Peatage genotsiid!
teisipäev, november 08, 2011
Delfis avaldatud pealkirja all:
Meid tiriti eurotsooni ekspertide hoiatustest hoolimata - nüüd oleme ise rumalad
Euroopa Liitu astumisel ei räägitud kroonist
loobumisest sõnagi. Tegelikult algasid ettevalmistused selleks juba enne
liitumist. 2004. aasta jaanuaris võttis valitsus vastu otsuse olla eurole
üleminekuks valmis 2006. aastaks. Euroopa Komisjon ja Keskpank meid toona veel
siiski marjamaale ei lasknud. Ilmselt
põhjusega, sest reaalset majanduse ja elatustaseme tõusu asendas ju valitsuse
õhutusel kinnisvara- ja tarbimislaenude võtmine, mis statistikas SKT kasvuks märgiti.
Kevadel 2007 ennustasid kaks
„viimsepäeva inglit“, Robert Roubini ja Marc Faber, et sügisel 2008 variseb
kokku esimene suur ameerika investeerimispank. Ennustus täitus nädalase
täpsusega. Lehman & Brothersi kollaps ja kinnisvaramulli lõhkemine põhjustas
majandusliku maavärina üle terve maailma ja tabas valusalt ka aastakümneteks
välispankade kinnisvaravõlaorjusesse mässitud eestlasi. Langus oli sügav, kuid peaminister
Ansip ja president Ilves eitasid kangekaelselt majanduskriisi olemasolu.
Roubini ütles juba toona, et eurotsoon
on hädas - Kreeka olukord on lootusetu, Iirimaa sattub raskustesse novembris,
Portugal kevadel 2011 ja Hispaania 2012. Kuni praeguse hetkeni on kõik
ennustused märki tabanud.
2009 aasta lõpu seisuga täitis eurokriteeriume vaid
kaks riiki, majandus oli languses. Liikmesriikide koguvõlg küündis 78
protsendini liidu sisemajanduse kogutoodangust. Maastrichti kriteeriumite
järgi, millele vaid vilistati, pidi võlg
jääma alla 60 protsendi. Ka eelarvepuudujääkide poolest ei olnud näitajad
paremad. Kolmeprotsendise eelarvedefitsiidi nõuet täitsid vaid Soome ja
Luxemburg. Vähegi selgema pilguga analüütikule oli selge, et euro stabiilsuse
jätkumine polnud võimalik. Muuseas, Euroopa Liidu riikide koguvõlg on täna
seitse tuhat kaheksasada miljardit eurot…
Aasta hiljem oli
olukord veelgi hullem, kuid võlgu peetav pillerkaar jätkus. EL-i lõunariikides
toimuv ja euro püsiv langustrend andis tunnistust peatselt järgnevast
katastroofist. Prantsuse
suurpanga Société Générale analüütik Albert Edwards ennustas, et Euroopa
ühisrahatsooni lagunemine on vältimatu ja Kreeka majanduse turgutamine on üksnes
lühiajaline leevendus probleemidele.
Eestit juhtivaid
poliitikuid ja nendega seotud Eesti Panga tegelasi aga kõik see ei häirinud.
Euroga liitumiseks on hea iga aeg, ka praegune, kuna euro on poole aasta pärast
kindlasti tugevam, kuulutas väidetavalt Eesti parim rahandusminister Jürgen
Ligi: "No väga hea hetk on.“ Poliitik ja sotsioloog Marju Lauristin
tembeldas taotluse korraldada referendum eurole ülemineku kohta
provokatsiooniks.
“Kreeka ümber toimuv ei mõjuta kuidagi
Eesti ühinemist euroalaga, sest Kreeka eelarve puudujääk ei mõjuta euroalaga
ühinemisi peamisi põhjuseid: hindade stabiilsust euroalal ja euro rolli Euroopa
Liidu majanduses“ kinnitas 2010 aasta alguses Eesti Panga rahapoliitika
osakonna juhataja Ülo Kaasik. Võimupoliitikud kinnitasid,
et eurole üleminekul hinnad ei tõuse. Riigikogu
esimees Ene Ergma lubas uusaastapöördumises, et euro kasutusele võtmine
tugevdab turvalisust ja tähendab paremaid võimalusi meile kõigile. Väideti, et euro toob investeeringute kasvu, välisriigid hakkavad tootmist
Eestisse üle tooma, tööpuudus kaob, elu läheb ilusaks, Eesti saab Euroopa viie
rikkaima riigi sekka ja meie pensionärid hakkavad Kanaaridel puhkamas käima.
