusi ei
saa seostada Saksa SS-iga. Sellega olid igasugused, pelgalt mundri pärast Eesti
võitlejate süüdistamised tunnistatud alusetuks ja valeks. Vene propaganda püüab
aga tänaseni siduda Eesti ja teiste Baltimaade rahvuslikke üksusi Saksa SS-i
poolt sooritatud inimsusevastaste kuritegude ja natsismiga.
Täiesti häbiväärne on olnud Eesti
valitsuste passiivsus nende valede ümberlükkamisel ja soovimatus selgitada
maailmale Eesti eriolukorda möödunud sõjas, nagu Soome seda edukalt on teinud.
Selline suhtumine viis 2005. aastal Juhan Partsi valitsuse korraldusel bolševismi
vastu võidelnud eesti meestele püstitatud ausamba mahavõtmiseni Lihulas, mis
päädis politsei vägivallaga seda kaitsma kogunenud meie omaenda inimeste vastu.
Paar aastat hiljem lasti aga impeeriumimeelsetel vene šovinistidel, kes
kogunesid takistama pronkssõdurist okupatsioonisümboli Tõnismäelt mujale
viimist, peksta takistamatult segi terve
Tallinna kesklinn, enne kui vahele astuti. Enamik neist jäeti ilma igasuguse
karistuseta.
Meie meeste kangelaslik võitlus võimaldas 20.09.1944 kuulutada välja Otto Tiefi
valitsus. Kontrolli Eesti territooriumi üle ei saavutatud, kuid Eesti kuulutati
sõjas neutraalseks ja nõuti kõigi võõrvägede viivitamatut lahkumist. Admiral
Pitka alustas vägede organiseerimist ja Pika Hermanni torni heisati Eesti lipp.
Punanaarmee küll vallutas Eesti, kuid peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots
ja mõned valitsuse liikmed pääsesid Rootsi ning jätkasid eksiilis Eesti
järjepidevuse edasikandmist ning tegutsemist kogu okupatsiooniaja vältel. Käesoleval
suvel püstitatakse EKRE kaasabil Otto Tiefi kunagise kodutalu maadele talle
mälestuskivi.
Sõjas ja kommunistlikes repressioonides
kaotasime pea kakssada tuhat inimest. Läände põgenes ca 70 000 eestlast. Viiekümne
okupatsiooniaasta jooksul jäi sündimata pool miljonit last. Eestlaste
venestamise eesmärgil asustati siia Venemaalt enam kui seitse miljonit inimest,
kellest püsivalt jäi kohale umbes pool miljonit.
Kõik, mis meenutas Eesti iseseisvust ja
omariiklust kuulus hävitamisele ja
väljajuurimisele. Kultuuri hakati suunama ülevaltpoolt. Heideti prügikasti kõik, mis
varasemal ajal loodud. Esimestel
okupatsioonikuudel suleti 212 väljaannet, ehk 80% kõigist olemasolevatest
ajalehtedest ja ajakirjadest. Kevadel 1941 algas massiline raamatute
hävitamine, milleks andis korralduse Kirjandus- ja Kirjastus- Asjade
Peavalitsuse ülem (ehk tsensuuriülem), ”elukutseline” kommunist Olga Lauristin,
riigikukutaja Johannes Lauristini abikaasa. Ainuüksi Tartu Ülikooli
raamatukogus raiuti kirvega tükkideks u. 70 000 raamatut. Isegi Tarzani
lood keelati - küllap sellepärast, et ahvide kasvandik polnud proletaarset päritolu.
Suurel osal loovisikutel keelati oma teoste esitlemine,
paljud arreteeriti. Lubatud oli ainult nõukogude võimu ülistav kunst. Kõigele
inimväärikust kaitsvale kleebiti silt „kodanlik või „natsionalistlik“, mis sai
peagi võrdseks mõistega „fašistlik“, mis tähendas kõike mittenõukogudelikku ja
seega vaenulikku, mis tuli hävitada. Vaskpoolsed kasutavad samasugust
bolševistlikku sildistamist ka täna, süüdistades rahvuskonservatiive alusetult natsismis
ja rassismis, homofoobias jne.
