Võtsin täna sõprade soovitusel ette Õhtulehe, et lugeda mõni päev tagasi avaldatud, juba kurikuulsa, Sami Lotila järjekordset kirjutist.

"Tehtud! Eestist sai Soome koloonia!"
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=385725&q=lotila

No loomulikult ajas ikka hinge täis küll. Esimese hooga tahaks vihaga Samile hüüda: "Mis sul viga on? - siis kui meie juba Sigtunat põletasime, istusite teie, põdrad, alles puu otsas ja kui Tartus ülikool avati polnud teie pealinnast veel (puskari)haisugi. Saa(ge) kaineks." Tegelikult ma muidugi nii ei hüüa - tagasihoidlikus, eestlaslik vaoshoitus ja viisakus ei luba.

Kui aga jätta kõrvale solvumistunne, mida Lotila arrogantne toon tekitab ja ka kõik Lotila roppused ja labased allapoolevööjutud ning ilmse mõnuga tehtud ülevindikeeramised ja filtreerida ibast välja iva, siis tuleb kahjuks tõdeda, et Sami lapsesuu räägib tõtt. Tema julgeb välja öelda seda, mida valdav osa meie kartellistunud meedia "leheneegritest" tunnistadagi ei julge, ammugi siis välja öelda. Ta osutab asjadele, mille suhtes võimulolevad ringkonnad peaksid mitte ainult häbi tundma, vaid ka vastutust kandma. Otsest ja isiklikku.

Katsun siin välja sõeluda, mida asjalikku tema napoleonikoogilikult mitmekihilisest kirjatükist siis leida on. Lotila kirjutab:

"Eestil pole enam mitte mingisuguseid võimalusi otsustada oma saatuse üle. Eestimaa on juba käest antud meile, välismaalastele: pangad, ettevõtted, magusaim kinnisvara ja krundid. Mis on jäänud eestlastele endale? Ainult hiigelsuured võlad! Välismaalastel läks ainult 20 aastat, et imeda Eesti tühjaks. Ettevõtteid, mida meie, välismaalased sooviksime veel osta, Eestis enam pole. Kõik väikese Eesti mastaabis suured firmad – nagu Tallink – on juba pankade kätes.

Tööpuudus Eestis on 20 protsenti! On täiesti võimatu mõista, et Eesti töötutest suurem osa ei saa riigilt toetusi mitte sentigi. Miks ei? Kas nemad, polegi Eesti riigi kodanikud? Nagu igas koloonias, on ka Eestis elukvaliteet kehv. Raskete haiguste, nagu HIVi ja tuberkuloosi levimises on Eesti muidugi Euroopa tipus ja terveid eluaastaid on inimestel siinmail vähem kui kusagil mujal Euroopas.

Elu koloonias tähendab Põhja-Korea-laadset riigipoolset propagandat, korrumpeerunud ja idioote täis haridusaparaati. Kolooniaelu meeldib enamikule eestlastest. Eestlane pole ju kunagi soovinud teha otsuseid, kanda vastutust, nii et talle sobib hästi see, et keegi teine otsustab tema eest. Kas keegi Eestis on märganud, kuidas suured, ka Baltikumis tegutsevad rahvusvahelised ettevõtted pakuvad Eestist pärit inimestele juhtivaid ametikohti väga vähe.

Aga kes tegid Eestist sellise koletise? Süüdlasi võib leida Toompealt, ilusast roosast majakesest. Nende kättetöö on see poliitiline pederastia, mille tulemusena Eestist on saanud Läänemere naljanumber, välismaa ahnete äri- ja kepimeeste ning vodkaturistide koloonia."

Paraku polegi siin midagi uut ega millegi üle vaielda. Sarnaseid tõdemusi võiks mitmelt elualalt ja nii sise- kui välispoliitikast ainult juurde lisada. Seega sai veelkordselt kinnitust ammutuntud tõde, et sõnumitoojat pole mõtet maha lööma hakata. Ka siis kui sõnum ei meeldi.

Kahju ainult, et eestlasi, kes aastaid eelpooltoodud asjadele on tähelepanu juhtinud ja üritanud häirekella lüüa, on roosa majakese kaaperdanud tegelinskite poolt küll äärmuslasteks, marurahvuslasteks, ksenofoobideks jne. tituleeritud ning kartellimeedia on nende ees üksmeelselt oma uksed sulgenud. Ei tea, kas kõik ausad, korrumpeerumatud ja aateid omavad eestlased peaks soomlaseks hakkama, et nende hääl Eestis kõlada võiks? Või hoopis vasakpoolseks ja homoaktivistiks, kelle propagandale on meedia lahkesti avatud?

Loodan siiski, et terve mõistus võidab ja et Lotila sõnu, et Eestil pole enam mitte mingisuguseid võimalusi otsustada oma saatuse üle, on võimalik veel ümber lükata. See eeldaks aga uue paradigma sündi Eesti poliitikasse, mille sünd eeldaks omakorda muidugi uusi inimesi Riigikogusse, valitsusse ja presidendiks, mis eeldaks jälle omakorda meie äärmiselt ebademokraatlike ja põhiseadusevastaste valimisseaduste muutmist jne, jne. Nendelt sussaaninitelt aga, kes meid sihikindlalt ja omakasu taga ajades (mõned ka lihtsast rumalusest) tänasesse mülkasse on juhtinud, ei tasu loota meie välja toomist sealt. Pealegi - nad ei taha ega oskagi seda teha ja nende käskijadki ei lubaks seda.

Eelpool kirjeldatud uus-kolonisatsioonist vabanemine nõuab esmalt, et meie, tavalised eestlased saaks üle ennast kammitsevast vaoshoitusest ja ükskõiksusest. Sellest, mis ei luba meil minna tänavatele ja nõuda võimulolijatelt seda, mis nende kohus - Eesti riigi ja rahva, mitte ida- ja lääne isandate teenimist. Me ei tahtnud vabaks saada ju mitte selleks, et ennast uuesti koloniseerida lasta.