Kas olid
sellised avaldused tingitud lihtsalt rumalusest, jaanalinnulikust enesepetmise
püüdest või valetati rahvale teadlikult näkku. Ilmselt viimasest, sest
negatiivsete tagajärgede eest hoiatajatest polnud puudust ei kodu- ega välismaal.
Avaldati imestust, miks tükib Eesti uppuvale eurolaevale, kui on näha, et kasu sellest ei
sünni, kuid tekib reaalne risk, et vaene Eesti muutub rikaste riikide
maksumeheks. Meid veeti eurotsooni, kui selle hädad ja tume tulevik olid
võimuringkondadel suurepäraselt teada. Eurotsoonile andis see võimaluse väita,
et näe, pole veel sugugi kõik kadunud, leidub veel riike, kes eurot tahavad.
Hind, mida eesti rahvas, kellelt selleks
volitusi ei küsitud, maksma pandi, on tohutu.
2008. aastal kinnitas Ansip, et tema juhitav valitsus puudujäägiga
eelarvet vastu ei võta, kuid just seda järgnevatel aastatel tehti. Püüdmata
leevendada riiki tabanud majanduskriisi, võttis riik välja rekordiliselt palju
dividende, kasseeris inimestelt ja ettevõtetelt maksimaalses summas trahve,
vähendas omavalitsuste tulubaasi, kärpis sotsiaaltagatisi, vähendas
riigitöötajate palkasid, koondas töökohti ja tegi mitme miljardi kroonilisi
eelarvekärpeid, viies riigi niigi kehva haldussuutlikkuse viimase piiri peale. Majandus
langes, töötus tõusis rekordtasemele. Kunstlike vahenditega hoiti inflatsioon
madal - Eesti oli ainus riik, kes Maastrichti kriteeriume täitis. See omakorda
vähendas drastiliselt sisetarbimist, paiskas riigi veelgi suuremasse
majanduskriisi ning enneolematult suure hulga inimesi äärmisesse viletsusse.
Eestil tuli eurole üleminekuks muuta 236
seadust, mis on 56,6 protsenti kogu meie seadusandlusest. Seda tehti hoogtöö
korras vaid kolme eelnõuga. Kahtlen, kas keegi ministritest ja riigikogu
liikmetest neid üldse läbi luges. Sellest, et Põhiseaduse järgi võib Eestis
raha emiteerida vaid Eesti Pank, ei hoolitud.
Ainuüksi riigi IT- sektori eurole
ülemineku kulud olid enam kui 120 milj. krooni, Eesti Panga kulud 197,9 miljonit krooni jne.
Erasektori kulud (näiteks panganduses üle 200 miljoni krooni) jäeti nende endi
kaela. Kokkuvõttes pidi kõik kinni maksma aga tavaline maksumaksja. Algas galopeeriv inflatsioon,
valitsus tõstis makse, elektri hinda, riigilõive ja aktsiise (eestlane peab näiteks kohtusse minnes maksma
kaks korda kõrgemat riigilõivu kui sakslane või austerlane). Kütuse hind
on tõusnud rekordtasemele, kõik muud hinnad samuti. Ainuüksi eestlase
põhitoiduaine kartul on 80 protsenti kallim kui krooni ajal. Hindadelt läheneme
eurotsooni tippudele, ostujõud aga, milles oleme viimane, langeb peatumatult
edasi.
Valitsus
kirjeldab kõike positiivsena. "Parematel aegadel kogutud reservid, väike
valitsussektori võlg ning madal eelarvedefitsiit annavad Eestile hea
stardipositsiooni majanduskasvuks. Tänu
operatiivsele tegutsemisele riigi kulude ja tulude tasakaalustamisel ning
struktuursete reformide elluviimisele ei pea Eesti riik kulutama maksumaksja
raha valitsussektori võla tagasi maksmiseks – meie saame selle raha
investeerida uude majanduskasvu“, kinnitas Ansip 2010. aastal. Tõsi, riigivõlg
on väike, kuid valitsuse õhutusel on rahvas ennast lõhki laenanud. Välispangad
riisuvad koort, müües massiliselt raskustesse sattunud inimestelt ära võetud
kinnisvara ja viivad maksustamata kasumi välja. Riigireservid on tänaseks laiaks
löödud ja võimulolijad kavatsevad võtta 2 miljardit eurot laenu, kuid sugugi mitte
investeerimiseks oma, vaid võõra riigi majanduskasvu. Sellele liitub veel pool
miljardit intresse.