25.03.1949 küüditatasid venelased ilusa
nimega operatsioon „Priboi“ (Murdlainetus) käigus Eestist umbes 21 000 süütut
inimest, sülelastest raukadeni. 5719-l
küüditamisnimekirja kantud inimesel õnnestus end varjata, kuid enamik neist
arreteeriti hiljem. Nende asemel küüditati teisi, et arv täis saaks. See
seletab küüditatute ebaloogilist koosseisu, kuid põhjustas kuulujutte
pealekaebamiste alusel küüditamise suurest osast, mida KGB omakorda
aastakümneid võimendas. Tegelikult koostati küüditatute nimekirjad põhjaliku
arhiivitöö ja operatiivandmete alusel.
Kuid eestlaste relvastatud vastupanu ei vaibunud. 1949. aastaks oli tapetud
ja vangistatud ligi 10 000 metsavenda, üles andis ennast 7000 okupatsioonirežiimi eest
varjanud isikut. Võitlustes langenud vene NKVD-laste, hävituspataljonlaste ja
kommunistlike aktivistide kaotused olid sama suured. Metsavendade üldarv
oli u. 30 000 meest, mis oli pea kaks korda suurem, kui oli Eesti
Vabariigi regulaararmee. Kuigi relvavõitlus vaibus peale Stalini surma, jäi
kestma koolinoorte põrandaaluste organisatsioonide vastupanu. Tehti
nõukogudevastast agitatsiooni, valmistati lendlehti, heisati Eesti lippe
rahvuslikel tähtpäevadel, koguti relvi, purustati ja õhiti okupatsioonivõimu
monumente jne. KGB andmetel tegutses Eestis üle 30 noorte vastupanuorganisatsiooni,
viimane noorte vabadusvõitlejate kohtuprotsess toimus 1962. aastal, mil Eesti
okupeerimisest oli kulunud üle kahekümne aasta.
Kuid see ei olnud kõik. Metsavend August Sabbe langes tulevahetuses KGB-ga 1978. aastal. Viimane
metsavend Oskar Lillenurm leiti surnuna Läänemaalt 1980. aastal, kui kogu
maailm oli juba sõjakoledused unustanud ja Tallinnas toimus Moskva olümpiamängu
purjeregatt. Eesti
okupeerimisest oli möödunud 39 aastat. Enamik meist mäletavad ka samal aastal
toimunud noorterahutusi ja ”40 kirja”. Vastupanu ja dissidentlus ei kustunudki.
Viiskümmend okupatsiooniaastat ei
suutnud murda eestluse selgroogu. Eesti iseseisvuse taastamine toimus õnneks
verevalamisteta, kuid me kõik mäletame, et olime ka selleks valmis. Kes said,
otsisid igaks-juhuks välja isade-vanaisade peidetud relvad, kes meisterdas
torumiine, kes täitis süütepudeleid. Mitte keegi ei kartnud näidata oma
meelsust ei demonstratsioonidel, Balti ketis, ega vene soomusmasinate ees
seistes. Kui
kommunistlik koloss varises, taastati Eesti riik õigusjärgsuse põhimõttel, sh. endistes,
Tartu Rahulepinguga määratud piirides. See kirjutati ka meie Põhiseadusesse.
Paraku on tänagi 5,2% Eesti territooriumist Venemaa
poolt okupeeritud. Marssal Mannerheim on öelnud, et kui üks rahvas loobub
jalatäiestki oma maast, ei vääri see rahvas vabadust. Vabadussõda, Teise
Maailmasõja vabadusvõitlus, metsavendlus ja laulev revolutsioon tõestasid, et
eesti rahvas väärib oma riiki ja vabadust.
Seda lubamatum on võimulolijate soov sõlmida
Venemaaga uus piirileping. Miks rikutakse põhiseadust, miks kahjustatakse
Eesti huve ja ollakse valmis andma tasuta ära Saaremaa suuruse maatüki, mille
hind koos maavaradega on ligikaudu triljon eurot? Miks peaksime loobuma
tuhandetest kalarikastest ruutkilomeetritest Peipsi järvel, Narva veehoidlal ja
Narva lahel? Eriti, kui meenutada Vene duuma kunagise väliskomisjoni esimehe Aleksei Puškovi sõnu, et
piirilepingu sõlmimine suhteid kahe riigi vahel ei paranda.
