Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks
kolmapäev, november 30, 2011Toon oma blogis ära õigusteadlase Ando Lepsi artikli "Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks", milles ta räägib Lennart Merist ja minu viimasest raamatust "Lennart Meri, vabaduse valus valgus". Siinkohal on igati kohane avaldada selle eest ka hr. Lepsile omapoolset tänu ja lugupidamist.
Loosung „Plats puhtaks!" osutus kuritahtlikuks pettuseks
ANDO LEPS, õigusteadlane 30. november 2011Äsja ilmus Henn Põlluaasa sulest suurepärane raamat Lennart Merist, mida ametlik meedia on igati maha vaikinud. Taasiseseisvunud Eesti ajaloos on raamat „Lennart Meri. Vabaduse valus valgus" üks väheseid, mis tõetruult annab edasi tolleaegseid sündmusi. Isegi Terevisiooni igapäevased etlejad, kelle ülesanne on esitleda peamiselt kokaraamatuid, on vait nagu „kuldid rukkis", olgugi et rahva hulgas on see raamat väga populaarne - juba on kordustrükk väljas!
Miks ma kirjutan sellest
raamatust? See artikkel ei ole raamatu arvustus, vaid ühe meie
lähiajaloo häbiväärseima seiga allakriipsutamine ja terve hulga
„seltsimeeste" Eesti ajaloo häbiposti naelutamine.
Henn Põlluaas kirjutab oma raamatus
lehekülgedel 98-102 Eesti Vabariigi 1992. aasta presidendivalimiste
kampaaniast, kus Meri valimiskampaania põhitegelane Tiit Pruuli (sai
eriti tuntuks rublamüügiafääriga) korraldas Eesti "kõige skandaalsema ja
efektiivsema suhtekorraldustriki" (õigem on seda nimetada kõige
räpasemaks ja inimvaenulikumaks „suhtekorraldustrikiks").
Tiit Pruuli - suurepärane mahhinaator
„Teatud isikutele" oli teada, et
siinkirjutaja 1992. aasta septembrikuu artiklit, mis käsitles
Georg-Peeter Meri seotust NKVD ja KGB-ga, Eesti Päevaleht ei avaldanud
ja et siinkirjutaja kavatses artikli avaldada hoopis Eesti Ekspressis.
Artikkel ilmuski 4. septembril 1992 Eesti
Ekspressis pealkirjaga „Sädeleva ilukirjandustõlkija Georg Meri
poliitiline minevik" tegelikult kaks nädalat enne presidendivalimisi,
aluseks autentsed NKVD ja KGB materjalid. Sellel teemal esines
siinkirjutaja ka Eesti Raadios, kus „Georg-Peeter Meri ja sealkaudu ka
ta poja seotus KGB-ga tõusis Eesti päevateemaks number üks". Nii on
vähemalt raamatus kirjas.
Põlluaas kirjutab oma raamatus: „Tiit
Pruuli, Meri valimismeeskonna põhitegelane, on meenutanud 1992. aasta
valimiskampaaniast uue Eesti kõige skandaalsemat ja efektiivsemat
suhtekorraldustrikki. Kuna oli teada, et Ando Leps plaanib
Lennarti-vastast paljastust, süüdistades ta isa NKVD ja KGB-ga, otsustas
Meri tiim, kuhu kuulusid Indrek Kannik, Andres Ilves, Jüri Luik, Mart
Nutt, Daimar Liiv, Tiit Pruuli, Mart Laar, Kaido Kama ja Hillar
Hallaste, anda ennetava löögi. Liivimaa Kroonikasse sokutati
fabritseeritud kiri." (lk. 101-102)
Põlluaasa raamat jätkub Pruuli
meenutusega: „Selles keegi pensionär kirjutas, et Lennarti isa oli jube
lurjus, töötanud Lääne-Saksa luure ja Iisraeli luure Mossaadi heaks.
Keerasime Lepsi skeemi absurdi. Päev hiljem tuli Lepsi lugu ja inimesed
vaatasidki, et järgmine hull pensionär on välja ilmunud, meenutas
Pruuli."
Siinkirjutaja arvates on päris selge, et
valed ja vassimine on ka täna Eesti poliitika lahutamatu osa. Võrrelda
võiksime seda näiteks XI Riigikogu valimiste ja e-hääletusega.
Jätkan Põlluaasa raamatu tsiteerimist:
"Kõnealune võltsing võimaldas Meril ka hiljem suhtuda avalikkuse ees
neisse süüdistustesse kui absurdi. Seega sillutasid Merile tee
presidenditoolile kaval poliitiline suhtekorraldusvõte, valed ja
manipulatsioonid. „Meie loogika oli see, et kui välja käia üks
täiemõõduline vale, siis hilisemad valed kahvatuvad," avameelitses Mart
Laar enam kui kümme aastat hiljem."
Meri sõnad ja teod ei läinud kokku
Lugupeetud lugeja, pea need nimed hästi
meeles, sest nagu meie lähiajalugu on näidanud, ei võtnud Lennart Meri,
olgu siis välisministrina või hiljem presidendina, oma lähikonda kunagi
kedagi väljastpoolt oma „aatekaaslaste" ringi.
Siinkirjutaja on jätkuvalt seisukohal, et
TRÜ NSV Liidu ajaloo kateedri pikaaegse õppejõu professor Sulev Vahtre
(lõpetas 1952. a. TRÜ ajaloolasena) loosung „Plats puhtaks!" oli vaid
„grupi seltsimeeste" poolt kuritahtlikult üles ehitatud hästivarjatud
pettus, et tegelikult jääksid nõukogudeaegsed avalikud ja varjatud
valitsejad taasiseseisvunud Eesti Vabariigis valitsejateks edasi, nii
nagu see juhtus Lennart Meriga (lõpetas 1953. a. TRÜ ajaloolasena).
Põlluaasa raamatus lk. 99 võime lugeda
järgmist: „Kuna Isamaaliidu loosung oli „Plats puhtaks!", sai see ka
Isamaa presidendikandidaadi Meri loosungiks. Meri kuulutas järgnenud
presidendivalimistel nomenklatuurile ja kollaborantlikele tegelastele (kelle hulka ta ise kuulus! - Ando Lepsi repliik)
kindlat kadu. Ta kinnitas: „Ükski endine kommunistlik funktsionäär ei
tohiks töötada valitsusametis", ja lubas endise võimueliidi esindajad
jätta kõrgetesse riigiametitesse nimetamata. „Pööratas selja endistele
võimukandjatele, pöörame oma näo tuleviku suunas.""
„Paraku ei läinud Meri sõnad ja teod kokku," seisab Põlluaasa raamatus.
Olen korduvalt kirjutanud, et Lennart Meri
ei oleks tohtinud Eesti Vabariigis kehtivate juriidiliste seaduste
järgi mitte kunagi kandideerida Eesti Vabariigi presidendi kõrgele
ametipostile.
Lõpu asemel
Kõige hämmastavam on asjaolu, et istuva presidendi Toomas Hendrik Ilvese iidoliks on Lennart Meri!?
http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=17996
1 kommentaari
Lõpetasin täna pealelõunal raamatu lugemise. Tõesti väga hea, nagu hr. Leps kirjutas. Julgust tõde välja öelda on vähestel. Põlluaasal õnneks on. Kahju ainult, et raamat nii vähe avalikku vastukaja on saanud.
VastaKustuta