Ükski valitsusringkondade lubadus euroga
kaasnevast kiirest edasiminekust ja majanduskasvust ei ole teostunud. Mingit
investeeringutebuumi ei ole saabunud. Selle asemel oleme eurotsooni vaeseim ja
viletsaimate sotsiaaltagatistega riik. Sündivus langeb, ainuüksi Harjumaal langes
aastaga 20 protsenti. Kooli läks tuhandeid lapsi vähem kui mullu. Töötuse
protsent langeb vaid moonutatud statistika ja lootuse kaotanud inimeste
välismaale emigreerumise tõttu. Valitsuse poolt paljukiidetud majanduskasv
seisneb hinnatõusu tõttu kasvanud numbrites ja Maailmapank lubab jätkuvat 20 protsendilist
langust.
Eesti juhib Euroopa väljarände
edetabelit. Oleme Reformi/IRL-i poliitika tagajärjel kaotanud majanduspagulastena
varsti juba kaks korda rohkem inimesi, kui II Maailmasõja järjel kommunistlike
repressioonide eest läände põgenes. Valitsus aga räägib mingist eduloost. Suure
tõenäolisusega on eesti rahvas pandud maksma sellist hinda, millest me ei toibu
enam iialgi. Pooled väljarännanutest ei kavatse enam riiki, mis oma rahvast ei
hooli, tagasi tulla ning väljapääsmatusse olukorda pandud inimeste väljaränne
jätkub endise hooga. Võimulolijad ignoreerivad ja rikuvad teadlikult
Põhiseadust, mille kohaselt Eesti riigi kõrgeim eesmärk on säilitada eesti
rahvuse eksistents ja areng.
Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul ei
läinud Eesti eurotsooni selleks, et olla seal vaeseim liige, vaid näitab
teistele liikmesriikidele uut suhtumist finantspoliitikasse. Tõepoolest, meie
kommunistliku taustaga riigijuhid näitavad teistele riikidele tõesti uut
suhtumist, kuid hoopis inimestesse. Nüüd oleme eurotsooni doonorriigiks ja
näeme, et vanasõna - loll saab ka kirikus peksa – peab paika. Valitsustegelaste jutt solidaarsusest, samas, kui meile
makstavad EL toetused on kordades väiksemad, suur osa saadust on trahvidena
tagasi võetud ja tegemist on ju vaid ajutise abiga, mille järgnevatel aastatel
maksame mitmekordselt EL kassasse tagasi, kõlab õõnsalt. Selle taustal on isegi Kreeka käitumine
õigustatum - kui nende valitsus laenas selleks, et tõsta oma rahva elatustaset,
siis meie valitsus tahab laenata, et maksta meie rahva elatustaseme ja riigi
jätkusuutlikkuse arvelt kinni võõraid võlgu.
Lõhe võimu ja rahva vahel kasvab, sest
puudub dialoog ning muidugi ei puuduta kriis ja kokkuhoiumeetmed presidendi,
riigikogulaste ega valitsusliikmete kasvavaid sissetulekuid. Vähe sellest, saja
miljoni krooniga aastas rahastatakse maksumaksja arvelt ka omavahel
poliitkartelli moodustanud suurparteisid. Toomas Hendrik Ilves teatas
presidendidebatil, et Eestis on parem kui Venemaal, ergo - kõik on hästi ning hiljuti Soomes, et
eestlased kannatavad välja veel palju rohkemgi. Kas ikka kannatame?
Riigijuhid peaks kandma mitte üksnes
abstraktset, vaid ka reaalset vastutust. ÜRO 1948. aastal vastu võetud "Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon", millega Eesti ühines 1992. aastal ütleb: konventsiooni kohaselt mõistetakse genotsiidi all: (c) üksusele tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumine, mis
põhjustab üksuse täielikku või osalist hävimist. Ka 1998. aastal vastu võetud
Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma Statuut klassifitseerib rahva elukvaliteedi tahtliku halvendamise
genotsiidiks.
Kuidas selle taustal hinnata valitsuse, riigikogu ja presidendi tegevust?
Kuidas selle taustal hinnata valitsuse, riigikogu ja presidendi tegevust?
Avaldatud Delfis 08.11.2011 http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/meid-tiriti-eurotsooni-ekspertide-hoiatustest-hoolimata-nuud-oleme-ise-rumalad.d?id=61249132&l=fplead
0 kommentaari