1991. aastal taastati Kaitseliit ja
asuti looma Eesti kaitsejõudusid, mis on olnud suur ja raske ettevõtmine. Täna
oleme NATO liige ja iga meie sõduri taga seisab 29 NATO riigi sõdurid ja nende
sõjaline võimsus. Võiks
mõelda, et hirmsad ajad on möödas ja me saame lootusrikkalt vaadata tulevikku.
Paraku pole Venemaa soov, taastada Vene impeerium, kuhugi kadunud. Venemaa on samasugune
kurjuseriik kui ta oli nõukogude režiimi ajal. Nende eesmärgiks on maailmahegemoonia,
mida Lenin ja Stalin kutsusid maailmarevolutsiooniks, Putin aga vene rahva
pühaks missiooniks.
Eesti on läänemaailma viimane vahipost
ida väraval. Meie kohustus on teha kõik, et Eesti vallutamine enam iial ei
õnnestuks ja et meie iseseisvus ei satuks kunagi enam kahtluse alla. See tähendab, et me ei
tohi enda kaitsevõime arendamist unarusse jätta. Tänases geopoliitilises
olukorras oleme sunnitud panustama sellesse senisest rohkem. Ütlus, „Rahvas,
kes ei toida enda sõdureid, söödab varsti võõraid“, on meil enda nahal läbi
kogetud.
Meie eest tehti otsused
mujal, nagu tänagi kipub olema. Räige venestamispoliitika ja massilise
immigratsiooni tingimuses oli vaid aja küsimus, mil eestlased oleks rahvana
jäädavalt hävitatud. Me pidasime vastu, sest vabaduseleek lõõmas meie
südametes, olime uhked enda rahvuse ja saavutuste üle, meie moraal ja väärtussüsteemid
püsisid kindlad kõikidele lammutamiskatsetele vaatamata. Me jäime püsima, kuid kuidas
on täna?
Maailm on
hoopis teistsugune kui siis, kui vabaks saime. Me ei ole kunagi varem seisnud
vastamisi selliste väljakutsetega: väljaränne
ja madal sündimus; rahvusriikluse ja patriotismi demoniseerimine; massiimmigratsioon
idast ja koodipagulased EL-st, mis varem või hiljem toob kõik selle negatiivsed
tagajärjed ka meile; multikulturismi ja globalismi pealetung; meile omaste ja
traditsiooniliste perekonnaväärtuste ründamine ning võõraste ja loomuvastaste
väärtushinnangute pealesurumine nii vasak- kui paremliberaalide poolt. Meie suveräänsus
sulab kevadise lumena iga järjekordse otsustusõiguse loovutamisega Brüsselile
ja rahvuse säilimine on varsti samamoodi ohustatud kui okupatsiooniajal. See
tuleb peatada.
Hegel on
öelnud, et „vaid nendest, kes peavad vabadust kallimaks kui elu, saavad
isandad“. Meist endist sõltub, kas suudame jääda peremeesteks ning kaitsta enda
väärtusi. Eesti on täna ilusam ja rikkam, kui
kunagi varem. Kui tahame, et Eesti riik
ja rahvas kestaks, et inimestel oleks põhjust koju tulla, siis peame kõik andma
oma parima. Igaüks meist. Riik, see oleme meie, riik algab
igast kodust, koolist, külast, vallast, linnast ja maakonnast.
Meie iseseisvusmanifest algas
sõnadega: „Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse
järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast
orjaööst ja võõraste rahvaste vägivallavalitsusest kord tuleb Eestis aeg, mil
kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama ja et kord jõuab Kalev koju oma
lastel’ õnne tooma.“ Nüüd on see aeg käes. Ärme unusta, et õnne võti on meie
endi kätes.
Avaldatud: Konservatiivide Vaba Sõna, veebruar 2018
0 kommentaari